Mida tähendab eurotsentrism või eurotsentristlik maailm?

Vastus leiad õppematerjalist: Maailm 20. sajandi algul

Maailm 20. sajandi algul (8)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

3 KEHV

Esitatud küsimused

Mida tähendab eurotsentrism või eurotsentristlik maailm?
Kuidas seda mõista?

I. Maailm 1900.a.-1913.a.:

Inimkonna edusammud ja probleemid 20.sajandi algul (õpik lk. 8-13):
20.sajandi alguse maailma iseloomustasid järgmised märksõnad:

Eurotsentristlik maailm:

Mida tähendab eurotsentrism või eurotsentristlik maailm?
20.sajandi alguse maailma valitses Euroopa:

enamus maailmast oli jagatud Euroopa riikide asumaadeks või mõjusfäärideks

Euroopa tsivilisatsiooni käsitleti kui ainuvõimalikku tsivilisatsioonivormi (sellega seoses tugevnesid rassistlikud arusaamad)

tugevnes ja levis Lääne- Euroopale omane liberaal -demokraatlik ühiskondlik ja poliitiline korraldus ( ehk isikuvabadustel, eraomandil ja turumajandusel ning demokraatial põhinev ühiskond).

vähemarenenud maades hakati Lääne-Euroopa eeskujul tühistama aegunud seaduseid ( likvideeriti liikumispiirangud, tsunftikorraldus, seisuslikud privileegid ja loodi valitavaid võimuorganeid).

Eluolu 20.sajandi algul (teaduse/tehnika areng):

Tööstuse arengu kiirenemine tõi kaasa:

urbaniseerumise (eriti Lääne-Euroopas ja USA idarannikul)
agraarühiskonna lagunemise arenenud riikides

Urbaniseerumisega arstiabi kättesaadavus kasvas, keskmise eluea kasv pani aluse kiirele rahvaarvu kasvule (demograafiline plahvatus).
Suurlinnad slummistusid; sellega kaasnesid mitmed sotsiaalsed hädad:

kuritegevuse kasv
probleemid hügieeniga
tööpuudus

Seoses urbaniseerumisega hakkasid kultuuritraditsioonid muutuma :

inimesed olid kõigele uuele vastuvõtlikumad
massikultuuri teke

Toimusid muutused olmes seoses tehniliste uuendustega:

Näiteks: KINO tõi kaasa muutused moes / tantsudes
ELEKTRIENERGIA
AUTO muutis inimese liikuvamaks
LENNUNDUSE arengu algus
RAUDBETOON ja TERAS võimaldas ehitada kõrghooneid

Tarbeesemete kättesaadavus kasvas seoses tööstuse arengu ja konveiersüsteemi kasutuselevõtuga (USA / Fordi tehased 1913).
Kiirenevad muutused olmes tõid kaasa samasugused muutused kunstis
20.sajandi alguses olid tähtsamad keskused:

majanduselus- USA idaranniku linnad
kunstielus- Pariis / Prantsusmaa

Töölisliikumise kujunemine ja kasv:

19. sajandiks oli seoses tööstusliku pöördega välja kujunenud töölisklass (ehk proletariaat )
Töölisliikumise eesmärgiks oli töölisklassi olukorra (töö ja palgatingimuste) parandamine
Töölisliikumise vormideks olid:

streigid

meeleavaldused

töölisklassi olukorra parandamine parlamentaarsel teel seadusandlust muutes (sotsiaaldemokraatlik arusaam).

kehtiva poliitilise süsteemi purustamine ülestõusu või revolutsiooniga ning proletariaadi diktatuuri kehtestamine (marksistlik arusaam).

Rahvusküsimuse teravnemine:

Rahvusluse ehk natsionalismi võidukäik algas koos Suure Prantsuse revolutsiooniga.
Rahvuslaste eesmärkid:

samast rahvusest elanikkonnaga väikeriikide ühendamine (N: Saksamaa 1871; Itaalia 1870).

impeeriumite vähemusrahvuste eraldumispüüdlused (N: Türgis; Venemaal; Austria-Ungaris).

laialdase autonoomia saavutamine (N: iirlaste võitlus home rule `i eest).

Rahvusluse kasv aitas kaasa:

I maailmasõja puhkemisele.
impeeriumite lagunemisele I maailmasõja käigus.
šovinismi kasvule (ehk suurrahvaste natsionalismile, mille käigus suruti maha väikerahvaid)
genotsiidile ehk mingi rahvuse või religioosse rühma tahtlikule ja füüsilisele hävitamisele (N: armeenlaste genotsiid Türgis).

Imperialism ja maailma rahvad / rahvusvahelised suhted (õpik lk.14-21):
2.1. Koloniaalvallutused ja imperialism: (Vt. lisaks ka õpik lk.14-21)

Euroopa riikide koloniaalvallutused algasid 15.sajandi lõpul koos suurte maadeavastustega.
Koloonia - territoorium , mis pole otseselt ühendatud emamaaga, ent on selle valitsuse all.
Koloniaalvallutus aktiviseerus 19.sajandil, kui hakati jagama /vallutama viimaseid seni veel vallutamata territooriumeid ning vallutustega liitusid seni asjast kõrvale jäänud riigid.
Imperialism- suurriikide poliitika, mille käigus toimus oma majandusliku mõju laiendamine maailmas ja vallutused koloniaalimpeeriumite loomiseks (NB! Imperialismi ajastuks loetakse 19.sajandi lõppu ja 20.sajandi algust).
Miks kolooniaid vallutati :

majanduslikud põhjused (odav tooraine ja tööjõud; uued turud oma toodangule).
liigse rahvastiku väljaviimiseks.
kolooniate omamine oli prestiiźne.
vallutajate strateegilised huvid (sõjaliste ning majanduslike tugipunktide loomine).
valitseja / eliidi / rahvuse auahnus .
rassiline kõrkus (pärismaalased ei saa valitsemisega hakkama).
soov pärismaalasi tsiviliseerida jne.

18.sajandi lõpul / 19.sajandi alguses algas ka vastupidine protsess- seniste koloniaalvalduste iseseisvumine (näiteks Inglise kolooniate iseseisvumine Ameerikas ja USA teke; endiste Hispaania kolooniate iseseisvumine Ladina-Ameerikas).
Suurimad koloniaalimpeeriumid (Vt.kaart õpikus lk.16)

2.2. Rahvusvahelised suhted 20.sajandi algul:

19.sajandi lõpul ja 20.sajandi algul kujunesid Euroopas välja selgepiirilised vastandlikud jõugrupid.
Kõigi suurriikide sooviks oli oma mõju tugevdamine ja teiste nõrgestamine.
Suurriikide hulgas jõuavad haripunkti Inglismaa ja Saksamaa vastuolud:

Inglismaa- suurim koloniaalriik ja suurima laevastiku omanik.
Saksamaa- üritas haarata uusi kolooniaid; üritas saavutada suuremat osatähtsust

maailmas.
2.3. Vastandlike sõjaliste liitude kujunemine: (Vt. kaarti õpikus lk.23)

KESKRIIKIDE BLOKK (ka KOLMIKLIIT ):
Kujuneb välja 19.sajandi lõpus Saksamaa; Austria-Ungari ja Itaalia vahel sõlmitud lepingute tulemusena.
1879 .a.- Saksamaa- Austria-Ungari liiduleping.
Lepe oli suunatud Prantsusmaa ja Venemaa vastu.
Saksamaa eesmärgiks oli leida liitlasi võitluses oma “loomuliku vastase” Prantsusmaa vastu.
Austria-Ungari lähenemisele Saksamaale aitas kaasa tema konkurents Venemaaga Balkani poolsaarel mõju suurendamise pärast.
1882.a.- Itaalia ühineb Saksa /Austria-Ungari liiduga.
Samas oli Itaalia kõikuvatel seisukohtadel ehk ebakindel partner - näiteks sõlmis Itaalia 1902 .a. leppe Prantsusmaaga , et võimaliku suure sõja korral jääb ta Prantsusmaa suhtes neutraalseks.

ANTANT ( ENTENTE ):
Kujunes välja kahepoolsete lepingute sõlmimise tulemusena Prantsusmaa, Venemaa ja Inglismaa vahel 19. ja 20.sajandi vahetusel. Polnud otsene sõjaline liit (selleks muutus Antant vahetult I maailmasõja eel ).
1893.a.- Venemaa- Prantsusmaa liidulepingu sõlmimine.
Prantsusmaa vajas liitlast Saksamaa vastu, sundimaks võimalikus sõjas Saksamaale peale sõja kahel rindel.
Venemaad hirmutas Saksamaa ühendamine ning naabri võimalikud taotlused Poola ja Baltikumi aladele . Samuti lähendas Venemaad Prantsusmaale asjaolu, et Venemaal oli soov laiendada oma mõju Balkani poolsaarel, millele ihus hammast ka Saksamaa liitlane Austria-Ungari.
1904 .a.- Prantsusmaa- Inglismaa leping (entente cordinale ehk “südamlik kokkulepe”).
Tegemist ei olnud otseselt liidulepinguga. Sellega jagati ära mõjupiirkonnad ja koloniaalvaldused Aafrika põhjaosas ning Maroko allutamine Prantsusmaale ja Egiptuse allutamine Inglismaale .
Leping vähendas pingeid vanade rivaalide vahel. Leppe sõlmimisele aitas kaasa mõlema kartus Saksamaa võimsuse kasvu pärast maailmas.
1907.a.- Inglismaa- Venemaa leping.
Lepet valmistasid ette Vene-Prantsuse ja Prantsuse-Inglise lepped , mis omakorda lähendasid ka Inglismaad ja Venemaad.
Leppega jagati ära mõjusfäärid Aasia vaidlusalustel territooriumitel (näiteks loobus Venemaa taotlustest Afganistanile; jagati Pärsia jne).

1905.a.-Björkö salaleping:
Nähes Inglismaa ja Prantsusmaa lähenemist (1904 entente cordinale) üritas Saksamaa omakorda vastukaaluks läheneda Venemaale, kasutades ära Inglise-Vene suhete madalseisu 1904.a.(Vene-Jaapani sõtta siirduvad Vene sõjalaevad kimbutasid briti kalalaevu).
1905.a. Björkö saarel Soome lahel toimunud kohtumisel kirjutas Venemaa keiser Nikolai II küll Saksa keisri Wilhelm II poolt pakutud liiduleppele alla; ent Vene peaminister suutis veenda tsaari sellest loobuma . Põhjused: liidulepingu sõlmimine Saksamaaga oleks tähendanud liidulepingu tühistamist Prantsusmaaga; samas oli Venemaa suures finantssõltuvuses Prantsusmaast (prantsuse väliskapital ja laenud). Seega ei õnnestunud Saksamaal Vene-Prantsuse liitu lõhkuda.

2.4. I maailmasõja eelsed konfliktikolded:

Esimene Marako kriis (1905-1906.a.):
Prantsusmaa tahtis hakata entente cordiale lepingut Maroko suhtes ellu viima ning alustas survet Maroko sultanile allutamaks riiki Prantsusmaale.
Saksamaa sekkus ja nõudis Maroko iseseisvuse säilitamist ning kõigile suurriikidele võrdseid võimalusi Marokos . Kui Prantsusmaa ei nõustu, lubas Saksamaa kasutada sõjalist jõudu.
Samas tegelikult kumbki suurriik sõda ei soovi:

Saksamaa kartis Inglismaa ja Venemaa liitumist Prantsusmaa poolel.
Saksamaa sõjalaevastik oli veel väike.
Prantsusmaa kartis alustada sõda, kuna liitlane Venemaa oli seotud sõjategevusega Jaapani vastu ning sõja kandumist Aafrikast Mandri-Euroopasse.

Kriisi tulemused:

1906.a. toimus konverents Maroko küsimustes, kus otsustati:

Säilitada Maroko iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus.
Kõigil suurriikidel on võrdsed võimalused majanduslikuks suhtlemiseks Marokoga.

NB! Maroko kriis oli esimene 20.sajandi konflikt, mis näitas suure sõja puhkemise võimalikkust.

Teine Maroko kriis (1911.a.):
1911.a. puhkes Marokos ülestõus. Prantsusmaa reageeris sellele Maroko pealinna okupeerimisega; ettekäändeks oli Prantsuse alamate kaitsmine.
Saksamaa kasutas ära Prantsusmaa tegevust ja saatis Maroko rannikule oma suurtükipaadi “ Panter ” (“Saksamaa pantrihüpe”) avaldamaks prantslastele survet.
1911.a. toimusid Maroko küsimuses Prantsuse-Saksa läbirääkimised; kus Saksamaa nõudis endale kompensatiooniks Maroko Prantsusmaa alluvusse mineku eest Prantsuse Kongot.
Inglismaa lubas võimalikus sõjas Prantsusmaad toetada; seepeale on sakslased sunnitud tagasi tõmbuma ja said tükikese Kongost (valdavalt kõlbmatud sood ja padrikud).
Maroko sattus seega Prantsusmaa protektoraadi alla.

(Protektoraat- riikliku sõltuvuse vorm, millega tugevam riik surub nõrgemale peale kaitselepingu).

Itaalia kasutas teist Maroko kriisi ära selleks, et vallutada Türgilt Liibüa Põhja-Aafrikas. Teised suurriigid olid seotud võimaliku sõjalise konflikti puhkemisega Marokos ning ei saanud seetõttu ka sekkuda.

Balkani sõjad:
19.sajandi lõpul- 20.sajandi alguses kujunes suureks konfliktikoldeks Balkani poolsaar; selle põhjuseks oli:

Türgi (varasema Balkani suurvõimu) jätkuv nõrgenemine.
Suurriikide vastandlikud huvid ( Austria-Ungari ja Venemaa püüdlused laiendada oma mõjusfääre Balkanil ).
Balkani rahvaste iseseisvuspüüdlused ja uute riikide teke.

1908.a.- Austria-Ungari annekteeris (liidendas vägivaldselt) Bosnia -Hertsegoviina. See ala kuulus ametlikult küll Türgile, ent oli reaalselt Austria-Ungari okupatsioonivõimude kontrolli all alates 19.sajandi lõpukümnenditest. Sellega vallandus Bosnia kriis. Antant ja eriti Venemaa sellega nõustuda ei taha, ent võimaliku sõja hoidis ära Saksamaa toetus Austria-Ungarile.
Esimene Balkani sõda (1912-1913.a.):

Sõja ajend - Itaalia-Türgi 1911.a. sõda, mis näitas Türgi nõrkust.
Balkani riigid tahtsid seda ära kasutada, haaramaks enese kätte slaavi ja albaanlaste alasid.
Venemaa toetas Balkani riike: tahtis suurendada oma mõju Balkanil ja kasutada Balkani riike ära surveks Saksamaa ja Austria-Ungari vastu.
1912.a. puhkes sõjategevus Türgi vastu.
Türgi vastasesse koalitsiooni kuulusid Serbia , Bulgaaria ja Montenegro.
Türgi sai ruttu lüüa ja 1913.a. Londonis sõlmitud rahu tulemusena kaotas enamuse Balkani poolsaare valdustest ning pidi leppima Albaania iseseisvumisega.

Teine Balkani sõda (1913.a.):

Sõja põhjuseks oli esimese sõja võitjate suutmatus kokku leppida vallutatud alade jagamises.
Bulgaaria vastu astusid välja Serbia, Kreeka; hiljem ka Rumeenia ja Türgi.
Bulgaaria sai lüüa.
1913.a. sõlmiti Bukaresti rahu, millega Bulgaaria kaotas esimeses Balkani sõjas võidetud alad ja lisaks sellele ka osa oma põlisaladest.

NB! Balkani sõdade tulemusena tugevnes Serbia riik, mis taotles poolsaarel Suur-Serbia riigi loomist. Selle tõttu kasvasid Serbia pinged Austria-Ungariga (kes samuti üritas laieneda Balkani slaavi alade arvelt. Probleemi teravdas omakorda Serbia liidusuhted Venemaaga ja Austria-Ungari liidusuhted Saksamaaga.

Balkani (Euroopa) püssirohutünn- Balkani poolsaarel võisid riikide omavahelised liidusuhted vallandada väikesest konfliktist suure sõja.

Suurriigid 20.sajandi algul (Vt. õpik lk.22-48):
3.1. Inglismaa (õpik lk.22-25):

Riigikorralt konstitutsiooniline monarhia .
20.sajandi algul lõppes nn. viktoriaanlik ajastu ( 1837 -1901 valitsenud kuninganna Victoria järgi)- Suurbritannia hiilgeperiood, kui britid olid sõjaliselt ja majanduslikult võimsaim suurriik ja suurim koloniaalimpeerium.
20.sajandi alguseni kehtis kahepartei süsteem- võimul vahetusid alalhoidlikum Konservatiivne Partei ( toorid ) ja reformialtim Liberaalne Partei ( viigid ).
1906.a. tekkis Tööerakond (Leiboristlik Partei)- põhimõtetelt sotsiaaldemokraatlik partei, mis esialgu küll võimule ei pääse, ent hakkas ära tõmbama seni liberaalidele läinud hääli.
1899-1902 toimus Inglise-Buuri sõda Lõuna-Aafrikas:

sõda näitas inglaste suutmatust hakkama saada vähemuses olevate buuridega (hollandi päritolu väljarändajad, kes olid asutanud Lõuna-Aafrikas oma vabariigid)
nõrgendas Suurbritannia rahvusvahelist positsiooni (näiteks muu maailma toetav suhtumine buuridesse)
vähendas konservatiivide populaarsust ja tõi kaasa liberaalide võimulepääsu (1906).

Liberaalid viisid vaesuse vähendamiseks läbi:

maksude suurendamise suurmaaomandilt / suurtuludelt.
suurendati vanaduspensione, tervisekindlustust, töötuabiraha.
saadud raha kasutati ka laevastiku suurendamiseks (eesmärk- Saksamaast poole suurema laevastiku ehitamine).

Sisepoliitilisi probleeme tekitas Iiri küsimuse teravnemine:

Iirimaa vallutati inglaste poolt 12-17.sajandil.
19.sajandi lõpust aktiviseerus iirlaste rahvuslik vabadusvõitlus
Vabadusvõitluse põhiline eesmärk oli saavutada home rule- Iirimaa laialdane autonoomia Briti impeeriumi koosseisus (oma parlamendi ja sõjaväe loomine; riigipeaks oleks jäänud Briti monarh).
Iiri küsimust teravdasid ka usulised vastuolud- iirlased olid katoliiklased; sisserännanud inglased aga protestandid .
Rahvuslik rõhumine, kehvad majandusolud ja eriti 19.sajandi keskpaiga kartuliikaldused tõid enesega kaasa ka iirlaste massilise väljarände (peamiselt USA-sse).
1914.a. Inglise parlament võttis home rule`i vastu (suhteliselt piiratud autonoomiaga), aga selle kehtima hakkamine lükati Esimese maailmasõja puhkemise tõttu edasi ning see omakorda viis iirlased ülestõusu alustamiseni (1916.a. Lihavõtteülestõus).

20.sajandi algul aktiviseerus ka sufražettide liikumine (vt. õpik lk.25), mille eesmärgiks oli naistele valimisõiguse andmine.
Peamiseks välisvaenlaseks oli saanud Saksamaa- see omakorda lähendas Suurbritanniat Prantsusmaale ja Venemaale.

3.2. Prantsusmaa (lk.25-27):

Kuni 1871.a. oli keisririik , hiljem vabariik (III vabariik).
Majanduse arengult jäi Euroopas maha Saksamaast ja Inglismaast; majandus säilitas endiselt agraarse (valdavalt põllumajandusliku) iseloomu.
Palju kapitali veeti riigist välja (mitte ei paigutatud kodumaise tööstuse arendamiseks ) kolooniatesse või laenati (näiteks Venemaale).
Iseloomulik oli paljuparteilisus (parlamendis omas esindatust tavaliselt üle 10 partei).
Parteide skaalal tugevnesid paremäärmuslased (näiteks monarhistid , kes tahtsid taastada 1848.a. kukutatud Orleansi dünastiat) ja pahempoolsed väikekodanlikud parteid (radikaalid; radikaal -sotsialistid).
Sisepoliitikat sajandivahetusel aktiviseeris Dreyfus`i afäär (Vt.õpik lk.26).
Peamine sisepoliitiline probleem- suhtumine katoliku kirikusse. Kirik oli rikas; palju mõjuvõimsaid organisatsioone ning omas suurt mõju hariduse andmises.
20.sajandi algul vasaktsentristlikud valitsused natsionaliseerisid kiriku varad ; suleti kirikukoole; keelati vaimulikel koolides õpetamine; kehtestati usutalituste ja südametunnistuse vabadus.
1912.a. tulid võimule taas parempoolsed , kes alustasid ettevalmistusi sõjaks Saksamaaga ning kavandasid selleks ulatuslikke relvaprogramme.
Prantsusmaa oli suure koloniaalimpeeriumi omanik ( kolooniad valdavalt Põhja-Aafrikas ja Kagu-Aasias).
Peamine välisvaenlane oli 19.sajandi teisest poolest alates Saksamaa, põhjuseks lüüasaamine 1870-1871 Prantsuse-Preisi sõjas ning Elsass-Lotringi piirkonna kaotamine.
Saksamaa vastu liitlasi otsides hakkas Prantsusmaa parandama suhteid Venemaa ja Inglismaaga.

3.3. Saksamaa (õpik lk.28-29):

1871.a. loodi Saksa keisririik ( Preisimaa viis Prantsuse-Preisi sõja ajal 1870-1871 lõpule Saksamaa ühendamise).
Saksamaa oli liiduriik (koosnes 4 kuningriigist; 6 suurhertsogkonnast; 12 hertsogkonnast ja 3 vabalinnast), milles domineeris Preisimaa.
Keisril (Wilhelm II 1888-1918) olid laialdased volitused (näiteks määras ametisse valitsusjuhi- kantsleri); kahekojaline parlament oli suhteliselt nõrga võimuga.
Parlamendi alamkojas (Riigipäevas = Bundestagis) oli esindatud tavaliselt 10-12 parteid, seetõttu olid iseloomulikud koalitsioonivalitsused .
Valitsused on tavaliselt paremtsentristlikud.
Järjest kasvas sotsiaaldemokraatide populaarsus, ent valitsustesse ei lähe ( erandiks I maailmasõja aegne seinast -seina valitsus).
Seoses välispoliitika aktiviseerumisega kasvas šovinism- marurahvuslus; suurriiklik patriotism (vastandub väikerahvaste natsionalismile). Sakslaste šovinism väljendus väikerahvaste rõhumise suurendamises, eriti poolakate saksastamise katsetes ning massilises kolonisatsioonis põlistele poola aladele.
Kuni 1890-ndateni oli Saksamaa välispoliitika Euroopa- keskne : tehti katseid liidusuhete sõlmimiseks Venemaaga, vältimaks sõda kahel rindel (Prantsusmaa oli nii või teisiti Saksamaa loomulik vastane).
1890-ndatel pöörduti Euroopa-kesksuselt maailmapoliitikale- alustati koloniaalvallutusi Aafrikas ja Okeaanias . Selleks rajati suur laevastik (Inglismaa järel teisel kohal enne I maailmasõda). Saksamaa koloniaalvallutused viisid suhete halvenemiseni Inglismaaga.

3.4. Austria-Ungari (lk.30-31):

Austria keisririigist moodustati 1867.a. kaksikmonarhia (Austria-Ungari loomisega püüti 1866.a. sõjas Preisimaaga lüüa saanud paljurahvuselist riiki tugevdada).
Riik koosnes:

Austria keisririigist (Austria, Tšehhi, Sloveenia , Galiitsia ja Bukoviina).

Ungari kuningriigist (Ungari, slovakkia , Horvaatia , Vojvodina).

Valitsevad rahvused riigis olid vastavalt austerlased ja ungarlased .
Austria-Ungari oli:

personaalunioon (Austria keiser oli ühtlasi Ungari kuningas).
reaalunioon ( kummalgi riigi osal oli oma põhiseadus, parlament ja valitsus; ühised olid välis-, sõja- ja rahandusministeeriumid).
konstitutsiooniline monarhia- riigipea oli keiser Franz Joseph I (1830-1916; keiser 1848-1916; õnnetu saatusega valitseja, kelle vend Maximilian hukati Mehhikos ; naise tappis anarhist; poeg sooritas enesetapu; vennapoja Franz Ferdinandi tapsid Serbia natsionalistid 1914); valitsusjuhid määrati ametisse keisri poolt; parlamendi tegevust takistasid aga rahvuslikud vastuolud.

NB! Austria-Ungari põhiprobleemiks oli rahvusküsimus.

Riik oli paljurahvuseline (Vt. joonis õpik lk.30).
Enamus vähemusrahvuseid nõudis laialdast autonoomiat või täielikku iseseisvust.
Küsimust teravdas veelgi Bosnia-Hertsegoviina annekteerimine 1908, millega saadi juurde veel serblaseid ja bosnia muhameedlased (1878.aastast Austria-Ungari poolt okupeeritud).
NB! Vt. karikatuuri õpik lk.30. Kuidas seda mõista?
Austria-Ungari peamine välispoliitiline konkurent oli Venemaa (mõlemad üritasid oma mõju laiendada Balkani poolsaare lõunaosas); rivaliteet Venemaaga viis Austria-Ungari lähenemiseni Saksamaaga.

ITAALIA (lk.31-32):

Riigikorralt konstitutsiooniline monarhia (Vittorio Emanuele III 1900-1946).
1870.aastaks viidi Sardiinia eestvedamisel Itaalia ühendamine lõpule.
19.sajandi lõpuni oli vähearenenud agraarne riik.
20.sajandi alguses tööstuslik areng kiirenes.
Itaalia eripära- põhjas tööstus areneb kiiremini, Lõuna-Itaalia jääb agraarseks. (NB! Olukord säilinud tänaseni, küll mitte nii drastiliselt).
Tugevad positsioonid ühiskonnas olid katoliku kirikul (Vatikan kui katoliku kiriku keskus) ja maffial.
Vaesuse ja ülerahvastatuse tõttu toimus ulatuslik väljaränne (eriti USA-sse ja Prantsusmaale).
Ühiskonnas kasvas kiiresti vasakpoolsus (1892.a. rajati Sotsialistlik Partei; erinevalt teistes Euroopa suurriikide vasakpoolsetest toetasid nad Itaalia koloniaalvallutusi- “vähendamaks vaesust Itaalias”).
Vaesuse tõttu Itaalia siseturg oli kitsas ning toorainet oli vähe- see aitab kaasa koloniaalvallutustele.
Nõrgenevalt Türgilt haarati 1911-1912.a. peetud sõja tulemusena Põhja-Aafrikas Tripolitaania ja Kürenaika, millest saab Itaalia koloonia Liibüa.

Sõjaliselt nõrgale Itaaliale oli sõjapidamine kallis; see toob kaasa hindade ja maksude tõusu, mis vallandab streikidelaine ja rahulolematuse kasvu.
3.6. Ameerika Ühendriigid (lk.37-40):

Majanduslikult arenenuim suurriik 20.sajandi algul (Inglismaast möödus 19.sajandi lõpukümnenditel).
Presidentaalne vabariik.
Kaheparteiline süsteem (traditsiooniliselt Demokraatlik Partei tugevam lõunaosariikides; Vabariiklik Partei põhjas).
Sajandi algul sisepoliitikas domineerivad vabariiklased (kuni 1912.a. valimisteni).

Põhjused:

rahvas toetab vabariiklaste aktiivset välispoliitikat
kõrged tollitariifid siseturu kaitseks

1912.a. valimised võitis Demokraatlik Partei / W. Wilson (põhjuseks vabariiklaste lõhenemine valimistel):

piirati monopolide tegevust
vähendati tollitariife

Välispoliitika:

Euroopa suunal aeti isolatsionistlikku välispoliitikat (Euroopa asjadest hoiti eemale; samas esineti Ladina-Ameerika “ kaitsjana ” Euroopa riikide vastu. Põhines Monroe doktriinil).

Aktiivselt sekkuti sõjaliselt, poliitiliselt ja majanduslikult Kesk- ja Lõuna-Ameerika siseasjadesse.

1898 -1899 peetud sõjas Hispaaniaga vallutati Puerto Rico ja Kuuba (viimane jäi iseseisevaks, aga USA kontrolli all) ning Filipiinid .

Kasvas USA huvi Vaikse ookeani regiooni vastu, mis teravdab suhteid Jaapaniga.

Wilsoni välispoliitika oli rahumeelsem (sekkuti vähem Ladina-Ameerika riikide siseasjadesse; võimaluse korral üritati konflikte vältida; Esimese maailmasõja puhkedes jäi USA neutraalseks kuni1917.aastani).
3.7. Jaapan (lk.40-41):

1868.a. alustati Jaapanis riigi moderniseerimist ja isolatsionismist loobumist.
20.sajandi alguseks oli loodud kaasaegne tööstus ja raudteedevõrk; moodustatud moodne riigiaparaat , sõjavägi ja laevastik.
Jaapan oli konstitutsiooniline monarhia- riigipeaks oli laialdaste võimuvolitustega keiser, keda abistas keisri määratud riiginõukogu (genro); parlamendi volitused olid suhteliselt piiratud.
Saavutanud moderniseerimise tulemusena suurriigi staatuse, rakendas Jaapan saavutatud võimsuse agressiivse välispoliitika elluviimiseks:

1904-1905 Vene-Jaapani sõjas lõi Venemaad (ja sai oma mõjusfääri Mandzuuria).

1910 annekteeris Korea.

Jaapani edu Vaikse ookeani regioonis hakkas häirima USA-d.

3.8. Venemaa (lk.41-48):

Riigikorralt absolutistlik monarhia (Nikolai II 1894-1917).
Sisepoliitikat iseloomustab loosung “1 impeerium , 1 valitseja, 1 usk, 1 keel” ehk teisisõnu:

Vene impeeriumi äärealade tihedam sidumine põlisaladega; äärealade autonoomia piiramine / kaotamine (näiteks Balti erikorra likvideerimine Balti kubermangudes); seadusandluse ühtsustamine.

isevalitsus- keiser ( tsaar ) omas piiramatut võimu; konstitutsioon puudus; parlamenti kokku polnud kutsutud; valitsus vastutas keisri ees; jõukal kodanlusel puudus poliitiline võim; kodanikuvabadused puudusid; poliitilist opositsiooni kiusati taga jne.

Vene õigeusu pealesurumine teiseusulistele; teistele usuvooludele takistuste tegemine.

venestamine ; mittevenelaste rahvuslik rõhumine (seda eriti Baltikumis; Poolas; Soomes; juutide tagakiusamine ).Venemaa kui “rahvaste vangla” ( venelasi rahvastikust 43%).

Majanduslikult oli teistest suurriikidest mahajäänud; selgelt agraarne riik; tööstuse areng kiirenes alles sajandivahetusel (tööstustoodang 2-3-kordistus 10 aastaga!).
Majandusele oli iseloomulik väliskapitali väga suur osakaal; tööstuse koondumine teatud piirkondadesse; protektsionistlik majanduspoliitika ; peamiseks eksportartikliks oli vili (samal ajal omal pidevad näljahädad).
Põllumajanduse põhiprobleemiks oli maaküsimus- suur osa maavaldustest kuulub mõisnikest suurmaaomanikele, samal ajal valitseb talupoegade hulgas terav maapuudus.

(rahvaarv kasvas 1880.a 89 miljonilt 1914.aastaks 175 miljonile).

19.sajandi keskpaigast alates Venemaa rahvusvaheline tähtsus langes (Krimmi sõda 1853- 1856 ) ja Venemaa muutus suurriikide hulgas teisejärguliseks riigiks.
19.sajandi lõpust aktiviseerus Venemaa välispoliitika Kaug-Ida suunal. Kasutades sisesegadusi Hiinas okupeeris Mandźuuria (Kirde-Hiina) ja Põhja- Mongoolia ning teravnes konkurents Jaapaniga Korea poolsaare pärast.
Vastuolud Jaapaniga Kaug-Idas viisid Vene-Jaapani sõja puhkemiseni (1904-1905); mille kiiresti moderniseerunud Jaapan võitis. Lüüasaamine sõjas tõi Venemaale kaasa territoriaalseid kaotuseid (Sahhalini saare lõunaosa); vähendas Venemaa mõju Hiinas; langetas Venemaa rahvusvahelist prestiiźi ning kiirendas 1905.aasta revolutsiooni puhkemist.

1905.a. revolutsioon :
Põhjused:

Soov laiendada kodanikuvabadusi.
Soov reformida senist aegunud riigikorraldust.
Viletsad majanduslikud olud; talurahva vastuolud mõisnikega.
Väljaastumised äärealadel olid seotud ka venestamispoliitikaga.
Vasakpoolsete illegaalsete parteide (sotsialistid-revolutsionäärid / esseerid ja Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei / VSDTP) kihutustöö jne.

Ajend- Verine pühapäev Peterburis (9.jaanuar 1905.a.) (Vt. õpik lk.43)
Käik:

Revolutsioon oli stiihiline; ilma kindla juhtimise ja koordineerimiseta.
Erinevates kohtades ja erinevatel aegadel puhkesid streigid / üldstreigid; mässud vasakpoolse meelsusega sõjaväeosades (näiteks soomuslaeval Potjomkin); talurahvamässud ja mõisate põletamised (eriti Lätis); ülestõusud linnades (näiteks Moskvas).
Sellistes tingimustes oli tsaarivalitsus sunnitud tegema teatavaid järeleandmisi-17.oktoobri manifestiga (1905.a.)lubas Nikolai II tagada sõna-, südametunnistuse-, koosolekute- ja ühinemisvabaduse; asutada parteisid ning kokku kutsuda parlament- Riigiduuma (esimese Riigiduuma valimised toimusid1906.a. kevadel).

Revolutsiooni tulemused:

Revolutsiooniline liikumine lämmatati 1906.aastaks jõuga ja järeleandmiste tegemisega.
Venemaal algas sellega nn.näilise konstitutsionalismi (ka duumamonarhia) ajajärk (1906-1917).
Riigiduuma volitused olid piiratud (näiteks oli keisril õigus see enne tähtaega laiali saata; mida ka kasutati valitsusele ebasobiva koosseisu tõttu).
Keiser säilitas laialdase võimu (õigus ise seaduseid välja anda; õigus teostada ainuisikuliselt välispoliitikat; valitsus oli vastutav ainult tema ees jne.).
Samas laienesid siiski kodanikuvabadused; paranes tööliste ja talupoegade olukord; vähenes väikerahvaste rahvuslik rõhumine jne.

Parandamaks põllumajanduse olukorda viis peaminister P.Stolõpin (1906-1911) läbi agraarreformid, millega: likvideeriti külakogukonnad (kaotati kogukondlik maakasutus ja ühiskäendus; talupoeg muutus majanduslikult iseseisvaks); vähendati rendihindu; jagati soovijatele Siberis maid.

13
Peep Reimer

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk · .doc · 424 allalaadimist

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-10-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

424 laadimist Kokku alla laetud

8 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Linzuke18 Õppematerjali autor

koloniaalimpeeriumid antant protektoraat balkani sõda

Sarnased õppematerjalid

odt

Rahvusvahelised suhted maailmasõja eel

Rahvusvahelised suhted maailmasõja eel Kõik suurriigid olid huvitatud oma mõju tugevdamisest ja teiste nõrgestamisest. Inglismaa- suurim koloniaalriik ja suurima laevastiku omanik. Saksamaa- üritas haarata uusi kolooniaid; üritas saavutada suuremat osatähtsust maailmas. Koloniaalvallutused ja imperialism: Koloonia - territoorium, mis pole otseselt ühendatud emamaaga, ent on selle valitsuse all. Imperialism- Suurriikide püüe oma territooriumi naabrite arvel laiendada ja endale kolooniaid hõivata Miks kolooniaid vallutati: majanduslikud põhjused (odav tooraine ja tööjõud; uued turud oma toodangule). liigse rahvastiku väljaviimiseks. vallutajate strateegilised huvid (sõjaliste ning majanduslike tugipunktide loomine). valitseja / eliidi / rahvuse auahnus. soov pärismaalasi tsiviliseerida jne. Inglismaa ja Prantsusmaa Tänu Edward VII paidlikule ja seltskondlikule suhtlemisele hakkas vaenulikkus Prant

Ajalugu

docx

Ajalugu konspekt 20. sajandi l osa

vananemine, aegunud energiaallikate kasutamine. Venemaa mahajäänud argaarmaa, kus 90% elanikkonnast olid talupojad. Tööstus peamiselt suurlinnades või impeeriumi Euroopa provintsides ning baseerus peamiselt välismaisel (Prantsuse) kapitalil. SUURRIIGID 20.SAJANDI ALGUL(§ 3-5, lk.22-48) Suurbritannia (lk 22-25) Sisepoliitika: Riigikorralt parlamentaarne monarhia. 20.sajandi algul lõppes nn. viktoriaanlik ajastu (1837-1901 valitsenud kuninganna Victoria järgi)- Suurbritannia hiilgeperiood, kui britid olid sõjaliselt ja majanduslikult võimsaim suurriik ja suurim koloniaalimpeerium. Ühiskonnas puritanism, terav sotsiaalne kihistumine ja vahede tegemine erinevate sotsiaalsete gruppide vahel: ülemkiht - aadlikud, kodanlus ja alamkiht - töölised, teenijad, talupojad. 20

Ajalugu

docx

Maailm 20. sajandi algul. Imperialism. 1905. a revolutsioon.

Suurbritannia (lk 22-25) Sisepoliitika: · Riigikorralt parlamentaarne monarhia. · 20.sajandi algul lõppes nn. viktoriaanlik ajastu (1837-1901 valitsenud kuninganna Victoria järgi)- Suurbritannia hiilgeperiood, kui britid olid sõjaliselt ja majanduslikult võimsaim suurriik ja suurim koloniaalimpeerium. Ühiskonnas puritanism, terav sotsiaalne kihistumine ja vahede tegemine erinevate sotsiaalsete gruppide vahel: ülemkiht - aadlikud, kodanlus ja alamkiht - töölised, teenijad, talupojad. · 20

Ajalugu

doc

Maailm 20.sajandi algul

KORDAMISKÜSIMUSED 1. Maailm 20. sajandi algul 1. Millal algas ja mis oli nn imperialismiajastu? (Selgitus näidetega). Selgita sovinism, imperialism, Euroopa tsivilisatsioon, koloniaalimpeerium, koloonia, dominioon. Suuremad koloniaalimpeeriumid, nende tähtsamad kolooniad, dominioonid (kaart!). - 19. saj lõpp, sel sajandil oli maailma arengut oluliselt mõjutanud rahvusluse levik ja mitme mõjuka rahvusriigi teke (nt Saksamaa ja Itaalia). *Sovinism marurahvuslus; oma rahvuse teistest paremaks pidamine.

Ajalugu

doc

Esimene maailmasõda ja revolutsiooniline kriis euroopas

II. I MAAILMASÕDA (1914-1918) JA REVOLUTSIOONILINE KRIIS EUROOPAS 1. I MAAILMASÕDA: 1.1. Sõja põhjused: Suurriikide imperialistlik poliitika - kõik suurriigid soovisid oma majanduslikku, poliitilist ja sõjalist mõju maailmas suurendada. Suurbritannia ja Saksamaa võitlus liidrirolli pärast maailmas. Saksamaa soov omandada uusi kolooniaid, kuid kuna maailm oli juba suurriikide vahel ära jagatud, siis tähendas see kolooniate ümberjagamist. Prantsusmaa soov saada revans kaotuse eest Prantsuse-Preisi sõjas ning saada tagasi Saksamaale kaotatud Elsass-Lotringi alad. Venemaa ja Austria-Ungari konkurents mõjupiirkondade pärast Balkani poolsaarel. Suurriikide liidusuhete mehhanism (Kolmikliidu ja Antanti kujunemine). Rutakad mobilisatsioonid ja ultimaatumid. Rahvustevahelised vastuolud Euroopas.

Ajalugu

pdf

I Maailmasõda

Balkani rahvaste iseseisvuspüüdlused viisid uute riikide tekkimisele. Bosnia Kriis | 1908 - 1909 Anneksioon - liidendamine vägivaldselt. Kriis kahjustas jäädavalt suhteid ühelt poolt Austria-Ungari ning teiselt poolt Venemaa keisririigi ja Serbia vahel. Austria-Ungari võttis üle jõuga Bosnia-Hertsegoviina, mis kuulus küll ametlikult türgile, ent oli reaalselt Austria-Ungari okupatsioonivõimude kontrolli all juba alates 19. sajandi lõpukümnenditest. Antanti riigid, eriti Venemaa annektsiooniga nõustuda ei tahtnud, ent võimaliku sõja hoidis ära Saksamaa toetus Austria-Ungarile. I Balkani sõda | 1912 - 1913 Ajendiks oli Itaalia-Türgi sõda(1911-1912) Nähes türgi nõrkust, tahtsid Balkani riigid seda ära kasutada ja haarata enese kätte slaavi ja albaanlaste alasid. Venemaa toetas Balkani riike, sest tahtis suurendada oma mõju balkanil ja

Ajalugu

doc

Imperialismiajastu

Elanike kihti, kes elasid ainult oma kapitalilt teenitud tulust nimet. rantjeedeks. Imperialismiajastul kasvavad sotsiaalsed vastuolud. Võitlus tööandjate ja töötajate vahel kestis kogu 19. saj. Oma õiguste kaitseks koonuvad töötajad ametiühinguteks. Tööliste huvisid hakkavad esindama sotsialistlikud ja sotsiaaldemokraatlikud töölisparteid. Sotsiaalprobleemide kõrval ohustas Euroopat ka rahvusküsimuse teravnemine 20. saj. algul. Rahvaste enesemääramiseõigus kuulus Suure Pr. rev. põhimõtete hulka. Teoreetiliselt tunnustasid seda kõik riigid Saksamaa ja Itaalia ühinemist ühtseks rahvusriigiks ning Ungari laialdast autonoomiat 19. saj. käsitati kui progressi saavutust. Norra veretut eraldumist Rootsist 1905.a. vaadeldi kui rahvusliku enesemääramise protsessi. Samal ajal olid Venemaa ja

Ajalugu

doc

Esimene Maailmasõda

Esimene maailmasõda 1914-1918 Haaras 1,5 miljardit inimest (75% maakera elanikkonnast). Sõja lõpuks osales 38 riiki. Surma sai 10 miljonit inimest, haavata 20 miljonit. Sõjatanner hõlmas üle 4 miljoni km², rinnete kogupikkus u. 3000 km. Sõda toimus Euroopas, Aasias, Aafrikas, ookeanidel. I Rahvusvahelised suhted sõja eel 20. sajandi algul süvenesid kahe Euroopa mõjukaima riigi Inglismaa ja Saksamaa vahelised vastuolud. Kujunesid riikide rühmitused: Keskriigid Antant 1879 leping Saksamaa + Austria-Ungari 1893 Venemaa + Prantsusmaa leping 1882 liitus Itaalia (NB! 1915 läks Antanti 1904 Inglismaa ja Prantsusmaa leping poolele). Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia (Entente cordiale)

Ajalugu

Rohkem sarnaseid