Ajalugu konspekt 20. sajandi l osa (0)

Maailma majanduse põhijooned:

• Tööstustoodangu kiire kasv, eriti uutes tööstusharudes (keskmine juurdekasv 5% aastas).
  
• Monopolide teke, eelõige USA-s. Monopol - ettevõte (või ettevõtete ühendus), mis kontrollib tootmist ja turustamist ühes või mitmes tootmisharus. Probleemiks kujunevad: konkurentsi vähenemine, hindade kasv, dumpingu kasutamine - välisturul kauba müümine madalate hindadega, et konkurente pankrotti ajada, väikeettevõtete laostumine . Näiteks: 1913 teenivad 2% ameeriklastest 60% rahva tulust, jõukamad perekonnad on Morganid ja Rockefellerid, kes kontrollivad 341 suurettevõtet e 20% rahva varast.
  
• Teaduse ja tehnika saavutuste aktiivne rakendamine tootmises
  
• Kapitali väljavedu rikastest tööstusriikidest vähem arenenud maadesse ja kolooniatesse, et kasutada sealseid loodusrikkusi ja odavat tööjõudu.
  
• Kasvab rantjeede arv. Rantjee - inimene, kes elatub oma pangaprotsentidest (Pr-l eriti levinud)
  
• Kasvab protektsionism - riigi majanduspoliitika oma siseturu kaitsmiseks välismaiste tootjate eest tollide suurendamisega ja sisseveo kvootide kehtestamisega jne.
  

Suurriikide majandustase:

• Maailmamajanduses domineerib USA.
  

Põhjused: suur siseturg , palju kasutamata maavarasid, kaasaegne sisseseade, pidev odava tööjõu sissevool , raudteede kiire areng, vähene seotus kolooniatega

• Saksamaa tõuseb 20.sajandi teisel kümnendil teisele kohale.
  

Põhjuseks: hiljem toimunud tööstuslik pööre = tehnoloogia uuem , arenevad just uued tööstusharud - keemia-, auto-, elektroonikatööstus), toodetel hea kvaliteet ja odav hind võrreldes Inglismaaga

• Suurbritannia langeb kolmandale kohale.
  

Põhjuseks: vabakaubanduse asendamine protektsionismiga, kapitali ebaotstarbekas paigutamine ( kas kolooniatesse või raha lihtsalt tarbiti ära), tööstuse sisseseade vananemine , aegunud energiaallikate kasutamine.

• Venemaa mahajäänud argaarmaa, kus 90% elanikkonnast olid talupojad. Tööstus peamiselt suurlinnades või impeeriumi Euroopa provintsides ning baseerus peamiselt välismaisel (Prantsuse) kapitalil.
  

SUURRIIGID 20.SAJANDI ALGUL(§ 3-5, lk.22-48)
Suurbritannia (lk 22-25)
Sisepoliitika :

• Riigikorralt parlamentaarne monarhia .
  
• 20.sajandi algul lõppes nn. viktoriaanlik ajastu ( 1837 -1901 valitsenud kuninganna Victoria järgi)- Suurbritannia hiilgeperiood, kui britid olid sõjaliselt ja majanduslikult võimsaim suurriik ja suurim koloniaalimpeerium. Ühiskonnas puritanism, terav sotsiaalne kihistumine ja vahede tegemine erinevate sotsiaalsete gruppide vahel: ülemkiht - aadlikud , kodanlus ja alamkiht - töölised, teenijad , talupojad.
  
• 20.sajandi alguseni kehtis kaheparteiline süsteem- võimul vahetusid alalhoidlikum Konservatiivne Partei ( toorid ) ja reformimeelne Liberaalne Partei ( viigid ).
  
• 1906.a. tekkis uus partei Tööerakond (Leiboristlik Partei)- põhimõtetelt sotsiaaldemokraatlik partei, mis esialgu küll võimule ei pääse, ent hakkab ära tõmbama seni liberaalidele läinud hääli.
  
• Sisepoliitikas suurim probleem Iirimaa küsimuse teravnemine :
  

Iirimaa vallutati inglaste poolt 12-17.sajandil.19.sajandi lõpust aktiviseerus iirlaste rahvuslik vabadusvõitlus, mille peamine eesmärk oli saavutada home rule - Iirimaa laialdane autonoomia Briti impeeriumi koosseisus (oma parlamendi ja sõjaväe loomine; riigipeaks oleks jäänud Briti monarh). Iiri küsimust teravdasid ka usulised vastuolud- iirlased olid katoliiklased; sisserännanud inglased aga protestandid . Rahvuslik rõhumine, kehvad majandusolud ja eriti 19.sajandi keskpaiga kartuliikaldused tõid enesega kaasa ka iirlaste massilise väljarände peamiselt USA-sse.

• 1914.a. Inglise parlament võttis home rule`i vastu (suhteliselt piiratud autonoomiaga) aga selle kehtima hakkamine lükati Esimese maailmasõja puhkemise tõttu edasi ning see viis iirlased omakorda ülestõusu alustamiseni (1916.a. Lihavõtteülestõus).
  

Majanduses kaotas Inglismaa oma senise juhtrolli, majanduse arengutempos ületasid teda USA ja Saksamaa. Põhjuseks tööstuse vana siseseade ja rahade kulutamine elamiseks. Koloniaalimpeeriumi ülalpidamine nõudis tegelikkuses rohkem kulusid kui tulu tõi.
Välispoliitika:

• Inglismaa oli suurim koloniaalriik maailmas ja võimsama laevastiku omanik.
  
• 1899-1902 toimus Inglise-Buuri sõda Lõuna-Aafrikas. Sõda näitas inglaste suutmatust hakkama saada vähemuses olevate buuridega ning nõrgendas Suurbritannia rahvusvahelist positsiooni (näiteks muu maailma toetav suhtumine buuridesse).
  
• Inglismaa peamiseks välisvaenlaseks oli saanud Saksamaa, kes võttis suuna maailmapoliitikale. See sundis Inglismaad loobuma senisest hiilgava isolatsiooni poliitikast (hoiduti liitudest Euroopa riikidega ning üritati teiste riikide omavahelisi tülisid enda huvides ära kasutada) ja otsima enesele liitlasi, kelleks said saavad Pr ( 1904 ) ja Vm (1907).
  

Prantsusmaa (lk.25-27):
Sisepoliitika:

• Vabariik (III vabariik; kuni 1871.a. oli keisririik ), mitmeparteiline süsteem.
  
• Iseloomulik oli paljuparteilisus (parlamendis omas esindatust tavaliselt üle 10 partei).
  
• Parteide skaalal tugevnesid paremäärmuslased (näiteks monarhistid , kes tahtsid taastada 1848.a. kukutatud Orleansi dünastiat) ja pahempoolsed väikekodanlikud parteid (radikaalid; sotsialistid ).
  
• Sisepoliitikat sajandivahetusel aktiviseeris Dreyfus `i afäär (Vt.õpik lk.26).
  
• Peamine sisepoliitiline probleem- suhtumine katoliku kirikusse. Kirik oli rikas, omas palju mõjuvõimsaid organisatsioone ning omas suurt mõju hariduse andmises.
  
• 20.sajandi algul vasaktsentristlikud valitsused natsionaliseerisid kiriku varad; suleti kirikukoole; keelati vaimulikel koolides õpetamine; kehtestati usutalituste ja südametunnistuse vabadus.
  
• 1912.a. tulid võimule taas parempoolsed , kes alustasid ettevalmistusi sõjaks Saksamaaga ning kavandasid selleks ulatuslikke relvaprogramme.
  

Majanduse arengult jäi Pr Euroopas maha Saksamaast ja Inglismaast; majandus säilitas endiselt agraarse (valdavalt põllumajandusliku) iseloomu. Palju kapitali veeti riigist välja (mitte ei paigutatud kodumaise tööstuse arendamiseks ) kolooniatesse või laenati (näiteks Venemaale).
Välispoliitika:

• Prantsusmaa oli suure koloniaalimpeeriumi omanik ( kolooniad valdavalt Põhja-Aafrikas ja Kagu-Aasias, 17 korda ületasid emamaa territooriumi).
  
• Peamine välisvaenlane oli 19.sajandi teisest poolest alates Saksamaa, põhjuseks lüüasaamine 1870-1871 Prantsuse-Preisi sõjas ning Elsass -Lotringi piirkonna kaotamine.
  
• Saksamaa vastasteks liitlasteks Venemaa (1893) ja Inglismaa (1904).
  

Saksamaa (õpik lk.28-29)
Sisepoliitika:

• Riigikorralt konstitutsiooniline monarhia, kuid keisril (Wilhelm II 1888-1918) olid laialdased volitused (näiteks määras ta ametisse valitsusjuhi- kantsleri); kahekojaline parlament oli suhteliselt nõrga võimuga. Parlamendi alamkojas (Riigipäevas = Bundestag`is) oli esindatud tavaliselt 10-12 parteid, seetõttu olid iseloomulikud koalitsioonivalitsused.
  
• Saksa keisririik oli noor riik Euroopas, sest ta loodi alles 1871.a. Varem oli Saksamaa koosnenud mitmekümnest väikeriigist. Saksamaa ühinemiseliikumine algas 19.sajani I poolel ja selle viis lõpule Preisimaa alistades omavahelises sõjas Prantsusmaa, kes üritas takistada Saksamaa ühinemist (Prantsuse-Preisi sõda 1870-1871)
  
• Saksamaa oli liiduriik (koosnes 4 kuningriigist; 6 suurhertsogkonnast; 12 hertsogkonnast ja 3 vabalinnast), milles domineeris Preisimaa.
  
• Järjest kasvas sotsiaaldemokraatide populaarsus, ent valitsustesse ei lähe (erandiks Esimese MS-i aegne seinast -seina valitsus).
  
• Seoses välispoliitika aktiviseerumisega kasvas šovinism- marurahvuslus; suurriiklik patriotism (vastandub väikerahvaste natsionalismile). Sakslaste šovinism väljendus väikerahvaste rõhumise suurendamises, eriti poolakate saksastamise katsetes ning massilises kolonisatsioonis põlistele Poola aladele .
  

Majandus:

• Kiiresti arenev riik, majanduse kasvutempolt II kohal peale USA-d. Arenesid just uued tööstusharud.
  

Välispoliitika:

• Kuni 1890-ndateni oli Saksamaa välispoliitika Euroopa- keskne . Saksamaa eesmärgiks oli saada tugevaimaks riigiks Euroopa mandril , see tähendas aga põhivastase Prantsusmaa nõrgestamist. Saksamaa üritas endaga siduda võimalikke Pr liitlasi. Liidulepingud sõlmiti Austria-Ungari ( 1879 ) ja Itaaliaga (1882). Venemaaga liidu sõlmimine luhtus.
  
• 1890-ndatel, kui troonile tõusis uus keiser Wilhelm II, pöörduti Euroopa-keskselt poliitikalt maailmapoliitikale, mis tähendas sekkumist kõigi maailmajagude asjadesse ning võitlust ülemvõimu pärast maailmas.
  
• Saksamaa alustas koloniaalvallutusi Aafrikas ja Okeaanias . Selleks rajati suur laevastik (Inglismaa järel II kohal enne Esimest maailmasõda).
  
• Saksamaa koloniaalvallutused viisid suhete halvenemisele Inglismaaga, mis oli seni olnud suurim koloniaalriik maailmas. (Maailm oli 19.sajandi lõpuks sisuliselt suurriikide vahel ära jagatud ja veel hõivamata territooriumide pärast käis äge konkurents .) Inglismaa. Saksamaa põhirivaaliks mandril oli Pr, kellest hõivati peale Prantsuse-Preisi sõda (1870-1871) Elsass-Lotringi alad.
  

Austria-Ungari
Riigikord :

• Habsburgide konstitutsiooniline kaksikmonarhia. Mitmeparteiline. Valitsused määrati ametisse parlamendiväliste määrustega.
  

Majandus:

• Turumajandus . Kõik rahvusrühmad tahtsid küll iseseisvust aga kasutasid ühtse riigi eeliseid , kaubeldes piiride ja tollideta, olid rahvusest sõltumata juriidiliselt võrdõiguslikud kogu keisririigi raames. Linnades arenenud tööstus, põllumajandus
  

Sisepoliitika:

• Parlamendis olid esindatud peaaegu kõik rahvusrühmad, oli otsuste vastuvõtmine raskendatud. Kõikide rahvuste poliitilised grupid asetasid esikohale rahvuslikud probleemid, nõudes maksimaalselt laialdast autonoomiat.
  

Välispoliitika:

• Venemaaga rivaalitses Balkanil. 1908 annekteeriti Bosnia ja hertsogoviina. annekteerima- vägivaldne liitma . 1879 liit Saksamaaga Venemaa vastu.
  

Itaalia
Riigikord:

• konstitutsiooniline monarhia. Mitmeparteiline parteisüsteem.
  

Majandus:

• Heaolutase oli üks madalamaid. Põhja osa oli edukam kui lõuna osa, kus kehtis parunite patriarhaalne võim talupoegadele. Põhjustas ümberasumisi lõunast põhja ja Ameerikasse. Lõunas oli nälg.
  

Välispoliitika:

• Itaalia tähtsus rahvusvahelises elus polnud suur
  
• Katsed impeeriumi loomisel olid edutud
  

Sisepoliitika:

• 1912 Kehtestati üldine valimisõigus
  
• Poliitilist süsteemi hoidis üleval transformism. Transformism eeldas tasakaalu säilitamist mõjukate jõudude vahel riigis
  
• Iseloomulikuks said erinevad radikalismid, sest rahvas oli rahulolematu, äärmusparteide populaarsus
  
• Sotsialistlikus parteis eristus grupeering, mis kutsus üles turumajandust kukutama ja massilisi poliitilisi streike korraldama. Selle eredam kuju oli Mussolini
  

Põhjamaad
Riigikord:

• Parlamentaarne monarhia, mitmeparteiline.
  

Majandus:

• Kasutati täiel määral liberaalse turumajandusega kaasnevaid hüvesid, Stabiilne, põhiseadusele rajatud liberaalne režiim, mis arenes demokraatia poole.
  
• Kiiresti arenesid linnad ja sealne tööstuse ja kaubandusega
  
• väga vaest kihti on väga vähe
  

Sisepoliitika:

• Vahendid, mida suured riigid kulutasid sõjatööstusele, suunati kultuuri arendamisele
  
• Soomel oli keisririigis eristaatus: ei kehtinud sõjaväekohustus, oma rahasüsteem.
  
• Ei tuntud sotsiaalset ekstremismi. (Norra lahkulöömine Rootsist 1905)
  

Välispoliitika:

• Põhjamaadesse ei puutunud suurriikide rivaalitsemised
  
• Neil polnud ka koloniaalseid ja imperialistlikke ambitsioone.
  

Ameerika Ühendriigid (lk.37-40):
Majandus:

• Arenenuim suurriik 20.sajandi algul (Inglismaast möödus 19.sajandi lõpukümnenditel). Selle põhjused:
  

odav tööjõud (pidev sisseränne);

kasutamata maavarad,

liberaalne turumajandus,

uue tehnoloogia kiire juurutamine ;

põllumajanduse baseerumine väikefarmidel,

panganduse ja laenusüsteemi areng.

• Probleemiks suur konkurents, mille tagajärjel tekkisid monopolid.
  

Sisepoliitika:

• Presidentaalne vabariik.
  
• Kaheparteiline süsteem (traditsiooniliselt Demokraatlik Partei (reformimeelsem) tugevam lõunaosariikides; Vabariiklik Partei (konservatiivne) põhjas).
  
• Sajandi algul sisepoliitikas domineerivad vabariiklased (kuni 1912.a. valimisteni). Põhjused:
  
• rahvas toetab vabariiklaste aktiivset välispoliitikat
  
• kõrged tollitariifid siseturu kaitseks (protektsionism)
  
• 1912.a. valimised võitis DP / W.Wilson (põhjuseks vabariiklaste lõhenemine valimistel):
  
• piirati monopolide tegevust
  
• vähendati tollitariife
  
• aktiivne töölisliikumine > ametiühingute loomine oma huvide kaitseks
  
• vastuolud erinevate sotsiaalsete ja rahvusgruppide vahel (N: neegrid, uued immigrandid)
  

Välispoliitika:

• Euroopa suunal aeti isolatsionistlikku välispoliitikat (Euroopa asjadest hoiti eemale; samas esineti Ladina-Ameerika “ kaitsjana ” Euroopa riikide vastu.).
  
• Aktiivselt sekkuti sõjaliselt, poliitiliselt ja majanduslikult Kesk- ja Lõuna-Ameerika siseasjadesse.
  
• 1898 -1899 peetud sõjas Hispaaniaga vallutati Puerto Rico ja Kuuba (viimane jäi iseseisvaks, aga USA kontrolli all) ning Filipiinid.
  
• Kasvas USA huvi Vaikse ookeani regiooni vastu, mis teravdab suhteid Jaapaniga.
  
• Wilson pooldas USA aktiivset sekkumist maailmapoliitikasse ja USA rolli suurendamist maailma asjades kaasa rääkimisel, kuid põhimõteteks “lahtiste uste ja võrdsete võimaluste poliitika” ning “rahvaste vaba enesemääramine”. Seega tema välispoliitika rahumeelsem (sekkuti vähem Ladina-Ameerika riikide siseasjadesse; võimaluse korral üritati konflikte vältida; Esimese maailmasõja puhkedes jäi USA neutraalseks kuni1917.aastani).
  

Jaapan (lk.40-41):

• 1868.a. alustati Jaapanis riigi moderniseerimist ja isolatsionismist loobumist.
  
• 20.sajandi alguseks oli loodud kaasaegne tööstus ja raudteedevõrk, moodustatud moodne riigiaparaat , sõjavägi ja laevastik.
  
• Jaapan oli konstitutsiooniline monarhia - riigipeaks oli laialdaste võimuvolitustega keiser, keda abistas keisri määratud riiginõukogu (genro); parlamendi volitused olid suhteliselt piiratud.
  
• Saavutanud moderniseerimise tulemusena suurriigi staatuse rakendas Jaapan saavutatud võimsuse agressiivse välispoliitika elluviimiseks:
  

• 1904-1905 Vene-Jaapani sõjas lõi Venemaad (ja sai oma mõjusfääri Mandžuuria).
  
• 1910 annekteeris Korea.
  

• Jaapani edu Vaikse ookeani regioonis hakkas häirima USA-d.
  

Venemaa (lk.41-48):
Sisepoliitika:

• Riigikorralt absolutistlik monarhia (Nikolai II 1894-1917).
  
• Sisepoliitikat iseloomustab loosung “1 impeerium, 1 valitseja, 1 usk, 1 keel” ehk teisisõnu:
  
• Vene impeeriumi äärealade tihedam sidumine põlisaladega; äärealade autonoomia piiramine / kaotamine (näiteks Balti erikorra likvideerimine Balti kubermangudes); seadusandluse ühtsustamine.
  
• isevalitsus (absoluutne monarhia)- keiser ( tsaar ) Nikolai II /Romanovite dünastia/ omas piiramatut võimu; konstitutsioon puudus; parlamenti kokku polnud kutsutud; valitsus vastutas keisri ees; jõukal kodanlusel puudus poliitiline võim; kodanikuvabadused puudusid; poliitilist opositsiooni kiusati taga jne.
  
• Vene õigeusu pealesurumine muu-usulistele; teistele usuvooludele tegevuse takistamine.
  
• venestamine - mittevenelaste rahvuslik rõhumine (seda eriti Baltikumis; Poolas; Soomes; juutide tagakiusamine 1882).Venemaa kui “rahvaste vangla ”. Venemaa rahvaarv kasvas 1880.a 89 miljonilt 1914.aastaks 175 miljonile, venelasi rahvastikust 43%.
  

Majandus:

• Majanduslikult oli teistest suurriikidest mahajäänud; selgelt agraarne riik; tööstuse areng kiirenes alles sajandivahetusel (tööstustoodang 2-3-kordistus 10 aastaga!).
  
• Majandusele oli iseloomulik väliskapitali väga suur osakaal; tööstuse koondumine teatud piirkondadesse; protektsionistlik majanduspoliitika; peamiseks eksportartikliks oli vili (samal ajal omal pidevad näljahädad).
  
• Põllumajanduse põhiprobleemiks oli maaküsimus- suur osa maavaldustest kuulub mõisnikest suurmaaomanikele, samal ajal valitseb talupoegade hulgas terav maapuudus. Maareform toimub peale 1905.aaasta revi-I (Vt all).
  

Välispoliitika:

• 19.sajandi keskpaigast alates Venemaa rahvusvaheline tähtsus langes (Krimmi sõda 1853- 1856 ) ja Venemaa muutus suurriikide hulgas teisejärguliseks riigiks.
  
• 19.sajandi lõpust aktiviseerus Venemaa välispoliitika Kaug-Ida suunal. Kasutades sisesegadusi Hiinas okupeeris Mandźuuria (Kirde-Hiina) ja Põhja- Mongoolia ning teravnes konkurents Jaapaniga Korea poolsaare pärast.
  
• Vastuolud Jaapaniga Kaug-Idas viisid Vene-Jaapani sõja puhkemiseni (1904-1905); mille kiiresti moderniseerunud Jaapan võitis. Lüüasaamine sõjas tõi Venemaale kaasa territoriaalseid kaotuseid (Sahhalini saare lõunaosa); vähendas Venemaa tähtsust.
  

1905.a. revolutsioon :
Põhjused:

• Soov laiendada kodanikuvabadusi.
  
• Soov reformida senist aegunud riigikorraldust.
  
• Viletsad majanduslikud olud; talurahva vastuolud mõisnikega.
  
• Väljaastumised äärealadel olid seotud ka venestamispoliitikaga.
  
• Vasakpoolsete illegaalsete parteide (sotsialistid-revolutsionäärid / esseerid ja Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei / VSDTP) kihutustöö jne.
  

Ajend :

• Verine pühapäev Peterburis (9.jaanuar 1905.a.) (Vt. õpik lk.43)
  

Käik:

• Revolutsioon oli stiihiline, ilma kindla juhtimise ja koordineerimiseta.
  
• Erinevates kohtades ja erinevatel aegadel puhkesid streigid / üldstreigid; mässud vasakpoolse meelsusega sõjaväeosades (näiteks soomuslaeval Potjomkin); talurahvamässud ja mõisate põletamised (eriti Lätis); ülestõusud linnades (näiteks Moskvas).
  
• Sellistes tingimustes oli tsaarivalitsus sunnitud tegema teatavaid järeleandmisi-17. oktoobri manifestiga (1905.a.) lubas Nikolai II tagada sõna-, südametunnistuse-, koosolekute- ja ühinemisvabaduse; asutada parteisid ning kokku kutsuda parlament- Riigiduuma (esimese Riigiduuma valimised toimusid 1906.a. kevadel).
  

Revolutsiooni tulemused:

• Revolutsiooniline liikumine lämmatati 1906.aastaks jõuga ja järeleandmiste tegemisega.
  
• Venemaal algas sellega nn. näilise konstitutsionalismi (ka duumamonarhia) ajajärk (1906-1917).
  
• Riigiduuma volitused olid piiratud (näiteks oli keisril õigus see enne tähtaega laiali saata; mida ka kasutati valitsusele ebasobiva koosseisu tõttu).
  
• Keiser säilitas laialdase võimu (õigus ise seaduseid välja anda; õigus teostada ainuisikuliselt välispoliitikat; valitsus oli vastutav ainult tema ees jne.).
  
• Samas laienesid siiski kodanikuvabadused; paranes tööliste ja talupoegade olukord; vähenes väikerahvaste rahvuslik rõhumine.
  

Parandamaks põllumajanduse olukorda viis peaminister P. Stolõpin (1906-1911) läbi agraarreformid 1909, millega: likvideeriti külakogukonnad (kaotati kogukondlik maakasutus ja ühiskäendus; talupoeg muutus majanduslikult iseseisvaks); vähendati rendihindu; jagati soovijatele Siberis maid. Venemaa oli teel turumajanduse suunas ka põllumajanduses, aga rahulikuks arenguks ei jäänud aega, sest kohe-kohe puhkes I maailmasõda.
I MAAILMASÕDA 1914-1918
XX sajandi ajalugu lk 49-66/Lähiajalugu lk 23-37
I Sõja põhjused (lk 23-24): (6 põhjust)

Suurriikide imperialistlik poliitika - kõik suurriigid soovisid oma majanduslikku, poliitilist ja sõjalist mõju maailmas suurendada (4 näidet):

• Saksamaa ja Prantsusmaa tüli Elsass-Lotringi kuuluvuse pärast
  
• Venemaa ja Austria-Ungari konkurentsi mõjupiirkondade pärast Balkani poolsaarel
  
• Võitlus turgude, tooraineallikate ja kapitali ekspordivõimaluste pärast
  
• Võitlus mõjupiirkondade ja asumaade eest
  
• Saksamaa soov omandada uusi kolooniad
  

Separatismiilmingud impeeriumites:

• Austria-Ungari erinevad rahvad
  
• Väikerahvad soovid, kas autonoomiat või iseseisvust
  
• Vene keisririik võis ilma jääda ulatuslikest äärealadest
  

Suurriikide liidusuhete mehhanism

Radikaalsete ideoloogiate: natsionalism , kommunism, rassism (3 näidet) levik.

Militarism, võidurelvastumine

Sõda ja revolutsioon tundusid väljapääsuna üksluisest elust, võimalus ennast teostada.
II Sõja ajend (lk24):
1914.a. 28.juunil: Bosnia serblasest tudeng Cavrilo Princip mõrvas Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi.
Atentaadi korraldas “Must Käsi”, mis oli: Serbia natsionalistlik salaorganisatsioon, kuhu kuulusid kõrgemad serbia ohvitserid ja kuningliku perekonna liikmed. Seda toetas Serbia eesmärgiga liita Bosnia Serbiaga.
Atentaadi viis ellu: Cavrilo Princip
Tapatöö põhjus: Franz-Ferdinand oleks takistanud Suur-Serbia loomist.
III Sõja algus ja riikide sekkumine (lk 35-36):
Sõda muutus kiiresti kahe riigi (Austria-Ungari ja Serbia) konfliktist paljusid riike ja mitmeid mandreid hõlmavaks maailmasõjaks. Selle põhjuseks olid suurriike siduvad sõjalis-poliitilised lepingud :
23.juuli
Austria-Ungari ultimaatum Serbiale, milles nõuti Austria-Ungari vastase propaganda keelamist
28.juuli
Austria-Ungari üldmobilisatsioon ja sõjakuulutus Serbiale
29.juuli
Üldmobilisatsioon Venemaal
1.august
Üldmobilisatsioon Prantsusmaal ja Saksamaal, Saksamaa sõjakuulutus Venemaale
2.august
Reaalne sõja algus, kuna Saksa väed tungisid Luksenburgi
3.august
Saksamaa sõjakuulutus Prantsusmaale
4.august
Suurbritannia sõjakuulutus Saksamaale
5.august
Saksa vägede sissetung Belgiasse
6.august
Austria-Ungari sõjakuulutus Venemaale
IV Sõdivate koalitsioonide koosseis: (Vt. õpik lk.24-25 - kaart)
Keskriigid (4 riiki)
Antant (34 riiki) (nim 6 suurriiki)
Saksamaa
Venemaa
Austria-Ungari
Prantsusmaa
Türgi
Suurbritannia
Bulgaaria
USA sekkub 1917 a
Sõja algul Itaalia kuni 1915
Itaalia
Jaapan
Sooviti saada Balkani sõdades kaotatud alasid tagasi. Itaalia oli rivaliteet Austria-Ungariga Aadria mere äärsete piirkondade pärast.
V Sõjaplaanid:
Saksamaa:

• nn. Schlieffeni (kindralstaabi ülem) plaan.
  
• kõigepealt tuli välksõjaga purustada Prantsusmaa, seejärel rünnata vabanenud jõududega Venemaad.
  
• Prantsusmaa vallutamine läbi Belgia ja Luksenburgi (kust rünnakut ei oodatud), möödumine Pariisist ja Prantsuse vägede surumine vastu kindlustusi Saksa-Prantsuse piiril ning seal nende purustamine.
  
• välksõda - Prantsusmaa vallutamine 39 päevaga, kogu sõda pidi kestma 3-4 kuud.
  

Prantsusmaa:

• Saksamaa vastaseid sõjaplaane oli tehtud alates lüüasaamisest 1871.a. Prantsuse-Preisi sõjas.
  
• kokku oli prantslastel üle 20 plaani, kõigis oli initsiatiiv jäetud Saksamaale.
  
• Prantsuse-Saksa piirile ehitati tugev kaitseliin ; lähtuti nn. passiivse kaitse strateegiast (prantslased lootsid sakslaste pealetungile just sealt ning Saksa vägede verest tühjaks jooksmisele kaitseliinist läbimurdmisel).
  
• teati ka sakslaste Schliffeni plaanist, kuid seda ei usutud ega võetud tõsiselt.
  

Venemaa:

• loodeti Saksamaad lüüa Ida- Preisimaal lähtudes eeldusest, et sakslaste põhijõud on seotud prantslaste vastase sõjategevusega.
  
• loodeti eelkõige oma elavjõu ülekaalule, sest armees oli 6 miljonit meest (nn. aururulli taktika ehk sakslaste löömine massiga), kuid relvastus ning väljaõpe olid puudulikud ja aegunud.
  

Inglismaa:

• lootis Saksamaa purustada liitlaste kätega, pakkudes neile finantsabi ja ise sõjaliselt vähe sekkuda.
  
• mandrile taheti esialgu saata ainult 70 000 meest.
  

VI Sõjategevus: (lk 27-31)
Peamine sõjategevus toimus kahel rindel - Läänerindel ja Idarindel. Sõda võttis maailmasõja mõõtmed aga seetõttu, et lisaks põhirinnetele sõditi ka Balkanil, Itaalias, Kaukaasias, Lähis-Idas, Aafrikas, Aasias ja Okeaanias.
Läänerinne:

• Inglismaa ja Prantsusmaa contra Saksamaa.
  
• sõjategevus toimus valdavalt Kirde-Prantsusmaa ja Belgia territooriumil.
  
• Saksamaa loobus peale esialgset kiiret edu Schliffeni plaanist ja võttis suuna Pariisile, mida kaitsti iga hinna eest. Marne ´i lahinguga sakslaste edasitung peatati.
  
• alates septembrist 1914 algas positsioonisõda ehk kaevikusõda - sõjategevus jäi pikaks ajaks paigale; rinne oli mõlemalt poolt tugevasti kindlustatud. Sõdivad pooled olid rajanud kaevikute ja kindlustuste süsteemi, mida pidevalt täiustati ja uuesti mehitati. Kindlustused sügavuti - 2-3 kaitseliini, igas 3 kaevikuterida.
  
• Positsioonisõja eeldused:
  

• miljoniliste armeede olemasolu (sõja lõpus 67 miljonit meest sõdivate riikide armeedes)
  
• industriaalühiskond (tööstusühiskond), mis suudab varustada armeed laskemoona , relvade, toiduainete ja mundritega.
  
• uute relvade massiline kasutuselevõtt - kuulipildujad, kauglaskekahurid jne.
  
• uut tüüpi kaitseehitised - kaevikud, betoonist punkrid, okastraat (väikesed üksused võisid hoida pidevat kaitseliini).
  

• Läänerinde kogupikkus 740 km.
  
• Positsioonisõda tõi kaasa tohutud inimkaotused . Näiteks: Verduni lahingus 10 kuu jooksul ~ 1 miljon; Somme´i lahingus 4 kuu jooksul hukkus 1,3 miljonit meest.
  
• sakslaste sõjalpaan varises kokku, sest välksõda ei õnnestunud.
  

Idarinne:

• Saksamaa ja Austria-Ungari contra Venemaa.
  
• manööversõda - püsiva rindejoone puudumine, lahingutegevus laial rindel ja suures sügavuses ning olukorra kiire ja ootamatu muutumine. Üksikute lahingute pidamine.
  
• Venemaa oli Austria-Ungari vägede vastu edukas, Saksamaa vastu mitte; samas oli Saksamaa sunnitud osa jõude Läänerindelt ära tooma , toetamaks Austria-Ungari vägesid Idarindel.
  
• 1915 kevadel toimus sakslaste läbimurre Idarindel ja rinne seiskus Riia- Pinski joonel (1917.aastani).
  
• seejärel algab ka Idarindel positsioonisõda.
  

VII I maailmasõda kui moodne sõda
Sõda tõi kaasa ülikiire tehnika arengu ja uute relvaliikide kasutamise:

• gaasi kasutamine 1915.a. Ypresi all (15 000 sai kannatada).
  
• kuuli- ja miinipildujad, automaatkäsirelvad, kauglaskesuurtükid.
  
• tankide kasutamine (Somme´i lahingus 1916.a.) - ei omanud veel sõjalist kasutegurit.
  
• autode levik (enne I ms-i vaatamisväärsus,1918.a. tootmine suurenes 5 korda kuni ~ 1 miljonini).
  
• lennunduse areng - enne sõda oli suurriikidel kokku ca 500 lennukit; sõja ajal algas masstootmine - algul luurelennukid, hiljem massiline pommitajate kasutamine ja õhusõda, kasutati ka zepeliine.
  
• allveelaevad , eriti Saksamaa poolt, kes kuulutas välja piiramatu allveesõja; uputati ka kauba- ja reisilaevu (näiteks “Louisitania” uputamine koos 1198 reisiaga).
  

Sõda muutus kolmemõõtmeliseks: sõda maismaal, merel ja õhus. Õhusõda muutis senist arusaama tagalast, kui oma kaitstud territooriumist, sest iga hetk võisid vaenlase lennukid seda rünnata.
VIII Sõja mõju sõdivate riikide majandusele: (Vt. ka “XX sajandi ajalugu” lk.65-66).

• Tööstus korraldati ümber sõjavarusutuse tootmiseks:
  
• Puudus toiduainetest ja esmatarbekaupadest, mindi üle kaardisüsteemile
  
• Saksamaal (Inglise mereblokaad) ja Venemaal (majanduskaos) probleemiks nälg. Puhkeb revolutsioon
  
• Tööjõu puudusel kasutati massiliselt naiste ja noorukite tööd. Osades riikides kehtestati üldine töökohustus. Ühtlasi oli seadusega keelatud igasugune virisemine.
  
• Tekib riigi monopolislik kapitalism- majandusviis, mille puhul riik kontrollib majandust, säilitades eraomandi ja soosides monopole.
  
• Sõjast sai suurt kasu USA
  

• Andis sõdivatele Antandi riikidele laenu
  
• Euroopas avanes piiramatu turg Ameerika kaupadele
  

IX Sõja lõpp (lk 31-33):
MÄRKSÕNAD:
Venemaa 28 juuli 1914 ja Saksamaa positsioonid:

• Venemaal tekitasid majandusraskused ja inimkaotused suure rahulolematuse keisrivalitsuse ja sõjaväe ülemjuhataja vastu. Sisekriisi tulemusel kukutati tsaarivalitsus 1917 a märtsis (vana kalendri järgi veebruaris )- Veebruarirevolutsioon. Saksamaa toetas enamalaste kildkonda. Lenin tuligi 1917 aasta novembris riigipöördega võimule (vana kalendri järgi oktoobris )- Oktoobrirevolutsioon. Nov lõpus 1917 sõlmiti Idarindel vaherahu .
  

Separaatrahu Brestis:

• Saksamaa alustas Idarindel suurpealetungi, millega hõivati Eesti, Põhja-Läti, Valgevene ja Ukraina. Seejärel oli Lenini valitsus sunnitud 3. märtsil 1918 sõlmima Bresti rahu.
  

Läänerinne:
Kolmikliidu kapituleerumine :

• Aprillis 1917 astus lõpuks sõtta ka USA, Keskriigid tegid veel viimaseid samme enne jõuvahekordade muutumist. Võeti ette suured pealetungid läänerindel. Augustis-septembris hakkas peale Antandi vastupealetung marssal Foch`i juhtimisel. Kaotusi tabas Keskriike ka teistel rinnetel, nii, et nad peagi majanduslike ja sõjaraskuste all kokku vajusid.
  

Novembrirevolutsioon:

• Saksa laevastikust edasi arenenud mäss muutus Novembrirevolutsiooniks. Keiser Wilhelm põgenes riigist ja võimu haarasid sotsialistlikud parteid. 9. nov kuulutati Saksamaal välja vabariik.
  

Compiegne´i vaherahu (kus ja millal sõlmiti):

• 11. november 1918
  

X Esimese maailmasõja tulemused (lk 33-34):

• Kukutati valitsevad dünastiad
  
• Maailma rahvaste ohvrid ei taganud püsivat rahu ega julgeolekut
  
• Hävitas senise maailmakorra ja majanduse: võimule tulid diktaatorid
  
• Tohutud inimkaotused, tekkis nn kadunud sugupõlv- noored füüsiliselt ja vaimselt rusutud noored mehed
  
• Euroopa riigid muutusid USA võlgnikeks
  

I Vahearvestus
RAHVUSVAHELISED SUHTED 1919-1934
XX sajandi ajalugu lk 88-100 Lähiajalugu §4 , lk 46-57
1920´aastatel rahvusvahelises suhetes 2 eesmärki:

sõjajärgse maailma korraldamine (eelkõige Euroopas)

julgeolekusüsteemide rajamine rahu tagamiseks
1. Pariisi rahukonverents 1919-1920 (XX sajandi aj, lk. 88-92)
Eesmärgid:

• teha kokkuvõte Esimese maailmasõja tulemustest
  
• määrata kindlaks maailma sõjajärgne korraldus
  
• seada tingimused kaotanud Keskriikidele.
  

Osalejad ja domineerivad riigid: Suurbritannia, Prantsusmaa, USA, Itaalia.
Sõja kaotanud riigid jäeti kuni rahulepete lõpliku allakirjutamiseni kõrvale, et need ei saaks ära kasutada võitjariikide omavahelisi vastuolusid.
1.1.Muudatused maailma poliitilisel kaardil peale I ms (Kaardid lk.91):
Impeeriumite lagunemine ja uute riikide teke kinnitati ja seadustati Pariisi rahukonverentsil:
1) Venemaast eraldusid: Poola, Eesti, Läti, Leedu, Soome
Kõigi viie puhul tuli iseseisvumist kaitsta ka relvajõul (N: Eesti Vabadussõda (1918-1920), teistel analoogne sündmustik).
2) Austria- Ungari: oli sõjaliselt nõrk kogu I MS jooksul. Riigis domineerisid poliitiliselt austerlased, samal ajal elanikkonna enamuse moodustasid hoopis slaavi päritolu rahvad, kes soovisid iseseisvust. See viis rahvuslike vastuolude kasvuni riigis ja lõppkokkuvõttes kaotuseni sõjas, keisri kukutamise ja vabariigi väljakuulutamiseni ning impeeriumi lagunemisele :
Austria (üritati liituda Saksamaaga, kuid võitjariigid keelasid selle Saksamaa liigse tugevnemise kartuses ; ühendati Saksamaaga ajutiselt 1938-1945).

• Ungari
  
• Tšehhoslovakkia
  
• Jugoslaavia (moodustati Serbia-Horvaatia- Sloveenia - Bosnia-Hertsogoviina riikidest).
  

3) Türgi- kaotas valdused Lähis-Idas (Palestiina, Liibanon , Süüria, Iraak ). Need territooriumid anti Suurbritannia ja Prantsusmaa protektoraadi e kontrolli ja valitsemise alla).
4) Muutused koloniaalvaldustes- Saksamaa kaotas juba I MS alguses oma meretagused kolooniad Aafrikas (läksid Suurbritanniale), Okeaanias (läks Austraaliale), Aasias (läks Jaapanile).
Vabadusvõitluse tulemusena ilmus uue riigina Euroopa kaardile Iirimaa 1919; algul riigipeaks Ing kg, alates 1937 vabariik. Iirimaa saatust ei otsustatud Pariisi rahukonverentsil!
1.2. Versailles `i rahuleping Saksamaaga 28.juuni 1919 (XX sajandi aj, lk. 89):
1) territoriaalsed muutused (millistele riikidele ja kui suure osa ter-st): Elsass-Lotring läks Prantsusmaale, Põhja-Schleswig Taanile, Posen, osa Pommerist ja Sileesiast läksid taasloodud Poola koosseisu, Hultschin Tšehhoslovakkiale, Memel Leedule. Ümberjagamisel ei arvestatud rahvaste endi soove, 53.4% elanikest olid sakslased .
2) Saksamaa kaotas kõik meretagused valdused: kolooniad Aafrikas läksid Suurbritanniale, Prantsusmaale, Belgiale ja Portugalile; Okeaanias Austraaliale; Aasias Jaapanile.
3) sõjalised piirangud(4 punkti):

• Sõjaväge vähendati 100 000 meheni.
  
• Kohustus kaotada sõjaväekohustus ja võis olla ainult vabatahtlikes koosnev sõjavägi.
  
• Vähendati relvastust ja tehnikat .
  
• Reini vasakkallas ja 50 km laiune paremkallas kuulutati demitaliseeritud tsooniks
  

4 ) reparatsioonid :

• Määrati sissemakseks 20 miljardit dollarit kullas, mille tähtaega pikendati, kuid ka see ostus ebareaalseks.
  

KOMMENTAARIKS :

• Võitjariigid soovisid rahuleppega sundida Saksamaad korvama tekitatud sõjakahjusid, nõrgestada Saksamaad, et ta ei kujutaks võitjatele edaspidi sõjalist ohtu. Rahuleppega saavutati soovitule hoopis vastupidine tulemus:
  

• reparatsioonide maksmisega nõrgestati Saksamaa niigi nõrka majandust ning viidi see kaosesse ning lõppkokkuvõttes sisepoliitilise kriisini 20-ndate algul.
  
• hiljem viis reparatsioonide maksmine Saksamaal suure majanduskriisi süvenemiseni ja aitas lõppkokkuvõttes kaasa Hitleri võimule pääsemisele.
  
• vägivaldsed territoriaalsed liigendused ja sõjalised piirangud mõjusid alandavalt ja tekitasid sakslastes soovi rahuleppe tingimusi revideerida ja rahvuslik uhkus taastada. See andis soodsa pinnase natsionalismi kasvuks ja Hitleri võimule tulekuks.
  

• Versailles`i rahuleppe järgset olukorda Euroopas nimetatakse ka Versailles`i süsteemiks.
  
• NB! Enam-vähem analoogsed rahulepped sõlmiti ka teiste kaotajariikidega, hõlmates seejuures riikide lagunemist ja sõjalisi piiranguid (Loe lk 89-92).