Referatiivne_uurimustöö Vääriselupaigad (1)

Põlva Ühisgümnaasium
Grete Kolbakov
10b
Vääriselupaigad
Referatiivne uurimustöö
Juhendaja : õp. M. Karakatš
Põlva 2008
SISUKORD
SISSEJUHATUS...................................................................2
1. EESTI METSAD ...............................................................
1.1. Metsade kujunemine ja levik...........................
1.2. Inimtegevuse mõju metsadele .........................
2. VÄÄRISELUPAIGAD EESTI METSADES...................
2.1. Vääriselupaiga seadus.....................................
2.2. Vääriselupaiga kaitsmise olulisus...................
2.3. Vääriselupaiga tunnused.................................
2.3.1. Bioloogilised tunnused...............
2.3.2. Maastikulised tunnused..............
2.3.3. Tunnusliik ...................................
3.VÕIMALIKUD VÄÄRISELUPAIGAD..........................
3.1. Põlised kuusikud............................................
3.2. Põlised männikud...........................................
3.3. Põlised lehtmetsad ..........................................
3.4. Ajutiste veekogude ümbrus............................
3.5. Veekogude madalad kaldad ...........................
3.6. Järsakumetsad................................................
3.7. Pesapaigad.....................................................
3.8. Saared............................................................
3.9. Puistud ...........................................................
3.10. Üksikud suured puud...................................
3.11. Põlendikud...................................................
KOKKUVÕTE....................................................................
KASUTATUD KIRJANDUS.............................................
LISA....................................................................................
Lisa 1. Tabel vääriselupaikadest..........................
Sissejuhatus
Mina satun sageli metsa, tavaliselt koos koeraga jalutama või lihtsalt uut energiat ja rahulikke emotsioone koguma. Minu pilt metsast on siiani olnud väga üldine: puud ja põõsad, samblad , lilled ning üksikud loomade või lindude hääled. Et avardada oma silmaringi metsade ja nende kui ülioluliste komponentidena meie elust, kaitsmise koha pealt otsustasingi teha oma uurimistöö just vääriselupaikade ja nende kaitsmise koha pealt.
Minu töö põhi eesmärgiks on panna inimesi metsi austama ja märkama neis elu. Samuti kutsun inimesi üles avastama puude kõrval ka metsa teisi osasid ning osata hinnata ka mitterahalisi väärtusi.
Oma uurimusobjekti ehk vääriselupaikade kohta informatsiooni saamiseks, kasutasin eelkõige teaduslikku materjali, raamatuid ja teavet internetist. Natuke sain selle teema kohta uut materjali ka selle teemalise loodusfilmi vaatamisel , kuid eelkõige aitas mind raamat
„ Vääriselupaikade inventuur Eestis 1999-2002 “
Siinkohal avaldan ma tänu oma juhendajale, kes ulatas mulle abikäe vajaliku materjali saamiseks ja oli asendamatuks abiliseks uurimustöö vormistamisel.
Eesti metsad
Eesti suurim varandus on meie maa metsad, veekogud ja niidud. Nende looduslike väärtuste üle peaksime olema õnnelikud ja uhked, eriti arvestades fakti, et paljudel Euroopa riikidel sellist varandust ei ole.
Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike. Mõistet „mets“ defineeritakse kui maastiku osa ja ökosüsteemi, mida iseloomustab tihe ning kõrge puittaimestik ( http://et.wikipedia.org/wiki/Mets ). Ligi pool Eesti maismaast ehk 2,2 miljonit hektarit on kaetud metsaga, nendest umbes 40% kuulub riigile, ülejäänud osa on eravaldustes.(V.I.E LK12).
Riigimetsade majandamiseks ja hoidmiseks on loodid Riigimetsade Majandamise Keskus ehk teisisõnu RMK( http://www.rmk.ee/ ).
Meie metsade pindala on viimase poole sajandi jooksul pidevalt kasvanud. Mets on ökosüsteem, mis koosneb, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust( http://et.wikipedia.org/wiki/Mets ).
Eesti metsad on säilitanud oma loodusliku ilme ja mitmekesisuse, kuid tõelisi põlismetsi on säilinud vaid mõni tuhat hektarit(V.I.E LK13). Puit on Eestis peamine taastuv loodusvara ning ühtlasi on meie metsad oma loodusliku päritolu tõttu, suure bioloogilise väärtusega.
Metsade kujunemine ja levik
Ligikaudu 13 000 aastat tagasi hakkas eesti mandrijää alt vabanema, sellel ajal levis esialgu vaid tundrataimestik, kuna valitses karm kliima. Maastikud hakkasid oluliselt ümber kujunema, kui algas mandrijää sulamine , samal ajal sai alguse ka mullateke ja turba akumuleerumine. (V.I.E LK 7)
Metsade laiem levik sai alguse preboreaalsel kliimastaadiumil ning enamus tänaste metsatüüpide eellasi hakkasid välja kujunema umbes 10 000- 8000 aastat tagasi.
Näiteks olid olemas pohla - ja mustikamännikud, salumännikute eellased, nõmme- ja loomännikud, sookaasikud ja lammimetsad. Samuti on leitud tõendeid leppade, jalakate, künnapuude ja sarapuude esinemist metsade koosseisus . (V.I.E LK 7)
Laialeheliste metsade ja kuusikute eellaskooslused hakkasid levima 8000- 5000 aasta eest, mil valitses Atlandikuline kliimastaadium. Sel ajal leidus suures osas sangleppasid ja kuusikud. Rohked kooslused olid ka laialeheliste puude hulgas, kuid vähenes männimetsade pindala. 5000 aasta eest, peale rabade tekke ja soostumise hakkas kliima kuivenema ja eriti konkurentsialtiks sai kuusk . Kuusk lisandus männikutesse ja enamustesse laialehelistesse kooslustesse. (V.I.E LK 7)
Kliima jahenemine ja taas niiskemaks muutumine sai alguse 2500 aastat tagasi. Metsades võis kliimamuutust märgata eelkõige rabade peale tungis ja kiirenenud soostumises. (V.I.E LK 7)
Kui võeti kasutusele rauast tööriistad hakkas metsade pindala vähenema ja nende koosseis muutuma. Kui 13.ndaks sajandiks oli metsasus vähenenud 60%-le pindalast, siis 20.nda sajandi alguseks oli see näitaja vähenenud veelgi, 20%-le. Selline muutus toimus, kuna järjest olulisem oli metsa kasutamine ehitusmaterjaliks, tooraineks ja kütteks. Õnneks ületas 1970.ndal aastal metsamaa pindala 40%, Teise Maailmasõja tõttu, mille tagajärjel mahajäetud põllumaad võsastusid ning hiljem metsastusid. (V.I.E LK 12)
Inimtegevuse mõju metsadele
Esimesteks asunikeks Eestimaal, peale jääserva taandumist, olid korilased ja kütid. Oma algsed püsiasutused lõid nad ligikaudu 4000-5000 aastat tagasi. Ümber asulate tekkisid puisniidud , metsa hakati aletama ja seal karjatama koduloomasid.
Metsad muutusid koos kliimamuutusega, kuid olulisemaks teguriks sai inimtegevuse mõju. Meie maa esimeste elanike elutegevuse tõttu, näeme me oma maad just sellisena nagu ta on, kuid siiski mõjutab tänapäeva inimene metsa kordades rohkem ja kahjulikumalt.
Kõige suurem mõjutegur on metsaraie . Korrapärane ja seaduslik metsaraie on kasulik ja hädavajalik, kuid puude mahavõtmisega liialdamine, hävitab meie metsadest taime- ja loomaliike . Eestis on üheks väga oluliseks riigimetsamajandajaks RMK, mis asutati 1. jaanuar 1999 aastal. Metsade röövmahavõtmisega hävinevad paljude taime- ja loomaliikide elupaigad ja nendele liikidele olulised söögisaamise kohad. Ebaseaduslikku metsaraiet tehakse vaid raha pärast, mis on täiesti vale, sest raha peab teenima ikka õiglasel viisil töötades. Öeldakse, et metsaraie halb, palkmaja hea, kuid arvestades, et raie on viimasel aastatel tõusnud, ei hooli seadusevastase metsalangetamisega tegelevad isikud sugugi kahjust, mille nad keskkonnale tekitavad. ( http://www.maaleht.ee/?page&grupp=metsaleht&artikkel=538 )
Oluliseks mõjutajaks on kindlasti ka hoonete, majade ja teede ehitamine, millega hõivatakse palju võimalikku metsakasvu pindala.
Looduslikud hävinemise tegurid, nagu üleujutused ja tulekahjud , on oluliselt vähenenud tänu kaasaegsete meetodite rakendamise tulemusena. Näiteks vähenevad üleujutused, kui kuivendada maad ning ehitada kanaleid jõgedele.
Kui heita pilk tagasi industrialiseerimiseelsele ajale ja võrrelda seda inimestest puutumata jäänud metsadega , on selgesti näha, et majandamise tulemusena on välja kujunenud täiesti erinev metsamaastik. Majandatud metsades ei jätku kõikidele liikidele elupaiku, millega nad on evolutsiooni käigus kohastunud . Pikaajalise inimtegevuse tagajärjel asenduvad liigirikkad kooslused liigivaestega, nagu juhtus kuusikutega.
Kui puuduks inimtegevus, oleks meie maa kaetud soode, metsade ja veekogudega nagu 4000 aastat tagasi, mil metsakatvus oli 85-90 % (V.I.E LK 8).
Looduslike väärtuste püsima jäämine eeldab eelkõige inimese ja looduse sõbralikku läbisaamist ja nende vahelist harmoonilist tasakaalu. On olemas ütlus, „Mets ühendab põlvkondi“ ja et selle moto mõte jääks püsima peab inimene käituma nii, et kahju metsale ei tekiks või oleks siis võimalikult väike.
Vääriselupaigad Eesti metsades
Eestimaal hakati likvideerima erametsaomandit rohkem kui 50 aastat tagasi, samal ajal on hakatud taastama ka metsaomanike õigusi. Praeguseks ajaks sisaldavad Eesti metsad esmapilgul märkamatuid väärtusi ja on seega vägagi bioloogiliselt mitmekesised. Metsaosi, mis on erilised oma koosluse poolest on hakatud nimetama metsa vääriselupaikadeks. Tavaliselt on nendeks kohad, kus leidub aastatuhandeid meiega koos elanud taime- ja loomaliike. (V.I.E LK32)
Nendele kooslustele peab pöörama üha suuremat tähelepanu, et looduses kõik endistviisi edasi sujuks. Tänapäeval on inimesed aga väga agarad ehitama ja majandama, kuid kõik see hakkab ohustama vääriselupaikasid. Vääriselupaikade kaitsmise aluseks on aga nende tundmine. Nagu algul mainitud sai, on Eestis palju vääriselupaikasid, kuid mida rohkem neid on seda enam peavad olema inimesed informeeritud nende pikaajalise säilitamise olulisusest.
Vääriselupaiga seadus
Tavaliselt on vääriselupaigaks intensiivsest majandamisest kõrvale jäänud metsaosa, kus on erilised keskkonnatingimused. Kaitstes neid alasid, säilitatakse liikide looduslik tasakaal, sealhulgas võimaldab see säilitada, igale metsatüübile omase aineringe ja metsamulla viljakuse loovaid lagundavaid organisme. Meile jäävad need organismid paratamatult märkamatuks. (V.E.M LK3)
Vääriselupaikade äratundmiseks on loodud vastav määratlus: Metsa vääriselupaik on koht, kus saavad elada ja paljuneda metsale põliselt omased, kuid elutingimuste suhtes tundlikud, kergesti häiritavad liigid, milledeks on loomad, seened, samblikud ja taimed. (V.E.M LK3)
Kaasaegne metsa- ja looduskaitsepoliitika ning seadusandlus toetab kõigi metsade looduslikku säilitamist, seda tõestab ka kirja pandud Eesti Metsapoliitika , mis ütleb, et metsade majandamise ja keskkonnakaitse põhiprintsiibiks on metsaressursside säästlik, pidev, ühtlane ja mitmekülgne kasutamine (V.E.M LK2).
Metsad hõlmavad enda alla ligi poole Eest pindalast, suuremat osa nendest kasutatakse omanikele tulu andva ning metsale omast liigirikkust hoidva tulundusmetsana. Et säilitada metsaliikide kodu, peab puistu majandamine jäljendama ning jälgima metsa looduslikku arengut. Arvestades eelnevat on hakatud ka Eestis, naabermaade eeskujul, kaitsma metsade vääriselupaiku ehk kohti, mis on eriti elustikurikkad ja vajavad kaitset. (V.I.E LK 104)
Vääriselupaiga kaitsmine
Vääriselupaikade kaitsmise vajadusest teadvustati esmalt aastal 1997 Eesti Metsapoliitikaga, mis oli ka esimeseks ametlikuks dokumendiks. Ka RMK on võtnud enda peale kohustuse säilitada kõik registreeritud loodusväärtused, seda lisaks metsaseadusega reguleeritud vääriselupaikade kaitse kohustusele. Seetõttu võib öelda, et suuremal osal riigimetsa vääriselupaikadel on olemas kahekordne kaitse, mis tuleneb nii seadusest kui ka vabatahtlikult võetud kohustusest. (V.I.E LK 102-104)
See vastu ei ole erametsades kulgenud loodusväärtuste kaitsmine eriti edukalt. Vääriselupaikade kaitse erametsades on tagatud vaid minimaalsel määral. Esimene vääriselupaiga kaitset sätestav leping riigi ja erametsaomaniku vahel sõlmiti 1999 aasta detsembris Sagadis. Tänaseks on taolisi lepinguid allkirjastatud juba 106 tükki. Need katavad kõik kokku pindalaliselt 288,6 hektarit. (V.I.E LK 102-104)
Vääriselupaiga kaitsmine riigile maksab keskmiselt aga 1000 krooni hektari pealt aastas. On olnud mõningaid juhtumeid, kus leping on sõlmitud tasuta, see on tulnud tänu metsaomanike siirast soovist teha midagi ka ise looduse kaitseks ära. (V.I.E LK 102-104)
Kõiki metsi tuleb majandada säästlikult, selleks on loodud ka rahvusvahelisi sertifitseerimissüsteeme. Nende abil soodustatakse puidu kokkuostu säästlikult majandatud metsast. Niimoodi luuakse olukord, kus tulevikkuvaatav metsaomanik säilitab oma metsas vääriselupaigad, et saada sertifikaat, mis tagab puidule jätkuvalt kindla turu. (V.I.E LK 102-104)
Vääriselupaiga tunnused
Öeldakse, et metsa vääriselupaiga peab eelkõige ära tundma metsa peremees . Metsaomanikule võivad aga abi osutada maakonna metsaametis või keskkonna osakonnas töötavad ning eriväljaõppe saanud spetsialistid. Kõik leitud vääriselupaigad kantakse vastavasse registrisse , mis on avalik ja kõigile asjast huvitatuile kättesaadav.
Et tunda ära kohti, kus on suur tõenäosus leida ohustatud või haruldasi liike on toodud välja kolm põhilist punkti:

Alal kasvab põline või haruldane metsakooslus

Leidub erilistele elutingimustele viitavaid bioloogilisi ja maastikulisi võtmetunnuseid

Esineb erilistele elutingimustele viitavaid vähemnõudlikke tunnusliike
Põlisteks metsades nimetatakse metsi, kus metsapõlvkondade järje pidavus pole lõppenud. Nendel aladel pole aastasadu läbiviidud metsa lausalist raiumist, ning seetõttu on elutingimuste muutuste suhtes tundlikel aladel olnud piisavalt aega ja ruumi oma kasvuala hoidmiseks.
Haruldaste metsakooslustena esinevad eelkõige laialeheliste puude rohked metsad. Nende kasvualade viljakad mullad võetakse või on võetud kasutusele põllumaade või niitudena.
Metsa kui vääriselupaiga lõplikuks kinnitamiseks on aluseks haruldane või ohustatud liik. Kuna mõne haruldase liigi äratundmiseks võib sobida vaid paar päeva aastas, ei pruugi neid metsas alati leidagi. (V.E.M LK6-7)
Bioloogilised tunnused
Bioloogilisteks võtmetunnusteks loetakse metsa loomuliku arenguga kaasnevaid nähtusi nagu kõdunev puit, häilud ja erineva vanusega kõdunevad puud.

• Kõikides vanusejärkudes olevad puud.
  
• Laiavõralised ja vanemad puud, laasumata kuused ja looduslikud häilud.
  
• Jämedad vanad männid, mille sügavavaoline korp ulatub võrani või isegi võraokstest kõrgemale ( vt. joon. 1).
  
• Kopratammi tagused alad kitsastes ojanõlvades. Nendeks on urud , mänguplatsid, puud, millel on loomade pidevaid tegevusjälgi (pesapuu, sepikoda, märgistamispuu).
  
• Laialehelised puuliigid , nagu tamm, jalakas , künnapuu, vaher , saar, pärn. ( vt. joon. 1)
  
• Põlengujälgedega tüükad ning puud.
  
• Hästiarenenud tugijuurtega puud.
  
• Ajutised liigveed, mida näitavad kõrged tüvemättad ja vallidesse kuhjunud varis.
  
• Tormiheide , tuulemurd, rohke varis, metsakuiv ja mitmetes kõdunemisastmetes lamapuit.
  
• Looduskaitsealused ja Punase Raamatu liigid. Põhirõhk pikaajalistel metsaliikidel, milleks on jugapuu , luuderohi ja metsviljapuud.
  
• Rohke tüve-ja rippsamblike ning puiduseente viljakehade esinemine.
  
• Metsistunud põlispuud ja taluaiad, metsakasvanud alleed , kiviaedu ja põllupeenraid märkivad vanad puud ja põõsad.
  
• Ebatavalise kasvuvormiga vanad puud( kõverad, lookas, mitmetüvelised). Samuti suurte looduslike kahjustustega puud nagu välguarmid, nõialuuad ja suurte pahkadega puud.
  

Joon. 1 Tamm Joon. 2 Kopratamm
(Savolainen.www) (w-jussikoprad... .www)
Maastikulised tunnused
Maastikulised võtmetunnused on sageli bioloogiliste võtmetunnuste tekkimise ja säilimise eelduseks, näiteks järsakute metsades või allikate ümbruses.

• Vooluveekogude ümbrus- allikad, jõed ja ojad. (vt. joon. 3)
  
• Seisuveekogude ümbrus- tiigid ja järved.
  
• Ajutiste üleujutuste või vooluvee tunnused- taimestikuvabad või soostuvad märjad lohud ja nõlvad, viirud tüvedel ja mätastel.
  
• Allikalised alad.
  
• Saared- veekogudes ja soodes paiknevad põlise metsaga saared ja märgalasaared- nõlvadega selgelt piiritletud väikesed sood ning neid ümbritse metsaserv.
  
• Arheoloogilise või kultuuriloolise tähtsusega alad- kalmed, jaanikukohad, kivikangrud, kiviaiad, vanad veskid ja taluvaremed. (vt. joon. 4)
  
• Geoloogilised objektid, mille alla kuuluvad erinevad paljandid, kivikülvid ja rändrahnud.
  
• Järsud nõlvad, sh uhtorgude veerud ning veekogude kaldavööndist kaugemal asuvad nõlvad.
  
• Pinnavormid , mis eristuvad selgelt ümbritsevas maastikus ja on samas unikaalsed. Näiteks söllid, kühmud, karstivormid, nõvad, vallid, harjad.
  

Joon. 3 Allikas Joon. 4 Vana veski
http://www.goestonia.ee/design/images/
5038/kiigumoisa_allikad02_1156875397.jpg
http://www.okupatsioon.ee/fotod/fotod2001/fotod8/fotod803.jpg
Tunnusliik
Tunnusliik on elupaigale iseloomulik põlisliik, mis on keskmiselt tundlik tegevusest põhjustatud elupaigatingimuste muutuste suhtes. Seetõttu võib tunnusliike vääriselupaikadest leida arvukamalt ja sagedamini kui väga haruldasi ja väljasuremisohus olevaid liike. Tunnusliigid osutavad haruldastele sobivatele elutingimustele selles paigas.
Tunnusliikideks võivad osutada mitmed erinevad selgrootud , samblikud (vt. joon. 5), samblad ja seened (vt. joon. 6), harvematel kordadel ka kõrgemad taimed ja selgroogsed loomad (vt. joon. 7). Viimased on elupaigatingimuste suhtes vähemnõudlikud ja nende levikuviisid on paremini välja kujunenud. Samuti on nad kohanemisvõimelisemad ja suutelised rändama vastavalt metsa kasutamisele ja elupaigatingimuste muutumisele. Vääriselupaikade väljavalikul kasutatakse asjatundjate poolt koostatud sobivate tunnusliikide nimistud.
Joon. 7
Habesamblik
( http://miksike.ee/docs/referaadid2006/habesamblik_evelin.jpg
Joon. 6
Puuseened
( http://static1.nagi.ee/i/p/65/37/
02816537f670c1_m.jpg)
Kasutatud kirjandus
Savolainen. Tamm. htm
[ http://www.ut.ee/biodida/KOOLID/Savolainen/tamm.ht m]
w-jussikoprad-1103-01.jpg.
[ http://www.reisijutud.ee/images/w-jussikoprad-1103-01.jpg ]