Eesti Vabariik (0)

Nõo Reaalgümnaasium
Eesti Vabariik 1920 -1940
Uurimustöö
Koostaja Maris Eglit
Juhendaja Ege Lepa
Nõo 2011

1. SISUKORD

1. SISUKORD 2
2. SISEPOLIITKA 3
3. VÄLISPOLIITIKA 6
4. MAJANDUSPOLIITIKA 8
4.1. Tööstus 8
4.2. Majanduse tõusuaastad 1925 – 1927. 9
4.3. Majanduse kriisiaastad 1930 - 1933. 9
4.4. Põllumajandus 9
4.5. Metsandus 10
4.6. Kalandus 10
4.7. Kaubandus 10
4.8. Transport 11
5. KULTUURIPOLIITIKA 12
5.1. Rahvaharidus 12
5.2. Muusika ja teater 12
5.3. Trükisõna 12
5.4. Usuelu 13
5.5. Kunst 13
6. VAPSID 14
7. KONSTANTIN PÄTS 15

2. SISEPOLIITKA

Eesti Vabariik sündis revolutsioonide ja sõdade keerises. Rahvusliikluse mõtet saatsid ja tugevdasid 1917. a. revolutsioonide demokraatlikud ideed. Revolutsioonilist radikalismi oli tunda ka vabariigi siseelu korraldamisel peale Vabadussõja lõppu. Pärast pikemat ja üsnagi rasket eeltööd võttis Asutav Kogu 1920. a. 15.juunil vastu põhiseaduse, mis hakkas kehtima sama aasta 21.detsembril. Põhiseadus järgis kodanliku demokraatia parimaid traditsioone. Selles tunnistati riigi kõrgeimaks seaduslikuks võimuks 100-liikmeline parlament – Riigikogu. Täidesaatev võim oli parlamendi poolt moodustatud valitsusel. See koosnes ministritest ja valitsuse juhist – riigivanemast. Põhiseadus deklareeris kodanike demokraatlikke õigusi ja vabadusi, isikupuutumatust, kodanike võrdsust seaduse ees, sõltumatult nende rahvuslikust kuuluvusest, usutunnistusest poliitilistest tõekspidamistest.

Üks vaieldavamaid küsimusi põhiseaduse väljatöötamisel oli riigipea , valitsuse ja parlamendi vahekordade kindlaksmääramine. Taheti, et vabariik oleks võimalikult demokraatlikum, et ühelgi tema kodanikul, sealhulgas riigipeal, poleks privileege, mille abil ta võiks rahva poolt usaldatud võimu kuritarvitada. Seepärast jaotati riigipea ülesanded võimalikult suures ulatuses valitsuse ja parlamendi vahel. Kõik valitsuse olulisemad otsused pidi kinnitama Riigikogu. Riigivanemat eraldas teistest valitsuse liikmetest põhiliselt vaid see, et temale olid pandud riigi esindusfunktsioonid. Taolise süsteemi juures oli Riigikogul erakordselt suur vastutus riigi ja rahva asjade ajamisel. Põhiseaduse järgi valiti Riigikogu 3 aastaks.

Eesti Vabariigil puudusid parlamentliku riigikorra kogemused ja traditsioonid. Paljudest poliitilistest parteidest ei kujunenud ükski nii tugevaks , et suutnuks moodustada pikema-aegselt tegutsevat valitsust. Erakondade omavaheline pingeline poliitiline võitlus tingis valitsuste kiireid vahetusi ja arvukaid valitsuskriise. 1918-1933 vahetus Eestis 23 valitsust. Riigivanematena tegutsesid K. Päts, O. Strandman, J. Tõnisson, A. Birk, A. Piip , J. Kukk, F. Akel , J. Jaakson, J. Teemant , A. Rei, K. Einbund . Minister sai keskmiselt ametis olla 1,5 aastat, kuid arvutused näitavad, et pooled valitsusliikmetest olid ametis alla aasta. Pikem valitsuskriis oli 1923. a. ja see kestis 58 päeva.

Riigikogu poolt vastu võetud seadustest , mis jõid kehtima pikaks ajaks ja aitasid ühiskonnaelu oluliselt reguleerida, võiks nimetada näiteks trükiseadust (1923), vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadust (1925), riigikorra kaitseseadust (1925) jt.

Valitsus teostas oma igapäevatööd ministeeriumide ja kohalike omavalitsusorganite vahendusel. 1920. aastail töötasid Siseministeerium, Kohtuministeerium, Välisministeerium, Põllumajandusministeerium, Kaubandus-tööstusministeerium, Rahaministeerium, Sõjaministeerium, Töö- ja hoolekande ministeerium , Haridusministeerium, Teedeministeerium.

Olulist osa valitsemise korraldamisel etendas Riigikontroll. Üldreeglina juhtisid ministeeriume oma ala hästitundvad ja avalikkuses tuntud kõrgema eriharidusega inimesed. Riigi sisepoliitilist stabiilsust, konstitutsiooni ja seaduste täitmist ning seesmist julgeolekut tagasid kohus, politsei, Kaitseliit ja kriitilistel momentidel ka sõjavägi. Üldine sisepoliitiline tegevussuund taotles äärmuslikke poliitiliste voolude tõkestamist. Esmajoones piirati neid poliitilisi voole, ka parteisid, mis oma programmdokumentides ja väljaannetes deklareerisid Eesti Vabariigi valitseva riigikorra kukutamist.

1920. aasta augustis anti välja sundmäärus, mis kuulutas osavõtu majanduslikust streigist kuriteoks. Paljud streikivaid töölisi arreteeriti ja 61 saadeti Eestist välja Nõukogude Venemaale. Töölisühinguid ja ajalehti suleti, töölisorganisatsioonide aktiviste arreteeriti ja karistati. Pealegi kehtis Eestis peaaegu kogu kodanliku vabariigi eksisteerimise jooksul kas täielik või osaline sõjaseisukord, mille ajal konstitutsiooniga lubatud kodanlik-demokraatlikud vabadused ei olnud maksvad.

Eestimaa Kommunistliku Partei tegevus oli kogu Eesti Vabariigi eksisteerimise aja keelatud. Sinna kuulumise eest karistati sunnitöö või surmanuhtlusega. Üks poliitiline protsess järgnes teisele. Aastail 1918-1940 toimus Eestis vähemalt 950 poliitilist kohtuprotsessi kaebealuste üldarvuga 2355. Sajad töölised ning talupojad mõisteti sunnitööle, vanglasse või mahalaskmisele. Kodanliku kohtumõistmise aluseks olid reaktsioonilised tsaariaegsed vene nuhtlusseadused, mis osalt kehtisid kuni 1930. aastate lõpuni.

3. VÄLISPOLIITIKA

Esimese riigina alustaski Eesti Vabariik rahukõnelusi Nõukogude Venemaaga ja 1920. a. 2.veebruaril kirjutati Tartus alla rahulepingule. Seega tunnustas Eesti Vabariiki esimese riigina Nõukogude Venemaa. 1920. a. jätkas Eesti valitsus pingutusi , et saavutada laiemat tunnustust. Suurriigid ei tõtanud tunnustamisega, sest olukorda Baltikumi regioonis ei peetud veel lõplikult väljakujunenuks. 1920. a. juunis tunnustas Eestit Soome ja aasta lõpul ka Poola. 1921. a. tunnustasid Eestit ka Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Jaapan ning USA. Eesti Vabariigi ametlik tunnustamine suurriikide poolt ja vastuvõtmine rahvusvahelistesse poliitilistesse ja majandus-kultuurilistesse organisatsioonidesse kindlustas tunduvalt noore rahvusriigi positsioone.

Uue riigi välispoliitika peaeesmärgiks oli riigi julgeoleku kindlustamine. Eesti välispoliitikat mõjutasid mitu väga olulist faktorit : riigi geograafiline asend oli keerukas, sest Eesti vahetus naabruses paiknes traditsiooniliselt Baltikumi hõivamisest huvitatud NSV Liit. Arvestada tuli Saksamaa ja Inglismaa huvidega Läänemeres. Kuna kahe aastakümne jooksul mainitud suurriikide huvid ja võimalused paljuski muutusid, siis tuli Eesti juhtkonnal korrigeerida oma välispoliitikat. Üsna tihti tuli vastu võtta paratamatuid otsuseid. Oma riigi julgeoleku kindlustamiseks tuli Eesti juhtkonnal kasutada järgmiseid teid: toetuda Eesti püsimisest huvitatud suurriikidele; arendada sõbralikke suhteid kõikide naabermaadega ; sõlmida regionaalseid liite, toetuda Rahvasteliidule, hoida kaitsevalmis oma relvajõude; kuulutada Eesti erapooletuks relvakonfliktide puhul.

Kui 1920. aastate algul orienteerus Eesti Vabariik nii poliitilistel kui majanduslikel põhjustel Inglismaale ja Prantsusmaale, siis alates 1920. aastate keskpaigas tugevnes orientatsioon Inglismaale. Sealne turg oli sobivam Eesti põllumajandussaadustele. 1920. aastate lõpul paranesid Eesti suhted ka Rootsiga ja mõneks ajaks tuli arutusele Põhjariikide bloki idee, kuhu kuulunuksid Rootsi, Soome ja Eesti. Riikide lähenemisele aitasid kaasa riigijuhtide vastastikused kõrgetasemelised visiidid. Lähem liitumine Rootsiga polnud võimalik, sest Rootsi üldsus hindas kõrgelt ranget neutraliteeti.

Pealegi polnud majanduslikult tugeval ja geograafiliselt paremal asukohal paikneval Rootsil otseseid põhjusi Eestiga liitumiseks. Liit Põhjamaadega oleks olnud Eesti Vabariigile vajalik, et viia Eesti Skandinaavia regiooni maade hulka. Nende riikide maine oli Lääne-Euroopas kõrgem kui Baltikumi või Poola oma. Põhjablokki ei kujunenud küllaltki püsivad ja head suhted kujunesid Eestil ka Poolaga. Sellist orientatsiooni poodasid rohkem sõjaväelased, sest Poola oli sõjaliselt tugevam kui kolm Balti riiki kokku. 1930. a. külastas Poola president ka Eestit. Poola-Eesti lähenemine pingestas Eesti suhteid Leeduga.

Üheks tähtsaks faktoriks 1930. aastate alguse Euroopas sai Saksamaa kiire esiletõus. 1933. aastal tuli Saksamaal võimule Hitler , kes deklareeris, et oma välispoliitilise sihina näeb ta ekspansiooni ida suunas. Samal ajal tahtis Nõukogude Liit läänenaabritega suhteid parandada. 1933. aastal kirjutas Eesti koos teiste riikidega alla Konventsioonile agressiooni määratlemiseks.

Eesti Vabariigi välispoliitikale avaldas tugevat mõju Inglismaa ja Saksamaa vahel 1935. aastal sõlmitud mereväe leping. Eesti juhtkonnal vähenes võimalus ajada oma välispoliitikat. Eemale surutuna Lääne demokraatlikest suurriikidest, jäi üle vaid manööverdada natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja Stalinliku Nõukogude Venemaa vahel. Eesti riigimehed lootsid , et need vastandjõud tasakaalustavad teineteist ja selle raames jääb Eesti püsima.

1938. aastal tõusis pinge Euroopas. Eesti valitsus kuulutas end erapooletuks, kuid jätkas orientatsiooni Saksamaale. Eesti ja NSV Liidu suhteid pingestas 1938. a. talvel verine konflikt Peipsi järve jääl. 1939. aasta juunis sõlmis Eesti mittekallaletungilepingu Saksamaaga.

4. MAJANDUSPOLIITIKA

Eesti tööstuse areng sai ajalooliselt alguse tekstiili tootvatest ettevõtetest. Hiljem kandus tööstuse raskus punkt üha enam masinaehitusse. Üle Eesti ala ulatuva tähtsusega oli ka tselluloosi- ja paberitööstus ning ehitusmaterjalide tööstus. Tööstuslikku arengut mõjutas Tallinna muutumine Vene impeeriumi merekindluseks ning seoses sellega ulatusliku sõjalis-tööstusliku ettevõtete kompleksi rajamine vahetult enne Esimest maailmasõda. Eesti oli oma geograafilise asendi tõttu Lääne ja Ida vahelise suhtlemise piirkonnaks . Tänu kaubavahetusele, transiitkaubandusele, välisfirmade kapitalimahutustele, Euroopa õppeasutustes hariduse saanud spetsialistidele ja reisimisele levisid uued majandustehnilised kogemused ja leiutised kiiresti Vene impeeriumi läänepiiril asuvasse Eestisse.

Tartu rahuga sai Eesti Nõukogude Venemaalt 15 miljonit kuldrubla ja eesõigustatud kontsessiooni-õiguse miljonile tessatinile metsale seitsmes Loode-Venemaa kubermangus. Tartu rahuga saadud „ kaasavara ” võrdus ligikaudu Eesti suurtööstuse Netotoodangu väärtusega 1922. aastal.

4.1. Tööstus

Sõjajärgse tööstuse ümberkorraldamine oli suunatud uute välisturgude leidmisele Vene turu asemel ja siseturu mitmekesiste nõudmiste rahuldamisele. Aastatel 1920-1924 otsustas ülevenemaalisest turust eraldatus eelkõige olulisel määral evakueeritud laevatehaste „Dvigateli” ja „Volta” saatuse , mis jäid seisma või töötasid osalise võimsusega. Seisis peaaegu täielikult evakueeritud Bekkeri tehas. Idaturu kaotus andis end teravalt tunda Mayeri keemiatehases ning Lutheri vineeri - ja mööblivabrikus. Samal ajal hakati asutama uusi ettevõtteid mille toodang läks siseturule. Kõrged sisseveotollid aitasid tööstusettevõtteile kindlustada siseturgu ja lõid head tegevustingimused uutele ettevõtetele. 1918-1924 olid põlevkivitööstuse arengu algaastad. 1921. aastal hakati kasutama kodumaiseid fosforiite. 1924. aastal pandi alus kummitööstusele. Vaatamata mõningate tehaste osalisele töötamisele ning teiste sulgemisele, kasvas suurtööstuse brutotoodang 1922.-1924. aastal kahekordseks.

4.2. Majanduse tõusuaastad 1925 – 1927.

Majanduse tõusuaastatel 1925 - 1927 suurenes tööstuse toodang. Tähtsaimaks saavutuseks oli edu põlevkivi tööstuses. Oma tegevust piirasid mõned tekstiilitööstuse ettevõtted. Hakati orienteeruma kunstsiidi- ja trikotaažitööstuse loomisele Eestis.

Majanduse algse kõrgseisu aastatel 1928 - 1929 kujunes tööstustegevus märksa aktiivsemaks. Tööstustegevuse tõusu põhjustasid eeskätt krediidiolud 1928. aastal ning soodus turukonjunktuur. 1930. aasta teisel poolel hakkas ilmnema maailmas 1929. aastal alanud majanduskriisi mõju.

4.3. Majanduse kriisiaastad 1930 - 1933.

Ülemaailmne majanduskriis tabas Eestit rängalt. Halvenes nende ettevõtete olukord mille toodangust läks suurem osa eksporti. Inglise naela kursi langus riivas rängalt Eesti panka ja rahandust. Üldine murrang kriisisituatsioonis toimus 1933. aasta teisel poolel pärast Eesti krooni devalveerimist. Pärast 1934. aastat tugevdati Eestis riigiaparaadi majanduslike funktsioone ja riiklikku tootmissektorit. Näiteks muudeti riigi turbatööstused riiklikuks aktsiaseltsiks, rajati riikliku aktsiaseltsi „Esimene Eesti põlevkivitööstus” õlitehased ja Tootsi briketitehas. Tööstuse moderniseerimise ja selle struktuuri muutmise eesmärgil rajati EV perioodil palju uusi ettevõtteid. 1939. Aastal oli Eesti suurtööstuse kogutoodang 2,2 korda suurem kui 1933. aastal ja 1,6 korda suurem kui 1929. aastal, mis oli algne kõrgseisu aasta.

4.4. Põllumajandus

Kõige olulisemaks ümberkorralduseks oli maareform , millega loodi uued alused põllumajandusliku tootmise süsteemile. Ometi täitus eesti talupoja ammune unistus – saada maad, muutuda taluperemeheks. Maareformiga kujundati Eesti põllumajandus lõplikult ümber väikemajapidamis-süsteemiks. Reformi tulemusena kattus maa tihedalt iseseisvate väikemajapidamistega. Rahvas sai maa üle peremehelikud õigused. Peremehetunne virgutas looma uusi väärtusi. See on suuremaid saavutusi meie põllumajanduselu arendamises.

Nüüd tuli asuda põhivarade ülesehitamisele ning tootmisalade laiendamisele ja intensiivsemaks muutmisele. Põhivarade ülesehitamist iseloomustavad näiteks andmed hoonete püstitamise kohta. Tootmisalade laiendamiseks tuli lisaks hoonetele täiendavalt soetada töövahendeid, eelkõige tööloomi ja masinariistu.

4.5. Metsandus

Mets moodustas Eesti üldpinnast 20% (1937). 1930. aastal hakati taotlema kütte- ja ehitustegevuse reformimist, suurendades põlevkivi- ja turvaskütte osatähtsust ning laiendades mittepuidust ehitusmaterjalide tootmist. Ühtlasi püüti säilitada ja isegi suurendada vineeri ning tselluloosi kui väärtusliku eksportkauba väljaveokogust, piirates sel eesmärgil laudade , plankude ja propside väljaveokoguseid.

4.6. Kalandus

Kalandus oli Eesti Vabariigis rahvamajanduslikult võrdlemisi tähtsaks alaks. 1922. aastal oli Eestis kalapüük peatööks 4261 inimesel ja kõrvaltööks 7139 inimesel. Kalanduse korraldamine allus põllumajanduse ministeeriumile. Kala püüti nii sisevetel kui ranniku- ja ulgumerel. Kalakonserve eksporditi Saksamaale, Belgiasse, Prantsusmaale, Ühendriikidesse ja mujale. Tuntumad Eesti kalakonservid olid kilud ja räimest tehtud sprotid. Kalakasvatusmaad asusid Keila-Joal, Narvas, Tartus Äksis ja Uue- Antslas .

4.7. Kaubandus

Väliskaubandus kujuneb üksikute majandusharude – tööstuse, põllumajanduse ka ehitustegevuse taustal. Väliskaubanduskäive hakkas tõusma 1933. aastal. Väljaveos olid esikohal põllumajandustooted, eriti karjasaadused. Samuti veeti välja tselluloosi, paberit, tekstiili- ka puutööstuse saadusi, tsementi , metsa. Sisseveos olid olulisemad mitmesugused valmissaadused nagu tekstiilitööstuse saadused , metallid ja metallikaubad, jõu-, tööstus- ja põllumajandusmasinad, keemiakaubad, toor - ja poolvalmissaaduses, nagu tubakas, toornahad, puuvill , kivisüsi, nafta - ja naftasaadused ; sisse veeti ka mitmesuguseid toidu- ja maitseaineid ning jooke.

4.8. Transport

Transpordis pandi 1929. Aastail suurt rõhku raudteede ehitamisele. Mootorsõidukite, autode ja ka veoautode arv kasvas pidevalt kõikidel aastatel, välja arvatud kriisiaastail. 1931 . aastaks kujunes ulatuslik bussiliinide võrk. 1936. aastal jõudis Eesti laevandus 139 brutoregistertonniga iga tuhande elaniku kohta Norra, Inglismaa, Hollandi, Taani, Kreeka ja Rootsi järel seitsmendale kohale maailmas. Esimesi samme tehti ka tsiviillennunduses.

5. KULTUURIPOLIITIKA

Rahvuskultuuri arenguks kujunesid käsitleval etapil tunduvalt paremad tingimused kui varem. Kuna küllalt suur osa haridus - ja kultuuritegelastest võttis omaks demokraatlikud põhimõtted ning teenis oma loominguga rahvast, suutis eesti rahvuslik kultuur luua paljudel aladel püsivaid väärtusi.

5.1. Rahvaharidus

Rahvahariduse ajal oli oluline Oktoobrirevolutsiooni mõjul toimunud kooli demokratiseerimine ja üleminek emakeelsele õpetusele. 1920. aastal kehtestati ühtluskool ja üldine koolikohustus, algul 4-klassiline, 6-klassiline. Keskõppeasutustest olid tähtsaimad 5-klassilised gümnaasiumid, mille kursus jagunes kolmes vanemas klassis humanitaar-, reaal -, klassika-, kommerts - jm. harudeks. Kõrgharidust andsid Tartu ülikooli kõrval ka Tallinna Konservatoorium ja kõrgem kunstikool Pallas Tartus.

5.2. Muusika ja teater

Arenesid edasi rahvuslik muusika ja teater. 1940. Tallinnas paistis silma andekas helilooja A. Kapp, Tartus H. Eller . Sümfoonilist muusikat esitasid „Estonia”, „Vanemuine” ning 1930. aastatel Riigi Ringhäälingu ja „Estonia” ühendatud sümfooniaorkester. Eesti teatrite tegevus hoogustus 1920. aastate teisel poolel, mil Tallinnas, Tartus ja Pärnus alustasid tegevust töölisteatrid. Nende repertuaarivalik oli demokraatlikum, mängulaad realistlikum. Eesti tolle aja suurimad näitlejad L. Reiman , E. Villmer, P. Pinna, R. Bauman, A. Lauter , L. Hansen, jt. säilitasid demokraatliku hoiaku ega andnud järele kodanluse kunstimaitsele.

5.3. Trükisõna

Käsitleval perioodil kasvas tervikuna eestikeelne trükisõna. Ajavahemikus 1920-1940 ilmus aastas keskmiselt 1200 nimetust trükiseid, millest kolmandiku moodustasid ajutise tähtsusega pabertrükised. Poliitiliste parteide omavaheline võitlus ja kolklus tingisid ajalehtede suure arvu. 1930. aastate algul ilmus Eestis 101 ajalehte ja 194 ajakirja. Pärast 1934. aasta K. Pätsi riigipööret suleti aga ajalehtedest pooled.

5.4. Usuelu

Eesti Vabariigi seadusandlusega oli kirik riigist lahutatud. Riigiusku Eestis ei olnud. Usulised talitused muudeti kodanikele mittekohustuslikeks. Kodanlik perekonnaseisuamet lahutati kirikust . Kiriku tulud kahanesid tunduvalt. Seetõttu olid vaimulikud sunnitud oma kutset senisest tõsisemalt võtma ja rahvast seesmiselt kirikuga köitma. Kiriku mõju rahvale, eriti haritlastele, jäi kogu iseseisvuse ajal suhteliselt väheseks. Vabariigi algaastail jäeti ka usuõpetus kõigist koolidest välja. 1923. aasta rahvahääletusega otsustati usuõpetus uuesti rahvakooli õppekavasse võtta, kuid õpilaste osavõtt sellest jäi vanemate ja nende eneste otsustada.

Kodanikest, kes mingisugust usku tunnistasid, oli enamik koondunud e-v. luteriusu kiriku, vähemal määra – apostliku õigeusu kiriku ümber. Teiste usundite alalvõib nimetada rooma -katoliku, baptisti, metodisti , adventisti jm. kogudusi, mida olid hoopis väikesearvulised.

5.5. Kunst

1920.-1930. aastatel jätkus eesti kunstielu kujunemine uutes, märksa muutunud oludes. Kunsti arendamiseks ja näituste korraldamiseks asutati ühinguid. 1920. aastatel avaldas eesti kunstnike loomingule tugevat mõju ekspressionism (A. Vabbe, K. Mägi jt.), levisid kubism, konstruktivism jt. formalistlikud voolud .

Skulptuuris oli silmapaistev koht J. Koortil, kelle kunstiline küpsus kulmineerus just tema selle aja eesti talumeeste ja –naiste portreedega. Ta saavutas tunnustuse ka loomaplastika viljelejana ning keraamikuna. Figuuriplastikas tõusis esile A. Starkopf. Tema dekoratiivse vormiga mehine graniidistiil omandas lõpliku kuju 1930. aastatel.

Kujutav kunst kodanlikus Eestis arenes kehvade majanduslike tingimuste kiuste. Ka kunstnike hulgas levisid opositsioonilised meeleolud. Selle perioodi tuntuim skulptor J. Koort sattus kodanlusega nii teravasse vastuollu, et siirdus 1934. aastal Nõukogude Liitu. 1930. aastate teisel poolel asus progressiivsem osa noorte kunstnike põlvkonnast (K. Liinand, A. Johani , A. Back jt.) aktiivselt võitlema kodanluse vastu, liitudes 1940. aastal revolutsioonilise rahvaga.

6. VAPSID

Vabadussõjalased ehk rahvapäraselt vapsid olid Eestis 1920.-30. Aastatel tegutsenud vabadussõdalaste ühendustesse koondunud liikmed. Pärast Vabadussõja lõppu moodustati Eestis Demobiliseeritud Sõdurite Liit, mis pidi kaitsma sõdurite huve eeskätt maaküsimuse lahendamisel. Aastal 1926 reorganiseeriti organisatsioon Tallinnas Vabadussõjalaste Liiduks; niisugused liidud moodustusid sõjajärgsetel aastatel ka teistes linnades.

12.märtsil hoiti ära fašismisuunalise riigipöörde otsene ja vahetu oht. Vapside võimuletulek oleks Eesti ilmselt jäägitult allutanud Saksamaale. Riigipöörde ja selle järel kujunenud oluliselt demokraatlikke vabadusi eeskätt poliitiliste parteide tegevuse keelamisega ja nende asendamisega valitsuse ainuparteiga.

Tallinna, Haapsalu ja Tapa vabadussõjalaste organisatsioonid moodustasid 2.juunil 1929. a. Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu ( EVKL ). Üks EVKL-i põhialgatajaid oli Vabadussõjas osalenud noor advokaat Artur Sirk , kes jäi liidu ideeliseks juhiks kogu selle tegevuse kestel, kuigi 1930. a. valiti liidu juhatuse esimeheks erukindral Andres Larka .

Vapsid tervitasid algul Hitleri võimuletulekut Saksamaal, kuid vaimustus jahtus kiiresti. Oktoobris 1933 võeti rahvahääletusel suure enamusega vastu vapside esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mille järgi Eestist pidi saama presidentaalne riik, kus Riigikogule jäänuks pigem nõuandev roll. Rahvahääletusel ning 1934. a. valimistele eelnenud kampaania oli äge ja rikas süüdistustest eriti väidetavalt korrumpeerunud sotsialistide vastu. Valitsusele esitati isegi eelnõu sotsialistlikku ühiskonnakorda propageerivate organisatsioonide keelustamiseks, kuid vapside populaarsusele ei tulnud see aktsioon kasuks. 1934. a. keelustasid Laidoner ja Päts Vabadussõjalaste Liidu tegevuse, pannes alguse nn. vaikivale ajastule . Paljud vabadussõjalaste juhid mõisteti vanglasse. Väidetavalt plaanisid nad jätkuvalt riigipööret; 1936 mõisteti vapside juhtidele juba pikemad vanglakaristused. Sirgul õnnestus juba 1934. a. vanglast põgeneda.

7. KONSTANTIN PÄTS

Pätside põliskodu on olnud Viljandimaal Holstres. K. Pätsi isa Jakob pidas Viljandis ehitusmeistri ametit. Konflikt kohalike mõisnikega ja ehitustellimuste kadumine sundis Jakobit lahkuma Pärnumaale.

Konstantin Päts sündis 23.veebruaril 1874 . aastal Pärnumaal Tahkuranna vallas ehitusmeistri talupoja teise lapsena. Tema haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis. Koolijuhataja soovitas noorel õppuril jätkata haridusteed Riia vaimulikus seminaris, kus koolitarkust jagati riigi kulul. Nii viiski järgmine kooliaste Konstantin Pätsi Eestist eemale. 1894. aastal astus K. Päts Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kus ta eriti huvitus Rooma õigusest ja Balti eraõigusest. 1989. aastal lõpetas K. Päts Tartu Ülikooli ning järgnes aastane sõjaväeteenistus Pihkvas.

1900. a. augustis asus noor jurist Tallinna ning hakkas elatist teenima advokaat Jaan Poska abilisena. Poliitikasse pürgiv K. Päts taipas peagi, et ühendamaks edumeelsemat eesti seltskonda, tuleb pealinnas käima panna oma ajaleht. 1900. a. teisel poolel andis K. Päts lehe saamiseks vajalikud paberid sisse ning 1901. a. 10.novembril hakkaski K. Pätsi toimetamisel ilmuma uus ajaleht „ Teataja ”. „Teataja” mõttesuunda ühendas majanduslike külgede rõhutamine. Lehe toimetamise kõrval pööras K. Päts rohkesti tähelepanu ka omavalitsusorganitele. Koos Jaan Poskaga tegi ta suure töö eesti-vene valimisliidu kujunemiseks.

Linnavolikogu liikmeks valiti K. Päts 1905. a. aprillis ning veidi hiljem ka linnapea abiks. Sama aasta sügisel sai temast linnapea kohusetäitja. Sündmuste arenedes asus Päts mõõdukamale positsioonile. 1906. a. siirdus K. Päts Soome, kus ta viibis 3 aastat. Ta sõlmis tihedad sidemed Peterburis elava arvuka eestlaskonnaga. Tema õhutustel asutati kirjastusüksus ja loodi uus ajaleht.

1908. a. suvi oli õnnelik Pätsu isiklikus elus. Ta sai pärast mitme aasta järgi taas kokku oma perekonnaga. 1901. a. oli ta abiellunud Helma Peediga, keda tundis juba gümnaasiumipäevilt. Välismaale põgenemisel jäi perekond maha. Nüüd said abikaasad koos kahe pojaga jälle kokku.

Saanud teada, et tema surmaotsuse ümber on suur segadus, sõitis K. Päts 1909. a. Tallinna ja läks vabatahtlikult kohtu-uurija jutule. Kohus otsustas süüdistavat karistada aastase kindlusvangistusega, mis muudeti 9-kuuliseks üksikvangistuseks. Pärast vanglast naasmist 1911. a. kevadel püüdis K. Päts raskustega jätkata poliitikategemist. Tema suureks teeneks on Eesti rahvusväeosade loomine. Kui Ajutise Valitsuse poolt määratava komissari juurde tuli moodustada Maanõukogu, valiti Päts selle koosseisu. Peale seda arreteeriti Päts veel 3 korda sabotaaži eest.

Aastail 1935-36 õnnestus Pätsil riik stabiliseerida. 1938. a. 24. aprillil valiti 64-aastane K. Päts Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks. Oma ametivandes ütles ta: „Mina, Konstantin Päts, astudes rahva tahtel Vabariigi presidendi ametisse, pühalikult tõotan vankumatult kaitsta Eesti Vabariigi põhiseadust ja muid seadusi, õiglaselt ja erapooletult teostada minule antud võimu ja ustavalt täita oma kohuseid kõigi oma võimetega ja parima arusaamisega Eesti Vabariigi ja rahva kasuks.”

Näis, et K. Pätsi elutöö on õnnestunud kahekordselt: tal olid vaieldamatud teened Eesti omariikluse saavutamisel, tali oli suur osa Eesti riigi kiires arengus 30. aastate teisel poolel. Sisepoliitiline stabiliseerumine lubas 1938. aasta amnesteerida poliitilised vastased: kommunistid kui ka vapsid. Ka Eestis püsisid Pätsi valitsusajal autoritaarse valitsemise jooned, kuid siinseid demokraatia piiranguid ei anna võrreldagi hitlerliku Saksamaa ega stalinliku Nõukogude Liiduga. Pealegi deklareeriti ametlikult, et piirangud on ajutise iseloomuga ning sõltuvad maailmapoliitika suundumustest.

Kuid saatus seadis K. Pätsu ette veel uued katsumused, seotud 1939.-1940. aasta sündmustega. K. Päts kui riigimehe elu kõige kurvem aeg algas 1940. a. juunis, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Hinnangud K. Pätsu tegevusele neil eesti rahvale saatuslikel aastatel on erinevad. Paljud küsivad: miks ta ei tegutsenud julgemalt? Kas ta lootis veel midagi päästa? Kas ta jäi uskuma Zdanovi valelikke lubadusi? Või kartis lihtsalt iseenese pärast?

1940. aasta juuli lõpul küüditati Konstantin Päts koos perekonnaga Venemaale, kus ta lõputute vintsutuste järel 18.jaanuaril 1956. aastal Kalinini lähedases psühhoneuroloogia haiglas suri. 1990. Aastal maeti Konstantin Pätsi põrm ümber metsakalmistule.