Eelrooma rauaaeg (0)

Sisukord
Sissejuhatus......................................................... 3
Eelrooma rauaaeg – üldiseloomustus................. 4
Muistise üldiseloomustus.................................... 6
Savinõud.............................................................. 8
Kokkuvõte............................................................ 10
Sissejuhatus
Milline oli elu Eestis varasemal eelrooma rauaajal, seda ei teatud enne 1930. aastaid, sest vastava perioodi olemasolu veel ei teadvustatud. Tõuke selle perioodi uurimisele andis varaste tarandkalmete ja maakasutussüsteemide avastamine. Kuna mitmed muistiseliigid ühendavad oma kasutusajaga pronksiaega ja eelrooma rauaaega,
siis on nii Eestis kui ka mujal Läänemere idaranniku maades neid perioode tihti kokku võetud ühise ajastu – varane metalliaeg – alla. Sisuliseks põhjuseks on esitatud argument, et metalli leidus tollal veel vähe ning suuremalt jaolt jätkus kiviriistade valmistamine ja kasutamine. Varase metalliaja mõiste loomise ajal ( 1950ndad ) tunti pronksi- ja eelrooma rauaaja muistiseid ja leide tõesti veel tagasihoidlikult, kuid nüüdseks on see pilt tundmatuseni muutunud. Nii Constantin Grewingki kui hiljem ka Richard Hausmanni arvates elati Eesti alal kiviaja tingimustes kuni rooma rauaaja alguseni , kuigi üksikuid metallesemeid tunti ja kasutati. (Grewingki 1882, lk 58; Hausmann 1896, lk 12).
Eelrooma rauaaeg eraldi perioodina hakkab arheoloogilises terminoloogias esinema alles 1920. aastate keskpaiku, kui Schmiedehelmil õnnestus uurida üht selle perioodi algusse kuuluvat kivikirstkalmet Jäbaras (kalme A), kust leiti meie tollased vanimad raudesemed (Schmiedehelm 1926).
Sellel perioodil alustati raua kasutuselevõttu. Raud materjalina oli tugevam ja vastupidavam kui kivi või pronks ja seepärast tõrjuski teised materjalid tööriistade puhul välja. Siiski suudeti raudesemeid hankida vähe, sest raud oli kallis.
Eelrooma rauaajal jätkusid mõningad traditsioonid: kivikirstkalmetesse matmine, samade esemete valmistamine, tehti lohukive. Ajapikku aga hakkasid levima ka uued tavad: uued põllusüsteemid, mis kujutasid endast korrapäraseid ja kindlaks määratud põllulappe, uued kalmetüübid, ristkülikukujulised tarandkalmed , seoses võimuvõitlusega tekkisid uut tüüpi linnused , mida kasutati ajutiselt ja selle tõttu leidub nendest linnustest ka vähe muistiseid. Lisaks kõigele asutati rauasulatuskeskused, seoses sellega hakkas majandus kiiremini arenema. Kasutusele võeti soorauamaak , mida sulatati rauasulatusahjus, mis kujutas endast lõõtsaga söeahju.
Joonis 1. Muistne rauasulatusahi (allikas: Miksike)
Eelrooma rauaaeg
Rauaaeg jagatakse kolmeks suuremaks perioodiks: vanemaks , keskmiseks ja nooremaks rauaajaks, kusjuures igaüks neist jaguneb veel omakorda lühemateks alaperioodideks. Vanema rauaaja sees eristatakse Eestis kahte põhijärku, eelrooma ja rooma rauaaeg, mis kumbki omakorda jagunevad varasemaks ja hilisemaks etapiks: varane ja hiline eelrooma rauaaeg ning varane ja hiline rooma rauaaeg. Lätis ja Leedus on vanemaks rauaajaks üksnes rooma rauaaeg, kusjuures eelrooma rauaaeg on enamasti ühendatud koos pronksiajaga varaseks metalliajaks. Erinevalt Eestist ei liigendata nimetatud maades eelrooma rauaaega kronoloogilisteks järkudeks, seda vaadatakse ühtse perioodina. 
Hoolimata sellest, et Eesti vanim raudese – naaskel – pärineb juba nooremast pronksiajast, loetakse eelrooma rauaaja alguseks kokkuleppeliselt aastat 500 e.Kr. Eelrooma rauaaja lõpuks peetakse sõlgede ilmumist meie tarandkalmetesse 1. sajandi teisel poolel pKr – seega on piiriks aasta 50. 
Varasele eelrooma rauaajale on iseloomulikud sellised ehted ja keraamika , mille tüübid põlvnevad veel nooremast pronksiajast. Jätkus veel kivikirstkalmete ehitamine ning neisse matmine, kuid rajati juba ka esimesi tarandkalmeid.
Joonis 2. Tuulingumäe tarandkalme
Esemelise materjali osas on varase eelrooma rauaaja näol tegu üleminekuga pronksiajalt rauaajale. Nagu mitmel pool mujalgi Läänemere regioonis, on ka Eesti eelrooma rauaaja leiuaines suhteliselt tagasihoidlik . Valdav hulk sellest pärineb kivikalmetest, vähem asulakohtadelt ja linnustelt ning osa on saadud juhuleidudena. Peamiseks leiuliigiks on savinõude killud . Töö- ja tarbeesemetest on leitud rauast õõs- ja silmaga kirveid, raudnaaskleid, raudnuge, üks värtnakeder jms. Relvadest on leitud kaks mõõka ja üks mõõgakatke ning paar odaotsa. Mõnevõrra mitmekesisem on ehete sortiment . Tuntakse luust ja metallist ehtenõelu, kaela- ja käevõrusid, pronksist oimuehteid, klaashelmeid, erandina on saadud vööhaake ja naaste.
Nagu mainitud , jätkusid eelrooma rauaaja esimesel poolel mitmed nooremale
pronksiajale iseloomulikud traditsioonid. Matmisviisi osas käib see täiel määral kivikirstkalmete kohta. Ehituslikult ei ole võimalik teha vahet hilispronksiaegsete ja eelrooma rauaaegsete kivikirstkalmete vahel, neid võib eristada vaid leiumaterjali dateeringute põhjal. Nagu pronksiajal, nii jätkus ka eelrooma rauaajal matmine maahaudadesse.
Eluolu poolest jätkus eelrooma rauaajal üksiktaluline asustus, süvenes varanduslik ebavõrdsus. Esile kerkisid jõukamad talud ja nad omasid võimu ümbruskonna üle- näiteks maksustati kindla suurusega haritav maa. Ilmselt esines ka ühiskondlik võimuvõitlus, millele viitab ka linnuste kasutuselevõtt.
Muistise üldiseloomustus
​ Eelrooma rauaaja algusest on säilinud põllujäänuseid ja kivikalmeid Põhja-Eesti paepealsetel. Nagu varasemalgi ajal, kasvatati peamise põllukultuurina otra , olulisemaks koduloomaks olid veised . Asulakohtadest on vaid väheseid jälgi – elati väikestes eraldiasuvates taludes. Eelrooma rauaaja algupoolel maeti veel enamikku nooremal pronksiajal rajatud kivikirstkalmetest. Teisalt hakati eelrooma rauaajal Põhja-Eesti rannikualal, Lääne-Eesti mandriosas ja Saaremaal ehitama ka uut tüüpi kalmeid – varaseid tarandkalmeid. Need olid kivikalmed milles matmisala piiriks on nelinurkne kivirida või -müür, mille moodustatud tarand täideti kividega. Vanimad tarandid olid enamasti paari meetri pikkused ja laiused, kujult ebakorrapärased ja lohakalt laotud ning paiknesid kärjetaoliselt üksteise kõrval. Lisaks kivikirstkalmetele ja varastele tarandkalmetele maeti surnuid ka 5–15 m läbimõõduga kivihunnikutesse ehk kangurkalmetesse.
Erinevalt Kesk- ja Põhja-Euroopast, ning sarnaselt idapoolse metsavöötmega, on aga Baltikumi kindlustatud asulad peaaegu ainsad uuritud asulad nooremast pronksi- ja eelrooma rauaajast ja nendest pärineb lõviosa tolle ajastu kogu leiuainesest. Seetõttu olidki pronksi- ja eelrooma rauaaeg Baltikumis varem (enne kindlustatud asulate uurimise algust) peaaegu leiutühjad ning oletati isegi elanikkonna lahkumist siit pärast kiviaja lõppu. Nüüd on olukord mõistagi teine, kuid tundub vahel, et need sajandid on liiga ühekülgselt täidetud vaid kindlustatud asulate materjaliga , mille põhjal kiputakse tegema järeldusi, mida muidu ehk teha ei saaks.
Baltikumi vanimad kindlustatud asulad on teada Leedus, seal hakati neid rajama II at viimasel veerandil eKr. Enamik Leedu vastavaid asulaid jäid kasutusele kuni eelrooma rauaaja lõpuni või isegi rooma rauaajani, kusjuures noorema pronksiaja osa pole seal just alati selgesti eristatav. Ka Lätis ilmusid kindlustatud asulad II at lõpul eKr ning paljud neist püsisid kasutusel kuni rooma rauaajani. Eestis seevastu on noorema pronksiaja kindlustatud asulad ning eelrooma rauaaja kindlustused eristatavad üsna selgelt omaette rühmadesse. Nimetatud perioodid on teineteisest eristatavad isegi sellistes asulates, kus nad koos esinevad.
Lisaks asulatele ja matmispaikadele tuntakse Baltimaadest veel mõningaid teisigi muistiseid, nagu fossiilsete põldude jäänuseid, lohukive, peitleide. Ei üksikuid põllujäänuste komplekse ega ka lohukive pole enamasti võimalik dateerida üksnes nooremasse pronksiaega – nad ulatuvad ikka eelrooma rauaaega välja.
Tööriistade ja relvade hulgast tõrjutakse eelrooma rauaajal kõrvale nii kivi- kui ka
pronksasjad. Jätkuvalt on levinud õõskirved, aga juba ilmuvad ka silmaga kitsateralised
raudkirved.
Joonis 3. Silmaga raudkirves
Esemelises materjalis tuleb sel perioodil selgesti välja Saaremaa eripära, mis on sealjuures suuresti sarnane Loode-Eesti arheoloogilise materjaliga. Ülekaalukalt Saaremaal levinud esemetüüpidest võiks mainida lusikotstega oimuehteid, nii pronksist, rauast kui ka luust konkspeaga ehtenõelu, väikeseid rauast karjasekeppnõelu, vööhaake ja kiirtekujulisi ripatsehteid.
Tööriistade ja relvade hulgast tõrjutakse eelrooma rauaajal kõrvale nii kivi- kui ka
pronksasjad. Jätkuvalt on levinud õõskirved, aga juba ilmuvad ka silmaga kitsateralised
raudkirved.
Umbes aastatuhande vahetuse paiku ehk hilisel eelrooma rauaajal tulid kasutusele väikesed nõrgalt kindlustatud linnused, nn ringvall-linnused. Ringvall-linnused olid hoopis väiksemad kui pronksiaegsed kindlustatud asulad, samas olid nende kindlustised enamasti jätkuvalt üsna nõrgad. Ringvall-linnuste kultuurkiht on reeglina väga õhuke, mis võib osutada sellele, et neid kindlustisi kasutati vaid ohu korral. Võimalik, et ka varasemate kindlustatud asulate kohal paiknenud eelrooma rauaaegseid kindlustisi (kui need olid kindlustised) kasutati vaid hädaohu korral, mis seletaks ka selleaegsete leidude vähesuse.
Savinõud
Eelrooma rauaaja esimesest poolest on Eestis leitud vähe esemeid. Kõige rohkem on leitud ehteid ja savinõukilde, mis on saadud peamiselt varastest tarandkalmetest.
Eelrooma rauaaja algul jätkus keraamika areng pronksiaja põhjalt. Koostisest ja nõude suurusest lähtuvalt eristatakse jäme- ja peenkeraamikat. Jämekeraamika nõud on valdavalt suured lamedapõhjalised potid, mis on valmistatud üldiselt jämedama mineraalse lisandiga (enamasti kivipurd) segatud savist . Jämekeraamika koostises oli jämedamat purdu. See oli vajalik selleks, et muuta nõud vastupidavaks kuumutamisele, näiteks keetmisel . Nõude pinnad on riibitud, kaetud tekstiilivajutistega või lihtsalt tasandatud.
Joonis 4. Tekstiilkeraamika kild
Ornament on võrdlemisi tagasihoidlik, mõnevõrra esineb vaid lohke ja erinevaid täkkeid nõude ülaosas. Peenkeraamika hulka kuuluvad  suhteliselt väiksemad kumerapõhjalised kausid või lamedapõhjalised potid, millel võrikuosal võib esineda nivend. Need on valmistatud peenema mineraalse lisandiga, erandina mingi orgaanilise massi või paekivi purruga segatud savist. Nõude pinnad on hoolikalt töödeldud: lihvitud, silutud või tasandatud, harvem riibitud. Nõude maksimaalne läbimõõt asub valdavalt nivendil. Ornament on vähene ja paikneb üldiselt vaid nõude ülaosas – serva all ja kaelal . Ornamendielementidest esineb  täkkeid ja lohke. Omaette tüüpidena eristatakse Ranniku-Eesti muististest, peamiselt kivikalmetest leitud nööri- ja kammivajutistega kaunistatud peenkeraamilisi nõusid, mis kuuluvad eelrooma rauaaja teise poolde. Nöörijäljendid on peened ja sageli siksakmotiivis nõu võrikul. Kammivajutised paiknevad üldiselt ühe reana õlal, kaelal või serval.  
Eelrooma rauaaegseid nöörornamendiga savinõusid on leitud Lääne- ja Loode-Eestist. Erinevalt kiviaegsest nöörkeraamikast kaunistati neid nõusid tavaliselt siksakilise nöörvajutusega. Savi sisse segati paepuru, mis põletamisel välja pudenedes jättis nõule urbse pinna.
Kammornamendiga savinõusid on Eestist leitud vähem ja üldiselt ei peeta sellist kaunistusviisi Eesti rauaajale omaseks . Eeskujud on ilmselt pärit Läänemere kagurannikult. Üks Eestist leitud pott ongi ilmselt Ida-Preisimaalt sisse toodud.
Kagu-Eestis ja mujalgi, kus nöör- ja kammornamendiga nõud levinud ei olnud, kasutati edasi juba pronksiajast tuntud nõupinna riipimist ja tekstiilvajutusega katmist.
Joonis 5. Savinõu
Kokkuvõte
Võiks arvata, et sellest perioodist on vähe infot – oli see ju nii ammu – aga tegelikult on lugu vastupidine .
Eelrooma rauaajast on teada hoopis rohkem muistiseid kui eelnevast perioodist, sellepärast on ettekujutus sellest perioodist hoopis üksikasjalikum. Endistviisi on küll vähe teada asulakohti, see-eest ilmuvad nüüd aga kivikalmed, mida on maastikul kergem leida.
Kõige enam leiab muistiseid ja asulakohti sel perioodil Muhu saarelt ning Saaremaalt . Suhteliselt vähe tähelepanu on pööratud kesk-Eestile. Suur osa oli muinaspõldudel, tolleaegne inimene haris meelsasti üles kerge paepealse mullaga alad, mis hiljem on muudetud karjamaadeks. Paremini säilinud muinaspõllud on Saaremaal teada Võhma piirkonnast . Üleminek põllumajandusele kui peamisele elatusalale tõi kaasa muutused ühiskondlikus struktuuris ning valitsevad ideoloogias. Milline tollane ühiskond täpselt oli, on tänapäeval raske otsustada. Arheoloog Priit Ligi on väitnud, et hiljemalt alates nooremast pronksiajast võib Eestis rääkida suhteliselt arenenud võimusuhetega ühiskondlikust korraldusest. Kuna umbes samal ajal võeti eesti keeles kasutusele „Kuningas“, siis võib arvata, et tollaseid pealikke nimetati kuningateks ning oma tänapäevase sisu sai see hoopis hiljem.
Eelrooma rauaaegse asustuse olemasolu üle võime otsustada peamiselt kivikalmete järgi, kuna avaasulaid sellest perioodist praktiliselt kaevatud ei ole. See võib olla tingitud ekstensiivsest põlluharimisest.
Kindlustatud asulate uurimine sai alguse Asvast Lõuna-Saaremaalt, mispärast on taoliste asulate kultuuri nimetatud vahel Asva kultuuriks. Kokku on seda muistist läbi kaevatud umbes kuuendik. Leitud on enam kui 32 000 savinõukildu.
Mis puutub surnutele kalmesse kaasa antud panustesse, siis mandriga võrreldes ilmnevad Eesti saarte leiumaterjalis teatud erinevus. Üldiselt kalmete leiud sel perioodil suurenevad.
 Eelrooma ehk varase rauaaja esimesest poolest on Eestist leitud aga vähe raudesemeid: üks raudnaaskel, mis võib olla pärit veel pronksiaja lõpust; raudkäevõru; mõõk ja nuga . Need esemed on suure tõenäosusega Eestisse sisse toodud. Niisiis õpiti juba rauaaja alguses Eestis rauda tundma, kuid see ei omanud igapäevaelus veel erilist tähtsust. Küll kadusid eelrooma rauaajal lõplikult kasutusest kivist terariistad. Sõna „raud" on läänemeresoome keeltesse laenatud germaani keeltest ilmselt juba pronksiaja lõpus. See viitab sellele, et esimesed kokkupuuted selle metalliga toimusid skandinaavlaste kaudu.
Raud hakkas Eestis levima nooremal eelrooma rauaajal umbes alates aastast 200 e.Kr. Sellest ajast on teada ka esimesed tõendid rauasulatuse kohta Eestis. Raudtööriistad muutusid nüüd tavaliseks. Esialgu kasutati pronkskirveste eeskujul rauast õõskirveid, mida küll valamise asemel sepistati. Peagi hakati valmistama ka silmaga kirveid, mis olid esialgu üsna lühikesed ja kitsad.
Eelrooma rauaaega on nimetatud uurimiste keskpunktiks, sest alates sellest perioodist võib rääkida info rohkusest.
10