EESTI VABARIIK AASTATEL 1918-1939 (0)

EESTI VABARIIK
AASTATEL 1918-1939
Referaat

Sisukord

Sisepoliitika 3
Välispoliitika 5
Majandus 7
Kultuur 9
Konstantin Päts 10
Vabadussõjalased 11
Kasutatud kirjandus 12

Sisepoliitika

Demokraatia ajajärgu (1920-1934) poliitilist spektrit iseloomustab ühiskonnagruppide erihuvide suur lahknevus ja erakondade rohkus . Näiteks II Riigikogusse pääses 26 parteist tervelt 14. See põhjustas ägeda valimisvõitluse ja teravad parlamendivaidlused, mida hakati nimetama „lehmakauplemiseks“.
Riigikogu valimistel 1920, 1923, 1926 ja 1929 aastal said vasak- ja parempoolsed enam-vähem ühepalju hääli ning tsenter oli kergelt ülekaalus. Poliitilise ümberrühmitumise tõttu tugevnes 1932 a. Valitud V riigikogus parempoolne tiib. Valijate aktiivsus viie esimese Riigikogu valimistel oli üsna stabiilne, kõikudes vahemikus 67 – 74%, mis teste Ida-Euroopa maadega võrreldes oli üsna suur näitaja.
Tugevaimad parteid:
Erakonna nimi
Tuntumaid liikmed
Poliitiline suundumus
Põllumeeste kogud
K.Päts, J.Laidoner, J.Hünerson, J. Soots, K. Einbund
Parempoolne
Kristlik Rahvaerakond
F.Akel, J. Lattik , H.Bauer, H.B.Rahamägi, J.Kõpp, N. Kann
Parempoolne
Eesti Rahvaerakond
J.Tõnisson,J. Jaakson , J. Poska ,A.Birk,R.Gabrel,P.Põld
Paremtsentristlik
Eesti Tööerakond
O.Strandman, J.Kukk, K. Konik , J.Seljamaa, A. Piip , A.Anderkop
Vasaktsentristlik
Asunike , Riigirentnike ja Väikepõllupidajate Koondis
O.Köster, R.Penno, J.Zimmermann, O.Tief
Vasaktsentristlik
Eesti Sotsdemokraatiline Tööliste Partei
A.Rei, M. Martna , K.Ast, A.Oinas, A. Hellat , L.Johanson
Vasakpoolne
Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei
H.Kruus, E.Joonas, K.Freiberg, J.Piiskar
Vasakpoolne
Eesti Kommunistlik Partei(illegaalne)
J.Anvelt, H.Pöögelmann, V. Kingisepp , J.Kreuks
Vasakpoolne
Illegaalse Eesti Kommunistliku Partei eesmärk oli Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra likvideerimine, Eesti sovetiseerimine ja ühendamine Nõukogude Liiduga. Riigikokku pääses EKP variorganisatsioonide abil. Riigikogu tribüüni kasutasid kommunistid populistliku propaganda tegemiseks. EKP mõju all olid mõned vasakpoolsed parteid ning rida ametiühinguid ja töölisorganisatsioone.
V Riigikogu valimiste eel ühinesid Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond, Tööerakond ja Majandusrühm Rahvuslikuks Keskerakonnaks, agraalparteid ühinesid Põllumeestekogude ja Põllumeeste, Asunikkude ning Väikemaapidajate Koondiseks (mitteametlikult Ühinenud Põllumeeste Erakond). Suured liitparteid osutusid ebapüsivaks ja lagunesid peagi.
1920. aastate I poolel ähvardas riigi sisejulgeolekut NSV Liidust juhitud kommunistlik õõnestustegevus, mida soodustasid majanduse ümberkorraldamise raskused ja majanduskriisi (1923-1924) tekitatud sotsiaalsed pinged . Riigi julgeoleku kaitseks rakendas valitsus kaitseseisukorra, mis kehtis täielikult või osaliselt kogu esimese iseseisvusaja, ja repressiivseid abinõusid, sealhulgas sõjakohtute mõistetud surmanuhtlust. 1918-1940 peeti kommunistide ja nende toetajate üle 959 poliitilist protsessi, kohtualuseid oli üle 2355.
1. Detsembril 1924 tegid kommunistid J. Anveldi juhtimisel Tallinnas relvastatud riigipöördekatse, milles osales üle 300 mehe. Putši inspireeris Komintern ja see valmistati ette NSV Liidus, sealt pidi edu korralappi tulema Punaarmee üksused. Ootamatuse mõju kasutades vallutasid mässajad Tallinnas mõned strateegiliselt tähtsad objektid, seejärel suruti nad kiiresti maha. Eesti sõjavägi jäi vandele truuks, töölised võimuhaarajatega ei ühinenud. Putši läbikukkumise järel vähenes kommunistide mõju Eestis järsult.
1929.-1933. a. Ülemaailmne majanduskriis süvendas sotsiaalsete gruppide ja poliitiliste ühenduste vastaseisu ning destabiliseeris parlamendi ülimuslikkusele tuginevat poliitilist süsteemi. 1932 oli kolm valitsusevahetust, 1933 kaks. Poliitilisel areenil kerkis esile äärmuslike paremradikaalne ja antiparlamentaarne kriisiliikumine – Eesti Vabadussõjalaste Keskliit(A. Sirk , A. Larka , T.Rõuk, P. Telg jt.), mis sõjaveteranide organisatsioonist kujunes massiliseks rahvaliikumiseks ja erakonnaks. EVKL tugines majanduskriisi tõttu vaesunud rahvakihtidele ja Vabadussõja rahuldusolematutele veteranidele. Vabadussõjalased saavutasid suure populaarsuse tänu rafineeritud demagoogiale ja osavale propagandale, mis paljastas võimulolevate parteide korruptsiooni ja onupojapoliitikat. Riigi elu väärnähtusi kasutasid nad parlamentaarse korra diskrediteerimiseks ja lubasid „ Toompea puhtaks lüüa“. Vabadussõjalased pürgisid legaalselt võimule ja ohustasid vanade parteide positsioone. Erakonnad moodustasid relvastatud üksusi „kaardivägesid“), tekkis avalike kokkupõrgete oht. J. Tõnissoni valitsuse kehtestatud kaitseseisukord ei toonud rahunemist.
Poliitilise kriisi süvenedes muutus konstitutsioonireformi hädavajalikkus üha ilmsemaks. Kolm põhiseaduse muutmise referendumit nägid kõik ette luua tugev täidesaatev võim. 24. Jaanuaril 1934 kehtima hakanud põhiseaduse järgi sai rahva poolt 5 aastaks riigivanem õiguse anda Riigikogu vaheajal seadusjõulisi dekreete, panna Riigikogu otsustele edasilükkav veto , nimetada ametisse ja tagandada valitsust, saata laiali Riigikogu ja määrata uusi valimisi.
Valimiskampaania ajal saavutasid poliitilised pinged kulminatsiooni. Riigivanema ametisse pürgisid K.Päts, J.Laidoner, A.Rei ja A.Larka.
12. märtsil 1934 panid üleminekuvalitsuse juht K. Päts ja tema poolt sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatud kindral J.Laidoner põhiseadust rikkudes veretu sõjaväelise riigipöörde ja haarasid võimu, põhjenduseks toodi demokraatia ja riigi julgeoleku kaitsmine ning vabadussõjalaste riigipöörde ärahoidmine. Samal päeval kuulutas valitsus välja kaitseseisukorra, EVKL-i organisatsioonid , mida oli üle 400, kus omakorda oli üle 600 liikme, suleti, nende juhtivad tegelased – umbes 500 inimest – arreteeriti. Vabadussõjalased kõrvaldati omavalitsustest ja riigiasutustest ning sõjaväes, politseis ja Kaitseliidus viidi läbi puhastus.
Likvideerinud demokraatia ja surunud maha poliitilised vastased, hakkas valitsus tegusalt ellu viima ulatuslikku reformide programmi, mille üldsuund oli konservatiivne ja tsentraliseeriv. Riigipööre aga ei lahendanud nn. konstitutsioonikriisi. Formaalselt kehtiv 1933. A. põhiseadus polnud kooskõlas riigis kujunenud poliitiliste realiteetidega.
VI Riigikogu jäi presidendi ja valitsuse varju ning kiitis heaks peaaegu kõik valitsuse eelnõud. 1938 aastal võeti vastu amnestiaseadus, mille alusel vabanesid vanglast 104 kommunisti ja 73 vabadussõjalast. Samal ajal hukati NSV Liidus Eesti juhtkommunistid. Demokraatia kokkuvarisemist ja autoritaarse korra sündi Eestis ja teistes Ida-Euroopa noortes riikides on seletatud kodanikukultuuri traditsioonide ja poliitilise demokraatia kogemuste vähesusega.

Välispoliitika

Eesti Vabariigi välispoliitikat määrasid geopoliitiline tegelikkus ja väikeriigi ahtad võimalused maailmas, kus juhtivat osa etendasid võimsad suurriigid . Põhiprobleem oli tagada riigi iseseisvus ja julgeolek.
Kõigepealt tuli maailmas peaaegu tundmatul Eestil tõestada üldse oma õigust ja suutlikkust iseseisva riigina eksisteerida. Eesti on huvitatud headest suhetest kõigi riikidega, esmajoones suurriikide ja lähemate naabritega . Asjata lootsid Eesti poliitikud luua heanaaberlikke suhteid Venemaaga, et põhjatul idaturul kauplemisega suurt kasu lõigata. Nõukogude kommunistliku režiimi olemus normaalseid suhteid „kodanliku“ riigiga ei võimaldanud. Eesti orienteerus tihedale koostööle ja integratsioonile Läänega, kelle abiga oli saavutatud iseseisvus ja keda peeti edaspidigi noore riigi suveräänsuse tagajaks.
Eesti liberaalsele poliitilisele eliidile oli kõige vastuvõetavam liitlane Suurbritannia , kes oma põliste demokraatialiste traditsioonidega oli juba varem saanud eestlastele ideaalse ühiskonna korralduseeeskujuks. Eesti diplomaatia püüdis Suurbritannias äratada huvi Eesti vastu ja taotles brittide kohalolekut Läänemerel.
Lääne suurriigid suhtusid Balti riikidesse vastavalt oma Vene- ja Saksa-poliitikale, omistamata neile suurpoliitikas iseseisvat väärust. Antandi riikide strateegiline huvi Balti piirkonna vastu tulenes nende Nõukogude-vastasest poliitikast. Kuigi Suurbritannia ja Prantsusmaa olid huvitatud Balti riikide püsimisest, andsid nende valitsused juba 1920. aastate alguses selgelt mõista, et mingeid julgeolekutagatisi neile ei anta ja agressiooni korral pole neile abi loota . Naiivne lootus saada suurriikidelt kaitset ja omakasupüüdmatut abi jäi Eestis siiski püsima iseseisvusaja lõpuni.
1920 tunnistasid Eestit Nõukogude Venemaa järel Soome ja Poola. Lääneriigid tunnustasid Eestit ja teisi Balti riike alles siis, kui oli lõplikult selge, et ühtset mittebolševistlikku Venemaad pole võimalik taastada. 1921 saadi tunnustus Suurbritannialt, Prantsusmaalt, Itaalialt, Jaapanilt ja Belgialt. Neile järgnesid teised riigid, näiteks USA 1922. 1921 võeti Eesti Rahvasteliitu.
Eesti suhetes välisriikidega oli eriline koht Soomel . Soome oli esimene riik, kellelt loodeti abi ja tuge. Vabadussõja ajal ja hiljemgi oli Eesti-Soome uniooni ideel Eestis lai poolehoid. Kuigi Eestil polnud Soomele suurt midagi anda, saadi seal aru, et Soome julgeolek sõltub ka Soome lahe lõunaranniku olukorrast. Hiljem mõisteti, et Balti riikide seisund on ebastabiilne ja liit nendega ähvardab Soome julgeolekut.
Kõige lähem ja vahetum oht Eesti iseseisvusele lähtus Venemaalt. Eesti suhted idanaabriga olid väliselt korrektsed, et tegelikult üsna pingelised ja ebastabiilsed. 1920-1939 reguleeris neid suhteid lepingute süsteem, mis tugines Tartu rahulepingule. Kaubandussuhteid püüdis Moskva kasutada Balti riikidele poliitilise surve avaldamiseks ja nende vahele kiilu löömiseks.
1939. aasta kevadel ja suvel toiminud Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSV Liidu kolmepoolsete läbirääkimiste tulemusel jäid Balti riigid viimase huvisfääri.
7. juunil 1939 sõlmis Eesti mittekallaletungilepingu Saksamaaga, püüdes sellega tõestada, et keegi teda ei ohusta ja NSV Liidu garantiid on tarbetud. Eesti avalik arvamus jäi siiski Saksamaa-vastaseks.

Majandus

Riiklik iseseisvumine andis eestlastele võimaluse otsustada oma maa ressursside kasutamise üle ise. Peamiseks probleemiks oli majanduselu ümberkorraldamine sõltumatu riigi vajadusi arvestades, uute turgude leidmine ja integreerumine maailmamajandusse.
Alustada tuli äärmiselt ebasoodsas olukorras: sõdades ja okupatsioonides laastatud majanduse taastamiseks polnud piisavalt raha, siseturg oli kitsas , rahva ostujõud väike, välismajandussidemete väljavaade ähmane.
1920-1923 aastatel domineeris valituse majanduspoliitikas tööstuslik suund. Kergekäeliselt antud suured riiklikud laenud eksporttööstuse arendamiseks ei õigustanud end, sest Nõukogude Venemaa turg jäi tegelikult suletuks. Suur osa vastloodud ettevõtteid läks peagi pankrotti , tekkis rahanduskriis.
1924 asus O.Strandmani valitsus toetama põllumajandust ja siseturu vajadusi rahuldavat tööstust. Mittevajalikud suurettevõtted suleti või toodanguliiki muudeti. Kodumaist tööstust kaitsti kõrgete sisseveotollidega.
Tööstus arenes tõusujoones ja saavutas kõrgseisu 1928-1930. Ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestis haripunkti 1932-1933, kõige enam kannatasid väljaveo tarvis tootvad majandusharud. Suurtööstuse toodang vähenes kolmandiku, talude tulu poole võrra. Töötute arv ulatus 25 000-ni, seda püüti leevendada hädaabitöödega.
1930. aastate II poolel industrialiseerimine hoogustus , seda soodustas ka sõjaeelne kõrgkonjunktuur. Loodi uusi ettevõtteid, ajakohastati tehnoloogiat. Kõige kiiremini arenes Eesti põlevkivikeemiatööstus. Saksa suured tellimused tõid kaasa õli- ja bensiinitootmise järsu suurenemise. Riigi reguleeriv osa majanduses suurenes.
Põllumajandusega oli 1934. Aastaks hõivatud 60,2% rahvastikust. Ida-Euroopa radikaalseima maareformiga võõrandati baltisaksa mõisnike maaomand koos hoonete, loomade ja inventariga. Võõrandati 56 000 talu ja 1939. Aastaks ulatus talundite arv 140 000-ni. Eesti muutus väiketalude maaks.
Eestil oli 1936. Aasta seisuga kaubandussidemeid enam kui 100 riigiga, ülekaalukalt olid esikohal Suurbritannia(eriti väljaveos) ja Saksamaa(sisseveos), 1937. Aastal ületas Saksamaa üldkäibelt Suurbritannia. Kahekümne aastaga oli Eesti saavutanud rahvusvahelistel turgudel kindla koha.
Loodi riigi rahandussüsteem – riiklikud pangad – keskpank Eesti Pank , Pikalaenu Pank ja Maapank, mis krediteerisid nii riigi- kui ka eraettevõtteid ja viisid ellu riigi majanduspoliitikat.
1918. aastast olid rahvuslikuks vääringuks mark ja penn . 1927. Aastal Rahvasteliidu tagatisega saadud välislaenu(1,35 mln. Inglise naela ) abil tehti rahareform ja 1928 hakkasid kehtima kroon ja sent, pandi kehtima kuldvaluuta standard. 1933 kroon devalveeriti ja viidi Briti naela alusele, mis andis majandusele tugeva impulsi. Riigieelarve puudjääk kaeti välislaenudega. Välislaenude saamine näitas Eesti rahvusvahelise usalduse kasvu.
Elatustase Eestis jäi arenenud lääneriikide ja Skandinaavia maade omast tunduvalt maha, kuid oli Ida-Euroopa keskmisel tasemel ja ligilähedaselt sama kõrge kui Soomes, Ungaris, Poolas ja Lätis, ent kõrgem kui Balkani maades.

Kultuur

Iseseisvuse kättevõitmisega vabanesid eestlased kultuuri venestamise ja saksastamise ohust. Eesti kultuuri edendamine sai rahvusriigi esmatähtsaks ülesandeks. Riik rahastas kultuuri otse riigieelarvest ja Eesti Kultuurkapitali kaudu.
Lühikese ajaga , paari aastakümnega loodi kaasaegne kultuur ja teadus. Põhjalikult korraldati ühtluskooli põhimõttel ümber haridussüsteem, mille kõigis lülides võeti õppekeeleks eesti keel. Algkool oli kohustuslik, maksuta ja ilmalik, kekskool vabatahtlik ja maksuline. Aastani 1934 oli koolisüsteem kahe-, hiljem kolmeastmeline, gümnaasium jagunes humanitaar- ja reaalharuks. Alg- ja keskkoolis õpetati kaht võõrkeelt – peamiselt inglise ja saksa. Humanitaarharitlaste üleproduktsiooni tõttu pandi 1930. Aastani rohkem rõhku kutseharidusele, sest praktiliste kutsete ja tehniliste erialade asjatundjaist oli puudus. Kooliuuendusliikumises võeti eeskuju Lääne-Euroopast.
1919 avati Tartu Ülikool esmakordselt eesti ülikoolina ja eestlased said üliõpilaskonna arvukaimaks rahvusrühmaks. 1926 ulatus Tartu Ülikooli õpilaste arv 4700-ni, hiljem jäi püsima 3000 piiril , neist 4/5 olid eestlased. Rahvusülikooli aitasid rajada Soome ja Rootsi teadlased, Tartus töötas ka Saksa ja Vene professoreid. 1930. Aastate lõpul oli Tartu Ülikool igati euroopalik teadus- ja hariduskeskus, kus üle 80% õppejõududest olid eestlased. Kõrgharidust andsid ka TTÜ, Riigi Kõrgem Kunstikool , kunstikool „Pallas“, TK, Tartu Kõrgem Muusikakool ja Kõrgem Sõjakool.
1934. aastaks oli kõrgharidusega 0,8, täieliku keskharidusega 4,3 ja osalise keskharidusega 8,3% rahvastikust.
Kõigil tähtsamatel teadusaladel kujunes eestlastest õppejõudude ning teadlaste kaader. Suurt edu saavutati rahvusteaduste alal – eesti keeles (J.V.Veski, J.Aavik, A.Saareste), kirjandusloos (G.Suits, A. Annist , M.Kampmaa), soome-ugri keeltes(J.Mark, J.Mägiste), rahvaluules (W. Anderson ,O.Loorits), etnoloogias (I.Manninen, F.Linnus, G. Ränk), Eesti ajaloos(A.Cederberg, H.Kruus, H.Sepp, O.Liiv, P.Tarvel, P.Johansen, J.Vasar), arheoloogias(H.Moora, M.Tallgren, M.Schmiedehelm, R.Indreko), kunstiajaloos(S.Karlong, V.Vaga, A.Tuulse, V. Raam). Eduard Viiralt. Tiiger . Kuivnõel.
Hüppeliselt arenes eestikeelne trükisõna. 1918-1940 ilmus umbes 30 000 nimetust trükiseid, eesti keelde tõlgiti maailmakirjanduse tippteoseid, hulgaliselt ilmus ajalehti ja ajakirju. Väljapaistev saavutus oli 8-kõiteline Eesti Entsüklopeedia(1932-1937), maakondlike koguteoste ning Eesti ajaloo üldkäsitluste väljaandmine.
Eesti kirjanikest olid silmapaistvad A.H. Tammsaare , E.Vilde, F. Tuglas , M.Metsanurk, A. Gailit , A.Kivikas, A.Mälk,K. Ristikivi , A.Jakobson, H. Raudsepp , luuletajad M.Under, H.Visnapuu, G. Sutis , H.Talvik ja B. Alver . Eesti helikunsti arendasid M.Saar, H. Eller, E.Aav, E. Tubin ,C.Kreek. Kunstnikest oli esileküündivaim graafik Eduard Viiralt.
Eesti iseseisvusajal ehitati üles euroopalik ühiskond, integreeruti Euroopasse majanduslikult ja kultuuriliselt, eestlased said kaasaja Lääne tsivilisatsiooni kuuluvaks natsiooniks. Selle põhjal suutsid nad üle elada järgnevad poole sajandi pikkuse okupatsiooni ja taastada iseseisvuse.

Konstantin Päts

Konstantin Päts sündis 23. Veebruaril 1874 Pärnumaal. Tal oli neli venda ja üks õde. K.Päts oli õigeusklik.
Ta oli hariduselt advokaat, töötades 1900. Aastal Tallinnas Jaan Poska abilisena. 1901-1905 andis Päts välja ajalehte Teataja . 1905 sai temast Tallinna linnapea abi, samal aastal ka linnapea kohusetäitja.
Konstantin Päts kuulus Iseseisvus manifesti loonud Asutavasse Kogusse ning oli ka I-V Riigikogu liige. Täpsemalt 1921-1922 I Riigivanem ja 1923-1924 III Riigivanem.
Konstantin Päts oli Põllumeeste Kogude üks liidreid.
12. märtsil 1934 korraldas ta koos Johan Laidoneriga vabadussõjalaste võimulesaamise vältimiseks riigipöörde, mis halvas parlamentaarse riigikorralduse. 1934-1937 valitses Päts riiki peaministrina riigivanema ülesandeis 1938. aastast kuni NSVL okupatsioonini aga Eesti Vabariigi I presidendina. Konstantin Päts
1939. aastal sõlmis Päts NSVL liiduga baaside leppe, millega sai NSVL loa rajada Eestimaa pinnale sõjaväebaasid.
17.juunil 1940 Nõukogude väed okupeerisid Eesti. 21. Juunil andis K.Päts allkirja NSVL meelse valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue valitsuse dekreetidest. Sealhulgas dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegseid valimisi. Seejärel allkirjastas ta ka enda lahkumiskäskkirja.
Konstantin Päts vahistati 30. Juulil ja küüditati Nõukogude Liitu. 1952. Aastast hoiti teda kinni Kaasani vanglahaiglas, 1954. Aastal lühikest aega Jämejala vaimuhaiglas, kust ta liigse tähelepanu tõttu viidi üle Kalini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse.
Seal ta ka 18. Jaanuaril 1956 suri.
Usutakse, et K.Päts ei olnud vaimuhaige, vaid NSVL nägi teda vaimuhaiglates hoides lihtsat viisi tülikast riigipeast vabanemiseks.

Vabadussõjalased

Vabadussõjalased ehk rahvapäraselt vapsid olid Eestis 1920.-1930. aastatel tegutsenud vabadussõdalaste ühendustesse koondunud liikmed.
2. juunil 1929 moodustati vabadussõja veteranide organisatsioonidest Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, mille ideeliseks juhiks sai noor advokaat Artur Sirk, esimeheks erukindral Andres Larka.
Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu eesmärgiks oli organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatliku ja iseseisvuse alusel, aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse - ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil, õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seisa ja aidata kaasa Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös.
1931 . aastal sõnastati Eesti põhiseaduse muutmise nõuded – Riigikogu kooseisu vähendamine, majoritaarsete isikuvabaduste seadustamine , määrata valitsema laialdaste täitesaatevvõimu volitustega riigipea, jm. Andres Larka
Vabadussõjalaste poliitika oli paremäärmuslik ja natsionalistlik . Neid on võrreldud ka fašistlike ja natsionalistlike liikumisega, kuid nende eesmärkide täideviimisviisid erinesid viimaste omast märgatavalt.
Vabadussõjalased muutusid elanikkonna seas väga populaarseks. 1933. aastal läks läbi nende põhiseaduse muudatus, mis aga kunagi kehtima ei hakanud, sest 12. Märtsil 1934 sooritasid K.Päts ja J.Laidoner riigipöörde.
Andres Larka võitis Riigivanema valimised 51%-ga, kuid K.Päts ja J.Laidoner vahistasid umbes 500 vabadussõjalast, vangistan nende juhid, sulges umbes 400 organisatsiooni jpm. Lubatuks jäi vaid üks partei – Isamaaliit.
Artur Sirgul õnnestus 1934. aastal vanglast põgeneda, kuid ta suri segastel asjaoludel 1937. aastal Luksemburgis. Artur Sirk
Andres Larka vabanes vanglast 1937. aastal, kuid arreteeriti uuesti 1940 aastal peale ENSV väljakuulutamist. Ametlike andmete kohaselt suri Larka 8. Jaanuaril 1942 Kirovi oblastis, Malmõzi vanglas . Andres Larka matmispaik on teadmata.

Kasutatud kirjandus

Eesti Entsüklopeediakirjastus, Eesti üld 11. Tallinn, 2002
E. Õispuu, Eesti ajalugu ärkamistajast tänapäevani. Tallinn, 1992
Ago Pajur,Tõnu Tannberg, Eesti Ajalugu II. Tallinn 2006
Pildid – images.google.com