Külm sõda (0)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

1 Hindamata

15
II. KÜLM SÕDA:
Külma sõja tähtsamate sündmuste kronoloogia:
Aasta
Olulisemad sündmused
1945

Saksamaa jagamine okupatsioonitsoonideks Potsdami konverentsi otsuste alusel.
Kommunistliku Vietnami Demokraatliku Vabariigi väljakuulutamine Põhja-Vietnamis.

1946

Külma sõja osapooled deklareerivad avalikult vastastikuste pingete olemasolu.
Hiina kodusõja algus.
Indo-Hiina sõja algus Prantsusmaa ja Vietnami kommunistide vahel.

1947

Trumani doktriini rakendamine USA poolt Kreeka ja Türgi abistamiseks .

1948

Marshalli plaani hakkas USA andma Euroopa riikidele majanduslikku abi.
Berliini blokaadi algus.
Korea Vabariigi ja Korea Rahvademokraatliku Vabariigi väljakuulutamine.

1949

Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN) loomine.
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ( NATO ) loomine.
Saksamaa Liitvabariigi ja Saksa Demokraatliku Vabariigi väljakuulutamine.
Kommunistliku Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamine.

1950

Korea sõja algus.

1953

Vaherahu sõlmimine Korea sõjas.

1954

Indo-Hiina sõja lõpp; Vietnami jagamine kaheks riigiks.

1955

Saksamaa Liitvabariik sai NATO täisliikmeks.
Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO) loomine.

1956

Suessi kriis.
Kommunismivastane rahvaülestõus Ungaris.

1957

USA-Iisraeli erisuhete loomine Eisenhoweri doktriini alusel.

1959

F. Castro juhitud partisanid kukutasid Kuubal USA-meelse F.Batista režiimi.

1961

Berliini müüri püstitamine ümber Lääne-Berliini.

1962

Kuuba kriis.

1964

Vietnami sõja algus; USA laialdane sekkumine sõjategevusse Vietnamis.

1968

Tšehhoslovakkia kriis ja Brežnevi doktriini deklareerimine NSV Liidu poolt.

1972

SRP-1 sõlmimine USA ja NSV Liidu vahel.

1973

Vietnami sõja lõpp; USA väljumine otsesest sõjategevusest.

1975

Kommunistid viisid lõpule Lõuna-Vietnami vallutamise.
Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise Helsingi tippkohtumine.

1979

NSV Liidu vägede sissetung Afganistani.

1980

Rida lääneriike boikoteerisid Moskva olümpiamänge.

1981

USA presidendiks valitud Ronald Reagan algatas uue võidurelvastumislaine.
Ametühingukoondise Solidaarsus mahasurumiseks kuulutati Poolas välja sõjaseisukord.

1983

Ronald Reagan kuulutas välja Tähesõdade programmi.

1984

Enamus sotsialistlikke riike boikoteerisid Los Angelese olümpiamänge.

1985

NSVL Kommunistliku Partei peasekretäriks valiti Mihhail Gorbatšov.

Külma sõja kujunemine:

Vastandlike leeride kujunemine:
Külma sõja põhjuseks oli kahe vastandliku leeri kujunemine peale sõda. Teise maailmasõja ajal oli demokraatlikke lääneriike (USA, Suurbritannia jt) ja NSV Liitu ühendavaks lüliks olnud võitlus natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja tema liitlaste vastu. Koos sõja lõpuga lõid välja ka seni tagaplaanile jäänud omavahelised vastuolud (nt erinevad arusaamad Teheranis ja Jaltas “Teise rinde” avamise küsimustes jne). Omavaheliste pingete allikaks olid erinevad eesmärgid: lääneriigid taotlesid demokraatia taastamist sõjajärgses Euroopas, NSV Liit aga soovis oma mõjusfääride laiendamist ja sotsialistliku maailmavaate levitamist Ida-Euroopas. Kui esialgu hoiti omavahelisi vastuolusid saladuses, siis 1946 deklareerisid mõlemad pooled juba avalikult vastuolude olemasolu ( Jossif Stalin veebruaris , Winston Churchill oma Fultoni kõnes märtsis).
Lõpliku hoobi rahulikule kooseksisteerimisele pani NSVL tegevus Ida-Euroopa okupeeritud aladel. Kasutades oma okupatsioonivägede kohalolekut, hakati sealsetes riikides nihutama võtmepositsioonidele kohalikke kommuniste. Repressioone ja valimiste võltsimist kasutades moodustati Moskva- meelsed nukuvalitsused ja alustati demokraatia likvideerimist ning sotsialistliku majandussüsteemi juurutamist.

Külma sõja mõiste ja avaldumisvormid:
Termin „külm sõda” võeti kasutusele 1947. Selle all mõisteti NSV Liidu ja idabloki vastasseisu demokraatlike lääneriikidega, mis ei viinud küll otsese sõjalise konfliktini. Külm sõda seisnes vastastikuses propagandas ja luures, vastandlike sõjaliste blokkide moodustamises (nt NATO ja VLO) ning võidurelvastumises. Külma sõja konfliktidele on iseloomulik asjaolu, et suurriigid ise otseselt sõjaliselt kokku ei põrkunud, vaid sõdisid teise leeriga liitlaste kaudu või üksteise vaenlastele majanduslikku ja sõjalist abi andes .
Külma sõja vastandiks on “kuum sõda”- otsene sõjategevus. Selle hoidis külma sõja aastatel ära tuumarelva olemasolu mõlematel leeridel. Külm sõda polnud samas mingi ühtne pidevate konfliktide jada, vaid pingete teravnemine vaheldus aeg-ajalt pingelanguste (e pingelõdvendusega) ja ajutiste suhete soojenemistega, mis sõltus eelkõige sisepoliitilisest olukorrast USA-s ja NSV Liidus.
Külma sõja lõpuks võib pidada 1980.-1990.aastate vahetust, kui toimus idabloki ja NSV Liidu lagunemine ning Saksamaade taasühinemine.

Külma sõja osapooled:
Külma sõja käigus kujunes välja bipolaarne (e kahepooluseline) maailm:
NSV Liit ja talle alluvad marjonettriigid Ida-Euroopas (Poola, Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria , Jugoslaavia, Albaania ), Aasias ( Mongoolia , Põhja-Korea, Hiina RV, Põhja- Vietnam ), Ameerikas (Kuuba) ja Aafrikas. Samas polnud Idabloki riigid alati ühtsed ning osad neist loobusid järgimast Moskva poliitilist joont (näiteks Hiina RV, Jugoslaavia, Albaania).
Kõik need riigid olid diktatuurirežiimid: võim oli koondunud ühe partei kätte, kehtis nn sotsialistlik demokraatia (e valimiste võltsimine ja valimised ühe kandidaadiga), kommunistlik partei omas totaalset kontrolli riigiaparaadi , ühiskondlike organisatsioonide ja sõjaväe üle. Nendes riikides oli tööstus natsionaliseeritud ja põllumajandus enamasti kollektiviseeritud, kehtis plaani- ja käsumajandus ja ühiskonda iseloomustas väga kõrge sõjaväestatus.
Bipolaarse maailma teiseks osapooleks olid USA ja teised turumajanduslikud riigid (nt Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa LV jne), kes tuginesid ameeriklaste sõjalisele ja majanduslikule toele, tõrjumaks tagasi NSV Liidu ja teiste sotsialistlike riikide ekspansioonikatseid. Üldjuhul oli nende puhul tegemist demokraatlike riikidega. Samas toetasid USA ja tema liitlased ka neid diktatuuririike ja mittedemokraatlikke liikumisi, mis olid suunatud sotsialismileeri vastu (näiteks Tšiili ja Pakistani režiimid).
Teise maailmasõja järel hakkasid lagunema ka senised koloniaalimpeeriumid ning mõlemad külma sõja osapooled üritasid säilitada oma mõju endistes asumaades (nt Suurbritannia ja Prantsusmaa) või laiendada sinna oma mõjusfääri (nt NSV Liit, Hiina RV või USA). Sellega seoses tõmmati külma sõtta ka arengumaad e kolmanda maailma riigid (esimene maailm- turumajanduslikud lääneriigid, teine maailm- sotsialistlikud riigid).
Kõik riigid kindlat poolt sellises kahepooluselises maailmas valida ei soovinud ja moodustasid nn mitteühinemisliikumise (kujunes välja 1950.-1960.vahetuseks). Mitteühinemisliikumine oli külma sõja aastatel siiski pigem meelestatud lääneriikide vastaselt (nt olid selle liikumise liidriteks J.B. Tito Jugoslaaviast, G.A. Nasser Egiptusest jt).

Külma sõja kriisikolded 1940.-1950.aastatel:

Trumani doktriin ja Marshalli plaan:
Teise maailmasõja lõppedes alustas NSV Liit Ida-Euroopas sovietiseerimist (e nõukogustamist) ning suurendas survet Kreekale ja Türgile, andes abi Kreeka kommunistidele sealses kodusõjas ning esitas territoriaalseid nõudmisi sõjas neutraalseks jäänud Türgile. Kuna USA nägi selles Teise maailmasõja lõpul kujunenud sõjalise ja poliitilise tasakaalu rikkumist, siis lubas president Harry Truman (1945-1953) anda majanduslikku ja sõjalist abi neile riikidele, keda ähvardab NSV Liidu poolne ekspansioonioht (nn Trumani doktriin, 1947).
Üheks osaks Trumani doktriinist oli Marshalli plaan (1948-1952), millega USA jagas Euroopa riikidele laiaulatuslikku majanduslikku abi (16 riigile 13 miljardit $). Plaani eesmärgiks oli Euroopa majanduse kiire taastamine, sest kehvad majandusolud oleksid võinud olla heaks pinnaseks kommunistlike ideede levikule. Samas pakkus USA abi ka Ida-Euroopa riikidele, millest viimased Moskva survel loobusid. Lääne-Euroopa riikidest ei pakutud abi F. Franco diktatuurile Hispaanias ning majandusabist loobus ise NSV Liidu mõju alla langenud (e finlandiseerunud) Soome.

Vastastikuse Majandusabi Nõukogu:
Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN) loodi Ida-Euroopa sotsialistlike riikide poolt 1949 pärast seda, kui nad olid tagasi lükanud Marshalli plaaniga pakutud abi. Organisatsiooni eesmärgiks oli liikmesriikide majanduse integreerimine ja vastastikuse koostöö suurendamine . Tegelikkuses allutas Moskva endale läbi selle organisatsiooni Ida-Euroopa sotsialistlike riikide majanduse ning sai sellega enesele ka parema kontrollmehhanismi nende riikide üle. VMN varises kokku 1980.aastate teisel poolel seoses majanduslangusega sotsialistlikes riikides ning Idabloki kokkuvarisemisega.

NATO asutamine:
1948 loodi Lääne-Euroopa riikide poolt Brüsseli pakt (e Lääneliit), mis oli esimene sõjalis-poliitiline liit peale Teist maailmasõja. Liidu loomise põhjuseks oli kartus NSV Liidu sõjalise ekspansiooni ees ning lootus sellele üheskoos vastu seista. 1949 aprillis loodi Brüsseli pakti baasil uus ühendus - Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO), mille eesmärk oli eelnevaga sama. NATO loomist kiirendas ka Berliini blokaad (1948-1949). Ühenduse asutajateks olid nn Beneluxi riigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa (kes olid moodustanud ka Brüsseli pakti) ning Itaalia, Portugal , Taani, Norra, Island , Kanada ja USA. Külma sõja aastatel täienes organisatsioon uute liikmesriikidega (Saksamaa, Kreeka ja Türgi, Hispaania ).
NATO oli tähtsaimaks vastukaaluks NSVLiidu survele Euroopas ning tänu tihedale omavahelisele koostööle Moskva plaanid luhtusid. Siiski esines ka NATO-s teatud erimeelsuseid. Näiteks astus Prantsusmaa president Charles de Gauelle`i ajal (1959-1969) ajutiselt NATO sõjalisest liidust välja, põhjendades seda USA liigse domineerimisega organisatsioonis.

Berliini blokaad ja Saksamaa lõhenemine:
Potsdami konverentsi (1945) otsuse põhjal jagati Saksamaa ja selle pealinn Berliin nelja riigi (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, NSVL) vahel okupatsioonitsoonideks. Lääneriikide eesmärgiks oli demokraatia taastamine Saksamaal ja majanduse ülesehitamine tuginedes vabale turumajandusele. NSV Liidu eesmärgiks oli jätta Saksamaa idaosa koos Berliiniga oma mõjusfääri ning alustada seal sovietiseerimist.
Berliini blokaadi ajendiks oli rahareformi läbiviimine Saksamaa ja Berliini läänesektorites. Vastuseks sellele blokeeris NSVL kõik juurdepääsud Berliini läänesektoritele, eesmärgiga sundida lääneriike sellest alast loobuma . Lääneriigid eesotsas USA-ga avasid vastuseks sellele õhusilla Lääne-Berliiniga, viies sinna sellisel moel kõik vajaliku. NSVL sõja puhkemise kartuses seda aktsiooni kuidagi takistada ei üritanud. Samas kiirendas blokaad Saksamaa lõhenemist.
Suund Saksamaa lõhenemisele oli võetud juba varasematel aastatel (okupeerivate riikide erinev poliitika lääne- ja idatsoonides, Berliini blokaad). Mõlemad külma sõja osapooled olid alustanud oma okupatsioonitsoonides uute riiklike struktuuride väljakujundamist. 1949 mais kuulutati läänetsoonides välja Saksamaa Liitvabariik (SLV). SLV esimeseks liidukantsleriks oli 1949-1963 kristlik demokraat Konrad Adenauer (1876-1967), kelle ametiajal kindlustus Lääne-Saksamaal parlamentaarne demokraatia ja sotsiaalne turumajandus. Saksamaa idaosas kuulutati Moskva eestvedamisel oktoobris1949 välja sotsialistlik Saksa Demokraatlik Vabariik (SDV).

Kodusõda Hiinas ja riigi lõhenemine:
Hiina kodusõja (1946-1949) juured peituvad 1920.aastates, kui Hiinas kujunes välja tugev Kommunistlik Partei, kes suutis ajuti enese kontrolli all hoida väiksemaid alasid Lõuna-Hiinas . Lööduna valitsusvägede poolt sealt välja, jäid nad alates 1930.aastate keskpaigast baseeruma Loode-Hiinasse, saades samal ajal sõjalist ja majanduslikku abi NSV Liidult. Hiina valitsusväed (Guomindang e Rahvuslik Rahvapartei) oli samal ajal seotud võitlustega Jaapani agressori vastu ning ei suutnud midagi otsustavat kommunistide vastu ette võtta. 1945 augustis alustasid Jaapani vastu sõjategevust ka NSVL väed, sundides Mandžuurias asuvad Jaapani väed kiiresti kapituleeruma. NSVL kätte langenud jaapanlaste relvastus anti üle Hiina kommunistidele, eesmärgiga laiendada oma mõjusfääre lisaks Ida- Euroopale ka Aasias.
1946 puhkes Hiinas avalik kodusõda Mao Zedongi (1893-1976) juhitud kommunistide ning USA toetatud Guomindangi vahel. Järk-järgult kaldus sõjaline edu kommunistidele, mis viis riigi lõhenemiseni: Hiina mandriosas jäid alates 1949 sügisest võimutsema kommunistid, kuulutades seal välja Hiina Rahvavabariigi. Guomindangi vägede riismed põgenesid USA mereväe kaitse alla Taiwani saarele , kus jäi püsima Hiina Vabariik. Selline lõhestatus püsib kahe Hiina vahel tänaseni.

Korea sõda:
Korea poolsaar oli jaapanlaste poolt annekteeritud juba 1910 . Pärast Jaapani kapituleerumist Teises maailmasõjas jagati Korea poolsaar okupatsioonitsoonideks: poolsaare põhjapoolne osa NSV Liidu ja lõunapoolne osa USA kontrolli all. Okupeerivate riikide poliitika erinevused viisid kahe riigi kujunemiseni 1948- Põhja- Koreas kommunistliku orientatsiooniga Korea Rahvademokraatlik Vabariik ja Lõuna-Koreas turumajandusliku orientatsiooniga Korea Vabariik. Põhja-Korea kommunistide liider Kim Il Sung (1912-1994) sellega ei nõustunud ning leidis sõjalist toetust Stalinilt. Moskva nägi selles võimalust laiendada oma mõjusfääre Aasia suunal.
Sõda puhkes 1950 Põhja-Korea vägede sissetungiga Korea Vabariiki. Neid toetasid kommunistliku Hiina “vabatahtlikud” ning suurt sõjalist ja majanduslikku abi saadi ka NSV Liidult. Korea Vabariiki toetasid sõjaliselt ÜRO väed, milles lõviosa moodustasid USA üksused. 1951 rinne stabiliseerus 38.paralleeli juures, aga vaherahu kahe riigi vahel sõlmiti alles peale Stalini surma 1953. Selle tulemusena jäi Korea poolsaar ja rahvas jagatuks kahe riigi ja kahe süsteemi vahel ning on seda kuni tänaseni.

Varssavi Lepingu Organisatsiooni loomine:
Sündmused Hiinas ja Korea sõja puhkemine viisid lääneriigid mõtteni Saksamaa LV taasrelvastada. Kuna SLV demokratiseerimine oli edenenud, võeti vastavasisuline põhimõtteline otsus vastu juba Korea sõja alguses. Hilisemate otsuste kohaselt, mis jõustusid 1955, võeti SLV NATO täisliikmeks, lubati tal taasrelvastuda ning kaotati lääneriikide okupatsioonirežiim (st SLV sai täieliku suveräänsuse).
NSV Liitu ja Ida-Euroopa sotsialistlikke riike ühendava sõjalis-poliitiline bloki – Varssavi Lepingu Organisatsiooni (VLO) rajamine 1955 toimus vastusena Saksamaa LV taasrelvastumisele ja võtmisele NATO-sse. Samas oli Ida-Euroopa riikides kindlustunud sotsialistlik süsteem, mille tulemusena oli NSV Liit endale saanud vajalikke sõjalisi liitlasi tasakaalu säilitamiseks Euroopas. Sellega olid külma sõja mõlemal leeril kujunenud välja omad sõjalised blokid – NATO ja VLO. Väljaspool Euroopat sõlmisid mitmed lääneriigid (nt USA, Suurbritannia jt) lisaks ka regionaalseid sõjalisi liite kohalike läänemeelsete riikidega (nt ANZUS, SEATO, CENTO).

Suessi kriis:
Egiptuses oli 1952 kukutatud läänemeelne kuningas ja võimule tulid ohvitserid eesotsas Gamal Abdel Nasser`iga, kes alustasid sotsialismi araabia mudeli ülesehitamist. Tulenevalt sellest hakkas Egiptus lähenema ka NSV Liidule ja teistele sotsialistlikele riikidele, saades sealt majanduslikku ja sõjalist abi. See omakorda teravdas suhteid lääneriikidega, mis tipnesid seni Suurbritannia ja Prantsuse kontrolli all olnud Suessi kanali natsionaliseerimisega Egiptuse poolt. Kasutades araabia riikide ja Egiptuse vaenu Iisraeliga, leppisid Suurbritannia ja Prantsusmaa juutidega kokku ühise Egiptuse vastase agressiooni. Kasutades ajendina Iisraeli rünnakut Egiptuse vastu, viisid inglased ja prantslased oma väed Põhja- Egiptusesse . See kolmikagressioon leidis aga maailmas väga teravat vastukaja ja enamik maailma riike mõistis agressiooni hukka. Lisaks lääneriikide prestiiži vähenemisele suurendas see NSVL mõju antud piirkonnas ning ähvardas tulevikus kommunismi mõju veelgi rohkem laiendada. Samuti tõmbas see konflikt NSV Liidu meeleheaks ära tähelepanu parasjagu toimuvalt Ungari ülestõusu mahasurumiselt VLO vägede poolt.
Suessi kriisi üheks tulemuseks oli ka USA mõju kasv Lähis-Idas, kes vahetas selles rollis välja läbikukkunud Suurbritannia ja Prantsusmaa. USA mõju kasvu põhjuseks oli Eisenhoweri doktriini rakendamine alates 1957, millega lubati anda sõjalist ja majanduslikku abi kõigile Lähis- ja Kesk-Ida riikidele, keda ohustab mõni kommunistliku orientatsiooniga riik. See doktriin viis USA-Iisraeli erisuhete tekkeni ning teatava lähenemiseni araabia monarhiatega, kes kartsid sotsialismiideede levikut Lähis-Ida riikides.

Ungari ülestõus:
1940.aastate teisel poolel oli Ungaris läbi viidudsovietiseerimine ja kehtestatud kommunistlik diktatuur. Peale Stalini surma 1953 sai Urgari peaministriks Imre Nagy (1896-1958), kes alustas ühiskonna teatavat liberaliseerimist. Riigis peatati kollektiviseerimise ja lõpetati massirepressioonid. See viis võimuvõitluseni kommunistide ladviku hulgas,sest vanameelsed (Moskva-meelsed) jõud ei olnud ühiskonna liberaliseerimisega nõus. Võimuvõitlus viis I.Nagy tagandamiseni 1955. Nagy tagandamine ja vanameelsete kommunistide naasmine võimule suurendas võimudevastast meelepaha ning tõi enesega kaasa 1956 oktoobris rahvaülestõusu Moskva-meelse valitsuse vastu. Nagy sai taas peaministriks ja Ungari teatas oma osaluse lõpetamisest VLO-s ja kuulutas end neutraalseks riigiks.
Sündmused Ungaris viisid NSV Liidu sekkumiseni, kes kartis Ungaris alanud reformiprotsessi levimist ka teistesse Ida-Euroopa sotsialistlikesse riikidesse ja sellega seoses NSVL võimumonopoli kadumist selles regioonis. Vältimaks oma mõjusfääride kaotamist viis NSV Liit VLO väed Ungarisse sisse, ülestõus lämmatati verre ja võim anti taas Moskva-meelsete kätesse. Kuna lääneriigid otsustavalt sündmustesse ei sekkunud (olid seotud parajasti toimuva Suessi kriisiga ; teisalt oleks sekkumine võinud tähendada “kuuma sõja” puhkemist kahe vaenuliku leeri vahel), andis see Moskvale vabad käed ülestõusu mahasurumiseks. Samas näitas see ülestõus ka rahva rahulolematust sotsialistlike reformide ja demokraatia puudumisega, mistõttu NSVL tõmbus veidi tagasi Ida-Euroopa siseasjadesse sekkumisel ning kommunistide poliitiline surve veidi pehmenes.

Külma sõja kriisikolded 1960.-1980.aastatel:

Berliini kriis:
Kahe Saksamaa kujunemine 1949 olukorda Saksamaal ei stabiliseerinud. SDV ja tema selja taga seisev NSV Liit polnud rahul lääneriikide vägede paiknemisega Lääne-Berliinis ning taotles selle piirkonna liidendamist SDV-ga. Saksamaa Liitvabariik omakorda ei tunnustanud Saksamaa idaosa eraldamist ja SDV väljakuulutamist. SLV välispoliitika aluseks sai Hallsteini doktriin- kõiki riike, kes sõlmisid diplomaatilised suhted SDV-ga, käsitleti SLV poolt vaenulikena ja nendega katkestati igasugused suhted (e SLV pidas ennast saksa rahva ainsaks seaduslikuks esindajaks ). Suhteid pingestas veelgi pidev idasakslaste põgenemine “kommunistlikust paradiisist ” Lääne-Saksamaale.
13.augustil 1961 alustas SDV ümber Lääne-Berliini müüri (Berliini müüri) ehitamist, millega üritati peatada edasist idasakslaste põgenemist. See sündmus viis igasuguse läbikäimise lõppemiseni kahe Saksamaa vahel kuni 1960.-1970.aastate vahetuseni. Siis hakkasid suhted taas veidi soojenema seoses üldise pingelõdvendusega külmas sõjas ja sotsiaaldemokraatide pääsemisega võimule SLV-s.
Juba 1940.aastate teisel poolel hakati seoses Ida-Euroopa sovietiseerimisega rääkima nn raudsest eesriidest Lääne- ja Ida-Euroopa vahel, mille all mõisteti Nõukogude bloki poolt kehtestatud salastatust, repressioone, eriti aga tõkkeid inimeste, kaupade ja mõtete vabale liikumisele. Terminit kasutas 1946 esmakordselt W.Churchill oma Fultoni kõnes. Berliini müür, kui osa „raudsest eesriidest”, murti läbi 1989 seoses kommunistliku režiimi kokkuvarisemisega SDV-s ning lammutati paari aasta jooksul.

Kuuba kriis:
1959 kukutasid Fidel Castro poolt juhitud partisanid USA-meelse Kuuba diktaatori F.Batista. Castro uue valitsuse teostatud maareform ja USA suurettevõtete natsionaliseerimine viis suhete pingestumiseni Kuuba ja USA vahel.
Võimu säilitamiseks oli Castro sunnitud leidma enesele liitlaseid võimaliku konflikti korral USA-ga. Kuubale tuli rõõmuga appi Nikita Hrustšovi juhitud NSV Liit, kes nägi selles võimalust leidmaks tugipunkti ka Ameerika mandril ning sotsialismiideede levitamiseks. Nõukogude Liidu sõjaline ja majanduslik abi viisid Kuuba kiiresti Moskva mõjusfääri ning seal kehtestati kommunistlik diktatuurirežiim.
USA luure avastas 1962 okroobris Kuubas baseeruvad ja Ühendriikide mandriosale suunatud NSV Liidu keskmaa tuumaraketid. Seepeale kehtestas USA president John F. Kennedy (1961-1963) Kuuba saarele mereblokaadi, sundimaks NSV Liitu ja Kuubat rakette ära viima. See samm omakorda teravdas niigi pingelisi suhteid NSVL ja USA vahel ning viis mõlemalt poolelt kõrgeima lahinguvalmiduse kehtestamiseni, mis oleks võinud vabalt üle kasvada uueks maailmasõjaks.
Saades aru olukorra tõsidusest leppisid osapooled teatava kompromissiga: Moskva tõi Kuubast raketid ära, USA lõpetas Kuuba blokeerimise ning nõustus Castro režiimi võimulejäämisega ning USA ja NSV Liidu vahel loodi nn kuum liin , mille kaudu oli mõlema riigi liidritel võimalik kiiresti üksteisega ühendust saada.

Tšehhoslovakkia kriis:
1960.aastate keskpaiku alustas Tšehhoslovakkia kommunistliku partei liider Alexander Dubček (1921-1992) liberaliseerimisprotsessi, mida tuntakse ka “ Praha kevadena” (võrdle “Hruštšovi sula”). Ta lubas hakata üles ehitama nn inimnäolist sotsialismi, alustades reforme kehtestamaks kultuuri-, ajakirjandus - ja isikuvabadusi. See kutsus esile NSVL ja teiste VLO riikide vägede sissetungi Tšehhoslovakkiasse ning reformiliikumise lämmatamise. Samas polnud see enam nii verine kui Ungaris. Reformiliikumise liider Dubček asendati 1969 parteijuhi kohal vanameelse G.Husákiga.
Sündmused Tšehhoslovakkias viisid Moskva poolt Brežnevi doktriini kehtestamiseni- NSV Liit deklareeris, et juhul kui mõnes Ida-Euroopa riigis on sotsialistlik süsteem hädaohus, siis on Nõukogude Liidu püha kohus sekkuda ja seal kord taastada. Seega anti kõigile Ida-Euroopa sotsialistlikele riikidele märku, et NSV Liiduga kooskõlastamata reformid lämmatatakse kasvõi relvajõul.

Vietnami sõda:
Vietnami sõjaga seonduvad sündmused on üheks tüüpilisemaks näiteks külma sõja ajaloos. Vietnam ja sellega piirnevad alad kuulusid alates 19.saj Prantsusmaa kolooniate hulka. Teise maailmasõja ajal hõivasid Prantsuse Kagu-Aasia kolooniad jaapanlased. Vietnamis tegutsenud kommunistlikud partisanid tõrjusid 1945 suveks jaapanlased Põhja-Vietnamist välja ja kuultasid seal välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi, alustades sotsialistliku ühiskonna ülesehitamist. Prantsusmaa Vietnami DV-d ei tunnustanud ja see viis Indo-Hiina sõja puhkemiseni (1946-1954). Vietnami DV-d toetasid sõjas kommunistlikud Hiina RV ja NSVL ning Prantsusmaad USA.
1954.aastaks oli Prantsusmaa sõja kaotanud ja Vietnami edasist saatust hakkasid otsustama suurriigid (Prantsusmaa, Suurbritannia, USA, NSVL ja Hiina RV). Vastavalt saavutatud kokkuleppele nähti ette Vietnami jagamine kaheks: kommunistlikuks Vietnami DV-ks Põhja-Vietnamis (pealinn Hanoi ) ja lääneriikidele orienteeritud Vietnami Vabariigiks (pealinn Saigon ). Kaugemas tulevikus oli ette nähtud ka mõlema riigi ühendamine. Prantsusmaa pidi antud piirkonnast oma väed välja tõmbama ja andma iseseisvuse ka teistele sealsetele aladele (Laosele ja Kambodžale). Vaatamata saavutatud rahuleppele ei nõustunud Vietnami DV riigi jagamisega ja toetas kommunistlike partisanide sõjategevust Lõuna-Vietnamis. See viis USA sõjalise kohaloleku suurenemiseni Lõuna-Vietnamis, mille põhjuseks oli doominoteooria (kartus, et kommunism levib riigist riiki edasi, kui õigel ajal sellele piiri ei pane).
1964-1973 aastatel puhkes Vietnamis uus sõda, mida tuntaksegi Vietnami sõja nime all. Antud perioodil võtsid sõjapidamise raskuse Lõuna-Vietnami vägedelt üle USA väed ja sekkusid otseselt kommunistidega peetavasse sõtta. Hanoid omakorda toetasid majanduslikult ja sõjaliselt punahiinlased ja NSV Liit. Vaatamata suurele sõjalisele tehnilisele ülekaalule ei suutnud ameeriklased edu saavutada, sest vastased kasutasid partisanisõja taktikat. USA käsi hakkas siduma sõjavastase kriitika suurenemine kodumaal ja maailmas tervikuna (n vägivallatust pooldav hipide liikumine). Kuna suured kaotused suurendasid sõjatüdimust, üritasid ameeriklased sõda nn vietnamiseerida- hakkasid oma regulaarvägesid välja viima ja suurendasid sõjalist toetust Lõuna-Vietnamile, et kommunistidega sõdida võõraste kätega. 1973 jõudsid sõdivad pooled küll uue rahulepingu sõlmimiseni (USA ja Vietnami Vabariik ühelt poolt ning Vietnami DV teiselt poolt), aga sõjategevus puhkes kommunistide initsiatiivil taas uue hooga .
1975 vallutasid kommunistlikud väed Lõuna-Vietnami ning need alad ühendati aasta hiljem Põhja-Vietnamiga. Vietnami sõda oli USA suurim tagasilöök kogu külma sõja jooksul. Doominoteooria kippus täide minema, sest lisaks kommunismi levimisele Lõuna-Vietnami tulid nad võimule ka Laoses ja Kambodžas. Kui NSVL ja Hiina RV mõju Kagu-Aasias kasvas, siis USA sõjalisele enesekindlusele anti tugev löök, millega kaasnes ameeriklaste maine langus maailmas. NSV Liidu mõju suurenes mitmetes arengumaades, kus ebastabiilse majanduse tõttu valiti nõukogude majandusliku ja sõjalise abi nimel sotsialistlik orientatsiooni.

Pingelõdvendus:
Külm sõda ( pidevad kriisid , sõjalised konfliktid, võidurelvastumine jne) vaheldusid aeg-ajalt teatavate rahunemisperioodidega, mida on hakatud nimetama ka pingelõdvenduseks. Üks selline periood saabus ka 1960.-1970.aastate vahetusel.
Teatud määral paranesid kahe Saksamaa suhted. See oli seotud sotsiaaldemokraatide pääsemisega valitsusse ( Willy Brandt oli kantsleriks 1969-1974). SLV vasaktsentristlik valitsus algatas nn uue idapoliitika - valitsus loobus Hallsteini doktriinist, sõlmis diplomaatilised suheted Saksa DV-ga ning mõlemad riigid võeti 1973 ÜRO liikmeks. Selleks ajaks oli SDV leppinud ka Lääne-Berliini staatusega.
Prantsusmaa - NSV Liidu suhete paranedes alustasid ka teised lääne suurriigid tasapisi kõrgematasemelisi kontakte nõukogude riigijuhtidega. President Richard Nixoni (1969-1974) salajase visiidi järel Pekingisse 1972 paranesid USA ja Hiina RV suhted. Kuna 1960. aastatest alates olid Hiina RV- NSV Liidu suhted madalseisus, sundis see NSV Liidu liidreid otsima kontakte läänega. USA- NSV Liidu tippkohtumised (1972-1973 Leonid Brežnev Ameerikas ja R. Nixon Moskvas) viisid strateegilise relvastuse piiramise lepingute (SRP-1) sõlmimiseni 1972 kahe riigi vahel. Lepe hõlmas kontinentidevahelise tuumarelvastuse piiramist mõlemalt poolt 2400 tuumalõhkepeani. 1973 alustati SRP-2 leppe ettevalmistumisega, millega oleks strateegilist relvastust vähendatud mõlemalt poolt 2250 ühikuni. SRP-2 sõlmimine hakkas eeskätt NSV Liidu poolse tegevusetuse tõttu venima ning katkes lõplikult 1979 seoses nõukogude vägede sissetungiga Afganistani.
1970.aastate algul pandi alus Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisele. Moskva lootis seal saavutada, et lääneriigid tunnustaksid Euroopas välja kujunenud jõuvahekordi ja piire . Lääneriigid omakorda tahtsid läbi sellise koostöö mahendada Ida-Euroopa diktatuurirežiime. Kokkulepetele kirjutati alla Helsingi tippkohtumisel 1975, sest Soome oli tippkohtumiseks sobiv paik nii läänele (turumajandusele orienteeritud demokraatia), kui ka Moskvale (Soome finlandiseerumine). Helsingi lõppaktiga tunnustati olemasolevaid piire Euroopas ja lepiti kokku majandus-, teaduse-, tehnika- ja keskkonnaalases koostöös. Humanitaarküsimustes tehtav koostööpunkt võeti vastu Moskvale vastu tahtmist, kuna seeläbi oli võimalik kritiseerida inimõiguste nigelat olukorda Idablokis. Alustati ka läbirääkimisi Euroopas tavarelvastuse vähendamiseks, ent need jäid venima, sest NSV Liit ei tahtnud kaotada lääneriikide ees saavutatud ülekaalu.

Külma sõja pingete kasv 1970.-1980.aastate vahetusel:
Pingelõdvendusele pani piiri eeskätt Moskva agressiivsuse kasv välispoliitikas ja tahtmatus alustada desarmeerimist. Pingeid kahepooluselises maailmas tõstsid:

NSVL vägede sissetung Afganistani 1979, kus pandi ametisse Moskva- meelne valitsus ning alustati pikka ja kurnavat sõda kohalike partisanidega, keda toetasid lääneriigid ja USA-meelne Pakistan.
Vastastikune olümpiamängude boikoteerimine. 1980 jäid paljud lääneriigid protestiks Afganistani sissetungimise vastu minemata Moskvasse. 1984 ei läinud enamus sotsialistlikke riike Los Angelesse.
1980-1981 sisepoliitilise olukorra teravnemine Poolas, kus sõltumatu ametühingukoondis Solidaarsus. Lech Walesa juhitud töölisliikumine nõudis sotsialistliku ühiskonna demokratiseerimist ning alustas allumatuskampaaniaid. Neid toetas selles aktiivselt katoliku kirik, kuna samal ajal oli Rooma paavstiks poolakas Johannes Paulus II (1978-2005) . NSVL nõudis Poola kommunistlikult valitsuselt korra taastamist riigis, ähvardades muidu rakendada Brežnevi doktriini. Seepeale kehtestas Poola valitsus sõjaseisukorra ja surus esialgu Solidaarsuse põranda alla.
USA presidendiks saanud vabariiklane Ronald Reagan (1981-1989) algatas nn Tähesõdade programmi (Strateegilise kaitse algatuse), millega taheti militariseerida kosmos ja rajada sinna raketikaitsekilp. USA alustas taas ka tavarelvastuse kiirendatud arendamist , millega pandi alus uuele võidurelvastuslainele. Sellega loodeti NSV Liidu majanduse nõrkust arvestades oma vastane majanduslikult välja kurnata.

Kontrolltöö „Külm sõda” teemad ja mõisted:

Kahepooluselise maailma kujunemine, külma sõja osapooled ning selle avaldumisvormid.

Külma sõja kriiside (Berliini blokaad ja Saksamaa lõhenemine, Hiina kodusõda ja riigi lõhenemine, Korea sõda, Suessi kriis, Ungari ülestõus, Berliini kriis, Kuuba kriis, Tšehhoslavakkia kriis, Vietnami sõda) tekkimise põhjused, osalejate taotlused ja tulemused. Kriiside toimumise aeg.

Rahvusvahelise olukorra muutumine külma sõja ajal- pingelõdvendus ja külma sõja teravnemine 1970.-1980.aastatel.

Isikud: Jossif Stalin, Winston Churchill, Harry Truman, Konrad Adenauer, Willy Brandt, Charles de Gauelle, Mao Zedong , Kim Il Sung, Imre Nagy, Fidel Castro, John F. Kennedy, Nikita Hruštšov, Alexander Dubček, Leonid Brežnev, Richard Nixon, Roland Reagan, Lech Walesa.

Mõisted: külm sõda, kuum sõda, pingelõdvendus, võidurelvastumine, ABC-relvad, bipolaarne maailm, esimene-, teine- ja kolmas maailm, mitteühinemisliikumine, Trumani doktriin, Marshalli plaan, Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, NATO, VLO, Eisenhoweri doktriin, Hallsteini doktriin, raudne eesriie, Praha kevad, Brežnevi doktriin, doominoteooria, uus idapoliitika, SRP-1, SRP-2, Euroopa julgeoleku- ja koostöö-nõupidamine, Tähesõdade programm.
Külm sõda Lähiajalugu II Koostaja : P. Reimer

.DOCX Laadi alla originaalfail 15 lk · .docx · 65 allalaadimist

Tasuta Faili alla laadimine on tasuta

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-11-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti

65 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

liinakas123 Õppematerjali autor

Saksamaa jagamine okupatsioonitsoonideks Külm sõda ajalugu Külma sõja kujunemine Külma sõja mõiste avaldumisvormid

Sarnased õppematerjalid

doc

Külm Sõda

VII. RAHVUSVAHELISED SUHTED II MAAILMASÕJA JÄREL. KÜLM SÕDA: 1. Külm sõda: 1.1. Külma sõja kujunemine: · Külma sõja põhjuseks oli kahe vastandliku leeri kujunemine peale II maailmasõda. Demokraatlike lääneriike (USA, Suurbritannia jt-d.) ja NSV Liitu ühendavaks lüliks oli võitlus natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja tema liitlaste vastu. Koos sõja lõpuga lõid välja ka seni vindunud omavahelised vastuolud. Vähesel määral olid need välja löönud juba sõja ajal- erinevad arusaamad Teheranis ja Jaltas

Ajalugu

docx

Külm Sõda ja kriisid, pingelõdvendus

teel. Juunis 1948 alanud blokaad kestis 1949a. maikuuni. Ainus mille NSV Liit saavutas oli see, et Lääne-Berliini ei arvatud loodava Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, vaid jäi iseseisvaks haldusüksuseks. Küll aga tekitas blokaad Saksamaa lõpliku lõhenemise: kolmes läänetsoonis kuulutati välja Saksa LV, idatsoonis Saksa DV. 1955.aastal võeti Saksa LV NATO liikmeks, seepeale rajasid NSV Liit ja tema sõltlased oma sõjalise organisatsiooni Varssavi Lepingu Organisatsiooni. Korea sõda. (1950-1953) Pärast II maailmasõda oli Korea jagatud kaheks: põhjas kuulutati NSV liidu toetusel välja Korea Rahvademokraatlik Vabariik, lõunas USA toetusel Korea Vabariik. 1950 aastal tungis Põhja-Korea Lõuna-Koreale kallale. Algas Korea sõda. Sõda kestis kolm aastat, kuni 1953.aastani. Põhja-Koread toetasid NSVL ja Hiina, Lõuna-Koread USA. Sõjal õiget võitjat polnud, võitjaks pidasid end mõlemad pooled. Lähis-Ida pingekolle (1948 – tänapäev) Osalejad: Iisrael vs

Ajalugu

docx

II MS ja Külm sõda

turumajanduslikud lääneriigid, teine maailm- sotsialistlikud riigid). Kõik riigid kindlat poolt sellises kahepooluselises maailmas valida ei soovinud ja moodustasid nn mitteühinemisliikumise (kujunes välja 1950.- 1960.vahetuseks). Mitteühinemisliikumine oli külma sõja aastatel siiski pigem meelestatud lääneriikide vastaselt (nt olid selle liikumise liidriteks J.B.Tito Jugoslaaviast, G.A.Nasser Egiptusest jt). Külm sõda Selle all mõisteti NSV Liidu ja idabloki vastasseisu demokraatlike lääneriikidega, mis ei viinud küll otsese sõjalise konfliktini. Külm sõda seisnes vastastikuses propagandas ja luures, vastandlike sõjaliste blokkide moodustamises (nt NATO ja VLO) ning võidurelvastumises. Külma sõja konfliktidele on iseloomulik asjaolu, et suurriigid ise otseselt sõjaliselt kokku ei põrkunud, vaid sõdisid teise leeriga liitlaste kaudu või

Ajalugu

ppt

KÜLMA SÕJA KRIISID

svg NATO JA VLO 1973.AASTAL - NATO - VLO http://en.wikipedia.org/wiki/File:NATO_and_the_Warsaw_Pact_1973.svg NATO LAIENEMINE http://en.wikipedia.org/wiki/File:History_of_NATO_enlargement.svg KÜLMA SÕJA KRIISID  Berliini blokaad ja Saksamaa lõhenemine  Kodusõda Hiinas ja Hiina lõhenemine  Korea sõda  Suessi kriis  Ungari ülestõus  Berliini kriis  Kuuba kriis  Tsehhoslovakkia kriis  Vietnami sõda BERLIINI BLOKAAD 1948-49  Potsdami konverentsi (1945) otsuse põhjal jagati Saksamaa ja selle pealinn Berliin nelja riigi (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, NSVL) vahel okupatsioonitsoonideks.  Berliini blokaadi ajendiks oli rahareformi läbiviimine Saksamaa ja Berliini läänesektorites.  Vastuseks sellele blokeeris NSVL kõik

Ajalugu

docx

Külm-sõda

Teine maailmasõda muutis mitmel pool maailmas jõudude vahekorda, riikidevahelisi suhteid, riikide piire ning inimeste ümberasustamist. Teise maailmasõja lõpul tekkisid kaks leeri – demokraatlikud lääneriigid, kes tahtsid demokraatiat edendada ning kommunismi peatada ning kommunistlik NSVL, kes tahtis kommunismi levitada ning maailma juhtida. Nendevaheline suhete pingestumine sai alguses juba teise maailmasõja lõpul. Suhete pingestumisest sai alguse külm sõda. Olemus – külmaks sõjaks nimetatakse poliitilist, ideoloogilist ja majanduslikku vastasseisu kommunistliku idabloki ning lääneriikide vahel, termin võeti kasutusele 1947. Külm sõda seisnes vastastikuses propagandas; luures; vastandlike sõjaliste blokkide moodustamises (NATO ja VLO); võidurelvastumises; konfliktides ja sõdades (seejuures on iseloomulik asjaolu, et suurriigid ise otseselt sõjaliselt kokku ei põrka, vaid sõdisid teise

Ajalugu

doc

Aeg pärast II maailmasõda

sissepiiratud linna ööpäev läbi kütuse ja toiduainetega. Berliini blokaad ei andnud Moskvale meelepärast tulemust ning mõne aja pärast see lõpetati. NSV Liidu ja lääneriikide suhted olid aga lüplikult rikutud. Lääneriikides on Külma sõja alguseks nimetatud justnimelt Berliini Blokaadi. 1949.a mais Saksamaa lõhenes. Läänealadel kuulutati välja Saksamaa Liitvabariik, Nõukogude okupatsioonitsoonis aga Saksam Demokraatlik Vabariik. 4. Korea sõda algas Põhja-ja Lõuna-Korea vahel.Kommunistlikku Põhja-Koread toetasid Hiina,NSV Liit. Lõuna-Koread abistasid USA ja teised lääneriigid. Hukkus 3 miljonit inimest,sõda lõppes tulemusteta. Korea oli ka edasipidi jagatud kaheks vaenutsevaks riigiks. 1950'ndate aastate lõpul toimus Kuubal relvastatud riigipööre ning võimu haaras Fidel Castro,kes asus kehtestama Saarel kommunistlikku diktatuuri. USA toetas kommunismivastaseid jõude ning lootis nende abiga Castro võimult kõrvaldada

Ajalugu

docx

Ajaloo kontrolltöö- Külm sõda, külma sõja kriisid

Aastate teisel poolel. Teine maailmasõda muutis mitmel pool maailmas jõudude vahekorda, riikidevahelisi suhteid, riikide piire ning inimeste ümberasustamist. Teise maailmasõja lõpul tekkisid kaks leeri Demokraatlikud lääneriigid, kes tahtsid demokraatiat edendada ning kommunismi peatada ning kommunistlik NSVL, kes tahtis kommunismi levitada ning maailma juhtida. Nende vaheline suhete pingestumine sai alguses juba teise maailmasõja lõpul. Suhete pingestumisest sai alguse külm sõda. 2.Külma sõja olemus, eesmärgid, põhjused, algus. Olemus Külmaks sõjaks nimetatakse poliitilist, ideoloogilist ja majanduslikku vastasseisu kommunistliku idabloki ning lääneriikide vahel. Külm sõda ei vii küll otsese sõjalise konfliktini osapoolte vahel, seisnes vastastikuses propagandas; luures; vastandlike sõjaliste blokkide moodustamises (NATO ja VLO); võidurelvastumises; konfliktides ja sõdades (ent seejuures on iseloomulik asjaolu, et suurriigid ise otseselt

Ajalugu

doc

Üliriigid

Juunis 1948 alanud blokaad kestis 1949a. maikuuni. Ainus mille NSV Liit saavutas oli see, et Lääne-Berliini ei arvatud loodava Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, vaid jäi iseseisvaks haldusüksuseks. Küll aga tekitas blokaad Saksamaa lõpliku lõhenemise: kolmes läänetsoonis kuulutati välja Saksa LV, idatsoonis Saksa DV. 1955.aastal võeti Saksa LV NATO liikmeks, seepeale rajasid NSV Liit ja tema sõltlased oma sõjalise organisatsiooni Varssavi Lepingu Organisatsiooni. Korea sõda. Pärast II maailmasõda oli Korea jagatud kaheks: põhjas kuulutati NSV liidu toetusel välja Korea Rahvademokraatlik Vabariik, lõunas USA toetusel Korea Vabariik. 1950 aastal tungis Põhja-Korea Lõuna-Koreale kallale. Algas Korea sõda. Sõda kestis kolm aastat, kuni 1953.aastani. Põhja-Koread toetasid NSVL ja Hiina, Lõuna-Koread USA. Sõjal õiget võitjat polnud, võitjaks pidasid end mõlemad pooled. Suessi kriis 1952

Ajalugu

Rohkem sarnaseid