Esiaeg Ajalugu 10. klass (0)

hominiidid-Inimlaste sugukond, kujunes välja arvatavasti vähem 
kui 7 miljonit aastat tagasi.
antropogeneesiga-väikest kasvu peamiselt taimtoidulised 
hominiidid elasid vaid Aafrikas.
Seni vanimad tööriistad on leitud Keeniast, nende vanus on u  3,3  miljonit aastat.
Shanidari koopast-leitud 35–40-aastase neandertallase luustik ja 
selle põhjal tehtud hauarekonstruktsioon. Hispaania  Cueva Antóni koopast leitud punaseks värvitud  merekarp. Kust pärinesid Läänemere idakalda asustanud inimesed? Baltikumi lõunaosast Mesoliitikumi inimesed elatasid end küttimise, kalapüügi ja 
korilusega. Ainus koduloom oli koer, keda peeti juba Eesti vanimas, 
Pulli asulas. Jahiti peaaegu kõiki tollaegseid metsloomi, suuremaid vee- ja maismaalinde 
ning püüti kalu. Peamised jahiloomad olid põder ja kobras, hiljem öisandusid  metssiga ja tarvas. Keskmise kiviaja teisel poolel oli aga oluliseks jahiloomaks 
hüljes.  Umbes 5500 aastat eKr hakati arvatavasti idapoolsete naabrite  eeskujul valmistama keraamikat – põletatud savinõusid, mida  kasutati nii toiduainete säilitamiseks kui ka keetmiseks.  Kivist: noad, kõõvitsad, uuritsad, kirved, talvad. Luust ja sarvest: noole-, oda-,  ahingu- ja harpuuniotsad, pistodad. Puust: suusad, reed ja paadid.


Naised sünnitasid sagedamini kui tänapäeval. Eluiga lühendasid nii haigused  kui ka jahil ja omaahelistes kofliktides saadud traumad. Ometigi elas keskmise kiviaja lõpul Eesti alal oletatavalt vaid u 
2500–5500 inimest. Vanim Eestist leitud inimese kujutis
Põdrasarvest valmistatud u 10 cm pikkune inimfiguur on leitud Pärnu linna kohal  Pärnu jõest. Radiosüsinikmeetodi dateeringu järgi on see valmistatud veidi enam 
kui 6000 aastat eKr. mesoliitikum – keskmine kiviaeg, esiajaloo periood alates viimase 
jääaja lõpust u 9700 aastat eKr kuni viljelusmajanduse alguseni 
(Eestis u 4000 aastat eKr); Eestis on seda ajajärku nimetatud ka  Kunda kultuuriks.
paleoliitikum – vanem kiviaeg, esiajaloo periood tööriistade 
kasutuselevõtust u 3,3 miljonit aastat tagasi kuni viimase jääaja lõpuni
u 9700 aastat eKr.
Kuidas tehti kindlaks Pulli asulakoha vanus?
Radiosüsiniku meetodil
Tänapäeval asub Pulli kiviaegne asulakoht 10 km kaugusel merest 
ja kultuurkiht on mattunud 2–3 m paksuse liivakihi alla.
Kultuurkiht
Inimtegevuse tulemusena ladestunud pinnasekiht.
Kui paks oli pulli asulakoha kultuurkiht? Umbes 15 cm.
Pulli tulekivi pärineb kolmest suuremast lähtest (vaata kaarti): ● Kesk-Eestis avanevatest siluri (444–416 mln aastat tagasi)  lademetest; ● Venemaal Volga jõe ülemjooksul ja selle ümbruskonnas  avanevatest karboni (360–299 mln aastat tagasi) ajastu  lademetest;


● Valgevenes ja Leedus avanevatest kriidi (146–65,5 mln aastat  tagasi) la demetest. neoliitikum – noorem kiviaeg, esiajaloo periood viljeleva 
majanduse algusest kuni pronksi laialdasema kasutamiseni tööriistade materjalina, Eestis u 4000–1800 aastat eKr. 
pronksiaeg – esiajaloo periood, mil vähemalt osa tööriistu 
valmistati pronksist, Eestis u 1800–500 aastat eKr.
Mis ajast pärinevad esimesed märgid viljakasvatusest Eesti  aladel?                                                          Neoliitikumi I poolest   
Kuidas me saame viljakasvatuse algusaega dateerida? Odra, nisu ja kaera õietolmuterad järvede ja soode setetes pärinevad 
juba neoliitikumi esimesest poolest. Kammkeraamika pott Jägala Jõesuu asulakohalt Põhja-Eestist (kõrgus ja suuava läbimõõt 40 cm).
Kuidas nöörkeraamikat valmistati? 1. Kõigepealt punuti nöörornamendi tegemiseks nõgesenöör.
2. Järgmise sammuna hakati nööri märjale nõule kerima.
3. Nööri äravõtmisel saadi nöörkeraamikale väga sarnane ornament. 2. aastatuhande algupoolel jõudsid Eesti ala asukateni esimesed 
pronksist tööriistad.  Sope naisehaud Umbes 2700 aastat eKr maetud naise haud Ida-Eestis Sopes. Naine oli asetatud hauda 
magamispoosis paremale küljele, üks käsi pea all. Jalgade juurde oli pandud 


nöörkeraamika peeker, lambaluust naaskel ja ebapärlikarp ning õla alla peotäis väikesi  ümaraid kivikesi. Kumma kultuuri inimesed olid pikemad?
Nöörkeraamika
Millise kultuuri esindajaid võib pidada tänapäeva eestlaste 
esivanemateks? Kammkeraamika ja nöörkeraamika Külakogukond-kammkeraamika kultuuris keskne üksus.
Perekonnal-nöörkeraamika kultuuris tähtsaim roll. Kiviaja lõpul võis Eesti alal elada kuni 10 000 inimest. Võrdle kamm- ja nöörkeraamika traditsioone Eesti alal. Mille poolest nende inimrühmade asustus, majandus ja 
ühiskonnakorraldus sarnanesid, mille poolest erinesid?  Kammkeraamika traditsioonis sängitati surnud luust, hammastest, merevaigust 
ja kivist ripatsitega kaunistatud rõivastes ja peakattega ning sageli ka ripatsitest  koosnevate kaelaehetega. Nöörkeraamika kultuuri iseloomustavad teistsugused 
matmiskombed. Erinevus: Kammkeraamikat valmistanud inimrühmad matsid surnuid sageli 
eluasemete juurde või isegi nende sisse, nöörkeraamikat valmistanud inimeste  matmispaigad asetsesid aga enamasti elamutest veidi eemal.
Sarnasus: Hauapanusteks olid kivist ja luust töö- ja jahiriistad (noole- ja  ahinguotsad, noad, kõõvitsad, naasklid, kirved jms), aga ka savinõud.
   Kus ja millal hakati metalle valmistama ja millal võeti Eesti      alal kasutusele pronks?
Kiviaja lõpul õpiti tundma ja kasutama metalle. Teadaolevalt sulatati vaske juba u 5000 aastat eKr Kagu-Euroopas. 2. aastatuhande algupoolel jõudsid Eesti ala 
asukateni esimesed pronksist tööriistad.
    Miks ei ole võimalik kindlalt määratleda kiviaja inimeste  etnilist kuuluvust?  Sest mõlema traditsiooni inimeste antropoloogiline tüüp oli varieeruv, sisaldades 
nii lühi- või keskpealisi madala ja laia näoosaga kui ka pikapealisi ja kõrge  näoosaga indiviide.


Arheoloogilised väljakaevamised Tamulas 1950. Aastatel.
Eestis merevaiku ei leidu. Kust ja kuidas siinsed elanikud merevaiku 
või neist tehtud esemeid võisid saada?
Kesk-Skandinaaviast, kui see erinevate geoloogiliste protsesside  käigus Läänemere kagurannikule kandus. Itaalia Alpides Ötztalis umbes 3200 aastat eKr noolehaava  tagajärjel surnud ja seejärel liustikus mumifitseerunud mehel olid 
jalas kitsenahast püksid, ees niudepõll, seljas kitse karusnahast  valmistatud põlvini ulatuv ja eest lahti käiv käisteta ürp ning põlvini 
ulatuv rohust punutud mantel. Jalas olid madalad karusnahast saapad  ja peas pruunkaru nahast müts. Eestis on vanimad muistsete tekstiilide märgid savinõude pinnale 
vajutatud riidekoe jäljendid, millest vanimad pärinevad 3. aasta-
tuhandest eKr. Arvatakse, et need olid tehtud nõgese või niine  kiududest valmistatud kangastega. Tamulast leitud inimfiguuri katke. Miks on Tamula asula ja matmiskoha muistised nii hästi  säilinud?
Elu- ja matmispaik olid rajatud osaliselt turbakihile. Kui järve veetase hiljem  tõusis, kasvas turvas asustusjälgede peale, luues nii väga head tingimused luude 
ja merevaigu ning isegi puu säilimiseks.
Miks on merevaik olnud läbi aegade üks meie piirkonna 
meelismaterjale ehete ja kunstiesemete valmistamiseks? Talle omistati raviomadusi ja kasutati lõhnasegude koostisosana, sest 


põletamisel eraldab merevaik meeldivat lõhna.
Millel põhinevad meie teadmised kiviaja rõivaste kohta? 
Arutle kiviaja inimeste kehakatete ja välimuse üle. Itaalia Alpides Ötztalisel olid jalas olnud kitsenahast püksid, ees niudepõll, seljas 
kitse karusnahast valmistatud põlvini ulatuv ja eest lahti käiv käisteta ürp ning  põlvini ulatuv rohust punutud mantel. Jalas olid madalad karusnahast saapad ja 
peas pruunkaru nahast müts. Tõenäoliselt valmistati rõivad üldjuhul nahast. 2. aastatuhandel eKr õpiti Lähis-Idas ning tõenäoliselt ka Egiptuses 
rauda tootma. See oskus levis aegamööda üle Euraasia, muutudes 
üldisemaks u 700 aastat eKr. Sellest alates ei tehtud tööriistu enam  kivist ja pronksist, vaid enamasti rauast.
Põllumajandus muutus tõhusamaks, muu hulgas võeti kasutusele 
rauast adraterad.
Ilmselt pakkusid paepealsed rannikualad soodsamaid  võimalusi viljelusmajanduseks ja seetõttu muutus asustus seal
märkimisväärselt tihedamaks. Ka sisemaa polnud inimtühi, kuid 
asulaid oli seal vähem. Asustus tihenes märkimisväärselt alles 
Rooma rauaajal, kui tänu kohalikule rauatootmisele võeti 
kasutusele rohkem rauast tööriistu, mille abil oli võimalik üles 
harida ka Kesk- ja Lõuna-Eesti tüsedamate muldadega 
alasid. Pronksiaja lõpul ja rauaaja algul oli tihedamalt asustatud  
rannikupiirkond,  sisemaal  tihenes asustus alles Rooma  rauaajal.
Põhiosa elanikest elas  üksitaludes .  Väike osa inimesi elas kindlustatud asulates.
Lääne-Eestis ja saartel rajati eel-Rooma rauaajal ka suuri  kividest ringvalle , mille täpsem otstarve on teadmata. Esimesed pronksesemed jõudsid Eestisse vanemal  pronksiajal u 1800 a eKr. Nooremal pronksiajal, u 1200 a 
eKr, hakati pronksesemeid kohapeal valama. Pronksivaluga  tegeldi kindlustatud asulates. Tooraine toodi Skandinaaviast.
Eel-Rooma rauaaja algul, u 500 a eKr, jõudsid Eestisse  esimesed raudesemed. Rooma rauaaja algul, 1. sajandil eKr, 
õpiti kohalikust toorainest rauda tootma. Tänu parematele 


raieriistadele hakati ehitama palkelamuid . Rauast  tööriistadega oli võimalik põldu harida ka raskema mullaga 
Lõuna- ja Kesk-Eesti aladel. Kuivõrd muutusid inimeste elatusalad rauaaja algul  võrreldes noorema pronksiajaga?  
Rooma rauaajal laienes ja tihenes põllumajanduslik asustus
olulisel määral ka Kesk- ja Lõuna-Eestis. 
Rannikualasel oli põhiline maaharimisviis künnipõllundus, sisemaal  alepõllundus. Mere tagant toodi nii pronksi kui ka pronksesemeid, sealt sai  mõjutusi matmiskombestik ja ehk tuli isegi inimesi. Eestis toona 
kasutatud esemete hulgas on rohkesti Läti, Leedu ja Ida-Preisi alade  importi ning sealt on lähtunud väga selge ja tugev mõju 
ehtevormidele.
Pronksiajal elas Eestis umbes 20 000 inimest. Eel-Rooma rauaajal jätkus üksiktaluline asustus ja süvenes  varanduslik ebavõrdsus. Noorema pronksiaja teisel poolel hakati ehitama ka nelinurkse põhi-
plaaniga tarandkalmeid. Varased tarandkalmed koosnesid kivi- müüridest, mis piirasid sageli vaid meetri või paari laiuseid alasid. 
Selliseid kalmeid ehitati kas kivikirstkalmete kõrvale või ka omaette 
matmispaigana. Surnud asetati tarandimüüride vahele.  Rooma rauaajal kujunesid välja nn tüüpilised tarandkalmed, mille 
suurematest kividest laotud müürid moodustasid tavaliselt mõne  meetri laiusi ja kuni kümne meetri pikkusi korrapäraseid ristkülikuid. 
Sageli ehitati mitu tarandit üksteise kõrvale ja need moodustasid ühe 
kalme. Surnuid maeti enamasti põletatult. Noorem pronksiaeg – esiajaloo periood, Eestis 1100–500 aastat eKr.
Eel-Rooma rauaaeg – esiajaloo periood, Eestis 500 aastat eKr – 50 
pKr.
Rooma rauaaeg – esiajaloo periood, Eestis 50–450 aastat pKr.


Flaami maalikunstnik Peter Paul Rubens (1577–1640) oli üks paljudest, keda paelus  legend Phaetonist. Kraatrivalli kirdeosal avastati 110 m pikkuse ja 2 m paksuse kivi-
müüriga piiratud kindlustatud asulakoht, mis eksisteeris seal 8.–3.  sajandini eKr.  Vahemere maade kirjalikes allikates on mainitud, et 536. aastal  toimus seni seletamatu ilmastikunähtus, mis varjutas päikese rohkem 
kui aastaks.   Küla ümbritsevad maad ei olnud alati ühesuguse viljakusega, 
seetõttu jagati põllud pikkadeks siiludeks, et iga talu saaks võrdselt nii paremat kui ka kehvemat maad. Millistest ühiskondlikest muutustest kõneleb ribapõldude rajamine?
Külaühiskonna kujunemisest Keskmise rauaaja algul rajati Eestis mitmeid linnuseid, kuid need  polnud kuigi kaua kasutusel. Tunduvalt rohkem hakati linnuseid 
ehitama 8. sajandi paiku. Paljud neist olid asustatud kogu viikingiaja,
mil tugevdati kaitseehitusi; ühtlasi ehitati uusi linnuseid juurde.
Millised ühiskondlikud muutused iseloomustasid keskmist rauaaega? külakogukonna kujunemine
linnuste rajamine ühiskondlik kihistumine ja ülikute rikkuse kasv
sõjameeste ühiskondliku staatuse kasv Kaubavahetusest annavad tunnistust Skandinaaviast pärit esemete  leiud. Arheoloogiliseks tõendiks on aga Saaremaalt Salmest leitud 
kaks Skandinaavia sõjameeste laevmatust.


Eesti jäi viikingite Bütsantsi ja Idamaadesse viivate kaubateede 
vahetusse lähedusse. Nõnda jõudis siia nii araabia hõbemünte kui ka  läänest meretaguste meistrite sepistatud relvi. Kokku on Eestist leitud
umbes 3700 idamaist raha, oluliselt enam kui põhja- või  lõunapoolsetel naabritel. Põhja-Eesti linnustelt on leitud ka viikingite 
nooleotsi. Eestlaste suhted Vana-Vene riigiga olid 9.–10. sajandil  üldiselt rahumeelsed. Vene kroonikates on nimetatud 
eestlasi ja mõningaid teisi ida pool elanud 
läänemeresoomlasi tšuudideks. Mõlemad alused olid ehitatud nagu viikingilaevad ja 
laevaneetide raud oli valmistatud Norras. Ka surnutele kaasa pandud esemed on iseloomulikud just skandinaavlastele. Nii 
võib arvata, et Salmes laevadesse maetud inimesed olid  võitluses langenud Skandinaavia sõjamehed. Esiaja lõpuks oli Eesti alal kaheksa suuremat maakonda: 
Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, 
Saaremaa, Ugandi ja Sakala.
Enamik linnustest olid püsiasustusega, ent osa olid ajutised  pelgupaigad. Pidevalt asustatud linnused olid arvatavasti 
võimukeskused, kus elasid ülikute suguvõsad.
Põlluharimises võis koos talirukkiga levida nn  kolmeväljasüsteem: ühele põllule külvati talivili, teisele suvivili ja 
kolmas jäeti kesaks. Nii saadi suuremat saaki ja elu oli turvalisem,  sest kui ühel põllul saak ikaldus, võis vilja saada teiselt. Paljud ehitised, töö- ja tarberiistad, rõivad, 
liiklusvahendid jms valmistati igas peres oma jõududega. 
Keerulisematel aladel tegutsesid aga elukutselised meistrid.


Eesti elanikud kaubitsesid nii omavahel kui ka lähemate naabritega. 
11. sajandist alates lülituti üha enam rahvusvahelisse kaubandusse. 
Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja 
lõunarannikut Venemaa linnadega. Meie kaupmehi võis  arvatavasti kohata nii Pihkvas ja Novgorodis kui ka Läänemere 
kaubanduskeskuseks kujunenud Visbys, tõenäoliselt isegi kaugemal. 
12. sajandi teisel poolel hakkas Eesti teedel üha sagedamini liikuma saksa kaupmehi. Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvi, 
peenemat riiet ja muid luksuskaupu. Vastu viidi karusnahku  ja vaha, mille järele oli Lääne-Euroopas suur nõudlus. 
Kirjalikest allikatest on teada, et eestlased müüsid edasi ka  röövretkedelt kaasa võetud vara ja vange.  Eestist edelas elasid liivlased ja kurelased. Nende sugulasrahvastega
nagu ka soomlaste ja karjalastega olid suhted üldjoontes head. 
Lõunapoolsete balti naabritega tuli ette ka tülisid. Kirjalikes allikates 
on mainitud, et eestlaste ja latgalite vahel esines sageli relvakonflikte, 
kus rohkem said kannatada latgalid. Eestlaste tugevaimaks vastaseks
lõunas olid leedulased, kes tegid siia mitu laastavat rüüsteretke. Pronksspiraalidest kaunistustega rõivadetailid Raatvere kalmistult (1) ja Lõhavere  linnuselt (2)
Eestlaste nagu teistegi läänemeresoomlaste rõivastuse iseloomulikuks tunnusjooneks  olid pronksspiraalidest kaunistused. Neid kasutati põlledel, peakatetel, jalamähistel, 
kleidi allservadel, sõbadel.


Eesti 11.–13. sajandi naise rõivastust saab rekonstrueerida vaid
haualeidude järgi, kuid sedagi on raske teha, sest tekstiil säilib  meie pinnases vaid harva. Haualeidude puhul tuleb arvestada 
veel tõsiasjaga, et inimesi ei maetud ilmselt mitte igapäevastes,  vaid surirõivais või pidulikus riietuses. Kangad olid kootud villast ja linast. Villane riie oli enamasti värvitud  siniseks, linane aga pleegitatud valgeks. Naiste rõivastusse kuulusid  särk, pikkade varrukatega villane umbkuub, Vana-Kreeka peplos’e  laadne kleit (neljakandiline riidetükk, mis mähiti ümber keha ja  kinnitati õlgadelt ehetega), põll, jalamähised, peakatted, lisaks veel  mitmesugused vööd ning kootud ja punutud kinnitus- ja ilupaelad. Hilisrauaajal kandsid naised rohkesti mitmesuguseid pronksist ehteid, alates 12. sajandis sagedamini ka hõbeehteid: käe- ja kaelavõrusid,  rinnakeesid, ripatseid, sõlgi, ehtenõelu, sõrmuseid jms. Põhja-Eestist Humalast leitud ja 12. sajandi lõpul või 13. sajandi algul maasse 
peidetud naiseehete komplektis oli palju toonaseid tüüpilisi ehteid. Kivisaare matmispaigalt leitud koera, metssea, saarma ja hülge kihvadest või lõikehammastest valmistatud hammasripatsid


Eriti tähelepanuväärsed on hülgehammastest ripatsid. Kivisaare asulakohast, mis asetseb linnulennult u 90 km kaugusel merest, ei ole leitud hüljeste luid, mis näitaksid, et sealsed inimesed olid võtnud ette kaugretki nende küttimiseks. Seega on ripatsid jõudnud Kesk-Eesti inimesteni vahetuste kaudu rannikurahvaga.