Kalmistute mõju keskkonnale - projekt (0)

Tartu Ülikool Loodus- ja Tehnoloogiateaduskond Keskkonnakorraldus ja planeerimine
Urmas Sepp
KALMISTUTE MÕJU ÜMBRITSEVALE KESKKONNALE JA AVALIKULE TERVISELE
Teenistusõppe praktika (keskkonnaprojekt)
TARTU 2011 Sissejuhatus.................................................................................................................................... 3
Matmiskombed Muinas-Eestis .................................................................................................. 3
Tänapäeva kalmistute kujunemislugu ....................................................................................... 4
Kalmistud ....................................................................................................................................... 6
Kalmistud kui planeeringuteta alad ........................................................................................... 6
Kalmistute keskkonnamõju ........................................................................................................ 6
Inimsurnukeha mikrobioloogia .................................................................................................. 7
Tabel 1: Terve inimese soolestikus esinevad bakterid :.......................................................... 7
Inimkeha mõju pinnasele ........................................................................................................... 9
Bakterite ja viiruste elusolek ja säilumine ............................................................................... 10
Kalmistu kui ladestuspaik......................................................................................................... 11
Bakterite ja viiruste liikumine pinnases ................................................................................... 12
Põhjavee koostis kalmistute läheduses ................................................................................... 13
Pinnase geoloogilised omadused kalmistutel .......................................................................... 13
Kalmistu pinnase hüdrogeoloogilised omadused .................................................................... 14
Hauaplatside hooldusest tulenev keskkonnamõju .................................................................. 14
Alternatiiv hauamatusele ­ Krematsioon .................................................................................... 16
Mis on krematoorium ? ............................................................................................................ 16
Krematsiooni eelised................................................................................................................ 16
Põletamine ja tuha kogumine .................................................................................................. 17
Keskkonnamõju........................................................................................................................ 17
Kokkuvõte .................................................................................................................................... 19
Kasutatud kirjandus ..................................................................................................................... 20
2 Sissejuhatus Enamik olemasolevatest kalmistutest on tekkinud juhuslikult mõjutatuna kas siis piirkonna arengust või usulisest aspektist . Meie kalmistud ja matmispaigad ulatuvad oma algusaegades kaugete aastate taha, ning seetõttu on võetud neid kohti meie elukeskkonna loomuliku osana ja seetõttu ei ole pööratud tähelepanu kalmistute keskkonnaohtudele mis võivad tekkida lagusaaduste sattumisest pinnasesse ja seejärel põhjavette. Kuna siiani ei ole küsimus Eestis asuvate kalmistute keskkonnamõjust üheselt selge otsustasimegi seda teemat veidi pikemalt lahti arutada. Võib öelda, et antud küsimusega on isegi maailma maastaabis tegeletud küllaltki pinnapealselt ning selle valdkonna uuringutega on tegelenud ainult üksikud teadlased.
Käesoleva ettekandega püütakse anda informatiivne ülevaade sellest millised on need riskid mis kaasnevad kalmistute rajamisega pööramata eelnevalt tähelepanu asjaoludele millest sõltuvad suuresti surnuaedade ebaõige rajamisega kaasnev keskkonnamõju ning avalikkuse tervis. Kõigepealt aga lahatakse matmistavasid ja kombeid Eesti territooriumil võib öelda, et kogu meie eellaste siinoleku aja jooksul.
Matmiskombed Muinas-Eestis Inimasustuse tekkimise aega Eesti territooriumil saab määratleda enam kui kümne tuhande aastaga taguse ajaga . Matmistavade kujunemisel muinasaja oli usk tähtsal kohal. Kadunukesele asetati hauda kaasa peale ehete veel töö- ja tarberiistu, relvi ning toitu. Toitu ja juua on haudadele viidud hiljemgi, kuid seda on seal korraldatud juba mälestussöömaaegade nime all. Eesti erinevate piirkondade vahel esines erinevusi muinasaja matmiskommetes ning need olid küllaltki mitmekesised . Enam-vähem on meile tuntud matmiskombed muinasaja noorema kiviaja kammkeraamika kultuuri ajast (u 4000a. e.Kr.).
Venekirveste kultuuri esindajad (u 3000a. e.Kr.) tõid kaasa ka uued matmiskombed. Maasse kaevatud haudadesse asetati surnud külili, tugevasti kägardatud, põlved vastu rinda surutud ja sageli üks käsi pea all. Kalmistud ise paiknesid asulatest eemal mõne veekogu lähedal veidi kõrgemal künkal (R. Kalle, ... 2005).
3 Pronksiaja (II aastatuhande keskpaik kuni V sajand e.Kr.) läänepoolsed kontaktid mõjutasid tublisti Eesti elanike kombeid. Kui varem maeti siin surnuid maasse kaevatud haudadesse, siis nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitisi ­ kivikirstkalmeid. Reeglina maeti kesksesse kirstu mees, ilmselt perekonnapea, kelle tähtsus oli sellel ajajärgul tublisti kasvanud. Kui kalmes oli mitu kadunukest, siis paiknesid ülejäänud keskse kivikirstu ja ringi vahelisel alal. Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed , kus piirdekivid olid paigutatud laevakujuliselt. Kivikirstkalmed olid Eestis valitsevaks kalmevormiks kuni I sajandini p.Kr. (R. Kalle, ... 2005).
Keskmisel rauaajal (V sajandi teisest poolest kuni VIII sajandi lõpuni) maeti sageli edasi vanadesse olemasolevatesse tarandkalmetesse. Uued sel perioodil rajatud kivikalmed kujutasid endast aga ilma sisekonstruktsioonideta lihtsaid kivikuhelikke. Olulise muutusena hakati panustena lisama relvi (V. Lang, ... 2003).
I aastatuhande keskpaigast alates levisid Kagu- ja Ida-Eestis, enamasti väljaspool kivikalmete levikuala , liivakääpad. Kääpad paiknevad maastikul enamasti rühmiti, nagu kivikirstkalmedki, nende arv võib ühes rühmas ulatuda paarikümneni. Tavaliselt on kääpad levinud jõgede läheduses liivmuldadega aladel (Lang 2003).
Kuigi Eestis valitses esiaja lõpus muinasusk , polnud ristiusk päris tundmatu. Eestlased olid üsna elavas läbikäimises ristiusuliste naabermaadega nagu Rootsi, Taani ja Venemaa. XI sajandist alates levis põletusmatuste kõrval üha enam laibamatmise komme . Paljud sellised kalmistud jäid külakalmetena kasutusse ka ajaloolisel ajal, mõned aga rajati kohtadesse , kuhu hiljem ehitati kirik (Lang 2003). Kui peale Eesti ristiusustamist 13. sajandil esines Eestis kohati ka veel põletusmatuseid, siis järgneva sajandi jooksul see komme üldiselt kadus (R. Kalle, ... 2005).
Tänapäeva kalmistute kujunemislugu Keskaegses Euroopas oli kirikuaed või kiriku sisemus kristlaste jaoks ainus mõeldav matusepaik: matmine pühitsetud mulda oli iga kristlase õigus ja sellest ilmajätmine igavikulise tähendusega karistus. Kalmistu asus kiriku vahetus läheduses. Lisaks matmisele kirikuaeda ja kirikusse omas sotsiaalset tähendust ka veel matmise koht. Matmispaik kirikus altari läheduses oli ainult rikkamate ja vaimulikkonna privileeg. Nii
4 oli ka kirikuaias matmine altarile lähemale rohkem hinnatud. Lisaks arvati, et matmine kirikust itta ja lõunasse on parem kui põhja või läände (Valk 2001). Kirikust põhjakaarde maeti ainult kurjategijaid ja võõramaalasi (R. Kalle, ... 2005).
Erinevatele andmetele tuginedes on teada, et praegusel ajal on Eestis kokku veidi üle kuuesaja erineva usulise taustaga ja suurusega kalmistu. Lisaks on hulganisti sõjahaudasid, endiste vangilaagrite juures olevaid matmiskohti jms. Kahjuks praegu Eestis ametlikku andmebaasi kalmistute kohta ei peeta. Muinsuskaitseameti poolt on kultuurimälestiste registrisse kantud surnuaiad, mis on kuulutatud ajaloomälestisteks (sh kõik enne 1940. aastat asutatud surnuaiad). Levinuim kalmistutüüp Eestis on luterliku taustaga kihelkonnakalmistu. Tulenevalt Eesti asukohast on lisaks traditsioonilisele kristlik-luterlikule kirik -kalmistu süsteemile ka arvukalt kreeka katoliku usutraditsiooni kalmistuid, mis enamjaolt pärinevad 19. sajandi keskpaigast. Kalmistute paiknemist on mõjutanud seadusandlus , haldusjaotus , religioon , looduslikest oludest tulenev erinev majanduslik tase, rahvastiku liikumine ja moevoolud. Seoses suhtumise muutumisega religiooni hakkasid kirikuaiad peale keskaega oma usulist tähendust kaotama. Suhtumine matmisesse ja kalmistutesse muutus praktilisemaks. (R. Kalle, ... 2005).
Kuigi ristirahva jaoks oli matmine pühitsetud mulda kohustuslik, ei olnud võimalik sellest nõudest kinni pidada. Põhjuseks oli see, et matmisega kirikuaeda kaasnesid suured lisakulutused, mis aga vaesemale elanikkonnale üle jõu käisid. Samuti mängis suurt rolli vanadest traditsioonidest kinni pidamine mattes oma ligimesi vanadesse kalmetesse mis asusid külale ka palju lähemal. Paljudes kohtades kus oli liikumine mitmetel asjaoludel raskendatud, maeti surnuid ajutiselt , ning teeolude paranemisel toimus juba lõplik matmine lõplikul puhkepaigal surnuaias.
Eelmise sajandi algusest hakkasid kalmistud tekkima paljudesse linnadesse ning asulatesse mis olid hakanud tekkima ja laienema seoses tööstuse kiire arenguga. Usulise tausta poolest jagunesid need surnuaiad põhiliselt kahte peamisesse gruppi ­ luteri usulisse ja õigeusulisse . Teise Maailmasõja lõppedes kalmistute rajamine arenevate linnade ja tööstusasulate juurde küll jätkus, kuid siis ei pööratud usulisele taustale enam nii suurt tähelepanu.
5 Kalmistud Kalmistud kui planeeringuteta alad Eelnevalt vaatasime kalmistute teket usulisel ja ühiskondlikel põhjustel, kuid ka tänapäeval rajatavate kalmistute aladele ei ole tehtud korralikke geoloogilisi ja hüdroloogilisi uuringuid selgitamaks välja kalmistu sobivust antud piirkonda. Kindlasti on selle üheks põhjuseks seadusandlus, mis ei reglementeeri eriti seda valdkonda. Suuresti on jäetud kalmistute arendus kohalike omavalitsuste peale, kus aga pahatihti puuduvad valdkonna spetsialistid ning napib ka vahendeid uuringute sisseostuks.
Enne kalmistute rajamist ei vaadata kahjuks eelnevalt läbi inimkeha lagunemise protsessi ja sellest tingitud mikroorganismide ning ka keemist mõju ümbritsevatele pinnakihtidele ning ka pinna-, ja põhjavee kvaliteedile.
Kalmistute keskkonnamõju Määravateks teguriteks kalmistute paiknemise valikul on olnud pigem usulised ja kultuuriga seotud aspektid. Suur osa olemasolevaid surnuaedu on rajatud arvestamata nende johtuda võivast mõjust keskkonnale ja avalikule tervisele. Kalmistud kipuvad asuma tihti tiheasustusalade sees või vahetus läheduses. Inimasulate laienedes on kalmistu asulaga sageli kokku kasvanud (nt Türi linna kaks kalmistut).
Kalmistute negatiivne mõju tervisele ja keskkonnale võib tuleneda maetud jäänuste kõdunemisel pinnasesse ja põhjavette leostuvatest bakteritest, viirustest, orgaanilistest ja anorgaanilistest laguainetest, kuid ka kalmistuprahi matmisest või põletamisest tekkivast õhu-, pinnase- ja veesaastest. Erinevate haigusttekitavate bakterite ja viiruste sattumine põhjavette võib saada ohtlikuks kohtades, kus põhjavee horisont on madal ja pinnase moodustavad poorsed materjalid, nagu kruus, liiv, must muld (R. Kalle, ... 2005).
Teine oluline tegur mida tuleks käsitleda on vee kaevu kaugus haudadest . Kuigi kalmistul olevaid veekaevusid nimetatakse kastmiskaevudeks ei vähenda see ohtu, et keegi sealt ka oma tarbeks vett võib tarbida. See ei ole välistatud arvestades tänase päeva elatustaseme piiri ning seda, et vee hinnad on siiski päris kõrged. Tuleks mõelda ka materjalidele millest koostatakse tänapäeval kirste. Lisaks inimorgaanikale ja puidule
6 satub maa sisse ka muud materjali, nagu näiteks plastmassi, erinevaid tehiskangaid jm. Ideaalne oleks kui kirstud koosneksid ainult naturaalsetest orgaanilistest materjalidest mis kõduneksid kiiresti ning ei tekitaks lisakoormust kõduprotsessis, kuid reeglina on need kordades kallimad tehismaterjaliga kaetud puusärkidest.
Veel üheks oluliseks aspektiks kalmistute juures on territoriaalne hõivatavus. Ühe inimese matmiseks arvestatakse alaga suuruses 1,1 x 2,5 meetrit mis teeb 2,75 m2 . 2009 aastal suri Statistikaameti andmete järgi Eestis 16 081 inimest (pub.stat.ee/.../. Matmispaikade üldpindala tuleks nende andmete alusel ca 6 ha maad. Samas on ju teada kuidas on tänapäeval toimimas maaomandi reform. Kuid siiski peab suutma välja selgitada asjaolu, et kui palju on üldse vaja maad kalmistute keskkonnasäästlikuks arendamiseks. Silmas tuleb kindlasti pidada ka pinnasetüübi sobivust kohtades kus kalmistud juba on või kuhu neid kavatsetakse rajada. Kuigi nagu eelpool mainitud , puuduvad Eestis andmed kalmistute poolt tekitatud epideemiate ja haiguspuhangute kohta, tuleks siiski antud uuring viia lõpuni mis annaks ka kindluse ning kummutaks kahtluse selgelt teaduslike tööde käigus. On aga selge, et kalmistud keskkonnale ja inimese tervisele mingit ohtu kujutavad. Riske saab maandada, pöörates tähelepanu asukoha geoloogilistele ja hüdrogeoloogilistele tingimustele ning kalmistu planeerimisele ja hooldamisele.
Inimsurnukeha mikrobioloogia Mikroorganismid inimese surnukehades on suuresti sarnased loomarümpades leiduvate mikroorganismidega. 90% organismi sisestest bakteritest on oma olemuselt anaeroobsed ­ nt bifidobakterid kes baseeruvad jämesooles, väiksemal määral Lactobacillused, Streptococcus pneumoniae, Enterobacteriaceae jpm. Tabelis 1 on ära toodud enamus baktereid terves inimorganismis
Tabel 1: Terve inimese soolestikus esinevad bakterid:
SUGUKOND , PEREKOND PROMINENDID MUUD LIIGID SOOLESTIKUS Pseudomonadacae Pseudomonas aeruginosa (pyocyanea) Pseudomonas Ps. (Alkaligenes) faecalis Enterobacteriacene Escherichia coli Klebsiella Klebisella (Aerobacter) pneumoniae Enterobacter Enterobacter (Aerobacter) aerogenes
7 Proteus Proteus mirabilis Bacteroidaceae Bacteroides capillosus. B. Oralis Bacteroides Bacteroides fragilis B. clostridiformis. B. putredinis B. coagulans. B. ruminicola Fusabacterium Fusobacterium mortiferum F. necrogenes. F. fusiforme F. girans Neisseriaceae Neisseria catarrhalis Neisseria Veillonella parvula Veillonella V. alcalescens Micrococcacene Staphylococcus albus Staphylococcus Peptococcus asaccharolyticus Acidaminacoccus Sarcina centriculi Sarcina Acidaminococcus fermentans Peptococcus Streptococcus salivarius Streptococcaceae Streptococcus Streptococcus faecalis Strep . sangius Strep. viridans (mitior) Strep. faecium Lactobacillacene Lactobacillus brevis Lactobacillus Lactobacillus acidophilus L. casei L. catenaforme. L. fermentum L. leichmanii. L. plantarum Leptotrichia Leptotrichia buccalis Bifidobacterium Bifidobacterium adolecentis Bifidobacterium (Actinomyces Bifidobacterium longum lactobacillu) bifium (bifidus) Bif. breve. Bif. cornutum Bif. eriksonii. Bif. infantis Ruminoccus Ruminococcus bromii Peptostreptoccus intermedius Peptostreptococcus P. productus Propionobacteriacene Propionobacterium Propionobacterium (Corynebacterium) acnes Prop. granulosum Eubacterium Eubacterium (Bacteroides) Eubacterium contortum Aerofaciens (biforme) Eu. cylinderoides. Eu. lentum Eu. limpsum. Eu. rectale Eu. tortuosum. Eu. ventriosum Corynebacteriaceae Corynebacterium ( pseudo - Corynebacterium diphtheriticum (hojmanni) C. xerosis. C. ulcerans Bacillacene Bacillus cereus . B. subtilis Bacillus Clostridium cadaveris Cl. innocuum Clostridium Clostridium perfringens Cl. maienominatum. Cl. ramosum (weichii) Cl. sordellii Clostridium paraputrificum Cl. certium. Cl. bifermentans Cl. sporogenes. Cl. indolis Cl. sphenoides. Cl. feisineum Cl. difficile. Cl. oroticum Allikas: Üçisik, Rushbrook, 1998
8 Keha koed on suhteliselt vabad tõvestavatest mikroorganismidest esimese 24 h jooksul peale surma, seda muidugi juhul kui keha ei ole eelnevalt patogeeniga kokku puutunud. On aga kindlaks tehtud, et osad patogeensed bakterid võivad tungida surma protsessi käigus läbi soolestiku seina verre ning hakata hävitama organismi mikroobide vastaseid kaitsekehi mis ei ole veel aktiveerunud. Kaitsekehade aktiveerumine toimub 48 h jooksul pärast surma.
Inimkeha mõju pinnasele Hauaplatsidega seotutest keskkonnamõjudest pinna erinevatele kihtidele ning pinna- ja põhjavetele on küllaltki vähe uuritud (Üçisik, Rushbrook 1998).
Kirjanduslikult pole tõestatud olukordi , kus oleks olnud tuvastatud seos laialdaste haiguspuhangute, epideemiate ning surnuaedadest põhjustatud veereostuse vahel. Peame aga olema küllaltki ettevaatlikud, kuna täielikud ja üheselt selged sellekohased teaduslikud uuringud Eestis seniajani puuduvad.
Imbveed kalmistutel läbivad lagunevaid surnukehi, imbuvad pinnasesse ning sealtkaudu võivad sattuda pinna või põhjavette ning muutuda potentsiaalseks ohuks ümbritsevale keskkonnale. Selleks, et teada millised ained võivad keskkonda sattuda peame me teadma milliseid elemente inimkeha sisaldab.
Jäänuste lagunemisprotsessi käigus ei eraldu mürkaineid mida saaks lugeda spetsiifilisteks. Inimese keha (näitena täiskasvanud 70 kg kaaluv mees) sisaldab keskeltläbi: 16000 g süsinikku, 1800 g lämmastikku, 1100 g kaltsiumi, 500 g fosforit , 140 g väävlit, 140 g kaaliumit, 100 g naatriumi, 95 g kloori, 19 g magneesiumi, 4,2 g rauda ja 70-74% protsenti kehamassist vett (Üçisik, Rushbrook 1998).
Kõdunevad jäänused sisaldavad hulgaliselt baktereid ja viirusi. Kalmistu pinnale langevate sademete infiltratsiooniga kaasneb jäänuste koostis- ja laguainete väljaleostumine. Oluliseks kalmistu keskkonnamõju määravaks teguriks on aeratsioonivööndi paksus, kuna kõige intensiivsem biodegradatsioon toimub just seal. Isepuhastusvõime on seda suurem, mida peeneteralisemad on vettkandvad kivimid. Liivas ja kruusas ei ole isepuhastusprotsess piisavalt kiire, sest lühikese viibeaja tõttu ei adsorbeerita mikroorganisme pinnaseosakestele. Viirused seotakse pinnaseosakeste
9 poolt lihtsamalt kui bakterid ja neid kandub põhjavette vähesel määral. Sellele vaatamata säilivad patogeenid pinnases elujõulisena (L. Rodrigues, A. Pacheco, 2003). Teatud pikaajaliste ilmastikutingimuste korral kui tekib rohkelt sademeid võivad adsorbeeritud patogeenid kalme läbiva vihmavee kaasabil sattuda esmalt pinnasekihtidesse ning sealt edasi põhjaveekihtidesse ning transporteeruda pikkade vahemaade taha.
Kui veeladet kasutatakse joogiveena , võivad sinna sattunud tõvestavad mikroobid põhjustada haigusi. Bakterioloogiline reostusoht on suurem maapinnalähedasi veekihte avavates salvkaevudes. Mitmed uuringud üle maailma on kalmistutest pärinevat pinnase ja põhjavee reostust ka kinnitanud ( Dent , Knight 1998 ).
Mõned uuringud on näidanud reostust vahetult haudade läheduses, samas teised uuringud näitavad reostust ka kaugemal (L. Rodrigues, A. Pacheco, 2003).
Bakterite ja viiruste elusolek ja säilumine Selleks, et määrata kalmistute keskkonnamõjusid on vaja teada kuivõrd säiluvad on bakterid ja viirused pinnases olevates inimsurnukehades ning kui ohtlikud on nad pinnasele ja põhjaveele.
Keha säilumine ja säilitamine on mõjutatud asjaoludest milledeks on pinnase tüüp millel kalmistu asub, pinnases olevate mikroorganismide tüüp, temperatuur ja sademed. Mikroorganismide väljasuremise kiirus kasvab ligi kaks korda iga 10°C tõusuga temperatuuride vahemikus +5° - +30°C. Järelikult mida madalam on temperatuur, seda suurem on kehas asuvate mikroorganismide ellujäämine. Samuti mõjutab organisme pinnase pH tase. Kõige soodsam pinnase pH on vahemikus 6 ­ 7. Seevastu happeline pinnas suretab organismid kiiresti välja. Ka siis kui pinnase pH tase on üle 7 väheneb bakterite ja viiruste hulk pinnases tunduvalt. Kõige paremaks viiruste leviku kontrolli all hoidmiseks on adsorptsioon , mille käigus vedeliku osakesed kogunevad molekulaarsidejõudude mõjul tahke aine pinnale ning takistab vedeliku kiiret edasikandumist. Väga vastupidavad igasugu mõjudele on polioviirused. Need võivad kanduda vihmasadude perioodidel pinnavetega väga kaugele. Polioviirust jälgiti 84
10 päeva jooksul temperatuuride vahemikus 4°-20°C. Selle aja jooksul säilitas see kõik oma omadused (Üçisik, Rushbrook 1998).
Muud pinnase omadused, nagu näiteks saviosakeste sisaldus, pinnaseosakeste suurus, niiskuse säilimine pinnases, katioonide vahetus võivad samuti mängida rolli viiruste säilumisel ja levikul, kuid neid aspekte tuleb veel tähelepanelikult uurida. Piisava tähtsusega on kindlasti klimaatilised tegurid, näiteks sademed mis mõjutavad bakterite ja viiruste retentsiooni. Olulised tegurid mis mõjutavad viiruste ellujäämist mullas on kokkuvõtvalt välja toodud tabelis 2.
Tabel2 TEGUR KOMMENTAAR temperatuur Üks mõjutavaim tegur Pinnase kuivus Kuivemates muldades vähem viirusi Pinnase pH Mõjutab kaudselt, kontrollides viiruste adsorptsiooni pinnasele katioonid Teatavad kattioonid on termiliselt stabiliseeriva mõjuga viirustele, võib kaudselt mõjutada viiruste ellujäämist Pinnase koostis Savi ja huminained suurendavad vee retentsiooni ja on seega viiruste levikut pärssiv Bioloogilised tegurid Puudub selge trend mulla mikrofloora mõjust viirustele (Üçisik, Rushbrook 1998)
Kalmistu kui ladestuspaik Üldisemas plaanis võib kalmistuid käsitleda kui teatud otstarbelisi ladestuspaiku, kus orgaaniline materjal lihtsalt kaetakse pinnasega. Tulenevalt sellest võib kalmistute nõrgvett mingis mõttes võrrelda prügilate nõrgveega. Peamiselt on prügilast tuleneva saaste peamiseks näitajaks kloriidioonide sisalduse suurenemine põhjavees. Mujal maailmas suurtes prügilates tehtud uuringud (Dent, Knight 1998) on toonud välja, et kloriidiioonide kontsentratsioon, mis oli piisavalt kõrge prügipaiga all, langes pidevalt prügilast eemaldudes ja kusagil 200 m pärast oli see sama suur kui looduslik foon. (Üçisik, Rushbrook 1998).
11 Oluline osa kalmistult tuleneva reostuse leevendamisel on taimestikul. Sügava ja tiheda juurekavaga puud ja põõsad adsorbeerivad nõrgvett ning isoleerivad paljud tõvestavad mikroobid pinnasest . See aitab kaasa ka tekkiva nõrgvee hulga vähendamisele, mis muidu imbuks põhjavette (Üçisik, Rushbrook 1998).
Üldistades võib öelda, et kalmistule maetud jäänuste lagunemisel tekkivate laguainete leostumine sõltub paljudest teguritest, eelkõige aga ala geoloogilistest ja hüdrogeoloogilistest tingimustest. Oht põhjavee reostuseks küll eksisteerib, kuid kalmistu hea hooldamisega ja drenaazisüsteemiga, saab seda minimeerida. Uute kalmistute rajamisel ja ka kalmistute laiendamisel tuleks arvestada järgnevate soovitustega:
jäänuseid ei tohi matta joogiveeallikale (salvkaevule, puurkaevule) lähemale kui 250 m; matmispaik peab olema vähemalt 30 m eemal kõigist veekogudest ja vähemalt 10 m drenaazisüsteemist; põhjavee tase peab jääma kaevendi põhjast vähemalt üks meeter allapoole; matmispaika ei tohi rajada madalatesse kohtadesse, kuhu koguneb vihmavesi ; kalmistutele tuleks rajada kõrghaljastus. (Üçisik, Rushbrook 1998)
Bakterite ja viiruste liikumine pinnases Pinnas koostis omab tähtsat rolli bakterite ja viiruste liikumises. Laboratoorsete tööde käigus on selgunud, et enamik mikroorganisme nagu näiteks polioviirused on mullast väljunud või baseeruvad mullapinna lähedal sügavuses kuni 5 cm. Enamik patogeene küll seotakse pinnasega, kuid vihmasadude mõjul võib adsorptsioon väheneda ning mikroorganismid võivad vihmasadude ajal kanduda pikkade vahemaade taha. Ka mõjutab viiruste ja bakterite liikumist pinnas negatiivse laengu olemasolu, kuna negatiivselt laetud vedelikuosakesed ei hoia piisavalt tugevasti tahketest kinni ning liiguvad kaugemale. (Üçisik, Rushbrook 1998).
Tänu elujõulisusele ja võimele kanduda koos pinnavetega kaugemale võivad viirused ja bakterid sattuda köögiviljadele. Et seda veidi leevendada soovitatakse kindlasti istutada 12 puid ümber kalmistute, kuna sel juhul võtavad puude juured suurema osa mikroorganismide liikumisest kinni. (Üçisik, Rushbrook 1998).
Põhjavee koostis kalmistute läheduses Surnukehade lagunemise protsessi edenemise käigus transporteeruvad kalmistute nõrgveed põhjavette. Paljud laguproduktid on identsed looduses leiduvatega nagu näiteks ammoniaak ja süsihappegaas. Teiseks tuleks jälgida kirstu materjalist tekkiv laguprodukt mida siiani ei ole üldse arvesse võetud. Puudub otsene selgus mõjus mis levib immutatud või lakeeritud puidust, tehiskangast või plastmassist. Uuringute käigus Saksamaal, Hollandis ja Austraalias leiti kalmistute pinnastes kõrgenenud bakterite kontsentratsioonid, ammoonium- ja lämmastikioonidega saastatus mis aga suuresti vähenesid haudadest kaugenedes. Hollandis mõõdeti haudade läheduses ka väga kõrged kloriidi-, sulfaadi - ja vesinikkarbonaadi ioonide kogused . Austraalias mõõdeti haudade juures väga kõrge pinnase elektrijuhtivus, mis näitab soolsuse kõrget kontsentratsiooni. Pinnasest avastati tugevalt üle normi kloriidide-, nitraatide- nitritite, ammoonium, ortofosfaadi, raua, naatriumi, kaaliumi ja magneesiumioone. Oma olemuselt olid erinevatest maadest võetud pinnase proovid üpriski sarnased. Samas kõige ohutumaks tunnistati kastmisveena Austraalia surnuaedade kaevudes olev vesi kuna sealt ei avastatud märkimisväärselt patogeenseid baktereid välja arvatud Pseudomonas aeruginosa. (Üçisik, Rushbrook 1998).
Pinnase geoloogilised omadused kalmistutel Kalmistute kirjeldused on tänapäeval avalikult saadavad ning ühe põhinäitajana on iseloomustatud just geoloogilist osa. Andmete põhjal mis on antud saab teha teatud analüüsi, milline mullatüüp on kõige parem kalmistute rajamiseks, kus toimub kehade lagunemine kõige kiiremini ning ka kõige ohutumalt .
Viimaste uuringute kohaselt peetakse kõige paremaks pinnaseks saviliiva seguseid muldasid. Antud koostise teeb heaks just tema teatud poorsus ja peeneteraline struktuur ning mõjub seega nii filtrina kui ka adsorbendina mis peab kinni nii mikroorganismid kui ka laguühendid. Selles pinnasestruktuuris olev poorsus kattub bakterite suurusega tekitades sellega piisavalt tugeva adsorptsiooni ning tänu millele pinnas suudab kinni 13 pidada piisavas koguses baktereid. Ka suudab antud kooslusega pinnas imada piisavalt nõrgvett ning ei lase sel imbuda põhjavette. Sellepärast ongi alati enne kalmistu rajamist hoolega analüüsida kas antud maaala sobib selleks või mitte. Suur mõju pinnasele avaldab ka haua kinniajamisel pinnase tihendamine kirstu ümbert. Kui kirstu ümbritsev muld jääb liiga õhuliseks tekib seal aeroobne keskkond milles surnukeha laguneb kiiremini, kuid mis laseb ka kergemini nõrgvett läbi, mis aga omakorda suurendab põhjavee reostumise ohtu. (Üçisik, Rushbrook 1998).
Kalmistu pinnase hüdrogeoloogilised omadused Kalmistu rajamisel on eelnevalt kasulik teha uuringud põhjavee horisondi kõrguse väljaselgitamiseks. Kui ollakse sunnitud kasutama piirkonda, kus põhjavesi on küllaltki madalal tuleks koheselt mõelda sellele, et istuda puid mille juurte ulatus oleks võimalikult laiali hargnev. See aitab tunduvalt vähendada ohtu, et kalmistul tekkivad nõrgveed jõuavad põhjavette, sest tavaliselt tarbivad sellised puud küllaltki suures koguses vett. Enamus viirustest paiknevad sügavamal pinnases kuid osad, nende hulgas ka polioviirused paiknevad mullapinnale küllaltki lähedal ning suurte sadude ajal võivad nad koos pinnavetega sattuda oma algasukohast küllaltki kaugele kujutades sellega otsest ohtu keskkonnale. (Üçisik, Rushbrook 1998).
Teine oluline asi on see, et kalmistu ja ümbritseva ala kõrguste vahe ei tohi olla suur. Kalmistu ei tohi asuda madalamal võrreldes ümbritseva alaga, sest siis hakkavad just sinna kogunema vihmaveed ning suure koguse korral on põhjavee reostus laguproduktidega vältimatu. (Üçisik, Rushbrook 1998).
Hauaplatside hooldusest tulenev keskkonnamõju Kui kalmude keskkonnamõju tagantjärele kuigi palju vähendada ei saa, siis hauaplatside hooldusega seotud keskkonnamõju saab. Kalmistuprahist on seni püütud vabaneda väga lihtsalt, jäätmed ladestatakse kohapeal, põletatakse või veetakse prügilasse. Kalmistute juurde on tekkinud lausa väikeseid ebaseaduslikke ladestuspaiku, kuhu lisaks kalmistuprahile tuuakse ka kodumajapidamistest pärit olmejäätmeid ( pudelid , mähkmed, paber, ajalehed, riided jne).
14 Surnuaedu tuleb järjepidevalt hooldada ning matmiste sihipärane korraldamine on kalmistutel üldises mõttes väga tähtsal kohal. Pahatihti on aga meie surnuaiad ilma planeeringuta kuna lähiminevikus ei nõutud seda. (R. Kalle, ... 2005)
15 Alternatiiv hauamatusele ­ Krematsioon Mis on krematoorium? Krematoorium (lad. cremare - `põletama') on surnute põletamise hoone. Surnu tuhastatakse ahjus kuuma gaasiõhu joas, 900-1000 kraadi juures, 50-90 minuti jooksul kasutades sealjuures ka keskkonnasõbralikke aurustamissüsteeme. Protsessi käigus moodustub ca 2-2,5 kg tuhka . Tuhk pannakse urni , mis paigutatakse kolumbaariumisse, maetakse või puistatakse laiali. Seega võib öelda, et krematoorium on kõigest vahelüli enne põrmuga lõplikku hüvastijätmist. Kuigi krematsioon on tänapäeval tsiviliseeritud ühiskonnas kinnine protsess, toimub osades maades (India, Nepaal) see usulise riitusena vabas õhus. Krematoorium kui selline võib olla täiesti iseseisev üksus, kui enamasti kuulub ta siiski kalmistute või tervishoiuasutuste koosseisu. Komplektsena on tagatud ka parem teenuse osutamine, tänu millele on paremini maandatud ka kadunukese omaste emotsionaalne pinge.
Krematsiooni eelised Krematsioon on hügieeniline matmisviis . Krematsioon vähendab matmiskohtade probleemi: ühe tavalise hauaplatsi peale on võimalik matta 9 urni. Urnikalmistud ei vaja enda ümber sanitaartsooni, kuna reostusoht puudub, sest tuhastatud säilmed on steriilsed .
Tuhastatud säilmeid on lihtne transportida, ka ühest riigist teise.
Urni mattes saab valida matuse aega ja kohta, kuid tavalise matuse puhul on aeg piiratud (eriti suvel). Kaasaegsed krematooriumiahjud on väga keskkonnasõbralikud, ning juhitakse juba arvutite poolt, et tagada täielik ohutus tuhastamisprotsessi käigus. Näiteks ei lase arvuti avada enne krematooriumiahju ust kui temperatuur ei ole langenud ohutule tasemele . Samuti kontrollib arvuti pidevalt saasteainete kogust ning kontsentratsiooni suurenedes tõstab automaatselt temperatuuri, mille tulemusena kahjulikud ained neutraliseeruvad ning püütakse kinni spetsiaalsete puhastusfiltrite poolt välistades igasuguse saaste sattumist väliskeskkonda.
Kuna Eestis ei ole krematsioon veel niivõrd laiapinnaline kui mujal maailmas, siis puudub meil ka seadusandlik baas mis reguleeriks tingimusi, millistes võivad 16 krematooriumid töötada. Sellepärast kasutavadki krematooriume omavad asutused kogemusi teistest riikidest. Kindlasti peaks krematooriumiahjul olema pass mis tõestab ahju seadmete ja kesta korrasolekut. Tänu suurele kuumusele toimuvad ahjus pidevad termilised protsessid mis kõigerohkem mõjutavad sisevooderdusel kasutatavaid samotttelliseid. Seoses sellega soovitatakse sisu välja vahetada iga viie aasta tagant. Samuti on kuluosadeks gaasisüsteemi osad. Väikseimgi tehniline viga võib viia suure õnnetuseni.
Tänapäeva krematooriumites on kasutusel kaks gaasi liiki: maagaas ja propaan . Kuni 1960-te aastate alguseni kasutati aga kivisütt ja koksi.
Põletamine ja tuha kogumine
Põletamise protsess toimub pidevas gaasivoos temperatuuril 900 ­ 10000 C juures ajavahemikul 50 kuni 90minutit, mõningatel juhtudel aga kuni 2 tundi. Eelnevalt peavad olema eemaldatud surnult kellad , sõrmused, kõrvarõngad. Kuid mitte ainult ehted vaid ka meditsiinilised aparaadid peavad olema surnult, näiteks südamestimulaator mis tuhastamise käigus võib plahvatada ja samas omab ka suurt keskkonnamõju, sest patareides sisalduv elavhõbe on piisav saasteobjekt. Peale tuhastamise protsessi peenestatakse põletatud keha fragmendid rullikutega, mis tagab tuha ühtlase faktuuri. Selle protsessi peale kulub tavaliselt kuni kakskümmend minutit. Peale seda tuhk jahutatakse ja kogutakse kokku. Keskmiselt tekib tuhka naise kehast 1,8 kg ja mehe kehast kuni 2,7 kg. Samas peame me arvestama, et mitte kõik ei pruugi olla inimkeha põletamisel tekkinud luutuhk. Seal võib olla metallitükikesi avastamata ehetest, hambatäidiseid, kirurgilisi implantaate jne.
Keskkonnamõju
Krematsiooni võiks eelistada just tema vähese keskkonnamõju pärast. Kui teostada krematsioon koos kirstuga, on kirstu keskkonnamõju suurem kui surnukehal. Samas on üks saasteallikas siiski olemas. Nendeks on radioaktiivsed isotoobid mis tekivad siis kui inimene on saanud oma elu ajal kiiritusravi.
Samas suuremaks probleemiks võib meil ajapikku saada hoopis teine asi, nimelt kulub traditsioonilisele hauamatusele päris palju ruumi. Suuremates linnades ollaksegi juba fakti ees, et inimest ei ole enam kuhugile matta. See on ajanud aga lakke ka 17 matmispaikade hinnad mis omakorda teeb tavamatuse tunduvalt kallimaks kui krematsioon. Samuti puudub vajadus rajada urnimatustega tegeleva surnuaia ümber sanitaarkaitsetsooni, kuna urnis sisalduv tuhk on steriilne ja ei sisalda mingeid kahjulikke aineid.
Samas on osade uuringute käigus aga siiski väidetud, et ka urnimatuste puhul on olemas oma keskkonnamõju. Õigemini avaldavat oma mõju krematsiooniprotsess, mille käigus pidavat õhku sattuma lämmastikoksiidi, süsinikoksiidi, vääveldioksiidi, elavhõbedat, vesinikfluoriidhapet, soolhapet ja muid püsivaid orgaanilisi saasteaineid (POP).
18 Kokkuvõte
Käesolevaks ajaks on välja selgitatud , et kalmistutel haudades lebavad lagukehad ei kujuta endast kuigi märkimisväärset keskkonnaohtu, kuid ei saa ka samas väita, et oht täielikult puudub. Otsest toksilist saastet ei toimu, sest laguproduktid nii orgaanilisel kui ka anorgaanilisel kujul on samad mis looduses. Ainsaks nähtavaks ohuks on hetkel nende produktide kontsentratsioon kitsal alal, tänu millele ei pruugi pinnase keskkonnataluvus vastu pidada ning patoloogilised tegurid viiruste ja bakterite näol võivad sattuda põhjavette. Ohustatuna peaksid tundma ennast inimesed kes elavad kalmistutele lähedal ning kes tarbivad põhjavett madalamatest põhjaveekihtidest. Tuleks meeles pidada, et meie kliima on küllaltki niiske ja sajune. Pidevad vihmad soodustavad patogeenide sattumist nõrgveena sügavamale pinnasesse tänu millele võib saadagi põhjavesi ohustatud. Keskkonnamõju leevenduseks tuleks teha enne kalmistute rajamist hoolikad geoloogilised ja hüdrogeoloogilised uuringud, selgitada välja piirkonnas hästi kasvavate puude sortiment ning koostada korralik maaala planeering. Kokkuvõtteks võibki öelda seda, et mida hoolsamini me kalmistualasid planeerime ja uuringuid läbi viime, seda vähem tuleb meil hiljem muretseda bakterite ja viiruste pärast mis meid endid ohustada võivad.
19 Kasutatud kirjandus
Interneti väljaanded www.arheo.ut.ee/Baltimaad.pdf www. kliinikum .ee/.../doc/oppematerjalid/.../Sooleinfektsioon2.doc http://www.history.ee/Doktorid/Valk_phd.html http://www.blcremationsystems.com/Index.html
Trükised Ahmet S. Üçisik & Philip Rushbrook; The Impact of Cemeteries the environment and public healt, Denmark , 1998 Dent, B.B. & Knight, M.J. Cemeteries: a special kind of landfill. In: Proceedings of IAH Sustainable Solutions Conference, Melbourne, February 1998. Kenilworth, International Association of Hydrologists, 1998. Environment Agency , Wallingford, United Kingdom. Unpublished information, 1998. L. Rodrigues and A. Pacheco; Groundwater contamination from cemeteries cases of study , Portugal , 2003 R. Kalle; Kalmistujäätmete käitlemine Põlva maakonna näitel, magistritöö keskkonnakaitse erialal, 2005 V. Lang; Baltimaade metalliaeg , 2003
Suulised teated Vestlus Kristin Matusebüroo juhatuse liikme Sven-Erik Nielseniga
20