Maailm pärast II ms, USA ja Euroopa (0)

USA pärast Teist  maailmasõda  
USA majanduse areng 
Teise maailmasõja lõpp tõi USA majanduses ajutiselt kaasa  mõningaid  probleeme:  
  demobiliseeritud sõdurid suurendasid töötute arvu  
  mõningaid  raskusi tekitas majanduse ümberkorraldamine rahuaja tingimustele 
vastavaks  
Samas: 
  sõja järel kasvas USA tähtsus maailmamajanduses, andes ~55% kapitalistlike riikide 
tööstustoodangust.  
   sõjategevus ei puudutanud USA territooriumit  
  riigi tööstuspotensiaal säilis 
  Euroopa varustamine soodustas tööstuse arengut 
  USA sai tagasi sõjaaegseid laene   
  Külma sõja tõttu alanud võidurelvastumine lõi uusi töökohti 
  USA majanduse arengule aitas kaasa ka Marshalli plaaniga antav abi Euroopa 
riikidele, sest selle raha eest osteti Ameerikast tööstusseadmeid ja muud kaupa 
 
Kuni 1970.aastate  alguseni kestis USA-s pidev majanduskasv ja ületootmiskriise ei tekkinud.  
1970.aastate algul tabas USA-d majanduskriis . Selle põhjusteks olid: 
1.  suured sõjalised kulutused (võidurelvastumise ja Vietnami sõda, mille maksumust on 
hinnatud ~150 miljardile dollarile)  
2.   nafta hinna järsk kasv, millele aitas kaasa pidev tarbimise suurenemine ja  naftat 
tootvate Araabia  riikide  hinnapoliitika , millega taheti karistada lääneriike Iisraeli 
toetamise  eest. 
Kriisi tulemusena: 
  kasvas inflatsioon  (nt 1973 9%; 1974 12%)  
  kasvas  tööpuudus  (nt 1970 6,6%; 1980 ~10%),  
  tootmine langes  
  hinnad tõusid 
Majanduskriisist üritati üle saada keinsianistlikke meetodeid rakendades ja riiklike 
kulutusi vähendades, aga erilisi tulemusi see ei andnud. 
1981 USA presidendiks saanud  vabariiklane R. Reagan  võttis kriisi lahendamiseks kasutusele 
monetaristliku  majanduspoliitika  (USA puhul nimetatakse reaganoomikaks).  
  soodustamaks tarbimist alandati riigis kuni 25% makse.  
  Inflatsiooni pidurdamiseks lõpetati raha juurdetrükk  
  vähendati tunduvalt sotsiaalkulutusi 
  riigieelarved koostati defitsiidiga (e kulud ületasid tulud)  
  suurendati riigivõlga.  
Reaganoomika kasutamise tulemusena vähenes inflatsioon , algas uus majanduskasvu periood 
ja loodi juurde ~13 miljonit uut töökohta. 
USA sisepoliitika  
Teise maailmasõja järel on riigi sisepoliitiline areng olnud stabiilne ja traditsiooniline 
kaheparteiline süsteem on püsima jäänud tänaseni.  
Ameerika Ühendriikide sisepoliitilikas domineerivad kaks suurt parteid: 
  Demokraatlik Partei (asutatud 1824) on liberaalsema maailmavaatega ning on Teise 
maailmasõja järel toetanud sotsiaalprogrammide suurendamist ning võitlust vaesuse 
vastu. Selle partei toetajaskonna hulka kuuluvad pigem vaesemad, naised, noored, 
valgete kõrval ka  neegrid  ja latiinod ning vähemuste esindajad. Kuni 20.saj lõpuni 
saavutas Demokraatlik Partei edu peamiselt lõunaosariikides.  
 
  Vabariiklik Partei (asutatud 1854) on konservatiivsema maailmavaatega (nt 
vaidlustavad aborti) ja on sõja järel pooldanud pigem sotsiaalprogrammide kärpimist 
ja maksude alandamist. Partei pooldajaskonna moodustavad pigem rikkamad , mehed, 
vanemad inimesed, valged ning kristliku maailmavaatega inimesed. Vabariiklik Partei 
saavutas kuni 20.saj lõpuni valimistel edu peamiselt põhjapoolsetes osariikides. 
 
Suuremad sisepoliitilised probleemid:  
1. Hirm kommunismi leviku ees. Teise maailmasõja järel vallandus USA ühiskonnas hirm 
kommunismi leviku ees maailmas. “Punasele hirmule” aitasid kaasa: 
  Külma sõja puhkemine 
  USA tuumamonopoli kaotamine 1949,  
  Ida- Euroopa sovjetiseerimine,  
  kommunistide võimule  pääsemine  Hiinas 1949  
  Korea sõda 1950-1953.  
Vastusena sellele tekkis 1940.aastate lõpul makartism (nimetus kontrollkomisjoni juhi 
vabariiklase J.McCarthy järgi)- hüsteeriline antikommunism, mille käigus  riigiasutustes  
toimusid lojaalsuskontrollid ja lasti lahti kõik, keda kahtlustati kommunismimeelsuses või 
antiamerikanismis. Makartismi käigus hakati taga kiusama ka lihtsalt vasakpoolse või 
liberaalse maailmavaatega inimesi. Liikumine vaibus 1950.aastate algul. 
2. Rassiline  diskrimineerimine . Vaatamata USA poolt deklareeritava demokraatiaga, esines 
ka pärast Teist maailmasõda riigis rassilist diskrimineerimist. Esines neegrite lintšimisi ja 
seadustatud oli  segregatsioon  (e rassieralduspoliitika) transpordis , koolides, haiglates, 
tööhõives jne.  
Paljudes lõunaosariikides tehti neegritele takistusi valimistel (nt nõuti kirjaoskuse testi). 
1950.-1960.aastatel jõudsid rassiprobleemid ka põhja. See oli seotud mustanahaliste 
sisemigratsiooniga, kes hakkasid  lõunaosariikidest massiliselt siirduma põhjaosariikide 
suurlinnadesse ning seal getostuma.  
1940.aastate  lõpust alates hakati vastu võtma mitmesuguseid seaduseid, millega riik üritas 
probleemi  lahendama  hakata. Võeti vastu seadused, millega keelati rassiline 
diskrimineerimine armees, föderaalametites, haridusasutustes (1954) jne.  Seejuures avaldas 
probleemi lahendamiseks  survet ka neegriliikumise kasv. 1950.-1960.aastatel oli selle 
eesotsas baptistist pastor  Martin Luther  King  (1929-1968), kes pooldas vägivallatu võitluse 
taktikat. Vaatamata vastu võetud seadustele esines ka edaspidi tagasilööke: suurlinnades 
toimus aeg-ajalt rassirahutusi ning 1968 tapeti  Martin Luther King. Vähesel määral 
neegriliikumine  ka radikaliseerus (nt loosung  „ Black Power ”, liikumine Black Muslims, 
musta rassismi propageeriv  Black Panther (1966-1982) jt). Vastuseks neegriliikumisele 
aktiviseerusid omakorda valged radikaalid (nt Ku Klux  Klan jm). 
3. Poliitilised mõrvad. 1960.aastatel vapustasid Ameerika Ühendriike mitmed poliitilised 
mõrvad. 22.novembril 1963 tapeti  Dallases (Texas) USA tollane   president  John F. Kennedy . 
Ametliku versiooni järgi oli tema mõrvariks endine USA merejalaväelane  ja  1959 -1962 NSV 
Liidus elanud Lee Harvey Oswald, kelle omakorda kaks päeva hiljem mõrvas Jack Ruby. 
1968 tapeti Los Angeleses (California) eelvalimiste kampaaniat tegev Robert Kennedy, kelle 
mõrvariks oli  Palestiina  juurtega  hipi  Sirhan Sirhan. 1968 lasti valge rassisti poolt Memphises 
(Tennessee) maha Martin Luther King. 
4. Noorte protestid. 1960.aastatel aktiviseerus USA-s, nagu ka kogu läänemaailmas 
tervikuna, noorsugu. Noored protesteerisid Vietnami sõja ja üldise sõjaväekohustuse 
vastu ning tarbimisühiskonna väärtustamise vastu. Paljud keeldusid astumast USA 
armeesse, ülikoolilinnakutes ja suurlinnade tänavatel korraldati sõjavastaseid 
demonstratsioone. Tekkis vägivallatust ja armastuse kultust propageeriv  hipiliikumine  
(„Make love, not war”). Noored hakkasid huvituma radikaalsetest (peamiselt vasakpoolsetest) 
ühiskonnateooriatest ja liikumistest. Negatiivse nähtusena hakkas levima narkomaania (nt 
marihuaana , LSD jm). 1970.aastatel koos majanduskriisi algusega noorte ühiskondlik 
aktiivsus vaibus. 
5. Watergate  skandaali.  1972 presidendivalimiste kampaania ajal jäid vahele mehed, kes 
paigaldasid pealtkuulamisseadmeid Demokraatliku Partei peakontorisse Watergate 
hotellikompleksis. Vaatamata sellele, et valimised  demokraat George McGovern`i vastu võitis 
ülekaalukalt Richard  Nixon, hakkasid “Washington Posti” ajakirjanikud asja  uurima . Selle 
käigus selgus Nixoni otsene seotus asjaga. Nixonile sai tegelikkuses aga saatuslikuks hoopis 
see, et ta üritas presidendina Watergate skandaali  uurimist kinni mätsida ja takistada. 
9.augustil 1974 astus Nixon ametist ise tagasi, sest muidu oleks ta tagandatud ja uueks 
presidendiks sai Gerald Ford, keda polnud valitud ka asepresidendiks. 
6. Terror . Alates 1990. aastatest on USA-s uueks tõsiseks probleemiks tõusnud terror. 
26.veebruaril 1993 korraldas egiptlasest islamiäärmuslane New Yorgi Maailma 
Kaubanduskeskuses (WTC) pommiplahvatuse, milles hukkus 6 inimest. 19. aprillil 1995 
toimus Oklahoma linnavalitsuse juures plahvatas  võimas autopomm, mille tulemusena hukkus 
168 inimest. Kaks aastat hiljem mõisteti selle kuriteo süüdlane Lahesõja veteran Timothy  
McVeigh surma. 27.juulil 1996 plahvatas Atlanta  olümpiamängude ajal naelpomm 
Olümpiapargis- surma sai 1 ja vigastada ~100 inimest. 
11.septembril 2001 ründasid arvatavad islamiterroristid reisilennukitega Maailma 
Kaubanduskeskust New  Yorgis . Hukkus üle 3000 inimese (osad lennukis , mis oli terroristide 
poolt kaaperdatud ning mis lasti USA õhujõudude poolt alla). Väidetavalt kukkus üks 
lennukitest ametlikel andmetel ka Pentagonile (USA kaitseministeeriumi hoone). 
 
USA välispoliitika  
Külma sõja ajal oli USA , tuginedes oma majanduslikule ja sõjalisele võimsusele, lääne 
demokraatlike riikide juhtriik võitluses kommunistliku süsteemi vastu.  
Seetõttu asus USA juba 1940.aastate teisest poolest alates aktiivselt vastu seisma 
kommunismi levikule maailmas:  
  USA oli  NATO  (1949) ja paljude teiste kapitalistlikke riike ühendavate sõjalis-
poliitiliste liitude liiderriik.  
  Trumani doktriiniga (1947) lubati abi neile Euroopa riikidele, keda ähvardas oht 
sattuda kommunistliku NSV Liidu rünnaku alla.  
  Marshalli plaaniga (1948-1952)  toetati Lääne-Euroopa riike majanduslikult.  
  Aktiivselt osales USA Korea sõjas (1950-1953), tõrjumaks  tagasi kommunistide 
katseid vallutada Lõuna-Korea.  
  1950.aastatest alates suurenes USA huvi ka Lähis-Ida regiooni vastu: tekkisid USA-
Iisraeli erisuhted ja loodi tihedad sidemed mitme Araabia monarhiaga, kes kartsid 
vasakpoolsuse ja kommunismi levikut selles piirkonnas.  
  Vietnami sõda (1964-1973). 
1970.aastatel hakkasid USA ja kommunistliku maailma suhted ajutiselt paranema. Sellele 
aitas kaasa ka Nixoni doktriin- jõudude tasakaalupoliitika ja heade suhete 
loominekommunistlike NSVL  ja Hiina RV-ga. 
1980.aastate algul, kui USA-NSVL suhted hakkasid uuesti pingestuma, alustas president 
R.Reagan kommunistlike riikide nõrgendamist majandusliku väljakurnamise kaudu. 
Selleks suurendati järsult relvastusele minevaid kulutusi, moderniseeriti armeed, töötati välja 
“Tähesõdade programm” (e kosmose militariseerimise kava) ja alustati tööd 
raketikaitsekilbi loobiseks tuumarelvarünnaku vastu. Oma kõnedes halvustas Reagan NSV 
Liitu ja nimetas seda “kurjuse impeeriumiks”. 
 
DEMOKRAATLIKELE LÄÄNERIIKIDELE 
ISELOOMULIKUD TUNNUSED 
Kahepooluselises maailmas (Külmas sõjas) kandis demokraatliku lääne liidrirolli USA ning 
Lääne- Euroopa riikide roll oli  teisejärguline . 
Lääne- Euroopa riikide kaitse ja julgeoleku tagas eelkõige USA ja oma sõjas purustatud  
majandusele saadi jalad alla tänu Marshalli plaaniga saadud abile. 
1950.-1960.aastatel toimus Lääne- Euroopa riikides (eriti Saksamaa Liitvabariigis ja Itaalias) 
kiire majanduskasv, mis võimaldas tegeleda sotsiaalpoliitikaga ning ülesse ehitada sotsiaalse 
turumajandusega ühiskonna. Sellises ühiskonnas on kõikidel kodanikel tagatud 
isikuvabadused ja -õigused, majandus baseerub eraomandil ja turumajandusel, igale 
kodanikule tagatakse teatud elatustase tulude ümberjaotamisega riigieelarvest ning teiste 
riikliku reguleerimise  mehhanismide abil. 
1960.aastatel kasvas ka Lääne-Euroopa riikides analoogiliselt USA-ga  noorsooliikumine . 
Kõige ägedamaks läks vastasseis Prantsusmaal, kus  tudengite  rahutused Pariisis 1968 mais 
viisid tänavalahingute ja kodusõjasarnase olukorrani. Prantsusmaa president C. de Gauelle 
(1959-1969) vastas sellele parlamendi laialisaatmise ja vägede koondamisega ümber pealinna. 
Pingeline  olukord riigis normaliseerus alles pärast palkade tõstmist. 
1970.aastatel olid enamikus Lääne- Euroopa riikides võimul sotsiaaldemokraadid  (nt 
Saksamaa Liitvabariigis 1969-1982; Suurbritannias Tööerakond 1964-1970 ja 1974-1979), 
kelle poliitikat iseloomustas riigi osa  suurendamine  majanduses ja sotsiaaltoetuste kasv. 
1970.aastatel tabas peaaegu kõiki demokraatlikke lääneriike majanduslik langus või 
majanduse kasvutempo pidurdumine. Selle põhjuseks oli eeskätt naftahindade järsk kasv ja 
rahanduskriis ning osades riikides ka liigsed kulutused sotsiaalabile. 
1980.aastatel toimus demokraatlike lääneriikide poliitikas pööre paremale. Sellele aitasid 
kaasa majandusprobleemide venima jäämine ning uute keskkonnakaitsele orienteeritud 
poliitiliste parteide (e rohelised) teke, mis said enesele osa seni sotsiaaldemokraatidele läinud 
valijate hääli.    
Paljudes riikides tulid võimule konservatiivid , kes kärpisid sotsiaalprogramme, 
vähendasid riigi rolli majanduses ja pöördusid tagasi vaba konkurentsi juurde. 
Mitmetes riikides tugevnesid alates 1980.aastatest paremäärmuslikud jõud, kes rõhutasid 
rahvuslust, nõudsid immigratsiooni piiramist ning vastandasid ennast eurointegratsioonile ja 
Euroopa Liidule.  
 
 SAKSAMAA  LIITVABARIIK 
  
SLV poliitiline süsteem.   
SLV on parlamentaarne riik, mille pealinnaks sai peale Teist maailmasõda Bonn. SLV kui 
föderatiivne  riik koosneb praegu 16 liidumaast. Igal liidumaal on oma  põhiseadus , 
parlament ja valitsus.  Parlament  -  Bundestag võtab vastu seadusi ja määrab ametisse 
valitsusjuhi, kelleks on  liidukantsler . Presidendi funktsioonid on esinduslikud. 
 Bundestagis on esindatud põhiliselt kolm parteid: 
  KDL/KSL (Kristlik-Demokraatlik Liit/Kristlik-Sotsiaalne Liit),  
  VDP (Vaba Demokraatlik Partei)  
  SDP (Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei).  
1980. a. asutati rohelistest oma  erakond, mis ühendas endas keskkonnakaitsjaid ja 
mitmesuguseid teisi protestiliikumisi ning mis sai Bundestagi neljandaks parteiks. 
SLV esimene liidukantsler oli aastail 1949-1963 kristlik demokraat Konrad  Adenauer . 
Tema partei oli võimul 20 aastat ja 1949. a. 73-aastane Adenauer ise valitsusjuht 14 aastat. 
SLV majandus 
1940. aastate lõpul oli Lääne-Saksamaa majanduslikult väga raskes olukorras: 
  linnad olid purustatud,  
  nappis toitu, riideid ja kõige esmaseid tarbeesemeid.  
  lisandunud olid veel miljonid Ida- Euroopast põgenenud sakslased , kes samuti vajasid 
eluaset, toitu, riiet.  
  käis spekuleerimine ja hangeldamine, riigis valitses kaardisüsteem.    
Kristlikud demokraadid  valisid riigi ülesehitamiseks sotsiaalse turumajanduse tee, s.t. et 
riigis likvideeriti igasugune surve-ja keelumajandus ning peaprintsiipideks said tootmis-, 
kauplemis- ja konkurentsivabadus. Valitsus mõjutas majandust eeskätt krediidi, 
maksusoodustuste ja ekspordi preemiatega.  
Tulemuseks oli ülikiire majanduskasv. 1950. a. lõpetati SLV-s toiduainete jaotamine 
kaartide  alusel  -  varem kui Suurbritannias, poed täitusid kaupadega, kadus tööpuudus. 1959. 
a. tõusis SLV tööstustoodangult esikohale Euroopas.             
Kuid turumajandus oli vaid asja üks pool. Abi vajasid  ka ühiskonna nõrgemad ja vaesemad 
kihid , sest sotsiaalse turumajanduse eesmärk oli heaolu kõigile. Nii parandati vastuvõetud 
seadustega sõjas kannatanute, invaliidide ja vanurite olukorda. Maksude ja hüvituste abil 
püüti raskusi elanike vahel võimalikult võrdselt jaotada  
SLV majanduse sellist kiiret arengut hakati nimetama Saksa majandusimeks.  
1960. aastate keskpaiku SLV majandusareng aeglustus. Sotsiaaldemokraadid  püüdsid 
tihendada valitsuse, pankade, töösturite ja ametiühingute koostööd. Algul oli sellel poliitikal 
isegi mõningane edu, kuid 1970. a keskpaigas raskendas SLV nagu teistegi tööstusriikide 
olukorda  tooraine , eriti nafta hinna tõus maailmaturul. Nii leiti, et tagasipöördumine 
turumajanduse põhimõtete juurde on möödapääsmatu.  Ehkki SLV majandus arenes 1980. 
aastail aeglasemalt kui varem, oli ta ikkagi võimas tööstusmaa, mis rahvuslikult  
kogutoodangult oli maailmas 4. kohal. 
SLV välispoliitika 
Adenaueri lähim välispoliitiline eesmärk oli saavutada SLV suveräänsus  ning arendada 
võimalikult tihedat koostööd lääneriikidega. Hitlerliku Saksamaa agressiooni ohvriks 
langenud Lääne-Euroopa üldsus jälgis algul umbusklikult SLV poliitikat. Adenauer seadis 
eesmärgiks  lõhkuda see  umbusk . Eriti tihedaid suhteid püüti arendada  Prantsusmaaga , 
kellele oli tekitatud viimase kolme sõja läbi korvamatut kahju. 1963. a. sõlmitigi lõpuks 
kahe maa vahel koostööleping.  
1955. a. tunnustasid  lääneriigid  SLV täielikku suveräänsust, samal aastal võeti ta ka 
NATO liikmeks ning 1957. a. oli SLV üks Euroopa Ühenduse asutajaid. 1955. a. sõlmiti 
diplomaatilised suhted NSV Liiduga, kuid Bonni ja  Moskva suhted jäid endiselt jahedaks.  
Suhted SDV-ga olid madalaimas seisus 1960. aastail, pärast seda, kui Moskva ja Ida-
Berliin olid püstitanud Berliini müüri 1961. 
1960. aastate lõpul hakkas Bonni poliitika SDV suhtes muutuma. Uue idapoliitika  
kujundajaks sai SDP liider Willy Brandt , kes oli KDL/KSL ja SDP koalitsioonivalitsuses 
välisministriks ning 1969-1974 liidukantsleriks. Sõlmides idalepingud NSV Liidu ja Poolaga 
1970. a. ja suhete aluste lepingu Saksa DV-ga 1972. a., leppis Bonn tollal Teise maailmasõja 
võitjate poolt Potsdamis tõmmatud Saksamaa piiridega ja tunnustas SDV-d kui iseseisvat  
riiki.  
 ÜHINEMINE. 1980. aastate lõpul toimunud Ida-Euroopa vabanemisprotsessis oli Saksa DV 
üks viimaseid kommunistide võimu tugipunkte. Kuid 1989. a. oktoobris toimusid juba siingi 
ulatuslikud meeleavaldused valitseva režiimi vastu ning 9. XI 1989. a. tungis rahvamass 
takistamatult läbi Berliini müürist. Müür, mis oli aastakümneid olnud külma sõja ja Euroopa 
lõhestatuse sümbol, oli lõpuks langenud. Esimesed vabad valimised SDV pinnal toimusid 18. 
II 1990. a., mille võitsid kristlikud demokraadid. Uus valitsus hakkas tegema tõsiseid 
ettevalmistusi ühtse Saksa riigi loomiseks. Liidukantsleriks oli KDL juht Helmut Kohl. 
             
 ÜHENDATUD   KUNINGRIIK  
  
RAHVASTE ÜHENDUS. Teise maailmasõja lõppedes oli Suurbritannia  veel 
maailmariik. Briti Rahvaste Ühendusse kuulus endiselt veerand maailma elanikkonnast.  
Rahvaste vabadusliikumise tagajärjel iseseisvusid 1940. aastate lõpul Briti asumaad Aasias, 
1950. aastail Aafrikas, seejärel Kariibi  meres. Briti dekoloniseerimise haripunkt oli 
ajavahemikus 1957-1962.  
1953. a. kadus liidu nimetusest sõna Briti.  
Tänapäeval kuulub Rahvaste Ühendusse (RÜ) 54 riiki. Need riigid jagunevad kahte:  
  Ühe grupi moodustavad need, kes tunnustavad  riigipeana  Briti monarhi ( Kanada , 
Austraalia , Uus- Meremaa )  
  teise, põhiossa kuuluvad need, kes tunnustavad Briti monarhi üksnes RÜ ühtsuse  
sümbolina .  
RÜ organisatsiooniline struktuur on lõtv . Puudub põhikiri ja kõrgeim  koostöövorm on 
valitsusjuhtide konverents , mis toimub aastas korra järgemööda liikmesriikide pealinnades.  
POLIITILINE ELU ja MAJANDUS  
Suurbritanniat iseloomustab endiselt kaheparteisüsteem, kus poliitilist elu 
juhivad   Konservatiivne  ja Leiboristlik Partei ehk Tööerakond. Need kaks parteid on 
Londonis võimul vaheldunud pidevalt.  
Tööerakondlikud valitsused püüdsid suurendada riigi ja valitsuse osa majanduse juhtimisel. 
1940. aastatel viisid nad läbi ulatuslikke natsionaliseerimisi. Samuti laiendati tunduvalt 
sotsiaalhooldesüsteemi, mille eesmärk oli heaoluriigi loomine kõigile.  
Konservatiivid pooldavad aga eraalgatuse ergutamist. 1950. aastail reprivatiseerisid ehk 
taaserastasid nad tööerakondlaste poolt riigistatud ettevõtteid. Välispoliitikas on nad 
üritanud säilitada riigi kunagisi rahvusvahelisi positsioone.  
1960. aastail ÜK majanduse edukas areng pidurdus, tootmise ja elatustaseme kasv hakkas 
teiste tööstusriikide omast maha  jääma . See kajastus ka poliitilises elus. Kahanes mõlema 
suure partei populaarsus ja kasvas kolmandate parteide pooldajaskond. Taas 
hääletati  Liberaalse Partei poolt.             
1979. a. parlamendivalimised võitsid konservatiivid ja peaministriks sai nende liider 
Margaret Thatcher , kes oli esimene naispeaminister Euroopa ajaloos. Thatcher lubas teha 
lõpu sotsialismile Suurbritannias. Ta erastas peaaegu kõik tööerakondlaste poolt viimastel 
aastakümnetel natsionaliseeritud ettevõtted ja kärpis ametiühingute õigusi. Mahajäänud 
ja arenguvõimetute tööstusettevõtete doteerimine lõpetati. Inflatsioon vähenes ja raha väärtus 
jäi püsima.  
Thachter võttis esimesena tööstusriikidest Inglismaal kasutusele nn. jäiga 
rahanduspoliitika , mida on hakatud kutsuma ka monetaristlikuks 
majanduspoliitikaks.  (Monetarismi tähtsaim teoreetik oli  Chicago ülikooli 
majandusprofessor Milton Friedman , kes väitis, et riik ei tohi majandust mõjutada teisiti kui 
üksnes ringluses oleva rahamassi reguleerimise teel. Riigi majanduspoliitika eesmärk ei pea 
olema tööpuuduse vähendamine, mida olid taotlenud keinsianistid, vaid võitlus inflatsiooniga . 
Et inflatsioon tuleneb rahamassi liiga kiirest kasvust, siis on riigipanga ülesanne rakendada 
jäika rahanduspoliitikat, s.t. hoida rahamass suhteliselt konstantne. Ka peab nõudmine välja 
kujunema vastavalt pakkumisele. Riigi ülesandeks on töö ja kapitali pakkumise 
stimuleerimine. Selleks tuleb langetada makse, sest kõrged maksud vähendavad inimeste 
soovi rohkem tööd teha ja teenida. Maksude langetamise tagajärjel jääb ettevõtjatele ja 
tarbijatele rohkem raha, mistõttu majandustegevus elavneb ja riik saab maksude 
vähendamisest kaotatud tulu kätte maksude hulga suurenemisest. Nii pidurdatakse 
inflatsiooni ja saavutatakse  majanduskasv.)  
Thatcheri järel rakendas monetaristlikku majanduspoliitikat ka R. Reagan USA-s ning uued 
ideed leidsid laiemat kõlapinda kogu Lääne maailmas.  
Suurbritannia majanduspoliitikat soosis ka asjaolu, et 1970. aastail hakkas riik ammutama 
Põhjamerest naftat, ainsana  tööstusriikide seas. Naftat on jagunud ekspordikski.  
Thatcheri populaarsus Inglismaal oli suur. Peaministri kohalt lahkus ta 1990. a. ja tema 
järglaseks sai John Major , Thathceri õpilane. J. Major oli  poliitikuna küll täiesti pädev, kuid 
liidrina ei olnud ta Thatcheriga võrreldav. 1992. a. valimised võitis J. Major terava 
inflatsiooni ja tööpuuduse õhkkonnas. Tema valitsusajal paranes Suurbritannia majanduslik 
olukord tunduvalt, saades üheks tugevamaks Euroopas. Tööpuudus vähenes poole võrra, ka 
inflatsiooni suudeti  ohjata . Ometi oli Majori populaarsus oma valitsemisaja lõpul tublisti 
vähenenud . Majorile heideti ette võimetust kohaneda muutuva olukorraga, kalduvust näha 
tühistes poliitilistes tagasilöökides tõsist kriisi ning oskamatust seda lahendada.  
1. V 1997.a. parlamendivalimised võitis ülekaalukalt Leiboristlik Partei, tänu oma 
karismaatilisele liidrile  Tony  Blair’ile.  
PÕHJA- IIRIMAA . 1922. a. Ühendatud Kuningriigi koosseisu jäänud Põhja-Iirimaa püsis 
suhteliselt rahulikuna 1960. aastate lõpuni. Siis vallandus seal taas kriis. Põhjuseks ÜK 
sotsiaal-majandusliku olukorra üldine halvenemine, kusjuures Põhja-Iirimaa oli riigi 
mahajäänum osa. Teiseks põhjuseks võib lugeda  katoliiklaste rõhutud seisundit  Põhja-Iiri 
ühiskonnas.    
1960. aastate lõpul  elavnes katoliiklaste võitlus kodanikuõiguste eest, millele protestantlik 
politsei vastas vägivallaga . Katoliiklastelt järgnes omakorda vastu terror jne. Tekkis taas Iiri 
Vabariiklik Armee   -  IRA. Peatselt see aga lõhenes. Ühed nõudsid võitlust poliitiliste 
vahenditega, teised olid terrori pooldajad. Nad nõudsid ja nõuavad praegugi Londoni ja 
protestantide ülemvõimu likvideerimist Põhja- Iirimaal ja selle piirkonna ühendamist Iiri 
Vabariigiga.  
1970. aastate algul viis London Põhja-Iirimaale korda hoidma sõjaväeüksused ja tagandas 
Belfasti protestantliku valitsuse, allutades Põhja-Iirimaa Londoni otsehaldusele.  
Ent kõik katsed leida mingit  kompromissi  on enamasti jälle nurjunud, sest mõlemas 
kogukonnas leidub ikka äärmuslasi, kes pole leppimise ja koostöö poolt.  
 
VÄLISPOLIITIKA 
Üheks välispoliitiliseks eesmärgiks oli säilitada Suurbritanniale koht suurriikide seas: 
  oli NATO asutajaliikmeks 
  1956.a. sai tuumarelva omanikuks 
  osales Suessi  kriisis 1956.a., mille tõttu Suurbritannia mõju Lähis-Idas hoopis vähenes 
  Tegi tihedat  koostööd USA-ga. Suurbritannia on jäägitult alati toetanud USA 
välispoliitikat (Külma sõja ajal, osalemine Lahesõjas 1991, Kosovo kriisis 1999, Iraagi 
okupeerimises) 
Koloniaalimpeeriumi  lagunemine  ja Rahvaste Ühendus: 
  1940-ndatel iseseisvusid Suurbtitannia kolooniad Aasias, 1950.-1960-ndatel Aafrikas 
ja Kariibi meres (dekoloniseerumise haripunkt oli 1957.a.-1962.a.). 
  1960-ndatest aastatest üritas Suurbritannia säilitada mõju(võimu) endiste kolooniate ja 
nüüdsete iseseisvate  riikide üle. 
  Briti Rahvaste Ühendus muutus iseseisvate / suveräänsete riikide liiduks, kuhu 
kuuluvad ca 50 riiki ja jagunevad 2 gruppi: 
  Endised dominioonid nn. valged kolooniad (Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa) ja 
mõned peale II maailmasõda vabanenud kolooniad, mis tunnustavad Briti monarhi 
oma riigipeana. 
  ¾ riikidest tunnustavad briti monarhi vaid Rahvaste Ühenduse sümbolina. 
  Rahvaste Ühenduse riikide vahel toimub tihe majandus-, haridus -, ja teadusalane 
koostöö, mis on kasulik nii endistele kolooniatele kui ka metropolile. 
 
1982 Falklandi sõda Argentiinaga: 
Argentiina okupeeris Suurbritanniale kuuluvad hõredalt asustatud Falklandi (Malviini) saared 
Atlandi ookeani lõunaosas 1981.a. 
Sõda lõppes oluliste ohvriteta ja Suurbritannia kiire võiduga (probleemiks oli ainult sõjatandri 
kaugus); suurenes ka M.Thatcheri populaarsus (see võimaldas tal ellu viia majandusreforme). 
 
PRANTSUSMAA 
 SÕJAJÄRGNE PRANTSUSMAA.  
1940. a. juulis oli Prantsuse parlament tühistanud III vabariigi konstitutsiooni ja läinud ise 
laiali. Teise maailmasõja aegne Prantsuse riik, mille pealinn asetses Vichy linnakeses, oli 
autoritaarne oma sisekorralduselt ja välispoliitiliselt natsliku Saksamaa  marionett .  
1946. a. Asutava Kogu koostatud konstitutsioon  kajastas pahempoolsete seisukohti. 
Prantsusmaast sai parlamentaarne vabariik, mida valitses Rahvuskogu poolt kinnitatud 
valitsusjuht, Ministrite Nõukogu esimees. Kuna de  Gaulle  oli sellise põhiseaduse vastu, siis 
lahkus ta valitsusjuhi kohalt ning rajas uue parempoolse liikumise  -  Prantsuse Rahva 
Ühenduse.  
1946. a. põhiseaduse järgi juhiti Prantsusmaad 1958. aastani. Seda ajajärku nimetatakse 
Prantsusmaa ajaloos IV vabariigiks. 12 aasta vältel vahetus 22 valitsust.  
  Üks valitsuskriiside põhjusi oli selles, et Rahvuskogus oli palju väikeparteisid ja nende 
koalitsioonid kippusid lagunema.  
  Teine põhjus oli see, et neil aastail hääletas üle veerandi valijatest kommunistide 
poolt. Ükski teine erakond ei kogunud nii palju hääli. Kuid 1947. a. alates kommuniste 
enam valitsusse ei kaasatud nende seotuse pärast  Moskvaga . Nüüd kritiseerisid 
kommunistid pidevalt võimul olevat valitsust, koondades enda ümber teisigi 
rahulolematuid ja jagades ise ohtralt lubadusi. Polnud ju ohtu, et kunagi peaks neid ka 
ise täitma hakkama.  
Olukorras, kus suur osa Rahvuskogust oli alati opositsioonis, jäi valitsuse moodustamise baas 
kitsaks . Sellest siis ka valitsuse teovõimetus .  
PRANTSUSE KOLONIAALIMPEERIUMI  KRIIS.  
Ka Prantsuse koloniaalimpeerium oli jõudnud kriisiseisundisse, mis veelgi raskendas 
olukorda.  
Teise maailmasõja lõppedes oli Prantsuse koloniaalimpeerium Briti järel maailmas 
suuruselt teine. Oma impeeriumi püüdis Prantsusmaa iga hinna eest säilitada. Prantsusmaad 
ja tema meretaguseid kolooniaid   -  departemange ja territooriume nimetati Prantsuse 
Liiduks. Liitu juhtis Prantsusmaa ja asumaadel polnud isegi autonoomiat. Takistamaks 
impeeriumi lagunemist relva jõul, pidas IV vabariik kaht ränka  koloniaalsõda :  
  Indo-Hiinas 1946-1954   
  Alžeerias  1954- 1962.  
Kuna impeeriumimeelsed jõud kartsid, et IV vabariigi nõrgad valitsused võivad Alžeeriale 
sõltumatuse anda, hakkasid nad mässama. 1958. a. mais nõuti, et valitsuse etteotsa saaks 
tugevat presidendivõimu pooldav de Gaulle. Viimane nõudis aga uue konstitutsiooni 
koostamist. Mässajate poolt hirmutatud Rahvuskogu nõustuski. Samal aastal toimunud 
referendumil hääletas rahvas uue de Gaulle koostatud põhiseaduse poolt ning algas V 
vabariik.  
PRANTSUSMAA V VABARIIK   
Uus konstitutsioon annab  presidendile  suure võimu.  
  President on riigipea , valitsusjuht ja sõjaväe ülemjuhataja.  
  President võib isegi parlamendi laiali saata, kuid parlament presidendilt võimu võtta ei 
saa.  
  Presidendi ametiaeg on 7 aastat.  
  Presidendi valib rahvas otsestel valimistel.  
President de Gaulle ajal pidi Prantsusmaa siiski  loobuma koloniaalpoliitikast. 1960. a. said 
iseseisvuse Prantsuse asumaad Aafrikas. Sideme emamaaga säilitasid nad 1958. a. loodud 
Prantsuse Ühenduse raames, mis on siiski veidi tsentraliseeritum kui (Briti) Rahvaste 
Ühendus.  
Prantsusmaa majanduslik areng kiirenes tunduvalt. 1960. aastad olid riigi viimase saja 
aasta edukamad.  
Rahvusvahelises suhtlemises järgis de Gaulle Prantsusmaa ja Euroopa sõltumatut 
välispoliitikat,  püüdes vähendada USA mõju Euroopas. 1966.a. lahkus Prantsusmaa 
NATO sõjalisest tiivast ning alustas pingelõdvenduspoliitikat NSV Liiduga.  
1958. a. vahetus ka Prantsusmaa  parteipoliitiline  süsteem. De Gaulle pooldajad rajasid uue 
võimsa erakonna. Loomult oli see konservatiivne rahvuslik erakond, mis edaspidi korduvalt 
nime muutis ning tänapäeval nimetust  Ühendus Vabariigi Kaitseks kannab. Lihtsuse mõttes 
kutsutakse neid ka gollistideks. See oli Prantsuse poliitilises elus midagi uut, sest seni oli 
Prantsusmaal palju väikeseid parempoolseid parteisid olnud, nüüd oli aga üks suur ja tugev. 
Gollistide partei on üks tugevamaid  ka praegu. 
POLIITILINE ELU PÄRAST DE GAULLE’i. Peale de Gaulle presidendikohalt 
tagasiastumist (1969) tuli võimule  gollist G. Pompidou . Edasi jätkas valitsemist vabariiklane 
V. Giscard d’Estaing (1974-1981).  
1981. a. presidendivalimised võitis  sotsialist  F. Mitterand. Tema poliitika seisnes riigi 
senisest  suuremas sekkumises majandusküsimustesse, mis ulatus kuni pankade ja 
kindlustuskompaniide natsionaliseerimiseni, miinimumpalkade tõstmises jne. Tema ajal algas 
ka Prantsusmaa taaslähenemine NATO-le ja USA-le. Mitterand on ajalukku läinud kui suur 
riigijuht ja väsimatu sotsiaalse õigluse ning Euroopa ühtsuse eest võitleja. Esimese suure 
lääneriigi juhina külastas F. Mitterand pärast taasiseseisvumist ka Eestit 1992. a.  
Prantsusmaa välispoliitikas ei ole heaks kiidetud ELi itta  laienemist. 
  
  
Euroopa integratsioon ja Euroopa Liidu kujunemine: 
Euroopa integratsiooni algus: 
Euroopa ühendamist  e eurointegratsiooni nõudsid Lääne- Euroopa riikide ühised julgeoleku- 
ja majandushuvid.  
Ühtse majandusruumi loomine tähendas tugevamat majandust, et konkureerida 
maailmamajanduses domineeriva USA-ga. Samas andis see võimaluse ühiselt vastu seista 
kommunistlikule blokile, lahendada julgeolekuprobleeme ja vältida uue üleeuroopalise sõja 
puhkemist. Eurointegratsiooni takistavaks asjaoluks olid erinevate riikide kultuurilised ja 
ajaloolised eripärad . 
Euroopa ühtsuse lugu algab pärast Teist maailmasõda, mil Lääne- Euroopa riigid said aru 
sõja mõttetusest ja asusid tegema koostööd varasemaga võrreldes seninägematul tasemel. 
Euroopa ühendamise üks algatajaid oli 1948-1952 Prantsusmaa välisministriks olnud Robert 
Schuman  (1886-1963), kes koos tööstur Jean Monnet`ga (1888-1979) koostas nn Schumani 
plaani. See plaan avaldati 9.mail 1950, mida tänapäeval tähistatakse Euroopa Liidu 
sünnipäevana. Antud plaaniga tehti ettepanek kontrollida ühiselt sõjatööstuse tähtsamaid 
tooraineid- söe ja terase tootmist. Sellega loodeti tulevikus Euroopas sõdu vältida. 
Saksamaa Liitvabariigi  kantsler  Konrad Adenauer (1876-1967) mõistis Schumani plaani 
tähtsust Euroopa rahule ning nõustus sellega. Kui ideega ühinesid ka Itaalia, Holland , 
Belgia ja Luksemburg , allkirjastasid kuus riiki järgmisel aastal Pariisis Euroopa Söe- ja 
Teraseühenduse (1952) asutamislepingu. Lisaks söe ja terase tootmise reguleerimisele ja 
kontrollile  loodeti sellega lepitada kahte vana vaenlast , Saksamaa Liitvabariiki ja 
Prantsusmaad. 
 
Euroopa Ühenduse kujunemine:     
  1957 allkirjastati Roomas leping, millega Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, 
Saksamaa LV ja Prantsusmaa rajasid aatomienergia kasutamise koostööd reguleeriva 
Euroopa Aatomienergiaühenduse ja majandusalaseks koostööks Euroopa 
Majandusühenduse.  
  1967 ühendati need organisatsioonid Euroopa Söe- ja Teraseühendusega ning loodi 
Euroopa Ühendus (EÜ).  
  1973 said Euroopa Ühenduse  liikmeteks  Iirimaa, Suurbritannia (kelle varasemad 
liitumistaotlused olid 1963 ja 1967 Prantsusmaa presidendi de Gauelle  veto  tõttu 
tagasi lükatud) ja Taani. Koos Taaniga liitus EÜga Gröönimaa. Viimane astus pärast 
1982 korraldatud referendumit 1985 EÜst välja. Norras lükati liitumine EÜga rahva 
poolt referendumil tagasi. Peamised vastuseisu põhjused ühinemisele peitusid selles, et 
turu avanemine  välistootjatele võis tähendada uute liikmesriikide 
konkurentsivõimetute majandusharude või ettevõtete likvideerimist. Teisalt  sooviti 
kaitsta ja ise kasutada oma loodusvarasid. 
  1980.aastatel ühinesid Euroopa Ühendusega Kreeka (1981) ning Hispaania ja Portugal  
(1986). Nende liitumise  eelduseks oli diktatuurirežiimide likvideerimine 1970.aastatel 
ning demokraatia kujunemine. Pärast kahe Saksamaa ühinemist liitusid 1990 EÜga ka 
endise Ida-Saksamaa alad. 
 
(Euroopa Ühenduse struktuur ja sisemine areng: 
12 liikmesriigi  riigipead  ja valitsusjuhid moodustasid Euroopa Nõukogu. See 2 – 3 korda 
aastas regulaarselt koos käiv organisatsioon  arutas ja kooskõlastas Euroopa Ühenduse sise- 
ja välispoliitika põhimõttelisi küsimusi . Euroopa Nõukogu eesistuja vaheldus iga poole aasta 
tagant. Kooskõlastavaks organiks alates 1967.aastast oli Ministrite Nõukogu, mis koosnes 
sõltuvalt arutatavatest probleemidest liikmesriikide vastavate valdkondade ministritest (nt 
põllumajandus-, välisministrid jne). Ministrite Nõukogu kooskõlastas liidu igapäevapoliitikat. 
1967 moodustati ka EÜ 17 liikmeline täidesaatev organ (võrreldav valitsusega) – Euroopa 
Ühenduse Komisjon. Alates 1979.aastast valivad EÜ kodanikud otsestel ja salajastel 
valimistel oma riikide esindajad Euroopa Parlamenti (Europarlamenti), mis kontrollis teiste 
organite tegevust (1991 oli 518 saadikut). Igal liikmesriigil oli parlamendis kindel arv 
saadikuid ning nad rühmitusid vastavalt poliitilistele vaadetele parlamendi fraktsioonideks 
(nt pahempoolsed, sotsiaaldemokraadid jne). 
Euroopa Ühenduse tegutsemise esimesel kümnendil 1958-1969 kaotasid liikmesriigid  ära 
tollibarjäärid ja ühtlustasid põllumajanduspoliitika. 1979 võeti kasutusele Euroopa 
valuutaühik ECU (e  eküü ), mida liikmesriigid kasutasid omavahelises arvelduses. 
1980.aastatel otsustati Euroopa Ühendus tulevikus kujundada juba poliitiliseks liiduks, millel 
on ühtne siseturg , kus vabalt võivad liikuda kaubad , teenused ja inimesed. Lisaks sellele nähti 
ette laiendada integratsiooni ka välis-, kaitse-, teadus- ja tehnikapoliitikale.) 
  
Euroopa Nõukogu: 
Esmakordselt kutsus üles Euroopa Nõukogu 1946 asutama Suurbritannia peaminister  
Winston Churchill . Euroopa Nõukogu asutati 5.mail 1949, kui organisatsiooni põhikirja 
allkirjastasid kümme asutajariiki: Belgia, Holland, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Norra, 
Prantsusmaa, Rootsi, Suurbritannia ja Taani.  
(Põhikirjaga loodi ministrite komitee ja parlamentaarne assamblee. Euroopa Nõukogu on 
rahvusvaheline organisatsioon, mille peamised tegevusvaldkonnad on inimõigused , 
sotsiaalõigused, keelelised õigused, haridus ja kultuur (NB! Euroopa Nõukogu pole Euroopa 
Liidu institutsioon ning seda ei tohi segamini ajada Euroopa Liidu Nõukoguga). Järgnevatel 
aastakümnetel on Euroopa Nõukoguga ühinenud ka teised Euroopa riigid (Eesti 1993) ning 
pärast  Montenegro ühinemist 2007 kuulub organisatsiooni 47 liiget (välja arvatud Valgevene, 
Kasastan ja Vatikan ). Euroopa Nõukogu alaline asukoht on Prantsusmaal Strasbourg `is. 
Euroopa Nõukogu üheks suurimaks saavutuseks on Euroopa inimõiguste konventsiooni 
koostamine 1950, mille raames asutati 1959 Euroopa Inimõiguste Kohus (Strasbourg`is). See 
konventsioon on vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane leping, mis reguleerib 
inimeste ja riigivõimude vahelisi suhteid. Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni 
järelvalveorganiks, mille poole võivad pöörduda nii  üksikisikud kui ka riigid. Euroopa 
Nõukogu lipp võeti kasutusele 1955. Lipu tumesinisel taustal paiknevad ringikujuliselt 12 
kuldset tähte. Kuna sama lippu kasutab alates 1980.aastatest ka Euroopa Liit, hakati 
Euroopa Nõukogu poolt kasutama lipu sellist  varianti , kuhu on lisatud ka e-väiketäht. 
Euroopa hümn võeti kasutusele 1972 ja selleks sai Ludwig van Beethoveni 9. sümfoonia 
finaalist pärinev „Ood rõõmule”. Euroopa Nõukogu 15.aastapäeval 5.mail 1964 kuulutati 
5.mai Euroopa päevaks.) 
 
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon: 
1960.aastate teisel poolel tegid VLO liikmesmaade juhid lääneriikidele ettepaneku korraldada 
nõupidamine Euroopa julgeolekuprobleemide arutamiseks. Esialgu vaadati läänes 
ettepanekule umbusuga ning selles nähti NSV Liidu soovi kinnistada Külma sõja käigus 
kujunenud jõuvahekordi ja piire . Kui 1970.aastate pingelõdvenduse käigus hakkasid ka 
lääneriigid huvituma koostööst idabloki riikidega, lootes seeläbi mahendada Ida- Euroopa 
diktatuurirežiime. Soome presidendi U. K. Kekkonen `i vahendusel 1972 alanud 
konsultatsioonid tipnesid 1975 Helsingis 33 Euroopa riigi, USA ja Kanada poolt  allkirjastatud  
lõppakti „Rahu, julgeoleku ja koostöö nimel” allkirjastamisega. Sellega pidid Euroopa piirid 
jääma puutumatuks ja nähti ette majandus-, teadus-, tehnika-, keskkonna- ja humanitaaralane 
koostöö. Viimane võimaldas läänel kritiseerida Ida- Euroopa sotsialistlikke riike inimõiguste 
rikkumise pärast.      
Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon ( OSCE ) asutati 1975 ühiselt NATO ja 
VLO riikide poolt. OSCE sai alguse Helsingis 1975 toimunud diplomaatilise konverentsi 
lõppaktiga ning muutus rahvusvaheliseks organisatsiooniks 1994, mille allasutused paiknevad 
Austria pealinnas Viinis. Tänaseks kuulub organisatsiooni 56 liikmesriiki.  OSCE eesmärgiks 
on tagada inimõiguseid, ennetada ja ohjeldada rahvusvahelisi kriise ning  aidata kaasa 
konfliktijärgsele ülesehitustööle.  
 
Euroopa Liidu kujunemine: 
Vastavalt 1992 Maastrichti lepingule muudeti senine peamiselt majandusalast koostööd 
tegev Euroopa Ühendus 1993.aastaks Euroopa Liiduks.  
Maastrichti lepinguga sätestati tollal veel 12 liikmelise Euroopa Liidu koostöö aluseks kolm 
sammast:  majanduskoostöö , ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning sisejulgeolekualane 
koostöö. Leppega seati sisse ühtne Euroopa  kodakondsus ning tugevdati tolliliitu ja ühisturgu. 
1995 ühinesid Euroopa Liiduga Austria, Rootsi ja Soome. Liit võttis 1999 esialgu sularahata 
tehingutes ja alates 2002  paberraha  ja müntidena kasutusele ühisraha euro (€), mis USA 
dollari kõrval on muutunud üheks maailma juhtivaks valuutaks. 
2004 toimunud järgmise lainega ühinesid Euroopa Liiduga 10 riiki (Eesti, Läti, Leedu, Poola, 
Tšehhi, Slovakkia , Sloveenia, Ungari, Malta ja Küpros ) ning 2007 ühinesid Rumeenia ja 
Bulgaaria. 2013 suvel sai Euroopa Liidu 28 liikmeks Horvaatia. Seega ühendab Euroopa Liit 
kokku ligikaudu 500 miljonit inimest.