Vana Kreeka muusika (0)

Kristel Lepik
SOSE.01.139
27.01.2006

MUUSIKA VANA-KREEKAS

Referaat

Sisukord

MUUSIKA VANA-KREEKAS 1
Sisukord 1
SISSEJUHATUS 1
Mõiste päritolu ja muusika olemus Vana-Kreekas 2
Orpheuse müüt 4
Vana-Kreeka muusika ajalugu 4
Fakte muusika ajaloost 6
Pütaagorlaste muusikateooria 7
Eetosedoktriin 8
Mõtteid muusikast ja eetosest 10
Kujusid Vana-Kreeka muusikas 11
Vana-Kreeka muusikalised žanrid 13
Vana-Kreeka muusikalised instrumendid 14
KOKKUVÕTE 15
Lisa 1 16
Lisa 2 17
Lisa 3 18
KIRJANDUS 19

SISSEJUHATUS

Muusikal on pikk ja keeruline ajalugu. Ilmselt oli ta olemas juba enne keelt ja kindlasti enne kirja. Muusika eksisteerib igas kultuuris, minevikus ja olevikus , erinedes suuresti olenevalt ajast ja ka kohast. Muusikat mõjutavad erinevad kultuuriaspektid – sotsiaalne ja majanduslik sfäär, kliima, tehnika areng. Erinevates piirkondades on erinev arusaam sellest, kuidas või milliseid tundeid ja ideid ta väljendab, mis situatsioonides muusikat tehakse ja kuulatakse ning milline on suhtumine muusikutesse ja heliloojatesse.1
Isiklikus plaanis on teemavalik mõneti defineeriva iseloomuga . Juba lapsena mäletan teatud muusikastiilide domineerimist kodus, mis pikkamööda omandasid osa maailma mõtestamise viisist. Läbi kooliaja on mind paelunud muusika erinevad olemused ja väljendusvormid, nende subjektiivsed ja ka objektiivsed tähendused ning mõõtmed kultuuris. Muusika on igapäevaseks saatjaks, aidates mõtestada ja leida iseend ja paigutumist aegruumis. Selleks, et leida see koht abstraktses mõttes, on hea heita pilk juba mõeldud mõtetele antud teemal.

Mõiste päritolu ja muusika olemus Vana-Kreekas

Sõna muusika tuleneb kreekakeelsest sõnast musikē, mis tähendab muusade kunsti. Kreeka mütoloogia järgi olevat muusad – titaan Mnemosyne ja Zeusi tütred, kõigi kunstide ning teaduste jumalannad – andnud inimestele muusika, tantsu ja laulu. Muusad lõbustasid Olümpose jumalaid Apolloni lüüra saatel koos graatsiatega. Neid oli üheksa:
Calliope – eepika jumalanna, kinkis inimestele kõige hinnalisema instrumendi – hääle.
Euterpe – lüürika ja flöödisaatega laulud.
Erato – armastusluule.
Poyhymnia – püha luule ja tants.
Melpomene – tragöödia.
Thalia – komöödia.
Clio – ajalugu.
Terpsichore – tants ja koorilaulud .
Urania – astronoomia .2
Muusika Vana-Kreeka kultuuris oli täiesti imbunud läbi kõigi sotsiaalsete sfääride, kehastades kultuuriväärtusi. Muusika oli olemuslik , seda õpetati õppeainena koos lugemise, kirjutamise, grammatika, aritmeetika ja kehalise kasvatusega. Laulmist kasutati vahendina Iliase ja Odüsseia oodide meeldejätmiseks ja ettekandmiseks. Muusikal oli tähtis osa religioossetes kultustes, abielu ja matuseriitustes ning pidulikel rahvakogunemistel. Teatris figureeris muusika tihti läbi kogu etenduse, kombineerides tegevust luulelise dioloogi, tantsu ja lauluga. Mõned etenduse osad skandeeriti või lauldi saateks. Muusika oli eriti oluline koorifunktsioonina, mille eesmärk oli aidata publikul mõista ning suhestuda etenduse sisuga, luua õige atmosfäär.
Kuigi säilinud muusika ülesmärkimisi on vähe, nad on poolikud, suhteliselt hilisest ajajärgust, siis rohkearvulised kirjalikud viited valgustavad muusika praktiseerimist igapäevaelus, selle sotsiaalseid funktsioone ning tajutavat esteetilist väärtust. Samamoodi pakuvad ülesmärkimised informatsiooni professionaalsete muusikute majandusliku ning institutsionaalse organiseerituse kohta, näiteks auhindade jagamine või teenuste eest tasumine. Arheoloogiline vaatepunkt näitab tunnustatud muusikutele püstitatud monumente ning katusega kontserdisaale. Füüsiliseks tunnistuseks muusika tähtsusele Ateena kultuuris on Periklese Odeion – 5. sajandi teisel poolel eKr püstitatud katusega kontserdisaal Ateena akropolise lõunanõlval.
Lisaks muusikaliste instrumentide füüsilistele jäänustele mitmesugustes arheoloogilistes kontekstides , on väärtuslikku informatsiooni ka vaasimaalingutel ja skulptuurides , millel kujutatakse muuikuid ning muusiklisi sündmusi, milliseid instrumente eelistati ning kuidas neid tegelikult mängiti. Kuigi Vana-Kreeka tundis mitmeid instrumente, siis üldiselt oli kolm lemmikut muusika loomes ning esituses: kithara , lüüra ning aulos. Suurem jagu kreeka mehi õppis mängima vähemalt üht pilli ning laulma ja ette kandma koori tantse. Instrumentaalmuusika ja hümnide laulmine saatis regulaarselt igapäeva tegemisi ning pidulikke austustseremooniaid. Karjused mängisid oma karjadele vilepilli, sõudjad ning jalavägi pidas muusikaga ühist rütmi. Naised tegid muusikat kodus. Kõrgeltarenenud oli kaasalaulmine samal ajal keelpilli kaasa mängides. Kreeka filosoofid nägid seost muusika ja matemaatika vahel, visualiseerides muusika paradigmana peegeldama kosmose ning inimhinge harmoonilist korrastatust .3
Muusikat kirjeldati kui kunsti, mis avaldab sügavat jõudu ( ethos ) inimestele ning kindlad muusikalised stiilid seostati kindlate inimeste või jumalustega, näiteks aulost veini- ja viljakusjumal Dionysosega, lüürat aga kunstide ja ettekuulutuse jumal Apolloniga. Vana-Kreeka müütilistest muusikutest kõige tähtsam oli Orpheus , kelle muusika pani elutud asjad liikuma ning võis mõjutada isegi Hadese jõudusid.4

Orpheuse müüt

Orpheus oli Apolloni ja Calliope poeg, imeline muusik , abielus Eurydikega. Tema kaunid lüürahelid ning hingemattev lauluhääl kodustasid iga metslooma ning jõed peatusid, et kuulata. (Arvatakse, et Orpheus leiutas ka heksameetri.)
Eurydiket hammustas madu ning neiu pidi minema surnuteriiki Hadesesse . Et Orpheus armastas oma naist väga, ei suutnud ta kaotusega leppida ning järgnes talle allmaailma. Tal õnnestus ilusa muusika abil Hadese südant pisut pehmemaks muuta ning Hades nõustuski tüdruku Orpheusele tagasi andma, tingimusel, et teel Hadesest päevavalgusse ei vaada poiss kordagi tagasi. Kui noored peaaegu kohale jõudsid, ei pidanud Orpheus enam vastu ja kiikas üle õla.. et näha Eurydiket allmaariiki tagasi kistavat.
Leinast materdatult luusis Orpheus mööda maad ringi, kurvastades oma naise surma üle. Teel aga sattus ta menaadide kätte, kes ta tükkideks rebisid. Tema laul ujus jõge mööda allavoolu ja kõik oli kadunud. Lõpuks jõudis tema pea Lesbose randa – nii sai sellest saarest luule keskus.
Oma elu jooksul jõudis Orpheus olla ka üks argonautidest kuldvillakut otsimas. Ekspeditsioonil päästis ta oma kaaslased sireenide käest, lüües nad üle ilusa lauluga, palju ilusama kui nende oma.5

Vana-Kreeka muusika ajalugu

Vana-Kreeka muusika oli eraldamatu luulest ja tantsust, kogu ulatuses monoodiline, igasugune harmoonia selle tavapärases tähenduses, puudus. Varajasim muusika on praktiliselt tundmatu, kuid Homerose ajajärgu rahvusliku muusikalise kultuuri on hilisemad generatsioonid ristinud kuldseks ajastuks. Peamine muusikaline instrument oli forminks , lüüra saatis poeete-lauljaid, kes komponeerisid meloodiaid nomoi-st, lühikestest traditsionaalsetest fraasidest, mida korrati. Esimene tuntud muusik oli Terpander Lesbose saarelt 7. s eKr. Samuti oli muusikalise loomuga Arcilochuse, Sappho ja Anacreoni lüürika. Nendest allpool pikemalt .
6. sajandil eKr kasutati draamas koorimuusikat, mille jaoks Pindaros arendas välja klassikalise oodi. Põhilised selle aja instrumendid olid aulos – teatud tüüpi oboe , mida seostati Dionysose kultusega – ja kithara – teatud tüüpi lüüra, mida seostati Apolloniga ning mida kasutati üksnes religioossetel eesmärkidel ja hümnide saateks. Selline kompositsiooni klassikaline stiil mandus 5. sajandi viimasel veerandil eKr.
Pärast Ateena langemist aastal 404 eKr leidis aset anti-intellektuaalne reaktsioon klassikalise kunsti vastu ning ligikaudu 320 a eKr oli see peaaegu unustatud. Uut stiili, mille tulemusena kasvas professionaalsete muusikute esilekerkimine, iseloomustas subjektiivne väljendus, vabad vormid, viimistletum meloodia ning rütmid ning kromaatilisus. Peamised muusikalised kujud olid Phrynis Mitylenest (450 a eKr), tema õpilane Timotheus Mileetosest ning draamakirjutaja Euripides . Lõpuks kaotas Vana-Kreeka muusika oma elujõulisuse ning kahanes Rooma impeeriumi ajal tähtsusetuks.
Eksisteeris kaks muusikalist süsteemi nootide ülesmärkimiseks – vokaalne ja instrumentaalne , kuigi mõlemad on problemaatilised. Nad on dešifreeritavad paljuski tänu Alypiuse teosele Sissejuhatus muusikasse (360 a pKr). Hoolimata kreeka muusika kesksest kohast kultuurielus, on säilinud ainult 15 muusikalist fragmenti, kõik pärinevad klassikalisest perioodist.6
Kreeka muusika on uskumatult mitmekesine , seda tänu erinevate mõjude loomingulisele assimilatsioonile ida ja lääne kultuuride segunemisel. Kreeka muusikal on pikk ajalugu, mille kestel luule, tants ja muusika on olnud lahutumatud olles väga oluline osa Vana-Kreeka igapäevaelust ning esimeste sajandite pKr tragöödias.
Vana-Kreeka mandumise ning Rooma impeeriumi hegemooniaga jäi kreeka muusika unustusse peaaegu kaheks tuhandeks aastaks; nii Bütsantsi impeerium kui 400 aastat orjust Ottomani ülemvõimu all piirasid Hellenismi spirituaalset ning kunstilist arenemist. Kreeka muusika sündis uuesti alles 19. sajandil Nikolaos Mantzarose (1795-1872), Spyridion Xyndase ( 1812 -1896) ja Spyros Samarase (1861-1917) ooperitega. Pärast neid on olnud palju andekaid muusikuid, heliloojaid ja interpretaatoreid, muusika sai orjuse-aastate tunnistuseks ja väljenduseks, relvaks opositsiooni vastu diktatuuri ajal ning võimaluseks väljendada armastust, surma, inimlikke hirme, mis saatsid Kreeka igapäevaelu.7

Fakte muusika ajaloost

Esimesi muusikasse puutuvaid fakte Vana-Kreeka ajaloos on Kerose saarelt Küklaadide saarestikus leitud kaks marmorkujukest, mis pärinevad hilisneoliitikumist – ajast umbes 2900 -2000 a eKr. Kujukesed avastati 19. Sajandil välja akevatud hauast . Nad kujutavad kahte muusikut – üks neist seismas ja mängimas kaksikflööti, teine neist istumas ja mängimas kolmnurgakujulist lüürat või harfi . Viimatimainitud kujuke on umbes 23 cm pikkune ning arvatavasti pärineb ajast 2700-2500 a eKr. Tema näolt on lugeda keskendumist ning pingul tundeid, pea kallutatud üles valguse poole. Nende, nagu ka paljude teiste kujukeste tähendus pole teada, võimalik, et neid kasutati tõrjemaagilistel eesmärkidel või oli neil religioosne tähtsus või hoopiski mänguasjadena või kujutasid nad tegelaskujusid mütoloogiast.8
Egiptusest on leitud kaks fragmenti papüürosest, kuhu on üles märgitud noodid . Kuigi me ei saa teada kuidas kõlasid Sappho meloodiad või Sophoklese koorid , siis Kreeka muusika tollest ajast pole siiski täiesti kadunud. Kokkuvõttes teame isegi päris palju:

• muusika rütmist, mis peegeldub kreeka värsi meetrumis
  
• muusikalisest süsteemist, milline ettekujutus oli heliredelitest, tänu imekombel säilinud kreeka muusikateoreetikute töödele
  
• instrumentidest, võime järeldada palju säilinud instrumentide osadest, vaasi- ning seinamaalingutel kujutatust, kirjalikest ülestähendustest ning kultuuridevahelisest võrdlusest.
  

Üle 30 meloodia on säilinud tänapäevani läbi aja. Mõned läbi keskaegse traditsiooni. Viis näidist on säilinud kivisse raiutuna. Ülejäänud on säilinud papüürosel ning paljud neist papüürostest on avaldatud alles viimasel ajal. Suurem jagu neist on väga fragmentidest koosnevad, näidates ainult mõned noodid siin, mõned fraasid seal; kuid kõik see kokku annab meile päris elava ettekujutuse, kuidas tolle aja muusika kõlas.
Lõppkokkuvõttes võimaldab see tõestusmaterjal visandada mõningase täpsusega juba tolle aja muusikat, eriti varajase Rooma impeeriumi aegset muusikat (esimesed sajandid pKr), mis oli ekstravagantne , vonklev, ilustatud , isegi ajalooline.
Fragment tõenäoliseslt kahest kreeka laulust. Iga kreekakeelse rea kohal on noodiread, mis näevad enamjaolt välja nagu kreeka tähed, kuid on tegelikult vokaalmuusika ülestähendus. Huvitav on asja juures see, et tolleaegsetel muusikutel oli kaks eraldi süsteemi muusika ülesmärkimiseks: üks mõeldud häälele ja teine pillidele.
Fragment, mis sisaldab osalisi ridu instrumentaalse muusika ülesmärkimisest, võib-olla ette nähtud tolleaegsetele aulostele.9

Pütaagorlaste muusikateooria

Kuigi paljude muusikute nimed on salvestunud vanades allikates , siis keegi neist ei mänginud nii olulist rolli Vana-Kreeka muusikalise mõtlemise ja –teooria kujunemises kui Philolaus, kes jumalikul juhatusel avastas muusikaliste kooskõlade matemaatilised aluspõhimõtted, legendi järgi seppade haamrilööke kuulates. Sellest lähtudes omistatakse talle mitmete muusikaliste intervallide defineerimine ja avastamine: oktaav (2:1), kvint (3:2), kvart (4:3), täistoon (9:8). Pythagorase õpetuse järgijad omistasid need vahekorrad keelte pikkusele sellisel instrumendil nagu kaanon või monokord ning seeläbi osati matemaatiliselt kindlaks määrata kogu muusikalise süsteemi intonatsiooni. Pütaagorlased nägid neis vahekordades valitsevaid jõudusid kosmoses ja ka helides; Platoni Timaeus kirjeldab maailma hinge, mis on struktureeritud vastavalt samadele muusikalistele vahekordadele. Nii pütaagorlastele kui ka Platonile muutus muusika lõpuks nii matemaatika kui ka kunsti haruks; selline muusikateooria traditsioon arenes ning oli põhiliseks mõtlemisviisiks läbi kogu antiigi selliste mõtlejate läbi nagu Nicomachus ja Ptolemaios (2. s pKr) ning kanti üle keskaega sellise tegelase nagu Boethiuse (6. s pKr) poolt. Pütaagorlaste traditsiooni matemaatika ja intonatsiooni õpetus sai lõpuks oluliseks mõjutajaks keskaegse Euroopa muusika arengus. Peripateetilise traditsiooni järgijad nagu Aristoxenus (4. s eKr) leidsid pütaagorlaste vahekorrad liiga arhailised ning piiravad olevat ning panid aluse empiirilisemale traditsioonile antiigi muusiklises mõtlemises.10
Vana-Kreeka muusikateooria sai hiljem aluseks lääne religioossele muusikale ning veelgi hiljem klassikalisele muusikale.11

Eetosedoktriin

Eetosedoktriini pooldajad uskusid, et muusikas on moraalsed väärtused, mis suudavad mõjutada iseloomu ja käitumist. Muusika eetilist mõjujõudu reaalsuses pooldasid päris mitmed kreeka filosoofid – Platon , Aristoteles , Pindaros, Philoleus, Damon, Aristophanes – selles täpse töömehhanismi üle aga vaieldi.
Põhjuseid, miks usuti eetosesse, oli mitmeid. Peamiseks põhjuseks oli kreeka muusika iseloom ning funktsioon igapäevaelus. Muusika ideaaliks ning ka ühtlasi domineerivaks stiiliks oli kombinatsioon luulest, meloodiast ja tantsust; instrumentaalmuusikat peeti alamaks, sest see ei suutnud luua täiuslikku elamust. Muusikaline kontseptsioon oli eraldi kunstivorm, kusjuures oluline ei olnud mitte ainult rütm, meloodia ja harmoonia, vaid ka sõnad ja liikumine. Muusika võis luua ning kanda edasi väga võimsaid ideid, nähes selle jõudu, oli filosoofidele oluline see võimalikult konstruktiivselt eetilise vahendina ära kasutada. Nii et moraalsed ettekirjutused nägid muusikas oma liitlast. Igasuguse lüürilise luule eesmärgiks oli õpetada, täpne funktsioon olenes žanrist: pajaanid jutustasid jumalatest, õpetades pühendumust; eepilised poeemid kiitsid kangelaslikkust ning ettevõtlikkust. Kreeka muusika portreteeris ning kujundas välja kultuuriväärtusi, mis kehastusid sõnades, tantsus , meloodias, saades kindlat eetilist laadi spetsiifilisteks muusikažanriteks.
Pütaagorlaste arvates oli muusikal nõiduslik mõju, mistõttu kasutatakse seda kultustalitusel: muusika pidi aitama hingel kirgedest puhastuda. Kõige rohkem panustas eetosedoktriini ilmselt pütaagorlane Philolaus. Tema õpetuse kohaselt on arvud, sellest tulenevalt aga ka muusikalised intervallid ja tõde lähedalt seotud. Kosmiline harmoonia jõud võimaldab vastastikku suhestada esmapilgul ühildamatuina näivaid kosmose elemente, samuti inimestel haarata reaalsust. Hinges on teatud harmoonia, mis koosneb ühtesulavatest ning kombineeruvatest vastanditest. Eetose iseloom oleneb intervallide õigest järjestatusest.
5. sajandiks kerkis esile filosoof Damon, kes arendas välja esimese laiaulatsuliku eetoseteooria, mõistes hukka ning kiites erinevaid muusikalisi rütme ja temposid. Tema kõige mõjukama teooria kohaselt tulenesid tants ja laul liikumisest hinges. Kreeka muusikalise eetika peamine seisukoht oli, et vabadja kaunid laulud ja tantsud loovad samaväärse hinge ja ka vastupidi. Järelikult loob muusika hinges liikumisi ning mustreid , mis peegeldavad väärtusi. Noodid loovad lastes eetose, suuremates toovad esile uinuva eetose. Et läbi imitatsiooni peaksid sarnased väärtused tekkima la hinges, on muusikal võimas jõud edendada, või ka hävitada kogu kultuuri.
Platoni järgi tuleb muusikat hoolikalt kontrollida, sest see sisaldab endas headuse ja ka kurjuse jõudu. Ta dikteeris, millised teemad sobivad luulesse; nõudis muusikalt lihtsust, ainusust ja universaalsust, pööramata tähelepanu muusika teoreetilistele aspektidele.
Aristoteles seevastu aga tunnistas ka muusika meelelahutuslikku rolli, omistades sellele veel emotsioone puhastava iseloomu. Rütm, meloodia ja tants olid iseloomu, tunnete ja tegevuste loomulikud imitatsioonid, mille tulemusena teatud eetilist laadi muusikaga tegelemine kultiveeris vastavaid omadusi tegelejas. Järelikult sai emotsionaalset seisundit muusikaga mõjutada. Erinevalt Platonist uskus ta ka instrumentaalmuusikasse.12
Vanu kultuure (antiik-Kreeka, India jt) käsitlevaid tekste lugedes puutume tihti kokku veendumusega, nagu suudaks eri laadi muusika inimestes esile kutsuda erinevaid emotsioone ning panna nii üksikisikuid kui ka terveid inimeste rühmi nendest emotsioonidest lähtudes vastavalt käituma. Sparta linnriigist rääkides kirjutab Hertzmann (1995: 234): “Sõjakäigule asumisel mängis muusika olulist rolli, sest sõjameeste südamesse ja hinge tuli sisendada veendumust, et ees ootab võit, ning neid abistada hirmu ületamisel tundmatuse ja ohu eest. Muusika abil võis seda teha sama hästi kui väejuhtide patriootilisi ja sütitavaid kõnesid kuulates. Seepärast kasutati Spartas sõjameeste teelesaatmiseks aulosi [...] Nendel juhtudel mängiti rütmiliselt ühetaolist muusikat, mis võimaldas terviklikuks organismiks ühendada tohutu hulga mehi, kelle liikumist ja südametukseid sõna otseses mõistes reguleeris aulose aktsenteeritud helide muutumatu iseloomuga vaheldumine .”13
Kuigi lääne muusika ja kultuur on läbi ajaloo muuutunud, jääb õpetus eetosest muusikas siiski tähtsaks pärandiks Vana-Kreeka ajast ning üldiseks muusika uurimise mudeliks.

Mõtteid muusikast ja eetosest

Et muusikal nõiduslik mõju on, arvasid juba vanad kreeklased , rääkimata siis tänapäevast. Päris võrreldavad ei ole muusika funktsioonid ühiskonnas, selle asemel et olla igapäevaselt vajalikuks ja funktsionaalseks komponendiks avalikus elus nagu muusika oli Vana-Kreekas, on ta tänapäeval omandanud suuresti vaid meelelahutuse ning eneseväljenduse funktsiooni. Kuid ometi on muusika oluline pea igaühele meist. Miks see nii on?
Põhjuseid võib leida mitmeid. Üheks neist – nagu juba sissejuhatuses mainitud – võiks olla defineerimisvajadus. Tänapäeva noorte subkultuurid on sageli ja peamiselt just muusikamaitse järgi eristatavad. Ja mitte ainult eristatavad, vaid olemuslikult seisnevadki need subkultuurid mõne muusikastiili austamises, rock, metal , reggae, trance , hip-hop jne.
Põhjuseks võib ka olla eneseväljendusvõimalus läbi muusikalise kanali – mõne instrumendi abil, lauldes, tantsides ja miks mitte, kui tuua vanakreeka arusaam ideaalsest muusikastiilist tänapäeva – neis kõigis kokku ja korraga.
Muusika on olnud oluliseks rahvuse üksmeele kandjaks , nagu seda oli nn laulev revolutsioon Eestis 80. aastate lõpus. Nii mõnedestki muusikalugudest said rahvuslikud sümbolid, mis tähendasid palju tolleaegsetele inimestele ja on samamoodi kallid ka järeltulevatele põlvedele.
Muusika on teinekord alternatiivne võimalus mõtestamiseks. Alternatiivne seeläbi, et kui tavaliselt töötab inimmõtlemine sõnastatult, siis usun, et on võimalik mõtelda helides, vibratsioonides, mis vaba energiana aegruumis võnguvad.
Erinevad helid tekitavad erinevaid aistinguid, reaktsioone – mõned on meeldivad, teised vähem meeldivad, mõned suisa vastumeelsed – olenevalt eelhäälestusest, emotsionaalsest seisundist, käesolevast situatsioonist ja paljust muust .
Mõne muusikapalaga on võimalik tunnetada ühtsust, mõistmist, sellist tunnet , et just see lugu just sel hetkel on erakordselt tähendusrikas. Muusika kultiveerib emotsioone, saadab mõttetööd ja seda mitmes mõttes: ühelt poolt sobitub võtmena lukuauku meie ajus, avades uusi järgnevusi sõnadest, mis loovad tähendusi. Teiselt poolt mehaanilise taustana meie igapäevaelus ehk. Helilooja maailmapilt on veel eraldi nähtus.
Muusika olulisus Vana-Kreeka kultuuris on seega enam kui arusaadav, sest oma olemuses on inimene ka 4000 aastat hiljem suhteliselt sama oma füüsiliste ja vaimsete perspektiividega. Olgugi, et ühiskonnakorrad on vahepeal radikaalselt muutunud ja muusika funktsioon teisenenud, on ta endiselt väga oluline inimsele.
Eetoseteoreetikutel oli ehk õigus kui nad tajusid muusika olulisust ning tema võimalikku jõudu mõjutusvahendina. Vaevalt aga saavad mingid toonid, rütmid jne olla olemuslikult head või halvad. Nad on sellised nagu nad on ja edasine, st tõlgendus üleüldse sõltub pigem kontekstist. Võib-olla peaks ehk reaalsust võtma nii nagu see on, mõistuse abil; ja seega sõltub kõik mõtlemisviisist, millisena see parasjagu tundub ja kas muusikal on sellega mingit pistmist või ei.

Kujusid Vana-Kreeka muusikas

Terpander (675 a eKr) – muusik Lesbose saarelt, üks varajasemaid kreeka klassikalise muusika rajajaid. Mõnevõrra kaheldava tõestusmaterjali põhjal omistatakse talle oktaavi täiustamine ning kuuenda ja seitsmenda keele lisamine kitaarale. Peale selle oli ta veel tunutd poeedi, õpetaja ning heliloojana.14
Arcilochus (700 või 650 a eKr) – poeet Parosest. Isikliku lüürika kasutamise ning ülesehituse uuendaja, iseloomulik pingeline ning vägivaldne keelekasutus. Tema värssidest on säilinud palju fragmente.15
Sappho (6. s algus eKr) – Mytilene, Lesbose saarel; suurim Vana-Kreeka lüürilistest poeetidest, nii et Platon nimetab teda 10. muusaks. Tema elu kohta teatakse vähe. Ta oli aristokraat , kes kirjutas oma sõpruskonnale luuletusi, enamjaolt, kuid mitte eranditult naistele. Võimalik, et tal oli ka tütar. Mõiste lesbiline, tema arvatav seksuaalne orientatsioon , on tuletatud tema kodusaare nimest – Lesbos . Tema kaasaegsetel oli tema luulet oli seitse või üheksa raamatut (esimene neist koosnes originaalis 330 salmist). Säilinud on vaid fragmendid , pikim neist (seitse salmi) on Aphrodite appikutsumine armastatud naise pärast. Ta kirjutas Aioolia murrakus, erinevates meetrumites, millest üks on tema auks nimetatud inglise keeles Sapphic. Tema värsid on armastuslüürika klassikaliseks näiteks, iseloomustatuna tema armastusest naiste, looduse suhtes, otsesest lihtsusest ja ideaalsest meetrumi valdamisest. Ta mõjutas paljusid hilisemaid poeete, näiteks Catullus, Ovid ja Swinburne.16
Katkend Sappho epitalaamionist:
Hei, tõstke kõrgele lagi ,
oo, Hümenaios!
Kõrgele, puusepad, üles!
oo, Hümenaios!
Peigmeest ootame , kes on kui Ares ,
Pikem veel kõige pikematest meestest.
Sappho loomingu näidis ja tõlge inglise keelde vt Lisa 1.
Anacreon (670-485 a eKr) – kreeka lüüriline poeet Teosest, Ioonias. Elas Samosel ja Ateenas, kus tema patrooniks oli Hipparchus. Tema luule, graatsiline ja elegantne, ülistab rõõmu veinist ja armastusest. Tema stiili luulet kirjutati Hellenismi ajastust hilise Bütsantsi ajani.17
Anacreoni loomingu näidis ja tõlge inglise keelde vt Lisa 2.
Pindaros (518? -483 a eKr) – üldiselt aktsepteeritud suurima kreeka lüürilise poeedina. Sündinud Boiootias, elas ta põhiliselt Teebas . Reisis palju, viibides Ateenas, Sitsiilias Hiero I õukonnas Sürakuusas ja ka Acragases. Põhiliselt kirjutas koorilüürikat, sätestas standardi võidulaulule – epiniikionile. Tema töödest on säilinud 45 oodi, olles üheks suurimaks koguks ühe autori teostest Vana-Kreeka ajast. Neid fragmente on erakordselt palju, mõned neist ka eriti tuntud. Epiniikion tähistab võitu spordimängudel: 14 Olümpia oodi, 12 Püüti oodi, 11 Nemea oodi ja 8 Istmose oodi. Kõik kirjutatud laulmiseks võidurongkäigul võitjale tagasipöördumisel tema kodulinna. Väljapaistev nähtus iga oodi juures on jutustav müüt, mis on alati võitjaga seotud. Müüt muudab kohaseks kõrgendatud moraalse tooni ning religioosse värvingu, mis on iseloomulik Pindarose luulele. Tema stiil kaotab tõlkes suure osa. Sel on kõrgetooniline diktsioon ning keerukas sõnajärg, mis sõltub osaliselt tema meetrumi vajadustest .18

Vana-Kreeka muusikalised žanrid

Žanrid ja nende stiilid on tihedalt seotud kindlate värsimõõtudega ja kindla muusikalise saatega. Kreeka lüürika tekkis kultuslikust ja rituaalsest rahvalaulust, laulu sisu säilitas pika aja kestel tiheda seose laulu traditsiooniliserütmilis-meloodilise tüübiga ja tema ettekandmise laadiga .
eleegia – flöödisaade, distihhionidest koosnenud luuletus , algselt kaebelaul, hiljem mitmekesise sisuga
epitalaamion – säilitas hulga folkloorseid motiive (jumalagajätt neiupõlvega; peigmehe ja mõrsja ülistamine)
partheneion – tütarlastekoorilaul, neiulaul
treen(os) – itk, leinalaul , nutulaul surnu juures; hiljem arenes sellest koorilüürikaliik
hüporheem – tantsulaul koori esituses keelpilli saatel; algselt Kreeta sõjatants
enkoomion – inimestele või jumalatele pühendatud kiidulaul või -kõne; lauldi pidulikus rongkäigus (koomoses), sarnanes skolioniga
skolion – ühissöömingu (sümpoosion), pidusöögi laualaul; joogilaul, mida veinijoomisel esitasid külalised kindlas järjekorras; palgatud lüüra- või vilepillimängija saatel: hümn, kommentaar, nõuanne, mis iganes meele järgi oli, või jätkati eelmise laulja teemat
epiniikion – kiidulaul võitja auks, võidulaul koori esituses tantsuliigutuste saatel võitja kojusaabumise puhul; algselt lahinguvõitjale, hiljem spordivõistluste võitjate auks
embateerion – aulose saatel lauldav sõjakas marsilaul
hümnid – eelkäijaks vaimudele lausutud nõidumissõnad; edasi arenes laul nimelise pöördumisega jumala poole, jätkus eepilise (st. jutustava, eepose laadis) osaga ja lõppes palvega
pajaan – (Apolloni auks) lauldav palve , sõnad ja muusika integreeritud, lauldi nii eraüritustel (lõunasöökidel või pulmades) kui ka avalikel (festivalid või lahingud)
ditüramb – Vana-Kreeka kultuslik flöödisaatega koorilaul Dionysose auks, kõrgelennuline, oodiga sarnanev luuleteos; kombineeritud instrumentaalmuusika, koorilaul ja tants, varasemal ajal oli laul ja tants hullumeelne ning rituaal meenutas orgiat, 6. sajandiks eKr oli rituaal mõneti maha rahunenud ning muutunud organiseeritud jumalakummardamiseks õppinud koori, komponeeritud muusika, koreograafia ning kohaga iga-aastasel teatrifestivalil
prooimion – eellaul
prosoodion – pidulik rongkäigulaul, koorilaululiik; lauldi pidustustel grupi meeste ning ühe naise poolt, kes kandis lilli, pühasid sümboleid ning ohvreid jumalatele, protsessioonid olid sageli ametlikud , eputavad, tihti osales ka teisi tantsijaid/koorilauljaid, paljud poeedid kirjutasid prosoodione, usulist luulet ning võitsid auhindu festivalidel

Vana-Kreeka muusikalised instrumendid

Vt Lisa 3.
lüüra – Vana-Kreekas oli kaks lüürat: üks neist – kithara (professionaalidele) – ja teine – lüüra – amatööridele. 3 kuni 12 kanepist valmistatud keelt. Algselt sõrmitseti, hiljem (pärast 10. s pKr Põhja-Euroopas) mängiti poognaga . Lüürat seostati Apolloniga. (15)
kithara – Vana-Kreeka muusikaline instrument, keelpill , mida sõrmitseti. Lüürast suurem ja tugevam. Mängisid professionaalsed muusikud nii sooloesituses kui ka luule ja laulu saateks. Koosnes suhteliselt nelinurksest puust kastist, mis ühes otsas pikenes rasketeks käteks. Originaalis oli 5 keelt, hiljem seitse ning lõpuks 11. Keeled ulatusid kõlakastilt üle silla rifile, mis oli kinnitatud kätele. Et keeled oli pikkuselt võrdsed, siis häälestus sõltus keelte jämedusest ning pingest . Oma suuruse ning raskuse tõttu, asetati ta mängija keha vastu, kusjuures viimane seisis mängidea enamasti püsti. (14)
forminks – lüürataoline keelpill
barbitos – lüürataoline keelpill
paju-/vilepill
aulos – klarnetitaoline muusikariistVana-Kreekas ja Ees-Aasias; koosnes harilikult kahest eri suurusest , omavahel ühendatud silindrilisest vilest. Aulost seostati Dionysose kultusega.
tympanon - raamtrumm
kümbal – Vana-Kreeka ja Vana-Rooma löökpill (vasktaldrikud)

KOKKUVÕTE

Vana-Kreeka kultuur ja muusika selle olulise komponendina on tähtis kultuuripärand ning on oluliselt mõjutanud tänapäeva lääne kultuuri. Hindamatu panuse on andnud mitmed Vana-Kreeka poeedid, luues tuntud värsijalad, ja filosoofid, kelle mõtlemises näeme tänapäevase maailmatõlgendamise alustalasid. Nähtusi tänapäeva kultuuripildis on ehk lihtsam lahti mõtestada, teades eelnenut, seda, kuidas tänasesse päeva on jõutud. Ja kas ei ole meil vanadelt kreeklastelt ehk isegi õppida muusika olulisusest.

Lisa 1

Immortal Aphrodite, beautiful-throned, wiles-weaving child of Zeus , I beg you, Queen , do not torment my heart with sorrow and pain but come and help me again as you did before when having heard my pleadings from far away you left your father 's golden palace and yoked to your shining chariot swift , lovely sparrows that brought you over the dark earth, moving their thick-feathered wings through the sky's bright ether. Quickly they arrived ; and then you, Goddess , with a smile on your unaging face you asked me what is wrong with me this time and why I am calling you again and what my wild heart wishes again. “Again whom must I persuade into the harness of your love? Who isn't treating you well, Sappho? For if now runs away from you, soon will pursue you, if not accepting gifts from you, soon will offer , if not in love with you, soon will love even if you no more care.“ Come to me now again, release me from this pain, everything my spirit longs to have fulfilled, fulfill, and you be my ally.19

Lisa 2

I, too, wish to sing of heroic deeds
(about the Atreides, and about Kadmus),
but the lyre's strings
can only produce sounds of love.
Recently, I changed the strings,
and then the lyre itself,
and tried to sing of the feats of Hercules,
but still the lyre kept singing songs of love.
So, fare well, you heroes!
because my lyre sings only songs of love.20

Lisa 3

21

KIRJANDUS

http://72.14.203.104/search?q=cache:WWyzhyCeTK0J:www.charis.wlc.edu/publications/symposium_spring03/gurgel.pdf+ethos+doctrine&hl=en&gl=uk&ct=clnk&cd=1
http://classics.uc.edu/music/
http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_music
http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_music#Greece
http://en.wikipedia.org/wiki/Prehistoric_music
http://homoecumenicus.com/ioannidis_anacreon_kithara.ht m
http://homoecumenicus.com/ioannidis_sappho_aphrodite .htm
http://www.greeka.com/greece-music.ht m
http://www.hammerwood.mistral.co.uk/gmusic.ht m
http://www .homoecumenicus.com/ancient_instruments.htm
http://www.in2greece.com/english/historymyth/mythology/names/muses.ht m
http://www.in2greece.com/english/historymyth/mythology/names/orpheus.ht m
http://www.in2greece.com/english/historymyth/mythology/names/pan.ht m
http://www.infoplease.com/ce6/ent/A0827842.html
http://www.infoplease.com/ce6/ent/A0830761.html
http://www.infoplease.com/ce6/ent/A0858488.html
http://www.infoplease.com/ce6/people/A0803851.html
http://www.infoplease.com/ce6/people/A0804581.html
http://www.infoplease.com/ce6/people/A0839079.html
http://www.infoplease.com/ce6/people/A0843633.html
http://www.infoplease.com/ce6/people/A0848229.html
http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=242
http://www.metmuseum.org/toah/hd/grmu/hd_grmu.ht m
http://www.wwnorton.com/concise/ch1_outline.ht m
1 http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_music
2 http://www.in2greece.com/english/historymyth/mythology/names/muses.ht m
3 http://www.metmuseum.org/toah/hd/grmu/hd_grmu.ht m
4 http://www.hammerwood.mistral.co.uk/gmusic.ht m
5 http://www.in2greece.com/english/historymyth/mythology/names/orpheus.ht m
6 http://www.infoplease.com/ce6/ent/A0858488.html
7 http://www.greeka.com/greece-music.ht m
8 http://en.wikipedia.org/wiki/Prehistoric_music
9 http://classics.uc.edu/music/
10 http://www.hammerwood.mistral.co.uk/gmusic.ht m
11 http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_music#Greece
12 http://72.14.203.104/search?q=cache:WWyzhyCeTK0J:www.charis.wlc.edu/publications/symposium_spring03/gurgel.pdf+ethos+doctrine&hl=en&gl=uk&ct=clnk&cd=1
13 http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=242
14 http://www.infoplease.com/ce6/people/A0848229.html
15 http://www.infoplease.com/ce6/people/A0804581.html
16 http://www.infoplease.com/ce6/people/A0843633.html
17 http://www.infoplease.com/ce6/people/A0803851.html
18 http://www.infoplease.com/ce6/people/A0839079.html
19 http://homoecumenicus.com/ioannidis_sappho_aphrodite.ht m
20 http://homoecumenicus.com/ioannidis_anacreon_kithara.ht m
21 http://www.homoecumenicus.com/ancient_instruments.ht m
19