"Eesti muinasaeg" raamatu kokkuvõte (0)

Eestlaste ajalugu on olnud väga kirju ja pikk

Eesti  muinasaeg Eestlaste ajalugu on olnud väga kirju ja pikk. Selle uurimiseks kasutakse väga palju  meetodeid . Kuigi  praeguseks  on olemas erinevaid loodusteaduslike dateerimisviise, on Eesti 
esiajaloo uurimisel  seni kasutatud peamiselt nn radiosüsiniku meetodit. Selle aluseks on 
radiaktiivne süsiniku  isotoop , mida tekib väikeses koguses maa atmosfääri ülemistes kihtides. 
Radisüsiniku abil on võimalik üsna täpselt ära määrata eestlaste kultuuri arengut ja muutusi 
inimtegevuses. Kiviaja vanim periood on paleoliitikum  ehk vanim  kiviaeg . Paleoliitikum  seondub   varasemas osas põhiliselt  Aafrikaga . Arvatavasti just seal kujunesid meie  eelased . Tol hetkel 
valitses veel eesti  alasi  jää. Keskmises paleoliitikumis asustasid  Euraasia   mandrit  
neandertallased . Neandertallased kohanesid isegi väga raskete kliimaoludega ja elasid 
peaaegu kogu jääst vabas Euroopas. Nad oskasid ehitada endale elamuid, kasutada  tuld ja 
võrreldes oma eelastega, oli neil arenenumad tööriistad. Neandertallased olid esimesed 
hominiidid , kes hakkasid  matma  oma surnuid liigikaaslasi ja võimalik, et just see  osutab  
religiooni algetele. Keskmisel kiviajal, umbes  9600 aastat eKr ühinesid Balti jääpaisjärv Kesk-Rootsis  Billingeni  kohal ookeaniga ja veetase langes Läänemere  nõos . Soojenenud kliimas jätkus 
jõudsalt metsade kujunemine. Eesti vanimad inimasutuse jäljed on leitud  Sindi  lähedal  Pullist , 
mille vanus võib olla 9000-8550 aastat eKr. Arvatavasti jäeti  Pulli  peatuspaik maha  pidevate  
üleujutuste tõttu. Pulli asukatega alanud  etappi  Eesti ajaloos nimetatakse üldise esiajaloos 
kronoloogilise jaotuse järgi Mesoliitikumiks ehk keskmiseks kiviajaks. Kunda lähedal asuva 
leiukoha järgi on hakatud seda perioodi nimetama Kunda  kultuuriks . Asulakohad  rajati 
veekogude  äärde . Keskmise kiviaja teisel poolel asustati Mandri-Eesti vahetu rannikuvöönd ja 
saared. Saared asustasid peamiselt hülgekütid. Kekmise kiviaja inimesed elatasid end 
küttimisest, kalapüügist ja korilusest. Leitud tolle aegsete haudade järgi võib järeldada, et juba 
siis  usuti  hauatagusesse ellu. Haudates on leitud igasuguseid tööriistu ja süüa, mis on 
kadunule kaasa antud teiselepoole ilma. Noorem kiviaeg ehk neoliitikum  kestis umbes 5000-1800 aastat eKr. Neoliitikumi   alguseks loetakse  keraamika  ilmumist meie  alale . Sai alguse Narva kultuur, mis sai nime 
Narva läheduses leitud  leidude  järgi. Narva kultuur oli  otseses  arengupidevuses keskmise 
kiviaja Kunda  kultuuriga . Sarnane oli neil  aegadel  nii majandus- ja asustusviis. Iseloomuliku 
kammilaadse templiga tehtud  ornamendi  järgi savinõudel nimetatakse seda perioodi 
tüüpiliseks  kammkeraamika  kultuuriks. Surnud maeti sageli eluasemete juurde või isegi nende 
sisse. Kammkeraamika kultuuri ajal toodi toodi Eestisse võõramaist heakvaliteedilist  tulekivi . 
Jahitarvetest on leitud  noole - ja odaotsi. Luust  tehti jätkuvalt kalapüügiriistu – õngekonkse ja 
raskusvihte. Narva kultuuri aegu oli ka püügimajnduse kõrgaeg.. Peamisteks saakloomadeks 
olid põder , ürgveis, kobras , metssiga  ja hülged. Tekkis ka ka viljeleva majanduse algus. 
Korilusest kujunes  maaharimine . Esimeseks koduloomaks oli koer. Karjakasvandusele pani 
aga aluse  kitsede  ja  lammaste   kodustamine . Arvatakse, et sead liitusid  inimestega 
vabatahtlikult, sest nad käisid asulatest söömas inimeste toidujääke. Nöörkeraamika 
iseloomulikud jooned on põllumajanduse ja karjakasvatuse areng. Tekkisid  talud . 
Matmispaigad  paiknevad sageli ümbritsevast veidi kõrgematel küngastel, ning elupikadest 
eemal. Üldomane oli  laibamatus  ja surnu asetamine hauda kägarasendis, sageli küllili. 
Tööriistatest tulid kasutusele venekujulised  kirved .
Nii siis püsis pikka aega koos kaks kultuuritraditsiooni ning majandusviis teineteist  mõjutades ja taspisi sulandudes. Järgnes siis  pronksiaeg (1800-500 aastat eKr), millal õpiti 
tundma metalli. Arvatavasti elati samades kohtades, kus inimesed elasid kiviaja lõpul. 
Tegeleti maaharimisega ja karjakasvatusega, aga ka jahi, kalapüügi ning korilusega. 
Alepõllundus ja  karjakasvatus  saavutasid inimeste elus suuremat tähtsust. Enamasti sirgus 
varastel alepõldudel  oder , nisu ja  kaer .  Kalmistud  saavad nähtavaks ja  tekkivad  esimesd 
kivikalmed . Kivikalmetesse maeti ainult osa inimestest. Nähtavasti ainult talu juht, tema naine 
ja nende lapsed. Teised talu elanikud maeti eraldi. Pronksiaja kõige iseloomulikum joon on 
kindlustatud asulad. Kindlustatud asulates hakati metalli töötlema. Kõige tuntum 
pronksiaegne kindlustatud asula eestis on Asva . Pronksi toodi kaubavahetuse teel eestisse ja 
vajadusel  valati  see siin savist  valuvormi ja tehti vajalikke esemeid. Pronksiajal kasutati 
jätkuvalt rohkesti luust nooleotsi. Tekkisid ka  pronksist   ehted .  Eelrooma   rauaaeg  kestis 500 aastat eKr – 50 aastat pKr. Kuigi pronksi kasutuselevõtt  oli tähtis samm inimkonna ajaloos, ei ole see võrreldav arenguga, mille tõi endaga kaasa raua 
tundmaõppimine. Raud on metall , millele tugineb inimkonna  aineline  kultuur tänaseni. 
Erinevalt pronksist leidub rauamaaki ka Eestis. Tekkisid  Kelti  põllud. Põllulappide ja –
peenarde asend ja suurus määrati kindlaks juba enne maa  esmast  ülesharimist. Sellised 
põllulapid on enamsti täielikult ümbritsetud madalatest  pinnasest  või kividest vallidega. 
Eelrooma  rauaaja  algupoolel  meti  veel enamjaolt  nooremal  pronksiajal rajatud 
kivikirstkalmetesse . Eelrooma rauaajal hakati ehitama ka uut tüüpi  kalmeid  – varaseid 
tarandkalmeid.  Tarandkalmed  olid kivikalmed, milles matmisala  piiriks  on nelinurkne  kivirida 
või –müür, mille moodustasid nn tarand täidetud kividega. Rauda hakati sulatama kohalikust 
maagist . Seda hakati kasutama tööristade ja relvade valmistamiseks. Vanimaks teadaolevaks 
rauasulatuskohaks on Tindimurru. Ka eelrooma rauaajal oli üheks tähtsaimaks tööriistaks 
õõskirves, nüüd aga hakti neid pronksi asemel tegema rauast. Teine asendamatu töörist oli 
nuga . Lääne-Eesti tasasel  maastikul  rajati  noorema  eelrooma rauaaja lõpul Eesti esimesed 
ringvall- linnused . Need on ümmrguse või ovaalse põhiplaaniga ja ümbritsetud madala, sageli 
lausa maatasa varisenud valliga. Enamasti on vall  laotud paeplaatidest, üksikjuhtumitel 
suurtest raudkividest. Elutegevuse  viitav  kultuurkiht linnustel enamasti puudub. Surnutele 
hakati haudatesse kaasa  panema   relvi , mille järgi võib oletada, et tegemist oli  rahutu   ajaga . 
See linnuste ja relvade ajajärk jäi siiski lühikeseks:  rooma  rauaajal kaovad relvad Eesti 
kalmetest  taas, nii nagu pole ka siit teada selleaegseid linnuseid. Rooma rauaaeg kestis 50-450 aastad pKr. Kuna haudades kaovad  roomast  pärit  esemed, võib järeldada, et Eesti ja  Skandinaavia  vahelised kontaktid  katkevad . Põllundus 
tõhustub ja asustus tiheneb. Eestis hakati  tollal   harima  ka raskeid savikaid muldasid, mida 
senini  laialdasemalt ei kasutatud. Kuigi tarandkalmeid rajati Eestis juba eelrooma rauaajal, 
võib alles rooma rauaagea pidada tarandkalmete  ajastuks . Hauapanuste  rohkus  rooma rauaajal 
tarandkalmetes erineb silmatorkavalt  varasemast  ajast. Hauapanustena leidub aga peaaegu 
ainult  ehteid . Rooma rauaajal hakati tuld lööma tuleraua ja tuluskivi abil. Keskmine rauaaeg kestis 450-800 aastat pKr. Rooma impeeriumi siseprobleemid  mõjutasid kogu euroopa rahvastiku elu. Algas rahutu aeg ja  rahvad lähevad liikuma. Balti 
hõimud levivad põhja poole. Kerkivad linnused ja tekkivad külad. Võib arvata, et üheaegselt 
küladega arenes välja ka külasaras oma ühise külapõlluga, kus igal talul oli oma osa; mets ja 
karjamaad  olid endiselt ühised. Kaheväljasüsteemis põlde  hariti  pidevalt samal kohal, kuid 
vahepeal  lasti mullal mõnda aega  puhata  – sel ajal kasutati neid karjamaana ja neid väetas 
kesale  lastud kari . Keskmisel rauaajal jätkus mitmel pool matmine tarandkalmetesse. Juba 
rooma rauaaja lõpus hakati ehitama uut moodi kalmeid – ebakorrapäraseid kivivaresid, mille 
vahele puistati põlenud  luud ja hauapanused, üksikjuhtudel maeti ka põletamata surnuid. 
Ebakorrapäraseid kivivaresid rajati ka tarandkalmete kõrvale. Selline  laiendus  on näiteks 
Kadrina  Ojaveski  tarandkalme  ja Tallinna lähedal Proosa üksiktarandi kõrval. Hauapanustega 
pandi kaasa ka relvi. Keskmisel rauaajal hakati matma ka liivakääbastesse, mis rajati enamasti 
rühmiti metsastele liivikutele jõeorgude kallastele. Linnuste rajamine räägib sõjakast ajast. 
Vaenlane , kelle eest end  linnuses  kaitsti, ei pruukinud tulla  sugugi  teiste rahvaste hukgast. 
Keskmise rauaaja tavalisimad relvad olid  odad . Viikingiaeg  kestis 800-1050 aastatel pKr. Kuna naabritele jäävad omad maad  kitsaks ,  hakatakse tegema valutusretki teiste aladel. Viikingiajal linnuseid uuendati ja laiendati, kuid 
kaitserajatised  olid tavaliselt veel tagasihoidlikud.  Matmisviis  muutub. Hauapanusteks olid 
peamiselt ehted ja relvad. Surnute rohkuse tõttu muutvad  kalmed  ebakorrapärasteks. 
Hobustest saavadv sõjaratsud ja relvad muutuvad uhkemateks. Viikigiajal õppisid meie 
esivanemad  tundma hõbemünte kui maksevahendid. Kuna 9. sajandi  aardeid  on vähe, on 
arvatud, et Eestis oli võim viikingiaja alguses killustatud, mis ei võimaldanud idakaubanduses 
matti  võtta. 10 sajandi keskel kasvas hõbeaarete arv järsku . Põhja-Eesti, eriti Tallinna 
ümbruse suuri hõbeaardeid on tõlgendatud kui  tõendeid  põhjaeestlaste aktiivsest  osalemisest  
ida ja lääne vahelises kaubanduses. Hilisrauaaeh kestis 1050- 1210 / 1250  aastat pKr. Hilisrauaaeg  on esimene ajastu Eesti  ajaloos, mille uurimisel on kirjalikel allikatel oluline roll. Eesti asutusajaloo seisukohalt on 
hindamatu  väärtusega allikad Põhja-eestit valitsenud Taani kuninga arvepidamise jaoks 
koostatud ``Taani hindamisraamatu`` Eestimaa nimistu. See on koostatud arvatavasti 
aastal1230. Eesti ajaloo oluline sündmus oli ristiusu vastuvõtmine Skandinaavia maades. 
Kristluse  levimist  kiirendasid  viikingiretked , kus  skandinaavlased  puutusid kokku kristlike  
maadega. Samal ajal  tugevnes   Novgorod ja vene riigiga seotud linnriigid . Vene sõjajõududega 
tuli eestlastel pidevalt kokku puutuda. 12. sajandi keskel, kui Taani, Rootsi ja Venemaa olid 
poliitiliselt killustatud ja sõjaliselt nõrgad, ilmus Läänemerele uus jõud ajaloo  kulgu määrama . 
Tekkivad erinevad uut tüüpi linnused, et kaitsta ennast vaelaste rünnakute eest. Rauaaja lõul 
olid Eesti alal tätsaimateks territoriaalseteks üksusteks  kihelkonnad . Kirjalikest allikatest 
selgub , et  kihelkond  oli rauaaja lõul suveräänseks üksuseks, mille piires otsutati tähtsamad 
sisemised asjad ja  sõjalised küsimused, just kihelkonnad sõlmisid ka välislepinguid. Eestis oli 
13. sajandi alguseks tekkinud ka  seitse  kihelkonnast suuremat territoriaalset üksust – 
maakonda , need olid Rävala,  Harjumaa , Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Sakala ja Ugandi. 
Eestis tihenes  kaubavahetus  ja võõrvägede  sissetung märgatavalt. Hilisrauaajal maeti surnuid 
enamsti kivikalmetesse, maa-alustesse haudadesse ja liivakääbastesse. Eesti üks arenenuim 
käsitööharu oli sepatööd ning sepad olid ilmselt juba tollal spetialiseerunud meistrimehed. Eestlaste elu on mõjutanud palju teised rahvad, nii et hoolimata  samast  maast ja  keelest, on 21. sajandi eestlaste maailmatunnetuses ja kultuuris rohkem ühist tänapäeva 
saklase, venelase  või jaapanlasega kui oma muistse esivanemaga.  Sedavõrd  palju on 
aastatuhandete jooksul ja eriti viimase  paarisaja  aastaga  maail  meie ümber muutunud. Meie ja 
muinaseestlase  kogemus maailmast on täiesti erinev. Hardi  Hansson       10 B Kasutatud kirjandus:  Aivar   Kriiska  ja Andres  Tvauri  -  ``Eesti muinasaeg``