· Jahijumal · Sümboliteks vibu ja nool, lüüra · Valguse-, ennustamise ja muusika kaitsja · · Dionysos · veini-, ekstaasi- ja taimekasvujumal · Zeusi ja Semele poeg · Pilliks Aulos · Lüüra: vana-kreekas oli 2 lüürat Kithara- Profesionaalidele Lüüra- amatöridele Algselt sõrmitseti hiljem mängiti poognaga seostati Apolloniga Kithara · Keelpill, mida sõrmitseti · Lüürast suurem ja tugevam · Mängisid profesionaalid soolona kui ka luule ja laulu saateks · Koosnes nelinurksest puust kastist, mis ühest otsast
millega ta tegeleb: ta on astronoomide muusa. o Kalliope-,,kaunihäälne", mõjukaim ja vanim muusa, heade valitsejalike eeldustega, kaitses eepilisi ja eleegilisi luuletajaid ning luulet, mida peeti kunstidest tähtsaimaks. Jagas rõõmu ,laulis, tantsis, tunnusese-kirjasulg . o Erato-,,ilus", armastuslüürika, lembeluule ja hümnide muusa, teda seostati aprilliga, mida peeti armastajate kuuks, tunnusese-lüüra või kithara (üliülev, sümboliseerib kogu universumit-vorm- taeva ja maa kehastus, keeled-taevased sfäärid). o Polyhymnia-,,laulurikkus" või ,,palju kiidulaule", seostati laulu, lüüramängu ,inimkõne ja pantomiimiga, tunnusese-kirjarull (teadmised ja õpetus) ning mõtlik nägu. o Euterpe- ,,rõõmustaja", lüürilise luule muusa, inspireeris lüürikat ja seda saatvat muusikat, tunnusese- topeltflööt (õrnus,hingevalu..).
Niisuguseks, nagu tunneme kitarri praegu, on see kujunenud sajandite vältel. kitarr on maailmas üks levinumaid pille. Mitmesuguste keelte arvu ja häälestusega kitarridest on poolehoiu võitnud 6keelne e. hispaania kitarr. Egiptuses ja Mesopotaanias 2000 -1500 a. e. kr. oli olemas kitarrile sarnanevate põhimõtetega näpitav pill nefer. Pärsis tunti mitut sellist mänguriista: pika kaelaga tanbur'i ja kaheksakujulist tar'i. Kreeklased kasutasid ühe oma lüüraliigi kohta sõna kithara. Pythagorlaste ordu (roomas) avastas, et mida lühem keel seda kõrgem heli. VII sajandil mauride invasiooni ajal toodi Euroopasse ka lauto ja araabia kitarr. Keskajal oli lauto 4-keelne, seda pilli kasutati rändmuusikute poolt laulude saateks. XVI sajandil algas näpits pillide võidukäik, mindi üle sõrmedega mängule ja see andis võimaluse kasutada neid soolopillidena. 4-keelne kitarr oli lauto kõrval XVII sajandil vähem populaarne
Lisaks muusikaliste instrumentide füüsilistele jäänustele mitmesugustes arheoloogilistes kontekstides, on väärtuslikku informatsiooni ka vaasimaalingutel ja skulptuurides, millel kujutatakse muuikuid ning muusiklisi sündmusi, milliseid instrumente eelistati ning kuidas neid tegelikult mängiti. Kuigi Vana-Kreeka tundis mitmeid instrumente, siis üldiselt oli kolm lemmikut muusika loomes ning esituses: kithara, lüüra ning aulos. Suurem jagu kreeka mehi õppis mängima vähemalt üht pilli ning laulma ja ette kandma koori tantse. Instrumentaalmuusika ja hümnide laulmine saatis regulaarselt igapäeva tegemisi ning pidulikke austustseremooniaid. Karjused mängisid oma karjadele vilepilli, sõudjad ning jalavägi pidas muusikaga ühist rütmi. Naised tegid muusikat kodus. Kõrgeltarenenud oli kaasalaulmine samal ajal keelpilli kaasa mängides
juures. Grammatist õpetas lastele lugemist ja kirjutamist ning andis edasi aritmeetika põhialused. Lapsed kirjutasid terava pulgaga vahaga kaetud puutahvlikestele- algul üksikuid sõnu, siis terveid fraase. Kui lugemine ja kirjutamine oli selge, mindi vanade autorite juurde, kellest esikohal olid alati Homeros ja Aisopos, seejärel võeti ette Hesiodose peoeemid, Soloni seadused, religioossed hümnid. Nüüd lülitus õpetusprotsessi kitarrist, kes õpetas poistele eeskätt kitaral(kr kithara) või lüüral mängimise oskust, deklameerimist ja laulmist, esinemisoskust, õiget rühti ja liikumist. Kasvatuse ülejäänud osa oli pedotriibi teha, tema õpetas poisse palestras ja gümnaseionis, treenis neid jooksus, hüpetes, oda- ja kettaheites, rusikavõitluses ja maadluses. Palestra oli Vana-Kreekas mitteavalik haridus- ja spordirajatis, mis kuulus enamasti mõnele rikkamale suguvõsale ja oli selle uhkuseks. Palestra oli gümnaseionist väiksem
Kreeta-Mükeene ajajärku kajastab kangelaseepika seega vaid tinglikult. Lüürika Nagu spordivõistlused, nii kuulus ka luule ettekandmine ja võistulaulmine paljude pidustuste kavva. Juba mäletamatutest aegadest peale kanti ette kangelaslaule. Kuid aja jooksul tõusis eepika kõrval ka lühemate, lüürika nimetuse all tuntud luulevormide populaarsus. Nagu kangelaseeposi, nii kanti neidki ette suuliselt, flöödi või keelpilli puust valmistatud kithara ja kilpkonna kilbist kõlakastiga lüüra saatel. Lüürika juurde kuulus kindlasti ka meloodia, kuid selle taastamine on tänapäeval võimalik vaid väga oletuslikult. Lüürika tähendaski algselt lüüra saatel ette kantavat luulet, kuid muutus järkjärgult kogu luulezanrit tähistavaks üldmõisteks. Pidustusele lisaks kanti luulet ette ka sümpoosionil. Enamus lüürilisi poeete pärineb aristokraatide hulgast. Nende luule pühendus peamiselt autori tunnete, mõtete ja
Kreeta-Mükeene ajajärku kajastab kangelaseepika seega vaid tinglikult. Lüürika Nagu spordivõistlused, nii kuulus ka luule ettekandmine ja võistulaulmine paljude pidustuste kavva. Juba mäletamatutest aegadest peale kanti ette kangelaslaule. Kuid aja jooksul tõusis eepika kõrval ka lühemate, lüürika nimetuse all tuntud luulevormide populaarsus. Nagu kangelaseeposi, nii kanti neidki ette suuliselt, flöödi või keelpilli puust valmistatud kithara ja kilpkonna kilbist kõlakastiga lüüra saatel. Lüürika juurde kuulus kindlasti ka meloodia, kuid selle taastamine on tänapäeval võimalik vaid väga oletuslikult. Lüürika tähendaski algselt lüüra saatel ette kantavat luulet, kuid muutus järkjärgult kogu luulezanrit tähistavaks üldmõisteks. Pidustusele lisaks kanti luulet ette ka sümpoosionil. Enamus lüürilisi poeete pärineb aristokraatide hulgast. Nende luule pühendus peamiselt autori tunnete, mõtete ja
Muusika oli eriti oluline koorifunktsioonina, mille eesmärk oli aidata publikul mõista ning suhestuda etenduse sisuga, luua õige atmosfäär.Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui ,,sokulaulu" (kr.k. tragos sokk ja ode laul) ja siit ka oletused, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega. Vana-Kreeka pillid :lüüra, kithara(keelpill, mida sõrmitseti. Lüürast suurem ja tugevam.), forminks(lüürataoline keelpill), barbitos(lüürataoline keelpill), paju-/vilepill, aulos(klarnetitaoline muusikariist), tympanon(raamtrumm), kümbal(löökpill). Mõisted: 1) Barbarid- mittekreeklased. Kreeklased kutsusid võõramaalasi, kelle keelt nad ei mõistnud nii. Neile näis, et iga tundmatus keeles öeldud sõna kõlas bar-bar. 2)Hellenid - rahvas, kelleks kreeklased end ise kutsusid.
annaabi.ee 
