Lepingute liigid (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
TALLINNA KOLLEDŽ
Majandusarvestus
Johanna- Anette Grünberg
LEPINGUTE LIIGID
Referaat
Õppejõud: dots Uno Feldschmidt, Ph.D
Tallinn 2014

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 4
2.1. Võõrandamislepingud 7
2.1.1. Müügileping 7
2.1.2. Vahetusleping 8
2.1.3. Faktooringuleping 8
2.1.4. Kinkeleping 8
2.2 Kasutuslepingud 9
2.2.1. Üürileping 9
2.2.2. Rendileping 9
2.2.3. Liisinguleping 9
2.2.4. Litsentsileping 10
2.2.5. Frantsiisileping 10
2.2.6. Ehitise ajutise kasutamise leping 11
2.2.7. Tasuta kasutamise leping 11
2.2.8. Laenu- ja krediidileping 11
2.3. Kindlustusleping 12
2.4. Toetamislepingud 13
2.4.1. Elurendis 13
2.4.2. Ülalpidamisleping 13
2.5. Kompromissileping 13
2.6. Seltsinguleping 13
2.7. Teenuste osutamise lepingud 14
2.7.1. Käsundusleping 14
2.7.2. Töövõtuleping 14
2.7.3. Maaklerileping 15
2.7.4. Agendileping 15
2.7.5. Komisjonileping 15
2.7.6. Maksekäsund 15
2.7.7. Arveldusleping 16
2.7.8. Tervishoiuteenuse osutamise leping 16
2.7.9. Veoleping 16
a. Kaubaveoleping 17
b. Reisijaveoleping 17
2.7.10. Ekspedeerimisleping 18
2.7.11. Pakettreisileping 18
2.7.12. Hoiuleping 18
KOKKUVÕTE 20
KASUTATUD ALLIKAD 21
lisad 22

SISSEJUHATUS

Tänapäeval moodustavad lepingud väga tähtsa osa meie elust. Ilma lepingu või lepingute sõlmimiseta ei saa praegusel ajal vastu võtta peaagu et ühtegi otsust ega sooritada erinevaid vajalikke ja mitte nii vajalikke tehinguid. Enne, kui mõnes ettevõttes või firmas töö korraldamisega algust teha, on tarvilik luua ja säilitada erinevad dokumendid , mis sisaldavad ettevõttele olulist informatsiooni (nt ametikirjad , lepingud jne). [1] Tihtipeale tekitab problemaatilisi olukordi lepingute sõlmimisel just lepingu osapooltele tasumine. Seetõttu peaksid inimesed olema teadlikud erinevate lepingute olemasolust ja nende sisust, et vähendada tekkida võivaid vaidlusi ja arusaamatusi.
Antud teema valiti, kuna autor arvab , et inimesed ei ole lepingute mitmesuguste liikide ja nende sisuga eriti kursis ning ei pööra nendega seonduvatele seadustele ega lepingutele alla kirjutades piisavalt tähelepanu.
Autori eesmärk on antud referaadiga arendada lugejate teadlikkust lepingute ja nende vormide osas ning informeerida ja anda ülevaade lepingute erinevatest liikidest.

LEPINGUD

Leping on tehing kahe või enama isiku ( lepingupooled ) vahel, millega lepingupooled kohustuvad vastavalt kokkuleppele midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. [2] Lepingu sõlmimiseks on vaja vahetada vastastikuseid tahteavaldusi. Leping loetakse sõlmituks, kui on jõutud kokkuleppele lepingu oluliste tingimuste suhtes. Juriidilises keeles loetakse taheavaldusteks vastavalt oferti ( pakkumus ) ning selle aktsepti (nõustumus).
Pakkumus on ettepanek leping sõlmida ning selle sisu ja olulised tingimused peavad olema piisavalt määratletud. Pakkumuseks on näiteks kindla inimese nimele koju saadetud kaabeltelevisiooni lepingu allakirjutatud projekt. Kui klient omalt poolt sellisele dokumendile alla kirjutab (aktseptib) ning selle kaabeltelevisioonifirmale tagasi saadab, ongi leping sõlmitud.
Aktsept (nõustumus) on jaatav vastus pakkumusele, nõusolek lepingu sõlmimiseks. Et lugeda leping sõlmituks, peab aktsept oma sisult vastama pakkumusele. Alates aktsepti kättesaamisest loetakse leping sõlmituks ning pooltel tekib õigus nõuda lepinguliste kohustuste täitmist. Kui pakkumusele vastuseks saadetud tahteavaldus sisaldab võrreldes esialgse pakkumusega oluliselt erinevaid tingimusi, ei ole tegemist enam aktseptiga, vaid uue pakkumusega, millele teine läbirääkimiste pool peab omalt poolt nõusolekuga vastama, et leping saaks sõlmitud. [3]
Lepingute sõlmimise üldiseid aluseid reguleerivad võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) ja tsiviilseadustiku üldosa seadus (edaspidi TsÜS). VÕS reguleerib lepingute sõlmimist, täitmist, lõppemist, vastutust, lepingust taganemist ja lepinguväliseid kohustusi. Lisaks tuleb konkreetset valdkonda puudutava lepingu puhul vaadata ka eriseadusi (nt omandiküsimuste puhul asjaõigusseadust, ettevõtte asutamisel või ümberkujundamisel äriseadustikku). Lepingute ettevalmistamisel on kasulik kasutada juriidilist nõustajat. [2] TsÜS eristab otsest, kaudset, vaikimisest või tegevusetusest ja kohtuotsusest tulenevat tahteavaldust. Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt väljendub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Vaikimisi või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest (nt VÕS § 20 lg 3 sätestatud nõustumus), isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu (VÕS § 68 lg 5). [4]

LEPINGUTE LIIGID

Võlaõiguslike suhete aluseks olevad lepingud erinevad üksteisest oma vormilt, lepingu sõlminud subjektide arvult (ühepoolsed ja mitmepoolsed), suhte objektiks oleva asja iseloomult (vallas-ja kinnisvaralepingud) ja mitmesuguste muude tunnuste poolest. [5] Seadus sätestab järgmised tehingu vormid:

suuline;

kirjalik;

kirjalikku taasesitamist võimaldav;

elektrooniline ;

tehingu notariaalne kinnitamine;

tehingu notariaalne tõestamine. [4]
Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud , kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Allkirja mehhaanilisel teel jäljendamine (koopia, trükitud allkiri ) loetakse omakäelise allkirjaga võrdseks üksnes juhul, kui selle kasutamine käibes on tavaline ja teine pool viivitamata ei nõua omakäelist allkirja. Tehingu kirjalikku vormi asendab tehingu notariaalne tõestamine või kinnitamine (TsÜS § 78). Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid , kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud (TsÜS § 79). Tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses pole sätestatud teisiti. Elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu ja tehingu tegemise asjaga. Kui seaduses on sätestatud tehingu notariaalne kinnitamine, peab tehingudokument olema kirjalikult koostatud ning tehingu tegija allkiri notari poolt kinnitatud. Tehingu notariaalset kinnitamist asendab tehingu notariaalne tõestamine ning tehingu notariaalse tõestamise õigus on Eesti notaril . [6]
Lepingu olemuslikuks tunnuseks on tema õiguslik sisu, lepinguga tekitavate õiguste ja kohuste iseoom: kas lepinguga toimub ainult valduse üleminek (nt tasuta kasutamise leping) või omandi üleminek (nt müügileping), kas tegemist on ühekordse teenuse osutamisega (nt töövõtuleping) või pideva töösuhte loomisega (nt tööleping) jne.
Lepingu sisu järgi eristatakse võõrandamislepinguid, kasutuslepinguid, kindlustuslepinguid, kompromissilepinguid, seltsingulepinguid ja teenuse osutamise lepinguid.

2.1. Võõrandamislepingud

Erilist kohta lepingute hulgas, eelkõige oma majandusliku tähenduse poolest, omavad lepingud, millega toimub varaliste hüvede lõplik üleandmine ehk teisisõnu omandi üleminek.

2.1.1. Müügileping

Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu (VÕS § 208 lg 1).
Müügi eriliigiks on tarbijalemüük. Tarbijalemüük on asja müük müügilepingu alusel, mille puhul vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus-või kutsetegevuses, müüb asja tarbijale.
Müügitehing eeldab asja üleandmist ostjale, kuid see üleandmine võib lepingus olla sätestatud erinevalt. Juhul kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, loetakse asi üleantuks selle andmisega ostja valdusse.
Asja üleandmise kohas ja üleandmise ajal peab müüja ostjale üle andma ka asja vastuvõtmiseks, valdamiseks ja kasutamiseks vajalikud dokumendid. Asja üleandmisega läheb ostjale üle ka asja juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko . Asja ostuhinna määramine võib toimuda erinevalt: kas määratakse kaalu järgi või arvestatakse hulga, mõõdu või kaalu alusel.
Ostjal on õigus enne ostuhinna tasumist asi üle vaadata, v.a juhul, kui kokkulepitud üleandmis-või tasustamisviis seda ei võimalda. Kui müügilepingus nähti ette asja vedamine , võib ostja asja üle vaadata sihtkohta jõudmisel.
Müüja peab müüma asja, mis vastab müügilepingu tingimustele ning ta vastutab nendele tingimustele mittevastavuse eest, kui see on olemas juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko ülemineku ajal ostjale, kuigi see ilmneb hiljem. Müügilepinguga võib olla kokku lepitud, et müüjal on asja tagasiostuõigus, siis loetakse asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja avalduse tegemisega ostjale. Ostja seaduslike huvide üheks kaitsevahendiks on müügigarantii, s.o müüja või tootja lubadus müüdud asi garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil.

2.1.2. Vahetusleping

Antud lepinguga kohustuvad pooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku.
Vahetusleping on olemuselt sarnane müügilepinguga. Erinevuseks on vaid kauba eest vastu antav ekvivalent. Müügilepingu puhul on selleks raha, vahetus- ehk barterlepingu puhul teine kaup. Üldiselt eeldatakse, et vahetamisele kuuluvate esemete hind on võrdne, kuid kui ühe lepingupoole üleantava kauba maksumus on suurem teise poole üleantava kauba maksumusest, kompenseeritakse kaupade maksumuste vahe rahas.

2.1.3. Faktooringuleping

Lepinguga kohustub isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringu võlgnik) vastu, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringu võlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse. Faktoor aga kohustub:

tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või

andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muuhulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist ja nõude sisu (VÕS §256).
Faktooringulepingut kasutatakse tihti panga ja kliendi vahelistes suhetes.

2.1.4. Kinkeleping

Antud lepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule ( kingisaaja ) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama (VÕS § 259).
Kinkeks ei loeta:

vara omandamisest hoidumist;

õigusest loobumist, mida isik ei ole veel omandanud;

pärandist või annakust loobumist.
Kinkelepingu võib sõlmida ka veel sündimata laps, kuid eostatud lapse kasuks või isegi kinke tegemise ajal elava kindlaksmääratud isiku tulevase lapse kasuks, isegi kui see pole veel eostatud. Sel juhul otsustab kinke vastuvõtmise tulevase lapse vanem või eestkostja .
Kingisaajale võib kinkelepingus ette näha koormisi ja kohustusi ning kui nende täitmine on avalikes huvides, võib nende täitmist pärast kinkija surma nõuda ka pädev riigi- või omavalitsusasutus.

2.2 Kasutuslepingud

Kasutuslepingu alusel toimub valduse üleminek, asi antakse teisele subjektile kasutusse, mitte omandisse. Kasutamine toimub ajaliselt kindlaksmääratud või kindlaksmääramata kestusega. Seega loob antud leping kestusvõlasuhte.

2.2.1. Üürileping

Üürilepinguga kohustub üürileandja andma üürnikule kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest üüri. Üürileping on üks levinuim lepinguliik ning selle esemeks võivad olla eluruumid ja ka kõik muud esemed. Üürileandjaks on asja omanik või mingi piiratud asjaõiguse omaja. Üürnik võib asja anda ka allüürile.
Üürilepingu sõlmimisel on oluline üürileandja ja üürniku õigused ja kohustused võimalikult täpselt kindlaks määrata, et vältida võimalikke vaidlusi.

2.2.2. Rendileping

Käesoleva lepinguga kohustub rendileandja andma rentnikule kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu eseme korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest renti (VÕS § 339).
Rendileping on iseloomult sarnane üürilepinguga: rendilepingu puhul on peamine eesmärk vilja saamine, üürilepingu puhul aga kasutamine.

2.2.3. Liisinguleping

Antud lepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt liisingueseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja aga kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu (VÕS § 361).
Liisinguandja on kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel .
Enamasti ei vastuta liisinguandja liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, v.a kui:

liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja;

füüsilisest isikust liisinguvõtjale tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest liisinguandja professionaalsusesse, eelkõige kui liisinguandja on spetsialiseerunud teatud esemete liisimisele.
Liisinguvõtja on kohustatud liisingueset kasutama hoolikalt ja vastavalt otstarbele, säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti ning tagastama liisingueseme sellisena, nagu see temale üle anti. Koos liisingueseme üleandmisega liisinguvõtjale läheb talle üle liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko.

2.2.4. Litsentsileping

Litsentsilepinguga annab litsentsiandja litsentsisaajale õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil, litsentsisaaja kohustub maksma selle eest litsentsitasu (VÕS § 368).
Litsentsisaaja peab oma tegevuses piirduma etteantud territooriumiga, ei või tooteid ega teenuseid müüa alla litsentsiandja esitatud jaehinda ja peab tagama toodete reklaami. Samuti ei tohi litsentsisaaja ilma kirjaliku loata müüa, üle kanda või loovutada oma lepingujärgset omandiõigust või aktsiate kontrollpakki.
Litsentsileping võib olla liht- või ainulitsentsileping. Lihtlitsentsilepingu puhul võib litsentsiandja kasutada lepingu esemeks olevat õigust ise ning anda selle kasutusõiguse teistele isikutele peale litsentsisaaja. Ainulitsentsileping lubab intellektuaalsest varast tulenevaid õigust ainult litsentsisaajale.

2.2.5. Frantsiisileping

Antud lepinguga kohustub frantsiisiandja andma frantsiisivõtjale õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, muuhulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele tähistusele ja oskusteabele (VÕS § 375).
Frantsiisilepingut on nimetatud ka kaubandusliku kontsessiooni või kontsessioonilepinguks. Frantsiisiandja kohustub andma frantsiisivõtjale juhiseid lepingust tulenevate õiguste teostamiseks, frantsiisivõtja peab neid juhiseid täitma ja teostama õigusi viisil, mis ei kahjusta frantsiisiandja mainet.

2.2.6. Ehitise ajutise kasutamise leping

Kinnisasja, ehitise või ehitise osa ajutise kasutamise lepinguga annab või kohustub pakkuja andma tarbijale õiguse kasutada ehitist vähemalt kolme aasta jooksul kindlaksmääratud või -määratleval ajavahemikul. Tarbija kohustub maksma selle eest tasu (VÕS § 379).
Pakkuja peab igale ehitise või kasutusõiguse kohta teavet soovivale huvitatud isikule väljastama ehituse ja kasutusõiguse üksikasjalise kirjelduse, milles sisalduvad andmed on üldjuhul ka lepingu osaks. Leping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis, kui seadus ei nõua rangemaid vorminõudeid.

2.2.7. Tasuta kasutamise leping

Selle lepinguga kohustub kasutusse andja andma kasutajale üle eseme tasuta kasutamiseks (VÕS § 389). Seadus sätestab kasutaja kohustused ja vastutuse: ta võib kasutusse antud eset kasutada lepingus ettenähtud viisil, ei või eset kasutamiseks edasi anda kolmandale isikule ilma kasutusse andja nõusolekuta, peab kandma eseme säilitamiseks vajalikud kulud ja tagastama eseme kasutustähtaja lõppemisel. Kasutusse andja vastutab kasutajale tasuta kasutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest üksnes oma tahtluse või raske hooletuse puhul. Kasutusse andja peab hüvitama kasutajale tekkinud kahju, kui ta ei teata kasutajale tahtlikult kolmanda isiku õigusest esemele või eseme puudustest.

2.2.8. Laenu- ja krediidileping

Selle lepinguga kohustub laenuandja andma laenusaajale rahasumma või laenu, laenusaaja kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga (VÕS § 396 lg 1). [5]
Laenuna võib kokku leppida ka muu võla. Kui isik võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldaja kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna (VÕS § 396 lg 2).
Laenuleping on reeglina tasuline leping ning majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi (VÕS § 397 lg 1). [4]
Krediidilepinguga kohustub krediidiandja andma krediidisaajale krediiti, krediidisaaja kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma (VÕS § 401 lg 1).
Krediidilepingu esemeks võib olla ka maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. Krediidiandjaks võib olla pank või muu isik litsentsi alusel. Leping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis ja on konsensuaalne, laenajal on õigus nõuda kreeditorilt krediidi andmist vastavalt lepingutingimustele. Levinuimaks krediidilepinguks on tarbijakrediidileping, millega krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

2.3. Kindlustusleping

Antud lepinguga kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Kindlustusvõtja kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmaksed (VÕS § 422 lg 1).
Kindlustuslepingus on oluline tähendus kindlustusjuhtumi ja kindlustusriski mõistetel. Kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse. Kindlustushüvitise saamiseks peab olema aset leidnud kindlustusjuhtum.
Lepingu sõlmimisel peab kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale kõigist talle teadaolevatest kindlustusriski mõjutavatest teguritest, et vältida vaidlusi. Kindlustusvõtja peab kindlustusjuhtumist teatama viivitamatult, kuid kui seda nõuet rikutakse tahtlikult, keeldub kindlustusandja kahju hüvitamisest. Kui teatamisega hilinetakse, võib kindlustusandja nõuda kahju hüvitamist . Kahju tekkimisest kohe teatamata jättes on kindlustusandjal raske tekkinud kahju suurust ja tekkepõhjusi kindlaks määrata.
Kindlustatud isik on kindlustusvõtja või nimeliselt määratletud või määratlemata kolmas isik, kellega seotud kindlustusriski on kindlustatud. Kindlustatud esemega seotud kindlustusriski on kindlustatud. Soodustatud isikul on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Kindlustuses kehtib alati põhimõte, et ei hüvitata rohkem, kui on tegelik kahju. Kindlustuslepingu sõlmimise kohta väljastab kindlustusandja kindlustusvõtjale poliisi.
Kindlustuse liigid sõltuvalt kindlustatud esemest: 1) kahjukindlustus ; 2) elukindlustus; 3) õnnetusjuhtumikindlustus; 4) ravikindlustus .

2.4. Toetamislepingud

Lepingu sisuks on suhte ühe subjekti kohustus toetada teist suhte poolt tema eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul. Eesti kehtivas õiguses on toetamislepinguteks elurendis ja ülalpidamisleping.

2.4.1. Elurendis

Antud lepinguga kohustub elurendise andja maksma teisele lepingupoolele või elurendise saajale elurendise andja, elurendise saaja või muu isiku eluaja jooksul perioodiliselt teatud rahasumma või andma üle muid liigitunnustega piiritletud esemeid (elurendis).
Elurendis võidakse seada seaduse või kohtuotsusega ja eeldatakse, et elurendise leping on sõlmitud elurendise saaja eluajaks. Elurendise andja või kolmanda isiku eluajaks seatud elurendis läheb elurendise saaja surma korral üle tema pärijatele. Elurendise saajaks saab olla füüsiline isik ja ta peab olema lepingu sõlmimise ajal elus ning leping sõlmitakse kirjalikult.

2.4.2. Ülalpidamisleping

Selle lepinguga kohustub ülalpeetav andma ülalpidaja omandisse või kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama (VÕS § 572 lg 1).
Ülalpidamisleping peab olema notariaalselt tõestatud. Ülalpidaja peab ülalpeetavat ülal pidama ja hooldama viisil, mida ülalpeetav võib mõistlikult oodata tema poolt üleantu väärtuse ning tema senise elukorralduse põhjal. Ülalpidaja peab ülalpeetavale tagama mõistliku eluaseme ning tema haiguse korral vajaliku hoolitsuse ja tervishoiuteenuse osutamise.

2.5. Kompromissileping

Antud leping on õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselgeks loetakse ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes (VÕS § 578 lg 1).
Lepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromiss seisneb vastastikustes järeleandmistes, õigussuhte säilitamise või selle selgepiirilisemaks muutmise nimel.

2.6. Seltsinguleping

Selle lepinguga kohustuvad seltsinglased tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega (VÕS § 580 lg 1).
Seltsinglased peavad seltsingut kaitsma kahju tekkimise eest ja arvestama teiste seltsinglaste huvidega . Seltsinglaste panuseb võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sh vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine.
Seltsingulepingut iseloomustavad: 1) mitmekülgsus; 2) lepingu sõlmimine ei vii juriidilise isiku moodustamisele; 3) konsensuaalse lepingu tunnused; 4) iga seltsinglane peab ühise eesmärgi nimel tegema oma panuse; 5) seltsinglased juhivad seltsingut ühiselt ja iga tehingu tegemiseks on vaja kõigi seltsinglaste nõusolekut.

2.7. Teenuste osutamise lepingud

Suure rühma tsiviilõiguslikest lepingutest moodustavad lepingud, mille sisuks on suhte ühe subjekti kohustus sooritada mingi tegevus, mis on teise suhte subjektiks hüve. Sellise lepingu alusel tekkiva suhte objektiks on osutatav teenus.

2.7.1. Käsundusleping

Käesoleva lepinguga kohustub käsundisaaja vastavalt lepingule osutama käsundiandjale teenuseid (täitma käsundi ), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
Käsunduslepingud on audiitorite, advokaatidega, äriühingu juhatuse ja nõukogu liikmetega sõlmitavad lepingud, panga ja kliendi vahelised lepingud. Käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema vajaliku hoolsusega ja olema käsundiandjale lojaalne. Käsundisaaja peab käsundi isiklikult täitma ja saab selle eest tasu.

2.7.2. Töövõtuleping

Antud lepinguga kohustub töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), tellija aga maksma selle eest tasu (VÕS § 635 lg 1).
Tarbijatöövõtuleping on töövõtja ja tarbijast tellija vaheline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine.
Töövõtulepingu esemeks on tellija asja parandamine või uue valmistamine, ehitustööd, käsitööd, transporttööd, intellektuaalsed tööd. Lepingu võib sõlmida mis tahes vormis. Töövõtja peab arvestama sellega, et tellijal on kõik võimalused valida tema suhtes sanktsioone ja neid rakendada. Tellija üks peamisi kohustusi on tasu maksmine töövõtjale. Üldjuhul on töövõtjale tasu maksmise eeldusteks töö valmimine, selle ülevaatamine tellija poolt ja töö vastuvõtmine. Töövõtja peab jälgima, et ta ei ületaks töö eelarvet .

2.7.3. Maaklerileping

Antud lepinguga kohustub maakler vahendama käsundiandjale lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja kohustub maksma talle selle eest maakleritasu (VÕS § 658 lg 1).
Maakler tutvustab käsundiandjale erinevaid lepingu sõlmimise võimalusi, tutvustab lepingu sõlmimisest huvitatud kliente ja on abiks lepingu sõlmimisel. Maaklerileping on üldjuhul vormivaba ja tasuline.

2.7.4. Agendileping

Agendilepinguga kohustub agent käsundiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima . Käsundiandja kohustub maksma talle selle eest tasu (VÕS § 670 lg 1).
Agendilepingu kaudu saab suurendada kaupade käivet, lihtsustada müüki ja kasutada vähem müügipersonali . Agenti saab kasutada ka turu-uuringutes. Kui agenditasu suurust pole kokku lepitud, loetakse selleks kohalik tavaline agenditasu, selle puudumisel mõistlik tasu.
Agent tegutseb iseseisvalt, kui tal on õigus kujundada vabalt oma tegevust ja määrata tegutsemisaega.

2.7.5. Komisjonileping

Käesoleva lepinguga kohustub komisjonär komitendi jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud komisjonieseme. Komitent kohusutub komisjonärile maksma komisjonitasu (VÕS § 692 lg 1).
Komisjonilepingud on vormivabad ning need on levinud kaubanduses, varahalduses ja investeerimistoimingute puhul. Komitent on kohustatud komisjonärile maksma komisjonitasu. Tasu määratakse kindlaks komisjonilepingus.

2.7.6. Maksekäsund

Maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja arvel maksekäsundi järgi soodustatud isikule raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta (VÕS § 703 lg 1).
Maksekäsundi võib anda veksli, tšeki, krediitkaardi jms maksevahendi abil. Maksekäsundi aktseptimine on tahteavaldus, millega käsundisaaja tunnustab maksekäsundist tulenevat kohustust.

2.7.7. Arveldusleping

Arveldusleping on leping, millega vastavalt seadusele arveldamise õigust omav kontopidaja kohustub avama käsundiandjale konto ja tegema käsundiandja korraldusel toiminguid kontol oleva rahaga või muude õigustega, käsundiandja kohustub maksma selle eest tasu. Kontopidaja kohustub tegema käsundiandja korraldusel makseid ning krediteerima käsundiandja kontot käsundiandja kasuks laekunud maksete ulatuses, tegema käsundiandjale viimase korraldusel kontolt sularahas väljamakseid ning võtma vastu sissemakseid (VÕS § 709 lg 1).

2.7.8. Tervishoiuteenuse osutamise leping

Antud lepinguga kohustub tervishoiuteenuse osutaja osutama oma kutsetegevuses patsiendile tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemusest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust (VÕS § 758 lg 1).
Tervishoiuteenuse osutamisel osalev kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand vastutab tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult.
Tervishoiuteenuse leping on ka omamoodi nn sundleping. Arst on kohustatud osutama meditsiiniteenust isikule, kes seda taotleb. Tervishoiuteenuse eest tuleb maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, selle puudumisel aga mõistlikku tasu. Tervishoiuteenuste osutamise lepingu järgi vastutab teenuse osutaja üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest. Arstilt saab kahjutasu nõuda diagnoosi- ja ravivigade eest, samuti patsiendi teavitamata jätmise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.

2.7.9. Veoleping

Kaubaveo - ja reisijaveolepingu tingimused sätestab kehtiv õigus küllaltki erinevalt. Autoveo all mõistetakse sõitjate või veose kohaletoimetamist selleks ettenähtud ja kehtestatud korras registreeritud sõidukiga.

a. Kaubaveoleping

Selle lepinguga kohustub vedaja saatja ees vedama veost sihtkohta ning andma selle üle saajale. Saatja kohustub selle eest maksma vedajale veotasu (VÕS § 774 lg 1).
Kaubaveolepingus sätestatut ei kohaldata veose vedamisel merel. Veolepingu sõlmimist ja tingimusi tõendab saatja poolt allakirjutatud veokiri, mille peab saatja nõudmisel allkirjastama ka vedaja.
Saatja peab veose pakkima selliselt , et see oleks kaitstud kaotsimineku ja kahjustumise eest, vajaduse korral ka tähistama. Samuti peab ta veose vedamiskindlalt laadima ja kohale paigutama. Vedaja peab veose kohale toimetama veotähtaja jooksul, selle ületamisest tekkinud kahju eest vastutab vedaja, samuti kahju eest mis tekib veose kaotsiminekust või kahjustumisest. Kokkulepitud veotasu, seisuraha ja hüvitamisele kuuluvad kulud tuleb vedajale maksta veose üleandmisel saajale.

b. Reisijaveoleping

Antud lepinguga kohustub vedaja teise lepingupoole ees vedama reisijat või reisijaid sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma veotasu (VÕS § 824 lg 1).
Tellimusveoleping e tšarterleping on reisijaveoleping, millega vedaja kohustub vedama teist lepingupoolt või reisijat sõidukiga, mille ta annab vedamise eesmärgil koos juhiga täielikult teise lepingupoole või reisija kasutusse (VÕS § 825).
See leping võib olla tähtajaline või tähtajatu ning selliseid lepinguid sõlmivad sageli turismireise korraldavad ettevõtjad, kes tellivad reisijaveoks bussi , lennuki või laeva. Tavaliselt võtab reisija reisile kaasa reisil vajalikke asju ning neid asju peab vedaja vedama pagasina. Pagasiks loetakse asju, mida vedaja kohustub vedama reisijaveolepingu alusel. Käsipagas on reisija hoole all olev pagas.
Kui vedaja ei anna kokkulepitud ajaks ette sõidukit, võib teine lepingupool lepingust taganeda ja vedaja peab hüvitama tekkinud kahju. Samas vastutab vedaja müntide, väärtpaberite, kulla, hõbeda , juveelide, kunstiteoste või muude väärtasjade kaotsiminekust või kahjustumisest tekkinud kahju eest juhul, kui need väärtasjad olid eraldi hoiustatud vedaja juures nende kaotsimineku või kahjustumise ärahoidmise eesmärgil. Reisija peab vedamise kestel käituma nii, et ta ei kahjustaks vedamise ohutust ega rikuks nõuetekohase veo tingimusi.
Reisijaveo üheks eriliigiks on reisijavedu ühistranspordis. Ühistranspordiks loetakse reisijate vedu Eestis kindlal liini bussi, rongi, reisiparvlaeva või muu ühissõidukiga vastavalt sõiduplaanile, millega on võimalik avalikult tutvuda. Ühistranspordis ei või vedaja keelduda reisijat vedamast, kui reisija taotleb vedu vastavuses tüüptingimustega. Kui reisijat veetakse ühtse reisijaveolepingu alusel erinevate sõidukitega merel, õhus või maal, on tegemist kombineeritud reisijaveolepinguga.

2.7.10. Ekspedeerimisleping

Lepingu kohaselt kohustub ekspedeerija korraldama veose vedamise saatja arvel, saatja kohustub maksma ekspedeerijale tasu (VÕS § 854 lg 1).
Ekspedeerija kohustuste hulka kuulub sõiduki ja veotee määramine, vedaja valik, vajalike lepingute sõlmimine ja saatja kahju hüvitamise nõuete tagamine. Ta peab tegutsema saatja huvides ja järgima tema juhiseid ning talle tuleb maksta tasu, kui veos on üle antud vedajale.

2.7.11. Pakettreisileping

Antud lepinguga kohustub reisikorraldaja teise lepingupoole ees osutama ühele või mitmele reisijale pakettreisi, teine lepingupool aga maksma reisitasu (VÕS § 866).
Pakettreis on terviksummana väljendatud reisitasu eest pakutud, eelnevalt 24 tunni kestel osutatav vähemalt kahe reisiteenuse kogum loetelust, kuhu kuuluvad veoteenus, majutusteenus ja muu teenus, mis pole majutus- ja veoteenuse kõrvalteenus. Pakettreisiks on samuti reisiteenuste kogum, mida osutatakse vähem kui 24 tunni jooksul, kuid mis sisaldab majutust.
Reisikorraldaja peab reisijale tegema kättesaadavaks reisikirjelduse. Reisija võib enne reisi algust lepingust igal ajal taganeda, kuid reisikorraldaja võib nõuda nõuda kahju mõistlikku hüvitust.

2.7.12. Hoiuleping

Hoiulepinguga kohustub hoidja hoidma hoiuleandja poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama (VÕS § 883).
Hoiulepingul tunnused on:

vara peab olema hoidjale üleantav;

hoidja peab üleantud vara säilitama;

hoiulevõetud vara tuleb tagastada hoiuleandja või kolmandale isikule hoiuleandja käsundi alusel;

hoiulepingu järgi läheb hoidjale üle ainult vara valdamisõigus, ta võib vara kasutada siis, kui see õigus on lepingus sätestatud;

hoidjal on õigus saada hoiutasu, kui pooled on selles sõnaselgelt kokku leppinud või kui asjaolude kohaselt võib eeldada tasu maksmist.
Hoiulepingu üheks eriliigiks on laoleping, millega hoidja kohustub vallasasja hoidmisel selle ladustama ja säilitama, hoiuleandja kohustub maksma selle eest tasu (VÕS § 897).
Laolepingu alusel asja hoiulevõtmise järel võib hoidja välja anda laokirja, mis peab sisaldama andmeid hoidja ja hoiuleandja kohta, ladustamise koha ja kuupäeva kohta, samuti ladustatava asja kohta.
Hoiulepingu kasutamine on majutusettevõttes väga levinud. Majandusettevõtte pidaja peab hüvitama külastajale majutusettevõtte ruumidesse toodud asjade kaotsimineku või hävimisega tekkinud kahju, samuti kahju, mis on tekkinud ehitise, selle aluse maa või majutusettevõtte seadmete või rajatiste puuduste tõttu külastaja surma põhjustamises või külastajale kehavigastuste või tervisekahjustuste tekitamises.
Majutusettevõtte pidaja ei vastuta eespool mainitud kahju tekkimise eest, kui selle põhjustas külastaja või teda saatev või külastav isik või isik, kelle eest külastaja vastutab, asja eriline omadus või vääramatu jõud. Samuti ei vastuta majandusettevõtte pidaja külastaja sõidukile, sõidukisse jäetud asjadele ning külastaja elusloomadele tekitatud kahju eest, v.a juhul, kui ta on sõiduki või looma võtnud oma hoole alla viisil, millest võib järeldada tema tahet vastutada sõidukile või loomale tekkiva kahju eest. [5]

KOKKUVÕTE

On väga oluline, et inimesed tunneksid lepingute sisu, vorme ja nendega kaasnevaid seadusi, kuna siis on inimesed lepingut sõlmides teadlikud või rohkem teadlikud, millele täpsemalt tuleks tähelepanu pöörata. Samuti hoiaks see ära suuremaid vaidlusi ning arusaamatusi, mis võivad tekkida asjaolus, et ei olda piisavalt informeeritud lepingute sisust ja seadustest või lihtsalt lepingupoolte möödarääkimisel. Mis puutub lepingupooltesse, siis nemad peavad ikkagi ise valima lepingu vormi ja andma sellele sisu, mis vastab nende tegelikule tahtele.
Kindlasti on väga oluline ka riskide maandamine lepingulistesse suhetesse astumisel ning lepingute täitmise tagamine. Seetõttu tuleb kursis olla lepingupartneri taustaga ja olla suutlik selle kontrollimiseks ning kuidas suhelda lepingut mitte täitva osapoolega nii kohtuväliselt kui ka kohtu kaudu.
Lepingute sõlmimisel ja ka nende lepingute täitmisel tuleb tagada mõlematele osapooltele arusaadavus ning nende tegelikku tahet väljendavad lepingud. Samuti tuleks tegutseda üldises heas usus. [4]
Käesoleva referaadi eesmärgid, s.o arendada lugejate teadlikkust lepingute ja nende vormide osas ning informeerida ja anda ülevaade lepingute erinevatest liikidest, said täidetud.

KASUTATUD ALLIKAD

x
[1]
Loov Eesti. [Online]. http://www.looveesti.ee/alusta-ettevotlusega/asjaajamine.html
[2]
EAS. [Online]. http://www.eas.ee/et/alustavale-ettevotjale/ettevotlusega-alustamine/asjaajamine/leping
[3]
Justiitsministeerium. (2013, November) Eesti.ee. [Online]. https://www.eesti.ee/est/teemad/oigusabi/lepingutega_seonduvad_kusimused/mis_on_leping
[4]
Meelis Masso, Paavo Koch , Ivar Tammemäe, Heli Laas , and Jaan Kurvet, Lepingute Sõlmimine. Tallinn: Pandekt OÜ, 2009.
[5]
Advig Kiris , Ants Kukrus , Poigi Nuuma , and Enno Oidermaa, Õigusõpetus . Tallinn: Külim, 2007.
[6]
Riigiteataja . (2014) [Online]. https://www.riigiteataja.ee/akt/113032014103 (RT I,13.03.2014, 103)
x

lisad