Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast I (0)

Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast I

Teose peategelane on don Quijote, kes on pärit La Mancha külast. Don Quijote polnud hoopiski mehe pärisnimi, vaid seda oli Quijada või Quesada, aga äkki oli see üldse Quijana. Põhjus, miks mees tahtis endale uut nime võtta, oli selles, et mehe unistus oli saada kuulsaks rüütliks ning rüütlil peab olema ka vastav nimi. Don Quijote unistus saada rüütliks tulenes tema (liigsest) armastusest rüütliromaanide vastu, mida ta luges ööd ja päevad läbi. Samuti oli ka tema raamatukogu rüütliromaane maast laeni täis.
Nagu rüütlitele kohane romaanides, on don Quijotel ka oma südamedaam, kelle pärast võtta seiklusrohkeid rännakuid ette, kelle nimeks on Toboso Dulcinea . Nimi oli don Quijote välja mõeldud, sest rüütli armastatu nimi peab olema lähedane mõne printsessi ja suure daami omale. Lisaks südamedaamile mõtles don Quijote välja ka oma hobusele nime välja (igal rüütlil peab olema hobune), milleks oli Rocinante .
Kuigi don Quijotel oli oma südamedaam olemas, ei kohtunud ta daamiga teoses kunagi. Minu jaoks oligi see teoses üks kõige veidramaid kohti, sest tegevus toimubki ainult südamedaami Toboso Dulcinea heaks. Kui poleks olnud südamedaami, kelle heaks võidelda ning riskida oma eluga, siis oleks arvatavasti retk olemata jäänud. Don Quijote oli võtnud endale eesmärgiks selle, et Toboso Dulcinea peab teada saama tema vägitükkidest. Iga kord, kui don Quijote päästis kellegi, nt galeriiorjasid, siis käskis don Quijote neil astuda Dulcinea ette ning rääkida, mida suursugune rüütel oli nende heaks teinud ning et see kõik on just Dulcinea armastuse nimel tehtud. See panigi mind mõtlema, et kas päästetud selle ülesande ka tegelikult täita üritasid, kuigi Toboso Dulcinea oli tegelikult teise nimega, milleks oli Aldonza Lorenzo. Ta oli üks väga ilus talutüdruk ning elas La Manca naaberkülas Tobosos (kust ka Don Quijote nimi pärit).
Seiklustest võttis osa ka kannupoiss Sancho Panza , kes oli pärit La Manchast nagu don Quijotegi. Sancho Panza oli olnud talupoeg, kes elas don Quijote naabruses. Sancho Panza nõustus don Quijotega kaasa minema, kui too käis talle peale, et tulgu Sancho Panza talle kannupoisiks. Nimelt lubas don Quijote anda Sancho Panzale anda valitseda mõne saare, kui too teenib don Quijotet hästi. Kaasa lubas ka naise muidugi. Need põhjused sobisid Sanchole väga hästi, et oma senine elu maha jätta (tal oli ka naine ja lapsed). Sancho ratsutas eesliga.
Mulle Sancho Panza väga meeldis, sest tundus esiti, et tegemist on aruka mehega (kui ära unustada see fakt, et ta uskus kohe don Quijote saare valitsemise mesijuttu), kuid veidi tagasihoidlik vastupidiselt don Quijotele, kes oli nõus pea ees hüppama ükskõik millisesse seiklusesse, mõtlemata, kas see ettevõtmine äkki liiga ohtlik pole. Sancho oli ettevaatlikum, ta ei teadnud võitlustest ja rüütliromaanidest suurt midagi, kõike oli ta kuulnud don Quijotelt. Seetõttu hakkas ta juba alguses kahtlustama, et don Quijote võib olla mingi segane tüüp, sest don Quijote pläras mingisugustest hiiglastest, mis jäid tee peale ette. Need olid tegelikult tuuleveskid ning Sancho üritas don Quijotele seda ka selgitada, kuid don Quijote ei kuulanud teda ning pidas Sanchot vähenäinud seiklejaks. Või näiteks see, kui rüütel arvas end olevat sattunud kahe suure sõjaväe vahele ning selgitas Sanchole, kes on ühel pool ning kes teisel pool ja kus tema võitlema asub. Sancho nägi, et tegemist on kõigest kaks lambakarjust oma karjadega, siinpool ei aidanud ka don Quijotele selgitamine, kellega tegemist on.
Mida aeg edasi, seda enam hakkas mulle tunduma, et Sancho polegi võib-olla väga arukas kannupoiss. Tema unelm saada saar, mille üle valitseda, oli niivõrd suur, et ta hakkas don Quijote jutustatud jutte uskuma. Näiteks olid don Quijote ja Sancho sattunud ühte kõrtsi (mida don Quijote pidas muidugi lossiks nagu kõik eelnevad ning järgnevad kõrtsid) ning don Quijote pidas kõrtsis asuvat kohta nõiutuks. Sancho muidugi ei uskunud algselt seda juttu , aga kui teda hakati loopima suure vaibaga õhku sellepärast, et rüütel ja kannupoiss ei taha maksta (nagu rüütliromaanides kohane, ei pea rüütlid maksma millegi eest sentigi), siis hakkas Sancho ka uskuma, et koht on nõiutud. Siiski säilitas Sancho oma kavalust ka teatud olukordades , näiteks ühel ööl kuulis don Qujiote imelikke hääli ning tahtis selle poole tormata. Sancho polnud sellega päri ning köitis kavalalt don Quijote hobuse jalad kokku, et nad kuhugi liikuda ei saa, mis ka õnnestus.
Sanchol ja don Quijotel oli palju erinevusi, kuid leidus ka sarnasusi . Don Quijote oli selline tegelane, kes tahtis end oma rüütellikkusega tõsta taevalikesse kõrgustesse. Kuid temaga juhtus nii palju õnnetusi, nt tal löödi pool kõrva ning mitmeid konte katki, siiski võttis don Quijote seda rahulikult . Ta kukkus mitmeid kordi ning teda peksti korduvalt ning pääses sellest kõigest eluga. Sancho jaoks olid teistsugused asjad rohkem tähtsad, näiteks talle oli tähtis, et kõht oleks koguaeg täis ning tema magamisase oleks mugav vastupidiselt rüütlitele, kes kannatavad tühja kõhtu mitu päeva, kui vaja. Sancho jälgis seda, et tal oleks alati midagi süüa, näiteks kui alistati vastased, siis Sancho läks esimese asjana vastaste eesli juurde süüa otsima .
Olenemata don Quijote ja Sancho erinevustest, austasid rännukaaslased teineteist. Nende vahel tekkis side ning Sancho andis don Quijotele ka hüüdnime, milleks oli Kurva Kuju rüütel. Don Quijote kandis seda hüüdnime uhkusega, kuigi hüüdnimi oli antud seetõttu, et don Quijotel ei tulnud mitte miski välja. Rüütliromaanide kohaselt ei tohtinud rüütel olla kannupoisiga sõbrasuhtes, mida aga don Quijote ei teinud. Nad nautisid teineteise seltsi ning jutustasid lugusid, oma tunnetest ning ka Sancho hirmudest. Nii nagu sõbrad omavahel, lasti vahel käiku ka teravamad sõnad, kuid alati oldi pärast ära lepitud.
Don Quijote, Sancho ja Toboso Dulcinea polnud teoses ainsad olulised tegelased, neid oli teoses veelgi. Näiteks kirikisand ning habemeajaja, kes üritasid don Quijotele mõistust pähe panna ning teda koju tagasi meelitada. Nende jaoks oli kõige tähtsam see, et don Quijote mõistaks, et rüütliromaanides toimunu pole päriselt juhtunud. Don Quijote pidas muidugi kirikhärrat ja habemeajajat hulluks. Lõpuks ei jäänud kirikhärral ja habemeajaal midagi muud üle, kui don Quijotet vägisi koju vedada. Nad püüdsid don Quijotet kinni ühes kõrtsis, kus don Quijote hetkel magas . Nad sidusid don Quijotel käed ja jalad nii tugevasti kinni, et ärgates ta ei saanud end liigutadagi. Nagu tavaliselt, haaras teda hullus ning ta nägi, et tema röövijad on selles nõiutud lossis asuvad vaimud ning ta uskus, et ka tema on nõiutud. Sancho oli oma mõistuse säilitanud ning nägi, kes tema röövijad olid, kuid ei poetanud sellest sõnagi don Quijotele. Don Quijote pandi puuri ning tõsteti vankrile, et teda koju vedada. Don Quijote ei jõudnud ära imestada, et nõiutud rüütleid veetakse nii aeglaselt nagu teda, vaid harilikult kantakse neid tumedasse pilve mässitult imelise kiirusega läbi õhu mõnel tulisel vankril. Teos lõppebki sellega, et don Quijote jõudis tagasi La Manchasse.

Autorist ja teosest üldiselt

„Teravmeelne hidalgo done Quijote La Manchast“ ( hisp . k. „El ingenioso hidalgo don Quijote de la Mancha“ autor on Miguel de Cervantes Saavedra, mis on ka ühtlasi tema tuntuim teos. Cervantese teos on vaieldamatult üks Hispaania kirjanduse tippteoseid. Esimene osa ilmus aastal 1605 ning teine osa aastal 1615. Miguel de Cervantes Saavedra sündis aastal 1547, oli abielus endast palju noorema naisega, rändas paarkümmend aastat ühest paigast teise, töötas Hispaania Armaada varustaja ning maksukogujana. Kaks korda oma elu jooksul oli ta sunnitud istuma ka raamatupidamisvigade tõttu vangis. Enamuse oma elust elas Cervantes Sevillas, elu lõpus kolis Madridi , kus suri aastal 1616 .
Romaan põhineb rüütliromaanižanril. Teoses on mitmeid kordi juttu rüütliromaanidest, kuid „Don Quijote“ ise seda ei ole. Rüütliromaani kirjutamine sai alguse ning kogus populaarsust 12. ja 13. sajandil Prantsusmaal. Algselt kirjutati neid värsivormis , hiljem hakati kirjutama ka proosat. Nendel teostel on kindel süžee. Rüütliromaanide peateemaks on kangelane, kes on valmis tegema daami tähelepanu võitmise nimel erinevaid kangelastegusid. Teos lõppeb peale kõiki katsumusi enamasti õnnelikult, rüütel pälvib armastuse, vahel ka abielu. Rüütlikirjandus peegeldab rüütlite ja daamide vahelisi suhteid, sellega seoses sai teostes oluliseks ka eraelulisus. Varasemalt kirjeldatud sõjaväljateemad kaotasid oma tähtsuse ning oluliseks sai rüütel ja tema armastus südamedaami vastu. Rüütlikultuur on loodud lossides, kus kujunes õukonnaelu, mis oli vaieldamatult lahutamatu ka daamidest. Kuna rüütli ihaldusobjektiks on tavaliselt abielunaine, siis viitavad need teosed pisut ka armastuse täiuslikkusele, mis on kättesaamatu ning idealiseeritud. Rüütliromaanide levikuga muutus ka naise osa Euroopa kirjanduses, sest rüütlid tegutsevad nende nimel. Armastatud naine on tavaliselt õukonnadaam, kuninganna. Rüütliromaani levikuga hakkasid kujunema ka sellised mõisted nagu romaan ja romaanižanr . Selline teos pidi olema mahukas ning kas värsivormis või proosas . Algselt, 12. sajandil, kirjutatigi värsivormis, hiljem juba ainult proosas.
Cervantes kirjutas „Don Quijotet“ rüütliromaanide paroodiana. Kuna teos pole kirjutatud hüpates ajas edasi-tagasi või hetkest hetke, siis ei lähe järg käest ning teose lugemine on kerge ning ladus. Romaan on jaotatud peatükkideks, mida on kokku 52. „Don Quijotes“ on peidus kannatused, valu, surm, armastus, lootus. Kõik need teemad, millega inimesed igapäevaseltki tegelevad.