TÖÖÕIGUS (0)

KATSEAJA EESMÄRK JA TÖÖLEPINGU ÜLESÜTLEMINE KATSEAJAGA MITTETOIMETULEKU TÕTTU
Katseaja eesmärgiks on hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele , mida nõutakse töö tegemisel.
§ 86. Töölepingu ülesütlemine katseajal
(1) Tööandja ja töötaja võib tähtajalise ja tähtajatu töölepingu üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates.
(2) Töölepinguga võib kokku leppida katseaja kohaldamata jätmises või lühendamises.
(3) Tööandja ja töötaja võib kuni kaheksaks kuuks sõlmitud tähtajalise töölepingu üles öelda katseaja jooksul, mis ei või olla pikem kui pool lepingu kestusest.
(4) Tööandja ei või töölepingut üles öelda põhjusel , mis on vastuolus katseaja eesmärgiga.
TÖÖLEPING, SELLE KOHUSTUSLIKUD TINGIMUSED
Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile . Tööandja maksab töötajale töö eest tasu.
Töölepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta sätestatut, kui töölepingu seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Tööandja peab tagama töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ning edendama võrdõiguslikkust vastavalt võrdse kohtlemise seadusele ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele.
Töölepingu sõlmimisele kohaldatakse võlaõigusseaduses lepingu sõlmimise kohta sätestatut.
Tööleping sõlmitakse kirjalikult.
Töölepingu kirjalikus dokumendis peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed:
1) tööandja ja töötaja nimi, isiku- või registrikood, elu- või asukoht;
2) töölepingu sõlmimise ja töötaja tööle asumise aeg;
3) tööülesannete kirjeldus;
4) ametinimetus , kui sellega kaasneb õiguslik tagajärg;
5) töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutumise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed;
6) muud hüved, kui nendes on kokku lepitud;
7) aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg);
8) töö tegemise koht;
9) puhkuse kestus;
10) viide töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadele või töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtajad;
11) viide tööandja kehtestatud töökorralduse reeglitele;
12) viide kollektiivlepingule, kui töötaja suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut.
Kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et tööleping on tähtajaline, peab tööandja lisaks TLS §-s 5 nimetatule teatama töötajale töölepingu kestuse ja tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjuse.
kaugtöö, renditöö, summeeritud tööaeg
(8) Kui töötaja ja tööandja lepivad kokku, et töötaja töötab kauem kui ühe kuu riigis, mille õigust ei kohaldata tema töölepingule, peab tööandja lisaks käesoleva seaduse §-s 5 nimetatule teatama töötajale enne tema ärasõitu riigis töötamise aja, töötasu maksmise vääringu ning riigis viibimisega seotud hüved ja riigist tagasipöördumise tingimused.
Tööandja ei tohi töölepingut sõlmida alla 15-aastase või koolikohustusliku alaealisega ega teda tööle lubada, välja arvatud TLS § 7 lõikes 4 sätestatud juhtudel.
Tööandja võib 13–14-aastase alaealisega või 15–16-aastase koolikohustusliku alaealisega sõlmida töölepingu ja lubada teda tööle, kus töökohustused on lihtsad ega nõua suurt kehalist või vaimset pingutust (kerge töö). 7–12-aastasel alaealisel on lubatud teha kerget tööd kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamitegevuse alal.
Töölepingu sõlmimiseks vajalik alaealise tahteavaldus, mis on tehtud seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta, on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tahteavalduse hiljem heaks kiidab.
Tööandjal on keelatud alaealist tööle lubada ilma seadusliku esindaja nõusoleku või heakskiiduta.
Eeldatakse, et tööleping sõlmitakse tähtajatult. Tähtajalise töölepingu võib sõlmida kuni viieks aastaks, kui seda õigustavad töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused, eelkõige töömahu ajutine suurenemine või hooajatöö tegemine
Kui töötaja ja tööandja on TLS § 9 lõike 1 alusel sõlminud tähtajalise töölepingu samalaadse töö tegemiseks järjestikku rohkem kui kaks korda või tähtajalist lepingut pikendanud rohkem kui üks kord viie aasta jooksul, loetakse töösuhe algusest peale tähtajatuks. Tähtajaliste töölepingute sõlmimine loetakse järjestikuseks, kui ühe töölepingu lõppemise ja järgmise töölepingu sõlmimise vaheline aeg ei ületa kahte kuud.
Tööandja ei või lepingueelsetel läbirääkimistel või töölepingu sõlmimist muul viisil ette valmistades, sealhulgas töökuulutuses või töövestlusel, nõuda töölesoovijalt andmeid, mille vastu tal puudub õigustatud huvi.
Töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel.
TÖÖLEPINGU ÜLESÜTLEMINE TÖÖANDJA POOLT MAJANDUSLIKEL PÕHJUSTEL TLS § 89 JÄRGI
Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul ( koondamine ).
Koondamine on ka töölepingu erakorraline ülesütlemine:
1) tööandja tegevuse lõppemisel;
2) tööandja pankroti väljakuulutamisel või pankrotimenetluse lõpetamisel, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu.
Enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel. Tööandja korraldab vajaduse korral töötaja täiendusõppe või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid .
Tartu Maakohus lahendis 2-12-28718: Kui tööandjal ei ole TLS § 89 lg 3st tulenevat võimalust koondatavale töötajale uut tööd pakkuda, ei kao seetõttu ka õigus töötajat koondada.
TÖÖTAJA VARALISE VASTUTUSE EELDUSED JA VASTUTUSE PIIRANGUD
Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi.
Uus töölepingu seadus lubab tööandjal kohaldada töötaja suhtes asjaoludest sõltuvalt järgmisi
vastutuse viise:
• leppetrahv (§ 22, 26 ja 77)
• töötasu alandamine (§ 73)
• kahju hüvitamine (§ 74)
• varalise vastutuse kokkulepe (§ 75)
• vastutus kolmandate isikute ees (§ 76)
Leppetrahvis võivad töötaja ja tööandja kokku leppida kolmeks juhtumiks:
• koos saladuse hoidmise kohustusega – töötaja peab saladuses hoidma tööandja
tootmis- ja ärisaladust nii töösuhte ajal kui pärast töösuhte lõppemist. Pärast töösuhte
lõppemist säilib kohustus põhjendatud ulatuses;
• koos konkurentsipiirangu kokkuleppega – selles määratakse kohustus, mille
rikkumisel leppetrahvi kohaldatakse, samuti leppetrahvi suurus;
• tööle mitteilmumine või töölt lahkumine – leppetrahvi saab kohaldada, kui töölepingu
sõlminud töötaja ei asu tööle või lahkub töölt lõplikult, eirates etteteatamistähtaega.
Tööandja saab leppetrahvi nõuda vaid juhul, kui teavitab sellest töötajat viivitamata pärast
kohustuse rikkumise avastamist. Leppetrahvi tasumise kohustus langeb ära, kui saladuse
hoidmise kohustuse või konkurentsipiirangu kokkulepe või tööleping on kehtetu .
Töötasu alandamine reguleerib töö tasustamist praagi korral (nt valesti koostatud projekt
jne). Tööandja võib töötasu alandada juhul, kui:
• töötaja rikkus tööandja selget ja õigeaegset ning mõistlikku juhist tööülesannete
täitmiseks;
• tööandja kasutab alandamise õigust viivitamata pärast mittenõuetekohase töö
vastuvõtmist, teatades sellest töötajale;
• töötaja annab nõusoleku kinnipidamiseks töötasust.
Töötasu alandamisel ei saa töötajale maksta vähem, kui töötasu üleriigiline alammäär
(brutosumma). Kui töötajal on ülalpeetavaid, peab töötajale makstav töötasu suurenema 30%
töötasu alammäärast iga ülalpeetava kohta. Kui töötaja rikkumise heastab, tuleb selle võrra
vähendada töötasu alandamist.
Näide: Töötaja, kelle töötasu on 10 000 kr kuus, tekitas praaki tootes kahju summas 12 000
kr. Kui töötasu üleriigiline alammäär on 5000 kr kuus, saab tööandja ilma ülalpeetavateta
töötaja töötasu alandada kuni 5000 kroonini kuus, ühe ülalpeetavaga töötajal 6500 kroonini,
kahe ülalpeetavaga töötajal 8000 kroonini ning kolme ülalpeetavaga töötajal 9500 kroonini.
Kahju hüvitamine. Töötaja vastutab üldjuhul ainult süü olemasolul . Kui töötaja oma süüd
tunnistab ja on nõus kahju hüvitama, võib ta anda nõusoleku kinnipidamiseks töötasust. Kui
töötaja süüd ei tunnista, peab tööandja pöörduma töövaidlusorganisse.
Vastutuse ulatus:
• tahtluse korral näeb seadus ette vastutuse kogu kahju (sh saamata jäänud tulu) eest;
• hooletuse puhul vastutab töötaja kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse
töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust
tulenevat riski, töötamise kestust, senist käitumist, töötasu, tööandja võimalusi
kahjude vältimiseks või kindlustamiseks;
• töötaja omavolilise töölt lahkumise korral on tööandjal õigus nõuda hüvitist töötaja 1
kuu keskmise töötasu ulatuses, kui ei tehta tasaarvestust. Nõue tuleb esitada 20
tööpäeva jooksul.
Varalise vastutuse kokkulepe kehtib juhul, kui:
• see on sõlmitud kirjalikult;
• see on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt
piiritletud ;
• töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate
ringil (ei saa kohaldada nt kaupluse müügisaalis jms);
• on kokku lepitud vastutuse rahalises ülempiiris;
• tööandja maksab töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist.
Varalise vastutuse kokkuleppe alusel saab tööandja nõuda kahju hüvitamist ainult töötajale
makstud hüvitise ulatuses (töötaja töötasu vähendada ei tohi).
Vastutus kolmandate isikute ees. Kui töötaja on tööülesannete täitmisel tekitanud kahju
kolmandale isikule:
• peab tööandja esmalt ise kandma kahju ja kohtukulud;
• tööandja võib töötajalt nõuda kahju hüvitamist TLS § 74 lg 2 alusel (hooletus);
• kui tööandja kohustus kahju hüvitada on välistatud või piiratud, kehtib see ka töötaja
suhtes (va tahtluse korral);
• tööandja maksejõuetuse korral võib kolmas isik esitada nõude otse töötaja vastu.
Kahjunõuded aeguvad 12 kuu jooksul arvates kahjust ja selle tekitajast teadasaamisest. Kui
kahju tekitajat ei ole kolme aasta jooksul välja selgitatud , ei ole võimalik kahjunõuet esitada.
Tasaarvestamine. Tööandjal on lubatud ilma töötaja nõusolekuta töötasust kinni pidada:
• tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest;
• tagastamisele kuuluva ettemakse;
• muid seadustes ettenähtud summasid (nt elatisraha ).
Muudel juhtudel peab tööandja saama töötajalt kirjaliku nõusoleku (nt e-kiri). Üldjuhul tuleb
töötaja nõusolek tasaarvestamiseks saada igaks juhtumiks eraldi. Nõusoleku mittesaamisel
võib tööandja pöörduda töövaidlusorgani poole.
Igakordset nõusolekut ei ole vaja limiiti ületavate kütuse- või telefoniarvete
tasaarvestamiseks. Nendel juhtudel võib võtta töötajalt ühekordse nõusoleku (nt töölepingu
sõlmimisel).
Tasaarvestamisel tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku § 132 sätestatud piirangutest (vt
selgitust töötasu alandamise kohta).
KOLLEKTIIVSEL KOONDAMISEL ÜLESÜTLEMISE KORD JA HÜVITUSE MÄÄRAD
https://www.juridica.ee/juridica_et.php?document=et/articles/2003/8/62144.PRN.pub.php
Vt Oskari töö – Kollektiivne koondamine
1. Võõrandamislepingud, nende üldiseloomustus ja erisused (müük, vahetus, kinge, faktooring)
Võõrandamislepinguid sõlmivad inimesed igapäevaselt, tihti nende sõlmimisele mõtlemata. Näiteks poest toiduainete ostmisel sõlmitakse äriühingu ja tarbija vahel müügileping, mille olemasolule aga enamikel juhtudel ei mõelda.
Võõrandamislepingutena on VÕSis reguleeritud ennekõike müügi-, kinke-, vahetus- ja faktooringlepingut. Samas antud loetelu on näitlik ja võõrandamislepingud võivad tuleneda lisaks VÕS ka teistest õigusaktidest ja pooltevahelisest kokkuleppest.
Võõrandamislepingute sõlmimisel kuulub kohaldamisele abstraktsiooni printsiip ehk eraldatuse põhimõtte. Abstraktsiooni printsiip tähendab, et omandiõiguse üleminekut reguleerivate tehingute puhul tuleb teha vahet võlaõiguslikul lepingul, st. kausaalsuhtel ja asjaõiguslikul lepingul, st. käsutustehingul. Näiteks kui ostja sõlmib müüjaga sõiduki müügilepingu, tekivad müügilepinguga ainult õigused ja kohustused. Sõiduki omandit müügileping ei puuduta. Kui ostja tasuks ka kohe ostuhinna , ei muudaks see midagi omandisuhtes. Alles siis, kui müüja annab sõiduki eraldi omandi üleandmise tehinguga, käsutustehinguga, ostjale üle, läheb sõiduki omandiõigus ostjale üle.
Seega selleks, et võõrandamislepingu alusel läheks ühelt isikult teisele üle lepingu ese, tuleb sõlmida võlaõiguslik tehing ja asjaõiguslik tehing.
Müügileping.
Müügileping on üks levinumaid võõrandamislepinguid, mida omavahelistest suhetes igapäevaselt sõlmitakse. Tihti sõlmivad isikud omavahelisest suhetes müügilepinguid selle peale mõtlemata ja endale aru andmata, et lepingu sõlmimisega kaasnevad erinevad juriidilised õigused ja kohustused.
Müügilepingu alusel müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Müügileping on oma olemuselt võlaõiguslik võõrandamisleping, mille alusel kohustub üks isik ehk müüja andma teisele isikule ehk ostjale üle lepinguga kindlaksmääratud asja. Seega müügilepingu alusel toimub omandiõiguse üleminek ühelt isikult teisele ja seda tasu eest.
Lepingu sõlmimisel on oluline meeles pidada, et müügilepingu alusel tekib üksnes kohustus asi üle anda, samas antud lepinguga asjaga seotud omandiõigus müüjalt ostjale üle ei lähe. Omandiõiguse üleandmiseks tuleb isikutel sõlmida asjaõiguslik tehing, mille alusel toimub omandi üleminek. Kui kinnisasjade võõrandamise korral sõlmitakse asjaõiguslik leping notariaalselt, siis vallasasjade võõrandamisel seisneb asjaõigusliku tehingu tegemine asja üleandmises müüjalt ostjale. Samas võivad müüja ja ostja omavahel sõlmida ka vallasasja müügi puhul eraldi asjaõigusliku lepingu omandiõiguse üleminekuks.
Müügilepingu esemeks asjad. Asi on kehaline ese. Lähtuvalt VÕSist kohaldatakse asja müügi kohta sätestatut õiguse ja muu eseme müügile, muu hulgas energia, vee ja soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu, kui seadusest ei tulene teisiti ja see ei ole vastuolus eseme olemusega. Näiteks müügilepingu esemeks olla autoriõigused.
Õiguste müügi korral peab müüja võimaldama ostjale õigus(t)ega seotud valdusõiguse ja kasutusõiguse ülemineku. See tähendab, et müüja peab tegema kõik võimaliku, et ostetud õigusega seotud valdus läheks ostjale üle, näiteks peab müüja vormistama vajalikud dokumendid , mis tõestavad õiguste üleminekut müüjalt ostjale.
Müüjaks ja ostjaks võivad olla nii füüsilised isikud ehk tarbijad kui ka majandus –ja kutsetegevuses osalevad isikud.
Kui müügilepingu sõlmivad omavahel majandus- ja kutsetegevuses osalev isik (müüja) ja tarbija (ostja) on tegemist tarbijalemüügilepinguga. Tarbijalemüük on asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses.
Kui müügileping sõlmitakse kahe füüsilise isiku või kahe majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel, siis tarbijalemüügilepingu kohta käivad sätted kohaldamisele ei kuulu.
Müügileping on oma olemuselt mitmepoolne vastastikune tehing. See tähendab, et müügilepingu pooltel on nii õigused kui ka kohustused ning õigusi ja kohustusi tuleb teostada vastastikku. Kui üks lepingupool on omapoolsed kohustused täitnud peab ka teine lepingupool omapoolsed kohustused täitma, nn sulle- mulle põhimõte.
Müügileping on tasuline võõrandamisleping. Tasulisus väljendub ostja kohustuses maksta müüjale tasu peale asja vastuvõtmist. Kuna müügileping on tasuline leping, siis tuleb ostjal maksta müüjale tasu ka juhul, kui tasu suuruses ei ole lepingupooled omavahel kokku leppinud.
Erinevus teisest lepingutest: Võrreldes müügilepingut erinevate võõrandamislepingutega on erisused selgelt märgatavad.Ennekõike sarnaneb müügilepinguga töövõtuleping, kuna mõlema lepingu alusel saab üle anda töö lõppresultaati. Eristamise küsimus võib tekkida ennekõike siis, kui leping eesmärgiks on asja valmistamine ja võõrandamine.
Erinevalt töövõtulepingust on müügileping suunatud ostetavate asjade hankimisele ning töövõtuleping tellitud asja valmistamisele.
Kui on tegemist lepinguga, mis on suunatud alles valmistatava asja võõrandamisele, on üldjuhul tegemist müügilepinguga. Sellest üldreeglist on kaks erandit:
1. Töövõtulepingu sätteid kohaldatakse üksnes juhul, kui tellija andis teise poole käsutusse olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Sellisel juhul on lepingust tulenevaks peamiseks kohustuseks töö tegemine või teenuse osutamine, mitte aga materjali müük. Näiteks töövõtulepinguga on tegemist juhul, kui isik võtab rätsepa juurde minnes soovitud riideeseme jaoks oma riide kaasa, millest vastav riideese ka valmistatakse.
2. Müügilepingu sätteid ei kohaldata sellistele lepingutele, mille puhul suurem osa poole kohustusest, kes asja muretseb, seisneb tööde tegemises või muude teenuste osutamises. Sellisel juhul on tavaliselt tegemist töövõtuga. See aga tähendab, et lepingu olemuse kindlaksmääramisel tuleb hinnata tehtava töö väärtust ja asja väärtust. Kui töö väärtus on asja väärtusest suurem, siis on tegemist töövõtulepinguga.
Vaatamata väljatoodud tõlgendusreeglitele võib siiski poolte vahel sõlmida nn segalepinguid, mis on suunatud asja valmistamisele ja võõrandamisele ning mille suhtes kohaldatakse nii müügilepingu kui ka töövõtulepingu kohta käivaid sätteid. Antud lepingutes tuleb eraldi vaadata lepingupoolte kohustusi, mis on suunatud asja müümisele ja teenuse osutamisele, ehk töö tegemisele.
Sõlmimine:
Nagu eelpool öeldud sõlmivad isikud omavahel müügilepinguid mõtlemata nimetatud lepingute sõlmimisele, lähtudes samal ajal põhimõttest, et leping on kirjalik dokument. Tihti mõeldakse, et senikaua kuni pole kirjalikku dokumenti pole ka lepingut. Nimetatud seisukoht on kahjuks väär, kuna vormivabaduse põhimõttest tulenevalt võib lepinguid sõlmida nii suuliselt, kirjalikult kui mis muus tahes vormis. Loetakse leping sõlmituks, kui pakkumus (ofert) on saanud nõustumuse (aksepti).Tulevased lepingupooled peavad selleks, et leping oleks nõuetekohaselt sõlmitud, esitama vastastikku tahteavaldused, mis on suunatud leping sõlmimisele.Pakkumuse esitamisel ja pakkumisele nõustumuse andmisel peab tulevaste lepingupoolte tahe olema muuhulgas suunatud oluliste tingimuste kindlaksmääramisele. Nimelt selleks, et leping oleks poolte vahel sõlmitud peavad lepingupooled saavutama kokkuleppe lepingu olulistes tingimustes. Millised tingimused on olulised lepitakse kokku kas lepingueelsete läbirääkimiste käigus või lihtsamate lepingute puhul algses pakkumuses ja nõustumuses.
Lepingu olulisteks tingimusteks on müügilepingu ese ja selle hind. Seega loetakse leping poolte vahel sõlmituks, kui pooled on saavutanud kokkuleppe müüdavas asjas ja selle eest makstavas tasus. müügilepingu sõlmida nii suuliselt, kirjalikult kui ka mis muus tahes vormis, näiteks notariaalses või digitaalses vormis.
*Tagasiostuõigusega müük. Võivad müügilepingu pooled müügilepinguga või ka hiljem kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus, peale müüja poolse vastavasisulise tahteavalduse tegemist ostjale. Seega tagasiostuõigus tähendab algse müüja õigust osta asi algselt ostjalt teatud tähtaja jooksul tagasi. Selleks, et algne müüja saaks asja ostjalt tagasi osta, tuleb teha ostjale vastavasisuline avaldus, mille tegemise järel loetakse asi müüja poolt tagasi ostetuks. Kuna antud säte on dispositiivne võivad lepingupooled antud põhimõttes ka teisiti kokkuleppida, näiteks tekib müüjale asja tagasiostu õigus peale ostja poolset avalduse tegemist. Peab avaldus olema samas vormis nagu müügileping.Tagasiostuõiguse avalduse tegemise järel tekib algse müüja ja ostja vahel uus müügileping, kus algne müüja muutub ostjaks ja algne ostja muutub müüjaks.
Ostueesõigusega müük. Ostueesõigus erineb tagasiostuõigusest ennekõike selles osas, etostueesõigus annab ostueesõigust omavale isikule võimaluse omandada ese, mille suhtes ostueesõigus kehtib, kui eseme omanik võõrandab selle kolmandatele isikutele. Seega eseme müüja peab eseme võõrandamisel, mille suhtes kehtib ostueesõigus, arvestama kolmanda isiku õigustega, mille teostamise tagajärjel loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel müügileping sõlmituks täpselt nendel samadel tingimustel, mis oli sõlmitud müüja ja algse ostja vahel. Seega ostueesõiguse teostamise tagajärjel on eseme müüja, mille suhtes kehtib ostueesõigus, seotud kahe sama sisuga müügilepinguga.Ostueesõigust omavaks isikuks võib olla nii müüja ise kui ka kolmas isik, kes määratakse kindlaks lepingus või seaduses.Seadusest tulenev ostueesõigus tekib vastavate ostueesõigust ettenägevas seaduses sisalduvate eelduste täitmisel. Näiteks seadusest tuleneb ostueesõigus kaasomandis oleva asja kaasomanikel.
Ostja seaduslike huvide üheks kaitsevaheniks on müügigarantii: müüja või tootja lubadus müüdud asi garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestatud soodsam seisund.

Müügilepingu eriliigid

Energia müük - Tähtajaline elektri- ja soojusenergiaga ühendusvõrgu kaudu varustamise leping loetakse pikenenuks samaks tähtajaks ja samadel tingimustel, kui vähemalt üks kuu enne lepingu kehtivusaja lõppu ei teata kumbki lepingupool teisele oma teistsugusest tahtest.
Omandireservatsiooniga müük - Kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega
Tagasiostuõigusega müük - Lepingupooled võivad müügilepinguga või hiljem kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus (tagasiostuõigusega müügileping). Tagasiostuõigusega müügilepingu puhul loetakse asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja poolt avalduse tegemisega ostjale. Tagasiostu puhul eeldatakse, et tagasiostuhinnaks on hind, millega ese müüdi.
Müük prooviks, näidise või kirjelduse järgi - eeldatakse, et näidis , kirjeldus või mudel on asja lepingutingimustele vastavuse hindamise ainus kriteerium. Sel juhul annab kõrvalekalle näidisest, kirjeldusest või mudelist ostjale õiguse lepingust taganeda või kasutada muid õigusi, mis tulenevad asja lepingutingimustele mittevastavusest.
Järelmaksuga müük
Ostueesõigusega müük - Ostueesõigus on õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Ostueesõiguse teostamine ei muuda kehtetuks ostjaga sõlmitud müügilepingut ega sellest tulenevaid kohustusi. Ostueesõigus tekib seaduse alusel või tehinguga.
Tarbijamüük
Ettevõtte müük
Riigivara müük.
Vahetusleping .
Vahetusleping on oma olemuselt tasuline võõrandamisleping, mille alusel läheb ühelt isikult teisele isikule üle eseme ja sellega seotud omandiõigus.Vahetusleping on oma olemusest vastastikune tasuline leping. See tähendab, et lepingupooled peavad kohustusi täita ajaliselt üksteisele järgnevalt ning kohustused, mida tuleb täita on alati rahaliselt hinnatavad.
Ühe lepingupoole kohustus ei seisne mitte tasu maksmises rahas, vaid kohustus seisneb asendatava asja üleandmises. Vahetuslepingu objektiks võib olla ese. Esemeks aga TsÜS kohaselt võivad olla nii asjad, õigused kui ka muud hüved. Seega vahetuslepingu poolte kohustused võivad seisneda asjade ja ka õiguste üleandmises. Näiteks võivad lepingupooled kokku leppida, et üks isik annab teisele isikule üle sõiduauto ja sõiduauto saanud isik annab auto eest vastu aktsiaseltsi aktsiaid .
kohaldatakse vahetuslepingule vastavalt müügilepingu kohta sätestatut.
Mõlemat lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana.
Kuna mõlemat vahetuslepingu poolt käsitletakse nii müüja kui ka ostjana, tuleb mõlemal lepingupoolel arvestada nii müüja kui ka ostja kohta käivate sätetega.
Faktooringuleping .
Faktooringuleping on võõrandamisleping, mida kasutatakse ennekõike krediidi- või finantseerimiseasutuse poolt osutatav debitoorse võlgnevuse finantseerimiseks ja rahaliste nõuete müümiseks.
Faktooringulepingu alusel on võimalik müüa rahalisi nõudeid, mis on tekkinud majandus- ja kutsetegevuses eseme müügi või teenuse osutamise kaudu. Samuti on võimalik müüa nii olemasolevaid kui ka tulevikus tekkida võivaid nõudeid, kas täielikult või osaliselt. Näiteks võib faktooringu klient müüa faktoorile võlgniku vastu suunatud kõrvalnõuded jättes samas põhinõude endale. See milliseid nõudeid müüakse sõltub poolte vahelisest kokkuleppest.
Faktooringulepinguga kohustub üks isik ehk faktooringu klient loovutama teisele isikule ehk faktoorile rahalise nõude kolmanda isiku ehk faktooringuvõlgnik vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub:
1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või
2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma .
Võimalik on seega, et faktor kohustub kaheks erinevaks soorituseks, kusjuures neid eristab sisuliselt see, kas faktor võtab endale loovutatud nõude täitmise riski või jääb see kliendi kanda.
Üldistatult võib öelda, et faktooringulepinguga loovutab üks isik ehk faktooringu klient teisele isikule ehk faktoorile tasu eest rahalise nõude, mis on tekkinud majandus- ja kutsetegevuse käigus kolmanda isiku suhtes.
faktooringulepingu alusel tekkivate õiguste ja kohustuste subjekte kolm.
Nendeks on:
1. faktoor ehk nõude omandaja
2. faktooringu klient ehk nõude loovutaja

faktooringu võlgnik ehk 3. isik.
Faktooringu võlgnik osaleb faktooringusuhtes üldjuhul üksnes kohustatud isikuna, st faktooringu võlgnikul on ennekõike kohustus tasuda võlgnevus uuele võlausaldajale ehk faktoorile.
Praktikas luuakse faktooringulepingu kaudu faktoori ja faktooringu kliendi vahel pikaajalised suhted, mille alusel omandab faktoor, kas kõik või osa nõuetest, mis tekivad faktooringu kliendil viimase võlgniku vastu. Kuna faktooringuleping on oma olemuselt tasuline leping, peab faktoor maksma faktooringu kliendile tasu või andma krediiti isegi juhul, kui tasu suurust ei ole kokku lepitud
Faktooringulepinguid, sõltuvalt nende iseloomust, saame jagada kaheks:

1. tagasinõudeõigusega faktooringuleping;

2. tagasinõudeõiguseta faktooringuleping.

Tagasinõudeõiguseta faktooringulepingu alusel on faktooringu klient kohustatud üle andma faktoorile nõude ning sellega seotud omandiõiguse ning faktoor peab nõude eest maksma kokkulepitud tasu. Kuna nõudeõigust ei ole võimalik otseselt üle anda, peab faktooringu klient tegema võimalikus omandiõiguse ülemineku faktoorile. Koos nõude omandiõigusega läheb faktoorile üle ka nõude sissenõudmisega seotud riisiko . Riisiko üleminekuga tekib faktooril vastutus nõude sissenõudmise eest, mis tähendab, et nõude täitmise võimatuse esinemisel ei saa faktoor nõuda faktooringu kliendilt makstud tasu tagasi.

Tagasinõudeõigusega faktooringulepingu alusel ei omanda faktoor kliendile kuuluvat nõuet, vaid üksnes valitseb seda tema huvides. Antud lepingu alusel annab faktoor faktooringu kliendile krediiti ning saadud krediit loetakse tagastatuks nõude rahuldamisega faktooringuvõlgniku poolt.

Kuna tagasinõudeõigusega faktooringulepingu alusel annab faktoor krediiti, siis kuuluvad faktooringulepingu suhtes kohaldamisele ka laenu- ja krediidilepingu kohta käivad sätted. Näiteks on faktooril õigus nõuda faktooringu kliendilt intressi saadud krediidi summalt.

Erinevalt tagasinõudeõiguseta faktooringulepingust jääb tagasinõudeõigusega faktooringulepingu korral faktooringu klient nõude omanikuks ning kannab nõude täitmata jätmise riisikot, mille realiseerumisel kohustub klient krediidi tagasi maksma.

Tagasinõudeõigusega faktooringulepingu suhtes kuulub kohaldamisele muuhulgas ka käsunduslepingu regulatsioon , kuna faktoori kohustuseks on anda krediiti ja valitseda nõuet ja sellest tulenevaid õigusi kliendi jaoks (raamatupidamise korraldamine ja nõuete sissenõudmine), st faktoor osutab faktooringu kliendile teenust, mis on seotud nõude loovutamisega.

Faktooringuleping on segaleping, milles asjaajamise elemendid ( raamatupidamine , nõuete sissenõudmine) on ühendatud nõuete müügi või laenu andmise elementidega.

Faktoringulepingut kasutatakse tihti panga ja kliendi vahelistes suhetes.
Kinkeleping .
Kinkeleping on üks levinumaid võõrandamislepingu liike praktikas. Näiteks, kui üks isik tahab teisele isikule üle anda tasuta eseme ja sellega seotud omandiõiguse on üheks võimaluseks kinkelepingu sõlmimine.
Kinkeleping on ühekülgselt kohustav võlaõiguslik leping1, mida tihti sõlmitakse isikute vahel moraalsetel kaalutlustel , mis ajaga võivad muutuda. Näiteks on kinkelepingu sõlmimise aluseks tihtipeale kinkija ja kingisaaja lähedased suhted, tänulikkus teatud tegevuse eest jne. Kuna kinkeleping toob endaga kaasa tihti moraalseid kohustusi, tuleb lepingut täita lähtuvalt eetilistest tõekspidamisest.
Kinkelepingu puhul on tegemist võlasuhtega, kus üks isik kohustub teist isikut ilma vastutasuta oma varast rikastama, see tähendab kinkelepingu alusel kohustub üks isik andma teisele isikule vastutasuta üle eseme ja sellega seotud omandiõiguse.
kohustub kinkelepinguga üks isik ehk kinkija tasuta teisele isikule ehk kingisaajale üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.
Kinkelepingu üheks oluliseks tunnuseks, mis eristab teda teistest võõrandamiselepingutest on vastusoorituse puudumine, st kinkija rikastab kingisaajat oma vara arvelt tasuta. Soov rikastada teist isikut oma isiklikust varast peab kinkijal olemas olema lepingu sõlmimisel. Muuhulgas peab animus donandi ehk kinkimise tahe olema väljendatud ka lepingus. Kui kinkijal puudub tahe kingisaajat tasuta rikastada, pole tegemist ka kinkelepinguga.
See, kas kinge on tasuta või mitte, see vastutasu sooritusest ja selle suurusest. Üldjuhul lähtutakse kinkelepingu puhul põhimõttest, mille kohaselt ei ole tegemist kinkelepinguga, kui kingisaaja on kohustatud tegema kinkijale vastusooritusi, mis on tasulised. Samas igasugust vastusooritust ei saa käsitleda vastutasuna kinke eest, mistõttu tuleb vastutasu olemasolu hinnata iga üksikul juhul eraldi. Vastusooritust ei saa käsitleda vastutasuna kinke eest, kui vastutasu tehakse kinkest sõltumata või kui vastusooritust tehakse moraalsetel kaalutlustel ning selle väärtus on kinke väärtusest väiksem.
Kinkeleping peab vastama kahele tingimusele:

lepingu alusel peab toimuma eseme üleandmine tasuta;

lepingu sõlmimisel ja täitmisel peab esinema animus donandi;
Kinkelepingu alusel on võimalik ühel isikul anda teisele isikule üle ese ja sellega seotud omandiõigus, see tähendab kinkelepingu objektiks saavad olla nii asjad, õigused kui ka muud hüved.
Kinkeleping on ühekülgne kohustustehing, mille täitmine toimub lepingu eseme üleandmise ja omandi ülemineku võimalikuks tegemisega kinkijalt kingisaajale.
Esemega seotud omandiõiguse üleminekuks tuleb tulevastel lepingu pooltel teha kaks tehingut, nendeks on võlaõiguslik tehing, mille alusel tekib kingisaajale nõudeõigus, ja asjaõiguslik tehing ehk käsutustehing, mille alusel toimub omandi üleminek.
Kinkena on võimalik käsitelda igasugust tegevus, mis muuhulgas võib seisneda nii omandiõiguse üleandmises, nõudeõiguse loovutamises, loobumises nõudest ja asjadest, sponsoreerimist jne.
Vaatamata sellele, et kinkelepingut on võimalik sõlmida erinevate esemete ja nendega seotud omandiõiguse üleandmiseks ei ole kinkena siiski käsitletav igasugune tegevus.
Praktikas sõlmitakse kinkelepinguid tihti segalepingutena, see tähendab et leping vastab kahele või enamale lepinguliigi tunnusele. Segalepingute sõlmimisel tuleb kinke tuvastamiseks kontrollida nii kinkija tahet kingisaajat tasuta rikastada, kui ka kinke ja vastusoorituse erinevat väärtust. See tähendab, et segalepingu olemasolu korral tuleb välja selgitada lepingute olemus ja nendest tulenevad kohustused. Näiteks, kui kingisaaja on kohustatud kinkijat kinke eest viimast tema kogu eluaja ülal pidama , siis ei ole tegemist mitte müügilepinguga vaid segalepinguga, mis vastab nii kinkelepingu kui ka ülalpidamiselepingu tunnustele.
Ei loeta kinkeks teise isiku kasuks:
1. vara omandamisest hoidumist;
2. õigusest loobumist, mida isik ei ole veel omandanud;
3. pärandist või annakust loobumist.
Kinkeleping, mis on sõlmitud kinkija surma puhuks peab sisaldama endas tingimust, mille kohaselt kuuluvad kinkelepingust tulenevad kohustused täitmisele peale kinkija surma. Näiteks võib kinkelepingus eraldi välja tuua tingimuse, mille kohaselt toimub eseme ja sellega seotud omandiõiguse üleminek peale kinkija surma.
Kinkelepingust, mis on sõlmitud kinkija surma puhuks, ei omanda kingisaaja lepingust tulenevaid õigusi kinkija eluajal. See tähendab, et kingisaaja ei saa esitada kinkija suhtes kinkega seotud nõudeõigusi viimase eluajal. Küll aga omandab kingisaaja lepingust tulenevad õigused pärast kinkija surma.
Kinkelepingu võib sõlmida ka veel sündimata lapse kasuks.el juhul otsustab kinke vastuvõtmise tulevase lapse vanem või eestkostja .
Kinkelepingust saab ka taganeda, kuid ainult teatud tingimuste olemasolul. Taganeda saab kinkelepingust nii enne selle täitmist kui ka pärast täitmist, näiteks järgmistel juhtudel:
1)kingiaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamust
2)kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust, v.a. Juhul kui kinkija on onnast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha
kingisaaja jääb õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse.
2. Kasutuslepingute üldiseloomustus ja erisused (üür, rent, laen , liising , tasuta kasutamise leping, laen- ja krediidilepingud, sh tarbijakrediit, litsentsileping )
Kasutuslepingutega ei toimu lepingu eseme lõplikku üleandmist, st omandi üleminekut. Kasutuslepingu alusel toimub vaid valduse üleminek, asi antakse teisele subjektile kasutusse, mitte omandisse. Sealjuures toimub kasutamine üldjuhul kindlaksmääratud või kindlaksmääramata kestusega, mitte aga ühekordse aktina.
Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Rendilepinguga kohustub üks isik ( rendileandja ) andma teisele isikule ( rentnik ) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).
Üürilepingu tunnused:
1) eluruum antakse ainult kasutusse, omand üle ei lähe;
2) poolteks on üürnik ja üürileandja;
3) eluruum antakse kasutusse elamiseks (ergo  jur. isik ei saa olla üürnik, küll võib jur. isik olla üürile andja);
4) alati tähtaajaline leping
5) lepingu esemeks saab olla ainult eluruum;
6) üürilepingu sõlmimisele eelnevad reeglina teatud haldusaktid, kuivõrd enamus eluruume kuulub täna riigile või KOV-le.
Üürilepingu esemeks võib olla elamu, omaette korter või muu omaette eluruum, mis koosneb ühest või mitmest toast. Üürilepingu iseseisvaks esemeks ei või olla toa osa või tuba, mis on seotud teise toaga ühise sissekäiguga (külgnevad ühendatud toad), kaudselt köetav tuba, samuti abiruumid ( köök , koridor jne.).
Nii üürileping kui allüürileping peavad olema sõlmitud kirjalikus vormis.
Üürilepingu alusel saab kasutusse anda kõik asju, samas rendilepingu alusel saab kasutusse anda kõiki esemeid.Üürilepingu alusel antakse kasutusse näiteks autosi, äriruume, eluruume jne.
Vaatamata sellele, et üürilepingu alusel saab kasutusse anda kõiki asju on seadusandja siiski VÕS eriosas ette näinud teatud erinormid, mis kuuluvad kohaldamisele üksnes eluruumi üürilepingutes.
Kui üldjuhul on üürilepingu regulatsioon dispositiivne, siis eluruumi üürilepingu kohta käivad sätted on imperatiivsed, see tähendab poolte kokkuleppel seaduses sätestatust kõrvale kalduda ei saa.
Mille poolest erineb üürileping rendilepingust?
Üüri- ja rendilepingu eristamisel on määravaks see, kas asja kasutajal tekib õigus lisaks asja kasutamisel ka asja viljadele või mitte. Kui lepingu alusel tekib kasutajal õigus saadavale viljale on tegemis ennekõike rendilepinguga. Viljaks saab olla nii loodus- kui ka õigusvili,Lisaks vilja saamise õigusele erineb ььrileping rendilepingust ka kasutusse antavate esemete osas.
Vaatamata sellele, et rendilepingu alusel saab kasutusse anda kõiki esemeid, on siiski seadusandja rendilepingu regulatsioonis välja toonud ka erinormid põllumajandusliku rendilepingu osas.
*Üürilepingu sõlmimine: Selleks, et üürileping oleks sõlmitud, tuleb lepingu pooltel kokku leppida lepingu olulistes tingimustest. Lepingu sõlmimiseks tuleb kokku leppida minimaalselt kasutusse antavas asjas ja selle eest makstavas tasus. Üürilepingute suhtes kehtib vormivabaduse põhimõte, samas tuleb arvestada eluruumi üürilepingu kohta kohaldatavaid imperatiivseid norme.
Üürilepingu lõpetamine:Üürilepinguid saab tähtaja alusel jagada kaheks:
Tähtajalised üürilepingud;
Tähtajatud üürilepingud.
Muutub tähtajaline üü rileping tähtaja määdudes tähtajatuks juhul, kui üürnik jätkab tähtaja möödumisel asja kasutamist. Üks lepingupool, kes ei soovi lepingu pikenemist, peab teist lepingupoolt teavitama vastavast soovist 2 nädala jooksul, enne lepingu lõppemist.
Kuna üürileping on oma olemuselt kestvusleping, siis toimub üürilepingu lõpetamine ülesse ütlemise kaudu. Lepingut on võimalik ülesse öelda korraliselt ehk leping lõppeb peale etteteatamistдhtaja möödumist.Erakorraliseks lepingu lõpetamiseks on vaja aga mõjuvat põhjust.Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa üleüьtlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlema poole huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab.
Rendilepingu erisused: Kohaldatakse rendilepingu suhtes üüilepingu kohta sätestatut, kui rendilepingu kohta käivast peatükist ei tulene teisiti.
Tunnused:

vara antakse valdusse ja kasutusse, omand üle ei lähe. Vara kasutamise alus on võlaõiguslik, see eristab rendisuhet kasutusvaldusest;

antakse kasutamiseks ajutiselt , kuigi tähtaeg võib olla määramata;

lepingu lõppemisel on rentnik kohustatud renditud vara tagastama seaduses ettenähtud seisundis (arvestatakse normaalset kulumisastet) koos kõigi päraldistega;

rendile võib anda ainult asendamatuid ja äratarvitamatuid asju;

alati tasuline leping (tasuta vara kasutamise leping on eraldi reguleeritud);

alati kahekülgne leping;

konsensuaalne leping, pärast kokkuleppe saavutamist on rentnikul õigus nõuda vara rendileandmist.
Liisinguleping .
Rendilepingu alaliigiks on tänapäeval populaarne liisingleping.Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisingueseme) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja aga kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingut kasutatakse siis, kui üks isik tahaks oma vara maha müüa, teisel oleks seda vaja, kuid tal ei ole kogusummat kusagilt võtta. Näiteks tahab firma alustada tootmist, aga tal ei ole masinate ostmiseks raha. Siis astub vahele kolmas isik, tavaliselt pank või selle tütarfirma, kes ostab vara ära ja annab selle ise rendile. Eristatakse kasutusliisingut ehk kasutusrenti ja kapitaliliisingut ehk kapitalirenti. Esimesel juhul peab vara pärast liisinguperioodi lõppu tagastama, teisel juhul aga saab aga rentnik selle endale. Siis on ka liisingumakse loomulikult kõrgem.
Liisinguandja on kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjale üle antud lepingus ettenähtud tähtaja jooksul, kokkuleppe puudumisel aga mõistliku aj ajoksul, võib ka lepingust taganeda.
Liisinguandja ei vastuta liisingueseme lepingutingimusele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul:
1)Liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja,
2)füüsilisest isikust liisinguvõtjale tekis kahju tulenevalt mõistlikkust uskumisest liisingunandja proffesionaalsusesse, eelküige kui liisinguandja on petialiseerunud teatud esemete liisimisele
Liisinguvõtja on kohustud:
1)liisingueset kasutama hoolikalt ja vastavalt otstarbele, milles lähtutsi liisingulepingu sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel,
2)säilitama liisingueset sellisena, nagu see teemale üle anti, v.a. Muutused, mis tekivad liisingueseme sihtottarbelise kasutmise tulemusena,
3)lepingu lõpetamisel tagastama liisingueseme liisinguandjale sellisena, nagu see temale üle anti.
Koos liisingueseme üleandmisega liisinguvõtjale läheb talle ka üle liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko.
Laenuleping .
Laenulepinguga kohustub üks isik ehk laenuandja andma teisele isikule ehk laenusaajale rahasumma või asendatava asja. Laenusaaja kohustab tagasi maksma sama summa raha või tagastama sama liiki asju samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS ei sätesta laenulepingule kohustuslikku vormi. Laenuleping loetakse VÕS kohaselt sõlmituks alates kokkuleppe saavutamisest. Tasumata intressidelt viivist ei arvestata. Laenusaaja kannab kõik kulud, mis on seotud lepingu täitmisega ja samuti kohutkulud. Tavaliselt vastutab laenusaaja lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kogu oma olemasoleva ja tulevikus omandatava varaga. Laenuleping on väga sagedane igapäevases majanduskäibes. Nii saavad oma tegevuses rahalisi vahendeid kasutada ka need, kellel hetkel niipalju kapitali ei jätku . Laenuleping erineb rendilepingust selle poolest, et tagastama ei pea sama asja, vaid sama liiki asjad.
Litsensileping .
Litsensilepinguga annab üks isik (litsensiandja) teisele isikule (litsensisaaja) õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territoriumil, litsensisaaja kohustub maksma selle eest tasu (litsensitasu). Litsensisaaja peab oma tegevuss piirduma ettwantud territooriumiga, ta ei või tooteid ega teenuseid müüa alla litsensiandja esitatud jaehinda, peab tagama toodete reklaami. Litsensisaaja kohta kehtib ka tsenssioon, mis tähendab, et ta ei tohi ilma litsensiandja eelneva kirjaliku loata müüa, üle kanda või loovutasa oma lepingujärgset omandiõigust või aktsiate kontrollpaki. Litsensiandja võib sekkuda litsensisaajale tulnud pakkumisse. Ta võib tha kokkulepitud aja jooksul omapoolse pakkumise. Litsensileping võib olla kas liht- või ainulitsensileping. Lihlitsensilepingu puhul või litsensiansja kasutada lepingu esemeks olevat õigust ka ise, samuti anda selle kasutusõiguse teisele isikule peale litsensisaaja. Ainulitsensileping aga lubab intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi ainult litsenisaajale.
Tasuta kasutamise leping.
Tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Kuna tegemist on eseme taduta kasutamisega, siis on mõistetav, et seadus sätestab üksikasjalikult kasutaja kohustused ja vastutuse. Kasutaja võib antud eset kasutada vaid lepinngus ettenähtud viisil, ei või eset kasutamiseks edai anda kolmandale isikule ilma kasutusse andja nõusolekuta, peab kandma eseme säilitamiseks vajalikud kulud ja tagastama eseme kasutustähtaja lõppemisel.
Kasutusse andja vastutab kasutajale tasuta kasutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest üksnes oma tahtluse või raske hooletuse puhul.Kui kasutusse andja ei teata kasutajale tahtlikult kolmanda isiku õigusest esemele ja eseme puudustest, pab ta hüvitama kasutajale sellest tekkinud kahju. Seaduse mõttest tulenevalt võib järeldada, et sel puhul on kasutajal õigus ka ennetähtaegselt leping lõpetada.
Laen- ja krediidilepingud.
Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
On ka võimalik, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausalsajaga kokku lepida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Laenulepingu kohta sätestatud võidakse kohaldada ka juhul, kui selle lepingu esemeks on liigitunnusega piiritletud esemed, ennekike väärtpaberid , kui pooled ei ole teisiti kokku lepinud.Majandus-vi kutsetegevuses antud laenut tuleb maksta intressi. Muu lepingu puhul tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
Laenuleping on reaalne leping, ta loetakse sõlmituks laenusaajale raha või asjade üleandmise momendis. Laenuandja põhiõigus on nõuda raha või asja tagastamist.
Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu eemeks võib olla ka makstepäeva edsailükkaine, liising või muu ai inantseerimisel.
Krediidiandjaks võib olla pank või muu isik litsensi alusel. Krediidileping on konsensuaalne, laenjal on õigus nõuda krediitorilt andmist vastavalt lepingutingimustele. Krediidileping peab olema sõlmitud kirjalikuls vormis, lepingu tähtaeg määratakse kokkuleppel.
Krediidilepingu kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut.
Tarbijakrediit
Üheks levinumaks krediidilepinguks on tarbijakrediidileping, mille sõlmimine, sisu ja sellega seonduvad poolte õigused ja kohustused on seaduses üksikasjalikult reguleeritud. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja anna või kohustu andma tarbijale krediiti või laenu.Tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. Tarbijale tuleb anda lepingudokument või selle koopia.
3. Teenuse osutamise lepingud , üldiseloomustus ja erisused (käsund, maaklerileping ja agendileping , komisjon , arveldusleping, tervishoiuteenuse osutamise leping, töövõtt, vedu, pakettreisileping , hoid )
Käsundusleping.
Käsundusleping on oma olemuselt teenuse osutamise leping, mis on suunatud ennekõike eesmärgi poole püüdlemisele. See tähendab lepingut, mille alusel peab teenuse osutaja üksnes tegutsema eesmärgi saavutamise nimel. Seega oluline on kohustuste täitmise protsess, mitte aga kindlaks määratud eesmärgi saavutamine. Kui lepingus kokkulepitud eesmärk jääb saavutamata, kuid kohustusi eesmärgi saavutamiseks täideti nõuetekohaselt ei ole teenuse osutaja omapoolseid kohustusi rikkunud. Antud lepinguks on näiteks käsundusleping.
Käsunduslepinguga kohustub üks isik ehk käsundisaaja vastavalt lepingule osutama teisele isikule ehk käsundiandjale teenuseid ehk täitma käsundi, käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Seega käsunduslepingu alusel kohustub üks isik osutama teisele isikule teenuseid.
Käsunduslepingu alusel saab luua nii lühiajalisi kui ka pikaajalisi võlasuhteid. Näiteks käsunduslepingu alusel võib jurist anda nõu kliendile või juhatuse liige tegutseda ettevõtte juhtorgani liikmena.
Kuna käsunduslepingu alusel tegutsetakse teise isiku huvides ehk teisele isikule teenust osutades, siis tuleb eraldi tähelepanu pöörata ka esindusõigusele ja selle andmisele.
Kui käsundisaaja osutab teisele isikule teenust ja teenuse osutamine eeldab tehingute tegemist teise isiku eest ehk siis tehingust tulenevad õigused ja kohustused tekivad käsundiandjal, siis vastavate tehingute tegemiseks on vaja käsundisaajal esindusõigust. Esindusõigus on õiguste kogum, mille alusel saab esindaja teha esindatava nimel kehtivaid tehinguid.
Seega tekib õigustatud küsimus, kas käsunduslepingu sõlmimisel, mille alusel peab üks isik tegema teise isiku eest kehtivaid tehinguid, tuleks teenuse osutajale anda eraldi ka volitus tehingute tegemiseks? Praktikas on jõutud järeldusele, et kui käsundi sisu eeldab tehingute tegemist teise isiku eest, siis eraldi volitust käsundisaajale tehingute tegemiseks anda ei ole vaja.
Teise isiku nimel teeb tehinguid näiteks juhatuse liige. Teiseks isikuks on ettevõtja , keda juhatuse liige esindab igapäevases majandustegevuses. Ettevõtja ja juhatuse liikme vahel sõlmitakse teenuse osutamiseks nn juhatuse liikme leping, mis aga oma olemuselt on ennekõike käsundusleping. Käsunduslepinguna saab antud lepingut käsitleda juba seetõttu, et juhatuse liige peab oma kohustuste täitmiseks osutama teenust, mis seisneb ennekõike juhtimise korraldamisel ning eesmärgi saavutamine ei ole siinjuures aga oluline, va juhul kui ei ole kokkulepitud teisiti.
Käsunduslepingu regulatsioon erineb oluliselt teistest teenuse osutamise lepingute regulatsioonist, ennekõike eristab nimetatud lepinguid lepingute eesmärk ja tasulisus.
osutab käsundisaaja tasuta teenust, siis ei saa käsundisaajale panna käsundiandjaga võrreldavaid kohustusi ega vastutust.
Käsunduslepingu alusel tekivad käsundisaajale isiklikku laadi kohustused, st kohustused, mille täitmist oodatakse üksnes käsundisaajalt- Praktikas sõlmitakse käsunduslepinguid, käsundisaajaga tihtipeale lähtudes viimase erialastest teadmistest ja kogemustest, mistõttu tekib käsundiandjal ka põhjendatud õiguslik ootus käsundisaaja poolsetele kohustuste täitmisele.
Kui töövõtulepingu puhul on tasu maksmine kohustuslik, siis käsunduslepingu alusel teenuse osutamise eest tasu maksta ei tule, va juhul kui ei ole kokku lepitud teisiti.
Käsundusleping on oma olemuselt kestvusleping, kuna on suunatud korduvate või püsivate kohustuste tekitamisele. Kestvuslepingu olemusele tuleb tähelepanu pöörata ennekõike lepingu lõpetamisel. See tähendab, et üldjuhul käsunduslepingute ühepoolne lõpetamine saab toimuda lepingu ülesse ütlemise kaudu.
Nagu eelpool öeldud, siis käsunduslepingu alusel osutab üks isik teisele isikule kokkulepitud teenust. Lisaks käsunduslepingule võib teenuse osutamine toimuda ka töövõtulepingu alusel, sest VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik ehk töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik ehk tellija aga maksma selle eest tasu. Seega tekib küsimus, mille poolest erineb käsundusleping töövõtulepingust?
Vaatamata sellele, et mõlemad lepingud on suunatud teenuse osutamisele on siiski teenus see, mis eristab antud lepinguid üksteisest. Töövõtulepingu erinevus käsunduslepingust seisneb selles, et töövõtulepinguga kohustub töövõtja teenust osutades saavutama kokkulepitud tulemuse, käsunduslepingu alusel on käsundisaaja aga kohustatud üksnes tegutsema eesmärgi saavutamise nimel, võlgnemata seejuures tulemust kui sellist.
Näiteks, kui töövõtulepingu alusel peab üks isik remontima teisele isikule kuuluva auto ja auto jääb nõuetekohaselt remontimata, siis töövõtja on omapoolseid kohustusi rikkunud, mis annab tellijale õiguse kohaldada kohustusi rikkunud isiku suhtes õiguskaitsevahendeid. Samas kui käsunduslepingu alusel tuleb juristil anda kliendile nõu, kuid vaatamata nõu saamisele ei kaitse klient ikkagi oma õigusi, siis õiguste mittekaitsmine ei ole käsitletav juristi poolsete kohustuste rikkumisena.
Seega käsundusleping tuleks sõlmida alati siis, kui oluline on kohustuste täitmise protsess, mitte aga kohustuste täitmise lõppresultaat.
Töövõtuleping.
Töövõtuleping on oma olemuselt teenuse osutamise leping, mis on suunatud ennekõike lepingus kindlaksmääratud eesmärgi saavutamisele . See tähendab lepingut, mille alusel peab teenuse osutaja tegutsema eesmärgi saavutamise nimel selliselt , et kohustuste täitmise tulemusena oleks saavutatud ka võlasuhte eesmärk. Seega oluline ei ole mitte kohustuste täitmise protsess, vaid lepinguga kindlaks määratud eesmärgi saavutamine. Kui lepinguga kindlaks määratud eesmärk jääb saavutamata on teenust osutav isik oma kohustusi rikkunud, mis annab teisele lepingu poolele võimaluse kohaldada kohustust rikkunud isiku suhtes õiguskaitsevahendeid. Näiteks, kui lepingus määratakse kindlaks töövõtjale kohustus ehitada tellijale maja, siis maja mitteehitamise või mittenõuetekohase ehitamise korral on töövõtka oma kohustusi rikkunud, mille tulemusena tekib tellijal ka õigus nõuda töövõtjalt kas töö tegemist või puuduste kõrvaldamist.
Kohustub töövõtulepinguga üks isik ehk töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse ehk töö. Tellija kohustub maksma selle eest tasu.võib töövõtulepingu alusel osutada üks isik teisele isikule kokkulepitud teenust. Kuna teenuse osutamine on võimalik ka käsunduslepingu alusel võib tahes tahtmata tekkida küsimus, millise lepingu alusel oleks mõistlik teenust osutada. Antud küsimusele saab vastata väga lihtsalt. Kui lepingupooltele on oluline konkreetse eesmärgi saavutamine, siis tuleks lepingupooltel sõlmida töövõtuleping, mis on suunatud ennekõike kindlaksmääratud töö tegemisele. Samas, kui oluline on üksnes kohustuste täitmise protsess ja lõpptulem ei ole peamine, siis võiksid isikud sõlmida käsunduslepingu.
Töövõtulepingu eesmärgiks võib tänasel päeval olla näiteks remonttööd puudustega asja parandamiseks, tööd tellijale kuuluvate asjadega, tõlketööd, juuksuri, optiku, massööri poolt läbiviidavad tööd jne.
Töövõtulepingu poolteks on töövõtja ja tellija.Töövõtja kohustused on suunatud ennekõike töö tegemisele, ehk kokkulepitud eesmärgi saavutamisele samas tellija kohustused on suunatud töö lõppresultaadi vastuvõtmisele ja tasu maksmisele.
Töövõtjaks ja tellijaks võivad olla nii füüsilised isikud ehk tarbijad kui ka majandus –ja kutsetegevuses osalevad isikud. Kui töövõtulepingu sõlmivad omavahel majandus- ja kutsetegevuses osalev isik (töövõtja) ja tarbija (tellija) on tegemist tarbijaletöövõtulepinguga. Tarbijatöövõtuleping on oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva töövõtja ja tarbijast tellija vaheline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine. Töövõtuleping on oma olemuselt mitmepoolne vastastikune tasuline tehing. See tähendab, et töövõtulepingu pooltel on nii õigused kui ka kohustused ning õigusi ja kohustusi tuleb teostada vastastikku. Kui üks lepingupool on omapoolsed kohustused täitnud peab ka teine lepingupool omapoolsed kohustused täitma, nn sulle- mulle põhimõte.
Töövõtulepingu eristamine teistest lepingutest.
Töövõtulepingu iseloomulikuks jooneks on töövõtulepingu mõistest tulenevalt töövõtja kohustus teatava kokkulepitud tulemuse saavutamiseks ehk töö tegemiseks. Seega on töövõtulepingu puhul esmalt tegemist tüüpilise töö tegemise lepinguga, erinevalt teistest teenuse osutamise lepingutest.
Kui töövõtulepingu puhul on oluline tehtud töö lõpptulemus, siis käsunduslepingu puhul on oluline maksimaalne tulemus, mida oli võimalik saavutada täites oma kohustusi nõuetekohaselt.
Praktikas võib olla ka oluline eristada töövõtulepingut müügilepingust ja seda ennekõike põhjusel, et mõlemaid lepinguid saab sõlmida teenuse osutamiseks. Eristamise küsimus võib tekkida ennekõike juhul, kui esineb olukord teatud eseme valmistamisest ja võõrandamisest. Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu, samas kohustub töövõtulepinguga üks isik ehk töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik ehk tellija aga maksma selle eest tasu.
Kui on tegemist lepinguga, mis on suunatud alles valmistatava asja võõrandamisele, on üldjuhul tegemist müügilepinguga.
Sellest üldreeglist on kaks erandit:

Töövõtulepingu sätteid kohaldatakse üksnes juhul, kui tellija andis teise poole käsutusse olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Sellisel juhul on lepingust tulenevaks peamiseks kohustuseks töö tegemine või teenuse osutamine, mitte aga materjali müük. Näiteks töövõtulepinguga on tegemist juhul, kui isik võtab rätsepa juurde minnes soovitud riideeseme jaoks oma riide kaasa, millest vastav riideese ka valmistatakse.
Müügilepingu sätteid ei kohaldata sellistele lepingutele, mille puhul suurem osa poole kohustusest, kes asja muretseb, seisneb tööde tegemises või muude teenuste osutamises. Sellisel juhul on tavaliselt tegemist töövõtuga. See aga tähendab, et lepingu olemuse kindlaksmääramisel tuleb hinnata tehtava töö väärtust ja asja väärtust. Kui töö väärtus on asja väärtusest suurem, siis on tegemist töövõtulepinguga.
Maaklerileping.
Maaklerilepinguga kohustub üks isik ( maakler ) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu).
Maakler võib tema poolt vahendatud või osutatud lepingu poolte nimel vastu võtta makseid ja lepingust tuleneva muu kohustuse täitmist, kui ta on selleks eraldi volitatud.
Maakler ei või teha käsundiandjale ettepanekut sõlmida leping isikuga, kelle kohta ta teab või peab teadma asjaolusid, mis annavad mõistliku aluse kahelda selles, et see isik täidab lepingust tulenevad kohustused kohaselt.
Maakleri poolt vahendatava lepingupoole nõudmisel võib maakler jätta selle lepingupoole nime lepingu teisele poolele avaldamata.
Maakler peab säilitama oma maakleritegevusega seotud dokumente niikaua, kuni nendel dokumentidel on tähtsus käsundiandja huvide kaitsmisel, mitte aga vähem kui kolm aastat. See ei välista ega piira maakleri seadusest tulenevaid kohustusi raamatupidamisdokumentide säilitamisel.
Maakler peab ajalises järgnevuses dokumenteerima kõik tema vahendusel või osutamisel sõlmitud lepingud. Kui pooled ei sõlmi lepingut kirjalikult, peab maakler enda poolt vahendatud või osutatud lepingu poole nõudmisel sellele poolele viivitamata andma enda poolt allkirjastatud väljavõtte vahendatud või osutatud lepingu tingimustest.
Maakleril on õigus maakleritasule alates tema vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. Kui maakleritasu suurust ei ole kokku lepitud, loetakse selleks kohalikku tavalist maakleritasu sellise lepingu vahendamise või osutamise eest, selle puudumisel aga mõistlikku tasu.
Maakler võib lisaks maakleritasule nõuda maaklerilepingu täitmisel tekkinud kulude hüvitamist vaid juhul, kui selles on eraldi kokku lepitud. Kui maakleri vahendamisel või osutamisel lepingut ei sõlmita, võib maakler siiski nõuda maaklerilepingu täitmisel tekkinud kulude hüvitamist, kui selles on eraldi kokku lepitud.
Kui maakler on vastuolus maaklerilepinguga olnud tegev ka käsundiandjale vahendatud või osutatud lepingu teise poole kasuks, ei või ta käsundiandjalt nõuda ei maakleritasu maksmist ega kulude hüvitamist. Kui maakler on olnud tegev ka käsundiandjale vahendatud või osutatud lepingu teise poole jaoks, eeldatakse, et maakleritasu tasuvad maakleri vahendatud või osutatud lepingu pooled võrdses ulatuses.
Maakleri vastutuse erisused
(1) Maakler ei vastuta tema poolt vahendatud või osutatud lepingu täitmise eest.

Maakler vastutab tema poolt vahendatud või osutatud lepingupoole kohustuste täitmise eest, kelle nime ta ei avaldanud.
Agendilepinguga kohustub üks isik ( agent ) teise isiku (käsundiandja) jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima. Käsundiandja kohustub maksma talle selleeest tasu. Agendilepingu siu on ettevõtja poolt agensdi (müügiesindaja) volitsmine ettevõtja nimel ja arvel teatavate kaupade müügi korraldamiseks.
Agendilepingu kaudu saab suurendada kaupade käivet, lihtsustada müüki ja kasutada vähem müügipersonali. Agent lähendab ostjat müüjale, ta kogub otjate müügitellimused ja annab need ettevõtjale, oides sellega kokku ettevõtja aega ja vahendeid, kes vastasel korral peaks ise tegelema väikeostjaga.
Kui agenditasu suurust ei ole kokku lepitu, loetkse selleks kohalik tavaline aganditasu, selle puudumisel aga mõistlik tasu. Kui agent korraldab kauba müüki, siis on otstarekas tema tasu kehtestad teatud protdendina läbimüügidt, kuna siis on agent huvitatud läbimüügi uurendamisest. Õigu tasule tekib agendil siis, kui käsundiandja on täitnud oma kohustused, mis tulenevad agendi sõlmitud või vahendatud lepingust.
Agent tegutseb iseseisvalt, kui tal on õigus kujundada vabalt oma tegevut ja määrata tegutsemisaeg .
Komisjonileping.
Komisjonilepinguga kohustub üks isik (komisjonär) teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja
komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Komitent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komisjonitasu).Komisjonilepingud on levinud eeküige kaubanuses, varahalduses ja investeerimistoimingute puhul.
Komisjonileping on vormivaba.
Komitent on kohutstud komisjonärile maksma komisjonitasu. Asu saamise tingimuseks on lepingu sõlmimine komijonäri poolt kolmanda isikuga ja selle täitmine teise poole poolt. Tasu määratakse kindlaks komisjonilepingus. Kui seda pole tehtud, tuleb ikkagi komisjonärile maksta kohaliku keskmist komisjonitasu.

Arveldusleping.

Makseteenuse leping on leping, millega seaduse kohaselt makseteenuse pakkumise õigust omav käsundisaaja (edaspidi makseteenuse pakkuja ) kohustub tegema käsundiandja (edaspidi  maksja ) korraldusel makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses nimetatud maksetehinguid, makseteenuse pakkuja klient aga maksma selle eest tasu.
Makseteenuse lepingu võib sõlmida ka ühekordse maksejuhise täitmiseks (edaspidi ühekordne makseteenuse leping).
Makseteenuse leping võib sisaldada ka maksekonto avamise kohustust ja konto pidamise tingimusi. Eelnimetatud tunnustele vastavat makseteenuse lepingut nimetatakse ka arvelduslepinguks.
Akreditiiviarvelduse mõiste
Akreditiiviarvelduse puhul kohustub akreditiivi avanud makseteenuse pakkuja käsundiandja (akreditiivi avaja ) korralduse alusel või omal algatusel akreditiivi järgi soodustatud isiku kasuks vastavalt akreditiivi tingimustele, eelkõige ettenähtud dokumentide esitamisel, tegema makse või aktseptima ja lunastama kolmanda isiku veksli või täitma muu kohustuse või volitama selleks teist makseteenuse pakkujat (täitev makseteenuse pakkuja). Akreditiivi avanud makseteenuse pakkuja võib samaaegselt olla täitvaks makseteenuse pakkujaks.
Inkassoarvelduse mõiste
Inkassoarvelduse puhul vahendab makseteenuse pakkuja (nõudev makseteenuse pakkuja) käsundiandja korraldusel ja kulul käsundiandja jaoks kolmandalt isikult (inkassovõlgnik) teatud rahalise makse sissenõudmist. Inkasso sisuks võib olla ka muu sissenõude või maksekohustuse tunnustamine.
Nõudval makseteenuse pakkujal on õigus inkassojuhiste täitmiseks kaasata teine makseteenuse pakkuja (täitev makseteenuse pakkuja).
Maksekäsund
Maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta.
Maksekäsundi võib muu hulgas anda veksli, tšeki, krediitkaardi ja muu seesuguse maksevahendi abil.
Maksekäsundi aktseptimine
Maksekäsundi aktseptimine on tahteavaldus, millega käsundisaaja tunnustab maksekäsundist tulenevat kohustust. Dokumendina väljastatud maksekäsundi aktseptimine märgitakse dokumendile.
Maksekäsundi täitmine
Maksekäsundi aktseptinud käsundisaaja kohustub täitma maksekäsundist tuleneva kohustuse ja võib maksekäsundi järgi soodustatud isiku maksekäsundi täitmise nõudele esitada üksnes selliseid vastuväiteid, mis tulenevad tema suhetest maksekäsundi järgi soodustatud isikuga või maksekäsundi või aktseptimise kehtivusest, mitte aga tema suhetest käsundiandjaga.
Kui maksekäsund on väljastatud dokumendina, peab käsundisaaja täitma maksekäsundist tuleneva kohustuse üksnes juhul, kui dokument talle üle antakse.
Käsundisaaja ei ole kohustatud maksekäsundit aktseptima ega täitma sellest tulenevaid kohustusi üksnes seetõttu, et ta on käsundiandja võlgnik. Maksekäsundi täitmisel vabaneb
Maksekäsundi tagasivõtmine
Kuni käsundisaaja ei ole maksekäsundit aktseptinud või maksekäsundist tulenevat kohustust täitnud, võib käsundiandja maksekäsundi tagasi võtta, isegi kui ta rikub sellega oma kohustusi maksekäsundi järgi soodustatud isiku suhtes. Maksekäsundi tagasivõtmiseks peab käsundiandja teatama sellest käsundisaajale.

Pakettreisileping

Pakettreisilepinguga kohustub üks isik (reisikorraldaja) teise lepingupoole ees osutama ühele või mitmele isikule ( reisija ) reisiteenuste kogumi (pakettreis), teine lepingupool aga maksma tasu (reisitasu).
Pakettreis on reisikorraldaja poolt terviksummana väljendatud reisitasu eest pakutud , eelnevalt kindlaks määratud ja vähemalt 24 tunni kestel osutatav vähemalt kahe järgneva reisiteenuse kogum:
1) veoteenus;
2) majutusteenus;
3) muu teenus, mis ei ole veo- või majutusteenuse kõrvalteenus ja mis moodustab reisiteenuste kogumist olulise osa.
Pakettreisiks on ka reisiteenuste kogum, mida osutatakse vähem kui 24 tunni jooksul, kuid mis sisaldab majutust.
Reisiteenuseid pakkuv isik ei või tugineda lepingutingimusele, mille kohaselt ta ise reisikorraldajaks olemata üksnes vahendab üksikuid reisiteenuseid ( vahendaja ), kui pakkuja reklaami, kataloogide või muude lepingu sõlmimise asjaolude alusel võis lepingu teine pool teda mõistlikult reisikorraldajaks pidada.
Reisija teavitamine enne lepingu sõlmimist
(1) Reisijat tuleb enne lepingu sõlmimist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teavitada üldiselt reisijale esitatavatest passi- ja viisanõudmistest, eelkõige nende dokumentide saamise tähtaegadest, samuti pakettreisiks või sihtkohas viibimiseks kehtestatud tervishoiualastest nõudmistest.
Tüüptingimuste ja reisikinnituse andmine reisijale
(1) Kui reisikorraldaja kasutab pakettreisilepingu alusena tüüptingimusi, tuleb need esitada reisijale enne lepingu sõlmimist.
(2) Reisikorraldaja peab väljastama reisijale viivitamata pärast lepingu sõlmimist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis reisikinnituse. Reisikinnitus peab sisaldama kõiki andmeid reisikorraldaja kohta, pakettreisi kestvuse ja toimumise kohta, reisitasu eest saadavad teenused ja muud teenused, infot kohustuslike väljaminekute kohta, viide sellele, et lepingu rikkumise tõttu lepingu ülesütlemiseks peab reisija reeglina andma tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks, teave selle kohta, millise tähtaja jooksul võib reisija esitada lepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid, samuti kellele sellised nõuded tuleb esitada, andmed võimaluse kohta kindlustada ennast reisikorraldaja lepingust taganemise vastu või abistamiskulude katmiseks, muu hulgas tagasitoimetamiskulude katmiseks õnnetuse või haiguse korral.
Reisija teavitamine enne reisi algust

andmed reisija koha kohta sõidukis, kui reisijale on kindel koht sõidukis ette nähtud;

reisikorraldaja ja võimaliku vahendaja kohalike esindajate nimed, telefoninumbrid ja aadressid , kohaliku esindaja puudumisel aadress ja telefoninumber, kuhu reisija võib raskuste korral abi saamiseks pöörduda ja reisikorraldaja või vahendajaga ühendust võtta.
Kui reisija on piiratud teovõimega isik, tuleb pakettreisilepingu teist poolt või tema nimetatud isikut teavitada, kuidas võib saada vahetu ühenduse reisil viibiva piiratud teovõimega isikuga või isikuga, kes viibimiskohas sellise isiku eest vastutab.
Reisikorraldaja võib reisitasu suurendada üksnes juhul, kui:
1) see võimalus on lepingus otseselt ette nähtud ning lepingus sisaldub reisitasu uue suuruse arvutamise kord ja
2) reisitasu suurendamise vajadus on tekkinud veokulude, sealhulgas kütusehinna, samuti maaletulekutasude, sadamate või lennujaamade sisse- ja väljasõidutasude, teenusega seotud maksude või reisi suhtes kohaldatava raha vahetuskursi muutumise tõttu ja
3) reisitasu suurendamisest teatatakse reisijale ette vähemalt 21 päeva enne reisi algust.
Reisija õigused lepingu muutmise korral
(1) Reisikorraldaja peab reisijale reisitasu suurendamisest või mõne olulise reisiteenuse muutmisest või reisi ärajätmisest ning selle põhjusest viivitamata teatama.
(2) Reisija võib reisitasu olulisel määral suurendamise korral või olulise reisiteenuse olulise muutumise korral lepingust taganeda. Taganemise asemel võib reisija nõuda pakettreisi asendamist vähemalt samasuguse maksumusega pakettreisiga, kui reisikorraldaja saab seda reisijale võimaldada, või pakettreisi asendamist väiksema maksumusega reisiga ja enammakstud reisitasu tagasi maksmist.
Pakettreisilepingu ülevõtmine
(1) Kuni reisi alguseni võib reisija anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle teisele isikule, kes vastab kõigile reisil osalemiseks vajalikele tingimustele. Kui reisija teatab reisikorraldajale või vahendajale üleandmisest mõistliku aja jooksul enne reisi algust, loetakse, et reisikorraldaja on andnud nõusoleku lepingu ülevõtmiseks.
Sel juhul vastutavad lepingu ülevõtnud isik ja üleandja reisitasu maksmise ja lepingu ülevõtmisega tekkivate võimalike lisakulude eest solidaarselt.
Lepingust taganemine enne reisi algust
(1) Enne reisi algust võib reisija lepingust igal ajal taganeda.
(2) Kui reisija taganeb lepingust, kaotab reisikorraldaja õiguse reisitasule. Sel juhul võib reisikorraldaja nõuda mõistlikku hüvitist. Hüvitise suuruseks on reisitasu, millest on maha arvatud reisikorraldaja poolt kokkuhoitud kulud, samuti see, mille reisikorraldaja võib reisiteenust teisiti kasutades omandada. Sellise hüvitise suuruse võib protsendina reisitasust ette näha lepingus.
Lepingu ülesütlemine reisija poolt
(1) Lepingu olulise rikkumise korral reisikorraldaja poolt reisi kestel võib reisija lepingu üles öelda, kui rikkumist ei kõrvaldata mõistliku aja jooksul pärast sellest teatamist või kui reisijalt ei saa rikkumise tõttu reisi jätkamist mõistlikult oodata.
(2) Reisilepingu ülesütlemise korral kaotab reisikorraldaja õiguse reisitasule. Ta võib siiski nõuda mõistlikku hüvitist osutatud või reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest, välja arvatud juhul, kui reisijal puudub lepingu ülesütlemise tõttu huvi osutatud või veel osutatavate teenuste vastu.
(3) Reisikorraldaja peab lepingu ülesütlemisel tagama reisijale kokkulepituga samaväärse tagasireisi või reisi muusse kokkulepitud kohta.
Reisikorraldaja vastutus
(1) Reisikorraldaja vastutab lepingu täitmise eest reisija ees, sõltumata sellest, kas lepingulised kohustused peab täitma tema ise või keegi teine.
(3) Kui teenuse vahetu osutaja vastutus on piiratud rahvusvaheliste konventsioonide alusel, võib reisikorraldaja reisija suhtes sellele tugineda.
(4) Kui reisikorraldaja on lepingust tulenevat kohustust rikkunud, peab ta tegema kõik endast oleneva, et anda reisijale raskuste korral viivitamata abi. Sellist kohustust ei ole, kui rikkumine toimus reisija süü tõttu.
Tühine on kokkulepe:
(1) millega välistatakse või piiratakse reisikorraldaja vastutust tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju eest
(2) millega piiratakse reisikorraldaja vastutust reisija surma põhjustamise, talle kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamise eest
 Lepingu ülesütlemine vääramatu jõu tõttu
(1) Kui reisiteenuse osutamine muutub võimatuks või oluliselt raskendatuks või ohtlikuks vääramatu jõu tõttu, võib kumbki lepingupool lepingu üles öelda.
(2) Lepingu ülesütlemise korral kaotab reisikorraldaja õiguse reisitasule, kuid võib nõuda mõistlikku hüvitist osutatud või reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. Reisikorraldaja peab lepingu ülesütlemisel võtma tarvitusele lepingu lõppemisest tulenevad vajalikud abinõud, eelkõige tagama reisijale kokkulepituga samaväärse tagasireisi või reisi muusse kokkulepitud kohta.

Lepingu ülesütlemisel kannavad lepingupooled reisija tagasireisiga seotud lisakulud võrdsetes osades. Muud lepingu ülesütlemisest tekkivad lisakulud kannab kumbki lepingupool ise.
Tervishoiuteenuse osutamise leping
 Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) oma kutsetegevuses teist isikut ( patsienti ) arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi vaatama, nõustama, ravima või pakkuma sünnitusabi või muud tervishoiuteenust, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravimise käigust ning tulemustest (tervishoiuteenus). Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tervishoiuteenust osutav kvalifitseeritud arst, hambaarst, iseseisvalt tervishoiuteenust osutav õde või ämmaemand (arst) vastutab isiklikult ja solidaarselt tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise eest. Seega tervishoiuteenuse lepingu täitmise eest on kehtestatud arsti ja keskmeditsiinipersonali isiklik vastutus.
Kui arst tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kolmanda isikuga sõlmitud töölepingu või muu sarnase lepingu alusel, vastutab kolmas isik solidaarselt arstiga lepingu täitmise eest.
Tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse muuhulgas sõlmituks ka ravimisele asumisega või ravi ülevõtmisega patsiendi nõusolekul, samuti, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele.
TTervishoiuteenuse lepng on ka omamoodi sundleping. Arst on kohustatud tervishoiuteenust osutama isikule, kes seda taotleb, kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused ei ole vastuolus seaduses ettenähtud nõuetega ja tervishoiuteenuse osutamise tüüptingimustega.
Tervishoiuteenuse osutamise eest tuleb maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavaline tasu, sellise tasu puudumisel aga mõistlik tasu. Patsiendilt võib tasu nõuda niivõrd, kuivõrd tervishoiuteenuse osutamise kulusid ei kata ravikindlustus või kolmas isik.
 Tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse tavalisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab arst suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarst . Seni üldtunnustamata läbivaatus- või ravimeetodit võib arst kasutada üksnes juhul, kui tavapärased meetodid lubavad väiksemat edu, patsiendile on meetodi olemusest ja selle võimalikest tagajärgedest teatatud ning patsient on meetodi kasutamisega nõustunud.
Tervishoiuteenuse osutaja ja arst vastutavad üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest , eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Tervishoiuteenuse osutaja ja arst vastutavad ka neid abistavate isikute tegevuse ja ravimisel kasutatavate seadmete vigade eest. Tervishoiuteenuse osutaja ja arst peavad vastutuse olemasolul hüvitama kahju, mis on tekkinud vastutuse aluseks oleva asjaolu üldiselt ettenähtava tagajärjena. Tervishoiuteenuse osutaja ja arsti vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendi läbivaatamise, ravi ja selle tulemused on jäetud korrapäraselt dokumenteerimata.
Veoleping
Veolepingu alusel kohustub üks isik kedagi või midagi vedama. Ka tavalise bussi - või taksosõidu aluseks on veoleping, kuid majanduses on veelgi olulised mitmesugused rahvusvahelised ja riigisisesed kaubaveod. Eristatakse mere-, maismaa-, raudtee - ja õhuvedusid ning kompleksvedusid, kus kasutatakse mitut transpordiliiki. Sealjuures tuleb arvestada riski üleminekut, vedaja vastutust, kindlustust, kauba kätte-, edasi- ja üleandmist ja paljusid muid asjaolusid, mistõttu veolepingud võivad olla väga keerulised.
Vedaja saab olla vaid autoveo tegevusloa omav äriseadustiku nimetatud ja äriregistrisse kantud ettevõtja või seaduse alusel teise registrisse kantud isik. Rahvusvaheliseks veoks on üldjuhul vaja veoluba.
a. Kaubaveoleping. Kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku ( saatja ) ees vedama vallasasja ( veos ) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu ( veotasu ). Veolepingu sõlmimist ja tingimusi tõendab saatja poolt allakirjutatud veokiri , mille väljastamist võib vedaja nõuda. Saatja nõudmisel allkirjastab veokirja ka vedaja, sel juhul tõendab veokiri ka veose vastuvõtmist vedaja poolt.
Saatja peab veose pakkima selliselt, et see oleks kaitstud kaotsimineku ja kahjustamise eest, vajaduse korral ka tähistama, et vedaja saaks veosega toimida vastavalt lepingule. Samuti peab aatja veose vedamiskindlalt ladima ja kohale paigutama. Nende nüuete mittetäitmisest tekkinud kahju peab saatja vedajale hüvitama.
Vedaja peab kohale toimetama okkulepitud tähtaja jooksul. Veotähtaja ületamisest tekinud kahju eest vastutab vedaja, samuti kahju eest, mis tekib vose kaotsiminekusest. Vedaja ei vastuta nende kahjude eest vaid juhul, kui veotähtaja ületamise, veo kaotsimineku või kahjustamis põhjustas vääramatu jõud.
b. Risijaveoleping
Leping, millega üks isik (vedaja) kohustub teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu).
Tellimusveoleping (reisijaveolepingu eriliik) ehk tsarterleping on reisijaveoleping, millega vedaja kohustu vedama teist lepingupoolt või reisijat sõidukiga, mille ta annab vedamise eesmärgil koos juhiga täielikult teise lepingupoole või reisija kasutusse.
See leping võib olla kas tähtajaline või tähtajatu. Sellised lepingud sõlmivad sageli turismireisi korraldavad ettevõtjad , kes nöiteks tellivad reisijaveoks kas bussi, lennuki või laeva.
Tsarterilepinguga kohustub vedaja sõiduki juhti järgima lepinguga kindlaksmääratud piires teise lepingpoole või reisijate juhised, kusjuures juhiste järgimise eest vastutab vedaja.
Kui sõiduvahend antakse täielikult teise lepingupoole kasutusse, on võimalik arvata, et tegemist võib olla kas üüri või rendilepingutega. Kuid see ei ole nii. Tavaliselt on reisijal vaja reisile kaasa võtta mingeid reisil vajalikke asju , samuti kaasa tuua reisil omandatud esemeid. Selliseid asju peab vedaja vedama reisijaveolepingu alusel pagasina.
Pagasiks loetakse asju, mida vedaja kohustub vedama reisijaveolepingu alusel. Käsipagas on reisija hoole all olev pagas.
Vedaja peab toimima nii reisija, kui ka tema pagasi veo sihtkohta lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul, sellise kokkuleppe puudumisel aga tähtaja joksul, mida hoolikalt vedajalt võib tavalisel tingimustel oota. Kui vedaja ei anna kokkulepitud ajaks ette sõidukit, võib teine lepingupoolt lepingust taganeda ja vedaja peab hüvitama sõiduki äratäitmisega tekkinud kahju. Vedaja üeab hüvitama ka kahju, mis tekib vedamise ajal ja vedamisega seotud asjaolu tagajärgel põhjustatud reisija surmast, kehavigastusest või tervisekahjustusest, pagasi täielikust või osalisest kaotsiminekust.
Reisija peab vedamise kestel käituma nii, et ta ei kahjustaks vedamise ohutust ega rikuks nõuetekohase veo tingimusi. Risija enda poolt või tema pagasist tulenevalt vedajale tekitatud kahju peab hvitama reisija.
Reisijaveo üheks eriliigiks on reisijavedu ühistranspordis. Ühistranspordiks loetakse reisijate vedu Eestis kindlal liinil bussi, rongi, reisiparvlava või muu ühissõidukiga vastavalt sõiduplaanile, millega on võimalik avalikult tutvuda.
Hoiuleoing
Hoidja kohustub hoiuleandja poole temale üle antud vallasjasja hoidma ja selle lõppemisel selle tagastama.
Hoiulepingul on järgmised tunnused:
1)vara peab olema hoidjale üleantav;
2)hoidja peab pleantud vara säilitama;

hoiulevõetud vara tuleb tagastada hoiuleandjale või kolmandale isikule hoiuleandja käundi alusel, mille tõtte üldjuhul saavad hoiulepingu esemeks olla vaid insividuaalselt piiritletud või individuaaltunnusega asjad või asjade kogumid;

hoiulepingu järgi läheb hoidjale üle antud vara valdamisõigus, ta võib vara aksutada siis, kui see õigus on lepingus sätestatud;

hoidjal on õigus saada hoiutasu, kui pooled on selles sõnaselgelt kokku leppinud või ui asjaolude kohaelt võib eeldada tasu maksmist nng sel juhul peab hoiuleandja hoiutasu maksma hoidmise lõppemisel.

Asendatvate asjade hoiuleandmisel eeldatakse, et asjade oman läheb üle hoidjale. Hoiule antud raha kasutamise korral peab hoidja maksma intressi raha kasutamise aja eest.
4. Kindlustuslepingud, nende üldiseloomustus ja lepingute erinevused
Kindlustusleping on kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud kokkulepe. Sellega kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Kindlustusvõtja kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid.Näiteks autode puhul kehtib sundkindlustus, sest autoõnnetusi juhtub väga tihti ning riik on huvitatud kahju kiirest hüvitamisest. Kui teisi eelmainitud lepinguid võib sõlmida praktiliselt igaüks, siis kindlustuslepingute sõlmimise õigus on ainult litsentseeritud kindlustusfirmadel, kelle suhtes riik on kehtestanud väga ranged nõuded. Seadusega ettenähtud juhtudel kindlustusvõtja kohustatud sõlmima nn kohustusliku kindlustuse lepingu (nt tuleb autoomanikul sõlmida liikluskindlustuse tavaleping)
Kindlustuslepngus on oluline tähendus kindlustusjuhtumi ja kindlustusriski mõistel.
  Kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse.
Kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse.
Kindlustushüvitise samiseks peab olema aset leidnud kindlustujuhtum.
Lepingu sõlmimisel peab kindlustusvõtja teavitama kindlustusandjale kõigist talle teadaolevatest kindlustusriski mõjutavatest teguritest, et vältida kindlustusjuhtumi saabumisel tekkida võivad vaidlusi, kui esialgu ebaolulostena näivad tegureid võib kindlustusandja tõlgendada just kindlustusriski suurendavate teguritena.
Sel juhul on indlustusandjal õigus kas leping lõpetada või keelduda kahju hüvitamast, kusjuures lepingu lõpetamisel riski suurenemise tõttu võib kindlustusansja jätta endale kindlustusperioodi lõpuni tasutud kindlustusmaksed.
Kindlustusvõtja peab kindlustusjuhtumist teatama viivitamatult. Kui kindlustusvõtja rikub seda nõuet tahtlikult, keeldub kindlustusandja kahju hüvitamisest, kui ta aga teatamisega hilines, võib kindlustusanja nõuda kahju hüvitamist. Kui kahju hüvitamisest kohe eti teatata, on kindlustusandjal raske tekkinud kahju suurust ja tekkepõhjusi kindlaks määramata.
Kindlustatud isik on on kindlustusvõtja või nimeliselt määratletud või määratlemata kolmas isik, kellega seotud kindlustusriski on kindlustatud. Eeldatakse, et kindlustatud on kindlustusvõtjaga seotud kindlustusriski.
Kindlustatud ese on ese, millega seotud kindlustusriski on kindlustatud.
Soodustatud isik on isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule.
Kindlustusandja peab kahjuindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummmaks. Kindlustuses kehtib alati põhimõte, et ei hüvitata rohkem, kui tegelik kahju.
Kindlustuse liigid:

kahjukindlustus (Kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel.Asjade kogumi kindlustamise korral hõlmab kindlustus kõiki asju, mis kindlustusjuhtumi toimumisel kogumi moodustavad. Kindlustusandja peab hüvitama kahju rahas, kui lepinguga ei ole ette nähtud kahju hüvitamine muul viisil.Kahjukindlustus hõlmab kindlustusjuhtumi toimumise tõttu saamata jäänud tulu üksnes siis, kui selles on eraldi kokku lepitud.Kindlustusandja ei ole kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Kindlustushuvi on kindlustusvõtja huvi kindlustada ennast kindla kindlustusriski vastu.Kui kindlustushuvi ei ole kindlustuskaitse algul olemas või kui tulevase kindlustusriski kindlustamisel kindlustushuvi ei teki, vabaneb kindlustusvõtja kindlustusmakse tasumise kohustusest. Kindlustusandja võib sel juhul nõuda kindlustusvõtjalt mõistlike asjaajamiskulude hüvitamist.Kui kindlustushuvi lõpeb pärast kindlustuskaitse algust, on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele, mida ta oleks saanud nõuda, kui kindlustus oleks võetud üksnes selle ajani, mil kindlustusandja sai teada kindlustushuvi lõppemisest.Kui kindlustushuvi lõpeb kindlustusjuhtumi toimumise tõttu, on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele jooksva kindlustusperioodi eest.)

elukindlustus (Elukindlustuse korral peab kindlustusandja kindlustatud isiku teatud eluea saabumise, tema abiellumise või surma või lapse sünni puhul vastavalt lepingule maksma soodustatud isikule kokkulepitud summa kas ühekordse väljamaksena või perioodiliste väljamaksetena.Elukindlustusleping kolmanda isiku surma puhuks kehtib üksnes siis, kui kolmas isik lepinguga kirjalikult nõustub.Kui kolmas isik on piiratud teovõimega ja kui kindlustusvõtja on tema seaduslikuks esindajaks , võib kindlustusvõtja esindada kolmandat isikut nõusoleku andmisel üksnes eestkosteasutuse nõusolekul. Kui kindlustatud isiku vanus on avaldatud ebaõigesti ning selle tõttu määrati liiga väike kindlustusmakse, vähendatakse kindlustusandja vastutust võrdeliselt tegelikule vanusele vastava kindlustusmakse suhtega kokkulepitud kindlustusmaksesse.Kindlustusvõtja võib elukindlustuslepingu igal ajal jooksva kindlustusperioodi lõpuks üles öelda. )

õnnetusjuhtumikindlustus (Õnnetusjuhtumikindlustuse korral peab kindlustusandja õnnetusjuhtumi toimumisel tasuma lepingus kokkulepitud summa kas ühekordse maksena või perioodiliste maksetena, hüvitama kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud varalise kahju või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Kui kindlustusandjapoolse täitmise kohustusena on ette nähtud kokkulepitud rahasumma maksmine, mitte kahju hüvitamine, on kindlustusvõtjal õigus määrata soodustatud isik. Lepingupooled võivad kokku leppida kahjukindlustuse sätete vastava kohaldamise niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu õnnetusjuhtumikindlustuse olemusega. Kui on kindlustatud kolmanda isikuga toimuva õnnetusjuhtumi vastu, eeldatakse, et kindlustatud isik on see kolmas isik. Kui kindlustus kolmanda isikuga toimuva õnnetusjuhtumi vastu on võetud kindlustusvõtja poolt kindlustusvõtja enda kindlustusriski kindlustamiseks, on lepingu kehtivuseks vajalik kolmanda isiku kirjalik nõusolek. Kui kolmas isik on piiratud teovõimega ja kui kindlustusvõtja on tema seaduslikuks esindajaks, võib kindlustusvõtja esindada kolmandat isikut nõusoleku andmisel üksnes eestkosteasutuse nõusolekul.Kui kindlustusvõtja võttis kindlustuse kolmanda isikuga toimuva õnnetusjuhtumi vastu kindlustusvõtja enda kindlustusriski kindlustamiseks, vabaneb kindlustusandja oma täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas õnnetusjuhtumi tahtliku õigusvastase teoga. Kui soodustatud isik põhjustas tahtliku õigusvastase teoga õnnetusjuhtumi, loetakse, et selle soodustatud isiku määramist ei ole toimunud. Eeldatakse, et kindlustatud isiku tervise kahjustumine toimus temast mittetuleneva asjaolu tõttu.Kui soodustatud isikul on õigus kindlustusandja täitmisele, peab ta kindlustusjuhtumist teatama ning andma selle kohta teavet ja esitama tõendeid.)

ravikindlustus. ( Ravikindlustuse võib anda:
ravikulukindlustusena; haiglakindlustusena;
töövõimetuskindlustusena;hoolduskindlustusena;muud liiki kindlustusena. Ravikulukindlustuse puhul peab kindlustusandja hüvitama kindlustatud isikule kindlustussumma ulatuses haiguse või õnnetuse tagajärjel tekkinud ja meditsiiniliselt vajalikud ravikulud ning muud kokkulepitud sooritused. Samuti tuleb hüvitada ambulatoorsete uuringute kulud, mida tehakse haiguste tuvastamiseks ja ennetamiseks.Haiglakindlustuse puhul peab kindlustusandja maksma kindlustatud isikule meditsiiniliselt vajaliku statsionaarse ravi puhul kokkulepitud haigla päevaraha.Töövõimetuskindlustuse puhul peab kindlustusandja hüvitama kindlustatud isikule haiguse või õnnetuse tagajärjena tekkinud töövõimetusest põhjustatud sissetulekust ilmajäämise või selle vähenemise, makstes kindlustatud isikule kokkulepitud päevaraha, perioodilisi väljamakseid või ühekordse summa. Hoolduskindlustuse puhul peab kindlustusandja hooldamise vajaduse korral hüvitama kokkulepitud ulatuses kindlustatud isiku hooldamisest tekkinud kulud (hoolduskulukindlustus) või maksma hooldamise eest kokkulepitud päevaraha (hoolduspäevarahakindlustus).) Ravikindlustuleping sõlmitakse tähtajatult.Töövõimetuskindlustuslepingu võib sõlmida tähtajalisena, kuid mitte tähtajaga alla kolme aasta. Ravikindlustuslepingu võib sõlmida tähtajaliselt, kui see on seotud väljaõppe, välisriigis viibimise, reisimise või tähtajalise töö või toimingu tegemisega.Kui lepingupooled lepivad kokku, et kindlustusandja kohustused algavad pärast teatud aja möödumist kindlustuslepingu sõlmimisest (ooteaeg), ei või ooteaeg ravikulu-, haigla- ja töövõimetuskindlustuse puhul olla pikem kui viis kuud ning sünnitamise ja sellega seotud raviteenuste puhul pikem kui üheksa kuud. Hoolduskindlustuse puhul ei või ooteaeg olla pikem kui kolm aastat. Kui lapse sünni ajal on vähemalt ühel vanemal ravikindlustus, peab kindlustusandja sõlmima kindlustuslepingu lapse kindlustamiseks alates lapse sünnist, ilma täiendava kindlustusmakseta ja ooteaegasid arvestamata, kui avaldus lapse kindlustamiseks esitatakse hiljemalt kaks kuud pärast lapse sünni päeva. Kindlustusandjal on lapse kindlustamise kohustus siiski üksnes ulatuses, milles lapsele taotletav kindlustuskaitse ei ole ulatuslikum kui kindlustatud vanemal.)
5. Toetamislepingud . Üldiseloomustus ja erinevused
Toetamislepingu sisuks on suhte ühe subjekti kohustus abistada (toetada) teise suhte poolt tema eluaja või muu kokkulepitud aj ajooksul.
Elurendiselepinguga kohustub üks isik (elurendise andja) maksma teisele lepingupoolele või kolmandale isikule(elurendise saaja) elurendise andja, elurendise saaja või muu isiku eluaja jooksul perioodiliselt teatud rahasumma või andma üle muid liigitunnustega piiritletud esemeid. Eeldatakse, et elurendise maksmine on tasuta. Elurendis võidakse sas seaduse või kohtuotsusega.
Eeldatakse, et elurendise leping on sõlmitud elurendise saaja eluajaks, kusjuures elurendise andja või kolmanda isiku eluajaks seatud elurendis läheb elurendise saaja surma korral üle elurendise saaja pärijatele.
Elurendise saajaks võib olla vaid füüsiline isik ja ta peab olema lepingu sõlmimise ajal elus. Peab olema sõlmitud kirjalikus vormis.
Üalpidamislepinguga kohustub üks isik (ülalpeetav) andma teise isiku (õlalpidaja) omandisse või kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul ьlal pidama ja hooldama. Näiteks taluperemees annab pojale üle talu, poeg kohustub aga teda ülal pidama.
Ülalpidamisleping peab olema notariaalselt tõestatud.
Ülalpidaja peab ülalpeetavat ülal pidama ja hooldama viisil, mida ülalpeetav võib mõistlikult oodata tema poolt üleantu väärtuse nin tema senise elukorralduse põhjal, plalpidaja peab ülalpeetavale tagama mõistliku eluaseme ning tema haiguse korral vajaliu hoolitsuse ja tervishoiuteenuse osutamise.
1 VÕSi seletuskiri