Essee Don Quijotest (3)

Vaieldamatult on üks Hispaania kirjanduse tippteoseid Miguel Cervantes de Saavedra „Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast“ „Don Quijote “ esimene osa ilmus 1605. aastal ja teine osa 1615. Eesti keeles tuli teose esimene osa esmakordselt välja Teise maailmasõja ajal, teine osa pärast sõda. Mõlemad raamatud pani eesti keelde tuntud hispanist Aita Kurfeldt.
Pärast teose esmakordset avaldamist tõlgendati seda kui koomilist romaani. Hiljem seevastu hakati nägema ka teose tõsidust, võib-olla isegi traagilisust peategelase Don Quijote taustal. Kas traagiline või koomiline- aga alati on „Don Quijote“ pakkunud kõneainet ja on olnud kirjanduses tähtsal kohal. Ütles ka ju Miguel Cervantes ise, et kirjutas „Don Quijote“ kõigi aegade jaoks.
Teose peategelane oli Don Quijote, päris nimega Quijada või Quesada. Ta oli hidalgo (hijo de algo ), keda oli Hispaanias sel ajal palju. Don Quijote hullus rüütliromaanidest ja hakkas kujutama ette, et ta on samuti rüütel püüdes kaitsta kõike ja kõiki kurjade jõudude vastu. Ja sel moel hakkasid peale rännakud, kus oli tema kaaslasteks hobune Rocinante ja kannupoiss Sancho Panza oma hobusega . Kõigi Quijote rännakute eesmärgiks oli teenida oma südamedaami Dulcinead.
Väga oluliseks oligi teoses naispeategelane Toboso Dulcinea . Dulcinea oli ülim Don Quijote jaoks― põhjus, miks ta kõiki oma tempe tegi (või siis miks ta neid seiklusi ette võttis) Aga