Eesti ajaloo kokkuvõte (0)

Inimesed ajas 5.klass
26.peatükk Hariduse levik
17.sajandi alguses sai kogu Eesti alast Rootsi kuningriigi provints. Rootsi vajas hulgaliselt haritud kirikuõpetajaid, ametnikke ja arste, kuid nende koolitamiseks leidus kogu maal vaid üks ülikool. 1632.aastal kirjutas kuningas Gustav ll Adolf alla dokumendile, millega asutati Tartu Ülikool. Õppetöö toimus ladina keeles ja õppuriteks olid linnakodanike, kaupmeeste ja kirikuõpetajate pojad.Esialgu kandis ülikool kuninga järgi Academia Gustaviana nimetus. Maarahva laste jaoks leidus vaid üksikuid koole ja õpetus neis oli väga algeline.
Rootsi valitsejad olid omaks võtnud ristiusu luterliku vormi ning püüdsid seda levitada kõigis oma riigi osades. Luteri usu kohaselt pidi iga inimene, ka talupoeg , suutma ise piiblit lugeda.
Eesti rahvakoolide esimeseks rajajaks peetakse Bengt Gottfried Forseliust. Ta sündis 1660. aasta paiku Harjumaal kirikuõpetaja perekonnas. Ta pani tähele, et talurahvakoolides õpetati vananenud põhimõtete järgi.Nende põhimõtete järgi võttis lugema õppimine aega paar-kolm aastat. Asja tegi veelgi raskemaks see, et tolleaegne eesti keele kirjaviis oli saksapärane ja oli erinev hääldusest. Ta hakkas talupoegi õpetama omal viisil. Ta lasi tähti valjult hääldada ja silpide kaupa sõnu kokku veerida. Nii edenes lugemaõppimine kiiremini. Forselius mõistis ,et tuleb kirjutada nii, nagu loetakse ja hääldatakse. Uues kirjaviisis aabits ilmus 1684 .aastal.
Talurahva hariduse edendamiseks otsustati ametisse seada köstrid, kes pidid hoolitsema laste õpetamise eest. Kirikuõpetajate abiliste ettevalmistamiseks rajas Forselius 1684.a seminari. Kooliõpetaja püüdis oma tegevusele laiemat tähelepanu tõmmata. Ta sõitis koos oma kahe õpilasega Rootsi, kes pidid kuningale oma teadmisi näitama. Gustav ll Adolf andis käsu asutada iga suurema kiriku juurde talurahvakool. Tagasiteel sattus nende laev tormi kätte, Forselius ja tema õpilased hukkusid.Üks neist oli Kambjast pärit 16-aastane Ignatsi Jaak.
33.peatükk Eesti rahvuslik ärkamisaeg
Eesti kuulus 19.sajandil Vene tsaaririigi koosseisu. Enamik eesti talurahvast tegeles põlluharimisega mõisnike juures. Maa kasutamise eest tuli maksta kõrgeid makse, täita raskeid töökohustusi ning elukohast lahkumine oli keelatud. Rahulolematute talupoegade püüdlused ebaõiglusele vastu hakata suruti relva jõul maha.Kuid ka valitsus sai aru muutuste vajalikkusest. Võeti vastu mõned talurahvaseadused, mis kergendasid eestlaste olukorda. Talupojad muutusid jõukamaks ja nad ostsid oma talud välja. Talupoegadest said peremehed . Majandusliku ja õigusliku olukorra paranemisega tõusis ka eestlaste eneseteadvus. Talupojad püüdsid oma lastele haridust anda. Haritlased andsid välja eestikeelseid kalendreid, ajalehti ja lugemikke. Hakati koguma ja uurima rahvaluulet, -kombeid ja –kultuuri. 1862 .aastal ilmus eesti rahvuseepos „Kalevipoeg“, mille autoriks oli Võrus tegutsenud arst F.R Kreutswald. 1869.aastal toimus Tartus esimene eestlaste üldlaulupidu . Seda kultuurihuvi, eneseteadvuse ja rahvustunde tekkimise perioodi nimetatakse eesti rahvuslikuks ärkamisajaks . Üks selle aja andekamaid kirjanikke oli Lydia Koidula, tegeliku nimega Lydia Jannsen . Ta sündis 1843.aastal Pärnumaal.Tema isa Johann Voldemar Jannsen hakkas 1857.a välja andma eestikeelset ajalehte Perno Postimees , kus ilmusid ka ta tütre esimesed jutukesed. Hiljem muutis ta ajalehe nime Eesti Postimeheks. Luuletustes ülistas Koidula kaunist eesti keelt ning väljendas armastust eesti rahva ja isamaa vastu.
Tema luuletused muutusid kiiresti populaarseks, neid trükiti kalendrites, koolilugemikes, noodiraamatutes ja mujal. Koidula pani aluse rahvuslikule näitekirjandusele ja teatrile.
35.peatükk Eesti Vabariigi loomine
20.sajandi alguseks oli Eesti pikka aega kuulunud Vene tsaaririigi koosseisu.Riigikeeleks oli vene keel, mida tuli kasutada koolides ja ametiasutustes. Eestlastest vabad talupojad hakkasid ilmutama üha suuremat huvi poliitika vastu, ent see ei meeldinud tsaarivõimule ega mõisnikele, kuid nad püüdsid eestlastega koostööd teha. Kui võimu haarasid kommunistid , nägid eestlastest poliitikud võinalust saavutada riiklik sõltumatus. Kommunistid taandusid Tallinnast Saksa vägede kartuses. Eesti poliitikud otsustasid avanenud võimaluse ära kasutada. 24.veebruaril 1918 kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik. Iseseisvust tuli kaitsta Vabadussõja, kus osalesid paljud koolipoisid .
Inimeste elujärg paranes märgatavalt. Eesti talude toodangut, näiteks peekonit ja võid, eksportiti teistesse maadesse.Ametiasitustes ja koolides (k.a Tartu ülikoolis) kasutati eesti keelt.Kodudes oli rohkem tehnikat ning mööblit.
Väga tähtis roll Eesti omariikluse saavutamisel oli tulevasel Eesti esimesel presidendil (1938.a) Konstantin Pätsil. Tallinnas andis ta välja ajalehte Teataja. Nõukogude sundis Eestile peal lepingu, millega paigutas siia oma sõjaväebaasid . Punaarmee okupeeris Eesti Vabariigi. President vahistati ja viidi koos perekonnaga Venemaale, kus ta 1956.a vangistuses suri. 1990.aastal maeti ta põrm Tallinna Metsakalmistule.
40.peatükk Elu Nõukogude Eestis
Iseseisvast Eesti Vabariigist moodustati Nõukogude Liidu koosseisu kuuluv Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ehk Eesti NSV. Eestlased ei tahtnud okupatsiooniga leppida. Relvastatud vabadusvõitlejad ehk metsavennad avaldasid Nõukogude võimule visa vastupanu. Nõukogude Venemaa mõistis, et vastupanu mahasurumiseks tuleb inimesed ära hirmutada, selleks korraldati 1949.a massiline sundasumisele saatmine ehk küüditamine .
Pärast ll maailmasõja lõppu oli elu Eestis raske. Paljud inimesed hukkusid sõjas, paljud põgenesid Punaarmee eest läände, paljud küüditati. Ka majandus oli laostunud, põllud harimata. Inimesi sunniti ühismajanditesse ehk kolhoosidesse astuma. Rajati siinsetesse oludesse ebasobivaid tehaseid ja kaevandusi, vajalik tööjõud asustati Venemaalt, eestlasi ähvardas oht vähemusse jääda. Muu maailmaga inimestel kontakt puudus, keegi ei tohtinud rääkida midagi nõukogudevastast.
Heino Lipu karjäär langes Nõukogude võimu ohvriks, sest ta oli võimude terava tähelepanu all, teda peeti nõukogude korra suhtes ebausaldusväärseks. Lipu arvel oli kümneid rekordeid, kuid võistelda tohtis ta ainult Nõukogude Liidus. Rahvusvaheline spordipublik teadis tema saavutustest vähe.
43.peatükk Eesti taasiseseisvumine
Kõige innukamalt haarati uuendustest kinni Balti riikides, eriti Eestis.Algul sooviti vaid suuremat majanduslikku ja kultuurilist otsustamisõigust, peagi mõisteti, et tõeline eesmärk peaks olema Eesti iseseisvuse taastamine. Sündmused hakkasid kiiresti arenema pärast seda, kui saadi teada, et Nõukogude võim plaanib rajada Kirde-Eestisse uued kaevandused, mis oleks kolmandiku Eestist muutnud elamiskõlbmatuks ning toonud sisse vene keelt kõnelevaid töölisi. Võitlus keskkonna kaitse nimel kasvas peagi üle laulvaks revolutsiooniks.See oli ulatuslik rahumeelne liikumine, millega nõuti Eesti huvide esikohale seadmist. Eesti haritlaskond innustas rahvast ja teadvustasid probleeme, mis ohustasid eesti rahva püsimist.Moodustati kahest miljonist inimesest Balti kett, mis kulges Tallinnast Vilniuseni. Helilooja Alo Matiisen kirjutas kuus isamaalist laulu.
Eesti taasiseseisvus 20.augustil 1991.a. Esimestel aastatel töötas Lennart Meri Eesti välisministrina, ülesandeks taastada dimplomaatilised suhted välisriikidega, Eesti esindamine rahvusvahelistel konverentsidel. Meri oli Eesti president 1992-2001.1998.a valiti ta aasta eurooplaseks.Ta suri 2006.aastal.
2004.aastal sai Eestist Euroopa Liidu liikmesriik. Sama aasta märtsis liituti NATO -ga.
6.klass Vanaaeg l osa
8.peatükk Muinasaeg Eestis
Jääaegadel oli Eesti ala kaetud paksu mandri jääkihiga. Soojematel ajajärkudel jää taandus ja maa kattus taimestiku ja loomastikuga. Umbes 10000 aastat eKr mandrijää taandus Eesti aladelt. Siis sai alguse ka uus inimasustus , mis on katkematult püsinud kuni tänapäevani.. Vanim teadaolev asula paiknes Pärnu jõe ääres Pulli küla juures, kus elati juba umbes 9000 aastat eKr. Asula Kunda lähedal Lammasmäel on mõnisada aastat hilisem kui Pulli. Inimesed elatusid korilusest, jahist ja kalapüügist. Asulad rajati veekogude äärde.
Umbes 5500 aastat eKr, kiviajal, valmistasid siinsed elanikud savinõusid. Inimesed elasid mõnekümne elanikuga külades.Suurimad puitelamud olid 50-60 m2.
Põlluharimine ja karjakasvatus said Eestis alguse juba kiviajal.Metalliajal muutusid need aga need meie esivanemate peamisteks elatusaladeks. Põlluharimisega tegeleti Põhja-Eestis, Lõuna-Eesti elanikud tegelesid küttimise ja kalapüügiga kauem. Rajati peamiselt alepõlde, levisid ka põlispõllud, mida ei lastud enam võssa kasvada. Kiviaja lõpul kujunesid välja talud. Põhja-Eesti ja Saaremaa rannikualadel tekkisid esimesed kindlustatud asulad. Pronksiaja inimestel oli kombeks matta jõukamad inimesed kivikirstkalmetesse , mõnikord surnukeha põletati enne matmist.
8.klass Uusaeg l osa
4.peatükk Eesti 17.sajandil
Liivi sõja(1558- 1583) järel jagunes Eesti ja Läti ala mitme riigi vahel. Rootsile kuulunud Põhja- Eesti kandis kuni 20.sajandi alguseni Eestimaa nime. Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga jäi Poola võimu alla ja kandis Liivimaa nime. Kuramaa oli pikka aega omaette hertsogiriik. Saaremaa kuulus Taanile . Nii Poola kui Rootsi soovisid endale kogu Baltikumi. Poola ja Rootsi vahel puhkes sõda, mis kestis vaheaegadega ligi 30 aastat. Tekkisid usulised pinged : rootslased toetasid luteri usku, aga poolakad katoliiklust. Lõpuks jäi peale siiski Rootsi. 1629.a sõlmiti Altmargi vaherahu , millega poolakad loovutasid Liivimaa rootslastele. 1645.aastal läks Rootsi kätte ka Taanile kuulunud Saaremaa.
Baltimaade vallutamise kavatsustest ei loobunud ka Venemaa, tungides 1656.a Baltikumi ja vallutades Tartu. Kuid Rootsi oli sõjaliselt tugevam. 1661.a sõlmiti Kärde rahu ning Venemaa viis oma väed vallutatud alaldelt välja.
Sõjategevuse lõppedes oli Eesti alal peaaegu kolmveernd taludest tühjaks jäänud, elupaiga vahetuse , nälja, haiguste, tapmise tõttu. Taludesse asus elama palju välismaalasi naaberriikidest. Rannikutel elasid rannarootslased. Rootsi aja lõpul elas Eestis 400 000 inimest.
Mõisates hakati palju rohkem vilja kasvatama ja välismaale vedama. Tööjõuks vajati talupoegi üha rohkem, nad muudeti sunnismaiseks ehk pagenud talupojad tuleb mõisnikule tagasi anda. Talurahvas elas korstnata suitsutares, kuhu pidid mahtuma ka loomad. Toiduks oli rukkileib , jahukört, kala. Kohutavaim näljahäda tekkis 17.sajandi lõpul viljaikalduse tõttu,
suri ligi viiendik rahvast.
Rootsi kuningad püüdsid aadli õigusi piirata ning anda Eesti talurahvale sarnaseid õigusi, mis olid Rootsi talurahval. Aadlid ühinesid rüütelkondadesse, et oma seisuslikke huve kaitsta. Et sissetulekuid suurendada, toimus reduktsioon ehk aadlile annetatud maade taasriigistamine. Mõisnikud pidid osa oma sissetulekust rendina riigile maksma. Talupoegade koormised seati vastavusse talu majanduslike võimalustega ning märgiti üles vakuraamatusse. Rootsi ajal õnnestus avalikustada lõunaeestikeelne Uus Testament (Wastne Testament 1686).
10.peatükk Eesti 18.sajandil
Põhjasõda tõi Eesti alal kaasa koletu laastamise. Rohkem kui otsene sõjategevus tappis inimesi maale tulnud katk. Tartu ja Narva elanikud küüditati enne sõja lõppu Venemaale. Mõisahäärbereid iseloomustasid õlgkatused, väikesed aknad, puupalkidest laotud seinad. Nii nagu Rootsi ajal jagunes ka Vene võimu all olevad alad Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks , kummalgil eesotsas kuberner. Püsima jäid rüütelkonnad ja aadli omavalitus. Riigistaud mõisad anti endistele omanikele tagasi. Kuigi Venemaal oli riigiusuks õigeusk, jäi Eestis ja Lätis siiski püsima luteri usk. Ametnikeks olid enamasti sakslased ja asjaajamiskeel oli samuti saksa keel. Kehtima jäi suurem osa Rootsi-aegsetest seadustest . Sellist eriseisundit nimetatakse Balti erikorraks. 1765 .a anti Liivimaa talupoegadele õigus vallasvarale, mõisakoormistele seati piirid, talupoeg võis mõisniku kohtusse kaevata. 1739.a ilmus eesti keeles esimest korda täielik piibli tõlge Anton-Thor Hellelt.
18.sajandi keskpaigas levis Eestimaal ja Liivimaal hernhuutlus ehk vennastekoguduste liikumine, see propageeris sotsiaalset võrdsust ja ühtekuuluvustunnet. Kogudustes valitsesid kõrged moraalinõuded, vähenesid vargused. Kuid loobuti ka ehete kandmisest, riietuti musta. Igasugused maised lõbustused , näiteks pulmas tantsimine, kuulutati patuks.
18.sajandi teisel poolel jõudis Baltikumi valgustusajastu. Hakati välja andma ilmalikku sisuga raamatuid. Eesti ala valgustajatest oli nimekamaid August Wilhelm Hupel, ta kirjutas mitukümmend raamatut,milles tutvustas Baltikumi ajalugu, loodust ja kultuuri. Lisaks andis välja eestikeelse talurahvale mõeldud ajalehe. Johann Gottfried Herderi vahendusel jõudsid esimest korda eesti ja läti rahvalaulud Euroopa lugejani.
Katarina ll taotles impeeriumi piirimaade seniste eriõiguste kaotamist ning riigi kõigi alade allutamist piiramatule keisrivõimule. 1783.a kehtestati Liivi- ja Eestimaal uus halduskorraldus , mis muutis Balti provintside valtsemiskorra Vene omaga sarnaseks, nimetatakse asehaldusajaks, see kord püsis kuni Katarina ll surmani (1796).
24.peatükk Eesti 19.sajandi esimesel poolel
Baltimaade suurimad linnad olid kubermangude keskused Riia, Jelgava ja Tallinn. Kubermange valitses kuni 1876.aastani (v.a 1808-1819) ühine kindralkuberner . 1832.aasta kirikuseadusega piirati luteri kiriku eesõigusi. Ametlikuks riigiusuks sai kogu impeeriumis vene õigeusk, luterlus jäi vaid üheks lubatud usulahuks. Tartu ülikoolis üritati asjaajamiskeelena kehtestada vene keelt. Rüütelkondadele ja linnade omavalitsusele tuginev Balti erikord jäi püsima.
1801.a sai uueks keisriks Aleksander l. Tema eesmärgiks oli seadustega selgemalt piiritleda talupoegade ja mõisnike suhted. Keiser pooldas pärisorjuse kaotamist vähemalt ühel osal impeeriumi territooriumil. Balti aadli majanduslik olukord halvenes, kuna pärisorjuslik mõisamajandus ei suutnud enammõisnike vajadusi rahuldada. Paljud mõisnikud said aru, et neile endalegi on kasulik kui muudetaks talurahvaseadusi, siis tahab ka talupoeg paremini töötada. 19.sajandi l poolel kehtestatigi uued talurahvaseadused.
1802.aastal kehtestatud seaduse järgi võis talupoeg omada vallasvara , kuid neid manitseti ka kokkuhoidlikule majapidamisele. Talupojad said põlise talukoha kasutamisõiguse, juhul kui kõik koormised ja maksud olid mõisa heaks täidetud. 1804.a määrati kindlaks talupoegade koormised ja piirati mõisnike kodukariõigust e mõisniku õigust karistada talupoega ihunuhtluse või lühiajalise arestiga, täielikult kaotati see alles 1805.a. Talupojad vabastati pärisorjusest Eestimaal 1816, Kuramaal 1817 ja Liivimaal 1819. Talupojad moodustasid vaba talurahvaseisuse, kuid maa jäi mõisniku omandiks. Talupojad said endale perekonnanimed . 1849.aastal hakkas Liivimaal ja 1856.aastal Eestimaal toimuma üleminek teotöölt raharendile ning talude päriseksmuumine talupoegadele. Mõisa kõrvale hakkas kujunema talurahva kui seisuse enda omavalitsus - vallakogukond. Loodi vallakohtud, mis aitasid lahendada talupoegade omavahelisi riide , jälgisid koormiste täitmist ning määrasid väiksemaid karistusi. Tekkis ühisvastutusel olev nn viljapank, sellest tagavarast said talupojad hädaajal laenu võtta. Talurahva omavalitsus väljus mõisnike kontrolli alt pärast 1866.aasta vallareformi. 1840.aastatel tekkis Eesti- ja Liivmaal viljaikaldus ja näljahäda. Hakkasid levima kuuldused, et Venemaal antakse soovijatele tasuta maad. Kuid talupojad langesid „lõksu“ ja hakkasid massiliselt õigeusklikeks, sooviga saada maad ja vabaneda teokohustustest. Kui nad said teada,et neid on petetud üritasid nad taas usku vahetada, kuid võimud olid selle vastu. Valitsus nägi õigeusu levitamises võimalust äärealad venestada ja Balti erikord lõpetada.
Üheks tähtsamaks Baltimaade vaimuelu keskuseks kujunes 1802.aastal taasavatud Tartu ülikool. Kubermangulinnadesse rajati gümnaasiumid ja maakonnalinnadesse kreiskoolid. Talurahva haridustee algas vallakoolist, millele järgnes kihelkonnakool . 1806.aastal hakkas Tartus esimese eestikeelse ajalehena ilmuma „Tarto maa rahwa Näddali-Leht“. Haritlased asutasid ka mitmeid teaduslikke seltse.
8.klass Uusaeg ll osa
34.peatükk Rahvuslik ärkamine Eestis
Talurahvas valis valla volikogu ja maetimehed.Valla eesotsas seisis vallavanem , kes pidi jälgima, et seadusi täidetaks ja vallas valitseks kord. Vallavanemal oli õigus määrata rahatrahv või üleastunu arestikambrisse toimetada. Valla eelarvet käsutas volikogu, kehtestas maksud ning määratles valla kulutused (k.a toetused). Eestlased harjusid endale esindajaid valima , kohut mõistma ja koosolekuid pidama . Nõnda omandati kogemused, mis võimaldasid hiljem riiki juhtida.
Rahvusliku ärkamise üheks eelduseks oli rahva haridusliku taseme kasv. Talupoja haridustee algas kolmeaastases vallakoolis. Edasi mindi kihelkonnakooli, mille lõpetamisega enamiku eestlaste haridustee ka piirdus. Edasi sai õppida vaid saksakeelsetes koolides: kreiskoolis, gümnaasiumis, Tartu ülikoolis. 1870.aastal rajati Eesti Üliõpilaste Selts. Seltsi värvid sinine, must ja valge muutusid peagi rahvusvärvideks. J.V Jannseni algatusel loodi 1865.aastal laulu- ja mänguselts Vanemuine ning ta oli ka 1869.aastal toimunud üldlaulupeo peakorraldaja. Esinesid üksnes meeskoorid ja pasunakoorid .
1872.aastal asutati Jakob Hurda eestvedamisel Eesti Kirjameeste Selts. Rahvusliku ärkamisja üheks kandvaks ideeks oli asutada eestikeelne kreiskool , mis nimetati Aleksander l auks Aleksandrikooliks. Peakomitee esimees oli Hurt .
1878.a hakkas C.R Jakobson välja andma ajalehte Sakala. 1881.a valiti Hurt EKS-i presidendiks.
35.peatükk Eesti sajandivahetusel
1881.aastal tõusis troonile Aleksander lll, kes jättis esimese Vene valitsejana Balti aadli privileegid kinnitamata. Algasid ümberkorraldused, mille eesmärgiks oli muuta siinsed provintsid Vene riigi osade sarnaseks. Baltisakslaste asemel määrati ametisse vene ametnikud. Kogu asjaajamine valla tasandini muudeti venekeelseks.
Esimene raudtee valmis Eestis 1870.aastal ja see ühendas Peterburi Narva, Rakvere ja Tallinna kaudu Paldiski jäävaba sadamaga. Raudtee olemasolu andis suure tõuke vabrikute ja tehaste rajamiseks, neid oli nüüd hea toorainega varustada (piima ja koore turustamine põllumajanduses). Türile ja Kohilasse ehitati paberivabrikud, Pärnusse tselluloositehas ja Tallinnasse metallitööstusettevõtted.
Jaan Tõnisson hakkas 1896.aastal välja andma ajalehte Postimees. Olulisim nõue oli taastada emakeelse koolihariduse taastamine. Tõnisson suhtles ainult eesti keeles. 1901.a hakkas Konstantin Päts Tallinnas välja andma ajalehte Teataja. Hakkasid kujunema erakonnad e parteid.
1905.a revolutsiooni ajal hakati nõudma demokraatlikke vabadusi, talurahvale maa andmist ja eestlaste poliitiliste õiguste suurendamist. Kuna linnas olid rongkäigud ja koosolekud keelatud, peeti töölismiitinguid surnuaedades, liivakarjäärides jm. 16.oktoobril kogunes suur rahvakoosolek ja kohaleilmunud sõjavägi avas rahva pihta hoiatamata tule. Jaan Tõnisson kutsus kokku rahvaasemike koosoleku. Tõnisson ja tema kaaskondlased (nn mõõdukad) rahuldusid konstitutsioonilise monarhiaga e põhiseadusliku monarhiaga ja suurema eesti keele kasutamisega. Päts ja tema kaaskondlased (nn käremeelsed) nõudsid demokraatliku vabadusega minekust ja tsaarivalitsuse korralduste boikoteerimist, keeldusid maksude maksmisest, väeteenistusse minekust. Revolutsiooilise meeleolu tõus viis massiliste mõisate põletamisteni ja rüüstamisteni. Selle lõpetas karistussalkade saabumine.
Maal hoogustus ühistegevuslik liikumine, hangiti põllutöömasinaid ja muud tööstuskaupa. 1902.aastal asutati Tõnissoni algatusel Eesti Laenu- ja Hoiuühisus, mida võib pidada esimeseks Eesti rahvuslikuks pangaks. 1906.aastal asutati esimene eesti õppekeelga gümnaasium (praegune Miina Härma Gümnaasium). 1907.aastal kutsuti ellu Eesti Kirjanduse Selts. 1909.a loodi Jakob Hurda mälestuseks Eesti Rahva Muuseum. 1905.a astus avalikkuse ette kirjanduslik rühmitus Noor-Eesti, mille eesvedajaiks G.Suits, F.Tuglas ja J.Aavik. Lipukirjaks „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“.
44.peatükk Eesti Vabariigi loomine
Maailmasõja ajal toimunud mobilisatsioonidega võeti Esimese maailmasõja rinnetele umbes 100 000 meest, neist 10 000 langes. Maal oli raskusi põllutöödega, sest hobused võeti sõjaväe tarbeks.
Pärast Nikolai ll kukutamist läks võim Ajutisele Valitsusele, kes asus ellu viima demokraatlikke reforme. Veebrurirevolutsiooni tulemusena said eestlased võimule maakonna- kui ka kubermanguvalitsustes. 12. aprillil 1917 andis Ajutine Valitsus Eestile autonoomia ehk osalise iseseisvuse Vene riigi koosseisus . Eesti ala ühendati üheks kubermanguks. Kõrgem omavalitsuslik võim läks rahva valitud Eesti Maapäevale. Vene ametnikud asendati eestlastega ja ning kogu asjaajamine hakkas toimuma eesti keeles. 1917.a tõusis valitsuse etteotsa Päts. Lisaks saadi luba rahvusväeosade loomiseks. Oktoobri algul jõudis sõda Eesti pinnale. Pärast Oktoobripööret Petrogradis võtsid kommunistid 9.novembril 1917.a võimu üle ka Tallinnas. Ninameesteks olid Viktor Kingissepp ja Jaan Anvelt. Nad asusid demokraatlikke vabadusi piirama, keelates koosolekud, sulgedes ajalehti.Ka Maapäev saadeti laiali. Paljud majandusettevõtted (pangad, suurärid, hotellid jm) riigistati. Mõisnikelt võeti ära maa. Kommunistidel oli eitav suhtumine rahvuslikesse väärtustesse ja kirikusse.
Demokraatia asemele tuli diktatuur. Olukorras, kus Saksa väed alustasid pealetungi otsustas Maapäev välja kuulutada Eesti iseseisvuse 24.veebruaril 1918 koos Päästekomiteega, kes avaldas iseseisvusmanifesti. Esimeseks peaministriks sai Päts.
25.veebruaril jõudsid Eestisse Saksa väed ja ei tunnustanud Eesti iseseisvust. Toimus saksastamine.Algas Vabadussõda ,Eesti vägesid juhatas Johan Laidoner. 1919.a alustati Saksa Landeswehr’i vägedega lahingut. 23.juunit,mil sõda võideti, tähistatakse siiani võidupühana. 2.veebruaril 1920 sõlmiti Tartu rahuleping. Lisaks vt eestpoolt Vabadussõda.
9.klass Lähiajalugu l osa
9.peatükk Eesti Vabariik 1920.-1930.aastail
Asutava Kogu koostatud põhiseaduse kohaselt 1920.aastal teostas seadusandlikku võimu ühekojaline parlament – Riigikogu – ja täidesaatvat võimu valitsus. Valitsuse kinnitas ametisse Riigikogu ning valitsuse tegevust juhtis riigivanem . Riigivanem täitis peaministri ja presidendi esindusülesandeid, sest presidendi ametikohta ei loodud. Enamasti oli Riigikogus esindatud kuus suurt ja mõned väiksemad parteid. Eestit juhtisid koalitsioonivalitsused. Koalitsioonisiseste vastuolude tõttu osutusid koalitsioonid ebapüsivaks ja valitsus vahetus pidevalt. 1930.a tabas Eestit majanduskriis . Usuti, et kui luua riigipea ametikoht päästab too maa ja rahva raskustest. Ametikoha loomiseks tuli taas muuta põhiseadust. Seda nõudis eriti jõuliselt Eesti Vabadussõjalaste Keskliit , kuhu kuulusid enamasti Vabadussõja veteranid.
Vältimaks vabadussõjalaste võitu korraldasid Päts ja Laidoner 12.märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde. Suleti kõik vabadussõjalaste organisatsioonid, kuulutati välja kaitseseisukord , keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Riigikogu saadeti laiali, loodi riiklik ainupartei (Isamaaliit), ajakirjandus allutati järelvalvele ning olulistele asutustele kehtestati range kontroll. Seadusi hakati välja andma riigivanema dekreediga. Demokraatia asendus autoritaarse riigikorraga, mis on tagantjärele saanud nime vaikiv ajastu. 1937.a põhiseadusega loodi presidendi ametikoht, presidendil oli õigus takistada Riigikogus vastu võetud seaduste jõustumist ning saata parlament laiali. Opositsiooni tähtsaimaks keskuseks sai Tartu ning nn Tartu vaimust sai autoritaarse korra vastase võitluse sümbol.
Eesti välispoliitika peamiseks eesmärgiks oli taastada omariiklus ja rahvuslik julgeolek. Suurimaks ohuallikaks selle takistamisel loeti Venemaad. Abi loodeti saada Rahvasteliidult ja demokraatlikelt suurriikidelt. Mingeid kokkuleppeid Eesti julgeoleku kindlustamiseks ei sõlmitud. 1920.aastate algul püüti omariikluse kindlustamiseks luua Balti Liit, s.o sõlmida Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vaheline leping, mille alusel kõik liikmed osutaks üksteisele abi sõjalise rünnaku korral. Kuid liitu ei sõlmitud omavaheliste lahkhelide ja Venemaa vastuseisu tõttu.
Olulisim ümberkorraldus majanduses oli maareform , mille käigus riigistati mõisnike maavaldused, mis jagati soovijatele. Mõisad asendusid taludega. Tähtsaim majandusharu oli põllumajandus. Tööstuses asendati hiigeltehased uute ettevõtete ja tööstusharudega. Eesti peamisteks väliskaubanduspartneriteks kujunesid Suurbritannia ja Saksamaa. Sisse veeti peamiselt tööstusseadmeid, metalle, puuvilla ja kütuseid. Väljaveos olid esikohal põllumajandussaadused.
10.peatükk kultuurielu Eestis kahe maailmasõja vahelisel ajal
Kultuurielu edenes kiiresti. Kultuurikapital väljastas preemiaid kirjanikele,kunstnikele, sportlastele jne ja toetas olulisemaid kultuuri asutusi . 1925.aastast said suuremad rahvusgrupid õiguse luua omavalitsuslikke asutusi, mis hoolitsesid nende emakeelsete koolide ja kultuuriasutuste ülalpidamise ja juhtimise eest. Omavalitsuste loomiseni jõudsid sakslased ja juudid .
Venekeelne õppetöö asendati eestikeelsega. Haridustaseme tõstmisega kehtestati 6-klassiline koolikohustus, trükiti uusi õpikuid, laiendati koolivõrku. 1.detsembril 1919 avas uksed EV Tartu Ülikool. Hiljem lisandusid Tallinna Tehnikaülikool ning muusika - ja kunstikoolid Tallinnas ja Tartus.
Peamiseks teaduskeskuseks kujunes Tartu Ülikool, kuid tähtsat teadust tehti ka teaduslikes seltsides. 1938.aastal asutati Eesti Teaduste Akadeemia. Mitmed Eesti teadlased saavutasid ülemaailmse tuntuse (astronoom Ernst Öpik, keemik Paul Kogerman , neurokirurg Ludvig Puusepp jt).
Kuulsaimad proosakirjanikud olid A.H Tammsaare ja August Mälk. Hugo Raudsepp kirjutas rahvalikke komöödiaid. 1920.a tekkis Siuru rühmitus (Marie Under, Henrik Visnapuu jt) Hiljem ka teine luuletajate põlvkond, keda tunti Arbujatena.
Muusikas Eevald Aava ooper „Vikerlased“, Artur Kappi oratoorium „ Hiiob “. 1918. Asutati kunstiühing Pallas. Graafikutest tuntuim oli Eduard Viiralt, skulptoritest Jaan Koort ja Anton Starkopf. Tekkisid samanimelised teatrid Eesti suurlinnadesse nagu tänapäevalgi. Kõige populaarsemad spordialad olid maadlemine ning tõstmine.Kuulsaimad sportlased olid maadleja K.Palusalu ja maletaja P.Keres.
14.peatükk Eesti ll maailmasõja ajal
Pärast MRP sõlmimist esitas Venemaa 1939.a Eestile nõudmise sõlmida vastastikuse abistamise leping ja luua Eestisse Punaarmee baasid. Vätimaks sõda kirjutatigi 28.septebril alla baasidelepingule. 1940.aastal nõudis Venemaa Balti riikide valitsuste väljavahetamist. Punaarmee okupeeris Eesti 17.juunil. 6.augustil 1940 võeti ENSV vastu NSV Liidu koosseisu. Eesti sõjavägi, politsei ja kohtuasutused likvideeriti, kehtestati Nõukogude Liidu konstitutsioon ja seadused ning loodi uued kõrgemad riigiorganid . Riigiametnikud asendati kommunistidega ja kommunistlik partei oli ainus lubatud erakond. Käivitati ulatuslikud repressioonid , 1941.a 14.juunil toimus massiküüditamine. Suleti ajakirju-ajalehti, hävitati mälestussambaid. Kõik eraettevõtted natsionaliseeriti ehk riigistati. Nõukogude okupatsioonist pääseti tänu Saksa vägede rünnakule, neid aitasid ka metsavennad. Sakslased moodustasid Eestist kindralkomissariaat, mille üle valitses sakslastest koosnev tsiviilvalitsus. Sakslaste korralduste elluviimiseks moodustati eestlastest Eesti Omavalitsus. Seati sisse range kontroll kõigi eluvaldkondade üle, käivitati repressioonid. Siis ründas jälle Punaarmee ja üle 80 000 eestlase põgenes välismaale.
18.septembril 1944.a nimetas viimane peaminister, Jüri Uluots, ametisse uue valitsuse, juhiks Otto Tief.
Sõjakahjud oli rängad: Narva oli peaaegu täielikult hävinenud , Tallinn, Tartu jt linnad suuresti purustatud. Enamik sadamaid, muud ühendusteed ja sideliinid ei toiminud. Eesti rahvaarv vähenes erinevatel põhjustel ligi 200 000 inimese võrra.
9.klass Lähiajalugu ll osa
21.peatükk Põhjamaad. Maailma juhtivamad heaoluriigid
Seoses Nõukogude rünnakuga 1944.aastal põgenesid Eestist Läände kümned tuhanded inimesed, paljud põgenesid Rootsi. Põhjamaade toetus Balti riikide iseseisvuse taastamisel väga tähtis. Järjekindlalt pooldas Eesti iseseisvuse taastamist Island , kes tunnustas Eestit esimesena 22.augustil 1991.aastal. Soome ja Rootsi muutusid lühikese ajaga meie peamisteks kaubanduspartneriteks. 28.septembril 1994.aastal hukkus reisiparvlaev Estonia, õnnetuses hukkus üle 850 inimese.
24.peatükk Eesti NSV
Nõukogude võim taastati Eestis 1944.aastal Punaarmee abil. Eestimaa kommunistlik partei (EKP) allus täielikult Moskvale . Sõjajärgsetel aastatel juhtis EKP-d N. Karotamm . Sõjajärgsetel aastatel tugines ta juunikommunistidele ja laskekorpusest tulnud eestlastele, püüdes arvestada ka liiduvabariigi vajadustega. Karotamme ja tema lähikondlasi süüdistati kodanlikus natsionalismis ja vääras kolhoosipoliitikas. Tema asemele asus 1950.aastal J. Käbin . Ta oli eelkäijast kuulekam Moskva suuniste täitja . Kuid samas arvestas ta ENSV eripäradega. Käbin asendati 1978.a üdini Moskva-meelse ja umbkeelse K.Vainoga. Tema võimuletulekuga algas uus venestamisaeg ja vene keele propaganda. Aastatel 1944-1953 oli Eestis peamiseks Nõukogude võimu vastupanuvormiks aktiivne relvavõitlus - metsavendlus. Metsavendade vastupanu nõrgestas oluliselt 1949.a suurküüditamine.
Peamiseks infoallikaks sõjajärgsetel aastatel olid välisraadiojaamad. Nende saated aitasid säilitada vaimset opositsiooni valitseva režiimi vastu. 1950.a hakkasid otsekontaktid muu maailmaga taastuma. 1965.a avati Tallinna-Helsingi laevaliin . Turistide vahendusel jõudsid Eestisse ka lääne tarbimiskultuut ja tarbeesemed.
Eesti Vabariigis oli majanduse aluseks talumajapidamisele tuginev põllumajandus ning kohalikke maavarasid ja tööjõudu arvestav tööstus. Lõplikult purustati see mudel sõjajärgsetel aastatel. Nõukogulikku majanduspoliitika iseloomustas industrialiseerimine ehk tööstuse jõuline eelisarendamine ja kolhoseerimine ehk põllumajanduse sundkollektiviseerimine, lisaks plaanimajandusele tuginev käsumajadus. Käsumajandusega kaasnes massiline võõrtööliste sissevool . Industrialiseerimine ja kolhoosikord soodustasid linnastumist.
29.peatükk Eesti Vabariigi taasiseseisvumine
1986.a lõpul avalikustati Moskva keskametkondade kava rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. Rahvas tunnetas ühtekuuluvuse jõudu ning sundis protestiga (nn fosforiidikampaania ) ametkondi kaevanduse rajamisest loobuma . 1987.a loodi esimene poliitiline ühendus MRP Eesti Avalikustamise Grupp (MRP-AEG) eesmärgiga paljastada 1939.a Hitleri-Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele. 1987.a lõpul loodi Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) ja 1988.a Eesti Rahvuslikuse Sõltumatuse Partei (ERSP). Mõlemad organisatsioonid pöörasid tähelepanu eestlaste jaoks oluliste ajalooliste tähtpäevade teadustamisele. Veel moodustatti Eestimaa Rahvarinne perestroika toetuseks. 1988.a aprillis toodi avalikkuse ette esimest korda sinimustvalge lipp . Sama aasta suvel moodustati ENSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise ( Interliikumine ) ja sügisel Töökollektiivi Ühendnõukogu. Nende organisatsioonide toetajaskond pidas Eestit Nõukogude impeeriumi lahutamatuks osaks. 16.novembril 1988 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni.
1989.a jaanuaris võeti vastu keeleseadus , millega anti eesti keelele riigikeele staatus. Taastatud iseseivuspäeval pandi alus kodanike komiteede liikumisele, mille eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. Kõiki Eesti Vabariigi kodanikke kutsuti üles end registrateerima, et valida endale esindusorgan – Eesti Kongress. Kongressi liikmetest valiti Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam. 1990.a kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. Taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati ENSV sümbolite kasutamine. Moskvast ähvardati Eestit majandusblokaadiga. Interliikumine organiseeris poliitilisi miitinguid ja streike.
Eesti eripäraks oli see, et ametlikust majanduspoliitikast sõltumatult hakati välja töötama Isemajandava Eesti (IME) majandusprogrammi. Seda tänu E.Savisaare, T.Made, S.Kallase ja M. Titma varasemale ettepanekule. IME kaugemaks sihiks oli Eesti eraldamine üleliidulisest majanduskompleksist, üleminek turumajandusele ja oma eelarve ning rahasüsteem . Senise majandusmudeli osaline lammutamine põhjustas majandusliku languse, millega kaasnesid hinnatõus ja rahaväärtuse langus ehk inflatsioon . Iseseisvus taastati 20.augustil 1991.aastal.
31.peatükk Eesti Vabariik aastatel 1991-2004
Presidendi ja parlamendivalimised toimusid 1992.aasta septembris. Kuna esimeses voorus ei saanud kumbki kanditaatidest üle poole valijate häältest, tuli riigipea valida Riigikogul. Riigikogu valis esimeseks presidendiks Meri. 1993.a alustas tegevust Riigikohus . Iseseisvuse taastamine lõi eeldused üleminekuks turumajandusele. Majandusreformi põhialuseks oli 1992.a juunis toimunud rahareform, millega võeti kasutusele Eesti kroon. Turumajandusele üleminekul etendas olulist rolli erastamine ja panganduse areng. Majanduselus suurenes väikeettevõtluse ja erasektori tähtsus ja välisinvesteeringute kasv. Võõrväed lahkusid Eestist 31.augustiks 1994.aastal. 1993.a vastuvõetud kultuuriautonoomia seadus tagab vähemusrahvuslastele õiguse ühineda ja luua seadusega ettenähtud omavalitsusorganid oma kultuuri, usu või keelelise identiteedi säilitamiseks. Põhja Atlandi Lepingu Organisatsiooniga ( NATO ) ja Euroopa Liiduga ühineti 2004.aastal.