Miguel de Saavedra Cervantes (0)

Referaat
Miguel de Saavedra Cervantes
Heilo Altin
Elva Gümnaasium
10a
2001
Sisukord
Sissejuhatus……………………………………………………………3
Cervantese elulugu…………………………………………………….4
Cervantese looming…………………………………………………...7
Näidendid……………………………………………………….……..9
Novellid ……………………………………………………………….12
Romaanid .” Galatea ”………………………………………………….14
“Persilise ja Sigismunda kannatused”………………………………..15
“Don Quijote ”………………………………………………………..16
Cervantese panus maailmakirjandusse……………………………….23
Kasutatud kirjandus……………………………………………….…25


Sissejuhatus
Valisin Miguel de Saavedra Cervantese kindlatel põhjustel. Esiteks lugesin tema raamatut kui kohustuslikku kirjandust. Teiseks oli minu etlemiskonkursi proosapala valitud Don Quijote 1 osast. Seeläbi sai raamat mulle väga lähedaseks. Leidsin, et Cervantes oli paras veidrik ega erinenud eriti Don Quijotest. Esmasel tutvumisel Cervantese teosega Don Quijote ei osanud ma seda hinnata. Hiljem tekkis isega idee lugeda Don Quijote 2 osa, kuid selleks ei jätkunud aega. Selle asemel hakkasin tegema referaati Cervantesest, et tutvuda lähemalt selle kirjaniku elulooga ja loominguga, see ei tähenda, et ma ei hindaks seda, mis räägitakse tunnis, kuid sageli jääb sellest väheks. Tea, et paljud klassikaaslased valisid samuti Cervantese, kuid ma ei tea miks. Olen kindle, et nende sisu ei erine palju minu omast, sest internetis leidus ühelt leheküljelt terve referaadi sisu. Loomulikult oli algset 32 lehekülge referaadi jaoks palju. Hakkasin teksti töötlema, et saada paremat kujundust ja v ä h e n d a d a referaadi pikkust. Olukord paranes vähemalt 10 lehekülje võrra. Jaotasin teksti rohkem, kui oli seda allikas. Seega jaotasin kogu referaadi sisu kahte suurde peatükki: esimeses on kirjutatud Cervantese eluloost, teises on tähendatud üles tema looming. Viimane on jaotatud veel väiksemateks peatükkideks(novellid, näidendid ja luuletused).
Cervantese elulugu

Miguel de Cervantes Saavedra sündis 9. või 10. oktoobril 1547 . aastal Alcali de Henareses, Madridi külje all asuvas iidses linnakeses, mida üle kõige ehtis tema ülikool, renessansliku Hispaania esimesi vaimukeskusi (asutatud 1508 ). Cervantese vanaisa, litsentsiaat Juan de Cervantes, pidas haritud mehena oma elu kestel nii advokaadi kui ka linnavalitseja ametit. Tema pojal Rodrigol, Migueli isal, oli vähem ettevõtlikkust. Isehakanud arstina elas ta pidevais rahamuredes. Elupaiku vahetades lootis ta sellest üle saada, kuid rahaprobleemidest ta kaugele ei pääsenud. Miguelil oli 6 õdevenda, neist talle lähedaseimad vend Rodrigo, kellega koos ta võitles, seikles ja kannatas nii Itaalias kui ka Alziiris, ning õde Andrea, kelle hoolitsus ja hellus saatsid teda kogu elu. Cervantese poisi ja noorukipõlvest pole midagi väga kindlat teada. On arvatud, et Miguel oli isaga kaasas, kui too 1564. aasta paiku elas Sevillas , ja et ta seal õppis jesuiitide koolis. Kuid need andmed ei lähe kaugemale oletustest. Järgmine kindel daatum on 1568. Cervanteste perekond elas Madridis. Nüüd juba 20aastane Miguel õppis humanitaarkallakuga koolis (pole andmeid, et see olnuks ülikool), kus tema õpetaja Juan López de Hoyos nimetab teda oma "kalliks ja armastatud õpilaseks". Kui 1568 suri noor kuninganna, Felipe II kolmas naine Isabelle de Valois , palus kardinal Espinosa oma soosingualust López de Hoyost koostada detailne ülevaade kuninganna haigusest, surmast ja matustest. Nimetatud kirjeldusse paigutas López de Hoyos mitu pühendusluuletust kuningannale oma "armastatud õpilaselt" Miguel de Cervanteselt.1
Ei ole täpselt teada, kelle soosing Miguel de Cervantese tema teenistusse aitas, ka mitte see, kas Cervantes lahkus Hispaaniast kardinali kaaskonnas. Igal juhul oli ta 1569 . aasta lõpuks Acquaviva kammerteenriks Roomas. Selles ametis sai ta olla vaevalt aasta, sest 1570 . aasta sügisel oli ta juba värvatud Hispaania sõjaväkke Itaalias, Guadalajarast pärit kapten Diego de Urbina kompaniisse. Vahemerel olid võimutsema hakanud türklased, nad ähvardasid Veneetsiat, mispeale sealne valitsus kutsus appi Hispaania väed. 1571 toimus ajalooline Lepanto merelahing , kus Hispaania ja Veneetsia ühendväed Felipe II venna Juan de Austria juhtimisel saavutasid kuulsusrikka võidu. On arvukaid tõendeid mehisuse ja meelekindluse kohta, mida selles lahingus ilmutas tulevane kirjanik. Teda tabasid kaks arkebuusilasku, mis eluajaks jätsid halvatuks tema vasaku käe. Seejärel viibis Cervantes sõjaväehaiglas ravil, kuid juba 1572 võttis osa uutest heitlustest, mis Vahemere rannikul jätkusid. Arvatavasti oli neis tema kaaslaseks vend Rodrigo, kes 1572. aastal samuti Itaaliasse saabus.
1574- 1575 elas Cervantes lühemat aega mitmes paigas Itaalias: Sitsiilias, Genuas, Lombardias, veidi kauem Napolis. On teada, et 1574 sai ta teeneka sõdurina palgakõrgendust. 1575 septembris asusid vennad Cervantesed kuunaril "Sol" kauaoodatud koduteele Hispaaniasse. Puhkenud torm paiskas laevad laiali, neid ründasid türgi piraadid , võttes vangi hulga hispaanlasi, nende seas Miguel ja Rodrigo de Cervantese. Seejärel toimetati nad Alziiri, kus algas vaevarikas vangipõli. Seda meenutab Cervantes hiljem mõneski oma teoses, eriti näidendeis. Järgides draama kujunevaid kaanoneid, tõi Cervantes neisse lavateostesse romantilisidüllilisi seiku , milleks tegelikus elus vaevalt kohta oli.
Neli korda üritas Cervantes vangistusest põgeneda, kuid kõik katsed nurjusid kas reetmise või mõne muu õnnetu saatusekeeru tõttu. Vaid ime läbi pääses ta hukkamisest, kuigi julmalt tapeti mitu kaasosalist ja abilist tema põgenemistes. Leidub rohkeid tõendeid selle kohta, et Cervantes oli vangipõlves hispaanlaste seltskonna hingeks. Tema vaimne mõjukus ei jäänud tähele panemata peremeestele: oletati tema kõrget päritolu ja loodeti tema eest suurt lunaraha. Vanemate püüd poegi välja osta kandis vilja vaid osalt: sai vabaks Rodrigo, Miguel pidi veel ligi viis aastat kannatama , kuni Trinitaari ordu 1580 kõik hispaanlased vangist välja lunastas. Sama aasta 19. septembril asus Cervantes koduteele, olles Hispaaniast eemal olnud ühtekokku kümme aastat. Me ei tea, kas Cervantes jõudis Itaalias lugeda Tasso "Vabastatud Jeruusalemma", mis ilmus 1575. aastal. Kuid kirjanduslikku õhustikku ja elamusi hilisrenessanslikust Itaaliast pidi ta külluslikult endasse võtma, sest head tutvust Ariostoga, Sannazaroga, itaalia novellikirjandusega ja commedia dell 'arte'ga näitab tema looming päris algusest peale. 33aastast Miguel de Cervantest olid kodused Hispaanias küll pikisilmi oodanud, kuid perekonna jätkuv rahahäda ei andnud mahti hingetõmbeks, vaid sundis sedamaid teenistust otsima . Tõenäoliselt viibis Cervantes 1580. aasta lõpus Portugalis, kuhu sõdurina juba varem oli läinud vend Rodrigo. Felipe II Hispaania viimased katseid oma kõikuma löönud mõjuvõimu Euroopas alal hoida oli 1580 Portugali allaheitmine. Sellele eelnenud võitlustes osalesid nähtavasti vennad Cervantesed. On leitud Cervantese kiri Felipe II sekretärile 1582. aasta algusest, milles ta palub endale mõnd ametikohta Ameerikas. Samas märgib ta, et parajasti on tal käsil romaani "Galatea" kirjutamine. See on esimene faktiline märk Cervantese kirjanikutee algusest. On viiteid tema läbikäimistele Madridi literaatidega ja näitlejatega. Detsembris 1584 abiellus Cervantes Toledo lähedalt Esquiviase väikelinnast pärit 18aastase Catalina de Salazar Palaciosega. Ei ole tõendeid, et järgnev kooselu olnuks eriti õnnelik. Aineline virelemine jätkus, mitut puhku elas Cervantes pikemat aega oma naisest lahus. Mõnede biograafide andmeil oli Cervantesel tütar Isabel , kes oli sündinud abieluvälisest vahekorrast Ana Franca (või Ana de Rojase) nimelise naisega, kuid teiste järgi võis Isabel olla ka Cervantese õe Magdalena tütar.
1584 müüs Cervantes "Galatea" 1. osa käsikirja ja see ilmus 1585. Samal aastal suri Cervantese isa. Kirjaniku enda sõnul lavastati sel ajal (1585- 1587 ) Madridis suhtelise menuga 20 või isegi 30 tema näidendit, ilma et see aga püsivamat elatist oleks taganud. Algasid " hallid aastad".
1587. aastast oli Cervantes "Võitmatu Armaada " moonavarustajaks Andaluusias, kogudes seal elanikkonnalt nisu, kaera, õli; ühtviisi ränka ja vastumeelset kroonu ja riigi varakambri maksukoguja ametit pidas ta kuni sajandipöördeni. Amet tõi kaasa hulganisti ebameeldivusi ja alandusi, ka korduvaid vanglakaristusi puudujääkide ja töökoha väidetud kuritarvitamise pärast. Tõenäoliselt oli Cervantes lühiajaliselt vangis 1592 Castro del Ros (Córdoba kandis); kindel on tema vangisolek 1597. aastal Sevillas pärast sealse pankuri Simón Freire de Lima pankrotistumist - temale oli Cervantes usaldanud kogutud maksusummad. 1602. aasta vangistust Sevillas toetab liiga vähe fakte, et seda tõeks pidada.
Vahele tulid otsekui saatuse kitsi irooniana üksikud helgemad hetked. Ilmselt veidi enne 1592. aasta vangistust õnnestus Cervantesel Sevilla teatriimpressaariole müüa kimp oma näidendeid. 1597. a. mais sai Cervantes Zaragoza dominiiklaste korraldatud luulekonkursi I auhinna, milleks oli kolm hõbelusikat. Sajandilõpust ja uue sajandi algusest on andmeid napilt. Oletatakse, et Cervantes elas mõnda aega Toledos, kus kirjutas ja viimistles "Don
Quijote" I osa. Jõuame Cervantese elukäigu viimasesse, loomingulise hiilguse ning halastamatult lõpuni jätkuva maise viletsuse järku. Cervantes elas sel ajal Valladolidis, kuhu Felipe III sajandivahetuseks (1600-1606) oli toonud oma õukonna. Perekonna olud ei paranenud ei Valladolidis ega ka mitte Madridis, hoolimata sellest, et nii ühes kui teises pealinnas Cervantesel kui juba laialt tuntud kirjanikul pidi tekkima sidemeid ja tutvusi ka ühiskonna kõrgemas pooles . Kesk virelemist ja mitmeid kibestavaid elujuhtumisi astus Cervantes 1609. aastal vaimulikuks Püha Sakramendi kogudusse, tegutsedes 1610 . aastast peaaegu surmani jutlustajana oma kodulinnas Alcal de Henareseses. 1609 suri tema õde Andrea, üks lähedasemaid hingi, kes tal oli. 1611 suri teine õde Magdalena. Arvatavasti üheaegselt "Don Quijote" 2. osaga töötas ta uue romaani, "Persilese ja Sigismunda kannatused" (Los trabajos de Persiles y Sigismunda) kallal. Selle ilmumist tema silmad enam näinud. Ta suri 22. aprillil 1616 Madridis ja maeti sealsamas Trinitaari ordu kloostrisse .
Cervantese looming
Luuletajana ei ole Cervantes kuigi tuntud, ehkki jääb tõigaks, et oma elu jooksul kirjutas ta tohutu hulga värsse. Näidendi kirjutaja pidi tingimata valdama ligi kümmet erinevat luuletusvormi, neist enamik täisriimides. Arvukalt põimis Cervantes luuletusi oma proosateostesse. Üle kõige on luuleline esikromaan "Galatea". Uusaegne Euroopa pastoraalromaan oli oma tekkest peale lüüriline romaaniliik; Sannazaro "Arkaadia" eklooge imiteeris järgnevalt kogu Euroopa renessansi luuletajaskond. Üksikuid Cervantese luuletusi on tema romaanidest ja näidendeist võetud hispaania luule üldantoloogiatesse; siiski ei ole neil sellist kaalu, et Cervantes luuletajana tõuseks Góngora, Quevedo või Lope de Vega kõrgusteni. Muidugi, oma hingelt oli Cervantes poeet , ja poeesia , mis muu, on tema "Don Quijote" - ülemlaul inimese hingesuurusele. Poeet oli sel ajal kirjaniku sünonüüm. Kui Cervantes räägib kirjandusest, otsib ta sellest kõikjal poeesiat. "Galatea" 6. raamatusse paigutas Cervantes nümf Kalliope laulu, mille rohkem kui 100 oktaavi on Cervantese esimene katse hinnata oma aja hispaania kirjandust, väljendades ühtlasi oma esteetilist maitset ja kriteeriume. "Galateas" alustatud Hispaania luulepanoraami täiendas Cervantes juba tublisti skeptilisemates ja iroonilisemates toonides elulõpu poeemis " Teekond Parnassile" (eeskujuks arvatakse olnud itaallase Cesare Caporali di Perugia varasem samanimeline teos). Poeem koosneb kaheksast peatükist (laulust) tertsiinides, lisandub väike arutlus proosas . Cervantese esiletoodud luuleannetest on rohkem küllap neid, kelle nimed tänaseks ammugi unustusse on vajunud, kui neid, kes suures kirjandusloos edasi elavad. Ent just teise, elavasse poolde puutuvalt hämmastab Cervantese mõnigi hinnang oma ettenägevusega, mis veel kord kinnitab, et Cervantes ei olnud mingi "metsik geenius ", vaid oma aega ja selle kultuuri sügavalt tunnetav looja. Poeemi 4. peatüki algusesse mahutab Cervantes hinnanguid omaenda loomele. Mõte "Don Quijote" püsivusest läbi "kõigi aegade" vastandub siin selgesti tagasihoidlikumatele, eelkõige oma " ajaga " seotud taotlustele näidendeis. "Õpetlike novellide " iseloomustuses säilib mitmemõttelisus. Cervantes ütleb nimelt, et neis "avas ta kastiilia keelele tee ehtsa hulluse (arutuse) näitamiseks". Kohe seejärel lisab ta, et kujutluselt ületab ta paljusid teisi ning et vaid kujutlusjõud suudab kirjanikku kuulsusesse tõsta. Veel kord rõhutab ta oma armastust luule vastu ja seda, et kunagi pole ta sulge paberile pannud eesmärgiga kedagi laimata või pilgata. Cervantese poeetika ei piirdu muidugi mitte Kalliope lauluga "Galateast" või "Teekonnaga Parnassile". Kõigis tema teostes kohtab ridamisi arutlusi kirjandusest, kirjanikukunstist ja missioonist. Siiski on Cervantese suur poeetika tema loomingu tervik ise, iseäranis "Õpetlikud novellid" ja "Don Quijote". Neis toob Cervantes kirjanduslikku tunnetusse nii palju seniolematut, et õige pedantseina tunduvad katsed, mida ju aegade jooksul on tehtud, tema loomingut seletada, seda Aristotelese poeetikale või mõnele toonasele kirjandustendentsile ehk stiilile (manerism, kontseptism, kultism) taandades ja kohaldades.
Cervantese romaanilooming on suurem mis tahes varasemast romaanipoeetikast. Cervantes on avatud mis tahes tüüpi kirjandusele, olgu renessanslikule, baroksele või klassitsistlikule, kui seda vaid toetavad küündiv kunst , avar kujutlus , poeesia vaim ja humaansus.
Näidendid
Kahtlemata sai Cervantese näidendid ainestikku tollasest Hispaaniast. Samuti kais ta tihedalt läbi Lope de Vegaga. Hispaania draama eneseleidmises oli tähtis osa Cervantesel. Ta avaldas "Kaheksa komöödiat ja kaheksa intermeediumi" küll 1615. aastal, kuid ilmselt olid need kirjutatud märksa varem, võimalik, et veel enne 1610. aastat. Oma varajaste (ja antud tsüklist välja jäänud) näidendite seas mainib ta eessõnas "Numancia piiramist" (Cerco de Numancia) ja "Alziiri tehingut" (Trato de Argel). Sealsamas väidab ta, et oli esimene, kes vähendas näidendis vaatuste arvu 3le ning hakkas kujutama varjatud hingeliikumisi ja moraaliprobleeme. "Numancias" ja "Alziiri tehingus" on vaatusi tegelikult siiski neli; 3vaatuselised on seevastu kõik "Kaheksa komöödia " näidendit - seega pole antud küsimuses täit selgust ja õigus võib olla ka Lope de Vegal, kui ta ülalnimetatud värsstraktaadis peab 3 vaatuse põhimõtte algatajaks hoopis Cristóbal de Viruési. Kuidas ka ei oleks draama välise struktuuriga (ei mõjutanud ju sisu kuigivõrd see, et Hispaanias kujunes uusaegne draama kolme, Inglismaal, Itaalias ja Prantsusmaal aga viievaatuselisena), igatahes juba varajastes näidendeis ilmutab Cervantes elavat kujutlust ja otsingulist vaimu. "Numancia piiramine" on ajalooline tragöödia hispaanlaste esivanemate iberokeltide kangelaslikust vastupanust Rooma anastajatele. 133. aastal e.m.a. vallutas Scipio Aemilianus (Noorem) Numancia (ladinapäraselt Numantia) linna, kuid see ei langenud ta kätte elavana, vaid surnuna, sest Numancia elanikud eelistasid allaandmisele kollektiivset vabasurma. Sellele taustale ehitas Cervantes näidendi süzee. Reaalsed tegelased segunevad allegoorilistega: Hispaania, Duero jõgi, Sõda, Nälg , Haigus, Kuulsus. Enne kui endalt elu võtta, tapavad Numancia mehed oma naised, et nende sugu ei saaks roomlastega seguneda ja edasi kanduda. Vaheldumisi näidatakse kord sissepiiratud linna, kord roomlaste laagrit. Teos on tragöödia algusest lõpuni. Üle kõige väärib tähelepanu Cervantese pöördumine rahvusliku ajaloo poole. Sealjuures pole teemaks hiliskeskaeg, mis järgnevalt sai hispaania rahvusdraamas lausa üldvalitsevaks, vaid rahvuse esiajalugu . Näidendi esimese vaatuse tulevikunägemuses kangastub katoliiklik Hispaania Felipe IIga eesotsas. See on patriootiline teos, pühendus isamaale ja selle kuulsusrikkale ajaloole, nii nagu oli olnud portugallase Camõesi eepos "Lusiaadid" (1572). Teine säilinud varajane näidend, "Alziiri tehing", on seevastu tugevasti autobiograafiline, taustaks Cervantese enda läbielatu vangipõlve jooksul Alziiris. Tegelaste hulgas on muuseas sõjavang, Hispaania sõdur Saavedra, aus ja tõsine kristlane, kes igatseb taga oma kodumaad . Ent peategelane pole siiski tema, vaid hoopis üks teine sõjavang, kaunis hispaania noormees - kellega moodustab dramaatilise paari niisama kaunis kristlannast (hispaanlannast) naisvang. Noormehesse armub tema perenaine, mauritar; tolle mees ja vangide isand aga kiindub omakorda veetlevasse kristlannasse. Kristlaste äravõlumiseks nõiutakse välja koguni deemonit.
Rüütliromaanilikku, n.ö. romantilisse intriigi sekkuvad seejärel ka mõned allegoorilised tegelased ning näidend lõpeb kristlaste õnneliku naasmisega kodumaale Trinitaari ordu munkade kaasabil, nii nagu see oli olnud Cervantese enda elus. "Kaheksast komöödiast" sarnanevad "Alziiri tehinguga" mõneti kolm: " Vapper hispaanlane" , "Alziiri türmid" ja "Suur sultanitar donja Catalina de Oviedo" - neist autobiograafilisel pinnal kaks viimast. Tegevuspaik on PõhjaAafrika. Maurid ja mauritarid armuvad kristlannadesse ja kristlastesse, kel on omad kallimad kaasmaalaste seas; kristlastest ja mauridest renegaadid, ümberriietumised ( maskid ), põgenemised, kannatused ning finaalis kristlaste õnnelik (taas) kohtumine (abielu) või kojusõit. Kristlikpatriootilised motiivid rõhutuvad kord rohkem, kord vähem, kuid püsivalt. Selle kõrval on kristlaste ja mauride igapäevane suhtlemine loomulik, tihti nii inimlik kui ka südamlik. Cervantese anne näib teda kallutavat üle kõige jutustava, eepilise laadi poole; nõnda on näidendeis küll üsna huvitav intriig, kuid ei ole tõelist dramaatilist konflikti.
Kolmest näidendist kaldub koomilise poole kõige enam "Suur sultanitar". Algavat barokset mängulikkust peegeldab näidendi "Alziiri türmid" "teater teatris" kujund: Kristuse ülestõusmist pühitsedes lavastavad kristlastest vangid seal ühe Lope de Rueda paso'dest. Puhas intriigikomöödia on näidend "Armastuse labürint", mille tegevuspaik ja motiivid lähtuvad renessansiaegsest Itaaliast. Sellega sarnanevas, kuid Hispaaniaainelises lavatükis " Petlik lubadus" võib taas näha "teatrit teatris": kolmandas vaatuses mängitakse maha lustakas intermeedium. Pateetiline vaheldub koomilisega ja triviaalsega näidendis "Ardenne'i armukadeduse maja ja metsad". Renessansi rüütlieeposte ja romaanide kangelaste Rolandi , Ganeloni, Merlini jt. seltskonda ilmub põgusalt ka Hispaania legendaarne vägilane Bernardo del Carpio, kuid taandub samas, tehes ruumi kaunitar Angelica võludele, kes Karl Suure vapratel rüütlitel üksteise järel pea segi ajab. "Õnneliku kupeldaja" juhtmotiiv - usk, mis aitab tõusta sügavaimast patust, kordub küpses barokkdraamas, nii Tirso de Molina näidendeis " Kahtluse pärast hukka mõistetud" kui ka Calderóni "Andumuses ristile". Elu ja löömamehest Lugost saab lõpuks preester ja pühak, kelle hing rändab taevasse . Selle näidendi 2. vaatuses kiidab Cervantes heaks aja ja kohaühtsuse reeglist loobumise. "Kaheksast komöödiast" üks terviklikumaid ja samas rahvuslikumaid on " Pedro de Urdemalas". "Madal" ja "kõrge" Hispaania saavad hetkeks kokku: mustlased oma värvika kõnekeelega, igapäevane rahvaelu ning teiselt poolt kuningapaar - kuningas, kes armub veetlevasse mustlasneiusse Belicasse, ja armukadetsev kuninganna. Belica sarnaneb Cervantese jutustuse "Mustlasneiu" kangelannaga, ning ka lahenduse võti on kummaski teoses ühesugune: mõlemad "mustlasneiud" on mustlaste sekka sattunud juhuslikult, olles õigupoolest kõrgemast soost aadlipreilid. Ent näidendi lõpus võib juba märgata Cervantese geeniusesädet: ta juhib tegevuse teadlikult eemale tavapärasest finaalist , selle üle pigem ironiseerides. Kangelane Pedro de Urdemalas jääb oma eluga " normist " hälbinuks. Tema varasem elukäik, millest ta jutustab (üleskasvamine orvuna, teenistus mitme peremehe juures), lähendab teda kelmiromaanide kangelastele.
Kuid pikareskne "normiväline" tsunftielu (näilik vabadus) ega ka "normaalne" abielu ei rahulda teda. Seetõttu eelistab ta näitlejana jääda teenima vaimset vabadust. Oma kõnes räägib ta esteetilisest rutiinist, vastandab seda teistsugusele teatrile, sellisele, mida esindab "Pedro de Urdemalas" ise: näidendi süzee jääb "kokku tõmbamata", avatuks mõtetele, valikuvabaks nagu elu.
Kui Cervantese kõik säilinud täismahulised näidendid on värsivormis, siis intermeediumeis valitseb proosa. Intermeedium on ühevaatuseline lavateos, sellesse mahub enamasti vaid üksainus koomiline situatsioon, ulatuslikumat seiklust zanr ei luba. Suurim tähtsus on kõnel. Enamik palasid lõpeb värssidega (romansi või glossiga), mida laulavad muusikud. Neid mahlakaid rahvalikke tänavapilte ja igapäevaseid elustseene on tavaliselt enamgi hinnatud kui Cervantese "pärisnäidendeid". Cervantese huumor on heasoovlik, ka tema iroonia ei ole kunagi tige. Õige mitmes intermeediumis peegeldub keskmisest madalam elusfäär: kupeldajad, prostituudid, kelmid ja seiklejad; mõned meenutavad Boccaccio novellide atmosfääri. Suhted abielu "sees" ja "väljaspool" moodustavad temaatilise keskme . Tsüklisse "Kaheksa intermeediumi" kuuluvad järgmised: "Lahutuskohtunik", "Leskmehest kupeldaja, nimega Trampago, "Alkaldivalimine Daganzos", "Hoolas vaht " , "Valebiskaialane" , "Imemaal", "Salamanca koobas" ja " Armukade vanamees " . Algupäraseimad ei ole arvatavasti siiski abieluteemalised palad, vaid just need üksikud, kus kujund privaatelu pinnalt väljub. "Imemaali" allikad on folklooris , kuid ei tea täpselt, kus. Cervantese loomingus kohtab tihtipeale satiiriliskriitilisi vihjeid mitmesugustele ekstsessidele ühiskondlikus elus; ent need on hoolikalt varjatud, üksnes põgusalt aimatavad iroonia, mille sünnitab ortodokssete ideede näilikult tõsimeelne rõhutamine. Ka "Salamanca koopas" varjab nõiakunste tundev üliõpilane hoolega oma tarkusi, et mitte sattuda inkvisitsiooni teenrite küüsi, kes sel ajal armutult jälitasid mis tahes nõidu ja maage. Väljaspool " Kaheksat intermeediumi" on Cervantesele omistatavatest lühinäidenditest kõnekoomika ja vaimuterava dialoogi oivaliseks näiteks "Lobisejad" . Inimveidruste ja terav meelsuste kirev loetelu on intermeedium "Hädaliste hospidal " , meenutades varasemaid Erasmuse ja Rabelais ' ning hilisemaid Quevedo satiire. "Sevilla vangla ", mille puhul võib mõistagi otsida autobiograafilisi taustu, kujutab poomissurma eelset piirsituatsiooni, jättes õnnelikugi lahenduse külge "musta huumori" varju.
Novellid
Võib õieti pisut kahelda, kas Cervantes üldse kirjutas novelle peale nende, mis ta oma "Don Quijote" 1. osasse põimis. Proosapalade tsükli Novelas ejemplares tiitel on küll tuletatud itaalia sõnast novella , millest ju tänapäevane termin " novell " pärineb. Vastuolu tekitab aga Cervantese vihje eessõnas, kus ta ütleb end olevat esimese, kes hispaania keeles seda zanri viljeleb, ning samuti tõik, et tsüklis sisalduvate palade maht lubaks neid ka lühiromaani kategooriasse paigutada.(Cervantese ajal tähistas mahukamaid proosateoseid, nagu rüütliromaanid, sõna "raamat" - libro). Uuematel aegadel on aga "romaani" vasteks mõneti paradokslikult kujunenud, sellal kui lühijuttu või novelli märgitakse sõnaga cuento. Täpselt niisama määratlemata on tiitli teine sõna, ejemplar. See tähendab nii "õpetlikku" kui ka "näitlikku" ("eeskujulikku"). Cervantese novelle oli ühtekokku 12: "Inglismaa hispaanlanna", "Kaks neidu ", "Emand Cornelia ", "Vere jõud", " Helde armastaja", "Mustlasneiu", "Suursugune köögitüdruk", " Koerte kõnelus", "Rinconete ja Cortadillo", "Armukade estremaduurlane" ning "Klaasist litsentsiaat". Mõnikord on seda tsüklit täiendatud jutustusega "Valetädi", mille kuuluvus Cervantesele aga pole kindel. Viis esimest pala pakuvad suhteliselt vähem huvi, sest nende esteetiline tüüp oli enne Cervantest laialt tuntud. Alged on keskaegses rüütlinovellis ja romaanis , mis seejärel uusaja olustikku üle kandudes kujundasid itaalia renessansi novelli. Üha on tähtsad seiklus , intriig, juhus ; sündmused arenevad eranditult privaatelu tasandil. "Mustlasneiu" nimikangelanna, targa ja veetleva Preciosa vaimurikkad kõned on aga mahukamad kui ühelgi Boccaccio tegelasel. Selle jutustuse dialoogia maht ise lubab võrreldes varasema itaalia novelliga tegelasi sügavamalt humaniseerida. Ent oluline pole üksnes maht, vaid tausta järkjärguline aktiviseerumine. Olustik hakkab siin tungima eraellu, aeglustab ja pidurdab seikluse, viitab juba mõnedele vastuoludele ühiskonnas (nagu armastajate konflikt seisusliku normiga). Mis siis, et lõpuks osutuvad mustlasneiud ja teenijatüdrukud ikkagi aadlipreilideks, keda vaid õnnetu juhus on ajutiselt "alla madalasse" tõuganud. Edasi aga järgneb peaaegu kõik tavatult uudne. Novellis "Rinconete ja Cortadillo" võib ka ära tunda pikareskse teema: kangelasteks on kelmid, vargad . Sündmused arenevad sotsiaalses "põhjas", sealt väljumata. Kangelased ei ole paraku kerjusteks ümberriietatud printsid, vaid nendeks, kes nad olid novelli algul - vaesed kodutud poisid - jäävad nad lõpuni. Miniatuurne kelmiromaan on "Koerte kõnelus" koos seda raamistava novelliga "Petlik abielu". Seiklus "madalas" loob sedamaid kokkupuuteid kriminaalse alaga. Ent ootamatult leevendab Cervantes selle karmust huumoriga, mis algab fantastilisest loomajutu zanrist. Seetõttu võiks "Koerte kõnelust" vaadelda koguni Alemni "Guzmn de Alfarache" paroodiana.
Olustikulise jutustuse teist, psühholoogilist haru illustreerib "Armukade estremaduurlane". Teema on sama, mis mõnedes Cervantese enda intermeediumides või siis hiljem Moliere 'il "Naiste koolis": ebaloomulikud abielusuhted ja nende kriitika.
"Don Quijotele" on Cervantese jutustustest lähedasim "Klaasist litsentsiaat". Siin ilmub peategelasena "tark hull" noormees, kes arukaotuse läbi omandab geniaalse võime näha elu ja ühiskonda "väljastpoolt", "normist" hälbinu seisukohalt.
Romaanid. "Galatea"
Oma 65 tegelasega, arvukate põimuvate süzeeliinidega, tegelaste pikkade jutustustega - mis koguni domineerivad vahetu stseeni ja seikluse üle -, kirjadega ja unenägudega, armastuse analüüsiga nii proosas kui ka värssides on "Galatea" lõpetamatagi kujul igati mahukas teos. Arkaadiaks on siin luht Tajo jõe ääres, kus seltskond kõigiti vooruslikke neide ja noormehi karja hoiab. Siitsealt koguneb põgusaid märke ajast: vihjatakse käimasolevatele lahingutele türklastega; nümf Kalliope annab ülevaate kaasaegsest (s.o. XVI sajandi) luulest. Mõnes episoodis ei puudu paralleelid Cervantese eluga.Ent ei kari ega meri, lahingud, vanadus ega surm ole tähtsad seal, kus kannatatakse ja elatakse üksnes armastuse pärast. Armastuse analüüs tiheneb eriti 4. raamatus: vastusena Leniole, kes armastust loeb vaid kahjulikuks kireks ja madalaks ihaks, peab teine karjane , Tirsi, armastusele veendunud kaitsekõne, näidates, et ükski armastuse liik, ei taevalik , igapäevane ega suguline, ei ole taunitav ning et kui armastus mõnikord kahju sünnitabki, lõpeks ilma temata maailm ja elu. 5. raamatus armub ka seni ükskõikne Lenio. Nimikangelanna Galatea ei ava romaani valminud osas end eriti; kuigi paljud teda imetlevad ja ihaldavad, on ta pigem kõrvalrollis, näidates end armunooltele allumatu õilsa ja mõistusliku daamina.
"Persilese ja Sigismunda kannatused"
Sellele teosele on olnud eeskujuks “Don Quijote”.
Struktuurseks kaudeeskujuks teosele oli hiliskreeka seikluslik lemberomaan, tõenäoliselt Heliodorose "Aithiopika" (III saj.). Nagu see, kubiseb Cervantese romaan kõikvõimalikest seiklustest: tundmatud saared, barbarid , piraadid, ümberriietumised, nimemuutmised, intriigid, ohud, kiusatused , katsumused. Romaani alapealkiri on muide "Põhjamaine lugu". Cervantes riskib oma kangelased viia läbi rohkete tegevuspaikade, kuhu ta ise oma elus kunagi polnud sattunud. Romaani esimeses kahes raamatus arenevad seiklused nähtavasti Põhjamere regioonis. Tegevuse aeg kattub autori enda eluajaga (jutustatakse Carlos V surmast ja lõpupoole juba Felipe II valitsemisest). "Eksootilisem" on romaani esimene pool: jutustatakse lumistest saartest , polaaröödest, libahuntidest. 3. ja 4. raamatus juhib Cervantes kangelased Hispaaniasse ja Itaaliasse ning imed taanduvad.
Kangelased on kõik erakordsed, enamuses kuningatütred ja pojad - kui nad ka oma isikut mõnda aega varjama peavad. Nii selgub romaani finaalis, et Periandro on hoopis Persiles, Thule kuningapoeg, tema armastatu Auristela aga Thulelähedaselt Frislanda saarelt pärit kuningatütar Sigismunda. Romaani rännaku (tegelikult palverännu) siht on õigupoolest Rooma , kuhu Sigismunda suundub saama katoliiklikku õnnistust paavstilt.Romaan lõpeb kõigi tegelaste igatsuste rahuldamisega: Sigismundat õnnistatakse Roomas ning võimalikuks saab ka tema abielu Persilesega, sest õnnetu kokkujuhtumisena tolle vend sureb.
"Don Quijote"
Rüütliromaanide elukauge tõeluse oli pea peale pööranud juba pikareskne romaan. Rüütli (kangelase) "kõrge" seiklus madaldati ühiskonna heidiku (antikangelase) maa ja mullalähedaseks seikluseks. Siingi oli aimata rüütliromaanide paroodiat. Kuid Cervantese mõte ulatus sellest kaugemale. Ta muutis paroodia uueks võimsaks sünteesiks, kus ei mõtestunud ümber mitte ainult rüütliromaan, vaid ka pikareskne romaan ise.
Rüütliromaanid inspireerisid Cervantest tegema oma romaani kangelaseks don Quijote, vaesunud hidalgo, kes Amadiside ja Palmerinide kombel kujutleb end ideaalseks rändrüütliks. Pikareskne romaan võis talle ette öelda idee panna see rändrüütel seiklema ajas ja ruumis määratud oludesse, ühtlasi neist sõltuma ja neile vastanduma. Ebatavaliselt tähtis selles kontseptsioonis oli jätta don Quijote südamedaam Dulcinea (Aldonza Lorenzo ) romaani reaalsest vaatepiirist välja - nii et tema kohalolek romaanis on veelgi "kehatum" kui Beatricel Dante "Jumalikus komöödias". Nõnda armastus küll juhib don Quijote rännakut, seiklust ja kogu romaani, kuid maisel kujul end teoses niisama hästi kui ei ilmuta. Armastus ei ole seega eraelulineisiklik, ei alluta ega hõiva " loona " kogu romaani - Cervantes oleks võinud raamatu ju kirjutada ka lihtsalt äpardunud armuseikluste ahelana -, vaid avab selle ajaloolisele tõelusele kõige avaramas , sotsiaalses ja filosoofilises tähenduses.
Cervantes loob "Don Quijotes" uusaegse kultuuri ühe kõige suurejoonelisema müüdi. Nagu oleks sellest vähe, toob Cervantes don Quijote kõrvale veel teise " hullu ": ei saa ju "realistiks" ega " kaine mõistuse" esindajaks pidada talupoega Sancho Panzat, kes on don Quijotet kannupoisina valmis teenima üksnes seetõttu, et too temast saare valitseja teha lubab. Säärast kaht hullu pole maailmas veel nähtud, ütleb don Quijote ja Sancho kohta Sansón Carrasco "Don Quijote" 2. osa alguses. Põhjendatult on näidatud, et ei kummagi - don Quijote ega Sancho - teadvuses nähtu üleminekuid, liikuvust, mis on vajalik n.ö. normaalseks mõtlemiseks. Juba sellega vastandub Cervantese tegelaspaar neid romaanis ümbritsevatele teistele inimestele.
Don Quijote teadvus liigub valdavalt ühelainsal (mälestuste, kujutluste) tasandil, Sancho Panza mõtleb aga peaaegu ainuüksi maistest asjadest - temagi loob neist endale illusiooni , mis teda juhib.
Ent paneme tähele, don Quijote ja Sancho ei ole mingi tavaline narripaar - erinevalt sellest, millena neid kirjanduses hiljem korduvalt on püütud kujutada. Don Quijote on hull vaid siis, kui tema meeli hõivavad rüütliromaanid; muul ajal ilmutab ta otse erakordset vaimuteravust ja tarkust, mida kõik üksmeelselt imetlevad.
Ta on näiteks täiesti võimeline muigama Sancho narruste ja lihtsameelsuste üle, vaatlema kõrvalt ja analüüsima teiste (näiteks armastusest aru kaotanud noorukite) hullust ning koguni teadvustama omaenda hullust, kui ta Sanchole ütleb: "Ausõna, Sancho, sinu mõistus ei näi olevat sugugi paremas korras kui minul". Pealegi ei ole ta hull romaani lõpuni.
Sancho Panza on ümbruskonna inimestest õieti ainuke, kes esialgu don Quijote arupuudusest aru ei saa. Kuid ta muutub järjest targemaks. Seda, et habemeajaja vahukauss Mambrino kiiver on, nagu don Quijote kinnitab, Sancho enam ei usu. Oma mugavuse huvides õpib ta väiksemaid kavalusi, kuni 2. osa alguspoole, Tobososse jõudes, ta läheb välja seniolemata julgustükile - otsustab tüssata oma peremeest , väites nagu oleks Kurva Kuju Rüütli igatsetud südamedaam üks kolmest rohmakast talunaisest, kes neile vastu tulevad. Sancho mängib seega kaasa mängu, millesse on juba haaratud enamik tegelasi, kes don Quijote narrusi tunnevad .
Nagu näitab saksa uurija Erich Auerbach , see on teose pöörangulisemaid stseene: kujutlus, mis don Quijotele peale sunnitakse , ei kattu tema omaga; kuna aga tegemist on don Quijote senise rändrüütlielu kõige otsustavama hetkega, vapustab tema kujutluse kokkulangematus Sancho valega teda nii põhjalikult, et kogu ülejäänud romaaniosa seiklustes saadab teda kahtluse kummitav vari. Iseäranis süveneb ebaluse tunne pärast viibimist Montesinose koopas, kus Montesinos talle näitab Dulcinead ja too taas sarnaneb Sancho poolt esile manatud valeDulcineaga.
Ei tule imeks panna, et hiljem Barcelonas don Quijotele korraldatud näitemängus "võlutud peaga" on don Quijote "eluküsimus" see, kas Montesinose koopa nägemus oli tõelus või unenägu.
Don Quijote ja Sancho on kõike muud kui staatilised tegelased. Nende liikuvusest algab romaani keerukus .
Peategelasi on õigupoolest kolm, kuid et Dulcinea juhib romaani "nähtamatuna", jälgib lugeja reaalselt neist kahte - don Quijote ja Sancho paari. Selleski on midagi sügavalt uut. Varasemates eepilistes teostes võis muidugi tihti figureerida kaks või enam ligilähedaselt võrdse mõjukusega tegelast. Kuid nad ei moodusta kunagi sel viisil koos olevat paari, nagu on kangelased "Don Quijotes". Üheski rüütliromaanis ei ole kannupoisil sellist kaalu, mis on Sanchol don Quijote kõrval.
Don Quijote ja Sancho kuuluvad jäägitult ühte, moodustavad duaalse kujundi, kaksiksümboli, mille üks pool, kui see romaanist välja jätta, tühistaks korrapealt teise poole ning seega kogu sümboli ja romaani. Reaalsus don Quijote sümbolis vastandub Sancho sümbolile. Don Quijote - see on unistused, ideaalid, kõige madala ja labase põlgus, võime ohverdada oma füüsis täielikult ülla ja puhta ideaali teenimisele. Don Quijote on ka renessanslik edasitung, seiklusiha, valmidus võitlusteks ja lahinguteks, avastusteks ja vallutusteks. Sancho - see on kokkukuuluvus maaga, alalhoidlikkus, traditsioon, rahvalikkus, rahuarmastus, naljad ja kõnekäänud, mis lõhnavad põldude, igapäevase töö ja kehaorjuse järele.
Ta on tugev, tüse ja jämedapoolne alus, mis hispaania kultuuri keskajast peale oli toetanud, antiikideaalidele pürivas renessansiski oma mõjus kaotamata. Tema huviring piirdub esialgu sellega, mida saab " katsuda " ja "suhu panna". Tema nimigi on sümboolne, sest panza tähendab kõhtu, vatsa.
Ent möödunud sajandi lõpus hakkasid "Don Quijote" uurijad märkama, et don Quijote ja Sancho ei ole siiski kõiges vastandlikud, ning et romaani arenedes need kaks peategelast vähehaaval lähenevad teineteisele. Seda on nimetatud don Quijote "santšostumiseks" ja Sancho "kihhotestumiseks". On rohkeid seiku, kus don Quijote peab Sanchot sõitlema tema nürimeelsuse ja ahnuse pärast. Kui Sancho nõuab kannupoisiameti eest kindlat kuupalka, solvub don Quijote sedavõrd , et läheb kõneluses Sanchoga korraks "sinalt" üle "teiele". Sancho omakorda siunab ühtelugu peremeest seikluste pärast, mis, nagu ta arutab, asja ees, teist taga elu ja turvalisuse ohtu seavad.
Kuid lugeja näeb samuti, kuidas kasvab nende vastastikune usaldus ja läheb lõpuks üle kiindumuseks, sõpruseks, teineteisevajamiseks. Don Quijote sõidab ajutiselt Sancho eeslil, Sancho aga suundub Dulcinead otsima don Quijote kuulsal Rocinantel. Romaani 1. osa lõpus nimetab don Quijote Sanchot "kõige paremaks inimeseks maailmas". 2. osa alguses võtab don Quijote oma ühisuse Sanchoga kokku ladinakeelse fraasi quando caput dolet... pea/kehasümbolisse. Ühes episoodis õiendavad kangelased üheskoos oma ihutarbeid.
2. osa XXXIII peatükis kinnitab Sancho, et ta don Quijotet armastab ja on talle ustav. Kui Sancho maavalitsejaametit pidama läheb ja don Quijotega ajutiselt hüvasti peab jätma, kurvastavad mõlemad. Järgnevalt ei näita Cervantes meile mitte ainult don Quijote, vaid ka Sancho seikluse jätku . Tugevamaid sümboleid don Quijote ja Sancho ühisusest on 2. osa LV peatükis, kus don Quijote päästab Sancho august, kuhu see pärast äpardunud "saarevalitsemist" kukub . Romaani lõpus on nad taas koos. Kui don Quijote unistab ideaalriigist, karjaste koloonia asutamisest, ei kujuta ta seda ette ilma Sanchota. Neid lahutab alles romaani viimane peatükk, don Quijote surm.
Romaani 2. osas on ammugi selgunud don Quijote inimlikkus. Kui nüüd hertsogipaar temast naerualuse teeb ja temaga ühe komöödia teise järel lavastab, pole Cervantese naer enam kuigi lõbus , sest mõnitatakse inimlikkust. Episoodis, kus ülikute seltskond laseb don Quijotele selga kinnitada sildi tema nimega (= narrimärgi), sarnaneb humaanne alandatud kangelane pilatava Kristusega.
Autori kriitika alla langeb siin jõudeelu elav aadelkond oma tühiste ja edevate kapriisidega. See ühiskonnakiht pole nii süütu, nagu võib esialgu paista. Kui kukub läbi don Quijote duell teener Tosilosega, laseb hertsog tollele don Quijote äraolekul anda sada kepihoopi - paralleel poiss Andrési ja teda nuhtleva peremehe episoodiga "Don Quijote" alguses on ilmne.
Don Quijote kaitseb nõrku, vaeseid, hüljatuid, eluvõitluses allajäänuid; kannab terve oma seiklusega sotsiaalse õigluse ideed. "Don Quijote" ideoloogilises struktuuris võiks näha midagi väga lähedast kriitika dialektikaga, mida L. Pinski on täheldanud Erasmuse " Narruse kiituses": romaani esimene pool pilkab eluterve looduse ja mõistuse seisukohast vaimunarrust, teine pool aga keskendub irooniale mitmesuguste inimpahede üle, kusjuures vaimunarrus osutub nüüd õieti tarkuseks, mille abil pahesid (tegelikke narrusi) demaskeeritakse.
Cervantes ei piirdu sellega, et muudab oma kangelased sisemiselt liikuvaiks ning seeläbi komplitseerib nende ja maailma vahekorra. Ta ei " liiguta " mitte ainult don Quijote ja Sancho sisemusi, vaid paneb tegelased - teispool romaani seiklust - liikuma nii ühelt jutustustasandilt teisele (romaani "sees") kui ka juhib nad romaanist "välja", ühelt poolt ajatusse minevikku , müüti, teiselt poolt romaani lugeja füüsilisse kaasaega.
"Don Quijote" kunstilise struktuuri originaalsus väljendub aga milleski enamas. Nimelt selles, et Cervantes asetab enda ja teose vahele veel ühe jutustaja , araablasest krooniku Cide Hamete Benengeli. "Don Quijote", nagu ta väidab, on üksnes Benengeli loo hispaaniakeelne tõlge. Vähe sellest: autor annab mitmeti mõista, et don Quijote loost eksisteerib veel teisigi variante ning et romaani algusotsa annabki ta edasi ühe seesuguse (Benengeli loost ebatäpsema) versiooni kaudu. Lugeja märkab imestusega, et loos tervikuna on palju udusust, isegi kangelase nimest pole teada, kas see tõeluses oli Quijada, Quesada või Quijana.
Autor ütleb end unustanud olevat, missugusest La Mancha külast don Quijote pärit oli.
Milleks taoline müstifikatsioon, autori nii tavatu tagasihoidlikkus? Kõigiti põhjendatud vastuseid on see, mille annavad Avalle-Arce ja Riley : tegelase ja tegevuspaikade määratlematus vastandub nende määratletusele nii rüütliromaanis kui ka pikareskses romaanis, rõhutab kujundina romaani keskset inimvabaduse ja otsingu ideed, romaani sõltumatust varasematest lugudest, legendidest, müütidest.
Jah, tõesti, "Don Quijote" ei lähtu mingist varasemast müüdist. Nagu näitab L. Pinski, on Cervantese romaanis originaalsed nii süzeefaabula kui ka süzeesituatsioon. Kusjuures "Don Quijote" süzeefaabula, erinevalt varasematest klassikalistest süzeemudelitest, on nõnda keeruline, et seda hiljemgi keegi pole üritanud matkida (küll aga on jäljendatud ja taasmõtestatud "Don Quijote" süzeedsituatsiooni).
"Don Quijote" 2. osast algab uusaja kirjanduse esimene metaromaan. Lugeja võib sattuda hetkeks hämmingusse, kui Sancho päris 2. osa alguses don Quijotele teate toob, et nende seiklustest on juba kirjutatud romaan pealkirjaga "Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast".
See on siis romaan romaanis, romaan romaani kohta, midagi niisugust, millega romaani lugejad järgnevalt puutuvad kokku alles XX sajandi alguses, Pirandello, Unamuno ja Azorini teostes.
Taolise ebatavalise üleminekuga tõstab Cervantes korrapealt oma kangelased romaanist "välja", asetab nad lugeja enda kõrvale, s.t. lugejaga samale tasandile romaani 1. osa suhtes.
Ta lähendab tema enda poolt loodava müüdi ajaloolisele maailmale sel määral, kui müüt reaalsusele üldse läheneda saab. Kokkupuutes ajaloolise eluga müüt süveneb, rikastub humaanses sisus . "Don Quijote" on peegelduste paeluv mäng, nii nagu veidi hiljem, küpses barokis, Velizqueze maal "Toaneitsid" või mõnedki Calderóni draamad .
Don Quijote ja Sancho astuvad romaanist otsekui välja ning võivad (nagu kõik ülejäänud tegelased romaani 2. osas) arutada "Don Quijote" 1. osa väärtusi. Metaromaani täiendavad vihjed Avellaneda romaanile ning autobiograafiline tasand. Ent samas veendume, et nii Hamete Benengeli jutustus kui ka tõlge sellest (koos originaali kommentaariga) jätkuvad. Romaani ja tegelikkuse piir tühistub. Müüt on tõelus.
"Don Quijote" on esimene " totaalne romaan" - kui kasutada mõistet, millega Mario Vargas Llosa on tähistanud otsinguid iseenda ja teiste XX sajandi ladinaameerika romaanikirjanike teostes.
"Don Quijotes" kangastub müüdi ja ajaloo, ideaalse ja reaalse, universaalse ja konkreetse, kõrge ja madala, vaimse ja materiaalse, humanismi ja rahvalikkuse, traagilise ja koomilise süntees nii täiuslikult nagu ainult järgnevate aegade üksikuis suurimates teostes.
Cervantesel oli mõndagi öelda nii neile, kes järgisid vitaalset ja maalähedast filosoofiat , kui ka intellektuaalsema, vaimsema joone pooldajaile. XX sajandil on cervantesliku sünteesi kujundlikult kokku võtnud hispaania filosoof José Ortega y Gasset: "Cervantes ei ole lakei ega isand, Cervantes on inimene.
"Cervantese filosoofia ei nähtu niivõrd tema tegelaste kõnedes - olgugi see tasand mõjukas - kui "Don Quijote" kujundis ja struktuuris tervikuna. "Don Quijote" ei ole pelk idee (filosoofia) ega pelk kujund ( kunst ). Süntees ja tunnetuslik ühtsus, milleni lõpuks jõuab Cervantes, ei ole lihtsalt looduse poolt antud, valmisolev, vaid ilmub üksnes sügavaimast vastuolust, romaani kangelaste enda vastuolulise maailma kokkupõrkes ja puutes niisama vastuolulise reaalse maailmaga; ilmub läbi kannatuste, ohvrite ja pingutuste. "Don Quijote" filosoofiline kujund erineb radikaalselt nii Rabelais' panteismist kui ka Cellini heroilisest individualismist. Romaan on koomiline eepos proosas - nii arvas XVIII sajandil Henry Fielding , olles oma mõtteks saanud innustust Cervanteselt. Kuid Cervantes ise nii ei arvanud. Nalja ja naeru kõrval nägi ta ka elu traagilist poolt, nägi sügavamalt kui valgustusrealistid ja sentimentalistid.
Kogu "Don Quijote" 2. osa valmistab ette romaani traagilist finaali , kuid finaal ise on siiski ootamatu, isegi järsk, mahtudes ühteainsasse lõpupeatükki. Don Quijote surma kirjeldab Cervantes lühidalt ja kiiresti mõne lausega - otsekui siingi pannes jutustusliku vormi jäägitult teenima elu enda olemust. Tabavalt on näidanud argentiina kirjanik Jorge Luis Borges , et "Don Quijote" lõpupeatükis Cervantes eemaldub oma tegelaste kõrvalt, jätab lugeja üksi sureva don Quijotega, paneb teda füüsiliselt tundma inimelu piire , surma lohutut üksildust.
Ta näitab ka, et vaevalt omandanuks teose traagika metafüüsilist mõõdet, lasknuks Cervantes don Quijotel surra hulluna, meist n.ö. eemalolevana. Don Quijote tuleb mõistusele, ühineb viivuks meie "normaalse" maailmaga, läheneb meile, ja kohe sealsamas laseb Cervantes tal surra, meist lõplikult kaugeneda.
Võib mõelda ka teatavale situatsioonisarnasusele Calderóni paarkümmend aastat hilisema draamaga "Elu on unenägu": kuna don Quijote mõistuseletulek langeb ajaliselt kokku tema surmaga, siis võiks ratsionaalne analüüs öelda, et (mõistuse) tõde samastub surmaga, elu aga on üksnes hullus, näivus, illusioon. Ent nii nagu Calderóni kangelane Segismundo teeb oma lõpliku valiku - olgu elu unenägu või tõelus - eetilise tõe nimel, nii ka "Don Quijote" finaal tühistab unenäo/tõeluse dilemma. See on hingelt ilusa inimese surm, mis sisendab pühimaid tundeid. See on surm, mis kinnitab elu tähendust.
Kui Cervantes oma suurromaani 2. osa pühenduses kirjutab, et Hiina keiser ise palub tungivalt endale saata "Don Quijotet", tahtvat hispaania keele kooli asutada ja Cervantese sinna juhatajaks kutsuda, siis on see muidugi autori nali, üks tema irooniaid vastusena Avellaneda vale"Don Quijotele". Ent naljas on ka tõde, sest "Don Quijote" hakkas tõepoolest maailma vallutama kohe pärast tema 1. osa ilmumist, jõudes autori surma järel peagi kõigi Euroopa suuremate rahvaste keelde ja kujutlusse. Järgnevate sajandite jooksul menu jätkus ning tänapäeval pole vist ühtki paika maailmas, kus Cervantes ja tema "Don Quijote" tuttavaiks ja omaseiks poleksid saanud. Ilmekalt näitab Cervantese romaani ajas kasvanud populaarsust kasvõi tõik, et ainuüksi XVIII sajandi Inglismaal ilmus "Don Quijote" 7 erinevas tõlkes ja tervelt 41 väljaandes (teiste seas tõlkis "Don Quijote" inglise keelde tuntud romaanikirjanik Tobias Smollett ). Saksamaal sai klassikaliseks ja kõrgelt hinnatuks Ludwig Tiecki tõlge (1799-1801). Venemaale jõudis "Don Quijote" esmakordselt XVIII sajandil prantsuskeelse tõlke kaudu. XX sajandi esimese poole venekeelsed "Don Quijoted" on Maria Vatsoni tõlkes (esmatrükk 1907); 1953-1954 ilmus LääneEuroopa kirjanduse nimeka tõlkija Nikolai Ljubimovi vahendus "Don Quijotest".
Eesti keeles hakkasid "Don Quijote" mugandused raamatu kujul ilmuma selle sajandi algusest peale. Eduard Bornhöhe vaba lühiümberpanek aastast 1900 kandis pealkirja "Hispania rüütli Don Quixote imelikud teod ja juhtumised". 1924. aasta noorsooadaptatsioonis (tõlkija G. Peet) kasutati Doré illustratsioone. Aasta varasemale, samuti mugandatud väljaandele (tõlkija Helmi Jansen ) on saatesõna kirjutanud Hugo Raudsepp . Ta lõpetab oma kirjutise skeptiliselt: " Kunas meil "hispaanlane" leiduks, kes selle suure teose kõigi stiililiste peensustega algupärandist eesti keelde kannaks, on raske ennustada.
"Tegelikult ei tulnud kuigi kaua oodata. Sõjaeelse perioodi lõpuks oli selline "hispaanlane" Aita (Justa) Kurfeldti näol (1901-1979) ilmunud. Vähehaaval hakkas ta korvama suurt tühja kohta, mis hispaaniakeelse kirjanduse eesti keelde vahendamist tollal iseloomustas.
1939-1940 ilmus tema otsetõlkes "Don Quijote" terviklik 1. osa; ka saatesõna kuulus temale, värsid oli tõlkinud Johannes Semper . "Don Quijote" sai eesti keeles esmakordselt täielikul kujul ilmuda siiski alles pärast sõda (1946-1947). Cervantese loomingust vahendas Aita Kurfeldt lisaks "Don Quijotele" veel jutustuse "Koerte kõnelus" (mida raamib novell "Petlik abielu").
Cervantese retseptsioon eesti kultuuris tervikuna on juba omaette suurem teema tulevikuks.
Cervantese panus maailmakirjandusse
Cervantes oli mees, kes oli oma ajast kaugel ees. Võib olla meie ei mõista teda, kuid kellel see õnnestub, on tõeline õnneseen, sest mõista Cervantest- olla tugevate filosoofiliste kaldumustega. Cervantese põhiteeneks on romaani edasiarendamine. Mõõtmatu sammu edasi uuemate aegade romaani poole tegi 17. saj algul hispaania kirjandusgeenius Cervantes , kelle romaan “Don Quijote” oli nii sisu kui teostuse poolest oma ajast kaugel ees.2 Rüütli- ja pastoraalromaan olid esimese masskirjanduse tekitajad , väga populaarsed, pakkusid tõelist huumorit . Cervantese “Don Qujote” oli kahtlemata üks tõeline menukaim masskirjandus. Leian, et tolle aja inimesed olid kahtlemata väsinud kuulamast ja lugemast seikluslikke ja “hästi lõppevaid” rüütliromaane. Kõik nad olid nii ühesugused. Kõrimulguni oli samuti Cervantesel, kes otsustas kogu rüütlikirjanduse pea peale pöörata. Ta kirjutas “Don Quijote”. See teos alavääristas rüütleid ja kõike nendega seostuvat. Nagu inimesed praegu, oli ka siis huumoriks alvääristamine ja narrimine. Enamasti oli see keelatud, kuid “Don Quijote” pakkus seda rohkem kui küllaga ja seepärast leitaksegi teose olevat “oma ajast ees”. Huumorit oli tollal vähe, kuid Cervantes kirjutas seda koguni kaks raamatut, tähendab rüütliromaan paistab teistest 17 sajandi teostest enam silma, sest see oli erinev, midagi muud.
Kaasaegsele lugejaskonnale on Cervantesel pakkuda nii mõndagi. Igaüks õpib igast raamatust midagi. Kahtlemata võib õppida Cervanteselt paljut, viimast on järginud paljud kirjanikud , miks mitte meie? Kui keskendume meie tuntud kirjanikule meenub 10. klassi õpilasel esimene teos, “Don Quijote”. Kui see raamat on nii kuulus, miks otsida mujalt kui mitte sealt. Sellest raamatust võib igaüks õppida ajalugu, saada ettekujutuse tolleaegsest rüütlist ning tema elust. Samuti oleks huvitav võtta eeskuju rüütli Don Qujote kõnepruugist ning kasutada seda, kui lähed oma armastatu ette sõnu seadma. Eelkõige pakub aga Cervantes huumorit, huumorit ja nalja. Olen kindel, et nt “Don Quijote” lugedes saab naerda igaüks.
Mina leian, et see kirjanik ning tema looming on märkimisväärsed nii oma ajastu kui vankumatuse poolest. Internetis surfates leidsin omalaadse teksti, mis sisaldab väga huvitavat mõtet. Olen sellega 100% nõus ning leian, et selle mittenäitamine oleks patt.
Kui Cervantes poeemis "Teekond Parnassile" pihib, et romaani "Don Quijote" kirjutas ta kurvameelsetele hingedele kõigil aegadel, siis ei olnud tema geniaalne vaist mitte ainult juhtinud teda looma seniolematut teost, vaid oli lasknud tal ka prohvetlikult ette aimata selle saatust järelpõlvedes. "Don Quijote" ei ole lihtsalt üks uusaja silmapaistvate romaanide pikas reas, vaid raamat, mille tähendus küünib kaugele välja kirjandusloo raamidest.
"Don Quijote" on müüt, on kultuur, on terve olemisviis. Samal kombel, nagu Cervantes üleminekul "Don Quijote" esimesest osast teise laseb oma kangelastel astuda romaanist välja lugejate sekka, on Kurva Kuju Rüütel Don Quijote ja tema truu kannupoiss ja sõber Sancho astunud oma ajast ja ruumist suurde inimkonna aega, kandes sugupõlvest sugupõlve usku, hingeüllust, sõprust, usaldust, tarkusepüüdu ja vabadusiha, armastust elu vastu - neid õilsaimaid aateid, mille võimet kurjuse jõududele vastu seista ja kõigi ähvarduste kiuste püsida vajab maailm täna rohkem kui iialgi varem.3
Kui seda teost ei oleks 10. klassi lugemisvaras, oleks väga halvasti. Esiteks hoiab selle kirjaniku teose lugemine elus tema hinge ning laseb meil tuttavaks saada nii ainulaadse mehega, kui oli seda Cervantes. Arvan täie tõsidusega, et ilma temata oleks maailm palju teistsugune. Cervantesega peaks tutvuma igaüks.
Kasutatud kirjandus: http://www.ilmamaa.ee/raamatud/talvet/talv020.html
1 See on esimene ümberlükkamatu tõend Cervantese kirjanduslike võimete ja kiindumuste kohta.
2 10. klassi kirjanduse materjal. Kordamine renessansist .
3 http://www.ilmamaa.ee/raamatud/talvet/talv020.html
25