VANAD KULTUURRAHVAD JA NENDE MUUSIKA (0)

Muusikaajalugu: I kursus, I semester

Vanamuusika:
Vanaaeg
Keskaeg
Renessanss
Abi- ja lisamaterjal õpiku
(Toomas Siitan. Õhtumaade muusikalugu I, 1998)
ja isikliku konspekti kõrvale
Koostas: Oliver Vatsfeldt
2010

LOODUSRAHVAD JA NENDE MUUSIKA

EE: „Loodusrahvad: ühiskonna ja majanduse arengult ürgkogukonna tasemel elavad, algelise kultuuriga (minu kurs. – v.j.) rahvad , kes sõltuvad elatusvahendite hankimisel otse looduskeskkonnast.”
Umbes 40 000 aastat tagasi ilmus Euroopasse homo sapiens e tarkinimene. Alles tarkinimesel arenes heatasemeline häälikuline kõne (varasemate inimtüüpide lõualuu kuju ei võimaldanud veel kõnelemist). Häälitsused, mida see inimene kuuldavale tõi, on vaadeldav ühe vanima muusikana.
Taolise inimese põhitegevuseks oli küttimine, kalapüük, korilus – toidu hankimine . Kiviaja inimene oli loodusega väga tihedalt seotud. Tunti oma elupaiga loomi ja linde ning nende käitumist, taimi ja nende toite- ning raviomadusi. Loomade kinnipüüdmist hõlbustas nende käitumise ja tavade tundmine , samuti ka oskus nende hääli järgi aimata. Ka loomade-lindude häälte matkimine on käsitletav muusikana.
Samas koges ürginimene ümbritsevas maailmas palju seesugust, mida ei osatud seletada: uni, unenäod, surm ja haigused, äike, tormid . Püüd neid nähtusi mõista tekitas kujutelma, et looduses elavad ja tegutsevad silmale nähtamatud jõud. Arvati, et igal inimesel, loomal, linnul, aga ka puul, kivil, tuulel, vihmal jne loodusobjektil ja -nähtusel on oma hing, et kogu loodus, kõik ümbritsev, on hingestatud. Hinge peeti elu asukohaks ja näiteks magamise ajal (või haiguse korral) võis see kehast lahkuda. Surm tähendas niisugust und, mil hing oli keha jäädavalt hüljanud. Usku olendite ja loodusesemete hingedesse ning iseseisvatesse vaimudesse nim. animismiks.
Loodusrahvaste elu kulgeb kooskõlas looduse rütmidega. Kõike looduses toimuvat seletatakse vaimude , hingede tegevusega. Selleks et säiliks olemasolev maailma harmoonia või vastupidi, kui inimeste suhe vaimude/hingedega on sassi läinud (hädad, õnnetused, haigused) ja on vaja vaimudega hea suhe taastada, viiakse läbi rituaale – kindla korra järgi peetavaid maagilisi kombetalitusi. Rituaal on toiming, kus laul, tants, pillimäng, liikumine, maalingud , kostüümid jne on põimunud ühtseks lahutamatuks tervikuks. Loodusrahvad ei tunne veel eri kunstiliike.
Esmalt võis muusika koosneda üksnes häälitsemisest, käte plaksutamist, jalgade trampimist. Edasi avastati juba, et igasugu puutükid, kivid (löökpillide eelkäijad), sarved , merikarbid, õõnsad pillirood (puhkpillide eelkäijad) jne annavad erinevaid kõlasid. Kõik mis kätte puutus ja heli tekitas sobis kasutada. Heliallikatena võidi kasutada ka muuks tarbeks valmistatud riistu – vibu (keelpillide eelkäija), kaabitsad. Edasi hakati valmistama juba eri liiki instrumente.
Loodusrahvaste muusika on näiliselt lihtne: 1-häälne, meloodiad on lihtsad, sageli korduvad, väga suur roll on rütmil. Ometi ei ole korrektne nimetada seesugust musitseerimist või kultuuri „algeliseks”, nagu ülal toodud eesti entsüklopeedia tsitaadis. Sõna „algeline” sisaldab endas hinnangut ja on selgelt taolist kultuuri alavääristav. Tänapäeva maailmas peaks olema juba elementaarseks saanud, et euroopalik kultuur ja valge inimene ei ole ülejäänutest ei „parem” ega „vägevam”. Euroopa kultuur on lihtsalt täiesti teistsugune. Kaugemate regioonide kultuur sisaldab enamasti seesuguseid teadmisi ja oskusi, mis jäävad valgenahalisele haritud inimesele varjatuks. Teisi sõnu: ta ei taju selles kultuuris peituvat keerukust.
Paljudel loodusrahvastel on šamaanid.
Šamanism – animismil põhineva usundi erivorm. Šamanism on animismi alaliik (ka: vaimne distsipliin , tervistamispraktika). Šamanism on eri vormides levinud üle maailma.
EE: „Šamaan – arhailistes ühiskondades inimene, kes on teatud meeleseisundeis (ekstaasis, loves, transis) võimeline lahkuma kehast irdkehana, suhtlema vaimolenditega ning käima üleloomulikes maailmades (maailmapuu). Loves täitub šamaan üleloomuliku väega ning on seetõttu suuteline olema selgeltnägija ja parandaja, kuid ta võib muutuda ka ohtlikuks (nõid). Hõim on šamaani vahendusel ühenduses ülemaiste vägedega, saab tema kaudu abi ja kaitset (looma-, vilja-, jahiõnne). Tihti täidab šamaan hõimu preestri rolli ning on hõimule olulise teabe (pärimused, müüdid) säilitaja. Ta on oma ühiskonnas eriline isiksus – ta ei saa šamaaniks mitte omal vabal tahtel, vaid vaimud valivad ta selleks; sageli on oluline pärilikkus.” Lühidalt: šamaan on üleloomuliku väega, teistes „ilmades” liikuv inimene, hõimu kaitsja.
Transs – muutunud teadvuse seisund. Selle saavutamiseks kasutatakse abivahendeid: meelemürgid, pillimäng ( trummi löömine).
Šamaani hing võib kehast lahkuda ja lennata teistesse „ilmadesse”. Rituaali läbiviimiseks on tal spetsiaalne varustus . Siberi šamaanidel näiteks on kostüüm, millele tehtud kaunistused kujutavad šamaani abistavaid kaitsevaime ja on seega justkui jutustus šamaani vägevusest (mida rohkem kaitsevaime, seda vägevam šamaan). Kostüüm peab olema varustatud tugevdatud osadega, et kurjad vaimud ei saaks šamaani vigastada (eriti nt. terav otsik peaehte küljes), kostüüm peab šamaani kaitsma. Sageli on kostüümi küljes ka helisevaid-tilisevaid kellukesi, seega on tema kostüüm ka omamoodi muusikaline instrument, mis täiendab ja mitmekesistab šamaanirituaali muusikalist tausta .
Transsi langemiseks kasutavad šamaanid ka pille. Siberi rahvastel on selleks sageli trumm . (Trumm omakorda polnud lihtsalt pill, vaid nt. põder, kelle seljas šamaan teistesse ilmadesse lendas.) Transsi aitab esile kutsuda rütmiline pillimäng ühes laulu ja tantsuga. Mõnel pool tugevdatakse nende mõju ka meelemürkidega.
Trummi purunemises nähti märki šamaani peatsest surmast.
Loodusliku eluviisiga , loodusest ja selle andidest sõltuvaid rahvaid on olemas ka tänapäeval. Samuti šamaane. Seega on see kultuur küll vist hääbuv, kuid ikka veel elus. Šamanismiga tegeleb Eestis näiteks Vigala Sass.
Loodususundist ja šamanismist on inspiratsiooni saanud kaasaegsed kunstiinimesed. Näiteks eesti heliloojaist Veljo Tormis , kes on kirjutanud muuseas mõned muistsest rituaalist inspireeritud teosed (eriti „Pikse loits ”, mille teksti alus on 17. sajandist pärit loits, aga ka nt. „Raua needmine”, mille tekst on pärit osaliselt „Kalevalast”).
VANAD KULTUURRAHVAD JA NENDE MUUSIKA
Mesopotaamia
Egiptus
Assüüria
Vana-Kreeka
Vana- Rooma
Iisrael
Inimene, ühiskond, kultuur I, lk. 11, 12:
„Alates III aastatuhandest eKr hakkas maailma mõnes piirkonnas kujunema tsivilisatsioon – nn hästi korraldatud ja kõrge (minu kurs. – v.j.) kultuuritasemega ühiskond. Sageli nimetatakse esimesi tsivilisatsioone ka varasteks kõrgkultuurideks.
Neil kõigil on teatud iseärasustest hoolimata ühiseid jooni, mida võib pidada varajaste tsivilisatsioonide peamisteks tunnusteks.

Kõik varased tsivilisatsioonid tekkisid pärast seda, kui antud piirkonnas oli juba üle mindud küttimiselt ja koriluselt viljelusmajandusele. Seega on tsivilisatsioonid põlluharijate ja karjakasvatajate ühiskonnad. Enamasti langes tsivilisatsioonide algus varasesse pronksiaega, niisiis kerkisid nad esile ulatuslikuma metallikasutuse algusega umbes ühel ajal.

Kõiki tsivilisatsioone iseloomustas ühiskonna selge varanduslik kihistumine .

Neis kõigis oli kujunenud riiklus. See tähendab, et rikkam ülemkoht või osa sellest oli saanud sisuliselt elukutseliseks valitsevaks klassiks, mis juhtis ja kontrollis madalamate ametnike abil ja seadustele toetudes enam-vähem kogu ühiskonna tegevust teatud territooriumil.

Peaaegu kõigis tsivilisatsioonides oli kasutusel kiri. Esmalt kasutati seda eelkõige majandamist ja riiklikku korraldust puudutavate ülestähenduste tegemiseks. Riiklik korraldus saigi üldjuhul võimalikuks just tänu kirja kasutuselevõtule.

Ühtlasi lõi kiri eeldused mitmekesiseks vaimseks tegevuseks. See võimaldas üles tähendada pärimusi, uskumusi ja ajaloosündmusi. Kuid kirjaga kaasnes ka kõrgkultuur selle sõna kitsamas tähenduses – arenenud usulised tõekspidamised, kirjandus, teadus.”
Andmeid vanaaja muusika kohta saame:

Arheoloogilistelt väljakaevamistelt. Paraku on instrumendid looduslikest materjalidest ja aja jooksul lagunenud. Terve pilli leid on suur haruldus .

Musitseerimist kujutavatelt kunstiteostelt. Paraku pole muistse kunstniku eesmärgiks olnud edasi anda pillide täpseid proportsioone.

Kõikvõimalikest kirjalikest allikatest, sealhulgas muistsest ilukirjandusest („Gilgamešist”, Vanast Testamendist”).
Näide: Jehoova ütles Joosuale: “Vaata, ma annan su kätte Jeeriko ja selle kuninga ning võitlusvõimelised sõjamehed, vaprad mehed. Käige siis ümber linna, kõik sõjamehed, tehes ühe tiiru ümber linna; tee nõnda kuus päeva. Ja seitse preestrit kandku seitset jäärasarve laeka ees. Seitsmendal päeval aga käige seitse korda ümber linna ja preestrid puhugu sarvi. Ja kui sarve pikalt puhutakse, kui te kuulete sarvehäält, siis tõstku kogu rahvas suurt sõjakisa; siis langeb linna müür sealsamas ja rahvas mingu üles, igaüks otse oma kohalt.” /…/ Ja kui seitsmendal korral preestrid puhusid sarvi, ütles Joosua rahvale: “Karjuge, sest Jehoova annab linna teile…” Siis rahvas hakkas karjuma ja puhuti sarvi! Ja sündis, kui rahvas kuulis sarvehäält ja rahvas hakkas karjuma suure sõjakisaga, et müür varises oma jala pealt ja rahvas läks üles linna, igaüks otse oma kohalt, ja nad vallutasid linna! Ja nad hävitasid mõõgateraga sootumaks kõik, kes linnas olid, niihästi mehed kui naised, niihästi noored kui vanad, samuti härjad, lambad ja eeslid .
(Vana Testament , Joosua 6.1-6.22)

Muusikateoreetilistest töödest ( Platon , Aristoteles).

Noodikirjanäidetest. Paraku on neid väga vähe. Ning nõnda nagu tänapäevasegi noodikirja puhul – absoluutselt kõike esitusse puutuvat ei ole võimalik nooti kirja panna.
Seega: me ei tea täpselt, kuidas muistne muusika kõlas, võime teha üksnes oletusi.
Vanade kultuuride muusika üldiseloomustus:

Üleminek küttimiselt-koriluselt põlluharimisele-karjakasvatusele tõi kaasa muutused ka usundis . Vanad kultuurrahvad tunnevad jumalaid. Jumalaid on palju, neil on oma hierarhia . Põllupidajaile on olulisimad just maa, viljakusega seotud jumalad. Sageli on see olnud igal aastal sündiv ja surev jumal ( egiptlaste Osiris, kreeklaste Dionysos) – nagu ristiususki. Kõige tähtsamad/uhkemad rituaalid on pühendatud just neile (nt kreeklaste Dionysose- kultus ).

Muusikat peetakse osaks maailmakorraldusest (kosmoloogiast) ja see on enamasti seotud matemaatika ja astronoomiaga. Sagedased on 5- või 7-astmelised helilaadid ning vastavalt ka 5 ja 7 augu või keelega pillid.

Kasutusel on palju erinevaid keel-, puhk - ja löökpille.

Muusika on 1-häälne või lihtsamaid mitmehäälsuse võtteid kasutav. Need on: heterofoonia – kui kõlavad koos meloodia ja selle variant/variandid;
burdoon – kui meloodiaga heliseb kaasa (enamasti madal) pikk heli;
parafoonia – laulmine /mängimine paralleelsetes intervallides.

Puhast instrumentaalmuusikat on vähem. Enamasti on muusika seotud lauluga, sageli ka liikumisega (tantsuga)

Muusika on suuliselt edasi antav ning seega muutuv, improvisatsiooniline. „Teose” lõplik kuju puudub.

Hoolimata ühehäälsusest – näilisest lihtsusest – kirjutavad muistsed filosoofist muusika tohutust mõjust kuulajaile. Seega peetakse muusikat ja musitseerimist väga tähtsaks inimeste kasvatamisel , harimisel, muusika on oluline õppeaine.

Vanast ajast on pärit ka mõned noodinäited. Need ei peegelda aga kuigivõrd tegelikku musitseerimist, sest olid kasutusel pigem muusikateoorias.

Muusikutest moodustatakse ansambleid ja isegi orkestreid . Muidugi on muusikat tehtud ka üksi.

Seoses ühiskonna kihistumisega muutub muusika otstarve. Lisaks rituaalidele tehakse muusikat ka rikaste meelelahutuseks. Rituaalid jäävad alles, aga selle kõrval hakatakse eri kunstiliike harrastama ka üksikult. Kunstid iseseisvuvad.
VANA-KREEKA
Muusika koht ja tähendus vanakreeka kultuuris, samuti õpetus muusikast, näitavad kreeka muusikat Lähis-Ida kõrgkultuuride vahetu jätkuna, nende ning kristliku kultuuri vaheastmena.
Vanast Kreekast pärinevad väga paljud tänapäeval kasutatavad terminid, samas tuleb tähele panna, et nende tähendus antiigis ja tänapäeval on mõnevõrra erinev:
Näiteks musike e muusika on kreeklastel:
a) muusade kunst (muusad olid peajumal Zeusi 9 tütart, eri kunstide kaitsjad);
b) lauldes ette kantud luule. NB! Luulet ei loetud, vaid alati lauldi.
’Muusika’ tähendus tänapäeval – helikunst. Kunstiliik , mille kunstilisi kujuneid luuakse helidega.
Ajalooperioodid:
Kreeta-Mükeene ajajärk
Arhailine ajajärk 8. – 6. saj. eKr
Klassikaline ajajärk 5. – 4. saj. eKr
Hellenismi ajajärk ~330 eKr – 146 eKr
Rooma võimu ajajärk 146 eKr – 395
Muusika arvati olevat jumaliku päritoluga. Muusika leiutasid ja esimestena harrastasid jumalad. Kreeklased pidasid luulet, muusikat, tantsu, teatrit jne jumalate kingituseks inimestele. Muusikuid ja poeete pidasid nad jumaliku andega prohvetiteks, samal ajal kui kujutava kunsti meistritesse suhtuti kui käsitöölistesse.
Arhailine ajajärk – eepika ja lüürika
Arhailist aega iseloomustab eelkõige rahvaluule ja rändlaulikute loomingu kujunemine, eepiliste – ulatuslike värsivormis lugulaulude – laulmine ( eepos kr. k – sõna, värss; eepos – ulatuslik värssteos).
Homeros oli 8. sajandil elanud arvatavasti pime laulik – aoid. Teda peetakse kahe eepose – „ Iliase ” ja „Odüsseis” – autoriks (see on küll kahtlane, sest „Odüsseiat” arvatakse pärinevat pool sajandit hilisemast ajast, samuti on palju erinevat nende stiilis).
Mõlemad eeposed tuginevad aga heksameetrile (kr hex – kuus, metron – mõõt) Kreeka värsis ei kasutatud riimi, see oli üles ehitatud pikkade ja lühikeste silpide korrapärasele vaheldumisele. Heksameetri aluseks on daktül – üks pikk ja kaks lühikest silpi: – UU.
Näide „Iliase” algusest, rõhulised (pikad) silbid on rasvases kirjas, rõhutud (lühikesed) harilikus kirjas (Muistne kirjandus. Õpik keskkoolile):
Laula nüüd, oh jumalanna, Peleides Achilleuse vimmast
neetust, mis tuhat hukatust tõi ahhailaste soole,
hulgana kangelashingi siit heitis Hadese valda,
kuid kehad jättis neil maha kiskjaile koertele saagiks.
Taolisi pikki tekste esitati lauldes, lihtsate korduvate meloodiatega. Laulu rütm tulenes teksti rütmist. Tekst oli improvisatsiooniline. Esitaja oli ühtaegu nii tekstilooja-poeet, laulik kui ka pillimees.
Homerose eeposed olid välja kasvanud elavast rahvaluulelisest traditsioonist, mõjutasid püsivalt kogu kreeka kultuuri, sealhulgas ka kirjandust, kujundades eelkõige luulekeelt. Nende järgi õpiti ligi 1000 aasta jooksul lugema ja kirjutama, värsse õpiti pähe, tsiteeriti viitena ülimale autoriteedile.
7. sajandil hakkas eelkõige Lesbose saarel arenema lüürika (kr. k lyrikos) – lüüra saatel lauldav laul. Tunti nii monoodilist e soololaululist lüürikat ning koorilüürikat, mille puhul lüüra saatel laulmisele lisandus ka tants. Muusika ja tants on muidugi kadunud, tekstidki on enamasti säilinud vaid fragmentidena.
Autoreid:
Sappho – 7./6. saj. vahetuselt, monoodilise lüürika autor:
Tõtta Kreetalt mul, püha templi juurde,
kus on õunapuid salu rõõmurikas,
altareilt ent tõusmas on suitsujoana
viirukihõngu!
Näed ka karget vett läbi sillerdamas
okstest õunapuus, kogu paika roosid
varje heitmas, lehtede veiklemisest
rammestus roomab.
Pindaros – 6./5. sajandi vahetuse koorilüürika autor, kirjutanud muuhulgas ülistuslaule olümpia-, püütia jt mängude võitjate auks:
Kuldne forminks , hüüs* Apollonil igitõeline ning
Muusadel tõmmujuukselistel, sind ju kuulab
kulgeja koor, ilupeo algus;…
*hüüs – varandus
Klassikaline ajajärk – dionüüsiad, teatrikunst
Kreekas oli väga oluline veini- ja viljakusejumal Dionysos. Tema auks korraldati mitu korda aastas pidulikke rituaale – dionüüsiaid.
(Allikas: Tragöödialeksikon, 2004)
Suured dionüüsiad (teke 6. saj.) olid pidustused Ateenas, mida peeti kevadel märtsi lõpus, aprilli algul. Suurte dionüüsiate korraldamisel võeti aluseks varasemad pidustused, eriti lenaiad: külapidu, kus toimus pidulik rongkäik, naised tantsisid ekstaatilisi tantse, rongkäigus kanti Dionysose kuju, türsoseid, tõrvikuid, oldi maskides, joodi veini, lauldi falloselaule.
Dionysosele pühendatud hümn on ditüramb – seda esitas tantsiv koor auloste saatel. Ekstaatiline meeleolu, õhtul tõrvikute valgusel esitatud. Sellest hakkas 7.-6. saj. kujunema pikem miimiline etendus. Juht oli sokuks riietatud.
Suured dionüüsiad olid riiklikult , kindla kava järgi korraldatud. Nendel hakati 5. sajandil etendama tragöödiaid. Ditüramb oli tõenäoliselt tragöödia eelkäija. Kuidas aga tragöödia välja kujunes, ei ole õnnestunud välja selgitada. Tragöödia – värssdraama, mille teemaks on mütoloogilised või tõsised ja kangelaslikud teod. Sõnasõnaliselt tähendab tragöödia soku laulu (kr. k. tragos ode) viidates nii dionüüsiale, kus osalejad võisid olla sokuks kostümeeritud.
Et tragöödia tähtsaimaks tunnuseks on kannatus ja vapustavad elamused , siis sageli annab selleks ainet surm ja õnnetu lõpp. Tragöödia vastandub komöödiale, mis oma karakterikujutamisega laskub madalamale igapäevaelust, sel ajal kui tragöödia tõuseb argielust kõrgemale.
Antiikne teatritraditsioon on kinkinud meile mitmeid termineid, näiteks:
Tragöödia
Komöödia – (kr. k. komos ode – lõbus lärmitsev salk + laul) – naljakas, koomiline näidend. Arenenud dionüüsiate lõbusamast osast – karnevalirongkäigust (ENE 4)
Theatron – antiikajal tähistati selle sõnaga pealtvaatajate istmeridu, tänapäeval on teater asutus, kus saab vaadata kas sõna-, tantsu- või muusikaetendusi – teater.
Orkestra – esinejate plats. Orkestra keskel oli Dionysose altar. Alates 17. sajandist tähistati selle sõnaga ooperiteatrites lava ja vaatajate vahelist ruumi, kus paiknesid muusikuid, 18. sajandil omistati see sõna muusikutele – orkester.
Skeene – orkestra tagaplaanil olev ehitis, kust näitlejad tulid, kus nad said vahetada kostüüme, maske. Siit on tulnud sõna stseen – lavateose osa.
Koor – tragöödiakoor koosnes 12–15 liikmest, kes esitasid ühislaule ja -tantse.
Korüfee – koorijuht , kelleks valiti parim kooriliige
Koreeg – isik, kes finantseeris etendust, kandis kõik kulud.
Traditsiooni järgi oli tragöödia algul muusikaline etendus. Varaseim tragöödiakirjanik, keda teatakse – 6. saj. II poolel elanud Thespis – hakkas koori kõrval kasutama näitlejat ja lõi kõneosad, s.o näitleja dialoogi kooriga – tõi varasemasse oratooriumilaadsesse kooriteosesse draamategevuse alged . Antiikajal peeti just Thespist tragöödia rajajaks. Temalt on säilinud 4 tragöödiafragmenti.
Kõige tuntumad tragöödiameistrid on:
Aischylos (525 – 456 eKr e. 5. saj. I poole autor)
Sophokles (496 – 406 eKr e. 5. saj. II poole autor)
Euripides (480 – 406 ekr e. 5. saj. II poole autor)
Kõik nad on kirjutanud umbkaudu 90 tragöödiat. Aischyloselt on säilinud 7 terviklikku teksti, Sophokleselt 7 (s.h „Kuningas Oidipus ”, „Antigone”, „ Elektra ”), Euripideselt 18. Euripideselt on ka mõned muusikanäited.
Peale kooriosade kuulusid muusikaliste osade hulka tegelaste lüürilised partiid , mida esitati lauldes, sellele lisandusid koori ja näitleja(te) vaheldumisi esitatud laulud. Laulude vahel võis olla lühikesi instrumentaalosi. Kuna etendus sisaldas ka muusikat, siis tekstiautor oli ühtlasi helilooja. Etenduse juurde kuulusid ka tants (olid eri liiki ja eri tempodes tantsud) ja pillimäng (kindlasti aulosed – pärand Dionysose kultusest). Tragöödia autor pidi esitajatele ka muusika selgeks õpetama. Tragöödiad kirjutati mütoloogilistel teemadel .
Suurte dionüüsiate toimumise kord:
2 päeva enne pidustuste algust näidendite eelvõistlus – autorid tutvustasid neid, esitleti näitlejaid.
1 päev enne – Dionysose kuju toomine teatrisse.
1. päev – pidulik rongkäik, Dionysosele ohverdamine, õhtul esitati Dionysose auks ditüramb, kus osalesid koorid eri maakondadest.
3 päeva pühendatud etendustele. Võistles 3 autorit, igalt ühelt 3 tragöödiat ja 1 saatürdraama. Alates 486 lisandus 1 päev komöödiatele. Viimasel päeval kuulutati välja võitja.
Tragöödiaetendused/võistlused kui rahvamasse haaravad suurüritused. Esimene tragöödiavõistlus toimus türann Peisistratose ajal 534 eKr.
Ajalooliselt toimus tragöödia uuestisünd Euroopas renessansiajal (Itaalias, seejärel Prantsusmaal jne). Muusikaajaloos on oluline, et renessansiaja humanistid olid välja uurinud, et antiiksed tragöödiaetendused ei olnud mitte sõnalavastused, vaid muusikalised. Eksiarvamusest, et klassikaline tragöödiaetendus oli tervikuna muusikaline, sündis 16. sajandi lõpuaastatel uus muusikažanr – ooper. Suur osa 17.-18. sajandi ooperist tugineb Vana-Kreeka mütoloogiale või Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ajaloole. Sama ainest kasutab väga palju sama kujutav kunst (maal, skulptuur jne).
Hellenism ja Rooma võimu ajajärk – instrumentaalmuusika iseseisvumine , noodikiri
6. sajandist eKr on hakanud moodi minema soolopillimäng (varem oli pillimäng alati koos lauluga). Moodi lähevad ka pillimeeste võistumängimised – Apolloni auks korraldatavad nn Püütia mängud.
Vana-Roomas on muusika osa pidustustest, gladiaatorite võistlustel. jne.
Noodinäited – vt. õpik
Muusikateooria
7-astmelised heliread, vt. õpik
Pythagoras (6./5. saj. vahetus eKr)
muusika matemaatilise olemuse avastaja – oktav e ½
konsoneerivad ja dissoneerivad intervallid.
Arv kui asjade tõelise olemuse kehastaja. Kogu maailm on arvulistes suhetes.
Heli – võnkumine. Planeetide, tähtede liikumine oma orbiitidel – samuti võnkumine – idee „sfääride harmooniast“.
Muusikateooria ja -praktika teineteist kuigivõrd ei mõjuta.
Muusikaesteetika
Platoni (5./4. saj. vahetus eKr, dialoogid „Riik“, „Seadused“) käsitlused muusika mõjust ja muusika osast inimeste kasvatamisel – muusika ja võimlemine kui teineteist täiendavad ained, eri helilaadidel erinev emotsionaalne „vägi“.
Vana-Kreeka muusikateooria oli väga suure mõjuga keskaja muusikateooriale – üle võeti laadide nimed, käsitlus konsonantsidest ja dissonantsidest jne. Samas varakristlased püüdsid oma muusikaga Vana-Kreeka ja Vana-Rooma paganlikust ning eriti Vanas-Roomas kõikvõimalike meelelahutuslike üritustega seotud lärmakast muusikast teadlikult erineda. Seoses sellega keelatakse pillide kasutamine kristlaste teenistustel – I at. vaimulik kirikumuusika on valdavalt puhas vokaalmuusika.
Vana-Kreeka muusika üldiselt:
1-häälne, improviseeritud, rütm tulenes teksti rütmist, koos tantsu ja pillimänguga.
VANA IISRAEL
Ainus vanadest kultuurrahvastest, kellel oli üks Jumal. Käsitlus enestest kui valitud rahvast, kellel on Jumalaga leping.
Vana Testament (VT)– Iisraeli ajalugu, usku, kombeid, seadusi puudutavate andmete peamine allikas. Sajandite jooksul kirjutatud, järk-järgult kokku seatud heebreakeelsete tekstide kogum. Vanimad tekstid I at algusest eKr, suurem osa valmis Paabeli vangipõlves ja pärast seda, enam-vähem lõpliku kuju omandas 3.-2. saj. eKr. Tõlgiti 3. saj. eKr kreeka keelde, hiljem sai sellest ristiusu pühakirja Piibli osa (koos Uue Testamendiga). Neid tekste on kasutatud aastasadu , tänapäevani välja, ka eesti heliloojate poolt 21. sajandil.
Psalmid e. Taaveti laulud e. Lauluraamat – 150 laulu, osa VT-st, muusikaloos enim kasutatud Piibli osa. Mõned olevad loonud kuningas Taavet 1000 eKr, laulnud neid, saates end ise harfil .
(Nt. Pärt – Como cierva sedienta e. Otsekui hirv e. Psalm 42, Tobias – Otsekui hirv e. Psalm 42)
Kuningas Taavet – 10. saj. eKr, ühendas iisraellased, tekkis Iisraeli riik.
Kuningas Saalomon – Taaveti poeg, Jumala auks Jeruusalemma templi rajaja.
Jeruusalemma e. Saalomoni tempel – suurim iisraellaste ehitis, ehitatud kuningas Saalomoni ajal. Templi hävitamine, kui Babüloonia (Paabeli) kuningas Nebukadnetsar vallutas 587 eKr Jeruusalemma (juutide Paabeli vangipõlv). Templi uuesti üles ehitamine, valmis u 515 eKr. Heroodes Suure ajal 19. eKr uue, veel uhkema templi ehitamine. 70. pKr hävitasid roomlased templi. Alles on Nutumüür, templi asemele on ehitatud 7. saj. moslemite Kaljutoomkirik (mošee).
Kõige olulisem teenistus – Jeruusalemma templiteenistus.
Muusika koos pillimängu ja tantsuga
Preestrid, s.h templimuusikud – üks 12-st Iisraeli suguharust – leviidid.
Juudi usundi mõjud/ eeskujud ristiusule:
Ristiusk sünnib judaismist.
Liturgilise kalendri kujunemine – kindlate päevade seostamine kindlate laulude/tekstidega.
Templiteenistus – ohvriteenistus – tapeti tall. Kristlik teenistus – missa – on samuti ohvriteenistus, ehkki sümboolselt – kedagi enam ei ohverdata, keegi on juba ohverdatud.
Sünagoogid ja neis toimuvad palvetunnid, pühade tekstide lugemine ja kommenteerimine – eeskuju kristlikule evangeeliumi lugemisele ja loetule järgnevale, seda kommenteerivale jutlusele.
Muusikaloolased arvasid pikalt, et esimesed kristlased kujundasid oma teenistuse juutide sünagoogis toimunu eeskujul. Nüüd usutakse, et kiriku ja sünagoogi traditsioon arenesid eraldi. Varakristlased võisid isegi tahtlikult hoiduda juutide teenistust imiteerimast, et esile tõsta oma erilisust , erinevust juudiusust ja selle rituaalidest.
Juutidele omakorda ei meeldinud kui kristlased nende kombeid jäljendasid, ja muutsid endi omi, aja jooksul aga harjusid ja võtsid omakorda kristlastelt üht-teist üle.
11