Ajaloo referaat Eesti vabariik (0)

„Eesti Vabariik”
Referaat
2011
Sisukord
Sisepoliitika .................................................................................................................................3
Välispoliitika...............................................................................................................................5
Majandus.....................................................................................................................................7
Kultuur....................................................................................................................................... 9
Vabadussõjalased..................................................................................................................... 11
Konstantin Päts.........................................................................................................................12
Kasutatud kirjandus...................................................................................................................14
Sisepoliitika
Poliitilised erakonnad
Eesti parteisid ei saa iga kord käsitleda kui mingi sotsiaalse kihi aktiivsema osa organisatsioone kindlakujulise poliitilise programmi elluviimiseks. Pigem oli tegemist mõttekaaslaste liitudega, mida ühendasid teatud majanduslikud või sotsiaalpoliitilised seisukohad. Sageli olid erakondade programmilised dokumendid ebamäärased, lubamata teha kindlamaid järeldusi erakondade poliitiliste vaadete kohta.
Parempoolseimaks erakonnaks olid Põllumeeste Kogud , mis kasvasid välja 1917.a tekkinud Maarahva Liidust. Algselt eelkõige maarahva kutsehuvisid esindanud organisatsioon muutus aja jooksul jõukama talurahva ja põllumajandusega seotud linnakodanluse parteiks. Selle liikmeid ühendas ühine huvi- põllumajanduse edendamine suurtalude soodustamise teel. Erakonna liidriteks olid Konstantin Päts, Johan Laidoner, Jaan Teemant , Jaan Hünerson.
Vanimaks parteiks oli Jaan Tõnissoni juhitav Eesti Rahvaerakond . See koondas peamiselt Lõuna-Eesti rahvuslikke ringkondi nii intelligentsi, linnakodanluse kui ka talurahva hulgas. Tegemist oli mõõdukas- liberaalse erakonnaga, mida sidus eeskätt rahvusluse rõhutamine. Rahvaerakonna ridadesse kuulusid näiteks Jaan Poska , Jüri Jaakson , Jakob Vestholm.
Eesti poliitika elu tsentrisse kuulus Eesti Tööerakond, mille sotsiaalse baasi moodustasid väikekodanlus: õpetajad, riigiametnikud , käsitöölised, poodnikud, väikrmajade omanikud. Partei eesmärgiks oli keskkihtide elujärje tõstmine sotsiaalsete uuenduste teel. Tööerakonna liidrite hulka kuulusid Otto Strandman , Ado Anderkopp, Juhan Kukk, Ants Piip .
Poliitilise spektri vasakpoolsesse ossa kuulus Eesti Sotsialistlik Tööliste Parte- Euroopale tüüpiline sotsiaal-reformistlik partei, mis seadis oma ülesandeks sotsialismi kehtestamise rahulikul teel. Sihiks oli saavutada enamus parlamendivalimistel ning viia Riigikogus läbi seadused sotsiaalsete ümberkorralduste kohta. Suure osa moodustasid neist tööstustöölised, aga ka muud vaesemad kihid nii linnast kui maalt. ESTP-s kujunes välja kaks tiiba: parempoolset esindasid August Rei, Karl Ast, Aleksander Oinas; vasakpoolset-Mihkel Martna , Aleksander Jõeäär, Erich Joonas.
3
Esimene põhiseadus
Eesti Vabariigi põhiseaduse koostamine tõstatus tähtsaima ülesandena Asutava Kogu ette juba selle kokkuastumisel. Pärast pikemajalisi eeltöid jõuti 15.juunil.1920.a konstitutsiooni vastuvõtmiseni. Vastavalt põhiseadusele oli Eesti kõrgeimaks võimukandjaks rahvas.Rahvale anti võimalus teostada oma võimu parlamendivalimiste, rahvaalgatuste ja rahvahääletuste kaudu. Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu- ühekojaline parlament , mille 100 liiget valiti iga kolme aasta tagant rahva poolt. Valimisõigus oli üldine alates 20.eluaastast, hõlmates võrdselt nii mehi kui naisi. Täidesaatvat võimu teoistas valitsus, mis vastutas Riigikogu ees. Kui parlament avaldas valitsusele umbusaldust, oli viimane sunnitud tagasi astuma. Valitsusse kuulusid ministrid ja riigivanem . Riigivanem täitis lisaks peaministri kohustustele ka mõningaid riigipeale kuuluvaid esindusülesandeid.
1920. a valiti Riigikogu esimene koosseis. Selleks ajaks oli pahempoolne eufooria kadumas ning Asutavas Kogus domineerinud sotsialistid kaotasid seinse juhtpositsiooni. Oma esindatust suurendasid Põllumeeste Kogud ja tsentrisse kuuluvad rühimitused.
Erankondade paljusus tähendas seda, et ükski partei polnud üksinda suuteline looma tugevat valitust. Mõeldavaks osutusid vaid koalitsioonivalitsused , milles osales vähemalt kolm, aga enamasti neli või viis erakonda. Koalitsioonileppe sõlmimisel tehti ajutisi kompromisse, mis mõne aja möödudes viisid omavaheliste lahkhelideni ja valitsuskriisini.
4
Välispoliitika
Eesti tuleviku küsimus kerkis rahvusvahelisele areenile 1918.a alguses seoses Saksa okupatsiooniohu kasvamisega ja eestlaste iseseisvumispüüetega. Olles huvitatud Saksamaa kiirest purustamisest, suhtus Antant Eesti taotlustesse heatahtlikult ning 1918.a mais tunnustas nii Inglismaa kui ka Prantsusmaa valitsus Eestit de facto.
Eesti probleemide lahendamine lõplik lahendamine pidi jääma Pariisi rahukonverentsi ülesandeks. 1919.a jaanuarist kuni 1920.a jaanuarini kestnud konverentsil tegelesid võitnud suurriigid aga oma ambitsioone rahuldavate rahutingimuste väljatöötamisega, pööramata erilist tähelepanu iseseisvunud väikerahvaste saatusele . Eestit toetati vaid niivõrd, kuivõrd seda loeti vajalikuks enamluse kukutamise eest peetava võitluse kergendamiseks; iseseisvuse juriidilisest tunnustamisest hoiduti.
1919.a suveks sai selgeks, et Pariisist pole Eestil midagi loota ning Eesti delegatsiooni juht välisminister Jaan Poska soovitas otsida uusi lahendusi. Eeskätt tuli kõne alla sõja lõpetamine Nõukogude Venemaaga. See mõte sai teoks 2.veebruaril.1920.a alla kirjutatud Tartu Rahulepinguga.
Murrang Lääneriikide senises poliitikas saabus 1921.a jaanuari teisel poolel, mil Balti riike tunnustas Antanti Ülemnõukogu. Sellele järgnes suve jooksul tunnustamine de jure enamikult Euroopa riikidelt ning 1921.a septembris võeti Eesti, Läti ja Leedu vastu Rahvasteliitu.
Eesti ohustatus
Alates 1921.a septembrist astus Eesti võrdväärse partnerina rahvusvahelise suhtluse areenile ning võis asuda oma välispoliitika ees seisvate ülesannete lahendamisele. Olulisimaks ülesandeks oli julgeoleku kindlustamine, mis tulenes Eesti ohtlikust geopoliitilisest asukohast. Kõigist kunagi Eesti pärast võidelnud võõrvõimudest tulid 1920. Aastate algul reaalsete ohuallikatena kõne alla Saksamaa ja Nõukogude Venemaa. Esimene oli küll l maailmasõja kaotusest nõrgestatud, ent 1920. Aastate algul Saksamaal aset leidnud mitmed revanšistlikud riigipöördekatsed tuletasid ohtu siiski pidevalt meelde. Seevastu Nõukogude Venemaa oli valmis esimesel sobival hetkel Eesti iseseisvust hävitama, olgu siis maailmarevolutsiooni vallapäästmise või impeeriumi taastamise nimel.
5
Eesti tegi esialgu panuse suhete normaliseerimisele Nõukogude Venemaaga. Peamiselt välispoliitilisi huve silmas pidades rajati Tallinna sadamasse hiiglaslikud laod Venemaa transiitkaubanduse arendamiseks ning lubati idanaabrile mitmeid majanduslikke soodustusi. Teatud ulatuses oldi valmis tegema Nõukogude Venemaaga koostööd koguni rahvusvahelisel areenil. 1922.a esinesid Baltimaad ühiselt ettepanekuga sõlmida Moskvaga mittekallaletungi leping. Nõukogude välispoliitilise kursi tõttu ei andnud aga suhete normaliseerimise püüded piisavaid julgeolekugarantiisid. Samaaegselt otsiti toetust Lääne suurriikidelt. Juba Vabadussõja päevist tundis rahvas poolehoidu Inglismaa vastu ning seepärast pandi just Londonile suuri lootusi. Mingite lepinguteni muidugi ei jõutud, kuna Inglismaa huvi Eesti vastu oli liialt väike.
Suuri lootusi iseseisvuse garanteerimisel pandi 1920.aastate algul sõjalis-poliitilisele kaitseliidule. Koostöö Soome, Läti, Leedu ja Poola vahel oli alanud juba sõjapäevil ning 1920.a suveks jõuti koostada ühise kaitsekonvensiooni projekt. Selle teostumisest tõmbas kriipsu läbi Leedu ja Poola vahel puhkenud relvakonflikt . Siitpeale muutus viie riigi ühine tegevus võimatuks.
Ainus reaalne samm Balti liidu loomisel astuti 1923.a lõpus, kui kirjutati alla Eesti –Läti Kaitseliidu lepingule. Ühtlasi saavutati kokkulepe tulevase majandusliku koostöö osas ning pandi lõplikult paika kahe riigi vaheline piirijoon, mille pärast oli aset leidnud hulgaliselt konflikte. Ometi ei suurendanud see oluliselt kummagi maa julgeolekut.
Kuigi Eestist sai juba 22.septembril 1921 Rahvasteliidu liige, suhtuti siin liidu tegemistesse esialgu kahtlevalt, pidades Rahvasteliitu suurriikide poliitiliseks jututoaks. Järk-järgult aga Rahvasteliidu roll suurenes ning Eestiski hakati järjest enam lootma Rahvasteliidu kollektiivsele julgeolekusüsteemile, ühinedes kõigi kokkulepete ja avaldustega, mis tõotasid vähendada sõjaohtu. Julgeoleku seisukohalt peeti eriti oluliseks Briandi -Kelloggi sõjakeelupakti (1928) ja 1932.a alanud desarmeerimiskonverentsi. Kuna samal ajal üldine rahvusvaheline kliima paranes ning otsene hädaoht Eestile vähenes, siis näis koostööst Rahvasteliidu raames piisavalt julgeoleku tagamiseks.
6
Majandus
Kuna enne iseseisvumist oli Eesti majandus allutatud Venemaa huvidele, siis vajas senine majandussüsteem põhjalikke ümberkorraldusi. Esimeseks sammuks sai radikaalne maareform, mille aluseks oli 10.oktoobril 1919 vastu võetud maaseadus . Reformi käigus riigistati mõisate maa, hooned, tehnika, kariloomad jm. Lõviosa võõrandatud maadest jagati välja, kokku loodi 35 000 uut asundustalu . Kõigepealt said maad vabadussõjas silmapaistnud sõjamehed, seejärel ülejäänud soovijad. Asunike põli ei olnud kerge, sest enamik alustas täiesti tühjalt kohalt, kuid tänu värskete maaomanike töökusele jõudsid uued talud kiiresti järjele. Maareformi tulemusel asendus mõisamajandus talumajandusega, kadusid varasemad teravad vastuolud ning tekkis Eesti vabariigile lojaalne väikeomanike kiht.
Pärast Vabadussõja lõppu algas ülikiire majandustõus. Eriti kiiresti arenes tööstus. Mõne aasta rajati sadu uusi tehaseid ja tööliste arv kolmekordistus. Osa ettevõtteid leidsid sobiva niši Euroopa turgudel , paljud aga keskendusid siseturu vajadustele: laialdane ehitustegevus andis tööd ehitusmaterjalitööstusele, küttekriis pani aluse põlevkivitööstusele jms. Majanduskasvus oli ka omaosa Venemaal: Vene tellimused elustasid metalli- ja paberitööstuse, Vene transiit soodustas kaubanduse arengut, mitmed ettevõtted loodi edukalt Venemaal sooritatud ärioperatsioonide järel.
Kuid majandustõus ostus liiga kiireks ja tõi 1923.a kaasa kriisi. See sai alguse rahandusest, sest pangad (ennekõike Eesti Pank) olid jaganud hiigaslikke laene, kusjuures sageli anti neid ka viljatute äriplaanide koostajatele. Kuna laenude tagasisaamine osutus raskeks, oli Eesti Pank sunnitud raha juurde trükkima, käivitades sellega inflatsiooni, ning müüma maha suure osa riigi kullavarudest. Kriisi süvendasid veelgi väliskaubanduse negatiivne bilanss, tollide tõstmine välisriikide poolt ja põllumajandust tabanud ikaldus . Eriti rängalt mõjutas majandust aga Venemaa tegevus, kes poliitilistel motiividel kärpis järsult majandussidemeid Eestiga. Kriisi tulemusena pankrotistusid sajad kaubandus- ja tööstusettevõtted, kiiresti kasvas tööpuudus, langes elatustase. Sai selgeks, et senine majanduspoliitika vajab põhjalikku muutmist.
1924. aasta kevadel käivitas rahandusminister Otto Strandman uue majanduspoliitika. Nüüdsest sekkus valitsus senisest enam majanduse suunamisse, püüdes tagada selle vastuoludeta arenemist.
7
Kuna majandussidemed Venemaaga olenesid liialt poliitilistest suhetest, siis orienteeruti Vene turult ümber Euroopa turule. Tööstuse asemel seati esikohale põllumajandus: riik aitas kaasa ühistegevuse arendamisele, maaparandusele ja sordiaretusele, kutseoskuste levitamisele.
Varasemast enam arvestati Eesti vajadusi ja võimalusi, toetati neid ettevõtteid, mis kasutasid kodumaist kütust ja toorainet. Rahvasteliidu vahendusel hangiti välislaen, mille abil tehti panga- ja rahareform . Uus kurss osutus sobivaks ning 1920.a teist poolt iseloomustas majanduslik tõus: suurenes põllumajanudus- ja tööstustoodang, kasvas eksport , tõusis elatustase, avanesid võimalused uuteks investeeringuteks. Kümnendi lõpuks oli Eesti tõestanud suutlikkust majanduslikult püsima jääda ja Eesti majandus integreerus Euroopa majandusega.
8
Kultuur
Omariiklusaastate suurimaks saavutuseks oli Euroopa tasemel seisva rahvuskultuuri väljaarendamine. Esmakordselt sai eesti kultuur riikliku tähelepanu ja toetuse osaliseks, kadus oht kaotada rahvuskultuur saksastumise või venestumise läbi.
Vabariigi algusaastail oli majandusliku kitsikuse tõttu raske saavutada märgatavat edenemist kultuurielus , ent juba 1925.a jõuti Kultuurikapitali loomiseni. Kultuurkapital kujunes peamiseks kultuuri finantseerivaks asutuseks. Vajalikud summad laekusid mitmesugustest maksudest, sissetulek jagati kirjanduse, helikunsti, kujutava kunsti, näitekunsti, ajakirjanduse ja kehakultuuri vahel. Kultuuri professionaliseerimisele aitas kaasa eesti keele kaasajastamine kasutusvaldkonna laiendamine. Tänu sellele sai teoks emakeelne haridus algkoolist kõrgkoolini.
Professionaliseerumise protsessidele aitasid kaasa ka loodavad kutseühingud. Tegutsesid Eesti Kirjanike Liit, Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts, Eesti Õpetajate Selts jt.
Eesti kultuurielu kaasajastus kiiresti, kuid ei hääbunud ka traditsiooniline rahvakultuur .
Esimese maailmasõja aastail eesti kirjanduselus tekkinud seisakuperiood lõppes 1917.aastal, mil „Noor-Eesti” järglasena astus areenile „Siuru” rühm, koondades eesti tippluuletajad nagu Gustav Suits, Marie Under, Henrik Visnapuu,Artur Adson. Proosaloomingus olid esikohal lühivormid, peamiselt novellid. Sellel alal saavutasid suurima meisterlikkuse Friedebert Tuglas ja August Gailit . Romaanidest võib sel ajal perioodil nimetada Anton Hansen Tammsaare „Kõrboja peremeest” ja Mait Metsanurga „Taavet Soovere elu ja surma”.
Kujutava kunsti loomevallas valitses 1920.aastatel väga kirev pilt. Öeldi lahti seni valitsenud uusromantismist, ent üht kindlalt suunda selle asemele esiagu ei tekkinud. Eesti kunsti vanameistritest jätkas tegutsemist Ants Laikmaa , Kristjan Raud ja Konrad Mägi, noorematest meestest lisandusid Nikolai Triik, Peet Aren , August Jansen ,Ado Vebbe.
Skulptoritest paistis silma Pariisi kunstinäitustelt mitmeid auhindu toonud Jaan Koort, kelle loomingust olid eriti väljapaistvad portreed ja loomaskulptuurid.
9
Muusikaelu areng jätkus kiires tempos tänu juba varasematele traditsioonidele. Lisaks olemasolevatele laulukooridele ja orkestritele tekkisid uued, laienes muusikaga tegelevate inimeste arv.
Säilis ja tugevnes kohalike muusikapäevade ja üldlaulupidude traditsioon. Üldlaulupeod toimusid iga viie aasta tagant. Tegevust jätkasid juba tuntuks saanud heliloojad Juhan Aavik, Heino Eller , Artur Kapp, Mart Saar. 1928.a sai lavaküpseks esimene ooper - Evald Aava „Vikerlased”.
Iseseisvusperioodil kujunes ainuvalitsevaks keskuseks eesti teatrielus Tallinn. Siin tegutses korraga kolm suurt kutselist teatrit: „Estonia”, Draamateater ja Töölisteater.
Tegutsevate spordiseltside ja –ringide kõrvale tekkis iseseisvusaastail rohkesti uusi, mis peatselt koondusid alaliitudeks ning 1922.a loodi kõiki erialaliite ühendav Eesti Spordi Keskliit .
10
Vabadussõjalised
1929.a oli Vabadussõja veteranide organisatsioonide baasil moodustatud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit ( EVKL ), mille esialgseks sihiks oli oma liikmeskonna majandusliku olukorra parandamine, sõjamälestuste jäädvustamine ja Vabadussõja-aegse vaimsuse säilitamine. Eestit tabanud kriiside keerises ei suutnud aga EVKL jääda poliitiliselt erapooletuks, vaid sekkus erakondlikusse võitlusesse. 1931 .a peetud ll kongressil otsustati avaldada parlamendile ja valitsusele survet , et põhiseaduse muutmise ettepanek teostataks.
Aasta hiljem otsustati võtta oma rindesse ka Vabadussõjas mitteosalenud inimesi, kes toetavad vabadussõjalaste juhtmõtteid. Siit peale algas EVKL tormiline areng, milles olulist osa etendas kompromissitu võitlus erakondade vastu.
Vabadussõjalased kasutasid rahva hulgas levinud meeleolusid ning süüdistasid seniseid poliitikuid korruptsioonis ja nõudsid uuendusi riigi juhtimise alal. Raske majanduskriisi tingimustes leidsid taolised avaldused rahva hulgas massiliselt toetajaid. EVKL muutus suurimaks poliitiliseks organisatsiooniks Eestis, omades rohkem liikmeid kui kõik partnerid kokku (üle 20 000).
Ühtlasi muutusid liidus domineerivad meeleolud järjest radikaalsemaiks. Riigikogus väljatöötatud uue põhiseaduse eelnõu peeti liiga tagasihoidlikuks ning otsustati koostada omapoolne projekt, mis annaks tulevasele riigipeale suuremad õigused.
EVKL ametlikuks juhiks oli erukindral Andres Larka , kelle kõrval aga tegelikku juhirolli etendas Artur Sirk . Artur Sirk oli läinud vabatahtlikult koolipingist Vabadussõtta, tõusnud seal ohvitseriks, lõpetanud pärast sõda Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja töötanud Tallinnas advokaadina.
Vabadussõjalaste tegevuses on nähtud kahe maailmasõja vahelisele Euroopale iseloomuliku autoritaarse korra propageerijate liikumise (fašistid, natsid, tuliristlased, lapualased) Eesti varianti. Tõepoolest olid vabadussõjalaste iseloomulikud juhikultus, rahvusühtsuse propageerimine, kutsekodade eelistamine poliitilistele erakondadele. Esitati demagoogilisi süüdistusi ja lubadusi. Ometi polnud tegemist välismaiste eeskujude pimeda kopeerimisega, vaid Eesti keerukast olukorrast võrsunud massilise rahvaliikumisega, mille peamiseks toitepinnaseks oli majanduskriis .
11
Konstatin Päts
11./23.veebruar 1874 Tahkuranna v. Häädemeeste khk. -
18.jaanuar. 1956 Buraševo Kalinini obl.
Iseseisva Eesti esimene peaminister ja president Konstantin Päts sündis ehitusmeistrist taluniku perekonnas, õppis Tahkuranna õigeusu kihelkonnakoolis, 1887-1893 Riia vaimulikus seminaris , 1893-1894 Pärnu gümnaasiumis.1894 astus Tartu ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1898 õigusteaduste kandidaadi kraadiga. 1898-1899 teenis KP Pihkvas 96. Omski jalaväepolgus ja ülendati lipnikuks. Loobunud teaduslikust karjäärist ülikoolis, siirdus KP Tallinna.
1900-1901 oli KP vandeadvokaadiabi Jaan Poska juures. 1901-1905 andis ta välja radikaalset rahvuslikku ajalehte '' Teataja ''. 1904 õnnestus eesti-vene blokil saavutada võit saksa linnakodanluse üle linnaomavalitsuse valimistel Tallinnas. KP sai linna nõunikuks ja linnapea abiks, sügisel 1905 linnapea kohusetäitjaks. Karistussalkade terrori eest põgenes KP esialgu Šveitsi, seejärel siirdus Soome. Soomes kirjutas KP raamatu ''Maa-küsimus'' (1907), milles nõudis Eestile poliitilist autonoomiat. 9-kuulise vanglakaristuse kandis ta ''Krestõ'' vanglas Peterburis 1910-1911. 1901 sõlmitud abielust oli KP-l kaks poega- Leo ja Viktor . Vanglast vabanemise järel hakkas KP 1911 toimetama Tallinnas mõjukat poliitilist ajalehte ''Tallinna teataja''.
Maanõukogu Vanematekogu poolt 19.novembril 1918 moodustatud erakorraliste volitustega Pääste-
komitee esimehena juhtis KP 24.veebruar Eesti iseseisvuse väljakuulutamist ja moodustas esimese Eesti Ajutise Valitsuse, kuhu ta kuulus pea-ja siseministrina.
Kui Saksa okupatsioon kokku varises, alustas KP valitsus novembris 1918 Eesti riigi tegelikku ülesehitust.Pea- ja sõjaministrina oli tal otsustav sõna Vabadussõja alustamisel .
Liberaalse demokraatia ajajärgul (1920-1934) juhtis KP viit valitsust, istus riigivanema toolil kaugelt kauem kui ükski teine, oli kõigi Riigikogude liige. Raske majandus- ja sisepoliitilise kriisi ajal asus KP 1931 taas riigitüüri hoidma.
12
12.märts 1934 pani KP koos kindral Johan Laidoneriga demokraatia kaitsmise sildi all toime sõjaväelise riigipöörde.
Veebruaris 1936 toimunud referendumil kiideti heaks KP ettepanek moodustada kahekojaline Rahvuskogu uue põhiseaduse väljatöötamiseks. 1937 sai kolmas Eesti Vabariigi põhiseadus valmis ja KP valiti selle järgi 21.aprill 1938 ainsa kandidaadina vabariigi esimeseks presidendiks.
1928 valiti KP Tartu ülikooli, 1938 Tallinna tehnikaülikooli audoktoriks.
23.juuli.1940 tagandati KP ametist ja küüditati 30.juuli koos perega Venemaale. Pikkade vintsutuste järel suri ta 18.jaanuar.1956 Kalinini linna lähedal haiglas ja maeti Buraševo metsa. 21.oktoober 1990 maeti KP maised säilmed ümber Tallinna metsakalmistule.
Selgitus : KP- Konstantin Päts
13
Kasutatud kirjandus
Ago Pajus , Tõnu Tannberg ”Eesti Ajalugu II”
Ago Pajus, Tõnu Tannberg, Mati Laur ”Eesti Ajalugu II”
Mati Garf ”Parteid Eesti Vabariigis 1918-1934”
Sulev Vahtre ”Eesti Ajalugu Elulugudes: 101 tähtsat eestlast”
14