Füüsika küsimused ja vastused kordamiseks (0)

TEST
Loeng 1

• Naturaalarv – loendamiseks ja järjestamiseks kasutatavad arvud (0), 1, 2, 3, …. Mõnikord jäetakse 0 naturaalarvude hulgast välja.
  
• Täisarv – kõik naturaalarvud ja nende negatiivsed vastandarvud .
  
• Ratsionaalarv – reaalarvud , mida saab kasutada kahe täisarvu m ja n jagatisena m/n. Igal ratsionaalarvul on ka lõpmatu kümnendarendus ja see on alati perioodiline.
  
• Reaalarv – kõik ratsionaal- ja irratsionaalarvud (mitteperioodilised lõppmatud kümnendmurrud) kokku. Täidavad lünkadeta kogu arvsirge .
  
• Kompleksarv – arv kujul a + ib, kus a ja b on reaalarvud ning i imaginaarühik. Reaalarvu a nimetatakse kompleksarvu a + ib reaalosaks ja reaalarvu b selle kompleksarvu imaginaarosaks. Iga kompleksarv z = a + ib on määratud oma reaal - ja imaginaarosaga, st. reaalarvude järjestatud paariga (a;b). Sellise paariga on määratud ka tasandi punkt. Seega on vastavus tasandi punktide või nende kohavektorite ja kompleksarvude vahel üksühene. Kaht kompleksarvu z = a + ib ja x = c + id nimetatakse võrdseteks, kui a = c ja b = d.
  

• Püsikomaarvud on kõik täisarvudest erinevad reaalarvud, nt 65346,324.
  
• Ujukomaarv on reaalarv, mis on esitatud üldjuhul 10-nd süsteemi kujul, nt. 6,5346325 * 104.
  
• Ujukomaarve kasutatakse hästi suurte või hästi väikeste suuruste iseloomustamiseks, kui ümardamisel on otstarbekas kas arvu alguse nullide või arvu lõpu kirjutamata jätmine. Omavahel on püsikoma- ja ujukomaarv seotud järgnevalt: 6,5346324 * 104 = 6*104 + 5*103 + 3*102 + 4*101 + 6*100 + 3*10-1 + 2*10-2 + 4*10-3 = 65346,324
  

Vektor ristkoordinaatides: moodul , nurgad telgedega
Loeng 2

• Pikkus – füüsikaline suurus, mis kirjeldab keha lineaarseid mõõtmeid. Tähis – l ja ühik – 1 meeter.
  
• Aeg – aegruumis osa, millel on mitmeid ruumimõõtmetega ühiseid omadusi. Absoluutset aega ei ole olemas, aeg on relatiivne suurus, mis sõltub vaatleja liikumiskiirusest ja teda ümbritsevast gravitatsiooniväljast. Aeg on pidevalt kulgev ning iga ajavahemiku saab jagada väiksemateks osadeks . Aeg on pöördumatu, ajas saab liikuda vaid minevikust oleviku kaudu tulevikku. Aeg on üks vähestest fundamentaalsetest suurustest, seda ei saa defineerida teiste suuruste kaudu. Ühik – 1 sekund.
  
• Kiirus – füüsikaline suurus, mis näitab, kui palju muutub liikuva keha asukoht ruumis või ajaühiku jooksul. ( vektoriaalne suurus)
  
  • Keskmine kiirus – näitab, kui pika tee läbib keha keskmiselt ajaühikus.
    
  • Hetkkiirus – keha kiirus konkreetsel ajahetkel.
    
    • Mõlemal juhul võidakse kiiruse all mõelda vektorit (kolmemõõtmelises ruumis), mille suunaks liikumissuund ja mille moodul näitab liikumise intensiivsust, mittenegatiivset reaalarvu - kiirusvektori moodulit, märgiga reaalarvu - kui keha liigub mööda sirget vm. joont ning sellel joonel on kokku lepitud "positiivne suund". Liikumisvõrrandi esimest tuletist aja järgi nimetatakse kiiruseks (hetkkiirus). See näitab, kui kiiresti liigub keha antud ajahetkel. Tähis – v. Ühik – 1 m/s.
      
• Kiirendus – vektoriaalne füüsikaline suurus, mis väljendab kiiruse muutumist ajaühiku kohta. Ühik – 1 m/s2. Kiirendus on kiiruse tuletis aja järgi ehk nihke teine tuletis aja järgi. See võib olla nii positiivne kui negatiivne. Enamasti on tegemist mitteühtlase kiirendusega. Kiirendusvektor lahutub kiirenevalt liikuva keha või masspunkti trajektoori igas punktis trajektoori puutuja sihiliseks tangentsiaalkiirenduseks ning sellega risti olevaks normaalkiirenduseks ehk tsentrifugaalkiirenduseks.
  

• Pöördenurk – nurk, mille võrra pöördub ringliikumises oleva keha trajektoori raadius mingi aja jooksul. Tähis: φ (fii). Ühik: rad ( radiaan ). Põhivalem: φ = s / r , kus s on kaare pikkus ja r on raadius. 1 täispööre on võrdne 2π radiaaniga. 1 rad = 57o 17’. Positiivseks suunaks loetakse vastupäeva liikumise suunda.
  

• Nurkkiirus – füüsikaline suurus, mis näitab raadiuse pöördenurka ajaühiku kohta. Tähis: ω ( omega ). Ühik: rad/s (radiaani sekundis). Põhivalem: ω = φ / t, kus φ (fii) on pöördenurk ja t on aeg. ω = 2πf. Nurkkiirus ω on võrdeline sagedusega f, selle tõttu kutsutakse perioodilise liikumise nurkkiirust ω ka nurksageduseks ehk ringsageduseks.
  
• Nurkkiirendus – saame kui pöördliikumisvõrrandist võtame teise tuletise aja järgi (nurkkiiruse esimese tuletise). Näitab kiiruse muutumise kiirust antud ajahetkel. Tähis: ε ( eeta ). SI ühik 1 rad/s2 (radiaani sekund ruudus ).
  

• Liikumissuuna muutust põhjustavat kiirenduse komponenti nimetatakse normaalkiirenduseks (aN) ja ta on alati kiirusvektoriga (seega ka trajektooriga) risti.
  

• Kiirenduse liikumissuunalist (kiirusvektoriga samas sihis olevat) komponenti nimetatakse tangentsiaalkiirenduseks(aT) (ingl. , lad., tangent - puutuja).
  

Loeng 3

• Jõud – füüsikaline suurus, mis iseloomustab vastastikmõju tugevust. Jõudu määratleb tugevus ja suund. Vektoriaalne suurus. Tähistatakse sümboliga . Mõõtühik SI-süsteemis on njuuton (N). Njuuton võrdub jõuga, mis annab kehale massiga 1 kg jõu mõjumise suunas kiirenduse 1 m/s2. Jõu kui füüsikalise suuruse definitsioonavaldiseks võib pidada Newtoni II seadust, mille kohaselt keha kiirendus  on võrdeline temale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline massiga (m). Võttes võrdeteguri üheks, saame . Tuleb tähele panna, et ka keha (inertne) mass m vajab defineerimist (see, mida kaaluga mõõdetakse, on raske mass) ja Newtoni II seadus omaette ei ole piisav mõlema sõltumatuks määratlemiseks. Massi defineerimiseks võib kasutatada Newtoni III seadust, mille kohaselt mõju ja vastumõju on võrdsed (ja vastassuunalised). Seega, kui kaks keha ( massidega m1 ja m2) on interaktsioonis, siis m1a1 = m2a2, mis lubab jõust sõltumatult määrata masside suhte (m1 / m2).
  
• Mass - füüsikaline suurus, mis väljendab keha kahte omadust: a) inertne mass väljendab keha inertsi ehk võimet säilitada oma liikumise kiirust (selle muutmiseks on tarvis rakendada jõudu); b) raske mass väljendab keha võimet tõmmata ligi teisi kehi ehk gravitatsioonivõimet. Ekslikult mõistetakse mõnikord massi all ka kaalu. (Kaal on vektoriaalne füüsikaline suurus, mis näitab jõudu, millega kehale mõjub gravitatsioon . Tähis P. SI süsteemi mõõtühik N. , kus P on kaal, m on keha mass ja g on raskuskiirendus). Massi tähistatakse kõige sagedamini sümbolitega m või M ning smõõtühikuks on SI-süsteemis kilogramm ( 1 kg on ühe kuupdetsimeetri (10-3m3) puhta vee mass temperatuuril 4°C ja rõhul 1.013 MPa.). Keha (inertse) massi m, kiirenduse  ja kehale mõjuva jõu  vahel on järgmine seos: . Gravitatsioonijõud mõjub kehi ühendava sirge sihil ning tõmbab neid teineteise poole. Selle jõu moodul on , kus m1 ja m2 on kehade (rasked) massid , r nendevaheline kaugus ja G gravitatsioonikonstant ( ). Inertse- ja raske massi ekvivalentsus on klassikalises mehhaanikas kogemuslik tõsiasi, millel puudub teoreetiline põhjendus. Oletus nende masside võrdsusest on Einsteini üldrelatiivsusteooria aluseks.
  
• Liikumishulk ( impulss ) - (liikumis)olekut kirjeldav suurus , mis võrdub keha massi ja kiiruse korrutisega. Kehtib ka liikumishulga jäävuse seadus, mis ütleb: suletud süsteemi kuuluvate kehade liikumishulkade geomeetriline summa on nende kehade igasuguse vastasmõju korral jääv. Suletud süsteem tähendab siin süsteemi, mis ei ole vastastikuses mõjutuses süsteemiväliste kehadega . Impulsi valem on: , kus m on keha mass ja v on keha kiirus. Ühik: kilogramm-meeter sekundi kohta (kg*m/s).
  

• Njuutoni dimensioon - Njuuton (N) on jõu ühikuks. 1 njuuton on jõud, mis annab ühe kilogrammise massiga kehale kiirenduse üks meeter sekundis sekundi kohta. Njuutoni dimensioon (väljend põhiühikute (meeter, sekund, kilogramm) kaudu) on  ehk .
  

Loeng4

• Töö - (tähis A või W) on füüsikaline suurus, mis iseloomustab ühelt füüsikaliselt objektilt teisele kanduva energia hulka. Töö mõõtühik (energia ühik) SI-süsteemis on džaul (J) (1 J = 1 kg*m2/s2 = 1 N*m). Klassikalises mehaanikas avaldatakse tööd tavaliselt kehale või punktmassile mõjuva jõu ning selle jõu toimel läbitud teepikkuse kaudu. Kui jõud F on konstantne , liikumine on sirgjooneline, läbitud teepikkus on s ning jõu suuna ja liikumise suuna vaheline nurk on α, siis töö A avaldub korrutisena F*s*cos(α). Erijuhul, kui jõu ja liikumise suund langevad kokku avaldub töö A kujul F*s. Teiste sõnadega, töö avaldub jõuvektori ja nihkevektori skalaarkorrutisena. Kui jõud liikumise kestel muutub või liikumine ei ole sirgjooneline, siis avaldatakse jõud integraalina. Kui töö on positiivne, siis teeb jõud tööd. Kui töö on negatiivne, siis tehakse tööd jõu vastu. TÖÖ on keha liikumisoleku muutumise mõõt, mis on võrdne keha poolt läbitud tee pikkuse ning kehale mõjuva jõu liikumissuunalise komponendi korrutisega. Seega on ühe dzauli dimensiooniks .
  
• Energia - skalaarne füüsikaline suurus, mis iseloomustab keha või jõu võimet teha tööd. Energiat tähistatakse üldjuhul suure ladina tähega E ja ühik SI-süsteemis on 1 džaul (J). dimentsioon?
  

• Kineetiline energia - energia, mis on tingitud keha liikumisest teiste kehade suhtes. Seda tähistatakse enamasti Ek. Energia mõõtühik SI-süsteemis on džaul (J). Klassikalises mehaanikas näidatakse, et kui keha massiga m liigub kulgevalt kiirusega v, siis tal on kineetilist energiat . See võrdub tööga, mida selline keha on suuteline seismajäämiseni sooritama (energia ongi töö varu). Sarnase valemiga saab arvutada ka fikseeritud telje ümber pöörleva keha kineetilise energia: , kus I on keha inertsimoment nimetatud telje suhtes ning ω on nurkkiirus.
  

Energiat , mille töö muutub mehhaaniliseks energiaks nimetakatakse konservatiivseks jõuks ning energiat mitte säilitavat jõudu (töö muutub tavaliselt soojuseks või elektrienergiaks) nimetatakse mittekonserrvatiivseks (näit. hõõrdejõud, takistusjõud). Mittekonservatiivse jõu poolt tehtav „töö“ tähendab kaotsi läinud energiat. Kui soovime leida töö valemi abil energiamuutust (või energia jäävuse seaduse abil tööd), tuleb mittekonservatiivsete jõudude töö vaatlusest välja jätta. Kõige lihtsam on seda teha kasuteguri abil: Seadme kasuteguriks nimetatakse samas ajavahemikus tehtud kasuliku (energiat muutva) töö ja kogu tehtud töö suhet. Et ajaühikus tehtud töö kannab nimetust "võimsus", saab kasuteguri avaldada ka võimsuste suhtena. Kokku saame ilusa valemite komplekti:
 
Loeng6

• Jõumoment - jõu võime põhjustada pöörlevat liikumist ümber punkti. Jõu momendi suurus arvutatakse jõu suuruse ja jõu õla korrutisena. Jõu õlaks on jõu kandesirge kaugus vaadeldavast punktist. Momendi mõõtühik on Nm ( njuutonmeeter ). Momendi põhivalem: , kus  on jõu õlj ja  on jõud. Jõumoment punkti suhtes on märgiga suurus. Märgi määrab pöördesuund, mille suhtes tuleb varem kokku leppida.
  
• Inertsimoment - massiga analoogne suurus pöördliikumise puhul fikseeritud telje ümber. Inertsimoment iseloomustab jäiga keha inertsi pöörlemiskiiruse muutmise suhtes. Tema roll pöörlemise dünaamika kirjeldamisel on sama, mis tavalisel massil kulgliikumise dünaamika kirjeldamisel. Punktmasside süsteemi inertsimoment avaldub kujul , kus ri on punktmassi mi kaugus pöörlemisteljest. Pideva massijaotusega keha puhul asendub summa integraaliga , kus ρ on keha tihedus, dV on ruumalaelement ja integreerimine toimub üle kogu keha ruumala.
  
• 
  

Keha
Inertsimomendi avaldis
Õõnes silinder või peenike rõngas (raadius R), sümmeetriatelje suhtes
I=mR2
Täis silinder või ketas, sümmeetriatelje suhtes
Õhuke ketas, telg ketta tasandis läbi masskeskme
Peenike varras (pikkus l), telg risti läbi masskeskme
Peenike varras, telg risti läbi otspunkti
Sfäär
Kera
Ristkülikukujuline plaat (küljed a, b), telg risti läbi masskeskme
Inerts leiab kasutamist tehnikas näit. hoorattana ja küroskoobis (horisontaaltasapinna määramilel).
Loeng 7

• Rõhk kui skalaarne suurus. Rõhk on füüsikaline suurus, mis võrdub pinnale risti mõjuva jõu ja pindala suhtega: , kus p on rõhk, F on jõud ja S on pindala. Rõhu ühik SI-süsteemis on paskal, . Kui välisjõud mõjub tahkele kehale, siis annab keha rõhu edasi mõjuva jõu suunas. Vedelikud ja gaasid alluvad Pascali seadusele (rõhk kandub vedelikus või gaasis edasi igas suunas ühteviisi).
  
• Rõhumisjõud - Silindrilises anumas oleva vedeliku rõhumisjõud anuma põhjale võrdub vedelikusamba kaaluga. Siit järeldub, et vedeliku rõhk anuma põhjale avaldub p=Fr/S=m∙g/S. Seega saame p=ρ∙V∙g/S=ρ∙h∙S∙g∙/S=ρ∙g∙h ehk sõnades: vedeliku rõhk anuma põhjale võrdub vedeliku tiheduse ρ, vaba langemise kiirenduse g ja vedelikusamba kõrguse h korrutisega. Samal sügavusel avaldab vedelik sama suurt rõhku ka anuma külgseintele ja isegi vertikaalselt üles.
  
• Pidevuse teoreem - Vedeliku voolamisel muutuva ristlõikega torus on voolamise kiirus pöördvõrdeline toru ristlõike pindalaga.
  

Bernoulli võrrand:
Loeng 5/11

• Ülemaailmne gravitatsiooniseadus on Newtoni poolt formuleeritud mudel gravitatsioonijõu toime kohta. Selle seaduse kohaselt kaks masspunkti tõmbuvad üksteise poole jõuga, mis on võrdeline nende massidega ning pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga : , kus: G on gravitatsioonikonstant, m1 on esimese keha mass, m2 on teise keha mass, r on kehadevaheline kaugus. Kuigi valem on sõnastatud masspunktide jaoks, jääb see kehtima ka sfäärilise sümmeetriaga massijaotust omavate kehade korral (näiteks raskuskiirendust planeedi pinnal võib ligikaudselt arvutada sama valemi järgi). Gravitatsioonikonstandi eksperimentaalseks väärtuseks on saadud 6,674×10−11 N·m2·kg−2. Newtoni gravitatsiooniteooria põhilisteks rakendusvaldkondadeks on ballistika (mürskude, rakettide , kosmoselaevade liikumine gravitatsiooniväljas), planeetide jt. taevakehade liikumise analüüs jms. Newton tuletaski oma teooria lähtudes empiirilistest andmetest planeetide liikumise kohta, mis olid formuleeritud juba varem Kepleri seadustena.
  

o Gravitatsioonikonstant
gravitatsioonivälja tugevus ja potentsiaal: ühikud ja dimensioonid.
Gravitatsiooniväli. Gravitatsiooniseadus kirjeldab vastasmõju, st. valemist arvutatud jõud mõjub mõlemale (vastasmõjus olevale) kehale. Et liikumisvõrrand kirjutatakse tavaliselt kindla keha jaoks, on otstarbekas eraldada üks kehadest (see, mille liikumist ei vaadelda) kui gravitatsioonivälja allikas; teise keha liikumist vaadeldakse-rehkendatakse siis allika poolt tekitatud gravitatsiooniväljas.
Kuna liikumise uurimine eeldab nagunii taustkeha olemasolu, võime lugeda selleks välja tekitava keha, nii, et taustkeha ja välja allikas moodustavad liikumise kirjeldamiseks vaja mineva taustsüsteemi - näiteks on ortonormaalne reeper , kus välja allikas asub koordinaadistiku nullpunktis. Teljed võime suunata suvaliselt.
Gravitatsioonivälja tugevuseks nimetame jõuväljas olevale kehale mõjuva gravitatsioonijõu suhet selle keha massiga:
 
o Elektriväli: elektrilaeng , väljatugevus ja potentsiaal, nende ühikud
Elektrilaengut, mis ei muuda protsessi (katse) käigus oma asukohta , nimetatakse staatiliseks elektriks
o Väljatugevuste liitmine vektorkujul
Loen 12
o Suurused: voolutugevus , voolutihedus , pinge, elektromotoorjõud
Voolutugevuseks nimetame ajaühikus juhi ristlõiget läbinud elektrilaengut
Voolutugevus sõltub laengukandjate arvust ja kiirusest. Kiiruse määrab laengutele mõjuv jõud (seega elektrivälja tugevus), laengukandjate arvu peamiselt juhi mõõtmed. Viimasest vabanemiseks kautatakse voolutiheduse mõistet.

• Ohm'i seadus ja Joule- Lenz 'i seadus.
  

Ohmi’i seadus ( 1826 ) - Voolu tugevus juhis on võrdeline pingega
See tähendab: kui pinge suureneb n korda, suureneb n korda ka voolutugevus. Võrdetegur sõltub juhi mõõtmetest ning materjalist. Seda iseloomustatakse takistusega.
Juhi takistus on juhti iseloomustav suurus, mis defineeritakse kui Ohm'i seaduses oleva võrdeteguri pöördväärtus
Joule-Lenz'i seadus
Vooluga juhtmes eralduv soojushulk on võrdeline voolutugevuse ruudu, juhtme takistuse ja ajaga
Sõltuvus on leitud empiiriliselt, Joule leiutatud kalorimeetri abil tehtud katsete seeria käigus. Valemit saab tuletada ka mehaanikast, nagu näitas E. Lenz:

• Ohm'i seadus ja Joule-Lenz'i seadus diferentsiaalkujul (tuletusega).
  

Kasutades eritakistust saame ülaltoodud seadused anda ka pideva juhtiva keskkonna jaoks.
Ohm'i seadus:
Voolutihedus juhtivas keskkonnas on võrdeline elektrivälja tugevusega ; võrdeteguriks on keskkonna erijuhtivus.
Joule-Lenz'i seadus:
Defineerides erivõimsuse , saame
Elektrivoolu erivõimsus on võrdeline voolutiheduse ruudu ja eritakistuse korrutisega (või väljatugevuse ruudu ja erijuhtivuse korrutisega).

• Rööp- ja jadalülituse valemite tuletus .
  

Jadalülituse korral on meil üks mittehargnev mitmest takistist koosnev vooluring . Et ahel on lineaarne, peab vool läbi kõigi tarbijate olema ühesugune.
mida võib kirja panna ka kogutakistuse R abil
Rööplülituse korral on pingelang kõigil takistitel ühesugune:
kust;
Rööplülituse kogutakistuse pöördväärtus (ahela kogujuhtivus) on võrdne selle elementide takistuste pöördväärtuste (juhtivuste) summaga .
Loeng 13
o Suurused: magnetvoog, magnetmoment, induktiivsus . Nende SI-ühikud.
o Noolereegel, selle rakendamine vektorkorrutisena antud valemite
graafilisel kujutamisel.
o Vooluga juhtmele magnetväljas mõjuv jõud: suuruse ja suuna
määramine.
o Magnetväljas liikuvale laetud kehale mõjuv jõud: suurus, suund,
sõltuvus laengu märgist
Loeng 14
o Suurused: sagedus, nurksagedus , periood, amplituud , hälve, faas. Nende
SI-ühikud.
o Võnkuva keha energia sõltuvus massist, amplituudist, sagedusest.
o Elektrivõnked: kontuuri parameetrid ja nende seos sagedusega
(perioodiga).
Loeng 15 o Vahelduvvooluahel: selle elemendid, nende takistuste sõltuvus
sagedusest.
Loeng 16
o Suurused: lainepikkus , lainearv, nende ühikud. Lainevõrrand, selle
tähised
o Seos sageduse, lainepikkuse ning laine levimiskiiruse vahel.
o Osakeste liikumine laines: ristlaine ja pikilaine.
Loeng 17
o Valgus: Huygensi lained,
Newtoni korpusklid ja
Maxwelli elektromagnetvõnkumised.
o Suurused: langemisnurk , peegeldumisnurk, murdumisnurk
o Fotomeetria: energeetilised ja fotomeetrilised suurused, nende SIühikud.
Loeng 21
o Põhimõisted: aatomituum, tuuma koostisosad, , seoseenergia ,
massidefekt.
Tuumajõud. Et tuuma koos hoida. oli vaja veel tugevamaid jõude, kui seda on tuumaosakeste vahelised elektrilised tõukejõud. Ainult, et need ei tohtinud ulatuda tuumast kaugemale - muidu oleks tiirlevad elektronid otsekohe "alla neelatud". Rääkimata Rutherfordi katses tagasi peegeldatud -osakestest, mis üsna tuuma juures ära käisid ja ikkagi taganema sunniti. Universaalne, Newtoni ajast pärit -seadus siin ei aita - tuli midagi sootuks uut välja mõtelda. Ja nüüd tuli füüsikas esimest korda areenile mitte-euroopa kultuuri esindaja - Jaapani füüsik Hideaki Yukawa.
o Tuuma valem: massiarv , laenguarv, nende seos prootonite ja neutronite
arvudega
o Tuumaenergeetika: selle olemus, ahelreaktsioon , termotuumareaktsioon.
Kiirguskaitse . Radioaktiivse kiirguse eest kaitsmiseks on kolm võimalust:

Kiirguse ekraneerimine: inimene eraldatakse kiirgusallikast kiirgust tugevasti neelava kaitsekihiga. Jämedas joones võib öelda, et kiirgust nõrgendav toime on võrdeline kaitsekihi kogutihedusega: kergemat ainet tuleb võtta paksem kiht, kui raskema aine korral. Heaks kaitsekihiks on rasketest metallidest (tavaliselt pliist ) ekraanid; läbipaistvad aknad tehakse kuni 50% pliioksiide sisaldavast flintklaasist.

Kaitse radioaktiivsete ainete organismi tungimise eest. Sel otstarbel kasutatakse kaitseülikondi, gaasimaske, vee- ja õhufiltreid. Kiirguskahtluse korral tuleb läbi viia vee ja toiduainete radioaktiivsuse kontroll.

Ravimid . Kui kiirgusoht on reaalne või on tekkinud kahtlus ohtliku doosi saamise võimaluse suhtes, tuleb tarvitada kiiritustõve arengut pärssivaid medikamente. Levinuimaks kiiritusravimiks on joodi sisaldavad tabletid ; nende toime seisneb organismi koguneva radioaktiivse joodi väljaviimises tavalise ainevahetuse teel. Kui joodi on ülehulgas, algab selle eritumine , mille käigus radioaktiivne jood asendub tablettidest saadava ohutu isotoobiga.
Üldiselt tuleb meeles pidada, et inimese meeleelundid ja organismi kaitsesüsteem on tundetu - seega ka kaitsetu - radioaktiivse kiirguse suhtes. Et tänapäeva tehnoloogilise progressiga kaasneb ka kiirgusoht, tuleb kõikjal jälgida keskkonna radioaktiivse fooni taset ning olla valmis tegutsema reaalse ohu olukorras. Õnneks on kiirgust registreeriv aparatuur suhteliselt lihtne ja odav; seda enam tuleb asjaga tegelda ning vastavaid teadmisi levitada.
Ohtlikus olukorras ei tohi lubada vähimatki viivitust: kiirguse suhtes on kõige ohtlikumad just avariile järgnevad esimesed tunnid ja päevad.
nende SI-ühikud.
Labor
Mõõtetulemuse kirjapanek ja ümardamisreeglid.
Mõõtetulemus koosneb mõõdetava suuruse tähisest, mõõtarvust, mõõteveast, mõõtühiku tähisest (v.a. dimensioonita suurustel) näit. l=182 ±2 cm. Mõõteviga võib olla esitatud absoluutse piirveana  ( ), mis fikseerib vahemiku, kuus mõõtetulemuse tegelik väärtus asub või suhtelise veana, mis väljendab vea võimalikku suurust veaga võrrelduna ( ).
Mõõteviga koosneb riistaveast ja juhuveast (nende summa). Digitaalsetel mõõteseadmetel võib riistavea kanda mõõtmistulemusse, kui juhuviga seda ei ületa. Kui riistaviga pole võimalik kindlaks teha, kasutatakse tema asemel skaala viga, lugedes riistaveaks minimaalse täpselt loetava näitude erinevuse (pool skaala väiksemast jaotisest).
Juhuviga tuleb leida kui vähemalt kolmel järjestikusel mõõtmisel on erinevus suurem riistaveast. Selleks tuleb koostada mõõteseeria (vähemalt 10 mõõtmist) statistiline analüüs. Mõõdetav suurus on sel juhul mõõteseeria aritmeetiline keskmine ( ), ning vead saadakse leides hälbed  ja nende ruudud  ja arvutada dispersioon , leida tabelist mõõtmiste arvule ja soovitavale usaldusnivoole p% vastav Student ’I kordaja tp,n ning arvutada juhuvea suurus usaldusnivool valemiga .
Tulemus peab olema ümardatud. Aluseks on mõõteviga (liites riista- ja juhuvea) ümardame suurusjärgu täpsuseni.  St. viga antakse kahe numbrikohaga, kui esimene tüvenumber on 1 või 2 ja ühe numbrikohaga, kui esimene tüvenumber on suurem. Piiriks olev „kolm“ on parajasti pool suurusjärku. Mõõtarv  ümardatakse sama kümnendkohani kui viga. (Kui viga on 0,25, siis mõõtarv ümardatakse sajandikeni; kui viga on 60, siis ümardatakse mõõtarv kümnelisteni).
Kui kirjutame absoluutse piirvea, paneme ta koos mõõtarvuga sulgudesse ning sulgude järele mõõtühiku. Kui kasutame tulemuse loetavuse huvides järguliiget (nt. 104), kirjutatakse see väljaspoole sulge enne mõõõtühikut. Usaldusnivoo märgitakse indeksina vea juurde. (Näit. m=(3,25±0,1295%)∙103 kg).