LÄÄNERINDEL MUUTUSETA Erich Maria Remarque (0)

LÄÄNERINDEL MUUTUSETA
Erich Maria Remarque
Referaat

Sisukord

SISSEJUHATUS 3
I PEATÜKK 4
II PEATÜKK 5
III PEATÜKK 7
IV PEATÜKK 9
V PEATÜKK 11
VI PEATÜKK 13
VII PEATÜKK 16
VIII PEATÜKK 19
IX PEATÜKK 20
X PEATÜKK 22
XI PEATÜKK 24
XII PEATÜKK 25
KOKKUVÕTE 26
KASUTATUD KIRJANDUS 27

SISSEJUHATUS

Sõja ajendiks oli Austria-Ungari troonipärija tapmine Sarajevos slaavi salaorganisatsiooni poolt. Austria-Ungari keisririigi ja Serbia konflikt haaras aga kiiresti kogu Euroopa, USA sekkumine muutis selle maailmasõjaks.
Mida kauem sõda kestis, mida pikemalt kasutati väljakurnamistaktikat, seda selgemaks sai osalevatele riikidele, et selles sõjas on kõik kaotajad, kuigi lõpuks mõistsid Antandi riigid võitjatena Saksamaa üle kohut . Tolle aja kohta kõige moodsama lahingutehnika kasutuselevõtt põhjustas suuri kaotusi juba sõja algul. Sõda kurnas enneolematult mõlema poole majandust, seetõttu kannatas valusalt ka tsiviilelanikkond. Esimene maailmasõda oli totaalne sõda, mille ohvrite üldarv ulatus kümne miljonini. E.M. Remarque raamat „Läänerindel muutuseta“ annabki ülevaate esimese maailmasõja õudustest ja olemusest läbi peategelase Paul Bäumeri silmade.

I PEATÜKK

Rindeni oli üheksa kilomeetrit. Esiliini mehed vahetati välja ja nad said süüa. Oli palju surnuid ja sellepärast oli palju toitu üle jäänud ning mehed nõudsid omale lisaportsjoneid. Punase tomatipeaga katlajumal polnud nõus neile seda andma. Mehed läksid juba äärepealt kaklema, kuid siis tuli leitnant ja käskis meestele lisaportsjonid anda. Söögiks said nad rasva ja lihaga keedetud ube. Jagati veel välja topelt suitsuportsjonid. Igaüks sai kümme sigarit, 20 sigaretti ja kaks tükki närimistubakat. Paul Bäumer oli koos oma klassikaaslastega: väikesekasvuline- Albert Kropp , õpihimuline ja üks targemaid- Müller V, täishabemega ja suure huviga tüdrukute vastu oli Leer . Nende salka kuulusid veel söödikust, peenike lukksepp- Tjaden, vana turbalõikaja Haie Westhus, talupoeg Detering . Kõik poisid olid 19-aastased. Salga peamees oli Stanislaus Katczinsky , kes oli 40-aastane. Katczinsky oli visa , kaval, velbas , mullakarva näo, siniste silmadega ja längus õlgadega. Meestele jõudis sinna ka post. Peaaegu iga mees sai paar kirja ja ajalehti. Nad olid ehitanud endale välikäimla heinamaa parempoolsele servale. Sõdurite sõnavarast moodustas kolmveerand seedimise ja maoga seonduv. Nad panid margariinitünnikaane põlvedele, mis oli heaks aluseks skatimänguks. Kroppil olid kaardid kaasas ja sõdurid veetsid vaba aega kaarte mängides . Sõdurid külastasid oma kaaslast Franz Kemmerichti, kes oli laatsaretis. Tema jalg oli amputeeritud ja ta nägi väga halb välja. Ta oli kollane ja kahkjas ja ta näos olid jooned, mida laatsaretis oldi palju nähtud ja need ei tähendanud head. Hoolimata ta välimusest ja teadmisega, et ta lõpp pole kaugel, lohutasid kaaslased teda ja lubasid, et ta saab terveks. Paul muretses Franzi ema pärast, kellele ta lubas Franzi eest hoolt kanda ja nüüd ta pidi talle halbu uudiseid teatama.

II PEATÜKK

Sestsaadik kui sõdurid seal viibisid, oli nende endine elu maha lõigatud, ilma et nad selleks midagi teinud oleksid. Paul meenutas, kuidas ta veetis palju õhtuid draama „Sauli“’ ja paljude luuletuste kallal. Ta arvas , et nendele- 20-aastastele on kõik ebaselge. Tema arvates oli vanematel sõduritel kergem, sest neil olid kindlad eesmärgid, mille nimel elada. Nendeks eesmärkideks olid naised, lapsed, elukutse ja hobid, aga neil 20-aastastel olid ainult nende vanemad ja mõnel tüdruksõber.
Kui Müller meeleldi Franzi saapaid tahab saada, siis pole ta sellest põrmugi vähem osavõtlik kui keegi, kes südamevalust sellest üldsegi mõelda julgeks. Müller oskab vahet teha, kui Franzil oleks saabastest kasu olnud, siis Müller pigem jookseks paljajalu kui võtaks need saapad . Nende silmis oli ainult tõsiasjad õiged ja tähtsad. Ja häid saapaid on ka harva saada.
Varem oli ka see neil teisiti. Kui nad piirkonnakomandatuuri läksid, olid nad veel üks kooliklass. Neil polnud edaspidise suhtes kindlaid tulevikuplaane. Nende sõjaväeline väljaõpe kestis kümme nädalat ja selle aja jooksul kujutati neid otsustavamalt ümber kui kümne kooliaasta jooksul. Nad veendusid, et mitte mõistus ei näi olevat otsustava tähtsusega, vaid saapahari, mitte mõte, vaid süsteem, mitte vabadus, vaid rividrill. Täis vaimustust ja head tahet olid nad sõduriteks saanud.
Kolme- ja neljakaupa jaotati nende klass jagudesse laiali, koos friisi kalurite, põllumeeste, tööliste ja käsitöölistega, kellega nad kiiresti sõbrunesid. Kropp, Müller, Kemmerich ja Paul sattusid üheksandasse jakku , mille ülemaks oli allohvitser Himmelstoss . Himmelstossi peeti kasarmu kõige tigedamaks. Kropi, Tjadeni, Westhusi ja Pauli peale oli ta eriti vihane ja nõudis palju. Paul pidi kord ta voodit 14 korda üles tegema, kuna Himmelstoss leidis alati millegi, mille kallal nokkida. Ta pidi Himmelstossi igivana ja kivikõva saapapaari pehmeks mudima. Allohvitseri käsu peale on ta hambaharjaga meeskonnaruumi põrandad puhtaks küürinud, kasarmuõuelt koos Kroppiga lume ära rookinud. Lund rookides külmusid nad, kuni ilmus üks leitnant, kes saatis nad kasarmusse ja tegi Himmelstossile kõva peapesu . Selle tagajärjeks pidas Himmelstoss nende peale veel suuremat viha. Ühel pühapäeval, kui Paul ja Kropp kahekesi käimlaämbreid üle kasarmuõue vedasid ja puhtaks küüritud Himmelstoss nendest mööda kõndis ning küsis, kuidas see tööots neile meeldib, teesklesid nad tagajärgedest hoolimata komistamist ja kallasid Himmelstossile ämbrid jalgadele . Ta märatses ja ta mõõt sai täis. Ühel korral proovis ta neid veel kõvasti tööle panna. Poisid täitsid iga ta käsku, sest see oli kohustus, aga nad tegid seda aeglaselt. Enne, kui nad higistama hakkasid, oli Himmelstoss enda hääle ära karjunud. Seejärel jättis ta nad rahule. Paul külastas järgmine päev Franzi. Ta oli iga päevaga üha kehvem. Paul lohutas teda ja lubas talle, et ta saab varsti koju. Kemmerich oli lootusetu ja ei uskunud. Ta ei tahtnud seal süüa ja enamus söögi jättis alles. Kemmerich rääkis Paulile, kuidas ta soovib metsaülemaks saada. Paul ütles talle, et selleks võib ta ikka veel saada. On olemas proteese, millega on kõik endine. Kemmerich lubas oma saapa Müllerile viia. Paul ja Kemmerich olid koos juba väiksest peale ja kasvasid koos üles.
Voodis rääkides üritas Paul teda veel lohutada, aga lõpuks puhkes Franz nutma ja tegi seda tund aega. Ta ei öelnud midagi ja vaikis. See oli Pauli arvates talle üks raskemaid hüvastijätte. Korraga Kemmerich oigas ja hakkas korisema. Öeldes arstile , et Franz sureb ja paludes teda päästa, hakkas arst karjuma ja vihaselt nähvama. Kemmerich suri, põsed pisaratest märjad ja silmad poollahti ning kollased. Ta voodi vabastati ja Paul korjas ta asjad kokku ning eemaldas temalt eraldusmärgi. Paul läks Baraki juurde ja andis Müllerile saapad.

III PEATÜKK

Mehed said väge lisaks. Lüngad topiti täis ja peatselt olid barakkides kõik õlekotid hõivatud. Juurde saadeti 25 noort sõdurit ja hulgaliselt vanemaid mehi. Nende majutamishooneks oli väike, sünge vabrikuhoone. Ruumis seisid koikud, õigemini ainult puust raamid, neli latti, mille vahele oli punutud traatvõre. Allapanekuks neil tekki polnud. Haie viis Katczinsky korraks kaasa ja nad tulid tagasi sületäie õlgedega. Kat avastas hobusetalli ja õled . Neil olid kõhud väga tühjad. Ta pani mütsi pähe ja läks välja midagi ütlemata ja jõudis natukese aja pärast tagasi hobuseliha ja leivaga. Katcznskyl oli nn. kuues meel. Ta leidis alati igalt poolt süüa. Haie lõhkus puid ja süütas põrandale lõkke . Nad keetsid hobuseliha ja siis praadisid seda ja said kõhud täis. Nad lesisid baraki päiksepoolsel küljel, seal lõhnas tõrva , suve ja higiste jalgade järele. Nad harjutasid see päev terve lõuna auandmist, sest Tjaden oli üht majorit lohakalt tervitanud. Kat ütles: “Pane tähele, me kaotame selle sõja, kuna me liiga hästi au anname.“ Kropp oli filosoofitüüpi, ning arvas, et sõjakuulutamine peaks olema midagi rahvapeo taolist, piletite ja muusikaga, nagu härjavõitlus . Seejärel marsiksid areenile mõlemate maade ministrid ja kindralid supelpükstes, malakatega relvastatud, ning kargaksid üksteisele kallale. Nii oleks lihtsam ja etem kui seal, kus täiesti valed inimesed üksteisega sõdivad. Seda arvas Kropp.
Mõnuledes ja meenutades plahvatas Kropp korraga naerma ja ütles: “Ümberistumine Löhnes.“ See oli nende jupijumala armastatuim mäng. Löhne on raudteesõlm. Selleks, et puhkuseleminejad ära ei eksiks, harjutas Himmelstoss meeskonnaruumis ümberistumist. Nad pidid selgeks õppima, et Löhnes pääseb tunneli kaudu ühelt rongilt teisele. Voodid kujutasid tunnelit ja igaüks seadis end oma voodi vasakule poole. Seejärel andis Himmelstoss käsu: „Löhnes ümber istuda!“ ja nad ronisid kiirelt voodi alt läbi teisele poole. Seda harjutasid nad tundide kaupa. Kat arvas Himmelstossist ja ta võimust : „Vaat kui sa õpetad koera kartuleid sööma ja talle siis hiljem lihatüki ette viskad, siis napsab peni sellest kinni, sest see on tal loomuses .
Ja kui sa inimesele tsipake võimu annad siis ta napsab ka sellest kinni.“ Tjaden kandis samuti Himmelstossi vastu vimma. Tjaden oli voodimärgaja ja Himmelstoss otsis naaberbarakist teise voodimärgaja, kelle nimi oli Kindervater ja majutas tolle Tjadeniga kokku. Himmelstoss seadis nad narisse nii, et üks magas all ja teine üleval . Nad vahetasid pooli ja Himmelstoss nimetas seda enesekasvatamiseks. Kahjuks ei andnud see tulemusi. See toimus enne nende ärasõitu rindele.
Järgmisel hommikul pidid nad rindele sõitma, nad asusid õhtul teele, et Himmelstossiga arved klaarida. Nad olid seda juba mitu nädalat tagasi vande all tõotanud. Kropp lubas peale seda postkontorisse tööle minna ja Himmelstossi ülemuseks hakata. Nad varitsesid teda pimedas hoonestamata tänaval. Paul ja Tjaden hiilisid ümber kivihunniku, haarasid voodikoti ja viskasid koti talle üle pea. Järgmisel hetkel peksis Haie Himmelstossi. Seejärel peksis Tjaden teda peksurihmaga ja tegi seda vihaselt niiet lõpuks pidid teised ta eemaldama. Nad peksid teda veel, kuni Himmelstoss nuttes põgenes. Nad olid kättemaksuga rahul.

IV PEATÜKK

Poisid saadeti kaevikuid kaevama. Kui pimedaks oli läinud, tulid veoautod kohale ja nad ronisid nende peale. Nad seisid tihedalt üksteise kõrval, istuda polnud võimalik. Müller oli heas tujus, kuna tal olid lõpuks oma saapad jalas. Teed olid viletsad ja mürsuauke täis, tulesid ei tohtinud põlema panna, seega keegi ei näinud midagi ja palju ei jäänud puudu, et keegi oleks kastist välja lennanud. Kõrvuti veoautoga sõitsid pikas reas laskemoonakolonnid. Neil oli kiire ja nad möödusid pidevalt veokitest. Veoautod jõudsid suurtükiväe positsioonidele. Suurtükid olid maasse kaevatud ja õhuvaatluse eest põõsastega maskeeritud. Nad tundsid keelel püssirohu maitset ja kuulsid laske laskude järel. Paulile oli rinne üks õudne keeris. Kui oled kaugel tema keskpunktist, nn. rahulikus vees, juba siis on tunda rinde imemisjõudu, mis ligi tõmbab, pikkamisi , möödapääsmatult, ilma et suudaksid vastuseisu osutada.
Nad hakkasid kõndima. Eestpoolt oli kuulda hoiatusi: „Tähelepanu, vasakul sügav mürsulehter, ettevaatust !“ Tee oli pime ja kolonn jäi seisma, paar purukslastud vankrit olid teel ees. Paluti lõpetada suitsetamine . Nad olid jõudnud üsna kaevikute lähedale. Nad möödusid metsatukast ja juba oli rindelõik nende ees. Nad raiusid raudvaiad reeglipäraste vahedega maasse. Mõne tunni pärast olid nad tööga valmis. Aga neil oli veel aega veoautode saabumiseni. Enamik heitis pikali ja magas. Viimaks uinus ka Paul. Ta ärkas ehmunult ülesse, kuid see oli vaid pime mürsk eemal põõsas . Nende taga oli kuulda tugevat plahvatust. Mõned nekrutid kargasid ehmunult püsti. Paari minuti pärast lendasid granaadid uuesti kohale, seekord olid lõhkemised lähemal kui enne. Kat ütles selle peale: „Kohe saame säru.“ Mõni hetk hiljem läkski lahti, nad roomasid eemale nii hästi kui see kellelgi õnnestus. Järgmine granaat plahvatas juba nende vahel. Paar meest karjusid ja silmapiirile jõudsid rohelised raketid . Keset tulemöllu roomas hirmunud nekrut Kati ja Pauli vahele. Ta oli pea käte vahele peitnud ja ta kiiver oli maha kukkunud. Nekrut polnud nõus kiivrit tagasi pähe panema , selle asemel puges ta peaga Pauli hõlmade vahele. Ta värises.
Lõpuks möll vaibus, tulelöök vuhises nendest mööda. Paul raputas nekrutit õlast, mille peale too vaatas segase pilguga ringi.
Korraga läks ta näost tulipunaseks ja ta ilmes oli ujedust. Paul taipas kohe, et tegu on kahuripalavikuga. Eemal said paar kolonni täistabamuse ja hobused said haavata . Nad hakkasid peale seda „kodu“ poole liikuma ning jõudsid sõdurite kalmistule. Algas uuesti varjumine. Lendasid raketid ja mürsud plahvatasid, taevast sadas mullakamakaid ja mürsukillud kahjustasid nahka. Paul peitis ennast mürsulehtrisse, mis oli osaliselt hauakohas. Ta läks surnukirstu alla varju. Järsku nägi ta Kati, kes karjus : „ Gaas ..gaas.“ Ta andis Paulile gaasimaskid ning lasi selle ühele noorele nekrutile pähe panna. Mürsuauku kogunesid Kat, Kropp ja veel keegi. Esimesed minutid gaasimaskiga otsustavad elu ja surma üle: kas mask on ikka tihe? Puusärk oli neljandale mehele käsivarrele kukkunud ja ta üritas gaasimaski peast tõmmata, kuid Kropp takistas teda. Kat ja Paul üritasid meelemärkuseta mehel kätt lahti saada. Kui gaas oli kadunud, ronisid mehed lehtrist välja, ja võtsid gaasimaskid peast. Kalmistu oli rusuväli ja nad lahkusid sealt. Sama nekrut, kes oli Pauli juures varju otsinud, lebas nüüd sodiks lastud puusaga maas. Teda tohterdati ja ravitseti. Esialgu otsustati ta piinad lõpetada, kuid kui noored sõdurid lehtritest välja ilmusid, otsustati kanderaam tuua. Nende kaotused olid väiksemad, kui nad seda arvasid olevat: viis surnut ja kaheksa haavatut. Nad asusid tagasiteele. Tunni pärast olid nad veoautode juures. Vihm oli tugev ja nad katsid ennast telkmantlitega. Vahepeal käisid ootamatud ja ehmatavad plahvatused, aga need polnud ohtlikud, ja nad vajusid taas magama.

V PEATÜKK

Oli kuulujutt , et Himmelstoss oli seal ja see vastas tõele. Albert Kropp ja Müller vestlesid. Müller päris Kroppilt, mida ta teeks , kui nüüd rahu tuleks. Albert ütles, et laseks sealt jalga ja jooks ennast täis. Kat nõustus Albertiga. Kat soris oma rahakotis ja näitas teistele oma naise pilti. Ta pidi hoolt kandma, et naisel ja pojal süüa oleks. Mülleril oli kõht tühi. Ta päris Haielt seda sama, et mida ta teeks, kui nüüd rahu oleks. „Ta peaks su tegumendi tublisti täis parkima, et sa siin säärast tobedat juttu ajad, kust see sul üldse pähe tuleb?“ küsis Paul. Haiel oli raskusi vastamisega. Ta kõigutas oma tedretähnilise näoga pead: „Sa arvad, et kui sõda enam pole?“ Haie leidis, et kui sõda enam poleks siis oleks ka naisi. „Oi, vennad, siis oleks vast pidu ja pillerkaar,“ arvas Haie. Paul arvas, et Haie on lolliks läinud.
Haie mõtles tuleviku peale ja armus oma tulevikuplaanidesse. Kui Kropp Tjadenilt sama küsis, vastas Tjaden: “Passin peale, et Himmelstoss mu käest plehku ei pane.“ Tjaden tahaks Himmelstossi kõige meelsamini puuri pista ja igal hommikul talle malakaga kallale karata . Himmelstoss läks meeste juurde ja Tjadeni nägu muutus laiguliseks. Kuna keegi midagi ei öelnud, siis Himmelstoss nohises ja jälgis neid pinksalt . Kropp oli talle kõige lähemal, ning Himmelstoss küsis talt: „“Noh, kah siin?“.
Tjaden ja Himmelstoss vaidlesid ja nähvasid üksteise kallal. Tjaden solvas Himmelstossi. Lõpuks tormas Himmelstoss minema ja karjus: „ Te lähete sõjakohtu alla!“ Kat muretses, et kui Himmelstoss ette kannab on kuri karjas. Müller ei saanud ikka oma küsimustest üle ja küsitles Albertit, et mis too teeks kui ta koju saaks. Nad arvutasid et nende klassist kahekümnest on seitse surnud, neli haavatud ja üks hullumajas. Parimal juhul oleks neid klassis veel 12. Mehed mõtlesid, mis neist saab kui nad rindelt oma endisesse ellu tagasi pöörduvad ja kas keegi kodumaalt ka nende pärast muret tunneb. Albert ütles välja, et sõda on neid kõige jaoks ära rikkunud ja teised nõustusid. Nad polnud enam noored, nad ei tahtnud enam maailma vallutada, nad olid põgenikud. Nad põgenesid iseenda eest, nad olid välja lülitatud mõistlikust tegevusest ja maailmast.
Kirjutustuba elavnes, arvatavasti oli Himmelstoss seal alarmi löönud. Neile läheneva kolonni eesotsas traavis tüse veltveebel. Tema järel kättemaksuhimuline Himmelstoss. Nad otsisid Tjadenit, aga Tjadenit polnud kusagil näha. Tjaden pidi kümne minuti pärast kantseleis olema. Nad läksid ära ja juba poole tunni pärast olid tagasi. Nad küsisid kas nad pole Tjadenit leidnud. Kropp ülbitses allohvitseriga. Õhtuse loenduse ajal toimus ülekuulamine , mille käigus tuli Himmelstossi voodimärgamise lugu välja. Tjaden sai karistuseks kolm ja Kropp ühe päeva kartsas (endine kanala). Tund aega hiljem, kui Tjaden ja Kropp juba kartsas istusid , asusid mehed nende juurde teele. Nad mängisid koos ööni skatti, loomulikult võitis Tjaden. Kui mehed Kropi ja Tjadeni juurest lahkusid, küsis Kat Paulilt, et mis ta hanepraest arvab . Paulile see mõte meeldis. Nad ronisid autole, mis vedas laskemoona. Sõit maksis kaks sigaretti. Kat aitas Pauli üle müüri ja Kat jäi valvama. Paul sai kaks hane kätte ja proovis neid uimastada, aga talle tungis koer kallale. Pääsemiseks lasi ta dogi pihta ja haaras ühe hane kaasa. Nad küpsetasid hane ühes mahajäetud kuuris ära. Nad istusid ja tunnetasid oma olemasolu ja olid teineteisele nii lähedased, et ei suutnud selle üle rääkida. Nad sõid ja ülejäänud osa viisid Tjadenile ja Kropile . Kat ja Paul sammusid barakki poole tagasi.

VI PEATÜKK

Nad läksid kaks päeva varem eesliinile. Teel sinna möödusid nad purukspommitatud koolimajast. Kogu rindejoon pulbitses. Esimesel ööl püüdsid nad olukorrast ülevaadet saada. Nad olid rusutud meeleolus. Kaks tundi peale seda, kui nad oma varjendites olid istunud, tulistas suurtükivägi neile kaevikutesse. Nelja nädala jooksul oli see juba kolmas kord.
Rinne oli puur , milles närvitsedes pidid ootama seda, mis juhtub. Nad lamasid granaatide lennukaare võre all ja elasid teadmatuse pinges . Nende kohal hõljus juhus . Kui mürsk tuleb, on ainuke asi, mis nad teha saavad, küüru tõmbuda. Seda ei saa mõjutada, kuhu see sisse lööb. Juhus oli see, mis neid ükskõikseks tegi. Pommikindlas varjendis võisid nad puruks litsutud saada. Iga sõdur uskus ja usaldas juhust.
Kaevikutesse oli palju rotte kogunenud ja mehed pidid oma leival silma peal hoidma. Sealsed rotid olid eriti ilged , kuna nad olid üpris suured. Seda liiki kutsuti laibarottideks. Mehed lõikasid leiva küljest näritud tükid ja panid keset varjendi põrandat hunnikusse ja jäid ootama. Kui rotid sööma kogunesid, löödi nad labidatega maha. Nad tapsid rotid ära ja jäid uuesti luurele. Järgmisel hommikul jagati neile juustu. Nad korraldasid päev otsa laskevõistlusi rottide pihta ja logelesid. Öösel sadas neile gaasimürske kaela. Nad ootasid rünnakut ja olid valmis iga hetk gaasimaske peast rebima, niipea, kui kellegi varjud ilmuvad . Paul oli ettevaatlik ja pinevil, ta süda peksis ja tal oli uni.
Nad ärkasid südaööl, kui maa müdises. Nad surusid end varjendi nurkadesse.
Hommikul olid mõned nekrutid näost rohelised ja oksendasid, neil polnud eriti kogemusi. Hommikul sekkusid suurtükitulle raskekaliibrilised miinid. Nende lõhkemisega kaasnes hullupöörane vape ja kuhu need maandusid, seal on ühishaud. Uus vaatlejate vahetus läks välja, eelmise vahetuse mehed tuigerdasid varjendisse, värisedes ja üleni poriga koos. Tuli ei nõrgenenud ja nüüd lõhkesid mürsud ka nende taga. Rünnakut ei järgnenud, aga mürsuplahvatused jätkusid. Meeste kaevik oli peaaegu minema pühitud. Mõnes kohas oli selle sügavus ainult pool meetrit. See oli täis auke, lehtreid ja mullamägesid. Otse nende varjendi ees lõhkes granaat. Peale seda oli pime ja nad olid mulla alla mattunud ja nad pidid ennast välja kaevama. Tunni pärast oli sissekäik jälle vaba. Kompaniiülem ronis nende juurde ja teatas, et kaks varjendit oli maatasa ja et täna öösel tehakse katset toitu tuua. Esimene katse ebaõnnestus, teine komando asus teele, kuid ei jõudnud ka kohale, keegi ei pääsenud läbi, kuna tuli oli nii tihe.
Öö oli talumatu , nad ei saanud magada. Neil oli toit peaaegu otsas, peale natukese leiva ja vee polnud neil midagi. Üks allohvitser ronis nende juurde, tal oli päts leiba. Öösel õnnestus paaril mehel läbi pääseda ja toidumoona tuua. Ühe Nekruti närvid ütlesid üles. Paul oli teda juba tükk aega jälginud ja nüüd tahtis Nekrut välja minna aga Paul palus tal oodata kuni tuli väiksem on. Kat ja Paul hoidsid Nekrutit kinni, kes oli paanikas ja metsik. Tema rahustamiseks oli ainuke võimalus ta läbi klobida. Nad tegid seda ja ehmatasid ka teised Nekrutid ära. Peale seda vahejuhtumit oli õhk veel närvilisem. Ühtäkki undas ja välgutas hirmsasti, varjend ragises. Õnnekombel polnud mürsk väga suur ja betoonplokid pidasid vastu. Tolm, praht ja muld lendasid läbisegi, seinad kõikusid ja varjundisse tungis väävlisuits. Juhul, kui nad oleks olnud sellel hetkel kergelt ehitatud punkris, poleks keegi elus.
Kuid varsti märatses see sama Nekrut jälle ja temaga ühinesid veel kaks Nekrutit. Kui üks neist põgenes ja Paul talle järgi tormas, toimus rünnak ja Paul ronis varjundisse tagasi. Peale seda tegi Kat ettepaneku skatti mängida, aga mäng jäi pooleli , kuna nende ümber toimus liiga palju. Nad olid kurnatud ja nende keha ei allunud neile. Mõne aja pärast lähenes lahingutegevus. Prantslased suundusid varjendi poole. Mehed suutsid prantslased tagasi ajada.
Saabus keskpäev ja päike kõrvetas. Esimene enam-vähem säilinud kaevik ilmus nähtavale ja see oli mehi täis, kes vasturünnakule lähenesid. Mehed pidid nendega liituma. Nende suurtükivägi avas marutule ja lükkas vasturünnakule riivi ette. Rünnak luhtus suurtükiväe pärast. Kui nad ajasid mahajäänud prantslasi taga, sattusid nad vastase positsioonile. Nende kaotused olid minimaalsed. Mehed haarasid vaenlaste varjenditest konserve kaasa.
Paul oli öösel valvepostil. Ta mõtles: „ Ja isegi siis kui meile tagastataks me nooruse maailm, ei oskaks me temaga peaaegu et mitte kui midagi peale hakata.“ Ta meenutas aega, kui oli rahulik, vaikne ja pingevaba . Ehkki öö oli soe, hakkasid ta käed külmetama ja tal olid külmavärinad. Kui Paul valvest varjendisse läks, leidis ta eest kruubipudru ja teised kes olid juba paremas meeleolus, kuna suurtükituli oli vaibunud.
Päevad möödusid ja iga tund oli arusaamatu ja endastmõistetav. Rünnak vaheldus vasturünnakuga ja surnud kuhjus aina juurde. Üks kadunud ja haavata saanud sõdur karjus, kuid teda ei leitud. Päevad olid palavad ja laibad lamasid matmata. Paari päeva pärast hääl vaibus. Sõdurid korjasid granaatide vasest rõngaid ja prantsuse valgusrakettide siidist langevarje, et need kodustele saata. Esimeste vajalikkust ei osatud seletada, kuid teisest tehti pluuse .
Nad kaotasid palju mehi, enamasti nekruteid. Neile toodi taas juurde uusi noori sõdureid , kes polnud mingit väljaõpet saanud. Ellujäänuid õpetasid vanemad sõdurid varjuma ning relvi kasutama. Lahingutegevuses oli ka Himmelstoss hädine ja Paul läks talle kallale. Haie Westhaus vaevles seljavigastuse käes ja arvati, et kaua ta enam ei ela. Teine kompanii vahetati välja, ning viidi mujale. 150 mehest oli alles jäänud 32.

VII PEATÜKK

Mehed viidi tagalasse, kaugemale kui tavaliselt, nekrutite välilaagrisse, et üksust formeerida. Kaks päeva hiljem ilmus Himmelstoss nende juurde ja tegi ettepaneku hästi läbi saada. Paul oli nõus, sest ta nägi, kui Himmelstoss seljahädaga Haie aitas välja tassida ja ta rääkis mõistlikku juttu. Ainult Tjaden oli umbusklik . Seega olid neil asjad olemas, mida sõduril õnneks vaja: hea söök ja puhkus. Üleeile olid nad veel tules ja nüüd tegid lollusi ja kolasid ümbruskonnas ringi ja järgmine päev pidid nad jälle kaevikutesse minema.
Kemmerich on surnud, Haie Westhus sureb, Hans Krameri maise kehaga oli palju sekeldamist, Martensil polnud enam jalgu, Meyer on surnud, Max on surnud, Beyer on surnud, Hämmerling on surnud, 120 meest lamasid kuskil tabamusega.
Mõni aeg tagasi oli seal eksisteerinud rindeteater. Paul ja Kropp avastasid etenduse kuulutuse. Kuulutusel oli naine, keda Kropp ja Paul imetlesid ja see oli neile esmakordne vaatepilt rinde ajal. Naise kõrval oli viisakates riietes mees. Mehed silmitsesid üksteist, neil mõlemal oli seljas pleekinud, lapitud ja määrdunud univorm. Lootusetu oli neil ennast selle mehega võrrelda.
Majad, kuhu mehed paigutati, asusid üsna lähedal kanalile. Sealpool kanalit oli paplisaludega piiratud tiigid ja ka naised. Nad käisid õhtuti kanalis ujumas. Mehed märkasid ootamatult kolme naist. Nad sammusid ega teinud poistest välja. Leer hõikas neile midagi ja nad seisatasid ja naeratasid. Tjaden haaras majast pätsi leiba ja naised näitasid neile, kus nad elavad. Kuna mõlemal poolel oli keelatud teisele poole kallast minna otsustasid mehed salaja öösel üle ujuda . Naisi oli kolm ja mehi neli, seega otsustati Tjaden täis joota. Nad võtsid toidumoona kaasa ja ujusid üle. Naised andsid neile riided, mis viimased omale selga panid. Tõmmu naine õrnutses Pauliga ja rääkis talle midagi prantsuse keeles. Mehed said mõne aja pärast kokku ja jätsid naistega hüvasti . Välja minnes nägid nad Tjadenit, sõdurileib kaenlas, naiste poole minemas.
Kui Paul järgmine päev kantseleisse kutsuti, teatas kompaniiülem talle, et ta on saanud puhkusloa 17 päevaks ja kolm päeva sõiduks. Kui Paul puhkuselt naaseb, ei läinud ta kohe rindele, vaid ta pidi Heidelagerisse õppekursustele minema. Paul muretses, kas tagasi tulles on tal veel kõik sõbrad alles ja elus. Öösel käisid veel mehed teisel pool kanalit. Paul rääkis ka oma puhkusest tõmmule naisele. Nähes ta reaktsiooni, mis oli ükskõikne mõistis ta, et õrnutsemise oli ta tunnete asemel välja teeninud leivaga.
Järgmisel hommikul saatsid Albert ja Kropp Pauli rongipeatusesse. Nad jätsid jumalaga ja Pauli rongini oli veel paar tundi aega. Kui ta lõpuks rongile sai ja tükk aega sõitnud oli muutusid jaamade nimed tuttavaks.
Ta läks rongi pealt maha ja kõndis koju. Õde tegi kodus ta lemmik kartulikotlette. Paul läks ema tuppa , kes lamas voodis. Nad polnud oma peres kunagi olnud üksteise vastu õrnad, see polnud vaestele inimestele kombeks. Paul tõi oma ranitsa ja ladus sealt välja kera eedami juustu, kaks sõdurileiba, kolmveerand naela võid, kaks maksavorstikonservi, nael rasva ja kotikese riisi. Emal ja õel olid toiduga üsna halvad lood. Erna viis toidu kööki ja küsis Paulilt kas seal oli väga ränk. Paul rääkis talle asja palju paremas valguses, kui ta tegelikult läbi oli elanud. Ta ei tahtnud ema veelgi rohkem muretsema panna. Paul sai õelt teada, et ta emal on jälle vähk .
Paul läks piirkonna komandantuuri, et ennast registreerida. Tänaval kohtas ta majorit. Major oli Pauli peale vihane.
Koju jõudes viskas Paul univormi nurka ja pani ülikonna selga. Emale meeldis, kui Paul erariideid kandis, isale meeldis aga univorm rohkem. Paul istus vastasasuva kõrtsi aias kastanite all, ta ees oli kruus õlut. Tema arust oli seal hea ja ta armastas sedaviisi istuda. Aga inimestega oli tal raskusi. Ainus, kes ei pärinud, oli ta ema. Isaga oli teisiti, ta tahtis Pauli rindekogemusi kuulda. Paraku ei saanud ta isa aru, et on asju, mida Paul ei saanud rääkida. Tänaval kohtas Paul oma saksa keele õpetajat, kes päris rinde kohta. Ta viis Pauli oma lemmikkõrtsi. Seal koheldi Pauli nagu kangelast. Ta lahkus ja direktor pistis talle veel mõned sigarid rinnataskusse ja soovis kõike head.
Paul kujutas oma puhkust teisiti ette. Ta arvas, et ta on vahepeal palju muutunud. Eelmine aasta ei tundnud ta veel sõda, sest nad asusid ühes rahulikus rindelõigus. Ta märkas, et ta närvid on väga käest ära. Paul oli meelsamini üksinda.
Ta toas oli pruun nahksohva, seintele oli naeltega pandud palju ajakirjadest välja lõigatud pilte, nende vahel postkaardid ja joonistused. Toanurgas seisis tilluke raudahi ja vastasseinal riiul Pauli raamatutega. Ta ei suutnud ennast koduselt tunda, ta tundis, et ta ei kuulu enam sellesse maailma.
Paul külastas Kemmerichi ema. Ta rääkis talle, et Paul suri lasust südamesse. Ta ei suutnud talle rääkida, et ta poeg enne surma kannatas. Ta ei uskunud teda ja ta ema oli paanikas ja nuttis. Paul vandus, et Kemmerich suri koheselt.
Viimasel õhtul kodus kõik vaikisid. Paul heitis vara magama ja mõtles, kas ta enam kunagi veel nii uinub . Õhtul tuli ema veel Pauli tuppa. Paul teeskles , et ta magab kuna tema jaoks oli emaga rääkida raske. Ta ema istus seal peaaegu hommikuni ja tal olid valuhood, lõpuks ei suutnud Paul enam teeselda ja tegi nagu ärkaks. Ema küsis Paulilt, kas ta kardab väga, Paul vastas eitavalt. Ema palus tal naistest eemale hoida, eriti prantslannadest. Ema oli muretsenud Paulile kaks paari aluspükse, mida sel perioodil ei olnud peaaegu kusagilt saada. Paul rahustas oma ema ja viis ta oma tuppa magama. Paul arvas, et ta poleks iial tohtinud puhkusele tulla.

VIII PEATÜKK

Paul suundus õppekursustele. Ta ei tundnud seal peaaegu kedagi, nagu alati oli kõik välja vahetatud . Õhtud veetis ta peaaegu alati sõdurite kodus, seal oli ajakirju, mida ta eriti ei lugenud. Kuid seal oli klaver , mida ta meelsasti mängis.
Õppelaager oli ümbritsetud kõrge traataiaga, kui nad hilja sõdurite kodust tulid, pidi neil läbipääsuluba olema. Päevast päeva harjutasid nad nõmmel kompanii lahinguõppust. Nende barakkide kõrval asus suur vene sõjavangide laager . Ehkki see oli okastraatidega piiratud, õnnestus vangidel ikka nende juurde pääseda. Nad käitusid aralt ja kartlikult, nad olid suurekasvulised ja habemetega mehed, nad nägid välja nagu peksasaanud, alandlikud bernhardiinid. Vangid olid näljas, ning käisid prügikastist toitu otsimas. Venelased nägid välja heasüdamlikud. Nad kerjasid omale süüa. Nende seljad ja kuklad olid küürus, põlved kõverdunud ja pea vaatas poolviltu alt üles.
Õhtuti läksid nad barakkidesse, et kaubelda. Nad kauplesid kõigega, millega võimalik ja vahetasid kõik, mis neil oli, leiva või söögi vastu. Saapapaari hinnaks oli üks sõdurileib ja väiksem täissuitsuvorst. Enamustel neist polnud enam millega kaubelda ja seega müüsid enda nikerdatud kujukesi leivaviilude vastu.
Kui Paul vahipostil venelaste laagri juures oli, kogunesid venelased pimeduses traataia juurde ja hingasid nõmme poolt tulevat tuult.
Päevad möödusid ja ühel hommikul maeti jälle üht venelast. Nüüd suri neid juba iga päev mitu tükki. Paul tundis juba mõnda venelast ja tutvus ka mehega, kes oskas viiulit mängida ja mängis talle seda üks õhtu.
Viimasel pühapäeval enne ärasõitu külastasid Pauli õde ja ta isa. Pauli ema oli haiglasse viidud ja ootas seal operatsiooni. Pauli isal polnud operatsiooni jaoks raha ja ta pidi ületunde tegema. Ta ema oli talle kartulikotlette ja marmelaadi saatnud.

IX PEATÜKK

Paul sõitis mitu päeva rügemendi juurde, sinna sõites magas ta päevi lageda taeva all. Pärastlõunal kandis ta oma naasmisest kompaniikantseleis ette. Veltveebel jättis Pauli nii kauaks oma käsutusse kuni mehed esiliinilt tagasi olid. Kompanii jõudis sinna ja ta leidis sealt ka Tjadeni, Mülleri, Kati ja Kroppi. Nad sõid kartulikotlette ja jäid magama.
Rügemendis oli suurpuhastus . Närused asjad vahetati tervete vastu. Paul sai omale uue mundrikuue komplekti. Ringi käis kuulujutt, et rahu sõlmitakse ja teine kuulujutt oli, et nad saadetakse Venemaale. Räägiti sõja tekkimise põhjustest, kellele see kasulik oli ja kas keiser sai sõja algamist mõjutada.
Luuresalk saadeti välja, et nad uuriks, kui sügav on nende lõigus vastase kaitseliin . Paul pakkus ennast luuresalka kuna ta tundis, et on teistele midagi võlgu. Nad leppisid kokku, et hiilivad okastraattõketest läbi ja lähvad siis lahku ja luuravad üksikult edasi. Räägiti, et nende vastas on mustanahalised. Neil oli raske silma peal hoida ja nad olid head piilurid. Pauli kõrvale maandus granaat. Ta ei kuulnud selle tulekut ja ehmatas. Ta lamas ikka lohus. Ta otsaesine oli higimärg, silmakoopad samuti, käed värisesid ja ta hingeldas. Tal oli hirm nahas. Ta üritas lohust välja roomata. Ta kuulis enda mehi möödumas. Ta surmahirm oli pühitud. Ta kuulis oma mehi, aga ta ei suutnud suunda kindlaks teha. Granaadid lendasid ja kuulipildujad ragisesid. Ta lebas kägardatult ühes suures lehtris, mis oli poolenisti vett täis. Kui rünnak algas, mängis ta surnut. Ta kuulis, kuidas üleval keegi tormas ja ta kartis, et keegi hüppab ta lehtrisse. Paul rebis kähku oma väikese pistoda vöölt. Lasti granaate ja ta lähedal lõhkes mürsk. Ta päästaks see, kui tema mehed teeks vasturünnaku. Järsku hüppas keegi samasse kaatrisse ja Paul pussitas teda. Vastane häälitses ja suri üsna pea. Sealt lahkumine on võimatu kuna tuli on liiga suur. Hommikul kuulis Paul ikka sõda, see pole vaibunud ja ta kuulis veel kuidas haavatu ta vastas korises. Päeva ajal ravitseb Paul haavatut kuid too sureb. Paulil on suur nälg. Ta vabandas mehe ees kelle ta tappis ja ütles, et järgmine kord ta teda ei tapaks . Ta mõtleb surnud mehe naisele ja otsustab talle kirjutada sellest mis ta mehega juhtus, kuid otsustab ringi. Ta mõtles, et ta on tapnud trükkali ja temast peab ka trükkal saama ja arvab, et ta peab mehe perekonnale anonüümselt raha saatma . Päike loojus ja Paul oli roidumusest ja näljast uimane . Ta elujanu on tagasi ja ta võitleb oma elu eest. Rinne jäi rahulikuks. Ta roomab pimedas enda meeste juurde. Kat ja Albert otsisid Pauli kanderaamiga. Ta sõi ja tegi sigaretti. Ta rääkis neile tapetud vaenlasest ja nad rahustasid Pauli.

X PEATÜKK

Kaheksa meest saadeti küla valvama, mis liigse tulistamise tõttu oli evakueeritud. Peamine valvealune asi oli toiduladu . Kogu nende jagu oli kohal- Kat, Albert, Müller, Tjaden, Leer ja Detering. Neid oli rohkem alles kui mõnes teises jaos. Varjendiks oli betoneeritud kelder. Põranda katsid nad madratsite ja pehmete asjadega. Paul ja Kat tegid väikse luurekäigu majades. Nad leidsid tosina mune ja kaks naela värsket võid. Ringi jalutades leidsid nad kaks elusat siga. Umbes 50 sammu nende varjendist oli väike maja, kus sees oli köök . Põrsad olid veristatud. Prae juurde tegid nad kartulikotlette, neid küpsetas Paul. Kat valmistas põrsad ette ja puhastas porgandid, herned ja lillkapsad ja lillkapsa juurde valmistas ta valge kastme. Kõik mehed seisid põrsaste juures nagu altari ümber. Vahepeal saabus sinna kaks radisti, kes kutsuti ka sööma. Küpsetamise tõttu tuli korstnast suitsu ja maja pihta anti tuld . Kõik pääsesid varjendisse ning sõid seal palju jaksasid. Nad sõid kella kahest kuueni ja poole seitsmeni jõid kohvi.
Nädal hiljem pidid nad mõnusast elust loobuma ja tagasi pöörduma . Kaks veoautot võtsid nad peale. Paar päeva hiljem asusid nad teele, et üht asulat evakueerida. Teel sinna kohtusid nad põgenikega, kes asulast välja olid saadetud. Mõni hetk peale asulasse jõudmist algas pommitamine. Albert ja Paul said pihta. Nende näod olid lembleid ja muda täis. Albert sai killuga põlve ja Paul jalga. Nad põgenesid maanteekraavini. Nad jõudsid väiksesse varjendisse ja Kropp viskus pikali ja Paul sidus ta haava kinni. Nad võeti haavatute vankrisse. Neile anti laatsaretis süüa ja neid raviti. Sigarettidega osteti sanitaarveeblilt võimalus koos olla. Rongis tõusis Albertil palavik . Paul teeskles samuti palavikku, et neid ühes peatuses maha pandaks. Katolikus hospidalis ärkasid mehed palvuse peale, mis koridorist kostis. Paul viskas selle takistamiseks pudeli vastu ust kildudeks. Josef Hamacher võttis süü enda peale, kuna tal olid niinimetatud hullupaberid. Nende toas lamas kaheksa meest. Kõige raskemini haavatud oli Peter, tal oli kopsuhaav. Öösel hakkas Franz Wächteril side verd läbi laskma . Esialgu õde ei tulnud. Kui ta mehe kätt märkas oli ta pahane, et nad varem abi ei kutsunud, kuigi nad olid seda teinud. Ta käsivars oli puruks lastud. Franzi olukord muutus halvemaks ja ta viidi surituppa. Peetergi viidi minema, kuid ta lubas tagasi tulla. Seda aga ei uskunud keegi, sest seda oli varemgi lubatud. Ometigi tuli Peeter tagasi. Alberti jalg amputeeriti. Ta lubas välilaatsaretis endalt elu võtta kui ta jalg ära lõigatakse. Albert muutus kinnisemaks ning sõnaahtramaks. Kõige vanem patsient oli 40-aastane Lewandowski. Ta sai naiselt kirja, lubadusega teda vaatama tulla. Naine elas Poolas, ning nad polnud teineteist seetõttu peaaegu kaks aastat näinud. Samuti polnud ta ka oma last näinud. Peagi sai Paul kosumispuhkusele. Ema oli veel haigemaks jäänud, ega tahtnud poega ära lasta. Paraku kutsuti ta uuesti rindele.

XI PEATÜKK

Kui nad sinna saabusid, oli talv. Toitu sai palju harvem ja sõdurid olid jäänud nõrgaks. Detering põgenes, kuid jäi Saksamaale, suundudes kroonupolitsei kätte. Toimus järjekordne lahingutegevus. Selle käigus sai haavata sidekoer. Berger soovis haavatud koera piinadest päästa, ning ta maha lasta. Teda keelati, kuid ta läks ikka ning sai seetõttu mürsukilluga vaagnaluu pihta. Mees, kes haavatud Bergeri tagasi vedas, sai ise pihta sääremarja. Müller sai valgusraketiga kõhtu, ning suri. Langes kompaniiülem Bertinck ja Leer. 1918.aasta suvi oli meeste jaoks kõige raskem ja ohvriterohkem. Mürsukild tabas Katczinsky säärt. Paul kandis ta sanitaride juurde. Paraku selgus, et teel sanitaride juurde oli mürsukild tabanud ka Kati’i pead. Sanitar ütles Paulile, et Kat on surnud.

XII PEATÜKK

Oli sügis ja paljusid sõdureid polnud enam. Nende klassi seitsmest vabatahtlikust oli Paul ainuke. Kõik rääkisid lõplikust rahust ja vaherahust. Paulil oli 14 päeva puhkust. Ta mõtles toimunu üle ja leidis, et on elust võõrandunud.
Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult lausega: Läänerindel muutuseta. Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui ta selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud- ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus.

KOKKUVÕTE

1917.11. toimus Venemaal riigipööre . Bolševikud tegid sakslastega vaherahu . Kuid saksa väed alustasid 1918 pealetungi Venemaale. 1918.03 sõlmisid bolševikud Brestis Saksamaa ja tema liitlastega rahu. 1918 aasta märtsist juulini tegid sakslased 4 suurt pealetungi. 1918 .sügisel ei suutnud saksa väed Antandile vastupanu osutada. 11.11 1918 kirjutas Compiegne ’I metsas Antandi vägede ülemjuhataja alla vaherahule mis lõpetas esimese maailmasõja.

KASUTATUD KIRJANDUS

Remarque E.M. Läänerindel muutuseta. 1983, Tallinn