Kontserdi retsensioon Muusikal “Mees La Manchast” (0)

Saku gümnaasium
KONTSERDIRETSENSIOON
Muusikal “Mees La Manchast”
Elerin Aarma 10.HU
SAKU 2013
27. Veebruaril etendus Rahvusooper Estonias muusikal “Mees La Manchast”. Muusikal rääkis loo sellest, kuidas maksukoguja Miguel de Cervantes on heidetud vangikongi, kus ta ootab inkvisitsioonikohut. Vangis hakkavad kaaslased aga Cervantese ja tema kannupoisi üle kongisisest kohut pidama . Oma lõpukõnega jutustab Cervantes ümber lõpetamata käsikirja mehest nimega Alonso Quijana, kes tahab taaselustada rüütlikultuuri ja seepärast kutsub end Don Quijoteks. Käsikirja sisu räägibki Don Quijotest ja tema kannupoisist Sancho Panzast nende teel, ning sellest, kuidas Don Quijote armus kõrtsi lõbutüdrukusse Aldonzasse, keda ta kutsus Dulcineaks.
Muusikali peaosades olid: Priit Volmer – Cervantes/ Don Quijote
Ago Anderson – Sancho Panza / kannupoiss
Kelli Uustali – Aldonza/ Dulcinea
Oliver Kuusik – Padre
Mart Laur – Isake/ kõrtsnik.
Kuigi muusikalis ei olnud eriti palju soolosid, kõlasid siiski terve muusikali jooksul paljud erinevad hääletämbrid. Nii näiteks oli hästi aru saada, kui erinevad on Ago Andersoni (Sancho Panza) ja Priit Volmeri(Don Quijote) hääled. Samas aga ei olnud paljude lugude sõnadest eriti hästi aru saada, arvan, et ei oleks ilma subtiitriteta 50% laulusõnadest aru saanud.
Kõige paremini tuntakse muusikalist ilmselt „Tõotuse laulu“, orginaalis „The impossible dream“, mida on läbi aastate esitanud väga paljud tuntud esitajad, nagu näiteks: Elvis Presley, Cher , Frank Sinatra ning ka Georg Ots. Tegemist on lauluga, mida esitab Don Quijote Aldonzale kõrtsi tagaaias, kui Aldonza on temaga kohtuma tulnud ja Don Quijote üritab talle selgeks teha, et tema ja Aldonza on kokku loodud, hoolimata kõigist erinevustest. Peale selle laulu meeldisid mulle ka „Dulcinea“ ja „Mina, Don Ouijote“. „Dulcinea“ oli nagu kõige tavalisem armastuslaul, üpris aeglane, meelitav. Lauluga üritas Don Quijote öelda Aldonzale, et tema ongi Dulcinea, Don Quijote unistuste ideaal, hoolimata sellest, et Aldonza seda ise ei arva . „Mina, Don Quijote“ oli aga tempokas, ning kaasakiskuv, loo algus oli aeglasem , kuid mida edasi, seda kiiremaks läks. Kogu loo vältel oli väga hästi aru saada sisust, ning see oli ka üks põhjustest, miks see lugu mulle meeldis.
Muusikalis on tegemist Dale Wassermani liberetoga, ning selles kasutati Mitch Leigh’ muusikat ja Joe Darioni laulutekste, aastast 1965, mil teos esimest korda linastus.
Dale Wasserman sündis 1914. aastal Wisconsinis. Peale gümnaasiumist väljalangemist leidis ta endale tööd juhutöölisena New Yorgi teatrites. Teatrist innustatuna hakkas ta kirjutama stsenaariume telesaadetele ja muusikalidele. Dale Wassermann suri 2008. aastal.
Mitch Leigh (sünd. Irwin Michnik) sündis 1928 aastal New Yorgis . Ta õppis Yale’i ülikoolis muusikat ja hiljem lõi firma „Music Makers “, mis kirjutas muusikat reklaamklippidele. Enne ja pärast 1965 aasta „Mees La Manchast“ muusika loomist ei küündinud tema loodud teoste edu nii kõrgele, kuid hoolimata sellest esitati tema loomingut 1985. aastal Metropolitan Opera juubeligalal.
Joe Darion sündis 1917. aastal New Yorgis. Peale mereväeteenistus Teises maailmasõjas pühendus ta laulude kirjutamisele, seejärel huvitus aga teatrist ja kirjutas laulutekstid džässmuusikalile „Shinebone Alley“. Lisaks sellele kirjutas ta ka ooperiliberetosid.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et minule meeldis muusikal väga, eriti tore oli see, et kasutatud oli lisaks muusikalide näitlejatele ka draamanäitlejaid. Kõik – muusika, lugu, esitajad olid omal kohal, samuti arvestades ka ülejäänud publiku meeleolu peale etendust, usun, et on õige öelda, et kõigile meeldis ja õhtu ei läinud raisku.