Demokraatlikud lääneriigid pärast Teist maailmasõda (1)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

4 HEA

DEMOKRAATLIKUD LÄÄNERIIGID PÄRAST II MAAILMASÕDA (USA, Suurbritannia ja Saksamaa Liitvabariigi näitel):

AMEERIKA ÜHENDRIIGID: (Vt. ka õpik lk.50; 75-77; 91-96)

Majanduse areng:

II maailmasõja lõpp tõi USA majanduses kaasa mõningaid probleeme:

demobiliseeritud sõdurid suurendasid töötute arvu
mõningaid raskusi tekitas majanduse ümberkorraldamine rahuaja tingimustele vastavaks

USA tähtsus maailmamajanduses sõja järel kasvas ( andes ~55% kapitalistlike riikide tööstustoodangust); selle põhjused:

Sõjategevus ei puudutanud USA territooriumit ja tööstuspotensiaal säilis
Euroopa varustamine soodustas tööstuse arengut
USA sai tagasi sõjaaegseid laene
Külma sõja tõttu alanud võidurelvastumine lõi uusi töökohti jne.

USA majanduse aregule aitas kaasa ka Marshalli plaaniga antav abi Euroopa riikidele, sest selle raha eest osteti ka Ameerikast tööstusseadmeid ja muud kaupa.
Kuni 1970-ndate aastate alguseni kestis USA-s pidev majanduskasv ja ületootmiskriise ei tekkinud.
Riigis toimus inimeste liikumine lääne- ja edelaosariikidesse (näiteks Los Angelese kiire kasv) ning suurlinnade keskustest äärelinnadesse.

1970-ndate aastate algul tabas USA-d majanduskriis , mille põhjused olid:

suured sõjalised kulutused (võidurelvastumise ja eriti Vietnami sõja tõttu, mille maksumust on hinnatud ~150 miljardile dollarile)
nafta hinna järsk kasv 1970-ndatel aastatel (põhjuseks pidev tarbimise suurendamine ja naftat tootvate Araabia riikide hinnapoliitika , millega taheti karistada lääneriike Iisraeli toetamise eest).

Kriisi tulemusena:

kasvas inflatsioon (näiteks 1973.a. 9%; 1974.a. 12%).
tööpuudus kasvas (näiteks 1970.a. 6,6%; 1980.a. ~10%)
tootmine langes ja hinnad tõusid

Majanduskriisist üritati üle saada keinsianistlikke meetodeid rakendades ja riiklike kulutusi vähendades, aga erilisi tulemusi see ei andnud.

1981.a. USA presidendiks saanud vabariiklane R. Reagan võttis kriisi lahendamiseks kasutusele monetaristliku majanduspoliitika (NB! USA puhul nimetatakse reaganoomikaks):

alandati makse (kuni 25%) tarbimise soodustamiseks
inflatsiooni pidurdamiseks raha juurdetrükk lõpetati
vähendati tunduvalt sotsiaalkulutusi
riigieelarved koostati defitsiidiga (e. kulud ületasid tulud) ja suurendati riigivõlga

Reaganoomika kasutamise tulemusena vähenes inflatsioon, algas uus majanduskasvu periood ja loodi juurde ~13 miljonit uut töökohta.

USA sisepoliitika :

USA presidendid II maailmasõja järgsel perioonil:

Harry Truman
Demokraatlik Partei
1945-1953
Dwight Eisenhower
Vabariiklik Partei
1953-1961
John Fitzgerald Kennedy
Demokraatlik Partei
1961-1963
Lyndon Johnson
Demokraatlik Partei
1963-1969
Richard Nixon
Vabariiklik Partei
1969-1974
Gerald Ford
Vabariiklik Partei
1974-1977
James Carter
Demokraatlik Partei
1977-1981
Ronald Reagan
Vabariiklik Partei
1981-1989
George Bush (sen.)
Vabariiklik Partei
1989-1993
Bill Clinton
Demokraatlik Partei
1993-2001
George W. Bush
Vabariiklik Partei
2001-

USA sisepoliitika on II maailmasõja järel olnud suhteliselt stabiilne; kaheparteiline süsteem on jäänud püsima (NB! 1992.a. presidendivalimistel sai Texase miljardär Ross Perot sõltumatu kandidaadina üle 19 miljoni hääle; oma osalusega aitas ta ka tõenäoliselt kaasa George Bushi tagasivalimise läbikukkumisele, tõmmates endale valijaid peamiselt traditsiooniliselt vabariiklaste poolt hääletavate inimeste hulgast).
Parteide iseloomustus:

Demokraatlik Partei
Vabariiklik Partei

liberaalsema maailmavaatega
pooldas sotsiaalprogrammide suurendamist ja võitlust vaesuse vastu

konservatiivsema maailmavaatega
on pooldanud sotsiaalprogrammide kärpimist ja maksude alandamist
vastustavad aborti jne.

pooldajad pigem:

vaesemad
naised
nooremad inimesed
valgete kõrval ka värvilised
vähemuste esindajad

pooldajad pigem:

rikkad
mehed
vanemad inimesed
valged
kritlased

valimistel saavutab edu peamiselt lõunaosariikides

valimistel saavutab edu peamiselt põhjaosariikides

Suuremad sisepoliitilised probleemid olid:
Makartism :

II maailmasõja järel vallandus USA ühiskonnas hirm kommunismi leviku ees maailmas. “Punasele hirmule” aitasid kaasa külma sõja kujunemine ja mitmed välispoliitilised tagasilöögid (näiteks tuumamonopoli kadumine; Ida-Euroopa sovietiseerimine; kommunistide võimulepääs Hiinas ja Korea sõda).
Vastusena sellele tekkis 1940-ndate aastate lõpul makartism (nimetus kontrollkomisjoni juhi vabariiklase McCarthy järgi)- hüsteeriline antikommunism, mille käigus riigiasutustes toimusid lojaalsuskontrollid ja lasti lahti kõik, keda kahtlustati kommunismimeelsuses või antiamerikanismis; hiljem hakati taga kiusama ka lihtsalt vasakpoolse või liberaalse maailmavaatega inimesi.
Makartism vaibus 1950-ndate aastate algul.

Võitlus rassilise võrdsuse eest:

Vaatamata USA poolt deklareeritava demokraatiaga, esines ka pärast II maailmasõda riigis rassilist diskrimineerimist:

esines neegrite lintšimisi
seadustatud oli segregatsioon (e.rassieraldus) transpordis , koolides , haiglates, tööhõives jne.
paljudes lõunaosariikides tehti neegritele takistusi valimistel (näiteks nõuti kirjaoskuse testi)

1950-1960-ndatel aastatel jõudsid rassiprobleemid ka põhja. See oli seotud mustanahaliste sisemigratsiooniga, kes hakkasid lõunaosariikidest massiliselt siirduma põhjaosariikide suurlinnadesse ning seal n.ö. getostuma.
1940-ndate lõpust alates hakati vastu võtma mitmesuguseid seaduseid, millega riik üritas probleemi lahendama hakata. Võeti vastu seadused, millega keelati rassiline diskrimineerimine armees , föderaalametites, haridusasutustes (1954.a.) jne.
Seejuures avaldas asjale survet ka: neegriliikumise kasv. 1950-1960-ndatel oli selle eesotsas baptistist pastor Martin Luther King , kes pooldas vägivallatu võitluse taktikat.
Vaatamata vastu võetud seadustele esines ka edaspidi tagasilööke:

suurlinnades toimus aeg-ajalt rassirahutusi
1968.a. tapeti Martin Luther King
neegriliikumine radikaliseerus; tekkisid organisatsioonid Black Power ja Black Muslims
aktiviseerus valgete radikaalide Ku Klux Klan jne.

Poliitilised mõrvad: (Vt ka õpik lk.94-95)

1963.a. tapeti Dallases (Texas) USA tollane president John.Kennedy.
1968.a. tapeti eelvalimistel kampaaniat tegev Robert Kennedy (tapjaks oli Pakistani juurtega hipi Sirhan Sirhan)
1968.a. lasti valge rassisti poolt maha Martin Luther King.

Noorsoomäss 1960-ndatel aastatel:

1960-ndatel aastatel aktiviseerus USA-s (aga ka logu läänemaailmas tervikuna ) noorsugu, protesteerides:

Vietnami sõja ja üldise sõjaväekohustuse vastu
tarbimisühiskonna väärtustamise vastu

Milles noorsooliikumine / mäss seisnes:

keeldumised astuda USA armeesse
sõjavastaste demonstratsioonide korraldamine
hipiliikumise teke
huvitumine radikaalsetest (peamiselt vasakpoolsetest) ühiskonnateooriatest ja liikumistest
narkomaania levik ( marihuaana )

1970-ndatel koos majanduskriisi algusega noorte ühiskondlik aktiivsus vaibus.

Watergate afäär:

1972.a. presidendivalimiste kampaania ajal jäid tollase vabariiklasest president R. Nixoni mehed vahele, paigaldades pealtkuulamisseadmeid Demokraatliku Partei peakontorisse Watergate hotellis.
Kuigi 1972.a. valimised võitis ikkagi Nixon, hakkasid “Washington Posti” ajakirjanikud asja uurima , mille käigus selgus Nixoni otsene seotus asjaga. Nixonile sai tegelikkuses aga saatuslikuks hoopis see, et ta ütitas asja uurimist kinni mätsida ja takistada.
1974.a. 9.augustil astus Nixon ametist ise tagasi (muidu oleks tagandatud) ja uueks presidendiks sai G.Ford (mees, keda pole valitud ka asepresidendiks).

Terroriprobleemid :

26.veebruar 1993.a.- egiptlasest islamiäärmuslane korraldas New Yorgis Maailma kaubanduskeskuses pommiplahvatuse; hukkus 6 inimest.
19.aprill 1995.a.- Oklahoma linnavalitsuse juures plahvatas võimas autopomm; hukkus 168 inimest. Kaks aastat hiljem mõisteti selle kuriteo süüdlane- Lahesõja veteran Timothy McVeigh surma.
27.juulil 1996.a.- Atlanta olümpiamängude ajal plahvatas naelpomm Olümpiapargis- surma sai 1 ja vigastada ~100 inimest.
11.september 2001.a.- islamiterroristid ründavad lennukitega Maailma kaubanduskeskust New Yorgis. Hukkus üle 3000 inimese (osad lennukis, mis oli terroristide poolt kaaperdatud ning lasti USA õhujõudude poolt alla). Väidetavalt kukkus üks lennukitest ka Pentagonile (USA kaitseministeeriumi hoone).

USA välispoliitika:

Külma sõja ajal oli USA , tuginedes oma majanduslikule ja sõjalisele võimsusele lääne demokraatlike riikide juhtriik võitluses kommunistliku süsteemi vastu. Seetõttu asus USA juba 1940-ndate teisest poolest alates aktiivselt vastu seisma kommunismi levikule maailmas:

USA oli NATO (1949.a.) ja paljude teiste kapitalistlikke riike ühendavate sõjalis-poliitiliste liitude liiderriik.
Marshalli plaaniga (1948.a.-1952.a.) Lääne-Euroopa riikide majanduslik toetamine
Trumani doktriin (1947.a.), millega lubati abi neile Euroopa riikidele, keda ähvardab oht sattuda kommunistide / NSVL rünnaku alla.
Aktiivne osalemine Korea sõjas (1950.a.-1953.a.), tõrjumaks tagasi kommunistide katseid vallutada Lõuna-Korea.

1950-ndatest aastatest alates suurenes USA mõju ka Lähis-Ida piirkonna vastu; tekkisid USA-Iisraeli erisuhted ja loodi tihedad sidemed mitme Araabia monarhiaga, kes kartsid vasakpoolsuse ja kommunismi levikut selles piirkonnas. (Vt. ka Külm sõda- Eisenhoweri doktriin).
1960-ndate aastate algul tuli J.Kennedy välja paindliku reageerimise doktriiniga, mille järgi kommunismi levikule peab vastu astuma väikeseid ja lokaalseid sõdu pidades. Üheks selliseks oli Vietnami sõda (1964.a.-1973.a.)
1970-ndatel hakkasid USA ja kommunistliku maailma suhted ajutiselt paranema. Sellele aitas kaasa ka Nixoni doktriin- s.o. jõudude tasakaalupoliitika ja heade suhete loomine NSVL ja Hiina RV-ga
1980-ndate algul, kui USA-NSVL suhted hakkasid uuesti pingestuma, siis president R.Reagan kommunistlike riikide nõrgendamise majandusliku väljakurnamise kaudu. Selleks suurendati järsult relvastusele minevaid kulutusi; moderniseeriti armeed; töötati välja “Tähesõdade programm” (e.kosmose militariseerimise kava) ja alustati tööd raketikaitsekilbi loobiseks tuumarelvarünnaku vastu; Reagan halvustas kõnedes NSV Liitu (“kurjuse impeerium ”) jne.

2. Suurbritannia: (Vt. ka õpik lk.98-100
2.1. Majandus ja sotsiaalpoliitika:

Leiboristide põhimõtteks oli riikliku reguleerimise teel tagada elanikonna erinevatele kihtidele sotsiaalne heaolu. Selleks:

natsionaliseeriti peale sõda palju ettevõtteid (osa transpordist; kaevandused)
loodi tervisekindlustussüsteem
finantseeriti riiklikult odavate korterite ja elamute ehitamist

Konservatiivid soosisid vaba turumajandust ja pidurdasid sotsiaalprogramme.
1970-ndatel aastatel tabas Suurbritanniat majanduskriis. Selle põhjused:

majanduse madal kasvutempo e. “Inglise haigus” (keskmiselt 2,8 % aastas) (1970-ndatel olid Inglismaast majanduslikult nõrgemad Euroopa riikidest vaid Iirimaa , Itaalia, Hispaania ja Portugal )
Suurbritannia liitumisel Euroopa Majandusühendusega (Euroopa Liiduga) selgus Inglise kaupade konkurentsivõimetus Euroopa turul
koloniaalne minevik ei sundinud tehnoloogiat uuendama ja tootlikust suurendama
sotsaiaalprogrammide ülepaisutatus
kahjumiga töötavate riigiettevõtete doteerimine
Araabiamaade naftaembargo , mis põhjustas nafta hinna tõusu (Suurbritannia hakkas ise 1970-ndatel Põhjamerest naftat pumpama ja eksportima)

1980-ndatel aastatel rakendas konservatiivist peaminister M. Thatcher monetaristlikku majanduspoliitikat (Suurbritannia puhul nimetatud ka tätšerismiks):

rakendati vaba turumajandust
erastati natsionaliseeritud ettevõtteid
vähendati sotsiaalkulutusi
suleti kahjumiga töötavaid ettevõtteid
kärbiti ametiühingute õiguseid
moderniseeriti tootmistehnoloogiat
Lisaks monetaristlkele majanduspõhimõtetele sisaldas tätšerism ka moraalseid põhimõtteid e. nn. vikoriaanlikke väärtusi (perekond, religioon , seduslikkus, kord, töökus, kokkuhoidlikkus)

Poliitika tulemused ilmnesid 1980-ndate aastate II poolel- majanduskasv suurenes, vähenesid tööpuudus ja inflatsioon.

2.2. Sisepoliitika:

Parteisüsteem: kaheparteiline süsteem

Konservatiivne Partei. Iseloomulikud jooned:

majanduses pooldavad vaba turumajandust (denatsionaliseerimine)
välispoliitiliselt aktiivsemad

Leiboristlik Partei e Tööerakond. Iseloomulikud jooned:

majanduses riigi osa suurendamine (natsionaliseerimine, sotsiaalabi programmid )
ametiühingute suur mõju poliitikas
välispoliitikas passiivsemad.

Peale II maailmasõda olid mõlemad parteid vaheldumisi võimul.
Suurbritannia on parlamentaarne momarhia.
Monarhid peale II maailmasõda pärinevad Windsori dünastiast:

George VI (1936-1952)
Elisabeth II (1952-)

Parlament on kahekojaline :

Ülemkoda e Lordide koda (sinna saadakse pärimise teel)
Alamkoda (651 saadikut valitakse majoritaarsetel valimistel)

Valitsusjuht on peaminister (Alamkoja enamuse liider)
Puudub konstitutsioon , selle moodustavad erinevatel aegadel vastu võetud konstitutsioonilised aktid .

Põhja-Iirimaa probleem:

Peale II maailmasõda teravnesid poliitilised pinged Põhja- Iirimaal e. Ulsteris (6 krahvkonda; keskuseks Belfast ). Kriisi põhjused:

Peale Iirimaa iseseisvumist 1919.a. jäid Iirimaa põjapoolsed krahvkonnad Suurbritannia koossesu.
Põhja-Iirimaa elanikond jagunes protestantlikeks inglasteks ja šotlasteks (enamus, ca 1 miljon) ning katoliiklikeks iirlasteks (vähemus, ca o,5 miljonit).
Suurbritannia sotsiaalmajandusliku olukorra üldine halvenemine 1960-ndatel aastatel. Põhja-Iirimaa oli riigi üks mahajäänum osa.
Iirlaste poliitiline diskrimineerimine - Põhja-Iirimaal kuulusid omavalitsusse ainult protestandid .
1968.a. alustas IRA kampaaniat Põhja- Iirmaa ühendamiseks.

IRA (Iiri Vabariiklik Armee ) jaguneb:

IRA poliitiline tiib Sinn Fein
IRA sõjaline tiib (NB! hiljem eraldus IRA-st radikaalsemalt meelestatud võitlejate rühmitus, kes hakkas ennast nimetama “tõeline IRA”)

IRA võitlusmeetodid

pommiplahvatused
atendaadid
näljastreigid vanglates protestiks inglaste tegevuse vastu (1981.a. hukkus selle tagajärhel 10 inimest)
tänavalahingud (1970-1973; 1988).

Iga-aastased rahutused Põhja-Iirimaal on seotud Oranje ordu paraadiga - protestantide kostümeeritud rongkäigu marss läbi katoliiklike linnaosade tähistamaks Iirimaa lõplikku alistamist Inglismaale (1691.a. Oranje William II poolt).

Suurbritannia välispoliitika:

Üheks välispoliitiliseks eesmärgiks oli säilitada Suurbritanniale koht suurriikide seas:

oli NATO asutajaliikmeks
1956.a. sai tuumarelva omanikuks
osales Suessi kriisis 1956.a., mille tõttu Suurbritannia mõju Lähis-Idas hoopis vähenes
Tegi tihedat koostööd USA-ga. Suurbritannia on jäägitult alati toetanud USA välispoliitikat (Külma sõja ajal, osalemine Lahesõjas 1991, Kosovo kriisis 1999, Iraagi okupeerimises)

Koloniaalimpeeriumi lagunemine ja Rahvaste Ühendus:

1940-ndatel iseseisvusid Suurbtitannia kolooniad Aasias, 1950.-1960-ndatel Aafrikas ja Kariibi meres (dekoloniseerumise haripunkt oli 1957.a.-1962.a.).
1960-ndatest aastatest üritas Suurbritannia säilitada mõju(võimu) endiste kolooniate ja nüüdsete iseseisvate riikide üle.
Briti Rahvaste Ühendus muutus iseseisvate / suveräänsete riikide liiduks, kuhu kuuluvad ca 50 riiki ja jagunevad 2 gruppi:

Endised dominioonid nn. valged kolooniad ( Kanada , Austraalia , Uus- Meremaa ) ja mõned peale II maailmasõda vabanenud kolooniad, mis tunnustavad Briti monarhi oma riigipeana .
¾ riikidest tunnustavad briti monarhi vaid Rahvaste Ühenduse sümbolina.

Rahvaste Ühenduse riikide vahel toimub tihe majandus-, haridus -, ja teadusalane koostöö, mis on kasulik nii endistele kolooniatele kui ka metropolile.

Probleemid ühinemisel Euroopa Ühendusega:

Mida vähem asumaid Suurbritannia omas, seda enam üritati läheneda Eurooa riikidele.
1960. aastaks sai Euroopa Ühendusest Suurbritannia suurim majanduspartner ja tekkis huvi liitu astuda.
Esialgu liitumine ebaõnnestus sisepoliitiliste vastuolude tõttu: kui vastava ettepaneku tegid konservatiivid, siis hääletasid leiboristid vastu (1961, 1970); kui võimul leiboristid, siis hääletasid konservatiivid vastu (alates 1964-1969).
1963.a. takistas liitumast Prantsusmaa president de Gaulle (põhjuseks kartus , et koos Suurbritannia liitumisega kasvab Euroopa Ühenduses ka USA mõju).

1972.a. sõlmiti liitumisleping ja ühinetakse 1973.a. 1975.a. korraldatati veel täiendav referendum EÜ-sse kuulumise osas ja rahvas hääletas poolt.
EÜ-sse astumine tõi kaasa majanduse ratsionaliseerimise ja moderniseerimise (inglise kaubad polnud algul Euroopa turul konkurentsivõimelised) ning üldise majandusliku tõusu.

1982 Falklandi sõda Argentiinaga:

Argentiina okupeeris Suurbritanniale kuuluvad hõredalt asustatud Falklandi (Malviini) saared Atlandi ookeani lõunaosas 1981.a.
Sõda lõppes oluliste ohvriteta ja Suurbritannia kiire võiduga (probleemiks oli ainult sõjatandri kaugus); suurenes ka M.Thatcheri populaarsus (see võimaldas tal ellu viia majandusreforme).

3. Saksamaa Liitvabariik (SLV) (Vt. ka õpik lk.57-63; 103-106)
3.1. Majandus ja sotsiaalpoliitika:

II maailmasõja lõppedes oli Saksamaa majandus täielikult kokku varisenud:

liitlasvägede strateegilise pommitamise tulemusena oli enamus ettevõtetest ja transpordisüsteemist hävitatud
reparatsioonivaradena veeti välja (peamiselt NSV Liitu) veel tervete vabrikute sisseseade
palju oli peavarjuta ja varata põgenikke (~8 miljonit) aladelt , mis sõja järel anti Saksamaa naabritele
okupatsioonitsoonide vahelised majandussidemed jäid nõrgaks jne.

II maailmasõja järel pandi SLV-s alus sotsiaalsele turumajandusele ( Ludwig Erhard ). Sel ajal valitsesid Saksamaad kristlikud demokraadid . Majandusime põhjused:

väikesed sõjalised kulutused
reparatsioonivaradena välja viidud sisseseade asemel võeti kasutusele kaasaegne tipptehnoloogia
toetumine eraomandile ja vabale turumajandusele
vaba tööjõud - peale sõda 8 miljonit ümberasujat
USA laenud ja investeeringud
SLV-le jäi endise Saksamaa peamine tööstuspiirkond Ruhr ja 61% endisest tööstusvõimsusest
sakslaste töötahe ja -oskused

Sotsiaalne turumajandus e. “heaolu kõigile”- majandus baseeerub eraomandil ja turumajandusel, aga riigieelarvest jagatakse vaestematele ja vähem kindlustatutele sotsiaalabi (“rikas maksab vaese eest, terve aga haige eest”).
Sotsiaalse turumajanduse kasutuselevõtu tulemusena algas kiire majanduskasv (1950.a.-1965.a. keskmiselt 6,7% aastas), mida on nimetatud ka Saksa majandusimeks. SLV tõusis majandusliku taseme poolest USA järel teisele kohale.
1970-ndate II poolel algas SLV-s majanduslangus nagu teisteski tööstusriikides. Põhjuseks:

nafta hinna tõus maailmaturul
võimul sotsiaaldemokraadid , mis tõi enesega kaasa riigi suurema sekkumise majandusse

1980-ndatel majanduskasv jätkus. Kasvuprotsent oli väike, kuid see oli nii tugeva majandusega riigi puhul normaalne. Abinõuks kasutati maksude vähendamist. Väliskaubanduses alates 1986.aastast esikohal maailmas.

3.2. Sisepoliitika:

Riigikord - parlamentaarne vabariik.

SLV asutati 24.mail 1949.a.; pealinn Bonn (alates 1991.a. taas Berliin ).
SLV on föderatiivne riik, mis koosneb liidumaadest. Igal liidumaal on oma põhiseadus, parlament e. Landestag ja valitsus ( analoogne USA-ga), millel on õigus lahendada liidumaa siseküsimusi.
Parlament - Bundestag võtab vastu seadusi ja määrab ametisse valitsusjuhi e. liidukantsleri. Silmapaistvamad kantslerid on olnud:

Konrad Adenauer (KDL) 1949.a.-1963.a. (14 aastat)
Helmuth Kohl (KDL) 1982.a.-2000.a. (18 aastat)

Riigipeaks on 5 aastaks valitav president, kellel on peamiselt ainult esindusfunktsioonid.
SLV-s on mitmeparteiline süsteem, kuid parlamendis on olnud esindatud 5% künnise tõttu (kehtestati 1957.a.) ainult kuni 4 parteid. Sõjajärgsel perioodil on domineerinud kaks parteid:

Kristlik Demokraatlik Liit / Kristlik Sotiaalne Liit (kristlikud demokraadid) - esindavad konservatiivset maailmavaadet
Sotsiaaldemokraatlik Partei (sotsiaaldemokraadid)

Noorsooliikumine:

Noorsooliikumine aktiviseerus 1960-ndatel aasatel nagu teisteski arenenud demokraatlikes riikides.
Radikaalsemalt meelestatud mässumeelsete poolt loodi vasakäärmuslik organisatsioon Punaarmee fraktsioon, mis üritas terroriga õõnestada kehtivat korda (41 hukkunut). 1980-ndatel likvideeriti (enamus liikmeid arreteeriti või põgenesid SDV-sse).

3.3. SLV välispoliitika:

SLV rahvusvaheline seisund:

Kuni 1951.a. kehtis liitlaste (Inglismaa, Prantsusmaa ja USA) okupatsioon .
1955.a. võeti SLV NATO-sse ja ta sai õiguse luua sõjavägi; sellega oli tunnustatud ka SLV suveräänsust (NATO liikmeks võtmise põhjuseks oli kartus kommunismi leviku ees).
1957.a. oli SLV Euroopa Ühenduse asutajaliige ja oli seal koos Prantsusmaaga liidripositsioonil.
Esialgu ei kuulunud ÜRO-sse, sest rahuleping sõlmimata.

Revanšismi vältimine Saksamaal:

Selleks, et vältida Natsi-Saksamaa taolise süsteemi taastekkimist ning revanšismiideid maha suruda, on SLV-s:

Saksa rahva süüdi tunnistatud sõjakuritegudes. Selle pärast lasub sakslastel kollektiivne vastutus natsikuritegude eest.
range tsensuur (keelatud on kasutada sõnu Reich , Groß deutschland e. Suur-Saksamaa jm. natsistlikku terminoloogiat).
keelatud on organisatsioonid ja parteid, mis kasutavad natsi- loosungeid ja põhimõtteid (denatsifitseerimine oli Potsdami konverentsi nõue).
kahjutasude maksmine natsismiohvritele (näiteks juutidele).
leppimine Prantsusmaaga (1870.a.-1945.a. peeti Prantsusmaaga 3 sõda)- 1963.a. sõlmiti Saksa-Prantsuse koostööleping.

Idapoliitika e. suhted Saksamaa Demokraatliku Vabariigiga (SDV-ga):
1949.a.-1970.a. mittetunnustamise poliitika:

SLV ei tunnustanud SDV-d ja selle piire (SDV-d peeti ajutiselt NSV Liidu poolt okupeerituks).
ei tunnustatud SDV idapiire e. Preisimaa , Sileesia ja Pommeri ära võtmist Saksamaalt.
Hallsteini doktriin rakendamine - SLV on saksa rahva ainus esindaja. Kõiki riike, kes loovad diplomaatilised suhted SDV-ga käsitleti kui SLV vaenulikke ja nendega katkestati igasugused suhted. Erandiks oli NSV Liit.
Peale Berliini müüri püstitamist 1961.a. läbikäimine Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel praktiliselt lakkas.

1970-ndatel SDV tunnustamine:

Sotsiaaldemokraatide ( Willy Brandt, kes sai SLV uue idapoliitika ja Saksamaade leppimise eest 1971 .a. Nobeli rahupreemia) võimule tulemisega muutus idapoliitika, sest vasaktsentristlikud sotsiaaldemokraadid suutsid paremini saavutada kontakti kommunistliku maailmaga :
SLV hakkas sõlmima nn. idalepinguid:

1970.a. leping Poola ja SLV vahel, millega lepingupooled lubasid loobuda vastastikku jõudu kasutamast ja tunnistati tingimusteta II maailmasõja järgseid piire Euroopas.
1970.a. sõlmiti samasugune leping SLV ja NSV Liidu vahel (NB! idalepingud ratifitseeriti SLV Riigipäeva poolt alles 1972.a. klausliga, et leping ei kehti ühinenud Saksamaa kohta).

1971.a. USA, Prantsusmaa, Inglismaa ja NAV Liit leppisid kokku Lääne-Berliini staatuse osas- Lääne-Berliin on iseseisev poliitiline üksus, kuid SLV-l on õigus esindada linna rahvusvahelisel tasandil. Taastus maismaaühendus SLV ja Lääne-Berliini vahel.
Suhted SLV ja SDV vahel:

1972.a. sõlmiti leping erineva sotsiaalse süsteemiga riikide rahulikust kooseksisteerimisest SDV ja SLV vahel (see võimaldas luua kahe riigi omavahelised majandussuhted ja suurendada kummagi riigi kodanike vastastikust läbikäimist).
1973.a. võeti mõlemad Saksamaad ÜRO liikmeks.
1974.a. sõlmiti kahe Saksamaa vahel diplomaatilised suhted.

Saksa-Saksa ajastu 1980-ndatel aastatel:

võimul olid taas kristlikud demokraadid, kes jätkasid heade suhete ja koostöö poliitikat SDV-ga (Bonnis nimetati seda ajastut Saksa-Saksa ajastuks ).
lepiti põhimõttega “ kaks riiki ühe rahvuse piires”.
1984.a. lõdvendati SDV-s emigreerimisseadusi ja SLV andis kohe SDV-le suuri laene majanduse arendamiseks (osa Lääne ajakirjanikke võrdles seda inimeste ostmise ja müümisega).
1987.a. toimus SDV kommunistliku diktaatori Erich Honeckeri visiit Bonni.

Peep Reimer

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 241 allalaadimist

Demokraatlikud lääneriigid pärast-Teist maailmasõda #1

Demokraatlikud lääneriigid pärast-Teist maailmasõda #2

Demokraatlikud lääneriigid pärast-Teist maailmasõda #3

Demokraatlikud lääneriigid pärast-Teist maailmasõda #4

Demokraatlikud lääneriigid pärast-Teist maailmasõda #5

Demokraatlikud lääneriigid pärast-Teist maailmasõda #6

Demokraatlikud lääneriigid pärast-Teist maailmasõda #7

Demokraatlikud lääneriigid pärast-Teist maailmasõda #8

Demokraatlikud lääneriigid pärast-Teist maailmasõda #9

Demokraatlikud lääneriigid pärast-Teist maailmasõda #10

Demokraatlikud lääneriigid pärast-Teist maailmasõda #11

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-10-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

241 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Linzuke18 Õppematerjali autor

maailmasõda marshalli plaan terroriprobleemid

Sarnased õppematerjalid

pdf

Maailm pärast II ms, USA ja Euroopa

aastate lõpul makartism (nimetus kontrollkomisjoni juhi vabariiklase J.McCarthy järgi)- hüsteeriline antikommunism, mille käigus riigiasutustes toimusid lojaalsuskontrollid ja lasti lahti kõik, keda kahtlustati kommunismimeelsuses või antiamerikanismis. Makartismi käigus hakati taga kiusama ka lihtsalt vasakpoolse või liberaalse maailmavaatega inimesi. Liikumine vaibus 1950.aastate algul. 2. Rassiline diskrimineerimine. Vaatamata USA poolt deklareeritava demokraatiaga, esines ka pärast Teist maailmasõda riigis rassilist diskrimineerimist. Esines neegrite lintšimisi ja seadustatud oli segregatsioon (e rassieralduspoliitika) transpordis, koolides, haiglates, tööhõives jne. Paljudes lõunaosariikides tehti neegritele takistusi valimistel (nt nõuti kirjaoskuse testi). 1950.-1960.aastatel jõudsid rassiprobleemid ka põhja. See oli seotud mustanahaliste sisemigratsiooniga, kes hakkasid lõunaosariikidest massiliselt siirduma põhjaosariikide suurlinnadesse ning seal getostuma.

Ajalugu

docx

USA majanduse areng peale II MS

kõikidel kodanikel tagatud isikuvabadus ja -õigused, majandus baseerub eraomandil ja turumajandusel, igale kodanikule tagatakse teatud elatustase tulude ümberjaotamisega riigieelarvest 60. aastatel kasvas L-E riikides noorsooliikumine → kõige ägedam vastasseis Prantsusmaal: tänavalahingud, kodusõjasarnane olukord(1968) → Gauelle saatis parlamendi laiali ja koondas vägesid ümber pealinna → pingeline olukord normaliseerus alles pärast palkade tõstmist. 70. aastatel olid võimul sotsiaaldemokraadid → poliitikat iseloomustas riigi osa suurendamine majanduses ja sotsiaaltoetuste kasv → peaaegu kõiki demokraatilikke lääneriike tabas majanduslik langus või majanduse kasvutempo pidurdumine → selle põhjuseks naftahindade järsk kasv, rahanduskriis, osades riikides ka liigsed kulutused sotsiaalabile 80.aastatel poliitikas toimus pööre paremale → sellele aitasid kaasa majandusprobleemide

Ajalugu

docx

Majanduse areng peale II Maailmasõda

kõikidel kodanikel tagatud isikuvabadus ja -õigused, majandus baseerub eraomandil ja turumajandusel, igale kodanikule tagatakse teatud elatustase tulude ümberjaotamisega riigieelarvest 60. aastatel kasvas L-E riikides noorsooliikumine kõige ägedam vastasseis Prantsusmaal: tänavalahingud, kodusõjasarnane olukord(1968) Gauelle saatis parlamendi laiali ja koondas vägesid ümber pealinna pingeline olukord normaliseerus alles pärast palkade tõstmist. 70. aastatel olid võimul sotsiaaldemokraadid poliitikat iseloomustas riigi osa suurendamine majanduses ja sotsiaaltoetuste kasv peaaegu kõiki demokraatilikke lääneriike tabas majanduslik langus või majanduse kasvutempo pidurdumine selle põhjuseks naftahindade järsk kasv, rahanduskriis, osades riikides ka liigsed kulutused sotsiaalabile 80.aastatel poliitikas toimus pööre paremale sellele aitasid kaasa majandusprobleemide

Ajalugu

docx

Külm Sõda ja kriisid, pingelõdvendus

maikuuni. Ainus mille NSV Liit saavutas oli see, et Lääne-Berliini ei arvatud loodava Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, vaid jäi iseseisvaks haldusüksuseks. Küll aga tekitas blokaad Saksamaa lõpliku lõhenemise: kolmes läänetsoonis kuulutati välja Saksa LV, idatsoonis Saksa DV. 1955.aastal võeti Saksa LV NATO liikmeks, seepeale rajasid NSV Liit ja tema sõltlased oma sõjalise organisatsiooni Varssavi Lepingu Organisatsiooni. Korea sõda. (1950-1953) Pärast II maailmasõda oli Korea jagatud kaheks: põhjas kuulutati NSV liidu toetusel välja Korea Rahvademokraatlik Vabariik, lõunas USA toetusel Korea Vabariik. 1950 aastal tungis Põhja-Korea Lõuna-Koreale kallale. Algas Korea sõda. Sõda kestis kolm aastat, kuni 1953.aastani. Põhja-Koread toetasid NSVL ja Hiina, Lõuna-Koread USA. Sõjal õiget võitjat polnud, võitjaks pidasid end mõlemad pooled. Lähis-Ida pingekolle (1948 – tänapäev) Osalejad: Iisrael vs. Palestiina ja seda toetavad araabiamaad

Ajalugu

doc

Idabloki lagunemine ja külma sõja lõpp

XI. Idabloki lagunemine ja külma sõja lõpp: 1. NSV Liit M.Gorbatsovi ajal (1985.a.-1991.a.): · Mihhail Gorbatsov nimetati NLKP peasekretäriks 1985.a. pärast eelkäija K.Tsernenko surma. Ta oli ainus kõrgharidusega NSV Liidu liider, gerontokraatia tingimustes "noormees"- 54 aastane. · Gorbatsov algatas perestroika e. poliitika, mille eesmärgiks olid senise sotsialistliku ühiskonna reformimine, et tuua riik välja majanduslikust kriisist. · Perestroika läbiviimiseks ning oma võimupositsioonide kindlustamiseks vanameelsete jõudude vastu (kes olid huvitatud Gorbatsovi kukutamisest ning reformide peatamisest) algatas

Ajalugu

doc

Külm Sõda

VII. RAHVUSVAHELISED SUHTED II MAAILMASÕJA JÄREL. KÜLM SÕDA: 1. Külm sõda: 1.1. Külma sõja kujunemine: · Külma sõja põhjuseks oli kahe vastandliku leeri kujunemine peale II maailmasõda. Demokraatlike lääneriike (USA, Suurbritannia jt-d.) ja NSV Liitu ühendavaks lüliks oli võitlus natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja tema liitlaste vastu. Koos sõja lõpuga lõid välja ka seni vindunud omavahelised vastuolud. Vähesel määral olid need välja löönud juba sõja ajal- erinevad arusaamad Teheranis ja Jaltas "Teise rinde" avamise küsimustes jne. · Omavaheliste pingete allikaks olid erinevad eesmärgid:

Ajalugu

odt

Euroopa riigid pärast II maailmasõda

EUROOPA 1. SAKSAMAA LIITVABARIIK SAKSAMAA LIITVABARIIK (SLV). POLIITILINE SÜSTEEM. SLV on parlamentaarne riik, mille pealinnaks sai peale Teist maailmasõda Bonn. SLV kui föderatiivne riik koosneb praegu 16 liidumaast. Igal liidumaal on oma põhiseadus, parlament ja valitsus. Parlament - Bundestag võtab vastu seadusi ja määrab ametisse valitsusjuhi, kelleks on liidukantsler. Presidendi funktsioonid on esinduslikud. Bundestagis on esindatud põhiliselt kolm parteid. Need on KDL/KSL (Kristlik- Demokraatlik Liit/Kristlik-Sotsiaalne Liit), VDP (Vaba Demokraatlik Partei) ja SDP (Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei). 1980. a

20. sajandi euroopa ajalugu

doc

USA, Jaapan ja Soome ning II maailmasõda

· Sotsiaalsete olude parandamine 11) Saksa majandusime- Suur majandustõus SLVs, mis väljendus inimeste eluolude paranemises ja uuenduslikkuses, majandusime sümboliks kujunes Volkswagen põrnikas. 12) Jaapani majandusime- Jaapani majanduse suur ja kiire tõus, kus Jaapani areng oli kaks-kolm korda kiirem kui teistes arenenud riikides 13) Finlandiseerumine- Soome kohastumine NL poliitikaga peale II maailmasõda. 14) Paasikivi-Kekkoneni liin- Soome heade suheteliin NL-iga 15) Põhjamaade Nõukogu- 1950 aastal loodud ühing, kuhu kuulusid: Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island, Fäärisaared, Gröönimaa ja Ahvenamaa. 2. Isikud! 1) H. Truman- Ameerika president 1945-1953, tema ajal algas külm sõda, võttis vastu palju otsuseid, et hoida ära kommunismi levikut nt. Marshalli plaan ja Trumani doktriin. 2) D

Ajalugu

Rohkem sarnaseid