USA majanduse areng peale II MS (0)

USA majanduse areng
Teise maailmasõja lõpp tõi USA majanduses ajutiselt kaasa mõningaid probleeme:  

• demobiliseeritud sõdurid suurendasid töötute arvu
  
• mõningaid raskusi tekitas majanduse ümberkorraldamine rahuaja tingimustele vastavaks
  

Samas:

• sõja järel kasvas USA tähtsus maailmamajanduses, andes ~55% kapitalistlike riikide tööstustoodangust.
  
• sõjategevus ei puudutanud USA territooriumit.
  
• riigi tööstuspotensiaal säilis
  
• Euroopa varustamine soodustas tööstuse arengut
  
• USA sai tagasi sõjaaegseid laene
  
• Külma sõja tõttu alanud võidurelvastumine lõi uusi töökohti
  
• USA majanduse arengule aitas kaasa ka Marshalli plaaniga antav abi Euroopa riikidele, sest selle raha eest osteti Ameerikast tööstusseadmeid ja muud kaupa.
  

Kuni 1970. aastate alguseni kestis USA-s pidev majanduskasv ja ületootmiskriise ei tekkinud.
1970ndate algul tabas USA-d majanduskriis .
Põhjused:

• suured sõjalised (võidurelvastumine ja Vietnami sõda)
  
• nafta hinna järsk kasv, millele aitas kaasa pidev tarbimise suurenemine ja naftat tootvate Araabia riikide hinnapolitiika, millega taheti karistada lääneriike Iisralei toetamise eest.
  

Tulemus:

• kasvas inflatsioon
  
• kasvas tööpuudus
  
• tootmine langes
  
• hinnad tõusid
  

Selles üle saamiseks kasutati keinsianistlikke meetodeid ja vähendati riiklike kulutusi → ei andnud tulemusi.
R. Reagan võttis kriisi lahendamiseks kasutusele monetaristliku majanduspoliitika ( reaganoomika )

• soodustamaks tarbimist alandati riigis kuni 25% makse
  
• infltasiooni pidurdamiseks lõpetati raha juurdetrükk
  
• vähendati tunduvalt sotsiaalkulutusi
  
• riigieelarvad koostati defitsiidiga e. kulud ületasid tulud
  
• suurendati riigivõlga
  

Tulemus: vähenes inflatsioon, algas uus majanduskasvu periood ja loodi juurde 13mil uut töökohta.
USA sisepolitiika
Sisepoliitiline areng on stabiilne ja püsib traditsiooniline kaheparteiline süsteem.

• Demokraatlik Partei - liberaalne maailmavaade → toetas sotsiaalprogramimide suurendamist ja võitlust vaesuse vastu → toetajaskond pigem vaesed, naised, noored, ka neegrid, latiinod ning vähemuste esindajad → edul lõunaosariikides
  
• Vabariiklik Partei - konservatiivsema maailmavaatega → pooldavad sotsiaalprogrammide kärpimist ja maksude alandamist → toetajaskond pigem rikkad, mehed, vanemad inimiesed, valged ning kristlased → edu põhjaosariikides
  

Suuremad sisepoliitilised probleemid:

• Hirm kommunismi leviku ees - sellele aitasid kaasa: Külma sõja puhkemine → USA tuumamonopoli kaotamine 1949 → Ida-Euroopa sovjetiseerimine → kommunistide võiume pääsemine Hiinas 1949 → Korea sõda 1950-1943
  

Vastusena sellele tekkis 1940.aastate lõpus makartism e. hüsteeriline antikommunism, mille käigus toimusid riigiasutustes lojaalsuskontrollid ja lasti lahti kõik, keda kahtlustati kommunismimeelsuse või antiamerikanismis. Hakati taga kiusama vasakapoolse või liberaalse maailmavaatega inimesi.

• Rassiline diskrimineerimine - seadustatud oli segregetasioon e. rassieralduspolitiika transpordis , koolides , haiglates jne. Lõunaosa . tehti neegritele takistusi valimistel.
  

Neegrid hakkasid 50.-60. massiliselt siirduma lõunast põhja.
40. lõpus võeti vastu mitmeid seadusi rassisimi vastu → Keelati rassiline disk . armees , föderaalametites, haridusasutustes → survet avaldas neegriliikumise kasv (Martin Luther King ), pooldati vägivallatu võitluse taktikat. → Siiski toimus tagasilööke, suurlinnades rassirahutused ja 1968 tapeti King. → vastusena aktiveerusid valged radikaalid(Ku Klux Klan )

• Poliitilised mõrvad - John F. Kennedy 1963(tappis endine merejalaväelane ) → Robert Kennedy 1968(tappis Palestiina juurtega hipi) → M.L.King(tappis valge rassist)
  
• Noorte protestid - 1960. aktiveerus noorsugu → protesteeriti: Vietnami sõja ja üldise sõjaväekohustuse vastu ning tarbimisühiskonna väärtustamise vastu. → Keelduti astuma armeese, tänavatel korraldati sõjavastaseid demonstratsioone → hipiliikumine (ei vägivallale, ja armastusele) → hakati huvituma radikaalseted ühiskonnateooriatest ja liikumistest → negatiivse nähtusena levis narkomaania
  
• Watergate skandaal - 1972 presidentivalimiste kampaania ajal jäädi vahele pealtkuulamisseadetega(pandi DP’sse) → kuigi Nixon võitis ülekaalukalt, hakkasid ajakirjanikud asja uurima ja selgus otsene seotus asjaga → saatuslikuks sai Nixonile üritus skandaali uurimise takistamine ja kinni mätsimine → Nixon astus ise tagasi
  
• Terror - kaubanduskeskuses, Oklahoma linnavalitsuse juures autopomm, Atlanta olümpiamängudel naelpomm → 11. september islamiterroristid Maailma Kaubanduskeskus New Yorgis , väidetavalt kukkus üks lennuk ka Pentagonile.
  

USA välispoliitika
Külma sõja ajal oli USA, tuginedes oma majanduslikule ja sõjalisele võimsusele, lääne demokraatlike riikide juhtriik võitluses kommunistliku süsteemi vastu.

• USA oli NATO ja paljude teiste kapitalistlikke riike ühendavat sõljalispoliitiliste liitude liiderriik.
  
• Trumani doktriiniga lubas abi neile Euroopa riikidele, keda ähvardas kommunism
  
• Marshalli plaaniga toetati Lääne-Euroopa riike majanduslikult
  
• USA osales Korea sõjas, tõrjumaks tagasi kommunistide katseid vallutada L-K
  
• USA huvi suurenes Lähis-Ida regiooni vastu → tekkisid USA-Iisraeli erisuhted ja loodi tihedad sidemed mitme Araabia monarhiaga
  
• Vietnami sõda
  

1970. aastatel hakkasid USA ja kommunistliku maailma suhted ajutiselt paranema. Nixoni doktriin - jõudude tasakaalupoliitika ja heade suhete loomine NSVL ja Hiina RV-ga
1980. algul suhted hakkasid uuesti pingestuma → Reagan alustas kommunistlike riikide nõrgendamist majandusliku väljakurnamise kaudu → suurendati järsult relvastusele minevaid kulutusi, moderniseeriti armeed , Tähesõdade programm, valmistuti tuumarelvarünnaku vastu
DEMOKRAATLIKELE LÄÄNERIIKIDELE ISELOOMULIKUD TUNNUSED
USA oli liider ja Lääne-Euroopa riikide roll oli teisejärguline .
L-E riikide kaitse ja julgeoleku tagas eelkõige USA ja sõjas purustatud majandusele saadi jalad alla tänu Marshalli plaanile .
50.-60. aastatel toimus L-E riikides(eriti SLV ja Itaalias) kiire majanduskasv → võimaldas tegeleda sotsiaalpoliitikaga ning üles ehitada sotsiaalse turumajandusega ühiskonna → kõikidel kodanikel tagatud isikuvabadus ja -õigused, majandus baseerub eraomandil ja turumajandusel, igale kodanikule tagatakse teatud elatustase tulude ümberjaotamisega riigieelarvest
60. aastatel kasvas L-E riikides noorsooliikumine → kõige ägedam vastasseis Prantsusmaal: tänavalahingud, kodusõjasarnane olukord(1968) → Gauelle saatis parlamendi laiali ja koondas vägesid ümber pealinna → pingeline olukord normaliseerus alles pärast palkade tõstmist.
70. aastatel olid võimul sotsiaaldemokraadid → poliitikat iseloomustas riigi osa suurendamine majanduses ja sotsiaaltoetuste kasv → peaaegu kõiki demokraatilikke lääneriike tabas majanduslik langus või majanduse kasvutempo pidurdumine → selle põhjuseks naftahindade järsk kasv, rahanduskriis, osades riikides ka liigsed kulutused sotsiaalabile
80.aastatel poliitikas toimus pööre paremale → sellele aitasid kaasa majandusprobleemide venima jäämine ning uute keskkonnakaitsele orienteeritud poliitiliste parteide teke → paljudes riigid tulid võimule konservatiivid , kes kärpisid sotsiaalprogramme, vähendasid riigi rolli majanduses, pöördusid tagasi vaba konkurentsi juurde
Mitmetes riikides tugevnesid paremäärmuslikud jõud → rõhutasid rahvuslust, nõudsid immigratsiooni piiramist, vastandasid end Euroopa Liidule.
SAKSAMAA LIITVABARIIK
SLV poliitiline süsteem
SLV on parlamentaarne riik, mille pealinnaks sai peale II maailmasõda Bonn → SLV kui föderatiivne riik koosneb 16 liidumaast → igal liidumaal oma põhiseadus , parlament ja valitsus → Parlament – Bundestag võtab vastu seadusi, määrab ametisse valitsusjuhi(liidukantsleri) → presidendi funktsioonid on esinduslikud
Kolm parteid:

• Kristlik- Demokraatilik Liit/Kristlik Sotsiaalne Liit(KDL/KSL)
  
• Vaba Demokraatlik Partei(VDP)
  
• Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei(SDP)
  

80. aastatel asutati rohelistest oma erakond, mis ühendas keskkonnakaitsjaid ja mitmeid teisi protestiliikumist → sai Bundestagi neljandaks parteiks.
SLV esimene liidukantsler oli kristlik demokraat Konrad Adenauer → tema partei võimul 20 aastat.
SLV majandus
1940. lõpul oli Lääne-Saksamaa majanduslikult väga raskes olukorras:

• Linna purustatud
  
• Nappis toitu, riideid , esmaseid tarbeesemeid
  
• Lisandunud olid miljonid Ida-Euroopast põgenenud sakslased
  
• Käis spekuleerimine ja hangeldamine , riigis valitses kaardisüsteem
  

Kristlikud demokraadid valisid riigi ülesehitamiseks sotsiaalse turumajanduse tee → riigis likvideeriti surve- ja keelumajandus → peaprintsiibid: tootmis-, kauplemis- ja konkurentsivabadus → valitsus mõjutas majandust krediidi, maksusoodustuste ja ekspordi preemiatega
Tulemuseks ülikiire majanduskasv(Saksamaa majandusime) → poed täitusid kaupadega , kadus tööpuudus, töötustoodangult esikohal Euroopas. 1950
Peale turumajandus e → abi vajasid ühiskonna nõrgemad ja vaesemad, SEST sotsiaalse turumajandus tähendab heaolu kõigile → parandati vastuvõetud seadustega sõjas kannatanute, invaliidide ja vanurite olukorda → maksude ja hüvitiste abil püüti raskusi elanike vahel võimalikult võrdselt jaotada
1960. keskpaiku SLV majandusareng aeglustus → sotsid püüdsid tihendada valitsuse, pankade, töösturite ja ametiühingute koostööd → algus töötas, 1970. aga tõusis tooraine, eriti nafta hind maailmaturul → 1980. aastail arenes majandus küll aeglaselt, aga oli siis võimas tööstusmaa→ rahvuslikult kogutoodangult maailmas 4. kohal.
SLV välispoliitika
Adenaueri välispoliitiline eesmärk oli saavutada SLV suveräänsus ning arendada võimalikult tihedat koostööd lääneriikidega. → Lääne-Euroopa üldsus jälgis asja umbusklikult → Adenauer tahtis lõhkuda umbusku
Eriti tihedaid suhteid püüti arendada Prantsusmaaga , kellele oli tekitatud viimase kolme sõja läbi korvamatut kahju → 1963 sõlmiti kahe maa vahel koostööleping
1955. tunnustasid lääneriigid SLV täielikku suveräänsust → samal aastal NATO liikmeks → 1957 SLV üks Euroopa Ühenduse asutajaid → 1955 sõlmiti diplomaatilised suhted NSVLiga, kuid Bonni ja Moskva suhted endiselt jahedad.
1960. lõpul muutus Bonni poliitika SDV suhtes → uus idapoliitika SDP liider Willy Brandt → sõlmis idalepinud NSVL ja Poolaga ja suhete aluste lepingu SDVga → 1972 tunnustati SDV’d
ÜHINEMINE – 1980. toimus Ida-Euroopa vabanemisprotsess, mis oli üks viimaseid SDV kommunistide võimu tugipunkte → toimusid ulatuslikud meeleavaldused valitseva režiimi vastu → rahvamass tungis takistamatult läbi Berliini müürist → müür langes → uus valitsus hakkas tegema tõsiseid ettevalmistusi ühtse Saksa riigi loomiseks → Helmut Kohl liidukantsler
ÜHENDATUD KUNINGRIIK
RAHVASTE ÜHENDUS – II maailmasõja lõppedes oli Suurbr. veel maailmariik → Briti Rahvaste ühendusse kuulus veerand maailma elanikkonnast
Rahvaste vabadusliikumise tagajärjel iseseisvusid Briti asumaad Aasias, Aafrikas ja Kariibi meres → Briti dekoloniseerimise haripunkt oli 1957-1962 → 1953 kadus liidu nimetuses sõna Briti
Tänapäeval kuulub RÜ-sse 54 riiki. Need riigid jagunevad kahte:

• Ühe grupi moodustavad need, kes tunnustavad riigipeane Briti monarhi( Kanada , Austraalia , Uus- Meremaa )
  
• Teise, põhiossa, kuuluvad need, kes tunnustavad Briti monargi üksnes RÜ ühtsuse sümbolina .
  

RÜ organisatsiooniline struktuur on lõtv → puudub põhikiri ja kõrgeim koostöövorm on valitsusjuhtide konverents , mis toimub aastas korra.
POLIITILINE ELU JA MAJANDUS
Kaheparteisüsteem, kus poliitilist elu juhivad Konservatiivne ja Leiboristlik Partei e. Tööerakond. Need kaks parteid on Londonis võimul vaheldunud pidevalt.
Tööerakondlikud valitsused → püüdsid suurendada riigi ja valitsuse osa majanduse juhtimisel → 1940. viisid läbi ulatuslikke nastsionaliseerimisi → laiendati tunduval sotsioaalhooldesüsteemi, mille eesmärk oli heaoluriigi loomine kõigile.
Konservatiivid → pooldavad eraalgatuse ergutamist → 1950. reprivatiseerisid e. taaserastasid nad tööerakondlaste poolt riigistatud ettevõtteid → välispoliitikas üritavad säitada riigi kunagisi rahvusvahelisi positsioone
1960. ÜK majanduse edukas areng pidurdus → tootmise ja elatustaseme kasv hakkas teiste tööstusriikide omast maha jääma → kahanes mõlema suure partei populaarsus → kasvas kolmandate parteide pooldajaskond → taas hääletati Liberaalse Partei poolt.
1979. parlamendi valimised võitsid konservatiivid ja peaministriks sai nende liider Margaret Thatcher → esimene naispeaminister Euroopa ajaloos → lubas teha lõpu sotsialismile → erastas peaaegu kõik tööerakondlaste poolt viimastel aastakümnetel natsionaliseeritud ettvõed ja kärpis ametiühingute õigusi → mahajäänud ja arenguvõimetute tööstusettevõtete doteerimine lõpetati → inflatsioon vähenes, raha väärtus jäi püsima
Thatcher võttis esimesena tööstusriikidest Inglismaal kasutusele nn. jäiga rahanduspolitiika e. monetaristliku majanduspoliitika – riik tohib mõjutada majandust ainult ringluses oleva rahamassi reguleerimise teel → riigi eesmärk peab olema võitlus inflatsiooniga → inflatsioon tuleb rahamassi liiga kiirest kasvust, järelikult riigipank peab hoidma rahamassi suhteliselt konstantsena → riigi ülesandeks on töö ja kapitali pakkumise stimuleerimine → tuleb langetada makse, nii jääb tarbijatele ja ettevõtjale rohkem raha → nii pidurdatakse inflatsioon ja saavutatakse majanduskasv
SBR majanduspoliitikat soosis ka asjaolu, et 1970. hakkas riik ammutama Põhjamerest naftat, ainsana tööstusriikide seas.
Peale Thatcherit John Major (TH õpilane) → pädev, aga ei olnud Thatcheriga võrreldav → tema valitsusajal paranes SBR majanduslik olukord tunduvalt, saades üheks tugevamakas Euroopas → tööpuudus vähenes poole võrra, inflatsiooni ohjati → Majorile heideti ette võimetust kohaneda muutuva olukorraga, kalduvust näha tühistes poliitilistest tagasilöökides tõsist kriisi ning oskamatust seda lahendada.
PÕHJA- IIRIMAA
1960. vallandus kriis → põhjuseks ÜK sotsiaal-majandusliku olukorra üldine halvenemine → P-I oli riigi mahajäänum osa → teine põhjus: katoliiklaste rõhutud seisund Põhja-Iiri ühiskonnas
1960. lõpul elaves katoliikalse võitlus kodanikuõiguste ees, millele protestantlik politseid vastas vägivallaga → katoliiklastelt järgnes omakorda vastu terror → tekkis taas Iiri Vabariiklik Armee IRA(peatselt lõhenes) → ühed nõudsid võitlus poliitiliste vahenditega, teised pooldasid terrorit → nõuti Londoni ja protsetantide ülemvõimu likvideerimist P-I ja selle piirkonna ühendamist Iiri Vabariigiga
1970. algul viis London P-I’le korda hoidma sõjaväeüksused ja tagandas Belfasti protestantliku valituses → allutades P-I Londoni otsehaldusele
Kõik katsed leida kompromissi on enamasti nurjunud, sest mõlemas kogukonnas leidub äärmuslasi, kes pole leppimise ja koostöö poolt.
ÜK VÄLISPOLIITIKA
Üheks välispoliitliseks eesmärgiks oli sälitida Suurbritanniale koht suurriikide seas:

• Oli NATO asutajaliikmeks
  
• 1956. sai tuumarelva omanikuks
  
• Osales Suessi kriisis 1956, mille tõttu Suurbritannia mõju Lähis-Idas hoopis vähenes
  
• Tegi tihedat koostööd USA-ga. Suurbritannia on jäägitult toetanud USA välispoliitikat(Külma sõja ajal, osalemine Lahesõjas, Kosovo kriisis, Iraagi okupeerimises)
  

Koloniaalimpeeriumi lagunemine ja Rahvaste ühendus:

• Suurbritannia kolooniate iseseisvumine (vt. RAHVASTE ÜHENDUS)
  
• 1960ndatest üritas SBR säilitada mõjuvõimu endiste kolooniate ja nüüdsete iseseisvate riikide üle
  
• Kolmveerand riikidest tunnustavad briti monarhi vaid Rahvaste Ühenduse sümbolina
  
• Rahvaste Ühenduse riikide vahel toimub tihe majandus-, haridus -, ja teadusalane koostöö, mis on kasulik nii endistele kolooniatele kui ka metropolile
  

1982 Falklandi sõda Argetiinaga - Argetiina okupeeris SBR’le kuuluvad hõredalt asustatud Falklandi saared Atlandi ookeani lõunaosas → sõda lõppes oluliste ohvriteta → SBR võitis kiiresti → probleemiks ainult sõjatandri kaugus → Thatcheri populaarsus suurenes, see võimaldas tal ellu viia majandusreforme.
PRANTSUSMAA
SÕJAJÄRGNE PRANTSUSMAA
1940. juulis tühistas Prantsuse parlament III vabariigi konstitutsiooni ja läks ise laiali. II maailmasõja aegne Prantsuse riik oli autoritaarne oma sisekorralduselt ja välispoliitiliselt natsliku Saksamaa marionett
1946. Asutav kogu koostas pahempoolsete seisukohtadega konstitutsiooni. → Prantsusmaast sai parlamentaarne vabariik, mida valitses Rahvuskogu poolt kinnitatud valitsusjuht, Ministrite Nõukogu esimees → Gaulle oli sellise põhiseaduse vastu ja lahuks valitsusjuhi kohalt →Gaulle rajas uue parempoolse liikumise – Prantuse Rahva Ühenduse
Selle põhiseaduse järgi juhiti Prantsusmaad 1958. aastani. Seda ajajärku nim. Prantsusmaa ajaloos IV vabariigiks. 12 aasta vältel vahetus 22 valitsus.
Valitsuskriisi põhjused:

• Rahvuskogus oli liiga palju väikeparteisid ja nende koalitsioonid kippusid lagunema
  
• Neil aastail hääletas üle veerandi valijates kommunistide poolt. 1947. kommuniste enam valitsusse ei kaasatud → kommunistid hakkasid kritiseerima võimul olevat valitsust, koondades enda ümber teisigi rahuolematuid ja jagades ise ohtralt lubadusi.
  

PRANTSUSE KOLONIAALIMPEERIUMI KRIIS
II maailmasõja järel oli Prantsuse koloniaalimpeerium Briti järel maailmas suuruselt teine.
Oma impeeriumi üritas Prantsusmaa iga hinna ees säilitada.
Prantsuse Liit – Prantsusmaa ja tema meretagused kolooniad (departmangud ja territooriumid) → Liitu juhtus Prantsusmaa, asumaadel polnud isegi autonoomiat.
Takistamaks impeeriumi lagunemist relva jõul, pidas IV vabariik kaht räna koloniaalsõda: Indo-Hiinas 1946-1954 ja Alžeerias 1954-1962
Impeeriumimeelsed jõud kartsid, et IV vabariigi nõrgad valitsused võivad Alžeeriale sõltumatuse anda → hakati mässama.
1958 nõuti, et valitsuse etteotsa saaks tugevat presidendivõimu pooldav de Gaulle. → de Gaulle nõudis aga uue konstitutsiooni koostamist → mässajate poolt hirmutatud Rahvusnõukogu nõustus → hääletati de Gaulle koostatud põhiseaduse poolt → algas V vabariik.
PRANTSUSMAA VABARIIK
Uus konstitutsioon annab presidendile suure võimu:

• President on riigipea , valitsusjuht ja sõjaväe ülemjuhataja
  
• PRES või isegi parlamendi laiali saata, kuid parlament presidendilt võimu võtta ei saa
  
• PRESi ametiaeg on 7 aastat
  
• PRESi valib rahvas otsestel valimistel.
  

De Gaulle pidi siiski loobuma koloniaalpoliitikast → 1960 iseseisvusid PRi asumaad Aafrikas → sideme emamaaga sälitasid nad 1958. loodud Prantsuse Ühenduse raames
PRi majanduslik areng kiirenes tunduvalt → 1960. aastad olid riigi viimase saja aasta edukamad.
Rahvusvahelises suhtlemises järgi de Gaulle PRi ja Euroopa sõltumatut välispoliitikat, püüdes vähendada USA mõju Euroopas → 1966 lahkus PR NATO sõjalisest tiivast ning alustas pingelõdvenduspoliitikat NSVLiga.
1958 vahetus PRi parteipoliitiline süsteem → Gaulle pooldajad rajasid uue võimsa erakonna → loomult oli see konservatiivne rahvuslik erakond, mis vahetas mitu korda nime, tänapäeval Ühendus Vabariigi Kaitseks e. gollistid → teised parteid olid väiksed, see oli suur ja tugev.
POLIITILINE ELU PÄRAST DE GAULLE’I
Kõigepealt gollist → siis vabariiklane.
1981. presidendivalmised võitis sotsialist F.Mitterand → tema poliitika seisnes riigi senisest suuremas sekkumises majandusküsimustesse → see ulatus kuni pankade ja kindlustuskompaniide natsionaliseerimiseni, miinimumpalkade tõstmises jne. → algas PRi taaslähenemine NATO-le ja USA-le → Mitterand on ajalukku läinud kui suur riigijuht, väsimatu sotsiaalse õigluse ning Euroopa ühtsuse eest võitleja.
Prantsusmaa välispoliitikas ei ole heas kiidetud Eli itta laienemist.
Euroopa integratsioon ja Euroopa Liidu kujunemine
Euroopa integratsiooni algus
Euroopa ühendamist e. eurointegratsiooni nõudsid Lääne-Euroopa riikide ühised julgeoleku- ja majandushuvid.
Ühtse majandusruumi loomine tähendast tugevamat majandust, et konkureerida USA-ga → samas andis võimaluse ühiselt vastu seisa kommunistlikule blokile, lahendada julgeolekuprobleeme, vältida uue üleeuroopalise sõja puhkemist → takistavaks asjaoluks olid erinevate riikide kultuurilised ja ajaloolised eripärad .
Lääne-Euroopa riigid said aru, et sõdida on mõttetu ning asusid koostööd tegema → tehti ettepanek kontrollida ühiselt sõjatööstuse tähtsamaid tooraineid(söe ja terase tootmist) → 1952 allkirjastati asutamisleping → lisaks loodeti sellega lepitada kahte vana vaenlast , SLV’i ja Prantsusmaad
Euroopa Ühenduse kujunemine:
 1957 allkirjastati Roomas leping, millega Belgia, Holland , Luksemburg, Itaalia, Saksamaa LV ja Prantsusmaa rajasid aatomienergia kasutamise koostööd reguleeriva Euroopa Aatomienergiaühenduse ja majandusalaseks koostööks Euroopa Majandusühenduse.
 1967 ühendati need organisatsioonid Euroopa Söe- ja Teraseühendusega ning loodi Euroopa Ühendus (EÜ).
 1973 said Euroopa Ühenduse liikmeteks Iirimaa, Suurbritannia (kelle varasemad liitumistaotlused olid 1963 ja 1967 Prantsusmaa presidendi de Gauelle veto tõttu tagasi lükatud) ja Taani. Koos Taaniga liitus EÜga Gröönimaa. Viimane astus pärast 1982 korraldatud referendumit 1985 EÜst välja. Norras lükati liitumine EÜga rahva poolt referendumil tagasi. Peamised vastuseisu põhjused ühinemisele peitusid selles, et turu avanemine välistootjatele võis tähendada uute liikmesriikide konkurentsivõimetute majandusharude või ettevõtete likvideerimist. Teisalt sooviti kaitsta ja ise kasutada oma loodusvarasid.
 1980.aastatel ühinesid Euroopa Ühendusega Kreeka (1981) ning Hispaania ja Portugal (1986). Nende liitumise eelduseks oli diktatuurirežiimide likvideerimine 1970.aastatel ning demokraatia kujunemine. Pärast kahe Saksamaa ühinemist liitusid 1990 EÜga ka endise Ida-Saksamaa alad.