Don Quijote (2)

Don Quijote
Kirjanikust
Miguel de Cervantes Saavedra ( 1547 - 1616 ) sündis Madridi lähedal linnakeses Alcalā de Henares, arsti perekonnas. Hariduse sai Madridis humanitaarkallakuga koolis, kus hakkas avalduma ka ta kirjanduslik anne. Töötas kardinali sekretärina ja peale seda läks Hispaania armeesse sõjaväkke, pidades seda tähtsaks. Ühes lahingus sai ta vasakust käest halvata, kuid pidas seda oma elu parimaks päevaks. Oli viis aastat Alžeerias mereröövlite käes vangis . 1580 pääses Hispaaniasse tagasi ning hakkas kirjandusega tegelema. Tema esimesed katsetused ei toonud edu, võiks öelda, et need olid halvad. Ta töötas kakskümmend aastat tavalise maksukoguja ning kroonu moonavarustajana, rännates ringi mööda Hispaaniat. Sealjuures pidi ta kaks korda vangis istuma. 1605. a ilmus “Don Quijote” 1 osa, mis tõi talle tuntuse kirjanikuna. Cervantes kirjutas raamatule ka teise osa, mis ilmus 1615. aastal. 1613 ilmus novellikogu “Õpetlikud novellid”, peale mida hakati teda Hispaanias parimaks novellistiks pidama . Tema tuntuim poeem on “ Teekond Parnassile”. Elu lõpus elas Cervantes Madridis ning suri 23. aprill 1616 (samal päeval suri ka Shakespeare ).
Rüütliromaanide elukauge tõeluse oli pea peale pööranud juba pikareskne romaan. Rüütli (kangelase) "kõrge" seiklus madaldati ühiskonna heidiku (antikangelase) maa ja mullalähedaseks seikluseks. Siingi oli aimata rüütliromaanide paroodiat. Kuid Cervantese mõte ulatus sellest kaugemale. Ta muutis paroodia uueks võimsaks sünteesiks, kus ei mõtestunud ümber mitte ainult rüütliromaan, vaid ka pikareskne romaan ise.
Rüütliromaanid inspireerisid Cervantest tegema oma romaani kangelaseks don Quijote, vaesunud hidalgo, kes Amadiside ja Palmerinide kombel kujutleb end ideaalseks rändrüütliks. Pikareskne romaan võis talle ette öelda idee panna see rändrüütel seiklema ajas ja ruumis määratud oludesse, ühtlasi neist sõltuma ja neile vastanduma . Ebatavaliselt tähtis selles kontseptsioonis oli jätta don Quijote südamedaam Dulcinea (Aldonza Lorenzo ) romaani reaalsest vaatepiirist välja - nii et tema kohalolek romaanis on veelgi "kehatum" kui Beatricel Dante "Jumalikus komöödias". Nõnda armastus küll juhib don Quijote rännakut, seiklust ja kogu romaani, kuid maisel kujul end teoses niisama hästi kui ei ilmuta. Armastus ei ole seega eraelulineisiklik, ei alluta ega hõiva " loona " kogu romaani - Cervantes oleks võinud raamatu ju kirjutada ka lihtsalt äpardunud armuseikluste ahelana -, vaid avab selle ajaloolisele tõelusele kõige avaramas , sotsiaalses ja filosoofilises tähenduses.
Cervantes loob "Don Quijotes" uusaegse kultuuri ühe kõige suurejoonelisema müüdi. Nagu oleks sellest vähe, toob Cervantes don Quijote kõrvale veel teise " hullu ": ei saa ju "realistiks" ega " kaine mõistuse" esindajaks pidada talupoega Sancho Panzat, kes on don Quijotet kannupoisina valmis teenima üksnes seetõttu, et too temast saare valitseja teha lubab. Säärast kaht hullu pole maailmas veel nähtud, ütleb don Quijote ja Sancho kohta Sansón Carrasco "Don Quijote" 2. osa alguses. Põhjendatult on näidatud, et ei kummagi - don Quijote ega Sancho - teadvuses nähtu üleminekuid, liikuvust, mis on vajalik n.ö. normaalseks mõtlemiseks. Juba sellega vastandub Cervantese tegelaspaar neid romaanis ümbritsevatele teistele inimestele.
Don Quijote teadvus liigub valdavalt ühelainsal (mälestuste, kujutluste) tasandil, Sancho Panza mõtleb aga peaaegu ainuüksi maistest asjadest - temagi loob neist endale illusiooni , mis teda juhib.
Ent paneme tähele, don Quijote ja Sancho ei ole mingi tavaline narripaar - erinevalt sellest, millena neid kirjanduses hiljem korduvalt on püütud kujutada. Don Quijote on hull vaid siis, kui tema meeli hõivavad rüütliromaanid; muul ajal ilmutab ta otse erakordset vaimuteravust ja tarkust, mida kõik üksmeelselt imetlevad.
Ta on näiteks täiesti võimeline muigama Sancho narruste ja lihtsameelsuste üle, vaatlema kõrvalt ja analüüsima teiste (näiteks armastusest aru kaotanud noorukite) hullust ning koguni teadvustama omaenda hullust, kui ta Sanchole ütleb: "Ausõna, Sancho, sinu mõistus ei näi olevat sugugi paremas korras kui minul". Pealegi ei ole ta hull romaani lõpuni.
Sancho Panza on ümbruskonna inimestest õieti ainuke, kes esialgu don Quijote arupuudusest aru ei saa. Kuid ta muutub järjest targemaks. Seda, et habemeajaja vahukauss Mambrino kiiver on, nagu don Quijote kinnitab, Sancho enam ei usu. Oma mugavuse huvides õpib ta väiksemaid kavalusi, kuni 2. osa alguspoole, Tobososse jõudes, ta läheb välja seniolemata julgustükile - otsustab tüssata oma peremeest , väites nagu oleks Kurva Kuju Rüütli igatsetud südamedaam üks kolmest rohmakast talunaisest, kes neile vastu tulevad. Sancho mängib seega kaasa mängu, millesse on juba haaratud enamik tegelasi, kes don Quijote narrusi tunnevad .
Nagu näitab saksa uurija Erich Auerbach , see on teose pöörangulisemaid stseene: kujutlus , mis don Quijotele peale sunnitakse , ei kattu tema omaga ; kuna aga tegemist on don Quijote senise rändrüütlielu kõige otsustavama hetkega, vapustab tema kujutluse kokkulangematus Sancho valega teda nii põhjalikult, et kogu ülejäänud romaaniosa seiklustes saadab teda kahtluse kummitav vari. Iseäranis süveneb ebaluse tunne pärast viibimist Montesinose koopas, kus Montesinos talle näitab Dulcinead ja too taas sarnaneb Sancho poolt esile manatud valeDulcineaga.
Ei tule imeks panna, et hiljem Barcelonas don Quijotele korraldatud näitemängus "võlutud peaga" on don Quijote "eluküsimus" see, kas Montesinose koopa nägemus oli tõelus või unenägu.
Don Quijote ja Sancho on kõike muud kui staatilised tegelased. Nende liikuvusest algab romaani keerukus .
Peategelasi on õigupoolest kolm, kuid et Dulcinea juhib romaani "nähtamatuna", jälgib lugeja reaalselt neist kahte - don Quijote ja Sancho paari. Selleski on midagi sügavalt uut. Varasemates eepilistes teostes võis muidugi tihti figureerida kaks või enam ligilähedaselt võrdse mõjukusega tegelast. Kuid nad ei moodusta kunagi sel viisil koos olevat paari, nagu on kangelased "Don Quijotes". Üheski rüütliromaanis ei ole kannupoisil sellist kaalu, mis on Sanchol don Quijote kõrval.
Don Quijote ja Sancho kuuluvad jäägitult ühte, moodustavad duaalse kujundi, kaksiksümboli, mille üks pool, kui see romaanist välja jätta, tühistaks korrapealt teise poole ning seega kogu sümboli ja romaani. Reaalsus don Quijote sümbolis vastandub Sancho sümbolile. Don Quijote - see on unistused, ideaalid, kõige madala ja labase põlgus, võime ohverdada oma füüsis täielikult ülla ja puhta ideaali teenimisele. Don Quijote on ka renessanslik edasitung, seiklusiha, valmidus võitlusteks ja lahinguteks, avastusteks ja vallutusteks. Sancho - see on kokkukuuluvus maaga, alalhoidlikkus, traditsioon, rahvalikkus, rahuarmastus, naljad ja kõnekäänud, mis lõhnavad põldude, igapäevase töö ja kehaorjuse järele.
Ta on tugev, tüse ja jämedapoolne alus, mis hispaania kultuuri keskajast peale oli toetanud, antiikideaalidele pürivas renessansiski oma mõjus kaotamata. Tema huviring piirdub esialgu sellega, mida saab " katsuda " ja "suhu panna". Tema nimigi on sümboolne, sest panza tähendab kõhtu, vatsa.
Ent möödunud sajandi lõpus hakkasid "Don Quijote" uurijad märkama, et don Quijote ja Sancho ei ole siiski kõiges vastandlikud, ning et romaani arenedes need kaks peategelast vähehaaval lähenevad teineteisele. Seda on nimetatud don Quijote "santšostumiseks" ja Sancho "kihhotestumiseks". On rohkeid seiku, kus don Quijote peab Sanchot sõitlema tema nürimeelsuse ja ahnuse pärast. Kui Sancho nõuab kannupoisiameti eest kindlat kuupalka, solvub don Quijote sedavõrd, et läheb kõneluses Sanchoga korraks "sinalt" üle "teiele". Sancho omakorda siunab ühtelugu peremeest seikluste pärast, mis, nagu ta arutab, asja ees, teist taga elu ja turvalisuse ohtu seavad.
Kuid lugeja näeb samuti, kuidas kasvab nende vastastikune usaldus ja läheb lõpuks üle kiindumuseks, sõpruseks, teineteisevajamiseks. Don Quijote sõidab ajutiselt Sancho eeslil, Sancho aga suundub Dulcinead otsima don Quijote kuulsal Rocinantel. Romaani 1. osa lõpus nimetab don Quijote Sanchot "kõige paremaks inimeseks maailmas". 2. osa alguses võtab don Quijote oma ühisuse Sanchoga kokku ladinakeelse fraasi quando caput dolet... pea/kehasümbolisse. Ühes episoodis õiendavad kangelased üheskoos oma ihutarbeid.
2. osa XXXIII peatükis kinnitab Sancho, et ta don Quijotet armastab ja on talle ustav. Kui Sancho maavalitsejaametit pidama läheb ja don Quijotega ajutiselt hüvasti peab jätma, kurvastavad mõlemad. Järgnevalt ei näita Cervantes meile mitte ainult don Quijote, vaid ka Sancho seikluse jätku. Tugevamaid sümboleid don Quijote ja Sancho ühisusest on 2. osa LV peatükis, kus don Quijote päästab Sancho august, kuhu see pärast äpardunud "saarevalitsemist" kukub . Romaani lõpus on nad taas koos. Kui don Quijote unistab ideaalriigist, karjaste koloonia asutamisest, ei kujuta ta seda ette ilma Sanchota. Neid lahutab alles romaani viimane peatükk, don Quijote surm.
Romaani 2. osas on ammugi selgunud don Quijote inimlikkus. Kui nüüd hertsogipaar temast naerualuse teeb ja temaga ühe komöödia teise järel lavastab, pole Cervantese naer enam kuigi lõbus, sest mõnitatakse inimlikkust. Episoodis, kus ülikute seltskond laseb don Quijotele selga kinnitada sildi tema nimega (= narrimärgi), sarnaneb humaanne alandatud kangelane pilatava Kristusega.
Autori kriitika alla langeb siin jõudeelu elav aadelkond oma tühiste ja edevate kapriisidega. See ühiskonnakiht pole nii süütu, nagu võib esialgu paista. Kui kukub läbi don Quijote duell teener Tosilosega, laseb hertsog tollele don Quijote äraolekul anda sada kepihoopi - paralleel poiss Andrési ja teda nuhtleva peremehe episoodiga "Don Quijote" alguses on ilmne.
Don Quijote kaitseb nõrku, vaeseid, hüljatuid, eluvõitluses allajäänuid; kannab terve oma seiklusega sotsiaalse õigluse ideed. "Don Quijote" ideoloogilises struktuuris võiks näha midagi väga lähedast kriitika dialektikaga, mida L. Pinski on täheldanud Erasmuse " Narruse kiituses": romaani esimene pool pilkab eluterve looduse ja mõistuse seisukohast vaimunarrust, teine pool aga keskendub irooniale mitmesuguste inimpahede üle, kusjuures vaimunarrus osutub nüüd õieti tarkuseks, mille abil pahesid (tegelikke narrusi) demaskeeritakse.
Cervantes ei piirdu sellega, et muudab oma kangelased sisemiselt liikuvaiks ning seeläbi komplitseerib nende ja maailma vahekorra. Ta ei "liiguta" mitte ainult don Quijote ja Sancho sisemusi, vaid paneb tegelased - teispool romaani seiklust - liikuma nii ühelt jutustustasandilt teisele (romaani "sees") kui ka juhib nad romaanist "välja", ühelt poolt ajatusse minevikku , müüti, teiselt poolt romaani lugeja füüsilisse kaasaega.
"Don Quijote" kunstilise struktuuri originaalsus väljendub aga milleski enamas. Nimelt selles, et Cervantes asetab enda ja teose vahele veel ühe jutustaja , araablasest krooniku Cide Hamete Benengeli. "Don Quijote", nagu ta väidab, on üksnes Benengeli loo hispaaniakeelne tõlge. Vähe sellest: autor annab mitmeti mõista, et don Quijote loost eksisteerib veel teisigi variante ning et romaani algusotsa annabki ta edasi ühe seesuguse (Benengeli loost ebatäpsema) versiooni kaudu. Lugeja märkab imestusega, et loos tervikuna on palju udusust, isegi kangelase nimest pole teada, kas see tõeluses oli Quijada, Quesada või Quijana.
Autor ütleb end unustanud olevat, missugusest La Mancha külast don Quijote pärit oli.
Milleks taoline müstifikatsioon, autori nii tavatu tagasihoidlikkus? Kõigiti põhjendatud vastuseid on see, mille annavad Avalle-Arce ja Riley : tegelase ja tegevuspaikade määratlematus vastandub nende määratletusele nii rüütliromaanis kui ka pikareskses romaanis, rõhutab kujundina romaani keskset inimvabaduse ja otsingu ideed, romaani sõltumatust varasematest lugudest, legendidest, müütidest.
Jah, tõesti, "Don Quijote" ei lähtu mingist varasemast müüdist. Nagu näitab L. Pinski, on Cervantese romaanis originaalsed nii süzeefaabula kui ka süzeesituatsioon. Kusjuures "Don Quijote" süzeefaabula, erinevalt varasematest klassikalistest süzeemudelitest, on nõnda keeruline, et seda hiljemgi keegi pole üritanud matkida (küll aga on jäljendatud ja taasmõtestatud "Don Quijote" süzeedsituatsiooni).
2:OSA"Don Quijote" 2. osast algab uusaja kirjanduse esimene metaromaan. Lugeja võib sattuda hetkeks hämmingusse, kui Sancho päris 2. osa alguses don Quijotele teate toob, et nende seiklustest on juba kirjutatud romaan pealkirjaga "Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast".
See on siis romaan romaanis, romaan romaani kohta, midagi niisugust, millega romaani lugejad järgnevalt puutuvad kokku alles XX sajandi alguses, Pirandello, Unamuno ja Azorini teostes.
Taolise ebatavalise üleminekuga tõstab Cervantes korrapealt oma kangelased romaanist "välja", asetab nad lugeja enda kõrvale, s.t. lugejaga samale tasandile romaani 1. osa suhtes.
Ta lähendab tema enda poolt loodava müüdi ajaloolisele maailmale sel määral, kui müüt reaalsusele üldse läheneda saab. Kokkupuutes ajaloolise eluga müüt süveneb, rikastub humaanses sisus . "Don Quijote" on peegelduste paeluv mäng, nii nagu veidi hiljem, küpses barokis, Velizqueze maal "Toaneitsid" või mõnedki Calderóni draamad .
Don Quijote ja Sancho astuvad romaanist otsekui välja ning võivad (nagu kõik ülejäänud tegelased romaani 2. osas) arutada "Don Quijote" 1. osa väärtusi. Metaromaani täiendavad vihjed Avellaneda romaanile ning autobiograafiline tasand. Ent samas veendume, et nii Hamete Benengeli jutustus kui ka tõlge sellest (koos originaali kommentaariga) jätkuvad. Romaani ja tegelikkuse piir tühistub. Müüt on tõelus.
"Don Quijote" on esimene " totaalne romaan" - kui kasutada mõistet, millega Mario Vargas Llosa on tähistanud otsinguid iseenda ja teiste XX sajandi ladinaameerika romaanikirjanike teostes.
"Don Quijotes" kangastub müüdi ja ajaloo, ideaalse ja reaalse, universaalse ja konkreetse, kõrge ja madala, vaimse ja materiaalse, humanismi ja rahvalikkuse, traagilise ja koomilise süntees nii täiuslikult nagu ainult järgnevate aegade üksikuis suurimates teostes.
Cervantesel oli mõndagi öelda nii neile, kes järgisid vitaalset ja maalähedast filosoofiat , kui ka intellektuaalsema, vaimsema joone pooldajaile. XX sajandil on cervantesliku sünteesi kujundlikult kokku võtnud hispaania filosoof José Ortega y Gasset: "Cervantes ei ole lakei ega isand , Cervantes on inimene.
"Cervantese filosoofia ei nähtu niivõrd tema tegelaste kõnedes - olgugi see tasand mõjukas - kui "Don Quijote" kujundis ja struktuuris tervikuna. "Don Quijote" ei ole pelk idee (filosoofia) ega pelk kujund ( kunst ). Süntees ja tunnetuslik ühtsus, milleni lõpuks jõuab Cervantes, ei ole lihtsalt looduse poolt antud, valmisolev, vaid ilmub üksnes sügavaimast vastuolust, romaani kangelaste enda vastuolulise maailma kokkupõrkes ja puutes niisama vastuolulise reaalse maailmaga; ilmub läbi kannatuste, ohvrite ja pingutuste. "Don Quijote" filosoofiline kujund erineb radikaalselt nii Rabelais ' panteismist kui ka Cellini heroilisest individualismist. Romaan on koomiline eepos proosas - nii arvas XVIII sajandil Henry Fielding , olles oma mõtteks saanud innustust Cervanteselt. Kuid Cervantes ise nii ei arvanud. Nalja ja naeru kõrval nägi ta ka elu traagilist poolt, nägi sügavamalt kui valgustusrealistid ja sentimentalistid.
Kogu "Don Quijote" 2. osa valmistab ette romaani traagilist finaali , kuid finaal ise on siiski ootamatu , isegi järsk, mahtudes ühteainsasse lõpupeatükki. Don Quijote surma kirjeldab Cervantes lühidalt ja kiiresti mõne lausega - otsekui siingi pannes jutustusliku vormi jäägitult teenima elu enda olemust. Tabavalt on näidanud argentiina kirjanik Jorge Luis Borges , et "Don Quijote" lõpupeatükis Cervantes eemaldub oma tegelaste kõrvalt, jätab lugeja üksi sureva don Quijotega, paneb teda füüsiliselt tundma inimelu piire , surma lohutut üksildust.
Ta näitab ka, et vaevalt omandanuks teose traagika metafüüsilist mõõdet, lasknuks Cervantes don Quijotel surra hulluna, meist n.ö. eemalolevana. Don Quijote tuleb mõistusele, ühineb viivuks meie "normaalse" maailmaga, läheneb meile, ja kohe sealsamas laseb Cervantes tal surra, meist lõplikult kaugeneda.
Võib mõelda ka teatavale situatsioonisarnasusele Calderóni paarkümmend aastat hilisema draamaga "Elu on unenägu": kuna don Quijote mõistuseletulek langeb ajaliselt kokku tema surmaga, siis võiks ratsionaalne analüüs öelda, et (mõistuse) tõde samastub surmaga, elu aga on üksnes hullus, näivus, illusioon. Ent nii nagu Calderóni kangelane Segismundo teeb oma lõpliku valiku - olgu elu unenägu või tõelus - eetilise tõe nimel, nii ka "Don Quijote" finaal tühistab unenäo/tõeluse dilemma. See on hingelt ilusa inimese surm, mis sisendab pühimaid tundeid. See on surm, mis kinnitab elu tähendust.
Kui Cervantes oma suurromaani 2. osa pühenduses kirjutab, et Hiina keiser ise palub tungivalt endale saata "Don Quijotet", tahtvat hispaania keele kooli asutada ja Cervantese sinna juhatajaks kutsuda, siis on see muidugi autori nali, üks tema irooniaid vastusena Avellaneda vale"Don Quijotele". Ent naljas on ka tõde, sest "Don Quijote" hakkas tõepoolest maailma vallutama kohe pärast tema 1. osa ilmumist, jõudes autori surma järel peagi kõigi Euroopa suuremate rahvaste keelde ja kujutlusse. Järgnevate sajandite jooksul menu jätkus ning tänapäeval pole vist ühtki paika maailmas, kus Cervantes ja tema "Don Quijote" tuttavaiks ja omaseiks poleksid saanud
Don Quijote“- algselt kavandatud rüütliromaani paroodiana, kuid eriti II osas saavutab filosoofilise mõõtme; iroonilised nimed: Quijote- rauast säärekaitse, Rocinate- kronu(raamatus Quijote ratsu), Sancho- peened jalad Panza- kõht(loos Quijote kaaslane ); peategelane vaene hidalgo, kes on rüütliromaanidest aru kaotanud ja hakkab rändrüütliks; groteskne paar: don Quijote elab unistustes, räägib kõrget keelt, Sancho Panza on kahe jalaga maa peal ja rahvalik.
Don Quijote
Don Quijote on vaesunud aadlik . Pani ise endale nime don ehk kõrge aadlik. Luges rüütliromaane ja kujutas lõpuks ette, et on ise rüütel. Tema kohus oli minna õigluse eest võitlema. Tal oli südamedaam – teenija- karjane Toboso Dulcinea, kellele ta andis kauni nime. Tal oli vaja kannupoissi ning õnnestus leida lihtsameelne talumees Sancho Panza, kellele lubas edukalt retkelt tagasi jõudes saare valitseja kohta. Nad lähevad koos maailma päästma. Don Quijote näeb kõike rüütlimaailmana, kui ta ette kujutab vahetevahel , aga tal esineb ka normaalhetki. “Don Quijote” on ideaalide ja reaalsuse vastuolu. Sancho on praktiline. Teoses on õilsad põhimõtted kadunud. Don Quijote jääb vanasse kinni, reaalsusega ei arvesta. Teos ise pilkab rüütlikombeid ja –romaane. Kõiges nähti auküsimusi (surm, verevalang). Positiivne on abivalmidus, suuremeelsus, heasüdamlikkus Don Quijotel. “Kui sa ei häbene ennast, ei häbene sind ka teised,” ütles don Quijote. Sancho esindab oma materiaalsuses talupoeglikkust ja rahvalikkust ehk tasakaalustab don Quijote ilukõnelust. “Don Quijote” on humanistlik teos.