ÜLIÕPILASTE UURIMISTÖÖDE VORMISTAMISE JUHEND (0)

SISSEJUHATUS

1 TÖÖ ÜLESEHITUS

• Tiitelleht (vt lisa)
  
• Sisukord
  
• Kokkuvõte on lühike ja konkreetne ülevaade kogu tööst: töö eesmärk, metoodika, olulisemad tulemused ja/või järeldused.
  
• Summary on töö ingliskeelne lühikokkuvõte koos töö pealkirja ja autori nimega.
  
• Sissejuhatus sisaldab teema valiku põhjendust, uuritava probleemi iseloomustust, uurimisküsimusi või hüpoteese ja töö eesmärki, nimetatakse töö teoreetilised lähtekohad ning kasutatavad meetodid.
  
• Nummerdatud peatükid koos alapeatükkidega
  

• Teoreetiline taust. Antakse lühiülevaade olulistest teemakohastest käsitlustest ja uurimustest , näidates, mis aspektist ja kuidas on nähtust/teemat varem uuritud ning kuidas käesolev uurimistöö on seotud eelnevalt olemasoleva teabega. Liigutakse üldiselt konkreetsemale, alustades kesksete mõistete defineerimisest. Pea­tükkidele pannakse sisust lähtuvad pealkirjad.
  
• Uurimismetoodika. Kirjeldatakse uuringu tüüpi, uuritavaid isikuid ja/või uuritavat materjali, andmete kogumise ja analüüsimise meetodeid ja uurimisprotsessi.
  
• Tulemused. Uurimistulemuste esitamine ja analüüsimine, struktureerides materjali uurimis­küsimuste v eelnevalt loodud kategooriate kaupa. Tavaliselt tuuakse esimeses alajaotuses uuritavaid v uuritavat materjali kirjeldavad ( tausta )andmed.
  
• Arutelu ja järeldused. Uurimistulemuste vaatlemine teoreetilise tausta ja varase­mate uurimuste kontekstis. Antakse hinnang tulemuste usaldusväärsusele, kehtivuse piirangutele, uuringu olulisele ning pakutakse välja edaspidi uurimist vajavad prob­leemid. Esitatakse uurimistöö järeldused, andes vastused kõigile töö sisse­juhatuses püstitatud küsimustele.
  

• Kasutatud allikad (vt 3.2 ja 3.3)
  
• Lisad (vt 2.3.2)
  

2 TÖÖ VORMISTAMINE JA VORMINDAMINE

2.1 Teksti ja lehekülje kujundus

• Kirja tüüp on Times New Roman .
  
• Kirja suurus on 12 punkti.
  

• Joonistel, tabelites ja joonealustes märkustes võib olla väiksem.
  

• Reavahe on 1,5.
  

• Tabelites, joonealustes märkustes, pikemate eraldi lõiguna esitatud tsitaatide puhul jne võib olla 1.
  

• Lõikude vahel on tühi ruum.
  

• Väldi tühjade ridade tegemist. Selle asemel määra lõikudevaheline automaatne vahe ( format > paragraph > spacing : after 10 v 12).
  
• Punktidega/nummerdatud loetelude puhul ei ole iga punkti järel lõiguvahet.
  

• Teksti joondus : rööpjoondus – mõlemad servad sirged .
  

• Liiga suurte sõnavahede tekkimisel poolita pikemaid sõnu. Poolitamiseks vajuta korraga ctrl  +  sidekriips (poolitamine rakendub ja sidekriips ilmub vaid siis, kui sõna jääb vastavasse kohta rea lõpus).
  

• Lehe servad: ülal ja all 2,5; parem serv 2, vasak (köiteserv) vähemalt 3,5.
  
• Tekst trükitakse lehe ühele küljele.
  
• Lehekülje number on all paremas nurgas.
  

• Tiitellehel numbrit ei näidata, järgmine lk on nr 2.
  

• Uus peatükk (iga esimese astme pealkiri) algab alati uuelt lehelt. Alapeatükid järgnevad samal lehel, kui ruumi on – pealkirjale lisaks peab mahtuma vähemalt 2 rida teksti.
  

• Uuelt lehelt alustamiseks ära tee tühje ridu, vaid leheküljevahetus: ctrl + enter.
  
• 1. astme pealkirja vormingusse saab panna ka lehevahetuse viisi (format > paragraph (teine leht – line and page breaks) > page break before ), siis ei teki uue lehe algusse pealkirja ette tühja rida, mille kustutamine pealkirja vormingu kaotab.
  

2.2 Pealkirjad

• Pealkirjad asuvad vasakul, tekstiga sama vasakjoondusega.
  

• NB! Pealkirja lõpus ei ole punkti!
  

• Pealkirjade font on sama kui tekstil: Times New Roman (programmide automaatselt pakutavaid variante saab lihtsalt muuta!).
  
• Peakirjad on paksus kirjas (bold).
  
• Pealkirjade suurus:
  

• esimese astme pealkiri ( HEADING 1) – läbivad suurtähed, 14 punkti;
  
• teise astme pealkiri (Heading 2, alapeatükk, nt: 1.1, 1.2) – 13 punkti;
  
• kolmanda astme (ja järgmiste) pealkiri (Heading 3, alapeatüki alapeatükk, nt: 1.1.2) – 12 punkti.
  

• Nummerdatakse vaid töö põhiosa peatükid.
  

• Pealkirjad „Sisukord“, „Kokkuvõte“, „Summary“, „Sissejuhatus“, „Kasutatud allikad“, „Lisad“ on esimese astme pealkirjad, kuid ilma numbrita.
  

• Pealkirja ette jäetakse üldiselt natuke suurem vahe kui pealkirja järele (järel on tavaline lõiguvahe suurus).
  

• Esimese astme pealkiri algab uuelt lehelt, st vahetult selle ees mingit vahet ei ole.
  
• Teise ees võiks olla umbes kahe lõiguvahe suurune vahe.
  
• Kolmanda astme pealkirja (ja järgmiste) ees on tavaline lõiguvahe (või mõne punkti võrra suurem).
  
• Pealkirjale eelnev vahe tuleks pealkirja vormingus kohe ära määrata nii, et see auto­maatselt kõigil järgmistel sama astme pealkirjadel sama tuleks.
  

• Sisukord
  

• Sisukorras näidatakse pealkirju kuni kolmanda astmeni.
  
• Sisukorras on iga järgneva madalama astme pealkiri taandega (vt käesoleva doku ­mendi sisukorda)
  
• Ära unusta tööd lõpetades sisukorda tervikuna ja/või lehekülgi uuendada .
  

2.3 Teksti illustreeriv või täiendav materjal

2.3.1 Joonised ja tabelid

• Joonistel on reeglina allkirjad ja tabelitel pealkirjad.
  
• Joonised ja tabelid nummerdatakse, numeratsioon (tabelitel oma, muul graafilisel materjalil oma) on kogu teksti läbiv.
  

• Mahukama töö ja rohke illustreeriva materjali puhul võib numeratsioon lähtuda ka peatükkidest, st I peatükis on joonised 1.1, 1.2 jne.
  

• Joonistele ja tabelitele tuleb tekstis viidata.
  
• Joonis/tabel asetatakse, sõltuvalt suurusest, kas teksti järele, kus sellele esmakordselt viidati, või siis järgmisele lehele.
  

• Kui illustreeriv materjal ei ole tekstiga väga tihedalt seotud ja mõistmise hõlbus­tamiseks vajalik kohe sealsamas , siis võiks selle pigem lisasse panna.
  

2.3.2 Lisad

• Lisadena esitatakse täiendav ja selgitav materjal, mis on vajalik töö paremaks mõistmiseks.
  

• Materjal, mis on uurimusega vaid kaudselt seotud, tuleks välja jätta.
  

• Üldiselt ei esitata avaldatud materjale – neile viidatakse tekstis ja need saab allika­ kirjete järgi välja otsida.
  
• Kui see on teksti mõistmiseks hädavajalik, siis võib esitada mõnest dokumendist väljavõtte.
  

• Kõige sagedamini esitatakse lisadena:
  

• küsitluslehed, ankeedid ;
  
• testid;
  
• eksperimendis kasutatud vahendid ja materjalid;
  
• töös toodud jooniste koostamise algandmed;
  
• tabelid;
  
• matemaatilised abivalemid ;
  
• eeskirjad;
  
• fotod;
  
• õpilastööde näidised.
  

• Lisad pealkirjastatakse ja nummerdatakse (kui lisasid on rohkem kui üks) araabia numbritega (Lisa 1, Lisa 2, Lisa 2.1).
  

• Lisade lehekülgi ei nummerdata. Sisukorras tuuakse ära lisade pealkirjad ning iga lisa alguslehekülg.
  

2.4 Keel ja grammatika

• Tekst peab olema asjalik, ladus , kergesti mõistetav ja ühetähenduslik. Hoiduda tuleks liigsest sõnaohtrusest ja tarbetutest kordustest.
  
• Teaduslikus tekstis kasutatakse reeglina umbisikulist vormi (töös on uuritud…, mõõtmiseks kasutati…). Oma isiklikku seisukoha või panuse rõhutamisel kasutatakse mina-vormi. Kolmanda isiku vormis teksti („töö autor püstitas hüpoteesi...”) ei kasutata.
  
• Tekst peab olema grammatiliselt ja õigekirjalt korrektne , kirjavahemärgid paigas!
  

• Määra ära teksti keel ja kasuta spellerit!
  
• Lase sõbral v tuttaval tekst üle lugeda. Mingist hetkest töö autor ise enam teatud vigu ei näe.
  

• Lühendeid tuleb kasutada säästlikult, eelistades üld- ja teaduskeele traditsioonilisi lühendeid. Vältida tuleb lühendite kunstlikku loomist. Esmakordsel kasutamisel kirju­ta­takse spetsiifilisemad lühendid koos selgitustega täpselt ja pikalt välja.
  
• Lühendite kirjutamine
  

• Levinud lühendite järele punkti ei panda. See on praegune keelenorm! a, dl, e, eKr, jm, jne, jrk, jt, kd, lk, lp, nn, nr, nt, saj, sh, st, u, v, vms, vrd, õa ...
  
• Kui lühend langeb kokku mõne sõnaga või meenutab sõna, siis pannakse sisepunkt: v.a, k.a, p.o, s.o, e.m.a ... (NB! erandlik : n-ö – niiöelda)
  
• Ladinakeelsetel lühenditel on omad normid, kaldkirjas ja sageli punktidega: v.s. ( versus ), op. (opus), ca ( circa ), a. D. (anno Domini , tühikuga ja punktidega).
  

• Suurtähtlühendi lõppu ega sisse punkte ei panda.
  

• Suur­täht­lühendeid loetakse kas tähekaupa veerides või kokku sõnana, kui lühend annab kõlaliselt vastuvõetava häälikuühendi. Käänamine lähtub lühendi hääldamisest: EHISe, PÖFFi, FIATiga, RRile, EList...
  

• Järgi ka arvutiteksti „grammatikat“!
  

• Tekstis esiletõstmist vajavaid sõnu või lauseid võib vormistada sõrendatud, paksus või kaldkirjas. Mitut võtet korraga ei kasutata.
  
• Ära kujunda teksti tühikute, tabulaatoriklahvi jada v tühjade ridadega. Taande, loetelu , tulba, tabeli jms jaoks on omad tööriistad!
  
• Pane tähele tühikute kasutamist (eriti nt kirjavahe­märkide juures).
  

• Sõnade vahel on igal pool ÜKS tühik.
  
• Kirjavahemärgi järel on tühik. NB! Sulgude ja jutumärkide sees märgi kõrval tühikut ei ole.
  
• Erista side- ja mõttekriipsu! Mõttekriipsul (pikk kriips) on tühik nii ees kui järel.
  
• Sõna „kuni“ asendab pikk kriips, numbrite vahel ilma tühikuteta (vahemikud: aasta­arvud, kellaajad jne, nt: 1968–1986, 12.00–15.00).
  
• Arvväärtuse ja mõõtühiku tähise vahel on tühik; nt: 15 m, 200 g.
  

• NB! Protsendimärk järgneb numbrile vaheta: 30%. Lisaks: 45, kuid 27 C.
  

• Ühiku tähis ei tohiks üksi, ilma arvväärtuseta, minna järgmisele reale. Selle välti­miseks on soovitav tavalise tühiku asemel panna mittelahutav tühik (ctrl + shift + vahesõrmis), siis on nad arvuti jaoks üks sõna.
  
• Sama moodi oleks vaja visuaalselt eraldada, samas lahutamatult koos hoida suure­mate arvude numbrid : 10 000, 520 000.
  

• Tehtemärkide kõrval on tühik (2 + 3 = 5).
  

3 VIITAMINE

3.1 Viide tekstis

3.1.1 Viite kuju

• Viidatava osa järel on sulgudes viidatava teksti autori perekonnanimi , teksti ilmumise aasta ja kooloni järel lehekülje (lehekülgede) number; nt: (Tamm 1998: 48).
  

• Lehekülje täpsusega tuleb tekstis viidata otsesed tsitaadid, teistelt saadud tabelid, joonised ja skeemid , väited, oletused, lausungid.
  
• Lehekülge ei märgita artiklite puhul, aga ka juhul, kui viidatakse uurimusele/ teosele tervikuna.
  

• Juhul, kui allikal puudub autori nimi, asendatakse see kirjutise pealkirjaga. Viite­sulgudes olev (pealkiri v selle esimesed sõnad) langeb kokku allikakirje algusega; nt: (Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava 2002) või (Põhikooli... 2002).
  
• Kui ühel leheküljel viidatakse ühele ja samale allikale mitu korda järjest, võib (nt pika nime või pealkirja puhul) pärast esimest viidet kasutada järgmistel kordadel sõna „samas“, nt: (samas: 12). (Kasutusel on ka ladinakeelne lühend Ibid . (ibidem – samas kohas), kaldkirjas ja punktiga , nt: (Ibid.: 12)).
  

• Korraga võib osutada ka mitmetele uuringutele.
  

• Viidates sama autori mitmele publikatsioonile, pannakse need ajalisse järjestusse ja eraldatakse üksteisest komaga . Nt: Eestis on seda propareerinud eelkõige Vaher (1987, 1989, 1992).
  
• Viidates paljude autorite publikatsioonidele, paigutatakse allikad tähestikulisse või ajalisse järjestusse ning eraldatakse üksteisest semi­kooloniga. Mõnikord on oluline tähtsusjärjestus, st kõigepealt nimetatakse peamine allikas, seejärel vähemtähtsad allikad. Nt: Seda seisukohta toetavad mitmed uuringud (Pärn 1992; Kadakas 1995; Saar 2000).
  

• Vahendatud viitamine (läbi viitamine) on viide sekundaarses allikas olevale algu ­pärasele allikale. Võimalust mööda tuleks seda pigem vältida.
  

• Kasutamise korral peab olema viitest selge, milline oli vahendav , milline algne allikas; nt: (Lehis 1997, viidatud Kask 2008 järgi).
  
• Kasutatud materjalide loetelus esitatakse nii see allikas, mida uurija ise kasutas, kui ka selles viidatud originaalallikas (viimasele lisatakse vahel tärn vm tähis).
  

3.1.2 Viidatav tekstiosa

• Viide ei pea olema lõigu v lause lõpus; viide on seal, kus ta sisu järgi peab olema (nt nime, teose v uurimuse pealkirja, mõiste, lauseosa, lause v lõigu järel). Kohe nime järel asuvates viitesulgudes seda nime ei korrata (Nt: Kuusk (2005: 12) tõstatas küsimuse...).
  
• Kui viide kehtib ühe lause kohta, on viitesulud enne lõpupunkti.
  
• Kui viide kehtib mitme eelneva lause kohta, lõpetatakse viimane viidatud lause punktiga ning järgnevad viitesulud, mille sees olev viide lõpeb omakorda punktiga. Sõnastusest või teksti liigendusest peab olema selge, millisest lausest algab viidatav osa.
  

• Tsiteerimine on mõnes teises töös esineva lause, lauseosa või väljendi kasutamine sõna-sõnalt. Tsitaate tuleb kasutada säästlikult ja need peaksid olema võimalikult lühikesed.
  
• Tsitaat peab olema muust tekstist selgelt eraldatud. Üldiselt pannakse tsitaat jutu­märkidesse, vahel on eraldi lõiguna kursiivis .
  
• Kui tsiteeritav tekst on liiga pikk või kõik ei ole käesoleva töö seisukohalt oluline, võib tsitaati lühendada. Välja jäetud osi märgitakse katkestusjoontega: --- või [---]. Kui tsitaati soovitakse täiendada mingite selgitavate sõnadega (nt kes on „tema“), siis see omapoolne lisandus pannakse nurksulgudesse [ ].
  

3.2 Allikakirjete loend

• kõik allikad, millele on tekstis viidatud, peavad leiduma ka allikate nimekirjas;
  
• ühtki allikat, millele pole tekstis viidatud, ei tohi olla kasutatud allikate nimekirjas.
  

• Allikakirjed on loendis tähestikulises järjekorras.
  
• Allikakirjed on kõik ühes loendis. (Allika tüüp selgub kirje kujust . Tekstis viidatud nime otsitakse ühest, mitte mitmest loetelust.)
  
• Allikate loetelu ei ole nummerdatud!
  
• Sama autori publikatsioonid reastatakse avaldamise aja alusel, alustades varasemast .
  
• Samal aastal ilmunud publikatsioonid järjestatakse pealkirja järgi, tekstis viitamise tarbeks lisatakse aastaarvudele väiketähed: 1995a, 1995b jne.
  
• Kahasse kirjutatud tööd paigutatakse pärast üksinda kirjutatud töid, alustades varasemast.
  
• Kogumik või muu autorita teos reastatakse pealkirja, toimetaja või koostaja (st kirjes esikohal oleva) järgi.
  
• NB! Kirjete paremaks üksteisest eristamiseks algab allikakirje esimene rida vasak­joondusega ning järgmised sama kirje read taandega ( hanging ).
  

3.3 Allikakirjete kuju

• kes (autor);
  
• millal (aeg);
  
• mis (pealkiri);
  
• kus (andmed väljaandmise v asukoha kohta).
  
• Iga osa on kirjes omaette üksus, mille lõpetab punkt.
  
• Vajadusel võib nurksulgudes lisada mingi olulise määratluse, mis laadi asjaga on tegu, kui see muidu kirjest välja ei tule(nt kataloog, infoleht , pressiteade vms).
  
• Jälgi nimekirjutust! Kirjet alustab autori perekonnanimi, selle järel tuleb pärast koma eesnime esitäht. Mõningatel puhkudel (nt lõputööd, intervjuud) kirjutatakse välja ka eesnimi . Pealkirja järel toodud koostaja või toimetaja nimes on initsiaal perenime ees.
  

• aastaarv sulgudes;
  
• väljaande nimetus kursiivis (st kursiivis on raamatu pealkiri; ajakirja, ajalehe, kogumiku nimi).
  

LISA Tiitellehe kujundus