Füüsika definitsioonid (0)

Naturaalarv - Naturaalarv on sõltuvalt kontekstist kas üks arvudest 1, 2, 3, ... või üks arvudest 0, 1, 2, 3, ...; kõikide naturaalarvude hulka tähistatakse sümboliga N. Naturaalarvude kaks põhilist otstarvet on loendamine ja järjestamine.
Täisarv - Täisarv on arv, mis on esitatav naturaalarvude vahena. kasutatakse indeksitena mitmekomponendiliste objektide ( maatriksid , vektorid , tensorid etc.) juures ning arvuridade kirjapanekul (summeerimisindeksid). Kõikide täisarvude hulka tähistatakse tavaliselt sümboliga Z. Täisarvude hulgal on defineeritud liitmine , lahutamine ja korrutamine ning lineaarne järjestus. Täisarve ei saa jagada, sest siis pole tulemuseks enam täisarv.
Ratsionalarv – arv, mida saab esitada kujul a/b , kus a ja b on täisarvud ning b≠0 . Ratsionaalarvude tähis on Q.
Kompleksarvude hulk- Kompleksarvud on algebraline süsteem, mis lubab kirja panna suvalise astme võrrandi lahendeid . Koosneb reaal -osast (tavaline reaalarv) ja imaginaar -osast ( reaalarvu korrutis imaginaarühikuga i. Imaginaarühik defineeritakse seosega i²=-1 . Matemaatikud kasutavad kompleksarve II järku diferentsiaalvõrrandite teoorias , füüsikud ostsilleeruvate (võnkuvate) süsteemide kirjeldamisel, kus nad annavad tavaliste arvudega võrreldes märksa kompaktsema esituse. Nii on kvantmehaanika esitatav ainult kompleksarvude vahendusel, suurt ruumi ja aja kokkuhoidu annavad nad ka vahelduvvoolu teoorias.
Ongi käes veel kaks lahendit, mis erinevad vaid imaginaarosa märgi poolest. Selliseid kompleksarvude paare nim. kaaskompleksarvudeks.
Tehted kompleksarvudega
Kahe kompleksarvu a+ib ja c+id summaks nimetatakse kompleksarvu (a+c)+i(b+d).
Näiteks: (2+3i) + (1−5i) = 2+1+(3-5)i = 3-2i
Analoogiliselt liitmisega toimub kompleksarvude lahutamine.
Kahe kompleksarvu a+ib ja c+id korrutiseks nimetatakse kompleksarvu (ac-bd)+i(ad+bc).
Näiteks: (2+3i) + (1−5i) = 2·1+2·(−5i)+3i·1+3i·(−5i) = 2−10i+3i−15i² = 2−7i−15·(−1) = 17−7i.
Tuletis ja integraal .
Funktsioonide tabeleid rehkendades märkasid matemaatikud, et paljude funktsioonide naaberväärtusi saab leida, korrutades argumendi muutu mingi teise funktsiooni väärtusega samal argumendil. Asja uurinud W. Leibnitz tuli järeldusele, et funktsiooni muutumise kiirus argumendi suvalisel väärtusel on kogu määramispiirkonna ulatuses avaldatav ühe ja sama funktsiooniga, mida ta nimetas tuletiseks
Otsitava seose leidmiseks tuleb nüüd üle minna "normaalsetele" suurustele, liites kokku kõik need "lõpmata väikesed tükid". Sellisel teel leitud summat nimetataksegi integraaliks (ld. integer , tervik). f
Taustkeha ja kohavektor - Taustkeha on keha, mille suhtes vaadeldakse teiste kehade liikumist (täpsemalt, suhtelist liikumist).Taustkehaga seotakse sobiv koordinaadistik ja kell, mis koos moodustavad taustsüsteemi. Mingi keha asukoht taustkeha suhtes määratakse koordinaatidega vastavas koordinaadistikus.
Kohavektor on selline vektor , mille alguspunkt ühtib koordinaatide alguspunktiga. Seetõttu on kohavektori koordinaadid võrdsed vektori lõpp-punkti koordinaatidega. r
Ristkoordinaadid (ortonormaalne reeper )
Koordinaadid. Termin kolmemõõtmeline väljendab vektori kirjapanekuks vajalike sõltumatute muutujate - koordinaatide - hulka. Igapäevakogemus kinnitab. et keha asukoha määramiseks piisab kolmest arvust ( tinglikult pikkus, laius ja kõrgus). Nende kolme arvu saamiseks tuleb konstrueerida koordinaatsüsteem - reeglistik nimetatud arvude leidmiseks.
Lihtsaim ja sagedamini kasutatav on ristkoordinaadistik (ka Descartes 'i või Cartesiuse koordinaadid): kolm üksteisega risti olevat ühikvektorit, mille suunale projekteeritakse kirjeldatav kohavektor. Neid nn. baasivektoreid tähistatakse tähtedega , ja ning nad koos moodustavad ortonormaalse reeperi (" orto " tähendab siin ristseisu e. ortogonaalsust, "normaalne" aga seda, et vektorite pikkus on normeeritud väärtusega üks pikkusühik).
Vektor ja tema esitus koordinaatidega- 1) Vektoriks nimetatakse suurust x , millel on suund, siht, pikkus ning mis on nende andemetega täielikult määratud. Geomeetriliselt esitatava suunatud lõiguna.2) Vektoriks nimetatakse suunatud sirglõiku. Suunatud suuruse -- vektori -- märgi muutmine tähendab suuna muutumist vastupidiseks. Nüüd on selge ka tasakaalutingimuse teise poole mõte. Kui kaks jõudu mõjuvad kehale vastassuunas piki samat sirget, on summa igal juhul null. Aga summa on null ka siis, kui sirged on erinevad, kuid paralleelsed. Kuid sellised jõud on suutelised keha pöörama - kuni saab nulliks ka nende jõudude momentide summa. Õpikutes kasutatakse mõnikord väljendit "algebraline summa". Sellega tahetakse öelda, et ei piisa, kui jõudusid väljendavad numbrid tuimalt kokku liita. Tuleb arvestada jõudude märke ja kontrollida, kas pole tegu vektoritega.
Kui jõud mõjuvad piki sama sirget, piisab märkidest. Kui mitte, tuleb kasutada vektoreid. Jõumomendid - juhul, kui keha on teljele kinnitatud, võivad teda pöörata kas ühes või teises suunas; niisiis piisab ka siin märkidest. See, kumba pööret lugeda positiivseks ja kumba negatiivseks, on kokkuleppe asi, tavaliselt loetakse positiivseks pööre vastu kellaosuti liikumise suunda - nii, et pööre suurendaks pöördenurka. Staatikas, st. tasakaaluolukorras, pole sel loomulikult tähtsust, valida võib mõlemat pidi ja oluline on vaid see, et erisuunalised pöörded oleks ka erimärgilised.
Sekund ja tema etaloon - Meie jaoks on nii sekund kui meeter olemas vastavates erilaborites kontrollitud ning reguleeritud mõõteriistade kujul. Nii me kasutamegi mõõdulinti ja kella ning ei mõtle rohkem etaloonide (ühikuid määravate eeskirjade) peale.
Meeter ja tema etaloon- Aja ja ruumi ühikud. Siin on paras aeg meenutada füüsikas kasutatavat ühikute süsteemi. Praegu enamlevinud mõõtühikute rahvusvaheline süsteem SI lähtub neljast põhiühikust, millest esimesed ongi ajavahemike pikkuse (kestuse) hindamiseks kasutatav sekund ja ruumilist ulatust väljendav pikkusühik meeter. Seejuures on ajaühik üldse "kõige põhilisem", ta on määratud loodusliku standardi - aatomisisese kvantülemineku energia – kaudu
Sekund on ajavahemik , mis on võrdne tseesiumi isotoobi 133C8 põhiseisundi kahe peenstruktuuri nivoo vahelise ülemineku 9 192 631 770 perioodiga.
Pikkusühiku meetri saab määrata juba ajaühiku kaudu. Teades (relatiivsusteooriast!), et valguse kiirus on ühesugune kõigil planeetidel ja kõigis taustsüsteemides, määrataksegi meeter kui kindla aja jooksul valguse poolt läbitud tee: Meeter on vahemaa , mille valgus läbib vaakumis 1/299 792 458 sekundiga .
Kiirus ja kiirendus. Liikumisvõrrandi esimest tuletist aja järgi nimetatakse kiiruseks. See näitab, kui kiiresti liigub keha antud ajahetkel.
Liikumisvõrrandi teist tuletist aja järgi (kiiruse esimest tuletist) nimetatakse kiirenduseks. Kiirendus näitab kiiruse muutumise kiirust antud ajahetkel.
Newtoni seadused
1.Inertsiseadus ehk Newtoni esimene seadus paneb aluse kehade liikumise kirjeldamisele inertsiaalsetes taustsüsteemides.Vastasmõju puudumisel või vastasmõjude kompenseerumisel on keha kas paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt.
2. Newtoni teine seadus väidab, et kehale mõjuv jõud võrdub keha massi ja selle jõu poolt kehale antud kiirenduse korrutisega: F=ma Newtoni teisest seadusest järeldub, et keha kiirenduse määramiseks on vaja teada kehale mõjuvat jõudu ja keha massi: a= F/m Kiirendusvektori suund ühtib alati jõuvektori suunaga.Rahvusvahelises mõõtühikute süsteemis on jõuühikuks njuuton (N). 1 N on jõud, mis annab kehale massiga 1 kg kiirenduse 1 m/s
3. Newtoni kolmas seadus väidab, et kaks keha mõjutavad teineteist jõududega, mis on absoluutväärtuselt võrdsed ja vastassuunalised.
1.Iga keha säilitab oma oleku kas paigalseisu või ühtlase sirgjoonelise liikumise kujul seni, kuni temale rakenduvad jõud seda olekut ei muuda.
2. Liikumishulga muutus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ning toimub samas suunas mõjuva jõuga.
3.Jõud esinevad ainult paariti : iga mõjuga kaasneb alati niisama suur, kuid vastassuunaline vastumõju.
Newtoni I seadus (inertsiseadus): Iga keha seisab paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni, kuni temale rakendatud jõud seda olekut ei muuda (F=0, v= const , kus F on jõud ja v on kiirus). Paigalseis on liikumise erijuht, kui kiirus on 0. Inertsus on keha omadus säilitada oma esialgset liikumisolekut. Keha mass on keha inertsust väljendav füüsikaline suurus. Jõuks nimetatakse füüsikalist suurust, mis iseloomustab ühe keha mõju teisele (vastastikmõju) ja mille tulemusena muutub keha kiirus st tekib kiirendus. Jõud on vektoriaalne suurus (Jõu suund ühtib keha kiirendue suunaga).
Newtoni II seadus: Keha kiirendus on võrdeline talle mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline massiga (a=F/m, kus a on kiirendus, F on jõud ja m on mass). Kehale mõjuv jõud määrab ära tema kiirenduse st kiiruse muudu. Kehale mõjuvate kõigi jõudude summat nimetatakse nende jõudude resultandiks e resultantjõuks.
Newtoni III seadus: Kahe keha vahel mõjuvad jõud on suuruselt võrdsed, kuid vastasmärgilised (F1=-F2, kus F1 ja F2 on jõud).
Kilogramm ja tema etaloon
Massi ühikuks on kilogramm (kg):
1 kilogramm on ühe kuupdetsimeetri (10-3m3) puhta vee mass temperatuuril 4°C ja rõhul 1.013 MPa.
Kilogrammi etalooniks on plaatinast silinder, mida hoitakse Rahvusvahelise Kaalude ja Mõõtude Büroos Pariisis. Et kaalumine - kaalude võrdlemine - on tehniliselt lihtsasti korraldatav ja väga täpne mõõtmise liik, kasutatakse igapäevaelus ainehulga määrajana just massi.
Kineetiline energia- Kineetiline energia on energia, mis on tingitud keha liikumisest teiste kehade suhtes. Seda tähistatakse enamasti Ek või T. Energia mõõtühik SI-süsteemis on džaul (J). Klassikalises mehaanikas näidatakse, et kui keha massiga m liigub kulgevalt kiirusega v, siis tal on kineetilist energiat Ek= mv²/2
See võrdub tööga, mida selline keha on suuteline seismajäämiseni sooritama (energia ongi töö varu). Sarnase valemiga saab arvutada ka fikseeritud telje ümber pöörleva keha kineetilise energia: Ek = I ω²/2 kus I on keha inertsimoment nimetatud telje suhtes ning ω on nurkkiirus .
Potentsiaalne energia on süsteemi energia, mis on tingitud keha asendist ja mõjust süsteemi teiste kehade suhtes ja kõigi süsteemis olevatele kehadele vastastikku mõjuvatest jõududest välises jõuväljas. Seega võrdub süsteemi potentsiaalne energia potentsiaalsete jõududega, mis mõjuvad süsteemi kõigile osadele (nii välis kui sisejõud) süsteemi üleminekul vaadeldavast (lähte) olukorrast ehk nõndanimetatud nullkonfiguratsioonist või nullnivoost. Nullkonfiguratsioonis loetakse süsteemi potentsiaalne energia tinglikult nulliks. Nullpunkti valik võib olla suvaline, tavaliselt võetakse maakera raskusjõuväljas selleks maapind .Potentsiaalse energia tähiseks on Ep vahel ka Wp ja mõõühikuks džaul (J). Ep=mgh v]I raskusjõu F kaudu Ep=Fh
m on mass kilogrammides (kg),
g on gravitatsioonikonstant , g = 9,8 m/s2,
h on kõrgus maapinnastmeetrites (m),
F on jõud njuutonites (N)
Konservatiivne jõud- Konservatiivsed ja mittekonservatiivsed jõud. Enne kui energia jäävuse seaduse kirja paneme , täpsustame tema kehtivuse piire . Esiteks on lisaks välisjõududele olemas ka süsteemi kehade vahel mõjuvad sisejõud, mille töö tulemusel võib energia samuti muutuda.
Nimelt on olemas terve rida jõudusid, mille toimimise käigus mehaaniline energia hajub, muutudes teisteks energialiikudeks - näiteks soojus - või elektrienergiaks. Nii neid jõudusid ka nimetatakse - mittekonservatiivseteks (ld. conservare -- säilitama), mõnikord ka dissipatiivseteks (ld. dissipatio -- hajuma, kaduma) jõududeks.
Töö- Oleku muutust saab mõõta protsessi iseloomustava suuruse - töö abil. Järelikult tähendab oleku muutumine liikumise muutumist jõudude mõjul. Selle muutuse ulatuse mõõtmiseks on füüsikutel eriline suurus -- töö: TÖÖ on keha liikumisoleku muutumise mõõt, mis on võrdne keha poolt läbitud tee pikkuse ning kehale mõjuva jõu liikumissuunalise komponendi korrutisega.
Töö arvutamisel läheb arvesse ainult jõu liikumissuunaline komponent , kuna just selle (komponendi) mõjul toimub oleku muutus. Töö ühik ja mõõtmine. Et tee pikkuse ühikuks on meeter (m) ja jõu ühikuks njuuton (N), peaks töö ühikuks sobima nende korrutis. Nii see ka on, ja valemi lihtsuse huvides on jällegi võetud ühik nii, et mingeid täiendavaid kordajaid ei tule: Töö ühikuks on dzaul (J), mis on võrdne tööga, mida teeb liikumissuunaline jõud üks njuuton tee pikkusel üks meeter. Töö ühikuks SI süsteemis on dzaul,
tähis J, dimensioon kg m2s-2.
Raske mass ja inertne mass- Inertne mass on mass, mis esineb Newtoni II seaduses: mida suurem on keha inertne mass, seda suuremat jõudu on vaja tema kiiruse muutmiseks. Raske mass on mass, mis figureerib Newtoni gravitatsiooniseaduses - kaks keha tõmbuvad teineteise poole jõuga, mis on võrdeline nende kehade masside korrutisega. Tänapäeval on ekvivalentsusprintsiipi korduvalt füüsikalistes katsetes kontrollitud. Viimastel andmetel on tuvastatud ekvivalentsusprintsiibi kehtivus suhtelise veaga 10-15 (see on väga suur täpsus). Kui raske ja inertne mass on võrdsed, esineb Einsteini lifti efekt - vabalt kukkuvas liftis ei saa vaatleja määrata, kas talle mõjub gravitatsiooniväli ( lift liigub kiirendusega ) või lift asub taevakeha gravitatsiooniväljas.
Pöörlemisvektorid:
Pöördenurk- Pöördenurk on nurk, mille võrra pöördub ringliikumises oleva keha trajektoori raadius mingi aja jooksul. Tähis: φ (fii) Ühik: rad ( radiaan ) Põhivalem: φ = s / r , kus s on kaare pikkus ja r on raadius
Jõumoment- Jõumoment ehk moment on füüsikas ja teoreetilises mehaanikas jõu võime põhjustada pöörlevat liikumist ümber punkti. Jõu momendi suurus arvutatakse jõu suuruse ja jõu õla korrutisena. Jõu õlaks on jõu kandesirge kaugus vaadeldavast punktist. Momendi mõõtühik on Nm ( njuutonmeeter ).
Nurkkiirus ja –kiirendus- Nurkkiirus on füüsikaline suurus, mis näitab raadiuse pöördenurka ajaühiku kohta.Tähis: ω ( omega ) Ühik: rad/s (radiaani sekundis) Põhivalem: ω = φ / t, kus φ (fii) on pöördenurk ja t on aeg ω = 2πf Nurkkiirus ω on võrdeline sagedusega f, selle tõttu kutsutakse perioodilise liikumise nurkkiirust ω ka nurksageduseks ehk ringsageduseks. Nurkkiirendus näitab nurkkiiruse muutumist ajaühikus.
*nurkkiiruse vektor on vektor, mille moodul võrdub nurkkiirusega ning mille suund piki telge ühtib pöördenurga suunaga, kui nurk suureneb ja on sellega vastassuunaline, kui pöördenurk väheneb;
*nurkkiirenduse vektor on vektor, ... (jätkake ise!).
Nurkkiirendus ß näitab, kui palju muutub nurkkiirus ajaühiku jooksul.
Rõhk- Rõhk on füüsikaline suurus, mis võrdub pinnale risti mõjuva jõu ja pindala suhtega: p=F/S
Kus p = rõhk F = jõud S = pindala.
Rõhk on vaadeldavale kehale mõjuv rõhumisjõud pinnaühiku kohta
Rõhumisjõud- Rõhumisjõud on pinnaga risti ja arvutatakse valemiga N=mg (kus N on rõhumisjõud, m on keha mass, ja g on raskuskiirendus).
Absoluutne temperatuuriskaala - Kelvini skaala ehk absoluutne temperatuuriskaala mille võttis kasutusele 1851. aastal inglise füüsik William Thomson ( lord Kelvin ).Absoluutse temperatuuriskaala alguspunktiks on absoluutne nullpunkt ja selle temperatuuriskaala järgi võib temperatuur olla ainult positiivne.Absoluutse temperatuuriskaalaga termomeetri temperatuuriskaala jaotuse aluseks on termodünaamika teine printsiip ja seepärast nimetatakse seda ka termodünaamiliseks temperatuuriskaalaks.Kelvin on SI-süsteemi põhiühik temperatuuri mõõtmiseks ja mõõtühiku sümboliks on K. 1 kelvin on umbes 1/273,16 vee kolmikpunkti termodünaamilisest temperatuurist. Üks kelvini on võrdne ühe rahvusvahelise temperatuuri skaala Celsiuse kraadiga mille sümboliks °C.
1 K = 1 °C.
Tasakaaluline olek- Olekuvõrrand annab seose kolme suuruse - gaasi olekuparameetrite p,V ja T vahel tasakaaluolekus . Üldse räägitakse termodünaamikas mitte gaasist endast, vaid selle olekust, mõeldes viimase all olekuparameetrite väärtuste komplekti.
Olekuparameetrite muutumist nimetame termodünaamikas protsessiks ;
kui see on väljendatav tasakaaluolekute ajalise järgnevusena, on protsess tasakaaluline.
Gaasi universaalkonstant- gaasi universaalkonstant R on töö, mida teeb 1 mool gaasi isobaarilisel paisumisel kui temperatuur tõuseb 1K võrra.
Absoluutne ja relatiivne niiskus- Suhteline ehk relatiivne niiskus on õhus leiduva veeauru koguse ja selles õhuosas samadel füüsikalistel tingimustel maksimaalselt sisalduda võiva veeauru koguse suhe.Relatiivset niiskust võib defineerida ka kui füüsikalist suurust, mis näitab, millise osa moodustab absoluutne niiskus sellest niiskusest, mis antud temperatuuril küllastaks.Suhtelist niiskust väljendatakse protsentides. Mida soojem on õhk, seda enam saab ta sisaldada veeauru. Õhu jahtumisel, näiteks õhtul, hakkab suhteline õhuniiskus seega suurenema. Kastepunktiks nimetatakse temperatuuri, milleni õhk peab jahtuma, et saavutada maksimaalne suhteline õhuniiskus. Kastepunkti saavutamine on vajalik udu tekkeks.Suhtelist niiskust kasutatakse meteoroloogias enam kui absoluutset niiskust.
Molekulidevahelised jõud- Molekulide vahel mõjuvad nii tõuke- kui tõmbejõud.Tõmbejõud on ülekaalus kui molekulidevaheline kaugus on suurem kui molekuli diameeterTõukejõud on ülekaalus kui molekulidevaheline kaugus on väiksem molekuli läbimõõdust.
Soojusmahtuvus - Soojusmahtuvuseks nimetatakse soojushulka, mis on vajalik antud ainekoguse temperatuuri tõstmiseks 1 kraadi võrra. SI-süsteemi mõõtühik on J·K−1. Soojusmahtuvust võib väljendada ka ühikulise ainekoguse kohta, olgu selleks siis mass, ainehulk vms. Soojusmahtuvust moolides väljendatud ainehulga kohta nimetatakse ka moolsoojuseks. Soojusmahtuvust massiühiku kohta nimetatakse ka erisoojuseks. Soojusmahtuvus sõltub nii aine olekust (mida võib määratleda nt. temperatuuri ja rõhu kaudu) kui ka termodünaamilisest protsessist, milles aine osaleb. Soojusmahtuvust, mida mõõdetakse konstantse rõhu tingimustes, nimetatakse isobaariliseks soojusmahtuvuseks (Cp). Soojusmahtuvust, mida mõõdetakse konstantse ruumala tingimustes, nimetatakse isohooriliseks soojusmahtuvuseks (CV).
Erisoojus - (ka erisoojusmahtuvus) on füüsikas soojushulk , mis on vajalik ühikulise massiga ainekoguse temperatuuri tõstmiseks 1 kraadi võrra. SI-süsteemi mõõtühik on J·kg−1·K−1. Enimlevinud tähis on c.Nii koolifüüsikas kui ka mujal kasutatakse erisoojust tüüpiliselt mitmesuguste soojusbilansi ülesannete lahendamisel. Kui näiteks anumasse massiga m1, temperatuuriga t1 ja erisoojusega c1 valada veekogus massiga m2, temperatuuriga t2 ja erisoojusega c2, siis süsteemi temperatuur peale tasakaalu saavutamist avaldub (võimalikke soojuskadusid arvestamata)
Erisoojus on aine soojuslikke omadusi iseloomustav füüsikaline suurus. Erisoojuse mõõtühik on üks džaul kilogramm-kelvini kohta. Erisoojus näitab, kui suur soojushulk kulub 1 kg aine temperatuuri tõstmiseks 1 K võrra.
Jõumoment M on jõu ja tema õla korrutis. Jõu õlaks nimetatakse jõu mõjumise sihi kaugust pöörlemisteljest. Jõumoment iseloomustab vaadeldava jõu mõju keha pöörlemisele. Jõumomendi ühikuks SI-süsteemis on njuuton korda meeter (1 N . m). Jõumoment kui vektor on esitatav jõu rakenduspunkti kohavektori r ja jõuvektori F vektorkorrutisena M = r * F ning on suunatud kruvireegli kohaselt piki pöörlemistelge.
Moolsoojus - Aine moolsoojus on ühe mooli selle aine soojusmahtuvus. Gaasi moolsoojus isobaarilisel protsessil Cp on suurem moolsoojusest isohoorilisel protsessil CV , sest isobaarilise protsessi käigus tuleb gaasi paisumisel teha tööd. Moolsoojuste suhe k = Cp / CV on määratud gaasi molekuli vabadusastmete arvuga i kujul : k = (i + 2) / i .
Soojusmahtuvus = soojushulk dzaulides, mis tõstab keha temperatuuri ühe kelvini võrra
Erisoojus = soojushulk, mis tõstab antud aine massiühiku (kilogrammi) temperatuuri 1 K võrra Moolsoojus = soojushulk, mis tõstab antud aine ühe mooli ...
Diferentsiaalne ja integraalne ( kumulatiivne ) jaotusfunktioon- Maxwelli jaotus seevastu on diferentsiaalne jaotusfunktsioon , mis väljendab mingi kiirusega osakeste suhtelist hulka. Et täpselt antud kiirusega liikuvate molekulide suhteline hulk on lõpmata väike
Integraalne jaotusfunktsioon saadakse diferentsiaalse jaotusfunktsiooni integreerimisel v-st lõpmatuseni; aga võib ka integreerida suvalises vahemikus, saades teatud kiiruste vahemikku kuuluvate molekulide suhtelise hulga.
Soojusmasin - Soojusmasin ka termodünaamiline mootor on masin, mis muudab soojusenergia mehaaniliseks tööks. Soojusmasinas olev aine (vesi, õhk jne) saab soojust kõrgema temperatuuriga reservuaarist, teeb kasulikku tööd ning annab tagasi algolekusse minnes soojust välja. Lühidalt öeldes on soojusmasin seade, mis muudab soojusenergia mehaaniliseks tööks. Masina tööks vajalikku soojust võib saada kütuste põletamisel, päikese- või tuumaenergiast, vulkaanilistes piirkondades kasutatakse ka Maa-sisest (geotermaalset) soojust.
Kasutegur- Kasuteguriks nimetatakse kasuliku energia ja masinale või seadmele antud koguenergia suhet. . Kasuteguri väärtus ei saa olla suurem ühest.
Soojusmasina kasutegur näitab, kui palju kogu tööst muudab soojusmasin kasulikuks tööks. Selle käigus võrreldakse kütuse põlemise käigus vabanenud soojust ja kasulikku tööd. “Kahjulik” soojus on see, mis tuleb anda masinale mehaanilise töö saamiseks.
Taandatud soojus -Clausius taandatud soojuseks ning formuleeris termodünaamika II printsiibi kui taandatud soojuse säilivuse ideaalsel protsessil.
Taandatud soojus on seda suurem, mida madalamal temperatuuril toimub soojusülekanne.
Tegelikult sõnastas Clausius oma seaduse pisut teisiti, võrratusena.
Ringprotsess - Ringprotsess = termodünaamiline protsess, mille lõppolek langeb ühte algolekuga.