Filosoofia eksami spikker 2. (2)

PLATON JA TEMA IDEAALNE RIIK Platon arvas , et kõigil silmaga nähtavatel ja käega katsutavatel asjadel on oma täiuslikud algkujud e. ideed. Idee on midagi sellist, mis on ühine paljudele sarnastele asjadele. Maailmas on palju inimesi, kuid on üks ühine inimese idee. Kõik inimesed meenutavad seda ideed, kuid ükski pole nii täisulik nagu idee ise. Nii on iga asjaga. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed ja muutumatud. Ideed on palju tõelisemad kui asjad ise. Asjad meenutavad ideesid umbes nii, nagu varjud meenutavad tõelisi esemeid. Nad on täiuslike ideede ebatäiuslikud koopiad . Kuid erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega käega katsuda . Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsamaks ideeks pidas Platon headuse ideed. Kes seda mõistab, võib mõista ka kõike muud. Platon püüdis täiusliku ideede maailma ja ebatäiusliku materiaalse tegelikkuse suhteid käsitleda dialektiliselt. Ta väitis, et igas materiaalses asjas on osaliselt ja ajutiselt olemas idee ning samal ajal ka olematus ja teisitiolemine. Seetõttu on materiaalne maailm pideva tekkimise ja hävimise seisundis, seega olemise ja olematuse vahel püsivas olekus. Ideeõpetusele rajas Platon oma tunnetusteooria , eetika , riigiteooria ja natuurfilosoofia.
PLATONI ÕPETUS IDEAALSEST RIIGIST Oma " Politeia " arutlustes püüdis Platon esitada ideaalriigi mudelit, mille abil ta püüdis abi anda ka Ateena paljude puuduste all kannatavale demokraatiale. Platon väidab, et enamik inimesi ei suuda ainult omaenese pingutuste abil jõuda täiuslikkuseni ning inimesed ei suuda üksi kõiki oma vajadusi rahuldada. Sellest tulenebki vajadus riigi ja seaduste järele. Riigi aluseks on töö jaotamine vabade kodanike seisuste vahel. Niisugune tööjaotus tagab, et iga kodanikeseisus täidab kõige paremini ja kasulikumalt oma spetsiaalseid funktsioone. Oma õpetuses, mille järgi täiusliku riigi kodanikud jagunevad seisusteks, juhindus Platon hinge osade klassifikatsioonist. Hinge mõistuslikule osale peab vastama valitsejate-filosoofide seisus, kes on vähearvuline, haritud, tark ja vooruslik. Platoni järgi on Jumal nendesse, kes on võimelised valitsema , seganud sündimisel kulda ning seepärast on nad kõige väärtuslikumad ning mõistavad, mis on vajalik riigi ja tema kodanikkonna üldiseks heaoluks. Riigi valitsemiseks saavad nad aastakümneid kestva ettevalmistuse ja alles 50. eluaastast tohivad nad kuuluda valitseva eliidi hulka. Et riiki õiglaselt ja targalt valitseda , ei tohi neil olla eraomandit ega perekonda, mis võiksid neid viia omavahelisele võimuvõitlusele. Olmemured nende eest lahendab riik. Afektiivsele hingealgele vastab teine seisus - ametnikud ja sõjamehed, kes peavad olema kasvatatud distsiplineerituiks, mis on vajalik sisemise korra tagamiseks riigis ja riigi kaitsmiseks väliskallaletungide vastu. Voorustest on neile veel vajalikud kindlameelsus, mehine kohusetunne , vaprus ja eneseohverdus. Seegi seisus peab saama erilise ettevalmistuse oma ülesannete õigeks mõistmiseks ja täitmiseks riigi ees. Himustavale hingealgele vastab kolmas arvukas seisus - talupojad, käsitöölised ja kaupmehed jne., s.o. kõik tootva ja teenindava tööga hõivatud inimesed. Siia kuuluvad ka kunstnikud , poeedid, näitlejad. Kolmanda seisuse ülesandeks on inimelu aineliste vajaduste rahuldamine. Nende tööst elatuvad ka mõlemad ülemised kihid , kes aga peavad kolmandale seisusele looma kõige soodsamad elu- ja töötingimused. Riigi juhtimisest see seisus - rahvas - osa ei võta, kuna tal puuduvad riigi juhtimiseks vajalikud võimed, eeldused ja ettevalmistus. Neile on aga lubatud eraomand. Nende peamiseks vooruseks on mõõdukus ja enesevalitsemine. Aga Platoni ideaalriigis on enesestmõistetav koht orjandusel. Orjad (s.o. barbarid ) peavad tegema ära raskema töö, omamata seejuures mitte mingisuguseid õigusi. Kuna on ideaalriik, siis ei tohi ka ori puudust kannatada. Platoni ideaalset riiki iseloomustavad neli voorust: 1)tarkus, 2)mehisus, 3)vaoshoitus või harmoonia , 4)õiglus. Iga seisuse kohta kehtisid talle omased õigused ja kohustused. Kui iga seisus täitis vastavalt oma õigustele ja kohustustele neile pandud ülesandeid, siis kujunes riigis häireteta tasakaal ning harmoonia, mis esineb vooruslikus hinges . Selline tasakaal teostub ideaalses riigis kõiki seisusi ühendava ühise vooruse - õigluse näol. Õiglane on riik siis, kui kõik teevad oma tööd vastavalt oma soodumustele ja ei sega teisi.
KEHA JA VAIM: Rene Descartes : Descartes ei eita materiaalsuse olemasolu, ta usub, et olemas on nii keha kui vaim, mis on omavahel tihedalt seotud. Ta leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilise ulatuvuse, mõõtmete ega muude mateeria omadustega, mis iseloomustavad keha. Tema arvates on hing seotud vaid keha organite tervikuga, see tähendab, et kui eraldada mingi osa keha tervikust, lahkub hing kehast, kuna sel juhul on keha organite omavaheline seos hävitatud. Descartes'i väitel on vaim kehaga seotud põhjuslikult: vastasmõju toimub käbinäärme vahendusel. George Berkeley : Berkeley arvab , et on olemas vaid vaim ning sellist asja nagu mateeria üldse ei eksisteeri. Ta väidab, et kõik olemasolev on vaimne. Niinimetatud materiaalsed asjad on hinge poolt tajutavad ideede kogumid. Berkeley arvab, et reaalsed asjad on needsamad asjad, mida ta näeb ja tunneb ning oma aistingutes tajub.Tema arvates kogetakse mateeriat vaid meeletaju kaudu ning reaalsed on üksnes tajumused ise ja mingit reaalset objekti nende taga ei ole.Sarnasused: Rene Descartes’e ja George Berkeley põhiline sarnasus on see, et nad mõlemad usuvad hinge olemasollu ja ka välise jõu olemusse. Berkeley nõustub väitega, et eksisteerib subjektist sõltumatu välismaailm ning Descartes leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilisusega.
Filosoofia mõiste.Filosoofia uurib selliseid filosoofilisi küsimusi nagu tõe, hüve ja ilu loomus, teadmise saavutamise võimalikkus või välismaailma olemasolu. Ta püüab neile vastates toetuda mõistusele või kritiseerides seda ettevõtmist. Filosoofia on distsipliin, mis uurib maailma kõige üldisemaid ja abstraktsemaid tunnuseid. Filosoofia võtab uurimise alla mõisted, mille abil me maailmale läheneme. Filosoofilised probleemid seoses ajaga on nt_ Kas aeg on absoluutne või põhineb suhetel ? Kas aeg ilma muutumiseta on mõeldav Kas aeg tõesti “möödub” või on arusaam minevikust, olevikust ja tulevikust täiesti subjektiivne, põhinedes üksnes meelepettel? Metafüüsika.Filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni. Metafüüsika poolt käsitlevate probleemide hulka arvatakse tavaliselt Jumala olemasolu, hinge surematus, keha ja vaimu vaheline seos, vaba tahe jne.
Epistemoloogia .Filosoofia valdkond , mis tegelb teadmise ja selle episteemilise õigustuse loomusega. See hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. Mis on teadmine? Mis on teadmise allikad? Millal on uskumus õigustatud? Filosoofiline ja mütoloogiline mõtlemine.Filosoofiline mõtlemine leiab aset mõistetes ning ühtaegu erineb inimest loomast erinevast mõtlemisest ja on sellega samane. Mütoloogiline mõtlemine otseselt seotud religiooniga, mütoloogiline eelnes filosoofilisele. Filosoofiline mõtlemine üles ehitatud loogikale. Mütoloogiline maailma seletav . Keskpunkt religion . Religioon kasvas välja otseselt mütoloogilisest. Filosoofiline praktilisem.
Olemisefilosoofia. Zenoni apooriad esitasid väljakutse antiikaja ajamõistele, mis eeldas aja lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele.Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides , kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta samastas olemise mõtlemisega, põhjendades seda väitega, et mõelda saab ainult olevast. Platon rajas olemise idealistliku käsitluse, mille järgi tõeliselt on olemas ainult ideed, materiaalne maailm on ideede "vari". Aristoteles kasutas terminit "olemine" mitmes tähenduses. "Ühelt poolt tähendab olemine asja olemust, midagi kindlat, teiselt poolt omadust, hulka või mõnd muud asja kohta öeldavat. Esmalt tähendab olemine asja seda külge, milles väljendub tema olemus (kui tahame öelda, milline on asi, siis ütleme, et ta on hea või halb, kuid mitte seda, et ta on 3 küünart pikk või et ta on inimene; aga kui tahame öelda et ta on olemas, siis me ei ütle, et ta on valge, soe või 3 küünart pikk, vaid et ta on inimene või jumal) ... Olemus on olemine algseimas tähenduses, sest ta pole olemas millegi suhtes, vaid ta "on" ilma eeltingimusteta." Filosoofia esmast ülesannet nägi ta olemasoleva uurimises. Stoikute ja skeptikute eetika. Stoikude eetika on saatusele allumise eetika -õnnelik saab olla vaid see, kes suudab kõigesse neutraalsesse ükskõikselt suhtuda . Siit tuleneb, et vabadus on tunnetatud paratamatus . Kuid vaid tark saab olla vaba, kuna vaid tema tahab seda, mis on mõistlik. Stoikud usuvad, et maailm on mõistuspärane. Skeptikute eetiline hoiak on hoidumine igasugustest dogmaatilistest väljendustest (nt mis on hüve, kuidas saavutada õnnelikkus
Atomistika . Demokritos ja Epikuros .Peamine informatsioon atomistika kohta pärineb Aristotelese teostest, kes hoolimata teravast atomistide vastu suunatud kriitikast refereerib põhjalikult nende vaateid temale veel ilmselt kättesaadavate originaalide põhjal. Traditsiooniliselt peetakse antiikatomistika rajajaks Demokritost (460-371) tema tööde kohta teatakse peamiselt teiste autorite vahendusel, säilinud on üksnes üksikud fragmendid . Üldiselt peetakse Demokritust Leukippose õpilaseks ning tema vaadete süstematiseerijaks.Atomistide suurim panus antiikfilosoofia mõttemaailma oli tühja ruumi olemasolu aktsepteerimine. Demokritos arvas samuti, et tühi ruum on liikumise hädavajalik eeltingimus. Ta oli seega veendunud, et kuna eksisteerb liikumine, peab olemas olema ka tühi ruum. Atomistid olid esimesed antiikfilosoofid , kes teadlikult rõhutasid tühjuse olemasolu. Atomistide nägemus tühjusest kui millestki , mis ei sisalda mitte midagi, on kuni tänapäevani olnud mitmete filosoofide ja teadlaste uurimisobjektiks; vahepeal on seda nimetatud näiteks ka eetriks ja vaakumiks. D on kindel, et aatomid on jagamatud alusosakesed ning et nad on igavesed ja muutumatud, sarnaselt tühja ruumiga on neid lõpmatult palju. Atomistide arvates koosneb universum kahest vastandlikust põhielemendist: aatomitest- inimese poolt meeltega tajutava maailma ehituskividest, ning lõputust tühjusest, kus aatomid liiguvad. Hellenismi perioodil tõi atomistikateooriasse mõned uued aspektid Epikuros (341-270), kelle õpetaja Nausiphanes oli omakorda olnud Demokritese õpilane. 306 asutas Epikuros Ateenas atomistide kogukonna, mis tegutses kuni tema surmani. Arvatakse, et Epikurose poolt sisse toodud muudatused võisid olla põhjustatud Demokritese kritiseerimisest Aristotelese poolt. Erinevalt Demokritesest väidab Epikuros, et kuna kõik meie meeleaistingud on otseselt põhjustatud reaalselt eksisteerivate aatomite mõjudet meeleorganitele, on need ka tõesed. Võrreldes Demokritesega omistab Epikuros inimese poolt kogetavale maailmale palju suurema reaalsuse ning suhtub vähem skeptiliselt inimteadmiste väärtusesse. Alles Epikuros ütles selgelt välja, et ehkki aatomid on füüsiliselt jagamatud, on neid kontseptuaalselt siiski võimalik jagada- vastasel juhul ei saaks aatomitele omistada selliseid omadusi nagu näiteks kuju ja suurus.
Augustinus filosoofina. Augustinust(354-430) on nimetatud apostlite järel kiriku kõige väljapaistvamaks õpetajaks. A filosofiaalne töö on seotud ristiusuga. Religioossne mõtleja nagu A eeldab, et filosoofilised uurimised peavad olema kooskõlas Piibliga. Tema õpetus tugineb põhiliselt Pühakirjale. A oli eeskätt teoloog , kuid teda peetakse ka filosoofia klassikuks. Mõned teosed ("De libero arbitrio", "De beata vita") on põhiliselt filosoofilised. A-l puudub filosoofiline süsteem. Ta kasutab väljendeid, mille täpne tähendus pole selge. A-e seisukohast ei ole olemas "loomulikku inimest", vaid konkreetsel langenud ja lunastatud inimesel on üleloomulik kutsumus ja eesmärk. A ei küsinud, kas kindel teadmine on võimalik, vaid kuidas on kindel teadmine võimalik. Augustinuse esmane huvi on alati ja eeskätt jõuda inimese üleloomuliku eesmärgini – õndsuseni Jumala valdamises ja nägemises. Erinevalt platonismist ei ole A-e eesmärk jõuda mitte ebaisikulise, vaid isikulise Jumalani.
Ontoloogiline jumalatõestus ja selle kriitika. Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm . Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele. Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad – asjad, mis ei saa mitte olemas olla – ja kontingentselt olevad – asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti vaieldav ning ontoloogilise jumalatõestuse üle ongi palju vaieldud. Anselmi jumalatõestuses mängivad tähtsat rolli perfektsioonid (täiused). Perfektsioone on mitmesuguseid: suurus, tarkus, jõud (vägi), headus jne. Perfektsioonidel on erinevad astmed . Targem on tarkuse poolest täiuslikum, kaunim on ilu poolest täiuslikum jne. Nagu paljud teisedki, defineerib Anselm Jumalat täiusliku olendina. See tähendab, et Jumalal on kõik perfektsioonid maksimaalsel mõeldaval määral. Kriitika: Üks varasemaid teadaolevaid vastuväiteid Canterbury Anselmi jumalatõestusele pärineb Anselmi kaasaegselt Gaunilolt. Gaunilo tegi ettepaneku mõelda suurimast ehk täiuslikemast mõeldavast saarest . Säärast saart ei pruugi tegelikult olemas olla. Sel juhul aga ei mõtle me suurimast mõeldavast saarest, sest suurim mõeldav saar oleks peale kõige muu ka olemas. Et meil on võimalik sellest suurimast ehk täiuslikumast mõeldavast saarest mõelda, siis ta peab olema olemas. Selline arutlus tundub küll absurdsena, ent Gaunilo väidab, et ta pole absurdsem kui Anselmi oma. Anselmi jumalatõestuse pooldajad vastasid, et saare mõiste ei sisalda täiuslikkuse mõistet, vaid see lihtsalt lisatakse saare mõistele, kuna aga Jumala mõiste on lahutamatu täiuslikkuse mõistest. Nad seletavad Gaunilo argumendi mittekehtivust sellega, et saare täiuslikkus on kontingentne (selline, mis võib olla ja võib mitte olla), kuna aga Jumala täiuslikkus on paratamatu.
Aquino Thomase jumalatõestused. Thomase suursaavutuseks oli kõige selle võimas süntees, mille üle Lääne filosoofias kuni tema päevini vaieldud oli, ja tõestus, et see on sobitatav ristiusuga. Suurem osa tomismist (Thomase filosoofia) kujutab endast senise tugevalt platoniseeritud kristluse ja Aristotelese filosoofia õnnelikku abielu. Läbi kogu oma laiahaardelise töö jälgib ta, et filosoofia ja religiooni ehk mõistuse ja usu vahel säiliks selge vahe. Thomas väidab, et kõik meie teadmised sellest ilmast pärinevad meelelistest kogemustest, mida mõistus seejärel peegeldab. Mõistuses pole midagi, mis poleks kõigepealt olnud meeltes. Kui sünnib laps, siis on tema mõistus otsekui tühi leht ( tabula rasa ), millele pole veel midagi kirjutatud. Ta on kindel, et maailm, millest me oma kogemusi ammutame, on otsast lõpuni Jumala looming. Ta tõmbab piiri olemuse ja olemasolu vahele. Mingi asja olemus kajastab seda, mis see asi on, ja see küsimus seisab lahus küsimusest, kas asi on ka olemas või mitte. Kui laps küsib: „Kes on ükssarvik, siis võite vastata:Ükssarvik on ilus hobune, kellel on otsaees sarv . Kuid kui laps küsib, kas ükssarvik on ka päriselt olemas, peate vastama, et ei ole. Selles näites käib esimene vastus olemuse, teine olemasolu kohta. Jumala olemine on täiuslikkus – sealt pole midagi ära võtta ega sinna midagi juure panna. Toob ära 5 jumalatõestust: Igasugune liikumine ja muutumine nõuab liikuma panijat – esimene liikuma panija, kes ise on liikumatu, on Jumal. 2. Igal mõjul on oma põhjus – esimese iseennast mittepõhjustanud põhjus on jumal 3. On asju, mis võivad olla või mitte olla. Esimene asi peab olema hädavajalik ja paratamatu (Jumal) 4. kõigis asjades on rohkem või vähem – peab olema mõõdupuu, mis sisaldab täiuslikkust (jumalat) 5. mõistuseta asjad vajavad eesmärgipüstitajat. Jumal on ülim juht, kes eesmärgi püstitab.
Francis Bacon .Francis Bacon oli Inglise filosoof ja riigimees . Filosoofina püüdis Bacon selgitada teadmiste omandamise printsiipe . Bacon kirjutas üle 30 filosoofilise töö ning palju raamatuid ja esseesid õigusteadusest, ajaloost ja muudel teemadel . Eriti populaarsed on tema "Esseed". *Inimene, keda paljud kardavad, peab kartma paljusid.*Teadmised on võim.*Makstes vaenlasele kätte, olete võrdsed; kättemaksust loobudes, olete temast üle.* Vaikimine on rumalate voorus.*Lootus on hea hommikusöögiks aga kehva õhtusöögiks...* Halvim üksindus on olla ilma tõelisest sõprusest.*Need on kehvad avastajad , kes arvavad , et kui nad näevad maad, siis pole merd olemas.*Miski ei ole riigile ohtlikum olukorrast, kus kavalad saavad esineda tarkadena.
Ratsionalism ja empirism . Ratsionalism: tunnetuse aluseks on mõtlemine (on olemas kaasasündinud ideed) Empirism: teadmised kujunevad maailmast saadud kogemusest (laps alustab “puhta lehena”) Empiirikud ainult koguvad fakte, oskamata nendega midagi peale hakata. Selles mõttes on nad Baconi arvates nagu sipelgad , kes ainult koguvad midagi. (Sipelgate suhtes on see tõenäoliselt ebaõiglane.) Ratsionalistid aga tuletavad teadmisi iseenese mõistusest, olles sarnased ämblikele, kes samuti võrku koovad iseendas peituvast materjalist. Õige tee on aga n-ö mesilase meetod: kogutud materjali – õietolmu – töötleb mesilane meeks. Nii peab toimima ka tõeline filosoof : ei tohi tugineda ainult mõistusele, kuid ei tohi ka piirduda ainuüksi faktide kogumisega – faktid tuleb ümber töödelda mõistuse abil, st tuleb luua “kogemuse ja mõtlemisvõime purunematu liit�?. Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses . Nendeks suundadeks on ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikud ei omista mõistusele erilist kohta tunnetusprotsessis. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Tunnetus peab olema tagasisideme vormis tegelikkusega kontrollitav. Kui puudub võimalus viidata kogemuse faktilisusele, siis ei saa rääkida tõelisest tunnetusest. Empiirilise filosoofia esindajad (John Locke (1632-1704), George Berkeley jt.) väitsid, et kogu teadmine tuleneb stiimulitest, mis tekitavad meeleorganite ärrituse. Sündides on inimene “valge leht? (tabula rasa) ja oma teadmised saadakse meelte kaudu (läbi kogemuste).
Augusté Comté’i positiivism. Prantsuse filosoof Auguste Comte ( 1798 -1857) pani aluse positivismile (ld positivus 'positiivne'). Positivism hindab väga kõrgelt teadusi. Filosoofia ei ole teaduste kuningas, vaid hoopis teener; filosoofia uurimisaineks on teadus. Kunagi  juurdlesid filosoofid kõige üle maailmas. XIX sajandiks oli aga kõrvuti filosoofiaga tekkinud terve rida teadusi ning uute teaduste kujunemine jätkub ka edaspidi. Positivismi seisukohalt on endine filosoofia kuningas Lear'i sarnane, kes jagas kogu oma varanduse lastele ning kes siis heideti kui kerjus tänavale: vana tüüpi filosoofidel pole pärast teaduste väljakujunemist enam midagi uurida. Uue ajastu jaoks on vaja ka uutmoodi filosoofiat , kuna vanamoodne filosoofia näib olevat vaid udujutu ajamine (olemuste ja printsiipide uurimine võib tõesti sellise mulje jätta). Positivismi rajajaks oli niisiis prantsuse filosoof Auguste Comte. Edasi levis uus filosoofia Inglismaale ning ka teistesse Euroopa maadesse. Kuulsamate positivistlike filosoofidena võib veel nimetada inglasi John Stuart Mill'i (1806-1873) ja Herbert Spencer 'it (1820-1903). Positiivses staadiumis  püüdleb mõistus täpsete teadmiste poole nähtuste kohta. Teaduse ülesandeks on jälgida ja kirjeldada seda, mis on meile antud kogemuses (st mida me tajume) ning avastada seaduspärasusi. Seadus on korduv seos või suhe nähtuste vahel. Seadustest lähtudes võime seletada üksikfakte ning näha ette tulevasi sündmusi. Comte kirjutas selle kohta nii:
"Niisiis seisneb tõeliselt positiivne mõtlemine eeskätt võimes näha, selleks, et ette näha, uurida seda, mis on, ning teha järeldusi selle kohta, mis toimub tulevikus."Kuid seadused jäävad ikkagi vaid n-ö nähtumuse tasandile ning ei pretendeerigi infole asjade olemuse kohta. Loobutakse selliste probleemide uurimisest nagu: kuidas tekkis maailm?, milleks tekkis maailm?, sest neile ei saa kogemusele tuginedes vastust anda. Mainitud kolme staadiumi ei läbi inimmõistus mitte kõigis valdkondades üheaegselt. Comte'i arvates seletavad inimesed (XIX sajandil) sotsiaalseid nähtusi ikka veel teoloogiliselt ja metafüüsiliselt, kuid nt astronoomia ja füüsika on jõudnud juba positiivse staadiumini. Ta klassifitseeris  teadused järgmiselt: Matemaatika (siia kuuluvad aritmeetika, geomeetria ja mehaanika), Astronoomia, Füüsika, Keemia, Bioloogia, Sotsiaalne füüsika (sotsioloogia)Selles teaduste klassifikatsioonis avalduvad kolm seaduspärasust: Esiteks, iga järgnev teadus on keerukam eelnevast ning tugineb eelnevale. Astronoomia nt pole võimalik ilma matemaatikata jne.Teiseks, nimekiri algab kõige abstraktsema teadusega ja lõpeb kõige konkreetsemaga. Kolmandaks , nimekiri algab kõige vanema teadusega ja lõpeb kõige nooremaga. Astronoomia nt on väga vana teadus, st on juba ammu jõudnud positiivse staadiumini, sotsioloogia aga on täiesti uus teadus (just Comte ongi sotsioloogia kui teaduse rajaja ning talle nime andja). 
Analüütiline meetod filosoofias. Gottlob Frege . Analüütiline filosoofia on 20. sajandi alguses George Edward Moore'i ja Bertrand Russelli poolt Cambridge 'is vastukaaluks briti idealismile algatatud filosoofiasuund, mis on praegu domineeriv ingliskeelsetes maades ( angloameerika filosoofias) ja Põhjamaades ning mida vastandatakse kontinentaalfilosoofiale, millest ta erineb selguse, ranguse ning osalt ka usutavuse taotluse poolest. Analüütilise filosoofia kujunemisel on olnud tähtis koht ka Gottlob Fregel ning Ludwig Wittgensteinil. Analüütilisele filosoofiale on algselt iseloomulik olnud suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile ning sageli ka loomuliku keele ning täpsete ja rangete formaliseeritud keelte seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse analüüsiks ehk keeleanalüüsiks). Nüüdseks ei ole keeleanalüüsil analüütilise filosoofia kõigis harudes enam keskne koht. Analüütiline filosoofia kui õpetus Analüütiliseks filosoofiaks on nimetatud õpetustest kõige sagedamini loogilist positivismi ja loogilist atomismi. Samuti võidakse analüütilise filosoofia all mõista tavakeelefilosoofiat, terve mõistuse filosoofiat või mingit nende kahe sulamit.
Analüütiline filosoofia kui meetod Analüütilise filosoofia meetod on teatav üldine lähenemine filosoofiale. Algaegadel tegelesid analüütilised filosoofid loogilise analüüsiga, praegu aga rõhutatakse selget ja täpset lähenemist ning pannakse rõhku argumentidele ja tõenditele,
kahemõttelisuse vältimisele ning detailide arvessevõtmisele. Seetõttu on paljude filosoofia teemade puhul saanud võimalikuks spetsialiseerumine ja täppistöö. Filosoofilised kirjutised nõuavad lugejalt rohkem ettevalmistust kui varem. On ka leitud, et analüütilisel filosoofial on seetõttu vähe öelda lugejatele, kes otsivad vastust elu mõtte ja muudele taolistele probleemidele. Teisest küljest on analüütilises filosoofias saavutatud ranguse tõttu võimalik mõtestatum arutelu ja vähendatud möödarääkimise võimalust.Analüütiline filosoofia kui traditsioon Analüütilise filosoofia traditsioonile panid alguse Gottlob Frege, Bertrand Russell , George Edward Moore ja Ludwig Wittgenstein 20. sajandi alguses. Selles traditsioonis töötavad filosoofid püüavad enamjaolt selgitada filosoofilisi probleeme analüüsi abil ja loogilise rangusega, kasutades analüütilist filosoofiat kui meetodit. Friedrich Ludwig Gottlob Frege (8. november 1848 Wismar – 26. juuli 1925 Bad Kleinen) oli saksa matemaatik, loogik ja filosoof, keda peetakse tänapäeva matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks.
Varane Wittgenstein. Loogilis-filosoofiline traktaat .
Ludwig Joseph Johann Wittgenstein (26. aprill 1889 Viin – 29. aprill 1951 Cambridge) oli Austria päritolu filosoof, kes töötas Inglismaal ning huvitus eriti tähendusest ja keele piiridest. Ta töötas peamiselt keelefilosoofia , loogika aluste, vaimufilosoofia ja matemaatikafilosoofia alal ning andis suure panuse loogika, keele ja vaimu filosoofilisse uurimisse . Wittgensteinil on olnud suur mõju loogilisele positivismile ning analüütilisele ja postanalüütilisele filosoofiale. Teda peetakse üheks 20. sajandi tähtsamaks filosoofiks . Eluajal avaldas Wittgenstein ühe raamatu ("Logisch-philosophische Abhandlung"; "Loogilis-filosoofiline traktaat"), mis oli väga mõjukas Viini ringi loogiliste positivistide seas, kuigi Wittgenstein ise ei pidanud end Viini ringi kuuluvaks. Hiljem kritiseeris ta ise seda tööd oma postuumselt avaldatud märkmetes ("Sinine ja pruun raamat") ning postuumselt avaldatud raamatus "Philosophische Untersuchungen" ("Filosoofilised uurimused"). Teda võib arvata nii loogilise positivismi kui ka analüütilise keelefilosoofia rajajate hulka. "Loogilis-filosoofiline traktaat" (algne saksakeelne pealkiri Logisch-philosophische Abhandlung, hilisem ladinakeelne pealkiri Tractatus logico-philosophicus) on filosoof Ludwig Wittgensteini ainus eluajal ilmunud filosoofiline raamat (temalt ilmus veel kaks filosoofilist artiklit ja sõnaraamat rahvakoolidele).
Gilbert Ryle kategooriaveast. Kategooriaviga seisneb mingi asja, fakti või nähtuse paigutamises kategooriasse, kuhu see tegelikult ei kuulu. Kategooriaviga on olulisel kohal Gilbert Ryle'i filosoofias, tema järgi põhineb kartesiaanlik vaimufilosoofia kategooriaveal. Kategooriaveaks võidakse nimetada mingi omaduse omistamist entiteedile, millel seda omadust olla ei saa. Näiteks tehakse kategooriaviga lausetes 'See mälestus on täpiline' ja ' Caesar on algarv’ Edmund Husserli fenomenoloogia – reduktsioonid. Fenomenoloogiline filosoofia ehk fenomenoloogia on filosoofia suund, mis peab filosoofilise uurimise fundamentaalseks üksuseks fenomeni. Fenomenoloogia saanud alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust intentsionaalsena
Michel Foucault arusaam filosoofiast. Michel Foucault (15. oktoober 1926 – 25. juuni 1984) oli prantsuse filosoof, kelle tööd on äärmiselt mõjukad kõigis humanitaar - ja sotsiaalteadustes. Foucault on tuntud oma sotsiaalsete institutsioonide kriitika poolest, eriti psühhiaatria, meditsiini ja vangla kriitika poolest; samuti oma seksuaalsuse ajaloo käsitluse poolest. Tema teooriad võimu ja teadmiste suhte ning diskursuse kohta on leidnud laia arutus- ning rakenduspinna
Martin Heideggeri tehnikakäsitlus. Martin Heidegger käsitles oma hilisemates teostes päris palju tehnoloogiaga setut. Ta ei võtnud otsest seisukohta, kas tehnoloogia on hea või halb, ta oli selle hindamisel üsna ettevaatlik. Küllaga oli ta mures, et masinad hakkavad varjutama meie olemasolu, eksistentsi.
 Ühelt poolt tehnika on oma olemuse poolest ilmnemine. Teiselt poolt aga on ta ilmsikstoomine: “Mis on moodne tehnika? Ka tema on ilmsikstoomine. Alles kui me laseme pilgul puhata sellel põhijoonel, nähtub meile see moodsa tehnika uudsus . Ilmsikstoomine, mis moodsat tehnikat läbinisti valitseb, ei rullu aga esile-toomisse lahti mitte ποιησις´e mõttes. See moodsas tehnikas valitsev ilmsikstoomine on väljakutse,