Wikmani poisid (3)

Jõgeva Ühisgümnaasium
Kirjanduse õpetus
Rühmatöö
Jaan Kross „ Wikmani poisid”
Eisi Kõiv, Kadi Margens, Marinanne Milineviš, Sirle Erimäe
Juhendaja : Inga Reinumägi
Jõgeva 2010

Sisukord:

Sisukord: 2
ÕPETAJAD 3
Hr. Markson 3
Hr. Kõiv 4
Hr. Tooder 4
Hr. Hellmann/Helmhotz 5
Hr. Trump 6
Hr. Tusam 6
Härra Saul 7
Härra Tiimus 7
Prl Jakovleva 8
Mdm Lüllii 8
DIREKTORID 9
POISID 9
Jaak Sirkel 9
Richard Laasik 10
Penno 11
Juhan Pukspuu 11
Trull 12
LÕPUMÄRGID 12
ARMUKOLMNURK 13
TÄNAPÄEVA KOOL VS 1930.AASTATE KOOL 14

ÕPETAJAD

Hr. Markson

Härra Markson andis koolis ladina keelt. Tema kohta ei teadnud poisid kindlasti ka mitte neid harilikult väga selgeid ja vaistlikult teadaolevaid asju. Teati, et lausa loll ta ilmselt ei olnud- ja selles kätkes õigupoolest sügava tunnustuse alge. Ja eriti ohtlik ei olnud ta ka. Sest hädaolukorras olid ta ohtlikuks muutumise vastu olemas mõned kogemuse järgi küllalt tõhusad nõksud. Nõksude suhteline tõhusus oli lolluse-tarkuse teljel , tõsi küll, härra Marksonile enesele kübeke ohtlik. Sest poiste kujunev kogemus viitas sinnapoole, et päris targad mehed end sedasorti võtetega harilikult vahele võtta ei lase. Olgu ainult vahest siis, kui nende tarkus ulatub tavalisest juba sel määral kõrgemale, et küünib täielikku asjadest üleolekusse välja.
Markson, hüüdnimega Plebs , oli umbes viiekümnene mees. Tal oli alati hall ja kergelt kortsus nüüdisülikond ning näpitsprillid. Tal oli tüüakas kael ümarik nudipea. Nii, kui saabus kevad ja ilmad soojaks läksid vabastas ta ennast lipsust ning käis ringi lahtise polosärgi- kaelusega , nii et hallid rinnakarvad kaeluseaugust paistsid.
Plebsi kõnepruuk oli kohe ära tuntav.
Temaga toimusid tunnid keldrikorrusel. Õppeaasta eelviimasel tunnil otsustas härra Markson teha poistele töö, kuna hindeid oli vähe. Poisid protestisid ja tõid ettekäändeid, miks tööd ei saa teha just selle tunni ajal, kui Plebs jäi endale kindlaks. Selle peale otsustas Vare , et midagi tuleb ette võtta ja sidus ümber kraani nööri ning istus oma kohale. Õpetaja ei märganud midagi, kuid osa poisse juba ootas, et midagi peab nüüd juhtuma ja ei hakanud isegi tööd kirjutama. Ja juhtuski, Vare tõmbas nöörist ja kraan tuli ära, vett hakkas purskama. Jaak saadeti kojameest kutsuma. Hetkel, kui kojamees saabus olid paljud poisid põlvili maas ja koristasid vett ära. Terve ülejäänud tund ja veel vahetundi kulus põranda kuivatamiseks. Poisid arvasid, et nüüd on nad tööst pääsenud, kuid Plebs ütles, et töö lükkub järgmisele tunnile.
Härra Marksonile otsustati lõpumärk kinkida ning sellele ei vaielnud keegi vastu. Plebs võtti märgi vastu ja tänas poisse, kuid kuidagi imelikul häälel. Poisid said aru, et midagi on valesti ning Markson märkas seda. Ta ütles, et tema naine Erna lamab kõrval toas ning on raskesti haige, mingi põrna häda. Poisid soovisid koheselt lahkuda, kuid Plebsi naine tahtis poisse näha. Erna ütles, et ta tahtvat vaadata ja kindlusele jõuda, et ta on eksinud . Nüüd ta saavat rahus surra, sest ta teab, et Mihklile jääb keegi, kes teda armastaks. Poisid ei öelnud midagi, kuigi nad teadsid, et see pole tõsi- nad ei olnud Plebsi just eriti kiindunud .
Erna ütles oma mehe kohta, et too ei oska naistele meeldida. Sest ta ei näita neile oma sisemust. Ja ka õpilastega sõbraks saada ei oskavat ta.
Plebs elas sajandivahetuse-aegses, s.o. vanas puumajas ja alumisel korral.

Hr. Kõiv

Wikmani gümnaasiumi kõige noorem õpetaja, peaaegu 30 täis. Tuli Wikmani poistele viiendas klassis õpetajaks. Ta oli rohkem keele- kui kirjanduse mees. Aga midagi imponeerivat temas oli. Ta tulistas keelereegleid kuulipilduja kiirusega. Tema hüüdnimeks sai juba aastate eest Kõtsberg, sest keegi oli tema esimestel klassi- ilmumisel ümanud: „Näe, Kõtsberg juba siin..” Härrale meeldis väga ühes kirjanduse tunnis Jaagu lauale kritseldatud luuletus .

Hr. Tooder

Hr. Tooder oli pikk kõhnapoolne, kergelt hallisegune kräsupeaga ja pruunide lapsesilmadega mees. Ta andis poistele koolis usuõpetust.
Piiskoplik vikaar Tooder kirjutas klassipäevikusse tunni alguses sissekanded alati väga kiirelt. Ta kasutas tahvli ees kahte erinevat esinemislaadi: harilikku, täiesti mehaanilist ning ei üldsegi mingile kaasatulekule lootvat tüüdatud tüdimust- või palju harvemini esinevat naeratavat, kobavat, kontakti pakkuvat heatahtlust, mis ajas poisid, niipalju kui nad seda märkasid, alati pisut kihevile. Härra Tooder oli ainus õpetaja, kes praktiseeris veel kümnendas klassis korrarikkujate nurkasaatmist.
Tooderi tunni ajal korraldasid kümnenda klassi poisid magneesiumi plahvatuse. Nad panid prügikasti magneesiumi ja süütasid selle siis, kui prügikast oli otse õpetaja nina all laua peal. Plahvatus oli väga ere ja lõi silmist pimedaks . Tooder võttis seda väga isiklikult ja lahkus selle tõttu koolist. Ta võttis Wikamani gümnaasiumist ära ka enda poja, oma seitsmeaastase Aabeli, ehmunud silmadega tumedapäise poisinääpsu, kes õppis sealses koolis esimeses klassis. Aga see oli läinud poistele, vähemalt algselt, veel kõigest kõige vähem korda.
Oma lõpumärgi kinkisid poisid ka Tooderile, kuna nad arvasid, et see oleks sobiv žest. Nad tundsid ennast siiski sisimas süüdi magneesiumi jamas ja arvasid, et see kink oleks nagu andestamise palumine. Tooder ei mõistnud algul, kuidas poisid tahavad talle kinkida lõpumärki, kui nad tahtsid tal silmi peast välja kõrvetada. Jaak üritas seletada, et nad ei teadnud, kui suur kogus magneesiumi süttides mismoodi reageerib ning mõistis siis, et ta rääkis ennast just sisse, sest poisid olid väitnud, et nemad ei tea, kust magneesium prügikasti sai. Kuid Tooder ei pööranud sellele tähelepanugi, ta jätkas oma jutuga . Ta parandas Jaaku, et mitte teie vaid nemad, sest ta oli justkui kindel, et Jaagul ja Riksil pole asjaga mingit pistmist. Tooder ütles, et tema arvates on see kõik Jumalast antud märk. Lõpuks ei suutnud Jaak enam vaikada ja ta rääkis välja, et ka tema oli magneesiumi jamas osaline, kuid ka sellele ei pööranud Tooder tähelepanu. Nende jutuajamist segas Aabel . Poistele tundus, et nii Aabel, kui ka Tooder ise, pole täie mõistuse juures. Tooder uskus, et kõik on Jumalast ette määratud.

Hr. Hellmann/Helmhotz

Kõhn ja vöikesehääleline vanamees , peenike kortsus kael kahe numbri võrra tarvilikust suuremas kõvakraerõngas. Pisikeses halli- ja roosalaigulises näos kuldraamiliste prillide taga olid pruunid silmad. Härra Hellmann oli autoriteet. Mitteainult nelja põlve kösterkoolmeistrite järglane ja endine Mauruse inspektor , vaid poolte keskoolide lõpuklassides pruugitavate füüsikaõpikute autor ühtlasi. Kriiditolm, mis kattis enamus ajast tema rõivaid, oli tema hüüdnime aluseks – Tolmuahv. Härraga ei tulnud jorutamisest midagi välja. Tal ei tarvitsenud klassi poolegi vaadata, et näha mis seal sünnib.
Kord tema tunnis proovis Penno kammi suule asetades ja puhudes pininat tekitada. Tolmuahv aga ütles talle, kui sa mängid meile Mozardit või Bachi, siis me kuulame sind meeleldi, aga see pinin jäta küll järgi. Kuna Penno midagi paremat ei osanud, istus ta rahumeelselt tagasi pingile.

Hr. Trump

Hr. Trump andis Wikmani gümnaasiumi abiturientidele kosmograafiat. Poistega oli tal üksainuke tund nädalas, esmaspäevahommikul esimene tund.
Trump’ile oli andmata jäänud hüüdnimi siiamaani, kuid poisid sellest teda ilma ei jätnud. Trump määras ise oma saatuse , kui ütles „ briljant “ , see saigi tema hüüdnimeks.
Briljant oli pikk kõhn neljakümnene mees, tema samm oli kerglane ja ta kandis prille .
Tema käsi oli väga täpne, kui ta joonistas tahvlile palju käega ringi ja laksas selle keskele punkti, mis silmaga vaataja jaoks asuski täpselt keskel. Kuid ühel tunnil, kui ta joonestas järjekordselt tahvlile, ei saanud ta kuidagi nii hakkama, et asi õieti välja tuleks. Selle peale vihjas Penn , et ta olevat näinud Trumpi eelmisel õhtul Tähe tänava nurgal ja mitte just kõige kainemas seisus. Briljant olevat seisnud seal kahe preiliga. Ta oli hoidnud ühe käega ühel ja teisega teisel ümber piha. Ja püsti oli ta seisnud tegelikult üksnes tänu daamidele.
Hr. Trump ei saanud poistelt lõpumärk, kuna poisid olid temaga ainult ühe aasta ja nad ei tundnud , et nad peaksid selle talle andma.

Hr. Tusam

Ajaloo õpetaja, kellele kuulub tsitaat: „Ajalugu on vesi: kord pilv, kord lumi, kord oja, kord aur. Puhuge ta laiali või suruge kokku.”

Härra Saul

Härra Saul, hüüdnimega Kondiiter oli usuõpetuse õpetaja. Kes tuli Tooderi asemele. Tooderi asemele tuleb teistsuguste maailmavaate ja ellusuhtumisega magister Saul. Härra Saul on väike, pruntja kehaga ja ebaproportsioonaalselt peenikeste jalgadega mees. Alati mustas pintsakus ja kohutavalt kitsates mustades pükstes. Ülekerkinud sepiku taolises näos ovaalsete traatprillide taga muutliku titesuu ja muutumatu nöbinina fantastiliselt vahelduvad – vihased, valusad, rõõmsad, imestavad, loitvad, kõiketeadvad ja hoopis lapsemeelsed silmad. Ja liigutustes midagi tõesõna napakat. Ta oli veidi üle neljakümne ja liikus tänaval selle ea kohta pigem pisut vanameheliku sammuga. Tal olid ka veidrad nõksud. Aeg-ajalt lõi ta kellegi ees seisatades kannad uskumatuplaksatusega kokku. Ise samal ajal naeratades, pisikesed valged hambad välkumas.
Ta oli selline õpetaja, kes istus kateedri, võttis ajalehe ja lasi õpilastel tööd kirjutada. Tal olid augud ajalehtedesse lõigatud ja nii jälgis ta klassis spikerdajaid. Positele meeldis Tooder rohkem, nende arvates sattusid nad paraja portsu otsa. Loomulikult nad kahetsesid magneesiumi plahvatust.

Härra Tiimus

Härra Tiimus ehk Paul Paljaspea oli ajaloo-ja filosoofia õpetaja. Härra Tiimus oli boheemlane . Ta higistas koguaeg tunnis, kuivatas oma higist paljaspead taskurätiga. Sellest ka tema hüüdnimi.

Prl Jakovleva

Inglise keele õpetaja,keda kutsuti Viruskundraks.50-aastane, sale ja sportlikult sirge daam.Hapu ja kiprasuise naeratusega.
Seljas oli tal igivärske tumesinine kleit,põskedel oli üllataval määral ammu kergelt vissi tõmbunud sügisõunte puna,must sametpeal ümber kaunikesti kortsus kaela tõstis selle puna eriti esile.Tulekarva juus oli tõmmatud täpsesse kuklakuhilasse.Rinnal siras muutumatu kuldääraline kameepross ja muutumatu lornjett oli tal kuldketiga muutumatult kaelas.
Kõneles viite keelt,milles kuues oli eesti keel ja seda teadis minimaalselt.

Mdm Lüllii

Prantsuse keele õpetaja lopsaka rinnaga ja trullakas.Läks iga korda kaelast ja näost üleni tulipunaseks.Punastamise põhjused jäid ebaselgeks.Sellest tekkis hämmeldus,sõnaviivitus või näo mujale pööramine.Veatu eesti keele r oli pärit Prantsusmaalt.
Kuulu järgi oli Madame Lüllii alevipoodniku tütar kuskilt Lõuna-Mulgimaalt.
Tahtis Pennile panna eksamil hindeks neli,kuna too läks sujuvalt ühelt teemalt üle Eiffeli torni jutustamisele,mis oli Lüllii lemmikteema.

DIREKTORID

Johan Wikman
Peeter Puhm

• Härra Wikman oli alati mustas kuues ja triibulistes pükstes
  
• Sale
  
• Vanem meesterahvas
  
• Oli väga haritud, tark ja soliidne meesterahvas
  
• Poliitikat härra Wikmani gümnaasiumis teha ei lubatud
  
• Korraldas reise välismaale, tema arvates olid need üsnagi tähtsad ja harivad
  
• Hoolis väga koolist, tahtis poistest kasvatada tublisid noormehi, et iga poisi siht oleks surematu
  
• Poisid austasid teda, oli poiste lemmik, neile eeskujuks
  
• Ta oli väga tundlik ja väga kiiresti solvuv’
  
• Tegi esmaspäevia hõmmikuti kõnelusi ja laulis koos õpilastega
  

• Härra Puhm oli samuti mustas kuues
  
• Tüse
  
• Keskmiseeaga
  
• Puhmiga olles tundsid õpilased end vabamalt
  
• Oli juhm, ning madala intelligentsiga,ent võimujanune
  
• Ei lubanud õpilastel reisima minna, sest tema arvates ei olnud see tähtis, ning ta leidis, et see on liiga kallis kooli jaoks
  
• Ta ei pööranud koolile eriti suurt tähelepanu, juba esimesel koolipäeval oli ta kõigest väsinud
  
• Poiste arvates oli ta liiga juhm, et direktoriks sobida
  
• Oli väsinud ja tüdinenud kõigest, ning teda ei kõigutanud miski. Ta ei solvunud, pigem sai kurjaks
  
• Natuke uhkustav isiksus (uhkustas oma märkidega poiste ees)
  
• Ei pidanud esmapäeva hommikuti kõnelusi
  

POISID

Jaak Sirkel

Peategelane, kuid ta ei ole eriti värvikas natuur, vaid viisakas ja kohusetundlik noormees , Sile poiss ja diplomaat ning korraga ka poeet . Ta oli hea õpilane ning pikk poiss. Kohati oli ta liiga hea, kuigi vahepeal tuli ette ka ärevaid momente. Arvamused teiste kohta hoidis ta tavaliselt enda teada. Keeruline: räägib üht, kuid teeb teist ( kohtus Rootsi tüdrukuga ning veetis temaga öö).
Südames armastab ta aga Virve Pukspuud ning on väga armukade, kui Riks samale tüdrukule silma heidab. Ta ise ei saa ka lõpuks aru, et kas ta on Richardi parib sõber või on too talle vaenlane, kes tahab tema tüdrukut. Kui Richard oli haiglas , siis ütles ta arstile, et on poisi parim sõber ja soovib klassikaaslastele noormehe seisundi kohta teavat viia. Ka lõpumärkide jagamisele kutsus ta Riksi kaasa. Kusjuures lõpumärkide kujundus oli Jaagu meistriteos, isa oli poisi juba väikesena joonestama õpetanud, et ta mitte ainult ei käiks isa sammudes, vaid hüppaks neist ka üle.
Teise Maailmasõja algus oli kole , ka Jaaks kannatas selle all: ta oli mitu kuud ilma põhjuseta vangis . Sealt naastes oli Virve aga kadunud. Ta oli valmis tüdruku pärast oma eluga riskima, minnes sõjaajal teda jalgrattaga otsima . Kuid kõikidest pingutustes hoolimata jättis Virve nii tema kui ka Riksi „pika ninaga”.

Richard Laasik

Richard Laasik, hüüdnimega Riks, oli pigem tüsedapoolne kui kõhn, silmapaistmatus ahtas varesekarva pintsakus, tumedate kulmudega poiss. Wikmani kümnendate poiste seas vististi kõige kehvemast kodust, aga sealjuures parimaid õpilasi. Võib-olla mitte kõige lennukam, aga kõige süstemaatilisem küll. Ja igatahes mitte tuupur. Huumor polnud Laaskiu tugevaimaid külgi.
Laasik elas ühes hallkollastest üürimajadest, teisel korrusel, koos oma ema ja väikese õega. Esik oli väike ja aknata, sinna avanesid kahe toa ja köögi uksed. Köök oli kitsas , lubjatud laega ja halliks värvitud laudpaneelidega. Malmvalamu ja külmavee kraan. Pliit . Isa Laasik oli olnud mingi Kopli laevatehase puusepp ja mulle kevadel oli ta südamerabandusse surnud. Koolis oli kuulda olnud, et laevatehas või pigem pisike paaditöökoda endise laevatehase mingites hoonetes perekonnale toetust ei maksnud. Ning et Laasik oli käinud sügiselt direktori juures teatamas: tema peab minema gümnaasiumist ära, kui härra Wikman ei vabasta teda õppemaksust. Hiljem oli kuulda olnud, et seda härra Wikman ka tegi. Riks sai ka Wikmani käest tasuta suppi, midagi too jagas mõnele üksikule vaesele õpilasele.
Pärast isa surma olevat Laasiku- poisi ema hakanud tegema kodus harju. Ta oli noores eas kuskil harjatöökojas töötanud. Tal oli olnud veel mingeid riistu pööningul alles ja oskus enam-vähem näppudes. Ja midagi tuli ju teha, et Riks saaks gümnaasiumi ja kümneaastane Ella algkooli läbi. Riks oli õppinud harjade tegemise ema käest kiiresti ära ja see oligi neid viimase aasta toitnud. Nädala läbi pani Riks vabad tunnid ema kõrval harjadesse, laupäeval hommikul aitas ta harjad , sordi järgi eraldi kottides, kella seitsmeks turule kanda ja pudipadimüüjate ridades lauale seada. Kord oli ta kandnud turul punast kooli mütsi ja selle eest pidi ta ka käima direktori jutul.
Poisid palusid Riksi, et ta aitaks Pukspuu Jussil õppida, et too teeks ära eksamid kõigis ainetes. Kuna Laasiku aeg oli kallis, nagu ta ise ütles, siis pidid Wikmani poisid talle ka selle eest maksma ning Riks nõustus. Õpingud sujusid väga hästi ja eksamid said sooritatud .
Riksile hakkas meeldima Pukspuu Virve. Tundus, et ka Virve polnud just eriti ükskõikne, kui tüdruk andis siiski Jaagule suuremaid lootusi, kui Laasikule. Riks oli natukene häbelik poiss ja suhteliselt vaikne.

Penno

Penno, ehk Penn oli Wikmani gümnaasiumi õpilane. Ta kurameeris Pukspuu Virve õe Ainoga. Penno oli väga hea korvpallur , julge lobamokk, kes ei löönud mitte millegi ees risti ette. Ja kelle puhul muuseas ei saanud hästi aru, kas ta mänglev jõumehelõtvus ja lobe suupruuk oli soov kriipsutada alla miljonäripoja enesetunnet või hoopis palve , et pana pangaarve ei segaks semusid pidamaks teda lõdvaks poisiks, kes ta tegelikult oligi.
Penno suureks silmarõõmuks oli Aino.Ta oli temaga koguaeg koos ja koguaeg nad tantsisid. Kuid, kui Aino läks ülikooli, siis tundis Penn, et Aino on ta sootuks unustanud. Penno tahtis näitlemist õppima minna, kuid kahjuks nii kaugele ta ei jõudnud. Penno küüditati ja ta viidi Venemaale, kus ta pidi viiske punuma.

Juhan Pukspuu

Juhanil ehk Jussil oli kaksikõde Virve Pukspuu ja vanem õde Aino Pukspuu.Ta oli hajevil ja rumaluke.
Usuõpetuse tunnis põlema pannud paberikorvis oleva magneesiumi ja selle õpetaja Tooderi nina alla pannud,mille plahvatus tekitas talle ehmumise ja pimestumise,visatakse Juss koolist välja.Ainus võimalus,et sügisel gümnaasiumisse naasta,oli tingimusel,et ta sooritab igas 10.klassi aines eksami.
Penni ideel otsustati,et Laasik hakkab õpetama Jussi .Poiss läbis kõik eksamid normaalselt ja sai jätkata Wikmani Gümnaasiumis õpinguid,kuid võttis sealt paberid välja ja läks Kustisse(tehnika).
Teise maailmasõja vältel mobiliseeriti Pukspuu Punaarmesse,kust ta saabus tervelt koju.

Trull

Väikse roosaka lapsenäo ja vaikse häälega.Klassi kõige korralikum ja üks targemaid poisse.Põlgab kõigest hingest igasuguseid demonstratsioone ning ei ole isehakanu ja järjest komistav diplomaat nagu Jaak.
Tuli Wikmani kooli üheksandas klassis. Fantastilise pidevuse tõttu inglise keeles lõi preili Jakovleva pooleks aastaks tagumistele jalgadele püsti.Ükses seetõttu,et ta oli kogu gümnaasiumi ainus poiss,kes oli elanud kümme aastat Inglismaal.
Tema isa oli saadik.

LÕPUMÄRGID

Wikmani koolis teeb iga lend ise oma lõpumärgi kavandi - otsustatakse Jaagu tehtud kavandi kasuks (võistluses Joodikuga) ja esimeseks kokkutuleku ajaks märgitakse 1943. aasta suvi - viis aastat peale lõpetamist. Märk kingitakse ka meeldivamatele ja meeldejäävamatele õpetajatele. Märke üle andma määratakse Jaak ja Laasik (Riks ei taha alguses tulla, aga kui Penn vihjab, et põhjus on arvatavasti nende konkurentsis Virve pärast, annab Riks järele ja lubab tulla.
Märgi saab direktor Puhm, kuna poisid annavad talle selle ainult, sest too on direktor. Nad enne vaidlevad kaua, kas seda anda talle või mitte. Märki vastu võttes uhkustab nagu möödaminnes Puhm oma teiste saavutatud aumärkidega.
Ambel, kes poiste arvates koolist minema intrigeeriti saab poistelt märgi, kuigi ka selle üle, kas talle anda, vaidlevad poisid kaua.
Märgi saab ka Plebs, ilma igasuguse vastuvaidlemiseta. Samuti ka Lüllii ja Hellmann.
Weslerile märgi andmist kaaluvad poisid kaua ja teevad hääletuse, kuid ülekaalukalt saab ikkagi Kiks märgi.
Märk otsustatakse anda ka Toodrile, umbes nagu andekspalumise eesmärgiga, kuna tuntakse ennast süüdi tema lahkumises.

ARMUKOLMNURK

Wikmani poisid leppisid kokku, et nad aitavad Pukspuu Juhanit õppimises järgi, et ta saaks uuesti tagasi Wikmani gümnaasiumisse. Nimelt heideti Juhan Pukspuu koolis välja magneesiumiplahvatuse pärast. Juhan Pukspuul oli kaks õde. Üks vanem õde Aino ja teine kaksikõde Virve. Juhan Pukspuud pidi aitama klassi priimus Richard Laasik, ehk Riks. Kuid Riks ei julgenud üksi sinna minna. Ta tahtis, et Jaak Sirkel temaga kaasa tuleks. Nõnda kohtas Jaak Virvet. Jaak oli Virve ilust sõnatu ja ta armus temasse. Kui proua Pukspuu kutsus kõiki teed jooma, siis kohtas Riks samuti Virvet. Sootuks armus ka tema Virvesse ära. Tundus, et ka Virvele meeldisid mõlemad poisid. Kuid Riks kohtus Virvega palju tihedamini kui Jaak, kuna Riks käis igapäev Pukspuude juures Juhanit õpetamas. Mõlemad poisid üritasid Virvele meelepärased olla. Kakluseks neil ei läinud, kuid sõnavahetuseks küll. Riks oli väga tihti solvunud ja pettunud , sest Jaak jõudis igas asjas temast ette.
Virve mängis flööti, mõlemad poisid hakkasid flöödiraamatuid lugema, et oleks hea tüdrukuga sellistest asjast rääkida, mis talle meeldib. Jaak kui ka Riks kutsuvad Virve peole . Kuid Virve sosistab hiljem tantsuajal Jaagule, et läheb temaga peole.
Wikmani poisid teadsid, et kosmograafiaõpetaja Trump annab ka Bürgeri tüdrukutele tunde ja kontrolltööd olid ühesugused ning toimusid samal päeval. Kontrolltöö vastused kirjutati ümber ja toimetati tüdrukutele. Loosi tahtel pidi Riks vastused ära viima. Vastuseid ootas uksel Virve. Kuid vastused ei jõudnudki kohale, sest Riks oli sattunud haiglasse. Nimelt vastuseid viies jäi ta trammi alla. Kõigil oli Riksist kahju. Virvel eriti, ta käis teda haiglas vaatamas. Virve nägemine tegi Riksile head meelt .
Wikmani poisid läksid ekskursioonile Stockholmi. Rootsi reisi ajal juhtus poistega nii mõndagi. Jaak armatses võõra tüdrukuga, teda hakkab piinama südametunnistus ja süütunne ja ta saadab Virvele postkaardi.
Viis aastat hiljem klassikokkutulekul, mis toimus Pukspuude juures, kohtub Jaak Virvega. Jaak ja Virve armatsevad. Aasta möödudes on Jaak ja Virve jätkuvalt koos, kuid Jaak oli mitu kuud ilma põhjuseta vangis olnud. Jaak läheb Pukspuude juurde, lootes, et näeb Virvet. Kahjuks ei teadnud isegi Virve ema, kus ta tütar on. Mõlemad olid murest murtud. Jaak läheb Virvet otsima, kuid asjata. Ta ei leia teda. Pukspuude juurde tagasi jõudes avastab ta, et seal on ka Riks, kes samuti Virvet otsib. Proua Pukspuu leiab köögist Virve jäetud kirja, kus seisab, et ta põgenes koos sõbrannaga üle mere. Samal hetkel jõuab sõjast koju Juss . Nii Riks kui ka Jaak olid mõlemad Virvest ilma.

TÄNAPÄEVA KOOL VS 1930.AASTATE KOOL

1930. aastate koolimaja oli tuhmides toonides, midagi sarnast, nagu kujutame ette vanu fotosid vaadates. Koolis pidi käima jala, mitte nagu tänapäeva, et buss sõidab ukse ette ja viib su otsejoones kooli. Õppeasutuses oli praegusega võrreldes ikka väga karm kord. Käsk oli kanda koolivorme – nende puudumisel tekkis palju pahandusi . Tüdrukutel pidi alati olema juuksed patsis ja küüned lakkimata. Tänapäeva laste kooliriietust nähes tekiba aga küsimus, kas nad on diskosaalist otse kooli sattunud.
Õppimistingimused olid vanal ajal ka teised. Prosektorid, valged markertahvlid ja arvutid olid tolle aja juures kauge ihaldatav tulevik. Nende peamisteks riistadeks oli krihvel, tahvel ja vana tolmune tahvlilapp.
Võib öelda, et tänapäeva laspe elu on muinasjutuliselt lihtne. Kuigi kas siin peame kuulama , seda mida ütlevad meile meist kõrgemad isikud – õpetajad. Olenemata minevikust ja olevikust peame olema oma õpetajatele tänulikud, sest tänu neile saavad meist targalt mõtlevad inimesed. Tänu neile on meil ka tulevikult midagi uut ja huvitavat oodata. Elame demokraatlikus riigis, oma riigis, teeme oma otsuseid ja oma valikuid (muidugi mõistuse piires,sest ka meil on reeglid, mida oleme kohustatud jälgima) .
15