Eesti vabariik (0)

Demokraatlik Eesti
Vene võimu alt vabanenud Eestis oli inimestel kindel soov rajada iseseisev demokraatlik vabariik. Sellest veendumusest lähtus ka Asutav Kogu Eesti esimest põhiseadust koostades. 1920. aasta põhiseaduse kohaselt teostas seadusandlikku võimu ühekojaline parlament - ja täidesaatvat võimu valitsus. Valitsuse kinnitas ametisse Riigikogu ning valitsuse tegevust juhtis riigivanem . Riigivanem täitis lisaks peaministri kohustustele ka riigipea esindusülesandeid, sest presidendi ametikohta ei loodud.
Neil aastail osalesid Eesti poliitika kujundamisel paljud erakonnad. Enamasti oli Riigikogus esindatud kuus suurt ja mõned väiksemad parteid. Erakondade paljususe tõttu ei suutnud ükski neist moodustada üheparteilist valitsust ning Eestit juhtisid koalitsioonivalitsused. Mida rohkem oli valitsuses erinevaid parteisid, seda suuremad olid koalitsioonisisesed vastuolud. Vastuolude tõttu osutusid koalitsioonid ebapüsivaks ja enamik valitsustest lagunes suhteliselt kiiresti (valitsuse keskmine eluiga jäi alla 11 kuu).
1930. aastate algul tabas Eesti majandust ja ühiskonda kriis. See sai alguse ülemaailmsest majanduskriisist, mille tulemusena läksid paljud tehased, ärid ja talud pankrotti, kasvas tööpuudus ning langes elatustase. Inimesed hakkasid elu halvenemises süüdistama erakondi, parlamenti ja valitsust. Kiiresti levis arvamus, et on vaja piirata Riigikogu õigusi ja luua riigipea ametikoht . Usuti, et laialdast võimu omav riigipea päästab maa ja rahva raskustest ning paneb uuesti maksma kindla korra. Riigipea ametikoha loomiseks oli aga vaja muuta põhiseadust.
Põhiseaduse muutmist nõudis eriti jõuliselt Eesti Vabadussõjalaste Keskliit. Algselt Vabadussõja veterane koondanud liiduga ühinesid paljud rahulolematud inimesed ning sellest kujunes tolle aja suurim poliitiline liikumine Eestis. Oktoobris 1933. aastal kiideti rahvahääletusel heaks põhiseaduse parandused , mille olid koostanud vabadussõjalased. Parandatud põhiseadus nägi ette rahva poolt valitava riigipea ametikoha loomise ning andis riigipeale laialdased õigused. Riigipea ja uue Riigikogu valimised pidid toimuma aprillis 1934. aastal.
Autoritaarne Eesti
Vältimaks vabadussõjalaste võitu ja koondamaks võimu enda kätte, teostasid riigivanem Konstantin Päts ja endine sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 12. märtsil 1934. aastal sõjaväelise riigipöörde. Riigis kuulutati välja kaitsesisukord, suleti kõik vabadussõjalaste organisatsioonid , vangistati mitusada juhtivat vabadussõjalast, lükati edasi valimised, keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Riigikogu saadeti laiali ja saadikutel ei lubatud uuesti koguneda, erakondade tegevus lõpetati ja nende asemele loodi riiklik ainupartei ( Isamaaliit ), ajakirjandus allutati järelvalvele ja mitu ajalehte suleti, kõige olulisemate asutuste, nagu ametiühingute, noorsoo-organisatsioonide, omavalitsuste, ülikoolide, kiriku jt. üle kehtestati range kontroll, olulisi seadusi hakati välja andma riigivanema dekreetidena. Demokraati asendus autoritaarse riigikorraga, mis on tagantjärele saanud nimeks vaikiv ajastu.
Kuna uued riigijuhid rikkusid oma võimu teostades korduvalt põhiseadust, lasksid nad koostada uue põhiseaduse, mis vastas nende soovidele. 1937. aasta põhiseadusega loodi presidendi ametikoht. Presidendil oli õigus takistada parlamendis vastu võetud seaduste jõustumist ning saata parlament laiali. Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks sai Konstantin Päts. Moodustatud uus Riigikogu oli presidendile ja valitsusele kuulekas.
Autoritaarne valitsemiskord tekitas rahulolematust paljudes poliitikutes ja haritlastes. Opositsiooni tähtsamaiks keskuseks kujunes Tartu ning nn. Tartu vaimust sai autoritaarse korra vastase võitluse sümbol. Kuid demokraatiat polnud kaitseseisukorra tingimustes võimalik taastada.
Eesti vabariigi välispoliitika
Eesti Vabariigi välispoliitikat raamistasid geopoliitilised realiteedid ja paljuski suurvõimude poolt dikteeritud mängureeglid. Et välissuhtluse põhiülesandeks oli riigi julgeoleku tagamine, oli Eesti eluliselt huvitatud heanaaberlikest suhetest kõigi riikidega. Vabadussõja-aegse koostöö pinnalt orienteerus Eesti tihedale koostööle ja integratsioonile lääneriikidega, milles nähti peamist garanti noore riigi suveräänsusele. Peale Tartu rahulepinguga saadud tunnustust Nõukogude Venemaalt, tunnustasid 1920. aastal iseseisvat Eestit Soome ja Poola. 1919. aasta Pariisi rahukonverentsil peamiselt Prantsusmaa eestvõttel (Pariis soovis näha tsentralistliku Venemaa taastamist) Eesti iseseisvumise tunnustamisest hoidunud lääneriikide seisukohad muutusid koos Vene valgete vägede kokkuvarisemisega ja bolðevikkude võimu kindlustumisega: 1921. aastal tunnustasid Eesti Vabariiki de iure Suurbritannia , Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ja Belgia, 1922. aastal ka USA.  
Suhted Venemaaga
Eesti suhted Nõukogude Liiduga olid väliselt enamasti korrektsed, ent tegelikult üsna pingelised ja ebastabiilsed. Aastail 1920–1939 reguleeris Eesti suhteid idanaabriga Tartu rahulepingule tuginev lepingute süsteem. Aastail 1920–1921 oli Eesti peamine vahendaja Nõukogude Venemaa (Nõukogude Liidu) kaubanduses läänega. 1920. aastate esimesel poolel püüdis “ maailmarevolutsiooni ” mahitamisele keskendunud Nõukogude Vene kommunistlik juhtkond Eesti iseseisvust kohalike kommunistide mässuleõhutamise ja muu sisemise õõnestustööga hävitada. 1920. aastate teisel poolel suhted paranesid — 1929. aastal sõlmiti Eesti-Nõukogude kaubaleping, 1932. aastal mittekallaletungileping. Samas püüdis Moskva kasutada Eesti, Läti ja Leeduga paranenud kaubandussuhteid neile poliitilise surve avaldamise vahendina.  
Balti liit
Eestist sai rahvusvaheliste suhete täieõiguslik subjekt. Juba 1921. aastal Rahvasteliitu vastu võetud Eesti Vabariik ühines kõigi poliitiliste konventsioonide ja kokkulepetega, mis aitasid kindlustada julgeolekut ja vältida sõjalisi konflikte Euroopas. Eesti diplomaatia eesmärgiks oli regionaalse Balti liidu loomine Skandinaaviamaade, Soome, Poola, Leedu ja Läti osavõtul. See aga ei õnnestunud riikide erihuvide ja omavaheliste vastuolude tõttu. Balti Liidu sõlmimist takistas ka Nõukogude ja Saksa diplomaatia aktiivne vastutegevus. 1923. aastal sõlmis Eesti poliitilise ja sõjalise koostöö lepingu Lätiga. 1934. aastal kirjutati Genfis alla Eesti, Läti ja Leedu üksmeele ja mittesõjalise kostöö lepingule (Balti Antant).
Eesti julgeoleku kindlustamine
Saksamaa tugevnemine ja natside võimuletulek muutis jõudude vahekorda kogu Euroopas. 1935. aastal sõlmitud Briti-Saksa mereväelepinguga andis Ühendkuningriik Läänemere Saksa sõjalaevastiku mõjusfääri. Demokraatlikest suurriikidest äralõigatuna jäi Eesti kahe totalitaarse suurvõimu — natsliku Saksamaa ja stalinliku Nõukogude Liidu vahele. Pingete kasvades Euroopas kuulutas valitsus 1938 aastal Eesti neutraalseks.
Majandus
Iseseisvuse ajal said eestlased esmakordselt võimaluse otsustada ise oma maa ressursside kasutamise üle. Kiiret lahendamist vajavateks küsimusteks oli endise Vene impeeriumi provintsi majanduselu ümberkorraldamine sõltumatu riigi vajadusi arvestades, uute turgude leidmine ja integratsioon maailmamajandusse. Aastail 1920–1923 domineeris valitsuse majanduspoliitikas industriaalne orientatsioon , ent suured riiklikud krediidid eksporttööstuse arendamiseks ei õigustanud end, sest Nõukogude turg jäi praktiliselt suletuks . 1923.–1924. aasta majanduskriisi järel võttis valitsus suuna põllumajanduse ja siseturgu rahuldava tööstuse toetamisele, Vene keisririigilt päranduseks saadud mittevajalikud suurettevõtted suleti või profileeriti ümber. 1920. aastate teisel poolel arenes tööstus tõusujoones ja saavutas kõrgseisu 1928–1930. Ülemaailmne majanduskriis kulmineerus Eestis 1932–1933, mil töötute arv küündis 25 00
1930. aastate teisel poolel hoogustus sõjaeelse majandusliku kõrgkonjunktuuri tingimustes taas industrialiseerimine. Saksamaa suured tellimused tõid kaasa põlevkiviõli ja -bensiini tootmise järsu suurenemise. Loodi uusi ettevõtteid, moderniseeriti tootmistehnoloogiaid. Valitsuse majanduspoliitikale 1930. aastate teisel poolel avaldasid mõju majandusliku rahvusluse ideed (Friedrich Listi natsionaalökonoomia) — riigi reguleeriv osa majanduses suurenes, laienes ja tugevnes riiklik sektor, rakendati kavamajandust ja protektsionismi. Eesti tähtsamad tööstusharud olid tekstiili-, keemia-, toiduainete-, metalli-, paberi-, puidu- ja nahatööstus, samuti mineraalainete töötlemine; toodeti lennukeid, võidusõidupaate, raadioaparaate ja moodsaid sidevahendeid, külmutusseadmeid ning elektrimasinaid. Suuremaid investeeringuid Eesti tööstusse tegid Saksa, Briti ja Skandinaaviamaade ettevõtjad. Mõnes tööstusharus oli väliskapitali osa domineeriv. Tööstuse osakaal rahvatulus ulatus 1938. aastal 32%ni.0ni.
Põllumajandus
Eesti talu keskmine suurus oli 23 hektarit, töö tehti enamasti oma perega , alalist palgatööd kasutati vähe. Põllumajanduse juhtiv haru oli loomakasvatus , eriti piimakarjakasvatus ; kultuurrohumaade pindala kasvas aastatel 1913–1940 enam kui 18 korda. Talunike tugev esindatus parlamendis Põllumeeste kogude näol tagas põllumajanduse tsentraalse toetamise , riik monopoliseeris või, liha ning munade kokkuostu ja ekspordi.  
Tööstus
Tööstuse edusammudele vaatamata jäi Eesti põllumajandusmaaks, 1934. aastal oli maaviljeluses hõivatud pisut üle 60% rahvastikust, rahvatulust langes põllumajanduse arvele üle poole. Eesti Vabariigi ühe esimese seadusandliku aktiga, Asutava Kogu poolt 1919. aastal vastu võetud Maaseadusega, mis oli üks radikaalsemaid kogu Ida-Euroopas, võõrandati baltisaksa mõisnike maaomand ja anti eesti rahvale tagasi seitsesada aastat varem vallutatud maa. Maareform tähendas baltisaksa aadli poliitilise ja majandusliku võimu pöördumatut likvideerimist Eestis. 1065 võõrandatud mõisa maa jagati 32 000 uueks taluks, lisaks anti mõisate 23 000 rendikohta rentnike pärisomandusse; 1939. aastal ulatus talundite arv 140 000ni. Maareform vähendas oluliselt maata talurahva osakaalu , alandas sotsiaalseid pingeid ja elimineeris vasakekstremistide mõju.
Väliskaubandus
Majanduse piiratud mahu ja sõjavõlgade tõttu oli väliskaubanduse tähtsus Eesti jaoks suur. Eesti eksportis põllumajandussaadusi, tööstuskaupu (tekstiilitooted, paber vineer, bensiin , klaas, kunstsarv, nahakaubad, maiustused ) toorainet ja pooltooteid, importis tööstustoodangut ja toorainet. 1920. aastate lõpul eksporditi kuni 40% tööstustoodangust, 1930. aastail 20–25%. Tööstuskaupade osakaal Eesti koguekspordis 1920.–1930. aastail oli 36–44%. 1938. aastal läks ekspordiks 28% põllumajanduse kogutoodangust. 1936. aastal olid Eestil väliskaubandussidemed rohkem kui 100 maaga, ülekaalukalt olid esikohal Suurbritannia ja Saksamaa, kus Eesti või ja peekon oli nõutud kaup. Kahekümne aastaga võitles Eesti endale kindla koha rahvusvahelistel turgudel.  
Kultuur
Eesti iseseisvumisega elavnes kiiresti saksastamis- ja venestamissurve alt vabanenud kultuurielu. Lühikese ajaga sai eesti keelest euroopalik kultuurkeel, mis pakkus väljendusvõimalusi kõigil elualadel: kõrgemast sõjaharidusest ilukirjanduse või teaduslikest baasuuringutest õigusloomeni. Oma rahvusriigi loomiseni jõudnuna tekkis eestlastel tegelik võimalus teostada Jakob Hurda poolt ärkamisajal välja öeldud mõte: “Kuna me ei saa kunagi suureks arvult ega jõult, peame saama suureks vaimult.”
Rahvuslik kultuur
Koos eesti keele kuulutamisega riigikeeleks viidi täies ulatuses eesti keelele üle ja korraldati põhjalikult ümber kogu haridussüsteem. Algkool oli kohustuslik, tasuta ja ilmalik, keskharidus vabatahtlik ja maksuline. Riigi ja omavalitsuste eestvõttel loodi ulatuslik kutsekoolide võrk. Rahvahariduse edendamisele aitas palju kaasa kogu maal välja ehitatud kultuuriasutuste võrgustik: 1930. aastate lõpul tegutses Eestis 728 avalikku raamatukogu ja üle 500 rahvamaja .  
Haridus
Oma asutamise järel alustas Eesti riik koheselt panustamist eestikeelse intelligentsi taastootmisesse. 1919. aastal avati Tartu ülikool esmakordselt eesti ülikoolina ja eestlased said kõige arvukamaks rahvusrühmaks üliõpilaskonnas. Rahvusülikooli aitasid rajada Soome ja Rootsi teadlased, kuid Tartus töötas ka saksa ja vene professoreid. 1930. aastate lõpul oli eestikeelne Tartu ülikool igati euroopalik teadus- ja hariduskeskus . Kõrgharidust andsid veel Tallinna Tehnikaülikool, Riigi Kõrgem Kunstikool, Tartu kunstikool Pallas, Tallinna Konservatoorium , Tartu Kõrgem Muusikakool, Kõrgem Sõjakool; palju õppis eesti tudengeid ka välismaal. Keskkooliõpilaste ja üliõpilaste suhtelise arvu poolest ületas Eesti enamikku Euroopa riike.
Kirjandus
Võõrvõimude seatud piirangute kadudes ning eestlaste eneseteadvuse ja ka jõukuse suurenedes kasvas hüppeliselt eestikeelse kirjasõna hulk: ilmunud raamatute arvult ühe elaniku kohta ületas Eesti peagi enamikku Euroopa riikidest (1918–1940 ilmus kokku ligi 25 000 nimetust raamatuid ja brošüüre). 1923. aastal alustas ilmumist Kirjanike Liidu ajakiri “Looming”, millele hiljem lisandusid muudki kirjandusajakirjad, nagu “Eesti Kirjandus”, “Akadeemia”, “ Varamu ” jt. Sarnaselt kogu Eesti kultuurile levisid kirjanduses Lääne-Euroopa mõjud ja moevoolud. Ka Eesti igapäevaelu laad , eriti linnades, lähenes kiiresti Lääne-Euroopa omale.  
Seda on nimetatud fläpperite ehk vabameelsete naiste, aga ka dzässi
ajastuks . Inimesed oli vabad ja iseseisvad ning armastasid kanda 
mugavaid riideid . Korsetist loobuti lõplikult ning moodi tuli hoopis 
vabalt langev särkkleit, mis esmakordselt paljastas jalad.
Naised hakkasid ennast tugevalt ja kohe silmatorkavalt meikima 
ning lemmiksoenguks oli poisipea , mida sageli veel igapidi 
värvit Seda on nimetatud fläpperite ehk vabameelsete naiste, aga ka dzässi
ajastuks. Inimesed oli vabad ja iseseisvad ning armastasid kanda 
mugavaid riideid. Korsetist loobuti lõplikult ning moodi tuli hoopis 
vabalt langev särkkleit, mis esmakordselt paljastas jalad.
Naised hakkasid ennast tugevalt ja kohe silmatorkavalt meikima 
ning lemmiksoenguks oli poisipea, mida sageli veel igapidi 
värviti ja lokitati. Unistustefiguur oli 30.-ndatel sarnane praegusega, 
s.t. pikk ja peenike .
ja lokitati. Unistustefiguur oli 30.-ndatel sarnane praegusega, 
s.t. pikk ja Seda on nimetatud fläpperite ehk vabameelsete naiste, aga ka dzässi
ajastuks. Inimesed oli vabad ja iseseisvad ning armastasid kanda 
mugavaid riideid. Korsetist loobuti lõplikult ning moodi tuli hoopis 
vabalt langev särkkleit, mis esmakordselt paljastas jalad.
Naised hakkasid ennast tugevat ja kohe silmatorkavalt meikima 
ning lemmiksoenguks oli poisipea, mida sageli veel igapidi 
värviti ja lokitati. Unistustefiguur oli 30.-ndatel sarnane praegusega, 
s.t. pikk ja peenike.
8