Eesti ajalugu 1920-1940 (3)

Kooli nimi
Referaat
Eesti ajalugu 1920-1940
Koostaja:.................
.....klass
Juhendaja:...............
Koht, millal
Sisukord
1. Sisepoliitika ............................................................................................3 – 5 lk
2.Välispoliitika..........................................................................................6 – 8 lk
3. Majanduspoliitika .................................................................................9 – 11 lk
4.Kultuuripoliitika..................................................................................12 – 13 lk
5.Vabadussõjalased.........................................................................................14 lk
6. Konstantin Päts....................................................................................15 – 16 lk
7.Kasutatud kirjandus.....................................................................................17 lk
Sisepoliitika
Eesti parteisid ei saa iga kord käsitleda kui mingi sotsiaalse kihi aktiivsema osa organisatsioone kindlakujulise poliitilise programmi elluviimiseks. Pigem oli tegemist mõttekaaslaste liitudega, mida ühendasid teatud majanduslikud või sotsiaalpoliitilised seisukohad. Sageli olid erakondade programmilised dokumendid ebamäärased, lubamata teha kindlamaid järeldusi erakondade poliitiliste vaadete kohta.
Parempoolseimaks erakonnaks olid Põllumeeste Kogud , mis kasvasid välja 1917.aastal tekkinud Maarahva Liidust . Organistatsioon muutus aja jooksul talurahva ja põllumajandusega seotud linnakodanluse parteiks. Selle liikmeid ühendas üks huvi – põllumajanduse edendamine suurtalude soodustamise teel. Erakonna liidriteks olid K.Päts, J.Laidoner, J.Teemant, J.Hünerson.
30.novembril 1918. aastal ühinesid Eesti Demokraatlik Erakond ning Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond Eesti Rahvaerakonnaks. See koondas peamiselt Lõuna-Eesti rahvuslikke ringkondi nii inteligentsi, linnakodanluse kui ka talurahva hulgas. Tegemist oli mõõdukas-liberaalse erakonnaga, mis rõhutas oma täielikku toetust Ajutisele Valitsusele ja Maanõukogule, teatades, et ta peaeesmärgiks on iseseisev Eesti Vabariik. Rahvaerakonna ridadesse kuulusid näiteks J. Poska , J.Jaakson, J.Tõnisson, A.Bachmann, P.Põld, K-E. Sööt jne.
Rahvaerakonnast eraldus 1919. aastal Kristlik Rahvaerakond . See ühendas rahva klerikaalsemat osa, kes polnud rahul kiriku osatähtsuse vähenemise ja kristliku moraali nõrgenemisega. Kristlastega liitus mitmeid haritlasi, sh kooliõpetajaid, kelle arvates on kristliku kõlbuse normid ainsaks ühiskonnaelu vundamendiks . Kümnendi teisel poolel hakkas kristlaste osakaal langema ning nad muutusid peamiselt kirikukoguduste varade ja õiguste kaitsjateks.
1917-1919 aasta üks kõige mõjukamaks parteiks tõusis Eesti Tööerakond, erakond evolutsioneerus küll vasakult tsentrisse, kuid sinna jõudis ta siiski paari aasta pärast.Partei eesmärgiks oli keskkihtide elujärje tõstmine sotsiaalsete uuenduste teel. Tööerakonna liidrite hulka kuulusid Otto Strandman, Ado Anderkopp, Juhan Kukk, Ants Piip .
1923. aastal eraldus Tööerakonnast Asunike Koondis , mis ühendas väikemaapidajaid, eeskätt asundustalude omanikke. Asunike Koondise juhtideks olid Oskar Köster, Rudolf Penno , Otto Tief . Poliitilise spektri vasakpoolsesse ossa kuulus Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei (ESTP). ESTP-s kujunes välja kaks tiiba: parempoolset esindasid August Rei, Karl Ast, Aleksander Oinas; vasakpoolset – Mihkel Martna , Aleksander Jõeäärm Eruch Joonas.
3
Eesti enamlasi ühendavaks organisatsiooniks jäi 1920. aasta novembris vormiliselt iseseisvunud Eestimaa Kommunistlik Partei. Sisuliselt juhiti seda kui Kominterni sektsiooni Moskvast. Eestis oli selle tegevus keelatud, seetõttu oldi sunnitud tegutsema põranda all. Loetletud suurte parteide kõrval tegutsesid pisirühmitused, nagu Majaomanike Liit, Üürnike Liit, Vene Rahvuslik Liit jmt.
Eesti Vabariigi põhiseaduse koostamine tõstatus tähtsaima ülesandena Asutava Kogu ette juba kokkuastumisel. Pärast pikemaajalisi eeltöid jõuti 15. juunil 1920. aastal konstitutsiooni vastuvõtmiseni. Vastavalt põhiseadusele oli Eestis kõrgeimaks võimukandjaks rahvas. Rahvale anti võimalus teostada oma võimu parlamendivalmimiste, rahvaalgatuse ja rahvahääletuse kaudu. Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu – ühekojaline parlament , mille 100 liiget valiti iga kolme aasta tagant rahva poolt. Valimisõigus oli üldine alates 20. eluaastast, hõlmates võrdselt nii mehi kui naisi. Täidesaatvat võimu teostas valitsus, mis vastutas Riigikogu ees. Valitsusse kuulusid ministrid ja riigivanem. Viimane täitis peaministri rolli, millele lisandusid mõningad riigipea funktsioonid – riigi esindamine mitmesugustel ametlikel puhkudel. Kohalikel omavalitsustel (maa-, linna-, alevi- ja vallavolikogudel ja –valitsustel) oli kohalike asjade otsustamisel suur iseseisvus . Põhiseadusega kehtestati laialdased kodanikuõigused. Neist olulisemaid olid kodanike täielik võrdsus seaduste ees, vaatamata rahusule, soole, usule, varanduslikule seisusele jne.   Kaitseseisukord , mis oli algselt mõeldud ajutisena, püsis kuni 1934. aastani, mil see muudeti üleriigiliseks.
1920. aastal valiti Riigikogu esimene koosseis.  Oma esindatust suurendaid Põllumeeste Kogud ja tsentrisse kuuluvad rühmitused. Keskerakonnad said edaspidigi üle kolmandiku häältest, mis aga killunesid mitme tsentrumisse kuuluva väikepartei vahel. Erakondade paljusus tähendas seda, et ükski partei polnud üksinda suuteline looma tugevat valitsust. Mõeldavaks osutusid vaid koalitsioonivalitsused, milles osales vähemalt 3, aga enamasti 4 või 5 erakonda. Koalitsioonileppe sõlmimisel tehti ajutisi kompromisse, mis mõne aja möödudes viisid omavaheliste lahkhelideni ja valitsuskriisini. Aastatel 1921- 1931 tegutses Eestis 11 valitsust, mille keskmiseks elueaks kujunes 11 kuud.
Kümnendik alguse suurimaks probleemiks oli Eesti iseseisvuse vastane tegevus. Sellega olid seotud 1)Vene impeeriumi taastamisest unistavad vene emigrandid , kes suhtusid eitavalt kõikidesse iseseisvunud väikerahvastesse; 2) baltisaksa parunid , kes igatsesid tagasi endisi privileege ja majanduslikku ülemvõimu; 3) kommunistid , kelle selja taga seisid Komintern ja Nõukogude Liidu valitsus. Just kommunistide põrandaalune tegevus kujutas enesest suurimat ohtu. EKP tegutses Moskvas käskude kohaselt ja toetusel. Selle programmis seati üles Eesti valitsuse kukutamise, nõukogude võimu kehtestamise ja Nõukogude Liiduga ühinemise nõue. Nõudes avalikult vaid töörahva elukvaliteedi parandamist, valmistus EKP samal ajal salaja relvastatud võimuhaaramiseks.
4
Mäss teostati 1. Detsembril 1934 aastal, mil umbes 300 relvastatud võitlussalklast tungis Tallinnas kallale valitsusasutustele, sidekeskustele ja väeosadele. Selle käigus hukkus 21 rahulikku kodanikku ja 20 mässulist, suur oli sõjakohtute otsusel hukatute arv.
Mäss kujunes EKP jaoks enesehävitamiseks, kuna rahvas pööras vägivallavalitsejatele kindlalt selja. Kümnendi lõpus oli parteil Eestis vaid umbes 3000 liiget, kellest üle poole olid vangistatud. Kommunistidest lähtuvalt ohu tunnetamine sundis erakondi tihedamalt koonduma, unustades ajutiselt omavahelised lahkhelid . Võitluseks riigivastaste jõududega võeti parlamendis vastu riigikorra kaitse seadus ja pandi uuesti alus kodanike vabatahtlikule relvaorganisatsioonile – Kaitseliidule. Kaasmaks vähemusrahvusi, võeti vastu kultuuromavalitsuste seadus, mis andis Eestis elavaile muulastele avaraid võimalusi rahvuskultuuriliste küsimuste lahendamisel. Eesti rahvusvahelist positsiooni aitas tugevdada otsus maksta baltisaksa mõisnikele tasu maareformi käigus võõrandatud valduste eest. Tänu nimetatud sammudele ja majandusraskuste ületamisele stabiliseerus kümnendi lõpus Eesti sisepoliitiline olukord tunduvalt. Mindeid uusi vapustusi ei olnud ette näha.
5
Välispoliitika
VÄLISSUHTLEMISE ALGUS
Eesti iseseisev välissuhtlemine algas praktiliselt juba enne riikliku iseseisvuse väljakuulutamist. 1918. aasta algul pidasid eesti poliitikud Petrogradis lääne diplomaatidega läbirääkimisi, et selgitada välja Inglismaa, Prantsusmaa ja USA suhtumine Eesti iseseisvumisse. Algul kujunes Eesti diplomaatia "peakorteriks" Stockholm , hiljem suunduti ka mujale Euroopasse. Noore riigi diplomaatia esimesi suuri saavutusi oli see, kui Prantsusmaa, Itaalia ja Inglismaa tunnustasid Eestit. Välisriigid ei kiirustanud Vene impeeriumi lagunemise käigus tekkinud iseseisvusele pürginud riike diplomaatiliselt tunnustama , nende iseseisvust peeti ajutiseks, samasugune hoiak oli ka Eesti suhtes. Vabadussõja lõppedes suutis Eesti end iseseisva riigina tõestada, seetõttu tunnustati teda juriidiliselt ka teiste lääneriikide poolt. 1921. aasta septembris võeti Eesti Vabariik vastu Rahvasteliidu liikmeks.
JULGEOLEKUPROBLEEMID ESIKOHAL
Eesti Vabariigi välispoliitika põhiprobleemiks oli riigi iseseisvuse, suveräänsuse ja julgeoleku tagamine. Eesti oli huvitatud headest suhetest kõigi riikidega, esmajoones suurriikide ja lähemate naabritega . Eesti orienteerus tihedale koostööle Läänega, kelle abil saavutatud iseseisvus ja kelles nähti edaspidigi noore riigi sõltumatuse tagajat. Eesti diplomaatia püüdis Inglismaas äratada huvi Eesti vastu ja taotles brittide kohalolekut Läänemerel. Kuigi Inglismaa ja Prantsusmaa olid huvitatud Balti riikide püsimisest, andis nende valitsused selgelt mõista, et mingeid julgeolekutagatisi Balti riikidele ei anta ja agressiooni korral pole neil abi loota . Asjata lootsid Eesti poliitikud heanaaberlike suhete sisseseadmst Venemaaga. Nõukogude kommunistliku režiimi olemus normaalseid suhteid "kodanliku" riigiga ei võimaldanud. Oma võimu kindlustanud enamlased polnud kaotanud lootust päästa valla maailmarevolutsiooni ja nihutada riigipiire lääne poole. Sõjas lüüa saanud Saksamaa konkureeris edukalt Inglismaaga Baltimaade turgudel ja taastas kiiresti oma positsioonid Eesti majanduses. Eesti suhteid Weimari vabariigiga komplitseeris radikaalne maareform ja baltisakslaste intriigid.
6
BALTI RIIK
Eesti diplomaatia eesmärgiks oli Läänemere piirkonnas sõjalis-poliitilise liidu loomine Skandinaaviamaade, Soome, Poola ja Balti riikide osavõtul. Välja sellest midagi ei tulnud riikide erihuvide ja vastuolude tõttu. Neil oli ka piisav põhjus, ei soovitud võtta julgeolekuriske ning siduda end väikeste ja nõrkade Balti naabritega. Omavahel tülitsesid Poola ja Leedu. Balti liidu sõlmimist takkistas Nõukogude ja Saksa diplomaatia aktiivne vastutegevus, kes ei soovinud blokkide tekkimist oma piirkondadel . Neil põhjustel ebaõnnestusid 1920. aastail katsed sõlmida suurt Balti liitu ja Põhja blokki.
RAHVASTELIIT
Eesti välispoliitika oli kaitseloomuga ja tugines Versailles ' süsteemile, mida tahtsid revideerida Baltimaade suured naabrid Saksmaa ja Venemaa. Eesti ühines kõigi võimalike lepingutega, mis aitasid kindlustada julgeolekut ja vältida sõjalisi konflikte Euroopas. 1933. aastal kirjutas Eesti koos NSVL jt riikidega alla agressiooni määratlemist Londoni konventsioonile, mis keelustas sõjalise kallaletungi . Kollektiivse julgeolekusüsteemi rajamisel tegid väikeriigid panuse Rahvasteliidule, mille põhikiri kohustas liikmeid üksteist agressiooni korral sõjaliselt toetama. Ühtlasi tähendas see orienteerumist Suurbritanniale ja Prantsusmaale, kuna just need riigid etendasid Rahvasteliidus juhtivat osa. Rahvasteliidust rahutagajat ei saanud, sest Jaapan, Saksamaa, Itaalia astusid sellest välja ning NSVL heideti välja. Kollektiivse julgeoleku poliitikat tabas täielik läbikukkumine.
7
SUHTED TEISTE RIIKIDEGA
Eesti suhtes välisriikidega oli eriline koht Soomel . Soome oli esimene riik, kellelt loodeti abi ja tuge. Eesti-Soome suhteid varjutas salajane piiritusevedu Eestist Soome, autoritaarse korra kehtetamine Eestis, baaside leping ja Eesti valitsuse käitumine Talvesõja ajal. Üldiselt olid Eesti-Soome ametlikud suhted ratsionaalsed ja kohati isegi jahedad, mitteametlik läbikäimine hõimurahvaste vahel oli seevastu väga elav. Eesti ja Soome tegid edukat sõjalist koostööd Soome lahe kontrollimisel.
Eesti-Läti koostöö sai alguse ühises võitluses riikliku isesesivuse eest, kus Eesti Lätit tõhusalt toetas. 1932. aastal sõlmis Eesti Lätiga poliitilise ja sõjalise koostöölepingu. 12.septembril 1934. aastal kirjutati Genfis alla Eesti, Läti ja Leedu üksmeele ja mittesõjalise koostöö lepingule, mida on nimetatud Balti Antantiks.
Venemaalt lähtuv oht Eesti iseseisvusele oli kõige lähem ja vahetum. Eesti suhted idanaabriga olid väliselt suhteliselt korrektsed, end tegelikult üsna pingelised . Neid suhteid reguleeris lepingute süsteem, mis lähtus Tartu rahulepingule. 1920. aastate esimesel poolel lähtus NSVL maailmarevolutsiooni ideest ja püüdis Tartu rahulepingut rikkudes Eesti iseseisvust sisemise õõnestustööga hävitada, sama aastate teisel poolel suhted paranesid. 1927. aastal sõlmiti piiritülide rahumeelse lahendamise konventsioon , 1929. aastal Eesti-Nõukogude kaubaleping, 1932. aastal mittekallaletungileping ja lepituskonventsioon. Kaubandussuhteid püüdis Moskva kasutada Balti riikidele poliitilise surve avaldamiseks ja nende vahele kiilu löömiseks
SÕJAOHU KASV
Saksamaa tugevnemisega ja natside võimutulek muutis jõudude vahekorda Euroopas. Seoses ebaõnnestunud katsed sõlmida Ida-Euroopas kollektiivse julgeoleku lepinguid, ei jäänud Eesi puutumata. 1935. aastal sõlmisid Suurbritannia ja Saksamaa mereväelepingu, millega Läänemeri läks Saksamaa sõjalaevastiku atmosfääri. Eesti jäi kahe totalitaarse suurvõimu - natsliku Saksmaa ja stalinliku Nõukogude Liidu - vahele. Eesti pidi poliitikas arvestama mõlema poolega. Balti riikidele hakati üha tungivamalt peale suruma sõjalist liitu, et saada seal sõjaväebaase. 1938. aasta algul muutus olukord Eesti-Vene piiril järsult pingeliseks seoses idanaabri provokatsioonidega, mis nõudis inimohvreid. NSVL andis Eestile ja Lätile mõista, et ta ei luba Saksamaa domineerimist Balti regioonis. Eestil kui väikeriigil puudus motivatsioon sõdimiseks ühel või teisel poolel. 1938. aastal detsembris deklareeris Eesti neutraliteeti, millel puudus aga reaalne jõud ja rahvusvaheline tunnustus. 8
Majanduspoliitika
TÖÖSTUS MAJANDUSKRIISINI
Riikliku iseseisvumisega said eestlased võimaluse ise otsustada oma maa ressursside kasutamise üle. Kõige tähtsamaks ülesandeks oli endise Vene impeeriumi provintsi majanduselu ümberkorraldamine sõltumatu väikeriigi võimalusi ja vajadusi arvestades, uute turgude leidmine ja integratsioon maailmamajandusse. Alustada tuli äärmiselt ebasoodsas olukorras: sõdades ja okupatsioonides laastatud majanduse taastamiseks polnud piisavalt rahalisi vahendeid, siseturg oli kitsas , rahva ostujõud madal, välismajandussidemete perspektiivid ülimalt ähmased.
Sõjajärgsele langusele järgnes majanduslik tõus. Aastail 1920-1923 valitses riigi majanduspoliitikas tööstust eelistav suund. Kergekäeliselt võeti ja anti laenu ning peagi oli Venemaalt saadud kullast järel vaid riismed. Suured riiklikud krediid eksporttööstuse arendamiseks ei õigustanud end, sest Nõukogude turg jäi praktiliselt suletuks . Enamus uusi ettevõtteid läks peagi pankrotti , laenurahaga spekuleerimine võttis tohutu ulatuse, tekkis rahanduskriis.
1924.aastal võttis Otto Strandmani valitsus suuna põllumajanduse ja siseturgu rahuldava tööstuse toetamisele. Mittevajalikud suurettevõtted suleti või profileeriti ümber, kodumaist tööstust kaitsti kõrgete tollidega. Ülemaailmne majanduskriis saavutas Eestis kõrgpunkti aastail 1932-1933. Suurtööstuse toodang vähenes kolmandiku, talude tulud poole võrra. Kriis haaras kõiki, häda ja viletsust oli igal pool. Töötude arvud kasvasid ning seda püüti leevendada hädaabitöödega.
SÕJAEELNE TÖÖSTUSLIK BUUM
Pärast krooni devalveerimist hakkas majandus toibuma ja järgmisel aastal algas majanduses tõus. Eesti majanduse mootoriks oli eksport ja investeeringud, mis tagasid majanduskasvu, efektiivsuse ja konkurentsivõime. Riigieelarve puudujääk kaeti välislaenudega. 1930. aastail rahuldas tööstus peamiselt siseturgu, sest majandusliku autarkia ja kõrgete tollibarjääride tõttu oli maailmaturg ahenenud. Loodi uusi ettevõtteid, moderniseeriti tehnoloogiat. Kõige kiiremini arenes põlevkivikeemiatööstus. Riigi reguleeriv osa majanduses suurenes, tugevnes riiklik sektor , hakati soosima rahvuslikku kapitali.
9
Eesti tähtsaimad tööstusharud olid tekstiili-, keemia-, toiduainete-, metalli-, paberi-, puidu-, mineraalainete töötlemise ja nahatööstus. Eestis valmistati lennukeid, laevu, vedureid, põllumajandusmasinaid, võidusõidupaate, raadioaparaate ja moodsaid sidevahendeid, lifte, külmutusseadmeid, elektrimasinaid jm. Eesti tööstuse kaasajastamine sai võimalikuks tänu Saksa, Briti ja Skandinaavia välisinvestoritele. Eesti oli muutumas agraarmaast tööstuslikuks riigiks. Kogu maad kattis autobussiliinide tihe võrk. Eestil oli regulaarne laeva-ja lennuühendus paljude Euroopa riikidega. Siinsetes merekuurorites suvitas tuhandeid välismaalasi, peamiselt rootslasi.
RADIKAALNE MAAREFORM
Tööstuse edusammudele vaatama jäi Eesti põllumajandusmaaks. Elu maal muutis uueks maareform, millega võõrandati baltisaksa mõisnike maaomand koos hoonete, loomade ja inventariga. Võõrandatud maal rajati 56 000 uut talu. Esmajoones said maad Vabadussõjast osavõtnud sõdurid ja ohvitserid, kõigepealt Vabadusristi kavalerid . Maareformiga muutus Eesti väiketalude maaks. Maata talurahvast kujunes aegapidi agraarne keskklass.
PÕLLUMAJANDUSE ÜLDPILT 1930.AASTAIL
Põllumajanduse areng oli stabiilne, külvipind ja loomade arv kasvasid isegi kriisiaastail. Suurenes põldude saagikus ja Eesti maaviljelus jõudis Euroopa keskmise taseme lähedale rukki ja kartuli osas. Rohkem hakati kasutama masinaid, kuid hobune jäi ikka asendamatuks. Põllumajanduse juhtiv haru oli endiselt loomakasvatus ja piimakarjakasvtaus, mis andis ka suurema osa ekspordist. Eesti põllumajandus tootis kaugelt enam kui siseturg suutis tarbida. Maal kerkisid moodsas piimatalituste hooned. Tervikuna ületas Eesti põllumajandus Esimese maailmasõja eelse taseme. Elu maal muutus kahekümne aastaga märksa paremaks. Uued taluhooned olid uhkemad, maarahvas hakkas kandma linnast ostetud riideid ning maale jõudis veo- ja sõiduautod, enamikul olid jalgrattad. Jõukamad talud hakkasid pöörama tähelepanu heakorrale, rajati eksootiliste taimedega iluaedu ja parke.
10
VÄLISKAUBANDUS
Majanduse piiratud mahu tõttu oli väliskaubandusel Eestile suur tähtsus. Eesti eksportis põllumajandussaadusi, tööstuskaupu, toorainet ja pooltooteid, importis tööstustoodangut ja toorainet. 1936. aastal oli Eesti väliskaubandussidemed rohkem kui 100 riigiga, ülekaalukalt olid esikohal Suurbritannia ja Saksamaa. Kahekümne aastaga oli Eesti saavutanud endale kindla koha rahvusvahelistel turgudel. Iseseisva Eesti majanduspoliitika oli aktiivne, seda toetas riigi üha suurenev võimekus. Selle tõendiks on kaunid ehitised ja elujõulised ettevõtted. Majanduses olid viimased Teisele maailmasõjale eelnenud aastad kõige edukamad .
SOTSIAALOLUD
Eesti elatustase jäi arenenud lääneriikide ja Põhjamaade omast tunduvalt maha, kuid oli Ida-Euroopas keskmisel tasemel ja ligilähedaselt sama kõrge kui Ungaris, Poolas ja Lätis, ent kõrgem kui Balkanimaades. 1937. aastaks lahenes pea täielik tööpuuduse probleem, mis oli linnarahvale suurim nuhtlus . Kolmekümnendate teisel poolel tõusid palgad nii tööstuses kui põllumajanduses. Paraku jäi Eesti Vabariigi eluiga liiga lühikeseks, et jõuda realiseerida kõiki omariiklusest tulenevaid võimalusi. Kui Eesti oleks säilitanud isesesivuse, võinuks ta tänapäeval seista majanduslikult kõrgel arenenud riikide hulgas.
11
Kultuuripoliitika
Omariiklusaastate suurimaks saavutuseks oli Euroopa tasemel seisva rahvuskultuuri väljaarendamine. Esmakordselt sai eesti kultuur riikliku tähelepanu ja toetuse osaliseks, kadus oht kaotada rahvuskultuur saksastumise või venestumise läbi. Vabariigi algusaastail oli majandusliku kitsikuse tõttu raske saavutada märgatvat edenemist kultuurielus , ent juba 1925. aastal jõuti kultuurkapitali loomiseni. Vajalikud summad laekusid mitmesugustest maksudest, sisstetulek jagati mitmesuguste kultuuride vahel ära. Kultuuri professionaliseerumisele aitas kaasa eesti keele kaasjastamine ja kasutusvaldkonna laiendamine. Tänu sellele sai teoks emakeele haridus algkoolist kõrgkoolini. Professionaliseerumise protsessidele aitasid kaasa ka loodavad kutseühingud. Iseseisvusaastail laienes märgatavalt kultuurikontaktid ning eesti kultuur vabanes ühekülgsetest saksa ja vene mõjudest. Valitsevaks said põhjamaade ja inglise-prantsuse kultuuriorientatsioonid. Samaaegselt tutvustati üha laialdasemalt eesti kultuurisaavutusi: välismail toimusid kunstinäitused, teatrite ja kooride külalisesinemised. Kultuurielu kiire kaasajastumine ei tähendanud traditsioonilise rahvakultuuri hääbumist. 1930. aastate teisel poolel ilmnesid kultuurielus mõningad negatiivsed nähtused. Vaikiv ajastu pidurdas kultuuri kulgemist , sest piirati loomevabadust. Üks osa loovisikutest läks kaasa rahvusühtsuse propagandaga ja teine osa tõmbus tagasi ning hakkas vaikselt protesteerima diktatuuriilmingute vastu.
Eesti koolikorralduse aluseks oli ühtluskooli põhimõte: likvideeriti koolitüüpide paljusus ning kooskõlastati erinevate kooliastmete programmid. Aastail 1920-1934 oli koolisüsteemis algharidus maksuvaba ja kohustuslik ning keskharidus vabatahtlik ning maksuline. 1934. aastal haridusreformiga kavatseti minna üle 4-klassilisele kohustuslikule algkoolile, millele järgneks 5-klassiline keskkool ja sellele omakorda 3-klassiline gümnaasium. See reform polnud eriti meeltmööda sest alghariduse tase langes ning maksuline õppeaeg suurenes. Koolireformi teine etapp teostati 1937. aastal. Lisaks kolmele kooliastmele tekkis nüüd kaks erinevat suunda. 1939/40. õppeaastal muutusid kutsehariduskeskused populaarseks. 01.12.1919. aastal toimus Tartu Ülikooli avaakatus. Esialgu võeti ülikooli vastu keskhariduse baasil ilma igasuguste eksamiteta, mistõttu üliõpilaste arv tõusis enneolematule tasemele . 1930. aasta teisel pool hakati teostama üliõpilaskandidaatide valikut, mis osalt oli põhjustatud asjaolust, et vähem kui pool sisseastunutest jõudis lõpudiplomini.
12
Omariikluse algusaastail oli teadustöö seis Eesti üsna halb. Enamiks vene ja saksa rahvusest õpetlastest oli lahkunud ning nende juhtimisel töötanud teadusseltside tegevus hääbumas. Siiski hakkas olukord tasapisi paranema. Uuele elule äratati ülikooli juures tegutsenud teadusseltsid, näiteks Loodusuurijate Selts. Põhiline tähelepanu pöörati neil aastail rahvusteadustele. Suurimate saavutusteni jõuti eesti keele, ajaloo, geograafia ja botaanika uurimisel . Eesti teaduselu küpsuse tõendina valmis aastail 1932-1937 8-köiteline "Eesti Entsüklopeedia".
1920. aastate esimesel poolel domineeris poeesia proosa üle ning eelistuimaks kirjandusvormiks jäi endiselt uusromantism. Proosaloomingus olid esikohal lühivormid, peamiselt novellid. Romaanidest võib sel perioodil nimetada A.H. Tammsaare "Kõrboja peremeest " ja M.Metsanurga "Taavet Soovere elu ja surma". Kümnendi keskel toimus murrang, uusromantism asendus uusrealismiga. Esikohale tõusis proosa ja eeskätt romaanižanr. 1930. aastate keskpaigas toimus teine murrang. Proosalooming jäi küll esikohale, kuid tagasihoidliku kunstiväärtusega olustikuline realism läks üle kunstiküpsemaks psühholoogiliseks realismiks.
Muusikaelu areng jätkus kiires tempos tänu juba varasematele tradistioonidele. Olemasolevad laulukoorid ja orkestrid asendustid uutega ning laienes muusikaga tegelevate inimeste ring. 1921. aastal loodi Eesti Lauljate Liit. Üldlaulupeod toimusid iga viie aasta tagant. 1928. aastal valmis Eestis meie esimene ooper – Evald Aava "Vikerlased". Seoses filmikunsti arenguga levis 1930. aastatel ajaviitemuusika.
Iseseisvusperioodil kujunes ainuvalitsevaks keskuseks eesti teatrielus Tallinn.
Eriti silmapaistvat edu saavutas "Estonia". 1926. aastal loodi Tallinna Töölisteater ning tema repertuaar koosnes põhiliselt lihtsakoelisematest rahvalikest tükkidest. Tartu " Vanemuine " põdes pärast K.Menningi lahkumist tekkinud kriisi ega suutnud tõusta "Estonia" ja Draamatearti tasemele. Samal ajal arenes ka rahvuslik filmikunst.
1922. aastal loodi Eesti Spordi Keskliit . 1934. ja 1938. aastal toimusid Eesti Mängud – spordipeod, mis propageeris kehakultuuri. Alates 1920. aastast osalesid Eesti sportlased olümpiamängudel. Suurimat edu saavutasid maadlejad ja tõstjad.
13
Vabadussõjalased
1929. aastal oli Vabadussõja veteranide organisatsioonide baasil moodustatud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, mille esialgseks sihiks oli oma liikmeskonna majandusliku olukorra parandamine, sõjamälestuste jäädvustamine ja Vabadussõja-aegse vaimsuse säilitamine. Eestit tabanud kriiside keerises ei suutnud aga EVKL jääda poliitiliselt erapooletuks, vaid sekkus erakondlikusse võitlusesse. 26. jaanuaril 1930 pidasid EVKL oma I kongressi, osales 60 delegaati. Kongressil kritiseeriti teravalt erakondlikku korrupatsiooni ning liidu etteotsa valiti vandeadvokaat Artur Sirk ning kindral Andres Larka ja Ernst Põdder. 22.märtsil 1931. aastal toimuval EVKL II kongressil osaleb 113 delegaati. Kongressil otsustati avaldada parlamendile ja valitsusele survet , et põhiseaduse muutmise ettepanek toestataks. Nende nõudmised põhiseaduse muutmiseks olid järgmised: laialdaste volitustega riigipea, 50-liikmeline Riigikogu ja isikuvalimised. Vapsid kuulutasid välja uue vabadusvõitluse. Novembri alguses teatatakse vabadussõjalaste häälekandjas: "Klassivõitluse põhimõttele tuleb vastu seada rahvusliku ja riikliku ühtsuse, riikliku terviku idee."
10.novembril 1932. aastal esitavad vabadussõjalased seaduseelnõu põhiseaduse muutmise kohta. Projekt näeb ette vähendada Riigikogu liikmete arvu poole võrra, seada sisse suurte õigustustega presidendi ametikoht ja asendada propotsionaalsed valimised isikuvalimistega. 22.novembril moodustab Riigikogu uue põhiseaduse väljatöötamise komisjoni, kuid see ei võta vabadussõjalaste pakutud varianti aluseks. Aastal 1933 14.-16. oktoobril toob Eesti kolmas rahvahääletus üllatuse: vapside pakutud põhiseaduste muudatuste poolt on 416 878 hääletanud ja vastu 156 894. Hääletamas käis 77,9% hääleõiguslikest kodanikest.
Vabadussõjalaste tegevuses on nähtud kahe maailmasõja vahelise Euroopale iseloomuliku autoritaarse korra propageerijate liikumise Eesti varianti. Tõepoolest oli vapside iseloomulikud juhikultus , rahvusühtsuse propageerimine, kutsekodade eelistamine poliitilistele erakondadele. Esitati demagoogilisi süüdistusi ja lubadusi. Tegemist polnud ju välismaallastest eeskujude jäljendamisega, vaid Eesti keerukast olukorrast võrsunud massilise rahvaliikumisega, millele andis jõudu juurde majanduskriis.
14
Konstantin Päts
Tahkuranna Pätsi talus sündis tulevase Eesti iseseisvuspäeva eelõhtul, 23. veebruaril 1874 Jakob Pätsile ja Olga Pätsile teine poeg, kes ristimisel sai nimeks Konstantin. Jakobit ja Olgat õnnistati kokku kuue lapsega, kellest ainult üks oli tütar. Konstantini varajane lapsepõlv suure pereliikmena oli muretu ja turvaline. Mere lähedus avaldas sirguvale lapsele oma mõju. Meri pakkus avarust ja lasi aimata kaugete võõraste maade olemasolu.
Konstantin alustas kooliteed Tahkurannas, kus tal tuli kõndida paari kilomeetri kaugusele koolimajja. Takhuranna koolis sai Päts käia vaid aasta, sest isa otsustas kolida Pärnusse ning seal jätkus Konstantini koolitee õigeusu kihelkonnakoolis. Kool oli venekeelne . Konstantin õppis hästi, tema lemmikaine oli kreeka keel ning ta armastas lugeda Homerose värsse. Juba noorelt tundis ta huvi ühiskondlike ja poliitiliste probleemide vastu, milleks ammutas teadmisi ka õpilaste endi salajasest raamatukogust. Konstantin Päts õppis vaimulikus seminaris neli aastat, läbides selle üldharidusliku osa, pidi ta valima - kas koolist lahkumine või jätkamine ja õigeusu preestriks valmistumine. Ta otsustas õppida gümnaasiumi viimase aasta Pärnus. Konstantin pidi tublisti pingutama, sest gümnaasiumi programm erines suuresti seminari omast. Noorel Pätsil polnud aega lõbutseda, sest koolitee oli pikk- tal tuli kooli ja kodu vahet kõndida igal hommikul ja õhtul viis kilomeetrit. Pärnus lõpetas ta kooli 1894. aasta kevadel. Ta asus õppima Tartu ülikoolis õigusteadust. Pätsist sai jurist , õigusteadlane. Rooma õigus ja sellel põhinev Balti eraõigus said tema lemmikaineteks. Päts lõpetas Tartu ülikooli 1898 . aastal õigusteaduse kandidaadina. Noor jurist astus peagi vabatahtlikuna ajateenistusse tsaariarmeesse, teenistuskohaks sai Pihkva .
Konstantin Päts ei tahtnud Tartusse jääda, ta kolis Tallinnasse. Seal sai ta tööd vene advokaadi Bulazeli juures, kus talle eriti ei meeldinud. Õnneks avanesid uued võimalus, Tallinnas tegutses advokaadina eesti jurist Jaan Poska. Päts hakkas kohe täie jõuga tööle, Poska jättis endale ainult kõige tähtsamad asjad. Advokaaditöö Pätsi siiski ei köitnud ning töö Poska advokaadibüroos vältas umbes aasta (1900-1901). Päts kolis Tallinasse hea ajal, sest sajandi alguses olid sinna siirdunud teisedki samas radikaalses vaimus mõtlevad Tartu ja Peterburi ülikooli lõpetanud mehed. Radikaalide probleemiks oli oma häälekandja puudumine. Tuli üle minna sõnadelt tegudele ja asutada Tallinas uus sõltumatu ajaleht. Pätsi kirjas Ado Grenzteinile 1901. aasta mais sisaldub juba uue päevalehe asutamise mõte. Noored radikaalid asutasidki ajalehe Teataja , mille toimetajaks ja väljaandjaks sai Kontsantin Päts.
15
Loa saamine polnud sugugi kerge, sest eestikeelse ajalehe asutamisse suhtusid kahtlustavalt nii baltisakslased kui ka vene ametnikud., õnneks asi lahenes õnnelikult.
Tallinlased seadsid rahvusluse õhutamise kõrval esikohale majandusliku ja poliitilise võistluse. Nad leidsid , et eestlaste rahvustunne on nõrk nende majanduslike positsioonide hapruse tõttu. Selleks on vaja tõrjuda baltisakslased välja nii majandusest kui poliitikast . Koostöös venelastega saavutati ka esimene tõsine võit, milleni tartlased polnud küündinud. 1904 . aasta linnavolikogu valimistel võitis eesti-vene valimisblokk, tõrjudes sakslased linnavalitsusest välja. Konstantin Pätsist sai Tallinna abilinnapea.
1917. aasta juunis toimus Tallinnas esimene Eesti sõjaväelaste kongress. Päts valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimeheks. Konstantini Vabadussõja-aegse ja kogu poliitilise karjääri seisukohalt oli üks olulisemaid sündmusi see, et ta valiti üheks kolmest Päästekomitee liikmest. Täiesti lootusetuna tundunud olukorras otsustas Päätsekomitee käituda vastavalt oma nimetusele ja kuulutas Eesti iseseisvaks vabariigiks. Pätsist sai Eesti esimene peaminister . 24.aprill 1939 valitakse Konstantin Päts Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks.
Pärast presidendi ametist vabastamist siirdus Päts maale oma tallu . Maja valvati juba päris hoolikalt, nii et põgenemine juulikuu viimastel päevadel oleks olnud üha keerulisem. Kui arreteerijad tulid 30.07.1940 Kloostrimetsa majja, olid kohal ka Pätsi perekonnaliikmed. Pakkimiseks ei jäetud kuigi palju aega. Pärast Stalini surma viidi Päts ootamatult tagasi kodumaale Eestisse, Viljandi lähedale Jämejala vaimuhaiglasse. Päts oli oma ellujäämise kohta öelnud järgmist: "Mind Stalin kaitses, sest Soomes maapaos olles kunagi tõotasime teineteist hädaolukorras abistada - tänu Stalinile, et elan !" Päts sai Jämejalas olla vaid 11 päeva, sest teade tema viibimisest seal ei jäänud saladuseks ning inimesed hakkasid kogunema haigla juurde, et teda aidata. Jämejalast viidi Päts Buraševo psühhiaatrihaiglasse, kus ta 18.01.1956 suri. Vaimuhaige Päts ei olnud.
Konstantin Päts
16
Kasutatud kirjandus
1)M.Laur, A. Pajur, T. Tannberg. Eesti ajalugu II. Tallinn: Avita, 1995
2)M.Turtola. President Konstantin Päts: Eesti ja Soome teed. Tallinn, 2003
3)A.Adamson, T.Karjahärm. Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn, 2004
4)Eesti ja maailm XX sajandi kroonika I osa. Eesti entsüklopeediakirjastus, 2002
17