EESTI MAASTIKU LIIGESTUS (0)

Johanna Einer
EESTI MAASTIKU LIIGESTUS
REFERAAT
Õppeaines: Keskkonnakaitse alused
Keskkonna- ja arhitektuuriteaduskond
Õpperühm: TÖ31
Juhendaja : lektor T. Metslang

Tallinn 2014
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1.EESTI MAASTIKULISE LIIGENDUSE KATSETUSED 4
2.EESTI MAASTIKE LIIGENDUS 7
KOKKUVÕTE 10
KASUTATUD KIRJANDUS 11
SISSEJUHATUS
Eesti maastikuline liigestus on Eesti territooriumi jaotamine maastike (pinnamoe, mullastiku, veestiku ja taimestiku ) erinevuste alusel. Eesti ala on küll väike, kuid maastikuliselt mitmekesine . See tuleneb maastike aluseks olevate, viimase mandrijäätumise ajal ja järel moodustunud, erineva kivimilise koostise ja kujuga pinnavormide rohkusest. Vee liikumine ja ainese ümberpaiknemine ning sellest lähtuvalt muld - ja taimkatte kujunemine on neil toimunud erinevalt. Igal kivimilisel alusel on kujunenud iseloomuliku koosluse ja kasutuseeldustega maastik . Maastikuline liigestatus avaldub pinnavormide, taimekoosluste, veekogude ja rajatiste kaudu.

EESTI MAASTIKULISE LIIGENDUSE KATSETUSED

Eesti maastikuteaduse nurgakiviks sai 1922.a. ajakirjas "Loodus" ilmunud Eesti geograafiline rajoneering, milles olid ära toodud TÜ maateaduse professori J.G. Granö Eesti maastikulised üksused.
Uus maastikuprintsiip, mille järgi maa-alasid käsitletakse üksteisega tihedalt seotud enam-vähem sarnaste loodustingimustega ja inimtegevusväljade kogumina jõudis koolidesse 1917 aastal. [1] Maastikulise liigestuse esmakatseks oli koolikirjaniku ja kirjandusloolase M.Kampmanni katse jaotada Eestimaad mitte valitsuslike üksuste järgi, mille osad võivad üksteisest tunduvalt erineda, vaid maastikuliste üksuste, "kodunurkade ehk kodukurude järgi kodukoha ümber, mis on maapinna olude, looduse ja rahva töö ning talituse järele ühtlasi enam ehk vähem ümmargused tervikud". Loomuliku maastiku ühe tunnuse moodustab tema järgi ka ühesugune keelemurrak. Üksuste ülesleidmise ja piiritlemisega pidid tegelema kooliõpetajad.
M. Kampmann ise eristas maapinna, looduse ja rahvastiku iseärasustega 13 maastikku ja viis need vastavusse administratiivpiiridega. [1]
Lõuna-Eesti mägismaa näiteks hõlmas tema järgi Võru ja lõunapoolse osa Tartu maakonnast; Virumaa ehk Pandivere kõrgustik aga koosnes Rakvere, Jakobi (Viru-Jaagupi), Väike-Maarja ja Simuna kihelkonnast. [1]
Ta jaotas maastiku järgmiselt:
1.Maltsakallas
2. Loopealne
3. Virumaa ehk Pandivere kõrgustik
4.Eesti veelahkemaa
5.Põhja-Eesti kõrvevöö
6. Alutagune
7. Metsade ja soode serv
8. Läänepoolne paepind
9.Vooremaastik
10.Peipsirand
11.Võrtsjärve madalik
12.Kesk-Eesti põldmaa
13.Lõuna-Eesti mägismaa
J. Rumma (1920) arvates peab riigi tundmaõppimise aluseks võtma loomuliku maastiku, mis ei lõhu tihedaid sidemeid geograafiliste objektide ja nähtuste vahel.J. Rumma eristab Põhja-eestis seitse , Lõuna-Eestis ja saartel kummaski 5 maastikku. "Loomulik maastik esineb maateaduses tervikuna , üksusena, mille eriosiste, objektide olemasolu tingimused olenevad üksteisest ja ei muutu lühikese aja vältel." [1]
Kaart 1. J. Rumma maastiku liigendus[1]
I. Põhja-Eesti
Paesein
Loopealne
Pandivere kõrgustik
Paunküla ja Aegviidu kõrgustik
Järvede vöö
Alutaguse metsade ja soode vöö
Pärnu ja Kasari madalik
II. Saared
Hiiumaa
Lõuna-Saaremaa liivaseljandikud
Kesk-Saaremaa põllumaa
Loodepoolne paerand
Vähemad saared
III. Lõuna-Eesti
Tartu vooremaastik
Peipsi madalik
Võrtsjärve madalik
Viljandi põllumaa
Lõuna-Eesti kiltmaa

Matkur jagab Eesti 13 (sisuliselt 15) maastikuks. Ta iseloomustab iga maastiku levikut, loodust, elanikke ja nende tegevusalasid, tähtsamaid asulaid.
Kaart 2. A. Matkuri maastiku liigendus[1]
I. Põhja-Eesti paekallas ja kaldaalune rannamadalik
II. Loopäälne
III.Ranna- Läänemaa ja saared
IV.Läänemaa soode ja rabade vöö
V.Põhja-Eesti veelahkem
VI.Kõrvevöö
VII. Alutagune VIII.Peipsi madalik
IX.Tartu vooremaa
X.Võrtsjärve madalik
XI.Viljandi põllumaa
XII.Pärnu soode ja metsade maa
XIII. Lõuna-Eesti kõrgustik

EESTI MAASTIKE LIIGENDUS

siinsed maastikud on vaheldusrikkamad kui paljudel mitmeid kordi suurematel aladel. Sellisele maastikulisele mitmekesisusele paneb aluse meie territooriumi paiknemine ülemineku- ehk siirdealal nii mitmeski mõttes.
Geoloogiliselt asub Eesti lubjakivide ja liivakivide avamusala piirivööndis. Paeses Põhja-Eestis ja liivakivises Lõuna-Eestis on erinevad tingimused pinnavormide, muldade ja taimestiku kujunemiseks, maavarade kasutamises, kohati ka maakasutuseks.
Paiknemine Läänemere ääres põhjustab Eesti territooriumil märgatavaid kliimaerinevusi, mille mõju avaldub otseselt taimkattes ja läbi teiste tegurite ka maastikulistes erinevustes.
Maastikulise mitmekesisuse kujunemise üheks peamiseks eelduseks on jääajal kujunenud pinnaehitus. Mandrijää kulutav- kuhjav tegevus on loonud arvukalt erinevaid pinnavorme, mis maastikuliselt loovadki suure vaheldusrikkuse.
Eesti ala järk- järguline vabanemine mandrijää sulavete vangistusest on andnud kõrgematele aladele (Kõrg-Eestile) aega pikemaks arenguks kui madalamale osale (Madal-Eesti). Seetõttu on Kõrg-Eestis kujunenud viljakamad mullad ja need alad on ammused tihedama asustusega põllumajanduspiirkonnad.
Maakoore kerkimise tagajärjel tekib juurde uusi saari , rannajoon muutub ja muutuvad rannikuäärsed maastikud.
Eesti võib jaotada viieks maastikuvaldkonnaks ja 22-ks maastikurajooniks:
Põhja-Eesti maastikuvaldkond
Põhja-Eesti rannikumadalik-Põhja-Eesti e. Soome lahe rannikumadalik koos rannikulähedaste saartega kulgeb pika kitsa ribana Põhja-Eesti paekalda ja Soome lahe vahel.
Harju lavamaa - Harju lavamaa, mis hõlmab suurema osa Harjumaast ja Rapla maakonnast, on ulatuslik paetasandik rohkete alvaritega. Lavamaa lõunapoolmikul on peamiselt moreentasandikud.
Viru lavamaa- Harju lavamaaga sarnane Viru lavamaa paikneb võrdlemisi kitsa ribana Loobu jõest Narva linnani. Lavamaad piiritlev paekallas on siin sirge, ilma klindilahtedeta ja kogu pikkuses pinnamoes väga selgelt märgatav.
Kesk-Eesti tasandik - Kesk-Eesti tasandik hõlmab mandri-Eesti keskosa. Pinnamood on küllalt tasane , kohati esineb madalaid voorjaid künniseid, näiteks Põltsamaa ümbruses.
Pandivere kõrgustik- Pandivere kõrgustiku lainja pinnamoega maastikku ilmestavad metsased oosiahelikud ja kõrgustiku äärealadel paiknevad mõhnastikud[3]
Lääne-Eesti maastikuvaldkond
Hiiumaa- Lisaks nimisaarele kuulub sellesse maastikurajooni veel Vormsi ja teised Hiiumaad ümbritsevad saared. Hiiumaale on iseloomulikud merelised pinnavormid : mereliivadest koosnevad tasandikud, rannavallid , luited ja rannaastangud.
Saaremaa- Suure liigestatuse tõttu on Saaremaa rannajoon pikk ja rannad mitmekesised. Põhjarannikul esineb pankrannikut, samuti Muhus . Pangad kujutavad Lääne-Eesti mandriosast (Kirblast) algava Siluri paekalda kõrgemaid osasid.
Lääne-Eesti madalik- Lääne-Eesti madalik on ulatuslik tasane ala, mis rannikult sisemaa suunas tasapisi tõuseb. Kohati on madalik siiski küllaltki vaheldusrikka ilmega . Ranniku lähedal leidub luiteahelikke, madalikku läbivad otsamoreenide ja ooside read.
Liivi lahe rannikumadalik- See maastikurajoon paikneb kitsa ribana piki Liivi lahe idarannikut Iklast kuni Lao poolsaare otsani. Sealsele piirkonnale on iseloomulik mereliivatasandike ja luiteahelikega rannikumaastik, kuid kohati esineb ka moreentasandikke. [3]
Vahe-Eesti maastikuvaldkond
Kõrvemaa - Pandivere kõrgustiku ja Harju lavamaa vahele jääb metsane ja soine Kõrvemaa. Kõrvemaa nimi on tulnud vanast sõnast kõrb , mis tähistas metsarohket asustamata piirkonda.
Võrtsjärve madalik-Tasane ja soine Võrtsjärve madalik on osa samanimelisest järvenõost, mis oli pärastjääaegsel perioodil pikka aega veega üle ujutatud
Soomaa -Soomaa kujutab endast üldjoontes madalat tasast ala, mida läbib Pärnu jõgi oma lisajõgedega. Pinnakatte materjaliks on viirsavid, mereliivad ja turvas. [3]
Lõuna-Eesti maastikuvaldkond
Kagu-Eesti lavamaa-põhilised ürgorgudest liigestatud moreentasandikud, kus aluspõhi asub
valdavalt 2-8 m sügavusel. Lavamaa äärealadel paikneb kohati mõhnastikke (Välgi, Selgise, Karilatsi, Mustoja)
Vooremaa-omanäoline maastikurajoon, mis koosneb peaaegu kogu ulatuses suurvoortest.
Haanja kõrgustik-jätkub Lätis Aluksne kõrgustikuna, on Eesti kõige kõrgem ja ka suurimate kõrgusvahedega piirkond.
Karula kõrgustik-ainulaadne mitmesuguste korrapäraste reljeefivormide poolest. Siin on domineerivaks moreenkünkad , mõhnad ja liivikud .
Otepää kõrgustik-väga vaheldusrikka reljeefiga, absoluutkõrguselt ainult saja meetri võrra madalam kui Haanja.
Sakala kõrgustik-maastiku üldilmelt sarnane Kagu-Eesti lavamaaga, kuid on viimasest paarikümne meetri võrra kõrgem.
Valga nõgu -valdavalt niiskete liivaste ja metsarohkete tasandikega Valga nõgu
Võru-Hargla orund -utab endast kirde-edelasuunalist laia vagumust, mida piirab ühelt poolt Haanja kõrgustik, teiselt poolt Otepää ja Karula kõrgustik[3]
Ida-Eesti maastikuvaldkond
Alutaguse-Soine ja metsane Alutaguse madalik hõlmab Peipsi nõo põhjaosa. Seda iseloomustab eelkõige vanade rannavallide, rabade ja siirdesoode ulatuslik levik.
Peipsiäärne madalik-ujutab endast järve ümbritsevat liivase pinnakattega, kuid kohati tugevasti soostunud tasandikku. [3]
Kaart 3 Maastike looduslik liigestus[2]

KOKKUVÕTE

Eesti maastikuteaduse nurgakiviks sai 1922.a. ajakirjas "Loodus" ilmunud Eesti geograafiline rajoneering, milles olid ära toodud TÜ maateaduse professori J.G.Granö Eesti maastikulised üksused. Maastikulise liigestuse esmakatseks oli koolikirjaniku ja kirjandusloolase M.Kampmanni katse jaotada Eestimaad mitte valitsuslike üksuste järgi. J. Rumma (1920) arvates peab riigi tundmaõppimise aluseks võtma loomuliku maastiku, mis ei lõhu tihedaid sidemeid geograafiliste objektide ja nähtuste vahel.J. Rumma eristab Põhja-eestis seitse, Lõuna-Eestis ja saartel kummaski 5 maastikku. Nüüdisaegne Eesti maastikuline liigestus on Eesti territooriumi jaotamine maastike (pinnamoe, mullastiku, veestiku ja taimestiku) erinevuste alusel. Eesti territoorium jagatakse maastikuprovintsideks ja allprovintsideks, valdkondadeks, rajoonideks ja paikkondadeks.

KASUTATUD KIRJANDUS

[1] http://www.miksike.ee/docs/lisa/6klass/3linnastumine/liigendus.ht m
[2] http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_maastikuline_liigestatus
[3] http://www.vkg.werro.ee/materjalid/EGCD/Opik/juku/maastik/maastikud.html
11