Tallinna Saksa Gümnaasium
TALLINNA SAKSA GÜMNAASIUMI
UURIMISTÖÖDE KOOSTAMISE JUHENDÕppematerjal
Koostajad:
Ivi Olev
Harry Sepp Anu Tuulmets
Tallinn 2012
SISUKORD
SISUKORD 2
1. MIS ON UURIMISTÖÖ? 3
1.1. Mis on probleem? 3
1.2. Kuidas seada eesmärki? 3
2. UURIMISTÖÖ JUHENDAMINE JA KOOSTAMINE 4
2.1. Uurimistöö juhendamine 4
2.2. Uurimistöö koostamine 5
3. UURIMISTÖÖ ÜLESEHITUS 6
3.1. Pealkiri ja
tiitelleht 6
3.2. Võõrkeelne kokkuvõte 6
3.3. Sisukord 6
3.4. Sissejuhatus 7
3.5. Põhiosa peatükkidena 7
3.5.1. Ülevaade probleemi käsitlustest kirjalikes
allikates 8
3.5.2.
Uurimismetoodika 8
3.5.3. Tulemused ja arutlus 10
3.6. Kokkuvõte 11
3.7. Kasutatud allikate
loetelu 11
3.8. Lisad 12
4. UURIMISTÖÖ VORMISTAMINE 13
4.1. Üldnõuded 13
4.2. Tiitelleht 14
4.3. Sisukord 16
4.4.
Viitamine ehk allikate näitamine 17
4.4.1. Viitamise põhireeglid 17
4.4.2. Viitesüsteemid 18
4.5. Allikakirjete koostamine 19
1. MIS ON UURIMISTÖÖ?
Uurimistöö on kirjalikult
vormistatud töö, milles õpilane näitab
iseseisva mõtlemise võimet. Uurimistöö eeldab oskust
informatsiooni leida, eristada olulist ebaolulisest, kogutud
materjali süstematiseerida, analüüsida, tulemusi interpreteerida
ning järeldusi teha. Varem ilmunule tuleb natuke uut teavet lisada,
st midagi ise välja uurida. Uurimistöö pole referaat, kus antakse
üksnes kokkuvõtlik ülevaade avaldatud tekstidest.
Selleks, et kirjutada uurimistööd, peab olema probleem või
huviobjekt, mida või keda uuritakse. Ka kirjanduse põhjal koostatud
uurimistöö erineb referaadist selle poolest, et uurijal on
probleemipüstitus.
1.1. Mis on probleem?
Probleem on
lahendust nõudev küsimus või raskesti lahendatav
ülesanne. Teiste sõnadega uurimisülesanne. Uurimistöö teostaja
peab enesele ise püstitama küsimused,
valima neist välja
jõukohasemad ning leidma iseseisvalt (
juhendaja toetusel) vastused.
1.2. Kuidas seada eesmärki?
Töö kirjutajal peab olema kindel eesmärk, mida ta tahab oma tööga
öelda/näidata, kuhu ta tahab välja jõuda. Kui probleem on olemas,
on vaja see lahendada. Üldjoontes ongi lahendus uurimistöö
peamiseks eesmärgiks.
Sõltuvalt probleemipüstituse viisist võib olla eesmärgiks leida
vastus uurimisküsimusele, koostada süsteemne ülevaade valitud
vaatepunktist lähtudes; leida seos tegurite vahel; selgitada välja
põhjused, mõju, mõjutavad tegurid; luua (analüüsi-, hindamis-
vms) mudel, hinnata millegi toimivust, tõhusust jne.
2. UURIMISTÖÖ JUHENDAMINE JA KOOSTAMINE
2.1. Uurimistöö juhendamine
Õpilane valib
juhendaja vastavalt
teemale , mida juhendaja on nõus
juhendama. Juhendaja kinnitab oma nõusolekut allkirjaga. Ühe kuu
jooksul pärast teema kinnitamist on nii õpilasel kui õpetajal
õigus koostööst
loobuda . Loobumise korral teeb õpilane või
juhendaja direktsioonile vastavasisulise kirjaliku avalduse, mille
vaatavad läbi ainetevaheline uurimistööde komisjon ning
direktsiooni esindaja.
Reeglina on uurimistöö juhendajaks Tallinna Saksa Gümnaasiumi
õpetaja. Juhul, kui õpilane tahab võtta juhendaja väljastpoolt
TSG-d, peab oma kooli juhendaja töö kujunemisprotsessiga kursis
olema.
Töö kirjutaja: - otsib teemakohase kirjanduse ja allikad;
- töötab välja uurimistöö metoodika;
- analüüsib uurimismaterjali sisuliselt;
- annab töö käigus perioodiliselt aru juhendajale;
- vastutab töös esitatud andmete õigsuse eest;
- vormistab töö nõuetekohaselt;
- kaitseb töö kaitsmiskomisjoni ees.
Töö juhendaja: - aitab formuleerida töö eesmärgi ja struktuuri;
- aitab koostada uurimistöö programmi ja kalenderplaani;
- annab suuna teemakohase kirjanduse ja algallikate otsimiseks;
- konsulteerib õpilast uurimistöö käigus;
- korraldab vajaduse korral suhtlemist õpilase ja konsultandiga;
- kontrollib töö valmimist osade kaupa;
- suunab töö sisulist ja kirjalikku vormistamist;
- hindab õpilase töö protsessi.
2.2. Uurimistöö koostamine
Töö koostamise põhietapid on järgmised:
Õpilane valib õpetajate poolt koostatud teemapangast endale huvipakkuva teema ja võtab ühendust vastava teema välja pakkunud õpetajaga (ehk juhendajaga).
Juhul, kui õpilasel on endal välja pakkuda uurimistöö teema,
leiab ta ise õpetajate hulgast juhendava õpetaja.
Õpilane tutvub juhendaja soovitatud ja enda poolt leitud vastavasisulise kirjandusega antud teema kohta ning koostab referaadi, kirjeldades teiste tehtut.
Koos juhendajaga sõnastatakse probleem.
Koos juhendajaga kavandatakse uurimus ja koostatakse kava (plaan), ka ajakava .
Õpilane viib läbi uurimuse, vaatluse, andmete kogumise jne.
Õpilane analüüsib saadud tulemusi ja vormistab need uurimistööks.
Õpilane valmistab koos juhendajaga ette uurimistöö kaitsekõne.
Uurimistöö kaitsmine.
3. UURIMISTÖÖ ÜLESEHITUS
3.1. Pealkiri ja tiitelleht
Töö pealkiri olgu väga hoolikalt läbi mõeldud. See peab osutama
uurimisobjektile, probleemipüstitusele ja käsitluse mahule ega tohi
lubada rohkem kui töö hõlmata suudab. Informatiivsuse ja täpsuse
saavutamiseks on uurimistööde pealkirjad pigem pikad kui lühikesed.
Tiitellehel peavad olema järgmised andmed: õppeasutuse täielik
nimetus, töö pealkiri, töö tüüp (uurimistöö, referaat vms), koostaja ees- ja perekonnanimi ning klass, juhendaja ees- ja
perekonnanimi, töö valmimise koht ja aasta. Tiitellehe vormistust
vt ptk 4.2.
3.2. Võõrkeelne kokkuvõte
Töö juurde lisatakse võõrkeelne kokkuvõte (õpilane valib ise,
millises keeles). Kokkuvõtte pealkirjaks on uurimistöö pealkirja
tõlge valitud keelde, pealkirja all on autori nimi ja selle all
vastavalt keelele „Zusammenfassung” või „Summary”
või … Kokkuvõtte pikkus on 1–2 lehekülge.
Kokkuvõtte ülesandeks on anda lugejale, kes ei valda keelt, milles
töö on koostatud, lühidalt ülevaade kogu tööst: eesmärk,
käsitletav probleem, uurimismetoodika, tulemused, järeldused ja
tehtud ettepanekud.
Kokkuvõttes tuleks pöörata erilist tähelepanu terminoloogilisele
täpsusele. Vajadusel lisatakse kõige olulisemad arvandmed , joonised
vms.
3.3. Sisukord
Sisukord kirjeldab töö struktuuri. See sisaldab iga alaosa
pealkirja ja vastavat lehekülje numbrit.
3.4. Sissejuhatus
Sissejuhatusel on järgmised peamised ülesanded:
Teema valiku põhjendamine. Põhjenduse parimaks viisiks on sisuline argumentatsioon, mitte kellegi kolmanda arvamusele apelleerimine (õpetaja pakkus sellise teema välja ja arvas , et see on huvitav).
Töö eesmärgi sõnastamine: millisele probleemile otsitakse lahendust, millisele küsimusele otsitakse vastust, mida nähakse uurimistöö lõpptulemusena.
Eesmärgi saavutamiseks püstitatud uurimisülesannete sõnastamine.
Töö ülesehituse selgitamine .
Kasutatavate andmete ja metoodikate lühitutvustus.
Mõne peamise kirjandusallika mainimine (soovituslik).
Sissejuhatuses võib autor tähelepanu juhtida nendele töö
koostamisel ilmnenud asjaoludele, mille teadmine aitab lugejal töö
sisu paremini mõista. Sellisteks asjaoludeks võivad olla näiteks
kogutud andmete esinduslikkuse ja hankimisega kaasnevad probleemid,
aga ka isikute või institutsioonide nimetamine, kellelt on saadud
abi töö kirjutamisel . Tuleb silmas pidada, et sissejuhatuses ei
tegelda püstitatud ülesannete lahendamisega, seda ei kuhjata üle
arvudega; üldjuhul ei ole vaja välja tuua teema valikuga seonduvaid
isiklikke motiive.
Heaks tooniks on sissejuhatuse lõpus tänada kõiki töö
valmimisele kaasa aidanud isikuid.
3.5. Põhiosa peatükkidena
Töö põhiosas käsitletakse lahendusteid töö sissejuhatuses
püstitatud eesmärgi saavutamiseks ja esitatud probleemide
lahendamiseks. Üldjuhul on soovitatav probleemide käsitlemisel liikuda üldisemalt ( teoreetilised lähteseisukohad,
uurimismetoodika) konkreetsemale kogutud andmete analüüsile.
Uurimistöö peaks sisaldama järgmisi osi:
ülevaade probleemist ja selle taustast, varasematest käsitlustest ja uuringutest kirjalike allikate põhjal (see, mis oli enne olemas);
omapoolne uurimus – uurimismetoodika, uurimistulemused;
arutlus – tulemuste interpreteerimine ja järelduste tegemine, seostamine teoreetilise taustaga (oma panuse võrdlemine sellega, mis oli enne olemas).
Töö põhiosa peatükid ja nende allosad peavad olema sisuliselt ja
loogiliselt üksteisega seotud ning moodustama teemale vastava
terviku.
3.5.1. Ülevaade probleemi käsitlustest kirjalikes allikates
Ükski uurimus ei alga päris nullist, midagi on selle valdkonna või
teema kohta ka enne uuritud ja avaldatud. Esimeses peatükis avatakse
detailsemalt probleemi ning antakse analüütiline ülevaade
teemakohasest kirjandusest. Seejuures peab esile tulema see, kas
vaadeldavas küsimuses on erinevad autorid üldiselt ühel meelel või
valitseb palju eriarvamusi. See ülevaade asetab oma uurimusliku
panuse kindlasse konteksti ning on ühtlasi tulemuste analüüsimisel
aluseks ning võrdluseks.
Teema loogilise arenduse seisukohalt oluliseks peetud tsitaatidele ja
refereeringutele tuleb lisada töö autori kommentaarid. Selgesti
peavad eristuma käsitletud autorite seisukohad ja õpilase isiklik
arvamus.
Vajadusel selgitatakse kasutatavaid mõisteid.
3.5.2. Uurimismetoodika
Selles osas antakse uurimisprotsessi kirjeldus: mida ja kuidas tehti
andmete kogumiseks ja töötlemiseks, vajadust mööda valikuid põhjendades. Kirjeldatakse andmete kogumise meetodeid ja läbiviimise
korraldust, selgitatakse osalejate valimise põhimõtted ja tuuakse
valimi kirjeldus (vastanute arv, jaotumine vanuse, soo, staaži vm
järgi), tutvustatakse andmete töötlemiseks kasutatud meetodeid ja
arvutiprogramme.
Valim
Kõiki inimesi ei ole iialgi võimalik küsitleda, lasta katses
osaleda vms. Uuringus kasutatavat üldkogumi osa nimetatakse
valimiks . Väljavalitud grupp esindab teatud suuremat rühma
(üldkogumit) ja selle põhjal saadud tulemused peaksid kehtima kogu
rühma kohta. Et tulemuste põhjal saaks mingeid üldistusi teha,
tuleb hoolega läbi mõelda üldkogumi olemus ja
osalejate/uurimisobjektide valimise viis. Nt kui küsitluses osalevad
15–16-aastased tüdrukud, siis ei saa eeldada, et tulemused
kehtivad kõikide sama vanade noorte kohta. Kui küsitlus viiakse
läbi vaid ühes koolis, siis muudavad piirkondlikud, kultuurilised,
kooli spetsiifikast tingitud jms tegurid ka valimi eripäraseks ning
see ei esinda automaatselt mis tahes kooli samas vanuses õpilasi.
Valimi moodustamiseks on mitmeid põhimõtteid:
- Juhuslik valik – osalejad valitakse suurest kogumist võimalikult juhuslikult (nt nimekirja iga viies liige vms), eeldades, et niimoodi satuvad valikusse kõikide erinevate omaduste esindajad umbes samasuguses suhtes, nagu see on üldkogumis.
- Sihipärane valim – osalejad/uurimisobjektid valitakse kindlate karakteristikute alusel (nt hinnetele „4“ ja „5“ õppivad trennis või huvikoolis käivad 15aastased poisid).
- Mugavusvalim – kasutatakse inimesi, kellega on lihtne kontakti saada (töökaaslased, klass, tuttav kollektiiv vms) puhtalt käepärasuse pärast, mitte et oleks põhjust oletada, et just selles grupis avalduvad uuritavad jooned erilisel moel.
Uurimismeetodid
Uurimismeetodeid on palju ja pole võimalik esitada ammendavat
nimekirja – meetoditel on kattuvusi, samal meetodil võib olla
erinevaid nimetusi, meetodeid kombineeritakse omavahel ja iga uurija
võib välja mõelda uusi meetodeid. Tuleb mõelda, kas valdkond ja
probleem eeldab ja võimaldab kvantitatiivset uuringut või on
loomulikum valida kvalitatiivne lähenemine.
Kvantitatiivset uuringut iseloomustavad märksõnad:
laiapõhjaline, statistiline, loodusteaduslik mudel,
objektiivsus, kontroll- ja katserühmad, üldistused üksikjuhtudest,
põhjus-tagajärg seos.
Kvalitatiivset uuringut iseloomustavad märksõnad: väikese
mastaabiga (isegi üks isik/ juhtum), mittestatistiline, subjektiivsus , tõlgendamine, tähendused.
Õpilaste uurimistöödes kasutatakse kõige laiemalt küsitlust,
kuid kindlasti ei maksa muid võimalusi kaalumata kõrvale jätta
(küsitlus, intervjuu , eksperiment , tekstide sisuanalüüs,
stiilianalüüs).
Küsitluse kasutamisel võib uurimismetoodika peatükis
selgitada küsimustiku koostamise aluseid:
- miks kasutati just selliseid küsimuste tüüpe (avatud, valikvastustega , hinnanguskaalaga jne);
- mida mõne kindla küsimusega taheti teada saada (mida küsimus „mõõdab”);
- milliste küsimuste vastuseid soovitakse omavahel võrrelda (milliseid seoseid otsida).
Küsida on mõtet neid andmeid, mida pärast ka kasutatakse. Nt kui
taustaandmetena küsitakse vastaja sugu või vanust , siis tuleks ka
analüüsida vastuste sõltuvust vastaja soost või vanusest .
Vastajate väike arv ja küsimustiku metoodika (nt avatud küsimused,
vastusevariant „muu”) ei õigusta tulemuste esitamist
protsentidena, sest saadud andmetel puudub statistiline (ennustav)
väärtus. Sageli on võimalik – ja ka huvitavam – esitada vaid
teatud tendentse ja arusaamu, mille põhjal ei saa ega soovitagi teha
statistilisi üldistusi.
Uuringu läbiviimine
Tulemusi võib mõjutada see, kuidas konkreetne uuring läbi viidi
(kes, kus, millal, kuidas). Küsitluse puhul on asjakohane anda
teada:
- millistes tingimustes toimus vastamine (nt: vastata tuli kohapeal uurija silma all, etteantud aja sees, ankeedid jagati välja ja vastata võis kodus, küsimused saadeti vastajatele e-postiga, täideti elektrooniline ankeet ...);
- küsimustiku täitmiseks orienteeruvalt kuluv aeg ( ankeedi pikkus võib olla põhjuseks, miks mõned keelduvad vastamast);
- kas anti mingeid lisaselgitusi, kes ja kuidas osalejaid instrueeris (sh kas lubati, et vastajad jäävad anonüümseks).
Intervjuu puhul on oluline, kuidas saadi nõusolek, kas vastajal oli
võimalik eelnevalt küsimustega tutvuda, läbiviimise aeg, koht,
millises vormis intervjuu toimus, kas järgiti täpselt
etteplaneeritud küsimusi või sünnitasid vastused uusi küsimusi ja
teemaliine, kuidas vastused talletati (üleskirjutus, helisalvestis,
video).
3.5.3. Tulemused ja arutlus
Kindlasti ei piisa vaid uurimise käigus kogutud andmete esitamisest,
neid tuleb ka analüüsida, interpreteerida ja teha järeldusi,
pakkuda välja lahendusi. Mõistagi tulenevad konkreetsed jaotused ja
esitusviis konkreetsest uurimisprobleemist, töö eesmärgist ja
uuringutüübist. Mõnikord on otstarbekas eelnevalt esitada saadud
andmed ja seejärel neid analüüsida, mõnikord on otstarbekam
esitus ja analüüs kohe siduda.
Joonised ja diagrammid on tõhusad teabe näitlikustamise vahendid.
Samas ei tohi unustada, et need on vaid saadud andmete esitamise
viisid ning need tuleb ka lahti kirjutada. Tulemuste esitamisel on
tähtis osa autoripoolsel tekstil, kus analüüsitakse,
sünteesitakse, võrreldakse ja üldistatakse saadud andmeid,
kõrvutatakse saadud tulemusi varem kirjanduses esitatud seisukohtade
või andmetega ning püütakse tulemust teoreetiliselt põhjendada.
Arutluses peavad selguma töö autori arvamused ja seisukohad
uurimistulemuste kohta.
Üksikasjalikud tabelid, eksperimendi materjalid, andmete töötlemise
õigsuse kontrollimist võimaldavad algmaterjalid jne esitatakse lisadena .
3.6. Kokkuvõte
Kokkuvõttes esitatakse vastused sissejuhatuses tõstatatud
probleemile (hea kokkuvõte võimaldab lugejal põhiteksti vahele
jättes ikkagi aru saada, mida töös on käsitletud).
Kokkuvõtte peamisteks ülesanneteks on:
- lühidalt esitada töö sisulises osas saadud peamised tulemused, järeldused, hinnangud , ettepanekud jne;
- välja tuua töös tehtud järelduste ja ettepanekute kasutamise võimalused ja edasiarendamise suunad ning edaspidist lahendamist vajavad probleemid.
Kokkuvõttes ei püstitata uusi probleeme, ei esitata seisukohti ega
järeldusi küsimustes, mida töö varasemates osades pole
käsitletud. Kokkuvõttes ei viidata kirjandusallikatele ega esitata
teistelt autoritelt pärinevaid seisukohti ja järeldusi.
Kokkuvõte ei ole töö eelnevate osade tekstilõikude mehaaniline kokkutõstmine.
3.7. Kasutatud allikate loetelu
Kasutatud materjalide loetelu peab sisaldama kõiki allikaid , mida
antud töö käigus kasutati ja millele on viidatud . Kasutatud
allikate ja kirjanduse loetelu põhjal saab asjatundja otsustada,
kuivõrd pädev on töö autor antud temaatikas ja kas selles ka
midagi uut võib leida.
Allikatena kasutatakse väga erinevat liiki materjale:
- avaldatud materjalid – raamatud, brošüürid, kogumikud, ajakirjad, ajalehed, artiklid, uurimisraportid jne; sh elektroonilised;
- käsikirjalised materjalid – arhiivisäilikud, käsikirjad, kirjavahetus , päevikud;
- suulised allikad – mälestused, intervjuud, audio - ja videomaterjalid.
Igal allikatüübil on oma kindel kirje kuju. (vt ptk „Allikakirjete
koostamine“).
3.8. Lisad
Lisadena esitatakse täiendav ja selgitav materjal.
Kõige sagedamini antakse lisadena:
- eksperimendis kasutatud vahendid ja materjalid;
- töös toodud jooniste koostamise algandmed ;
- tabelid;
- matemaatilised abivalemid;
- eeskirjad;
- küsitluslehed;
- ankeedid;
- testid;
- fotod;
- õpilastööde näidised jpm, mis on vajalikud töö paremaks mõistmiseks.
Lisad, mis on vaid kaudselt seotud uurimistöö teemaga , tuleks tööst
välja jätta. Samuti ei esitata mujal trükitud materjale.
Lisad pealkirjastatakse ja nummerdatakse (kui lisasid on rohkem kui
üks) araabia numbritega. Lisade pealkirjad esitatakse sisukorras ,
nt:
LISAD
Lisa 1. Küsitluslehe näidis
Lisa 2. E-ajakirjade loetelu
4. UURIMISTÖÖ VORMISTAMINE
Kõik Tallinna Saksa Gümnaasiumis kirjutatud tööd vormistatakse
vastavalt selle peatüki nõuetele. Kui esitatav töö on mõeldud ka
vabariikliku konkursitööna, siis võib töö vormistada
vabariiklikest nõuetest lähtuvalt. Sel juhul tuleb retsensentidele
esitada ka nõuded, mille alusel on töö vormistatud.
4.1. Üldnõuded
Uurimistöö esitatakse formaadis A4 (laius 21 cm ja kõrgus 29,7 cm) pehmes köites kahes eksemplaris.
Kirja tüüp on Times New Roman , tähesuurus 12 punkti.
Lehekülje vasakusse serva jäetakse 3–4 cm, paremasse serva 2 cm,
üla- ja alaserva 2–3 cm laiune veeris ehk vaba ruum.
Tekst trükitakse lehe ühele küljele reavahega 1,5. Tekst
joondatakse nii vasaku kui ka parempoolse serva järgi (rööpselt).
Tekstilõikude vahele jäetakse vaba ruumi. Tühja rea asemel tuleks
eelistada automaatse lõiguvahe kindlaksmääramist ( Format >
Paragraph > Spacing: before 10 pt). Punktidega/nummerdatud
loetelude puhul ei jäeta punktide vahele üldiselt lõiguvahet
(määratud lõiguvahe tuleks maha võtta või määrata loenduste
jaoks oma vorminguga stiil).
Pealkirjad vormistatakse järgmiselt:
- ESIMESE ASTME PEALKIRI ( Heading 1), st suured peatükid, sissejuhatus, kokkuvõte jne – suurus 16 punkti, rasvases kirjas (järgnev vahe 10 punkti).
- Teise astme pealkiri (Heading 2), st alapeatüki pealkiri – 14 pt, rasvases kirjas, eesolev vahe 24 pt (järel 10 pt).
- Kolmanda astme pealkiri (Heading 3), st alapeatüki alapeatükk – 12 pt, rasvases kirjas, eesolev vahe 18 pt (järel 10 pt).
Läbivate suurtähtedega on ainult suure peatüki pealkiri,
alapeatükkidel mitte.
Kui arvuti pakub midagi muud (nt Heading 1 suuruseks 12 pt),
siis antakse tähtede suuruse või esiletõste muutmiseks
korraldused: Format > Style … Avanevas dialoogiaknas
Style vasakul asuvast stiilide loetelust valitakse kohendatava
pealkirja aste (nt Heading 1) ja klõpsitakse nupule Modify .
Dialoogiaknas Font määratakse kirjatüüp (Times New Roman),
esiletõst ( bold ) ja tähtede suurus (16 pt). Tehtud valikud kinnitatakse, klõpsates OK. Alapeatükkide pealkirjade vormingu määramine toimub astmete kaupa analoogselt. Valikuid ei
tohi unustada kinnitada (klõps nupul OK ja lõpuks
dialoogiaknas Style klõps nupul Apply).
Kõikide töö iseseisvate osade – võõrkeelse kokkuvõtte,
sissejuhatuse, kokkuvõtte, kasutatud allikate, registrite , loetelude
ja lisade – pealkirjad vormistatakse esimese astme pealkirjadena
(Heading 1), kuid ei nummerdata, automaatselt ettelöödavad numbrid kustutatakse ( Backspace ). Nummerdatakse vaid töö
põhiosa.
Tuleb meeles pidada, et kõik, millele on antud pealkirja-määratlus
(heading), korjatakse sisukorda. Seepärast tuleb hoiduda
pealkirjade stiili kasutamist muuks otstarbeks, näiteks tiitellehe
vormistamiseks. Pealkiri „Sisukord” on soovitav sisestada stiilis
Normal, kuid visuaalselt sama kujuga kui Heading 1.
Pealkirjades sõnu ei poolitata ja lühendite kasutamine ei ole
soovitav. Pealkirjad paigutatakse lehe vasakusse serva. Kõiki
peatükke ja töö iseseisvaid struktuuriüksusi (sisukord,
sissejuhatus, kokkuvõte, allikate loetelu jne) alustatakse töös
uuelt lehelt. Alapeatükid jätkavad teksti samal lehel, kui ruumi
on. Kui alapeatüki pealkirjaga samale leheküljele mahub ainult üks
rida järgnevat teksti, tuleks alustada uuelt lehelt.
Lisad nummerdatakse iseseisvalt (paremale ülanurka LISA 1) ja
pealkirjastatakse; fotod allkirjastatakse (kes või mis on fotol ,
millal ja kelle poolt jäädvustatud, kelle omanduses on originaal
jms). Nii tekstis kui lisades asuvatele illustratsioonidele ja
täiendavatele materjalidele tuleb põhitekstis viidata.
Kõik leheküljed, alates tiitellehest kuni lisadeni, saavad
leheküljenumbri. Number paigutatakse lehekülje alla keskele .
Tiitellehel numbrit ei näidata.
4.2. Tiitelleht
Tiitellehel peavad olema järgmised andmed:
õppeasutuse täielik nimetus (Tallinna Saksa Gümnaasium);
töö pealkiri (suurtähtedega, soovitavalt ülejäänud tekstist suuremalt);
töö iseloom (seminaritöö, uurimistöö, referaat vms);
koostaja ees- ja perekonnanimi ning klass. Kirjutatakse tavaliselt lehekülje ⅔ kõrgusele ning tavaliselt lehekülje paremale serva;
juhendaja ees- ja perekonnanimi. Kirjutatakse tavaliselt lehekülje paremale serva;
töö valmimise koht ja aasta.
Tiitellehe elementide lõppu punkti ei panda.
Tiitellehe iga element paikneb omaette real . Koht ja aastaarv on
tavaliselt samal real, kuid koma nende vahele ei panda. Tiitellehel
algab iga rida suurtähega.
Tiitellehe näidis:
4.3. Sisukord
Sisukord koostatakse automaatselt, kui pealkirjad on vormistatud
heading-stiilis. Kursor viiakse sisukorrale vastavasse kohta
ja valitakse INSERT > INDEX and TABLES > TABLE of CONTENTS.
Avanevas dialoogiaknas antakse käsud sisukorra vormistamiseks:
näidata lehenumbrid (Show Page Numbers ), joondada need
paremale (Right Align Page Numbers), kasutada pealkirja ja
lehekülje numbri vahel täitesümboleid, nt punktiiri (Tab Leader
rippmenüü), määrata sisukorra vormindus (Format pakub
erinevaid võimalusi, mis kuvatakse aknal Preview ), enam
kasutatakse vormi From template. Show Levels määrab,
mitu taset pealkirjahierarhiast lülitatakse sisukorda (tavaliselt
3). Klõpsa OK ja valmis on hüpertekstiline sisukord.
Sisukord on otstarbekas koostada juba töö tegemise käigus, sest
sisukorras toodud pealkirjad viivad lingina vastava teksti juurde,
kiirendades liikumist töös. Aeg-ajalt võib sisukorda uuendada .
Kindlasti tuleb vahetult enne töö lõplikku väljaprintimist
sisestada veel kord sisukorra moodustamise käsk, arvuti küsib, kas
olemasolev asendada ( replace ), millele vastata jaatavalt.
Arvuti koostatud sisukorras ei puudu ükski pealkiri, lehekülje
numbrid sisukorras ja töös on vastavuses ja pealkirjad on
stiililiselt korrektsed.
Sisukorra näidist vaata lk 2.
4.4. Viitamine ehk allikate näitamine
4.4.1. Viitamise põhireeglid
Töö koostamisel tuleb kasutatud teiste autorite tööd, seisukohad,
kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad tsitaadid, arvandmed,
valemid jms varustada viidetega.
Kõik kasutatud allikad peavad leiduma allikate loetelus . Kõikidele
kasutatud kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab olema tekstis
viidatud.
Viitamissüsteem peab kogu uurimistöö ulatuses olema ühtne.
Üldtuntud seisukohtadele ei viidata. Nt: Kiskjad söövad liha.
Teiste autorite seisukohti või uurimisandmeid tuleb esitada tekstis
kas tsitaatide või refereeringutena.
Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv
või kommenteeriv esitamine oma töös. Lausestusest peab olema
selge, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust
algavad töö autori kommentaarid.
Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaat
esitatakse jutumärkides (vahel esitatakse eraldi lõiguna kursiivis ,
ilma jutumärkideta). Viide järgneb kohe pärast tsitaati lõpetavaid
jutumärke.
Mitmest kohast võetud lausekatkendeid ei ole lubatud liita üheks
tsitaadiks. Ühes lauses esinevad erinevatest kohtadest pärit
tsitaadid tuleb igaüks varustada omaette jutumärkide ja viitega originaalile.
Kui tsiteeritav tekst on liiga pikk või kõik samas lauses esitatu
ei ole oluline käesoleva töö seisukohalt, võib tsitaati
lühendada. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud
sõnade asemele pannakse katkestusjooned: --- või [---]. Kui
tsitaati soovitakse täiendada mingite selgitavate sõnadega (nt
täpsustada asesõnade taga olevat), siis see omapoolne lisandus
pannakse nurksulgudesse.
Lausele viitamisel tuuakse viide ära enne lauselõpupunkti. Kui
viide puudutab mitut lauset, siis järgneb viide viimase lause
punktile. Viimasel juhul peab aga sõnastusest olema selge, kust
algab viidatav osa.
4.4.2. Viitesüsteemid
Joonealune viitamine
Tsitaadi või refereeringu lõppu märgitakse viite number
(ülaindeksina), kusjuures viidete numeratsioon võib läbida kogu
tööd või ka alata iga peatüki või lehekülje alguses otsast
peale. Joone all lehekülje allserval tuuakse esmakordsel mainimisel
allika kirje täies ulatuses (nii nagu kirjanduse loetelus),
järgmistel kordadel lühendina. Joone all kasutatakse põhitekstist
väiksemat kirja.
MS Wordis paigutatakse joonealused tekstid paika menüüs „Insert”
leiduva käskluse „Footnote” abil. Nii toimides on
joonealune märkus alati samal leheküljel kui vastav viitenumber
tekstis.
Numbriline viitamine
Numbrilise viitamise puhul märgitakse vastava tekstiosa järel
sulgudesse viidatava allika järjekorranumber kasutatud materjalide
loetelus ja raamatute puhul ka lehekülje number, kust andmed
pärinevad; artiklite puhul viitesulgudes lehekülgi ei näidata.
Viide võib olla nii ümar- kui nurksulgudes. Nt: (11, 34) või [17,
lk 7–8].
Numbriline viitamine on kõige vähem informatiivne ja seetõttu
kõige vähem soovitatav süsteem. Numeratsioon võib töö
koostamise käigus uute viidete lisandudes kergesti sassi minna,
mistõttu on kasulik algul ikkagi autorite nimesid kasutada.
Nimele ja aastaarvule viitamine
Selle süsteemi puhul märgitakse viitesulgudes autori perekonnanimi
(ilma initsiaalita), väljaande ilmumisaasta ja (raamatute puhul)
viidatav lehekülg. Nt: ( Vahtre 1994, 151) või (Vahtre 1994: 151).
Kui lauses on juba nimetatud autori nime, siis pole sulgudes selle
kordamine enam vajalik. Nt: Oma töös käsitles Kask (1994: 3) ...
Kui viidatakse ühe autori mitmele samal aastal ilmunud tööle, siis
eristatakse need tähtedega a, b, c; nt: ( Kask 1994a: 4).
Kuni kolme autori korral tuuakse viites kõigi nimed, nt: (Kask,
Kalda & Oja 2004). Nelja ja enam autori puhul või kui autorid
pole teada alustab allikakirjet teose pealkiri ning tekstis
viitamisel tuuakse sulgudes selle pealkirja esimesed sõnad.
4.5. Allikakirjete koostamine
Kirje on reeglipäraselt esitatud bibliograafiaandmete kogum, mis
võimaldab kirjeldatavat dokumenti
täielikult identifitseerida.
Kasutatud allikad on allikate nimekirjas tähestikulises järjekorras.
Numbrilise viitamise puhul on allikakirjed nummerdatud (ja tekstis
viidatakse sellele numbrile); nimele/aastale viitamisel numeratsiooni
ei kasutata.
Numbrilise viitamise puhul on aastaarv kirjastuse nime järel
(Tallinn: Valgus, 1982). Nimele ja aastale viitamisel on aasta kui
oluline identifitseerimise detail kohe autori nime järel. Aastaarv
võib olla sulgudes või ka mitte, kuid kindlasti läbivalt ühtmoodi.
Järgnevad näited on nimele ja aastale viitamise süsteemis.
Vahel pannakse väljaande nimi kursiivi. Kui seda kasutada, siis
läbivalt. Kursiivis on raamatu pealkiri, kuid mitte artikli, vaid
väljaande (ajaleht, ajakiri, kogumik) nimetus, kus see artikkel
ilmus.
Kirjete paremaks üksteisest eristamiseks algab iga allika esimene
rida vasakjoondusega ning järgmised sama kirje read taandega
( hanging ). Nii tuleb esile kirje esimene sõna – autori
nimi.
Raamatu kirje (1–3 autorit )
Autor(id). (Ilmumisaasta). Pealkiri: alapealkiri.
Trükikordusandmed. Ilmumiskoht: Kirjastus.
Kera, S. (1989). Õpilaste tegevus isiksuse kujundajana.
Tallinn: Valgus.
Raamatu kirje (neli või enam autorit, autorita)
Pealkiri: alapealkiri. (Ilmumisaasta). Koostaja/ toimetaja initsiaal ja nimi. Trükikordusandmed. Ilmumiskoht: Kirjastus.
Vabakasvatus. (1999). Tallinn: Eesti Õppekirjanduse Keskus.
Mis on koolilapsel muret? (1999). Toim. L. Mehilane . Tartu:
Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinik.
Vahel näidatakse autori asemel (st autori positsioonil) koostajat
või toimetajat (eriti kui temalt on teose kontseptsioon ja sisu
valik), siis on tema nime järel vastav märge. Nt:
Mehilane, L. (Toim.). (1999). Mis on koolilapsel muret? Tartu:
Tartu Ülikooli Psühhiaatriakliinik.
Artikli kirje
Kogumiku , jätk-ja perioodikaväljaande, ajalehe ning elektroonilise
andmebaasi artikli kirje koosneb kahest põhiosast: andmetest artikli
ja andmetest väljaande kohta, milles artikkel on avaldatud.
artikkel kogumikus
Artikli autor. Ilmumisaasta. Artikli pealkiri. Rmt: Väljaande
pealkiri ja number. Koostaja või toimetaja (in + nimi).
Ilmumiskoht: kirjastus, leheküljed. Kogumiku nime ette lisatakse
lühend Rmt:, võõrkeelsel väljaandel vastavalt keelele, nt
ingliskeelsetel In: (sees).
Veinberg , A. (2000). Välisperioodika avakogu ja selle kasutamine.
Rmt: Aastaraamat 1999. Eesti Akadeemiline Raamatukogu.
Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 11–117.
artikkel ajakirjas
Artikli autor. Ilmumisaasta. Artikli pealkiri. Ajakirja või
jätkväljaande nimetus. Väljaande number, artikli leheküljed.
Kukk, K. (1997). Arvuti kui haigus. Arvutimaailm, nr 3, lk
24–25.
artikkel ajalehes
Artikli autor. Ilmumiskuupäev (aasta, kuupäev). Artikli pealkiri.
Ajalehe nimetus, lehekülg (küljed) mahukate lehtede puhul.
Talts , L. (1997, 28. mai). Barbie kui lapse kasvataja. Maaleht ,
lk 16–17.
Autorita artikli puhul on artikli pealkiri autori positsioonil:
New exam for the doctor of future. (1989, March 15). The New York Times, B-10.
Kui artiklil puudub nii autor kui ka pealkiri (lühisõnum, repliik jms), paigutatakse autori positsioonile sulgudesse sisu avav lause:
(J. Aaviku kõne Soome Emakeele Seltsis ). (1906, 16. sept).
Postimees .
teatmeteose artikkel
Artikli nimetus. (Ilmumisaasta). Teose nimetus. Köide.
Ilmumiskoht, lehekülg (-küljed).
Eesti. (1934). Eesti entsüklopeedia. 2. kd. Tartu: Säde, lk
521–671.
Eesti hagijas. (1999). ENE 2. kd. Tallinn: Valgus, lk 209.
Lõputööd
Autori perekonna ja eesnimi . (Aasta). Töö pealkiri. Kõrgkool (ja
õppetool). Koht. Töö liik.
Kuusk , Raivo. (1996). Luule olemuse tõlgendamise võimalusi.
Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjanduse õppetool. Tallinn.
Magistritöö.
Õigusaktid
Akti nimetus, vastuvõtmise aeg ja allikas, milles akt on ametlikult
avaldatud.
Perekonnaseadus (1994). Riigi Teataja I. 75, 1326.
Arhiivimaterjalid
Arhiivimaterjalide puhul kirjeldavad dokumendi asukohta arhiivi
nimetuse lühend, fondi (f), nimistu (nim), säiliku (s), lehekülje
(l) numbrid. Nt: TRKA, f R-363, nim 2, s 18.
Diplom Kaitseliidule. (1935). ERA, f 1962, nim 1, s 270.
RIIGI Kunsttööstuskooli 1937/1938 õppeaasta tunnikavad,
õppejõudude nimekirjad, kirjavahetus õppetöö korraldamise kohta.
(1937). ERA, f 1108, n 6, s 842.
Kirjad ja käsikirjad
Puksoo, F. (1925, 22. aprill). Kiri A. Sibulale. Säilitatakse Eesti
Kirjandusmuuseumis.
Genss, J. (1948). Eesti Kunsti materjale. Kunstnike leksikon .
Tallinn: käsikiri. Rahvusraamatukogus.
Raunam, O. (1980–1990). Eesti tarbegraafika I. Eessõna.
Finantsgraafika. Tallinn: käsikiri. S. Raunami valduses.
Ülevaated ja arvustused
Kõiv, K. (2005, 1. sept). Võitlus kolme peaga lohe –
koolikiusamisega [ arvustus K. Sullivani, M. Clearzi ja G. Sullivani
raamatu kohta. 2004. Koolikiusamine. Tartu: AS Atlex]. Õpetajate
leht.
Nurksulgudes lisatakse vajadusel muudele andmetele vahel mingi
oluline määratlus, mis laadi asjaga on tegu, kui see kirje muudest
elementidest välja ei tule (nt kataloog, infoleht , pressiteade vms).
Elektroonilised allikad
Internetimaterjalide puhul antakse sama informatsioon kui
paberkandjatel (nii palju, kui see on võimalik): autori nimi,
ilmumise aasta (selle puudumisel märgitakse vahel lühend
s.a. – sine anno, ilma aastata), pealkiri,
ilmumisandmed (väljaanne, väljaandja), lisaks aga veel
materjali asukoht võrgus (URL-aadress e interneti link )
ja kuupäev, millise seisuga materjale kasutati. Kuupäev on
vahel lingi ees, vahel järel, mõnikord kasutatakse ümaraid,
mõnikord nurksulge, kuid kindlasti peab ühes töös olema läbivalt
ühesugune näitamisviis. Kui sama materjal on olemas ka trükitud
kujul, siis tuleks pigem sellele viidata.
Terviktööd
Kirch, A. (1997). Mitte-eestlaste integratsioon : kas kogu Eesti
Ühiskonna ülesanne? [21.04.2000]. http://www.integratsioon.ee/est/artiklid_1.html
Tööde osad
Children with Special Needs . (7. Chapter). (1999). The White
Paper. [28.10.2000]. http://www.irgolv.ie/educ/Ready%20%to%Learn/07/Main.html
Artikkel ajakirjas
Vendla, E. (2000). Õpetajaid kimbutab stress . Haridus nr 4.
[28.10.2000]. http://haridus.opleht.ee/arhiiv/2000/haridus4/index.html
Artikkel ajalehes
Kruusmaa, M. (1999, 12. juuli). Kirjaklambrimees aitab. Luup nr
14. [24.07.2000]. http://www.postimees.ee/luup/99/14/teadusl.sht m
Listisõnumid
Tamm, R. (2000, 30. sept). Õpetajal on probleeme. Õpetajate lehe
diskussioonilist. [02.09.2000]. E-mail: [email protected]
E-kiri
Ka e-kirja võib kasutada viidatava allikana . Tänapäeval võidakse
vahel küsitlus või intervjuu viia läbi elektronposti vahendusel,
kui see aitab lahendada suurte vahemaade probleemi. Kirje koostamiseks on vaja järgnevaid andmeid: saatja , aeg, sõnum,
vastuvõtja (ja väljatrükkimise kuupäev).
Mäkelä, Simo (2003, 23. okt).
Õpetajakoolitus. [e-kiri]. Saadetud aadressil: .
Audio-visuaalsed allikad
Filmid
Jamnes, P. (Projektijuht). (2000). Käitumine töölevõtu intervjuul [ Film ]. AMI.
Holdt, D. (Producer), & Ehlers, E. (Director). (1997). River at High Summer : The St. Lawrence [Film]. ( Available from
Merganser Films , Inc., 61 Woodland Street, Room 134, Hartford, CT
06105).
Kassetid, CD-d ja DVD-d
Rebane , T. (Režissöör). Jõulujutud. VAT muinasjutt [Kassett]. Tallinn: Eesti Raadio.
Agu, M. ( Produtsent ). (1997). Kodused tantsud [CD]. Tallinn:
Eesti Raadio.
Arvutiprogrammid
Estonia. (1998). Microsoft Encarta 98 Encyclopedia [CD ROM].
Microsoft Corporation.
Intervjuud
Intervjueeritava nimi, intervjuu pealkiri, intervjueerija nimi,
intervjueerimise aeg ja koht, intervjuu salvestuse vorm (käsikiri,
helisalvestus, videolindistus).
Maili Eller . (2000, 21. aug). Käina raamatukogu minevikust. Eveliis
Eller. [Autori üleskirjutus].
Konverentsiettekanded
Parts, J. 26. (1999, 11. nov). Ettekanne konverentsil „Eesti
Vabariigi põhiseaduse analüüs: tekkinud probleemid ja võimalikud
lahendused“ [10.06.2010] http://www.riigikontroll.ee/Riigikontrol%C3%B6r/K%C3%B5nedjaesinemised/tabid/163/dnn_ctr647_Article_List_paginationDBControlGetPage/1/dnn_ctr647_Article_List_yearSelectControlYear/-1/ItemId/541/amid/647/language/et-EE/Default.aspx .
24
10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 24 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-01-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
14 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
siliah
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid