Maailm 20. sajandi algul. Imperialism. 1905. a revolutsioon. (0)

Suurbritannia (lk 22-25)
Sisepoliitika :

• Riigikorralt parlamentaarne monarhia .
  
• 20.sajandi algul lõppes nn.  viktoriaanlik ajastu ( 1837 -1901 valitsenud kuninganna Victoria järgi)- Suurbritannia hiilgeperiood, kui britid olid sõjaliselt ja majanduslikult võimsaim suurriik ja suurim koloniaalimpeerium. Ühiskonnas puritanism, terav sotsiaalne kihistumine ja vahede tegemine erinevate sotsiaalsete gruppide vahel: ülemkiht - aadlikud , kodanlus ja alamkiht - töölised, teenijad , talupojad.
  
• 20.sajandi alguseni kehtis kaheparteiline süsteem- võimul vahetusid alalhoidlikum  Konservatiivne Partei ( toorid ) ja reformimeelne  Liberaalne Partei ( viigid ).
  
• 1906.a. tekkis uus partei Tööerakond (Leiboristlik Partei)- põhimõtetelt sotsiaaldemokraatlik partei, mis esialgu küll võimule ei pääse, ent hakkab ära tõmbama seni liberaalidele läinud hääli.
  
• Sisepoliitikas suurim probleem  Iirimaa küsimuse  teravnemine :
  

Iirimaa vallutati inglaste poolt 12-17.sajandil.19.sajandi lõpust aktiviseerus iirlaste rahvuslik vabadusvõitlus, mille peamine eesmärk oli saavutada home rule - Iirimaa laialdane autonoomia Briti impeeriumi koosseisus (oma parlamendi ja sõjaväe loomine; riigipeaks oleks jäänud Briti monarh). Iiri küsimust teravdasid ka usulised vastuolud- iirlased olid katoliiklased; sisserännanud inglased aga protestandid . Rahvuslik rõhumine, kehvad majandusolud ja eriti 19.sajandi keskpaiga kartuliikaldused tõid enesega kaasa ka iirlaste massilise väljarände peamiselt USA-sse.

• 1914.a. Inglise parlament võttis home rule`i vastu (suhteliselt piiratud autonoomiaga) aga selle kehtima hakkamine lükati Esimese maailmasõja puhkemise tõttu edasi ning see viis iirlased omakorda ülestõusu alustamiseni (1916.a. Lihavõtteülestõus).
  

Majanduses kaotas Inglismaa oma senise juhtrolli, majanduse arengutempos ületasid teda USA ja Saksamaa. Põhjuseks tööstuse vana siseseade ja rahade kulutamine elamiseks. Koloniaalimpeeriumi ülalpidamine nõudis tegelikkuses rohkem kulusid kui tulu tõi.
Välispoliitika:

• Inglismaa oli suurim koloniaalriik maailmas ja võimsama laevastiku omanik.
  
• 1899-1902 toimus Inglise-Buuri sõda Lõuna-Aafrikas. Sõda näitas inglaste suutmatust hakkama saada vähemuses olevate buuridega ning nõrgendas Suurbritannia rahvusvahelist positsiooni (näiteks muu maailma toetav suhtumine buuridesse).
  
• Inglismaa peamiseks välisvaenlaseks oli saanud Saksamaa, kes võttis suuna maailmapoliitikale. See sundis Inglismaad loobuma senisest  hiilgava isolatsiooni poliitikast  (hoiduti liitudest Euroopa riikidega ning üritati teiste riikide omavahelisi tülisid enda huvides ära kasutada) ja otsima enesele liitlasi, kelleks said saavad Pr ( 1904 ) ja Vm (1907).
  

Prantsusmaa (lk.25-27):
Sisepoliitika:

• Vabariik (III vabariik; kuni 1871.a. oli keisririik ), mitmeparteiline süsteem.
  
• Iseloomulik oli paljuparteilisus (parlamendis omas esindatust tavaliselt üle 10 partei).
  
• Parteide skaalal tugevnesid paremäärmuslased (näiteks monarhistid , kes tahtsid taastada 1848.a. kukutatud Orleansi dünastiat) ja pahempoolsed väikekodanlikud parteid (radikaalid; sotsialistid ).
  
• Sisepoliitikat sajandivahetusel aktiviseeris  Dreyfus `i afäär (Vt.õpik lk.26).
  
• Peamine sisepoliitiline probleem- suhtumine katoliku kirikusse. Kirik oli rikas, omas palju mõjuvõimsaid organisatsioone ning omas suurt mõju hariduse andmises.
  
• 20.sajandi algul vasaktsentristlikud valitsused natsionaliseerisid kiriku varad; suleti kirikukoole; keelati vaimulikel koolides õpetamine; kehtestati usutalituste ja südametunnistuse vabadus.
  
• 1912.a. tulid võimule taas parempoolsed , kes alustasid ettevalmistusi sõjaks Saksamaaga ning kavandasid selleks ulatuslikke relvaprogramme.
  

Majanduse arengult jäi Pr Euroopas maha Saksamaast ja Inglismaast; majandus säilitas endiselt agraarse (valdavalt põllumajandusliku) iseloomu. Palju kapitali veeti riigist välja (mitte ei paigutatud kodumaise tööstuse arendamiseks ) kolooniatesse või laenati (näiteks Venemaale).
Välispoliitika:

• Prantsusmaa oli suure koloniaalimpeeriumi omanik (kolooniad valdavalt Põhja-Aafrikas ja Kagu-Aasias, 17 korda ületasid emamaa territooriumi).
  
• Peamine välisvaenlane oli 19.sajandi teisest poolest alates Saksamaa, põhjuseks lüüasaamine 1870-1871 Prantsuse-Preisi sõjas ning Elsass-Lotringi piirkonna kaotamine.
  
• Saksamaa vastasteks liitlasteks Venemaa (1893) ja Inglismaa (1904).
  

Saksamaa (õpik lk.28-29)
Sisepoliitika:

• Riigikorralt  konstitutsiooniline monarhia, kuid keisril (Wilhelm II 1888-1918) olid laialdased volitused (näiteks määras ta ametisse valitsusjuhi- kantsleri); kahekojaline parlament oli suhteliselt nõrga võimuga. Parlamendi alamkojas (Riigipäevas = Bundestag`is) oli esindatud tavaliselt 10-12 parteid, seetõttu olid iseloomulikud  koalitsioonivalitsused .
  
• Saksa keisririik oli noor riik Euroopas, sest ta loodi alles 1871.a. Varem oli Saksamaa koosnenud mitmekümnest väikeriigist. Saksamaa ühinemiseliikumine algas 19.sajani I poolel ja selle viis lõpule  Preisimaa  alistades omavahelises sõjas Prantsusmaa, kes üritas takistada Saksamaa ühinemist (Prantsuse-Preisi sõda 1870-1871)
  
• Saksamaa oli liiduriik (koosnes 4 kuningriigist; 6 suurhertsogkonnast; 12 hertsogkonnast ja 3 vabalinnast), milles domineeris Preisimaa.
  
• Järjest kasvas sotsiaaldemokraatide populaarsus, ent valitsustesse ei lähe (erandiks Esimese MS-i aegne seinast -seina valitsus).
  
• Seoses välispoliitika aktiviseerumisega kasvas šovinism- marurahvuslus; suurriiklik patriotism (vastandub väikerahvaste natsionalismile). Sakslaste šovinism väljendus väikerahvaste rõhumise suurendamises, eriti poolakate saksastamise katsetes ning massilises kolonisatsioonis põlistele Poola aladele .
  

Majandus: Kiiresti arenev riik, majanduse kasvutempolt II kohal peale USA-d. Arenesid just uued tööstusharud.
Välispoliitika:

• Kuni 1890-ndateni oli Saksamaa välispoliitika Euroopa- keskne . Saksamaa eesmärgiks oli saada tugevaimaks riigiks Euroopa mandril , see tähendas aga põhivastase Prantsusmaa nõrgestamist. Saksamaa üritas endaga siduda võimalikke Pr liitlasi. Liidulepingud sõlmiti Austria-Ungari ( 1879 ) ja Itaaliaga (1882). Venemaaga liidu sõlmimine luhtus.
  
• 1890-ndatel, kui troonile tõusis uus keiser  Wilhelm II, pöörduti Euroopa-keskselt poliitikalt maailmapoliitikale, mis tähendas sekkumist kõigi maailmajagude asjadesse ning võitlust ülemvõimu pärast maailmas.
  
• Saksamaa alustas koloniaalvallutusi Aafrikas ja Okeaanias . Selleks rajati suur laevastik (Inglismaa järel II kohal enne Esimest maailmasõda).
  
• Saksamaa koloniaalvallutused viisid suhete halvenemisele Inglismaaga, mis oli seni olnud suurim koloniaalriik maailmas. (Maailm oli 19.sajandi lõpuks sisuliselt suurriikide vahel ära jagatud ja veel hõivamata territooriumide pärast käis äge konkurents .) Inglismaa. Saksamaa põhirivaaliks mandril oli Pr, kellest hõivati peale Prantsuse-Preisi sõda (1870-1871) Elsass-Lotringi alad.
  

Iseseisev töö. Austria-Ungari. Itaalia. Põhjamaad. Lugeda Balkani maad. (§ 3, lk.30-36)
Iga riigi lühiiseloomustus - riigikord , majanduse, sisepoliitika, ja välispoliitika olulisemad jooned.
Austria-Ungari
Riigikord:
Habsburgide konstitutsiooniline kaksikmonarhia. Mitmeparteiline. Valitsused määrati ametisse parlamendiväliste määrustega.
Majandus:
Turumajandus . Kõik rahvusrühmad tahtsid küll iseseisvust aga kasutasid ühtse riigi eeliseid , kaubeldes piiride ja tollideta, olid rahvusest sõltumata juriidiliselt võrdõiguslikud kogu keisririigi raames. Linnades arenenud tööstus, põllumajandus
Sisepoliitika: Parlamendis olid esindatud peaaegu kõik rahvusrühmad, oli otsuste vastuvõtmine raskendatud. Kõikide rahvuste poliitilised grupid asetasid esikohale rahvuslikud probleemid, nõudes maksimaalselt laialdast autonoomiat.
Välispoliitika: Venemaaga rivaalitses Balkanil. 1908 annekteeriti Bosnia ja hertsogoviina. annekteerima- vägivaldne liitma . 1879 liit Saksamaaga Venemaa vastu.
Itaalia
Riigikord: konstitutsiooniline monarhia. Mitmeparteiline parteisüsteem.
Majandus: Heaolutase oli üks madalamaid. Põhja osa oli edukam kui lõuna osa, kus kehtis parunite patriarhaalne võim talupoegadele. Põhjustas ümberasumisi lõunast põhja ja Ameerikasse. Lõunas oli nälg.
Välispoliitika:

• Itaalia tähtsus rahvusvahelises elus polnud suur
  
• Katsed impeeriumi loomisel olid edutud
  

Sisepoliitika:

• 1912 Kehtestati üldine valimisõigus
  
• Poliitilist süsteemi hoidis üleval transformism. Transformism eeldas tasakaalu säilitamist mõjukate jõudude vahel riigis
  

• Iseloomulikuks said erinevad radikalismid, sest rahvas oli rahulolematu, äärmusparteide populaarsus
  
• Sotsialistlikus parteis eristus grupeering, mis kutsus üles turumajandust kukutama ja massilisi poliitilisi streike korraldama. Selle eredam kuju oli Mussolini
  

Põhjamaad
Riigikord: Parlamentaarne monarhia, mitmeparteiline.
Majandus:

• Kasutati täiel määral liberaalse turumajandusega kaasnevaid hüvesid, Stabiilne, põhiseadusele rajatud liberaalne režiim, mis arenes demokraatia poole.
  

• Kiiresti arenesid linnad ja sealne tööstuse ja kaubandusega
  
• väga vaest kihti on väga vähe
  

Sisepoliitika:

• Vahendid, mida suured riigid kulutasid sõjatööstusele, suunati kultuuri arendamisele
  
• Soomel oli keisririigis eristaatus: ei kehtinud sõjaväekohustus, oma rahasüsteem.
  
• Ei tuntud sotsiaalset ekstremismi. (Norra lahkulöömine Rootsist 1905)
  

Välispoliitika:

• Põhjamaadesse ei puutunud suurriikide rivaalitsemised
  
• Neil polnud ka koloniaalseid ja imperialistlikke ambitsioone.
  

Ameerika Ühendriigid (lk.37-40):
Majandus:

• Arenenuim suurriik 20.sajandi algul (Inglismaast möödus 19.sajandi lõpukümnenditel). Selle põhjused:
  
• 1) odav tööjõud (pidev sisseränne); 2) kasutamata maavarad, 3) liberaalne turumajandus, 4) uue tehnoloogia kiire juurutamine ; 5) põllumajanduse baseerumine väikefarmidel, 6) panganduse ja laenusüsteemi areng.
  
• Probleemiks suur konkurents, mille tagajärjel tekkisid monopolid.
  

Sisepoliitika:

• Presidentaalne vabariik.
  
• Kaheparteiline süsteem (traditsiooniliselt Demokraatlik Partei (reformimeelsem) tugevam lõunaosariikides; Vabariiklik Partei (konservatiivne) põhjas).
  
• Sajandi algul sisepoliitikas domineerivad vabariiklased (kuni 1912.a. valimisteni). Põhjused:
  
  • rahvas toetab vabariiklaste aktiivset välispoliitikat
    
  • kõrged tollitariifid siseturu kaitseks (protektsionism)
    
• 1912.a. valimised võitis DP / W.Wilson (põhjuseks vabariiklaste lõhenemine valimistel):
  
  • piirati monopolide tegevust
    
  • vähendati tollitariife
    
• aktiivne töölisliikumine > ametiühingute loomine oma huvide kaitseks
  
• vastuolud erinevate sotsiaalsete ja rahvusgruppide vahel (N: neegrid, uued immigrandid)
  

Välispoliitika:

• Euroopa suunal aeti isolatsionistlikku välispoliitikat (Euroopa asjadest hoiti eemale; samas esineti Ladina-Ameerika “ kaitsjana ” Euroopa riikide vastu.).
  
• Aktiivselt sekkuti sõjaliselt, poliitiliselt ja majanduslikult Kesk- ja Lõuna-Ameerika siseasjadesse.
  
• 1898 -1899 peetud sõjas Hispaaniaga vallutati Puerto Rico ja Kuuba (viimane jäi iseseisvaks, aga USA kontrolli all) ning Filipiinid.
  
• Kasvas USA huvi Vaikse ookeani regiooni vastu, mis teravdab suhteid Jaapaniga.
  
• Wilson pooldas USA aktiivset sekkumist maailmapoliitikasse ja USA rolli suurendamist maailma asjades kaasa rääkimisel, kuid põhimõteteks “lahtiste uste ja võrdsete võimaluste poliitika” ning “rahvaste vaba enesemääramine”. Seega tema välispoliitika rahumeelsem (sekkuti vähem Ladina-Ameerika riikide siseasjadesse; võimaluse korral üritati konflikte vältida; Esimese maailmasõja puhkedes jäi USA neutraalseks kuni1917.aastani).
  

Jaapan (lk.40-41):

• 1868.a. alustati Jaapanis riigi moderniseerimist ja isolatsionismist loobumist.
  
• 20.sajandi alguseks oli loodud kaasaegne tööstus ja raudteedevõrk, moodustatud moodne riigiaparaat , sõjavägi ja laevastik.
  
• Jaapan oli konstitutsiooniline monarhia - riigipeaks oli laialdaste võimuvolitustega keiser, keda abistas keisri määratud riiginõukogu (genro); parlamendi volitused olid suhteliselt piiratud.
  
• Saavutanud moderniseerimise tulemusena suurriigi staatuse rakendas Jaapan saavutatud võimsuse agressiivse välispoliitika elluviimiseks:
  
  • 1904-1905 Vene-Jaapani sõjas lõi Venemaad (ja sai oma mõjusfääri Mandžuuria).
    
  • 1910 annekteeris Korea.
    
• Jaapani edu Vaikse ookeani regioonis hakkas häirima USA-d.
  

Venemaa (lk.41-48):
Sisepoliitika:

• Riigikorralt absolutistlik monarhia (Nikolai II 1894-1917).
  
• Sisepoliitikat iseloomustab loosung “1 impeerium , 1 valitseja, 1 usk, 1 keel” ehk teisisõnu:
  
  • Vene impeeriumi äärealade tihedam sidumine põlisaladega; äärealade autonoomia piiramine / kaotamine (näiteks Balti erikorra likvideerimine Balti kubermangudes); seadusandluse ühtsustamine.
    
  • isevalitsus (absoluutne monarhia)- keiser ( tsaar ) Nikolai II /Romanovite dünastia/ omas piiramatut võimu; konstitutsioon puudus; parlamenti kokku polnud kutsutud; valitsus vastutas keisri ees; jõukal kodanlusel puudus poliitiline võim; kodanikuvabadused puudusid; poliitilist opositsiooni kiusati taga jne.
    
  • Vene õigeusu pealesurumine muu-usulistele; teistele usuvooludele tegevuse takistamine.
    
  • venestamine - mittevenelaste rahvuslik rõhumine (seda eriti Baltikumis; Poolas; Soomes; juutide tagakiusamine 1882).Venemaa kui “rahvaste vangla”. Venemaa rahvaarv kasvas 1880.a 89 miljonilt 1914.aastaks 175 miljonile, venelasi rahvastikust 43%.
    

Majandus:

• Majanduslikult oli teistest suurriikidest mahajäänud; selgelt agraarne riik; tööstuse areng kiirenes alles sajandivahetusel (tööstustoodang 2-3-kordistus 10 aastaga!).
  
• Majandusele oli iseloomulik väliskapitali väga suur osakaal; tööstuse koondumine teatud piirkondadesse; protektsionistlik majanduspoliitika; peamiseks eksportartikliks oli vili (samal ajal omal pidevad näljahädad).
  
• Põllumajanduse põhiprobleemiks oli maaküsimus- suur osa maavaldustest kuulub mõisnikest suurmaaomanikele, samal ajal valitseb talupoegade hulgas terav maapuudus. Maareform toimub peale 1905.aaasta revi-I (Vt all).
  

Välispoliitika:

• 19.sajandi keskpaigast alates Venemaa rahvusvaheline tähtsus langes (Krimmi sõda 1853- 1856 ) ja Venemaa muutus suurriikide hulgas teisejärguliseks riigiks.
  
• 19.sajandi lõpust aktiviseerus Venemaa välispoliitika Kaug-Ida suunal. Kasutades sisesegadusi Hiinas okupeeris Mandźuuria (Kirde-Hiina) ja Põhja- Mongoolia ning teravnes konkurents Jaapaniga Korea poolsaare pärast.
  
• Vastuolud Jaapaniga Kaug-Idas viisid Vene-Jaapani sõja puhkemiseni (1904-1905); mille kiiresti moderniseerunud Jaapan võitis. Lüüasaamine sõjas tõi Venemaale kaasa territoriaalseid kaotuseid (Sahhalini saare lõunaosa); vähendas Venemaa tähtsust.
  

1905.a. revolutsioon :
Põhjused:

• Soov laiendada kodanikuvabadusi.
  
• Soov reformida senist aegunud riigikorraldust.
  
• Viletsad majanduslikud olud; talurahva vastuolud mõisnikega.
  
• Väljaastumised äärealadel olid seotud ka venestamispoliitikaga.
  
• Vasakpoolsete illegaalsete parteide (sotsialistid-revolutsionäärid / esseerid ja Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei / VSDTP) kihutustöö jne.
  

Ajend : Verine pühapäev Peterburis (9.jaanuar 1905.a.) (Vt. õpik lk.43)
Käik:

• Revolutsioon oli stiihiline, ilma kindla juhtimise ja koordineerimiseta.
  
• Erinevates kohtades ja erinevatel aegadel puhkesid streigid / üldstreigid; mässud vasakpoolse meelsusega sõjaväeosades (näiteks soomuslaeval Potjomkin); talurahvamässud ja mõisate põletamised (eriti Lätis); ülestõusud linnades (näiteks Moskvas).
  
• Sellistes tingimustes oli tsaarivalitsus sunnitud tegema teatavaid järeleandmisi-17.oktoobri manifestiga (1905.a.) lubas Nikolai II tagada sõna-, südametunnistuse-, koosolekute- ja ühinemisvabaduse; asutada parteisid ning kokku kutsuda parlament- Riigiduuma (esimese Riigiduuma valimised toimusid 1906.a. kevadel).
  

Revolutsiooni tulemused:

• Revolutsiooniline liikumine lämmatati 1906.aastaks jõuga ja järeleandmiste tegemisega.
  
• Venemaal algas sellega nn. näilise konstitutsionalismi (ka duumamonarhia) ajajärk (1906-1917).
  
• Riigiduuma volitused olid piiratud (näiteks oli keisril õigus see enne tähtaega laiali saata; mida ka kasutati valitsusele ebasobiva koosseisu tõttu).
  
• Keiser säilitas laialdase võimu (õigus ise seaduseid välja anda; õigus teostada ainuisikuliselt välispoliitikat; valitsus oli vastutav ainult tema ees jne.).
  
• Samas laienesid siiski kodanikuvabadused; paranes tööliste ja talupoegade olukord; vähenes väikerahvaste rahvuslik rõhumine.
  

Parandamaks põllumajanduse olukorda viis peaminister  P. Stolõpin (1906-1911) läbi agraarreformid 1909, millega: likvideeriti külakogukonnad (kaotati kogukondlik maakasutus ja ühiskäendus; talupoeg muutus majanduslikult iseseisvaks); vähendati rendihindu; jagati soovijatele Siberis maid. Venemaa oli teel turumajanduse suunas ka põllumajanduses, aga rahulikuks arenguks ei jäänud aega, sest kohe-kohe puhkes I maailmasõda.