Imperialismiajastu (0)

Imperialismiajastu
Imperialismiajastu –( suurriikide ajastu ) iseloomulik vallutuspoliitika, kolooniate hõivamine, püüd maailma valitseda – 19. saj. II p –XX saj. algus.
Imperialismiajastule eelnes tööstuslik revolutsioon , mis oli alguse saanud 1770-80 Inglismaal kalevitööstuses. Järgnenud Suur Prantsuse Revolutsioon kaotas seisused, privileegid , tegi lõpu vanale sotsiaalsele korrale. Algas kapitalistlike suhete areng, mis puudutas eelkõige tööstust.
19. saj. lõppu iseloomustas:

• kiire tootmise kasvutempo
  
• monopolide tekkimine (hiigelettevõtted ja nende ühendused, mis püüdsid endale haarata kogu tootmisharu
  
• kapitali väljavedu (eesmägiga saada suuremat kasumit ja leida kapitalile paremaid kasutamisvõimalusi) – asumaadesse tööstuslikuks tootmiseks (odav tööjõud!) ja maavarade väljaveoks; - kapitalistid laenasid teise maa ettevõtetele, või ka riigile (riigilaenupaberid), saades selle peale kasumit e.- dividende.
  

Elanike kihti, kes elasid ainult oma kapitalilt teenitud tulust nimet. rantjeedeks.

• Imperialismiajastul kasvavad sotsiaalsed vastuolud. Võitlus tööandjate ja töötajate vahel kestis kogu 19. saj. Oma õiguste kaitseks koonuvad töötajad ametiühinguteks. Tööliste huvisid hakkavad esindama sotsialistlikud ja sotsiaaldemokraatlikud töölisparteid.
  

• Sotsiaalprobleemide kõrval ohustas Euroopat ka rahvusküsimuse teravnemine 20. saj. algul. Rahvaste enesemääramiseõigus kuulus Suure Pr. rev. põhimõtete hulka. Teoreetiliselt tunnustasid seda kõik riigid Saksamaa ja Itaalia ühinemist ühtseks rahvusriigiks ning Ungari laialdast autonoomiat 19. saj. käsitati kui progressi saavutust. Norra veretut eraldumist Rootsist 1905.a. vaadeldi kui rahvusliku enesemääramise protsessi. Samal ajal olid Venemaa ja Austria-Ungari paljurahvuselised riigid, kes kumbki ei soovinud oma territooriumist loobuda. Seal rakendati šovinistlikku poliitikat väikerahvaste suhtes.
  

Sõltumatuid riike üha vähem. Euroopa valitses maailma. Suurriike oli 8 – Suurbrit., Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa, USA, Jaapan, Itaalia, Austria-Ungari.
19. saj. avaldus kapitalismi arenemise ebaühtlus eriti selgelt: Saksam. ja USA olid tööstulikult arengult ees vanadest kapitalistlikest maadest . Saksam. tooted odavamad ja kvaliteetsemad kui Suurbrit., sest tööstuslik pööre toimus Saksamaal palju hiljem (uuem tehnoloogia ). Prantsusmaa maj. arenes aeglasemalt ja säilitas agraarse iseloomu, eriti mõjutas Prantsusmaa maj. Elsass -Lotringi kaotus Saksamaale Prantsuse-Preisi sõjas.
Teravnes võitlus maailmaturul, mis ergutas otsima selliseid turge, mida oleks võimalik kaitsta välismaise konkurentsi eest (st. kolooniaid).Algust tegi Inglismaa, kes anastas Küprose (1878) ja alustas sõda Afganistanis . Venemaa jätkas koloniaalekspansiooni Kesk-Aasias, alistades Hiiva khaaniriigi. Prantsusmaa vallutas Tuneesia 1881 (sellele pretendeeris ka Itaaliia). Saksamaa alustas võitlust veel ümberjaotamata maade eriti Maroko ja Hiina pärast.
Impeeriumid imperialismiajastul:
Suurbritannia oli mõjuvõimas koloniaalimpeerium. (1901 suri kuninganna Victoria (andis nime tervele ajastule, valitses 1837-1901), 1901- 1910 – Edward VII, 1910-1936 – Georg V). Ka sõjaliselt ja majanduslikult võimas riik – merede valitseja ja maailmakaubanduse kontrollija. Probleemid kolooniate valitsemisel. Nn. Valgete kolooniatele Kanada , Austraalia, Uus- Meremaa , Lõuna-Aafrika Liit, Iirima (alates 1921) anti dominiooni staatus (seesmiselt autonoomsed). Kolooniad veel Aafrikas, Aasias -. Indias, Pakistanis algab vabadusvõitlus (India Rahvuskjongress),
19. saj. lõpul oli Saksamaa ( keiser Wilhelm II) tõusnud maailma juhtivamate tööstusmaade hulka. Põhikonkurent Euroopas oli Inglismaa. Tööstuses oli Saksamaa juba ees. Ainult USA-ga ei suutnud Saksamaa võistelda. Välispoliitika aktiivne. Juba 1890nd. algas Saksamaa võitlus maailma jaotamise pärast. Üleminek Euroopa- poliitikalt maailmapoliitikale, mis tähendas sekkumist kõigi maailmajagude asjadesse. (Tugeva sõjalaevastiku loomine, koloniaalpoliitika Aafrikas (kolooniad Ida- ja Edela-Aafrikas ( Togo , Kamerun); majanduslik ekspansioon Lähis-Idas (sõlmis Türgiga kokkuleppe 1903.a. – Berliin- Bosporus - Bagdadi (BBB raudtee rajamiseks). See kutsus esile vastuseisu nii Inglismaa kui ka Venemaa poolt.
Prantsusmaal oli sajandi algul aktiivne pigem sisepoliitiline elu (kiriku lahutamine riigist, kriisinähtused vanades tootmisharudes), Poincare (hüüdnimega sõda) presidendiks saades hakati tugevdama relvastust, valmistudes uueks relvakonfliktiks Saksamaaga. revanšhitaotlus kaotuse est Pr.-Preisi sõjas 1870-1871, millega Pr. kaotas majanduslikult olulised territooriumid (Alsace-Lorraine) ning maksis kontributsiooni.
Venemaa (keiser Nikolai II 1894-1917) vilja väljaveole toetuv suurejooneline majandus- ja välispoliitika toimus rahva viletsuse arvel, suur laen oli saadud liitlaselt Prantsusmaalt (Pr-Vene leping 1893). Venemaa Kaug-Ida poliitika (suunaja peaminister Witte) põrkus Jaapani suurriiklike taotlustega (Kirde-Hiina e. Mandzhuuria ja Kores). Venemaa toetas Balkani slaavi rahvaste vabanemistaotlusi nõrgenenud Austria-Ungari keisririigi alt. 1877 -78 Vene-Türgi sõja tulemusena taasloodi Bulgaaria riik, Serbia , Montenegro (Tšernogooria) ning Rumeenia vabanesid lõpikult Türgi mõju alt.
Jaapanit huvitasid Saksamaale kuuluvad saared Vaikses Ookeanis ja hegemoonia Aasias
Itaalia (kuningas Vittorio Emanuel III) imperialistid püüdsid anastada Põhja-Aafrikat. Itaalia sõlmis Venemaaga leppe – seista vastu Austria-Ungari agressioonile Balkanil . Ühtlasi lubas Venemaa suhtuda heasoovlikult Itaalia huvidesse Tripolitaanias ja Kürenaikal (Liibüa) ja Itaalia Venemaa huvidesse Türgi väinade küsimuses.
Sõjalised liidud:
1879 – Saks. ja A-Ung. Sõlmisid sõjalise liidu. 1882 ühines Itaalia – Kolmikliit . 1902 pikendati kolmiklepet A.-U, Sks. ja It. vahel 12 aastaks. Vahepeal (1902) sõlmis It. aga lepingu ka Saksam. põlise vaenlase Prants . Tripolise ja Maroko küsimuses, ei teatanud sellest aga oma liitlastele Saksamaale ja A-U-le.
1893.a sõlmis Pr. liidu Venemaaga. Ammused tugevad partnerid . Pr. keel vene õukonnakeeleks (kuni Napoleoni vallutusteni), pr. kultuur soositud, prants. kapital investeeritud Venemaal.
1904 Inglismaa-Prantsusmma ( Entente Cordiale): Entente Cordiale lepingul oli avalik osa: Prantsusmaale kuulub järelvalve rahu üle Marokos , Inglismaal Egiptuses, salajases osas oli ette nähtud nii Maroko kui Egiptuse poliitilise olukorra muutmise võimalus (st. okupeerimine, kolooniaks muutmine). Lepingu sisuks oli maade ja rahvaste jagamine, sõjalisi kohustusi ei võetud, poliitikas tähendas tülide lõpetamine liitu (koostööd).
1907 Inglismaa-Venemaa leping – selle lepinguga jagati mõjusfääre Aasias, kus kohtus mõlema maa koloniaalekspansioon: Afganistan Inglise kontrolli alla, Pärsia jagati mõjusfäärideks, keskele neutraalne tsoon, Tiibeti siseasjadesse ei sekkuta, suhtlemine Hiina vahendusel. Nii kujunes Entente blokk .
Kriisid: Esimese Maroko kriisi (1905) põhjus: Saksam. takistas Prantsusmaad Maroko allutamisel. Kriis lahendati diplomaatilisel teel, sest oli karta , et sõja korral Inglismaa toetab Prantsusmaad, Saksam. polnud sõjaks veel valmis. Maroko iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus säilisid. Teine Maroko kriis 1911 puhkes rahva ülestõusu mahasurumisega tekkinud võimalusest Prantsusmaal Maroko okupeerida. Inglismaa võimalik sekkumine leevendas läbirääkimiste tulemusi: Saksam. leppis tükikesega Prantsuse Kongost ja Prantsusmaa sai protektoraadi Maroko üle.
Balkani sõjad: Balkanimaade iseseisvumise põhjused olid Türgi nõrkus, Venemaa toetus slaavi rahvastele. Esimeses Balkani sõjas 1912-1913 olid Balkanimaad Türgi vastu, et vabastada Türgi alla jäänud Albaania ja Kreeka alasid. Türgile jäi ainult Konstantinoopol. 1912 tunnistati Albaania iseseisvust. Teises Balkani sõjas 1913 astusid Serbia, Kreeka ja Rumeenia Bulgaaria vastu (nendega liitus revansitaotluses ka Türgi). Bulgaaria sai lüüa, kaotas isegi ammuseid alasid, sõja tulemusel tugevnes SERBIA, keda toetas Venemaa. Serbia tugevnemine teravdas suhteid Austria-Ungariga., keda toetas Saksamaa.
Serbia eesmärgiks oli suure slaavi riigi loomine Balkanil, kusjuures see pidi haarama ka slaavlasi, kes elasid Austria-Ungari impeeriumi koosseisus . Balkanit hakati nimetama Euroopa püssitohutünniks.
Enne I MS väiksemad sõjad: Inglise Buuri sõda (1899-1902), Vene Jaapani sõda 1904-1905, 1911-1912 – Itaalia-Türgi sõda (Türgi kaotas Itaaliale Liibüa), 1912-1913- I Balkani sõda, 1913 – II Balkani sõda.
Suurriikide taotlused:
Saksam. eesmärk oli kaotada Suurbrit. Ülemvõim merel võtta endale Pr., Belgia ja Hollandi asumaad + alistada Baltimaad, Poola ja Ukraina.
Austria-Ungari tahtis Serbiat ja Tsernogooriat
Türgi – Taga-Kaukaasiat
Suurbritannia. – lüüa oma võistlejat Saksamaad, saada Türgilt Msopotaamia ning kindlustada Egiptuses
Prantsusm. – tahtis tagasi 1871 kaotatud Elsass-Lotringi ja vallutada Saarimaa
Venemaa taotles Galiitsiat, Konstantinoopolit ja hegemooniat Balkanil
Jaapan kavatses vallutada osa Saksa asumaid ja Hiina alasid.
2