Essee Don Quijotest (3)

Vaieldamatult on üks Hispaania kirjanduse tippteoseid Miguel Cervantes de Saavedra „Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast“ „Don Quijote “ esimene osa ilmus 1605. aastal ja teine osa 1615. Eesti keeles tuli teose esimene osa esmakordselt välja Teise maailmasõja ajal, teine osa pärast sõda. Mõlemad raamatud pani eesti keelde tuntud hispanist Aita Kurfeldt.
Pärast teose esmakordset avaldamist tõlgendati seda kui koomilist romaani. Hiljem seevastu hakati nägema ka teose tõsidust, võib-olla isegi traagilisust peategelase Don Quijote taustal. Kas traagiline või koomiline- aga alati on „Don Quijote“ pakkunud kõneainet ja on olnud kirjanduses tähtsal kohal. Ütles ka ju Miguel Cervantes ise, et kirjutas „Don Quijote“ kõigi aegade jaoks.
Teose peategelane oli Don Quijote, päris nimega Quijada või Quesada. Ta oli hidalgo (hijo de algo ), keda oli Hispaanias sel ajal palju. Don Quijote hullus rüütliromaanidest ja hakkas kujutama ette, et ta on samuti rüütel püüdes kaitsta kõike ja kõiki kurjade jõudude vastu. Ja sel moel hakkasid peale rännakud, kus oli tema kaaslasteks hobune Rocinante ja kannupoiss Sancho Panza oma hobusega . Kõigi Quijote rännakute eesmärgiks oli teenida oma südamedaami Dulcinead.
Väga oluliseks oligi teoses naispeategelane Toboso Dulcinea . Dulcinea oli ülim Don Quijote jaoks― põhjus, miks ta kõiki oma tempe tegi (või siis miks ta neid seiklusi ette võttis) Aga Dulcinea juures oli kummaline see, et kogu teose jooksul ei ilmunud ta kunagi välja, kuigi tema oli ajendiks kõigele, mis toimus. Ta oli naine, kes juhtis nähtamatult kogu romaani tegevust. Ajal, mil Cervantes kirjutas „Don Quijote“ ei olnud kirjanduses midagi sellist ühegi tegelasega tehtud. See on väga huvitav viis, kuidas teos üles ehitada. Midagi sarnast on mõned sajandid hiljem teinud oma teoses „Bernarda Alfa“ ka Federico Garcia Lorca . Vahe on aga „Don Quijotega“ võrreldes selles, et seal juhib kogu tegevust nähtamatu mees, kes tõmbab neide enda poole.
Samuti näitab see minu arvates mingil määral naiste jõudu ja võimu. Kuigi nad on nõrgem sugupool, panevad nad võimsad mehed enda pilli järgi tantsima, võib-olla isegi tahtmatult nagu Dulcinea ja Don Quijote puhul. Don Quijote ei olnud ju iialgi kohanud Dulcinead, ta võttis viimase oma südamedaamiks kuulduste järgi, et kusagil Tobosos elab üks eriline naine, kellel on nimeks Dulcinea. Õnnetuseks ta ei kohanud reaalselt mitte kunagi oma kõigi tegude põhjust Dulcinead.
Peaaegu kõik Don Quijote seiklused tegi temaga kaasa kannupoiss Sancho Panza. Seega võib pidada tedagi üsna oluliseks tegelaseks, kuigi tegemist ei olnud just mitte kõige arukama vaese talupojaga. Sancho Panza tuli Don Quijote seiklustele kaasa, sest Quijote oli lubanud ta teha saare valitsejaks. Sancho sai algul aru oma peremehe totrustest, kuid mida aeg edasi läks, seda enam hakkas ta muutuma samasuguseks kui Don Quijote ja uskuma seda, mida peremees räägib või näeb. Ühel korral ütles Sancho isegi oma peremehele, et vahepeal ta arvab , et kõik, mida Quijote räägib rüütlitest, kuningriikidest ja muust sellisest, on vale. Ta püüdis küll algul oma peremeest tagasi hoida, kuid lõpuks lasi end nakatada tema hullusest. Mulle meenub sellega seoses ütlus „Ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa ise oled“. Kuna Don Quijote nägi igal pool seiklusi, nõidusi ja muud, mida võis rüütliromaanides kohata, oli loogiline, et ka Sancho Panza seda näeks.
Ei saa öelda, et ka Sancho oleks olnud täielikult rumal. Temalgi olid oma kavalused. Näiteks ühel ööl kuulis Don Quijote mingeid imelikke hääli ja tahtis seiklusesse tormata , kuid Sancho kartis . Ta köitis kavalalt oma peremehe hobuse Rocinante jalad kokku, et nad kuhugi liikuda ei saaks. Ja nii jäigi tol õhtul seiklusesse tormamata.. Sancho õnneks.
Sancho Panzaga teeb Cervantes seda, mida tegi esmakordselt oma kirjutistes Lope De Vega . Ta toob sisse Sancho Panza näol gracioso ehk naljanumbri, kes on teosesse vaimukusi ja nalja toov tegelane. Enamasti on tegemist härrasmehe (peategelase) teenriga nagu ka „Don Quijote“ loos . Seda, et Cervantes tahtis Sancho Panza kulul nalja teha, näitab ka nimevalik- Sancho Panza nime võib tõlkida umbes „kõht“ või „ vats “. Kas Cervantes tahtis Sancho kulul nalja teha või mitte, kindel on aga see, et kannupoiss oli väga reaalne tegelane. Samuti täiendab Sancho oluliselt romaani sümboolikat- temalt tulevad vürtsikas rahvalik keel, kõnekäänud ja vanasõnad.
Tegelastest rääkides võib välja tuua neid inimesi, kes olid Don Quijote ümber ja püüdsid talle aeg-ajalt mõistust pähe panna. Algul püüdis seda teha Sancho Panza, kuid sel ei olnud mingit tulemust. Juhtus hoopis nii, et Don Quijote nakatas Sanchot ennast oma hullustega. Samuti rändasid vahepeal Don Quijotega koos kirikisand ja habemeajaja , kes püüdsid jõudumööda Don Quijotes kainet mõistust esile tuua (kirikisandal tuleb näiteks mõte, kuidas koopasse sulgunud Don Quijotet sealt välja meelitada ja siis lasebki seltskond selle mõtte käiku) Ka teise osa algul tegid habemeajaja ja kirikisand hulluse kontrolli, mida Don Quijote kahjuks edukalt ei läbinud. Tema hullus rüütliromaanide osas lõi taas välja.
Veel püüdis kavalusega teda koju tagasi pöörduma panna bakalaureus Sansón Carrasco, kes Don Quijotega kokku juhtudes väitis, et tema südamedaam olevat kõige kaunim ja tema olevat võidelnud kuulsa Don Quijotega. Loomulikult ei kannatanud meie peategelane sellist jama välja ja kaks rüütlit võitlesid omavahel. Don Quijote jäi sedakorda peale. Kui Don Quijote sai teada, et ta võitles endale tuttava Sansón Carrascoga, pidi Sansón selgitama, miks ta nii tegi ja valetas, et oli juba Don Quijotega võidelnud. Mees tunnistas, et ta tahtis sundida Don Quijotet koju tagasi pöörduma. Aga Sansón Carrasco ei anna alla. Romaani teise osa lõpupoole katsetab ta uuesti Don Quijotet koju saada. Sedakorda mängib Sansón Valge Kuu rüütlit ja võitleb Don Quijotega Dulcinea ilu pärast. Nüüd Don Quijote kaotab ja nõustubki minema aastaks koju.
Mida tahab Don Quijote saavutada? Ta tahab olla selline rändrüütel nagu on olnud rüütlid tema loetud ja palavalt armastatud romaanides. Ta tahab eelkõige teenida oma südamedaami Dulcinead. Kõik vägitükid, mida ta tegi, olid mingil määral pühendatud Dulcineale. Näiteks, kui ta vabastas galeeriorjad, tahtis ta, et need läheksid Tobososse ja räägiksid Dulcineale, mida Don Quijiote oli tema pärast korda saatnud. Galeeriorjad muidugi ei kavatsenud midagi sellist teha ja naersid hoopis oma vabastaja üle. Ja teda “õnnistati” ka kivirahega. Peale selle oli Don Quijote vaeste ja nõrkade kaitsjaks. Näiteks päris esimese osa algul astus ta vahele ühele mehele, kes poissi peksis. Ta keelas poissi lüüa.
Don Quijote oli aeg-ajalt ebamaine tegelane. Ta tahtis tõsta end oma rüütellikkusega taevalikesse kõrgustesse. Ta oli kuidagi.. surematu. Vähemalt jättis vahepeal sellise mulje. Aga loomulikult oli ta surelik nagu iga inimene. Romaani lõpp oli ootamatult maine- peategelane suri. Ja seda kõike kuidagi nii kiiresti. Lõpp pani üsnagi tugevalt tundma inimelu piire .
Don Quijote ja Sancho Panza on väga erinevad, kuid samas on ka sarnasusi . Don Quijote on nagu tõeline rüütel- ta mõtleb taevalikest asjadest, sellest, kuidas teenida oma südamedaami või näidata ükskõik, kellele välja oma rüütellikust. Sancho mõtleb aga rohkem maistest asjadest: tema jaoks on oluline kas või see, et kõht oleks täis. Ka põhjus, miks Sancho nõustub Don Quijote kannupoisiks tulema , näitab tema maisust. Don Quijote lubas Sanchole, et viimane saab saarevalitsejaks. Aga romaani arenedes muutuvad nad enam sarnasemaks. Romaani vältel kasvab nende omavaheline kiindumus ja tekib usaldus. Don Quijote usaldas isegi oma kannupoissi nii väga, et laenas talle Rocinantet, et see saaks minna otsima Dulcinead.
Kui Sanchol tekib romaani teises osas võimalus minna maavalitsejaks (aadliseltskond lollitab teda), tunneb Sancho kurbust, et peab oma peremehest lahkuma . Ka Don Quijote on kurb, et lahkub tema ustav teener. Hiljem aga saavad Sancho Panza ja Don Quijote taas kokku ning jäävad kokku nende seikluste lõpuni- kuni Don Quijote surmani.
Don Quijote on hull. Aga tema puhul on tegu hulluga vaid neil hetkedel, kui ta mõtleb rüütliromaanide peale. Don Quijote hullusemotiiv on väga oluline ja esmakordselt on kirjanduses nii, et suur peategelane on hull. Tegelikult üsna Don Quijotega samal ajal ilmub kirjandusareenile ka teine hull- Hamlet . Hamleti ja Don Quijote hulluse vahe on aga selles, et Hamlet teeskleb hullu, kuid Don Quijote on seda tõepoolest (kui ta rüütliromaanide peale mõtleb) Huvitav on nende kahe teose põhjal ka see, et mõlemas romaanis hakkab tegevust juhtima nähtamatu tegelane. „Hamleti“ puhul tema isa vaim ja „Don Quijotes“ tema südamedaam Dulcinea.
Muul ajal on ta elutark , teravmeelne ja avara mõtlemisega. Ta oskab naerda aeg-ajalt näiteks oma kaaslase Sancho Panza või teiste üle. Don Quijote märkab väga suure osa ajast, kui teised inimesed narrilt käituvad.. ennast aga mitte. Teda võib tinglikult nimetada targaks hulluks ja selle suurepärases väljamängimises avaldub ka Cervantese geniaalsus. On hetki , mil ta naerab oma peategelase välja ja on hetki, mil tunneb kaasa talle. Cervantes naerab Don Quijote üle, kui ta kujutab endale ette igasuguseid seiklusi ja muudab need palju põnevamaks kui nad tegelikult on. Kaasa tunneb ta eriti just romaani teises osas, kui aadlikud tema üle naeravad ja tema neid pahaaimamatult usub. Peale Don Quijote võib romaanis hulluks nimetada ka kannupoissi Sancho Panzat, kes on lasknud end nakatada oma peremehe hullustest ja usub kõike, mida talle öeldakse.
Don Quijote puhul oli muigamapanev see, et ta tõesti nägi asju oma hulluse ajal teistmoodi kui nad olid. Romaani jooksul sattus ta mitmeid kordi kõrtsi, mida ta pidas lossiks. Ka kõrtsis elavaid inimesi pidas ta kõrgseltskonda kuuluvateks. Isegi ühe seikluse puhul, kui tema voodisse sattus “kuningatütar” (ehk siis tavaline talutüdruk), kujutas Don Quijote ette, et tema juuksed on siidised nagu kuningatütrele kohane.. mitte salkus nagu nad tegelikult olid.
Don Quijote üle naerdi tema hulluse pärast ikka päris mitmetes situatsioonides. Kindlasti oli kõige julmem ja pikem mõnitamine romaani teises osas aadliperekonna poolt. Kuid ka enne seda pakkus Don Quijote hullus lõbu sellest teadlikele. Ühes kõrtsis, kus Don Quijote peatus, soovis ta rüütli kombel öösel valvata. Talutüdrukud tahtsid aga rändrüütli üle nalja heita ja sidusid tema käed kinni.. hommikul said nad naerda küll. Ühel korral toimus vaidlus Mambrino kiivri pärast- kas see on vahukaus või mitte? Kõik need, kes teadsid Don Quijote hullusest, kiitsid, et tegemist on vahukausiga. Kogu see vaidlus tekitas palju segadust ja nalja.
Romaani teises osas ei ole lugu enam niivõrd naljakas, vaid hoopis kurb. Ka autoril hakkab oma tegelasest kahju, kui aadliseltskond teeb tema kulul nalja ja Don Quijote seda ei mõista. Teosele annab erilisi traagilisuse see, kui Don Quijote vahetult enne surma täielikult mõistusele tuleb ja saab aru, kui narrilt ta on rüütliromaanide pärast käitunud. Ta lubab isegi pärandada kogu talle kuuluva raha oma õetütrele tingimusel, et see mitte kunagi rüütliga ei abiellu. Minulgi hakkas lõpus kahju Don Quijotest, kuigi ma olin praktiliselt kogu romaani tema totruste üle naernud. Ainus, mis pani lõpus muigama, oli see, et tema õetütar saab päranduse, kui rüütliga ei abiellu. See oli huvitav punkt Don Quijote loole ja tema hullusele.
Kas Don Quijote loobus oma Dulcinea kinnisideest üldse kunagi? Arvan, et jah. Ja usun, et see toimus hetkel, kui ta kuulis romaani teise osa lõpupoole vahetult enne oma kodukülla jõudmist kahte poissi vaidlemas. Üks ütles teisele, et sa ei näe teda oma eluajal enam. Don Quijote võttis seda kui märki, et Dulcinea ei saa enam endiseks ja ta ei näe teda kunagi enam (tegelikult polnudki Quijote teda kunagi näinud, teda oli lihtsalt uskuma pandud, et ta näeb Dulcinead) Usun, et ka see arusaamine aitas kaasa meie rändrüütli mõistusele tulekule.
Cervantes toob „Don Quijotes“ välja ka keskajal viljeletud rüütliromaanide halva mõju, ta lausa parodeerib rüütliromaane. Olid ju nimelt rüütliromaanid need, mis viisid Don Quijotelt tema aru. Nende raamatute pärast hakkas ta kujutama ette asju, mida tegelikult polnud ja astus hulljulgetesse seiklustesse. Võib öelda, et asjades, mis ei puudutanud rüütliromaane ja daamikultust, muutus ta normaalseks ja mõistus läks selgemaks- seega ei olnud tema hullus püsiv (peategelane oli liikuv) Jääb mulje, et ka Cervantes ise ei pooldanud rüütliromaane, sest oma teoses laseb ta põletada need raamatud, sest neid peeti Don Quijote hulluse põhjuseks. Mida need muidugi ka olid.
On olemas Hamleti, Don Juani ja Fausti müüdid. Ja Cervantes teeb romaani „Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast“ huvitavaks müüdistades selle loo, ta loob teadlikult Don Quijote müüdi. Cervantes ütleb, et tema vaid tõlgib hispaania keelde Cide Hamete jutustuse Don Quijotest. Äärmiselt huvitav on see, et Cervantes mainib iseennast romaani teise osa alguses. Või peaks ütlema, et Cide Hamete mainib, sest Cervantes püüab luua ju pilti, et tema vaid tõlgib.
Romaani teise osa algul saab Don Quijote teada, et tema seiklustest on kirjutatud romaan, mis paneb tema rinna uhkusest paisuma . See annab talle põhjuse uuesti teele asuda (ta oli vahepeal olnud kodus pereemanda ja õetütre juures) Ka Don Quijote ise ja tema kannupoiss saavad lugeda seda, mida meie. Huvitaval kombel on tegemist romaaniga romaanis. Cervantes tõstab oma tegelased romaanist välja ja nad pannakse meie, tavalugejate, kõrvale. See on väga omapärane ja ainult vähesed kirjanikud on suutnud sellist asja nii hästi välja mängida.
Romaani teises osas kuuleb Don Quijote kõrtsis inimesi rääkivat tema raamatust ja kõrtsilised muljetavad sedamoodi, et jääb tunne nagu poleks Don Quijote enam armunud Dulcineasse. Don Quijote kinnitab, et on siiski armunud. Ta pole rahul raamatu väljendusega ja isegi lubab mitte Zaragozasse minna (kuigi raamatus oli kirjas, et ta on seal käinud), sest seal käigu kohta oli kirjutatud mingi vale.
Mitmetes Don Quijote seikluses tuli välja nõidumise teema. Kuna mees otsis seiklusi ja need päris igal nurgal talle vastu ei vaadanud, siis kujutas ta neid ette. Samuti oli tema jaoks tegemist nõidusega, siis kui asjad ei läinud tema tahtmist mööda. Näiteks ühel korral, kui teda vangistati galeeriorjade vabastamise pärast ja kuna tema jaoks ei olnud nii suure rüütli vangistamine vastuvõetav, pidas ta seda nõiduseks. Veel võib välja tuua korra, kui tal oli vaja seiklust ja ta kujutas ette, et tuuleveskid on nõiutud hiiglasteks.
Mõnel korral pidid Don Quijote ja Sancho Panza isegi raha maksma, et ära siluda Don Quijote lollusi ja hullusi ehk “nõidusi”. Näiteks ühes kõrtsis tegi ettekuulutaja (nukuteatri omanik) nukuteatrit tasuta, kuid Don Quijote läks hulluks ja hakkas asju lõhkuma.. mis tuli loomulikult kinni maksta. Ei läinud kaua aega, kui tuli järgmine asi kinni maksta. Sedakorda paat , mille Don Quijote Ebro jõe ääres ära lõhkus. Sancho oli juba meeleheitel, mõistes, et kui asjad niimoodi edasi lähevad, siis ei ole neil varsti enam raha. Tol hetkel mõtles ta isegi, et tahaks oma isandast lahku lüüa.
Oma seikluste ja juhtumiste järgi võttis/sai Don Quijote endale mitmeid nimesid . Mõne võttis ta endale ise, mõne andis keegi teine.. ja ikka mõne sündmuse järgi. Tema nimeks oli näiteks Kurva Kuju Rüütel (mille Sancho talle andis) ja seda sellepärast, et tal ei tulnud peaaegu miski välja. Don Quijote ise võttis veel endale nimeks Lõvide Rüütel, sest ta oli enda arust võidelnud lõvidega ja võitnud. Tegelikult erilist võitlust lõvide ja tema vahel ei toimunud, sest lõvid olid üsna passiivsed. Loomulikult ei lasknud Don Quijote end sellest häirida ja pidas lõvisid tema kõrval araks. Quijote tahtis, et nimesid Kurva Kuju Rüütel ja Lõvide Rüütel kasutaksid need, kes tema seiklused kirja paneksid. Tema arvates kõlasid need väga suursuguselt.
Nagu algul öeldud, võib pidada Cervantese “Don Quijotet” geniaalseks teoseks. Andes laiahaardelise pildi 16-17. sajandi hispaania olustikust, tõi see nii muigamisi, pearaputamisi või lausa naerupahvaku. Hispaania kirjaniku ja filosoofi Miguel Unamuno jaoks oli Miguel Cervantes ülim kirjanik. Ta nimetas Cervantese loodud tegelast Don Quijotet Hispaania kristuseks. Don Quijotes olid ju peidus inimkonna võitlus, kannatused, surm, lootus, lunastus . Jah, nii see oligi.. muidu ei austataks Cervantese tragöödiat-komöödiat kogu maailmas.