Peeter I (0)

VÄLIMUS
Tsaar oli väga pikk mees, äärmiselt hea kehaehitusega, pigem kõhn, ümmarguse näo, kõrge otsesise, paksude kulmudega. Ta nina oli pigem lühike, kuid mitte ka liiga lühike ja laienes otsast, huuled olid paksuvõitu, näojume punakaspruun. Kenad mustad silmad olid suured, erksad, läbinähtavad ja pärani avatud. Ta nägu tõmbleb, mida ei juhtu küll sageli. See seisneb silmade ja kogu ülejäänud näo kokkutõmmetes. Neid tõmblusi on hirmuäratav vaadata, kuid need kestavad vaid hetke ning annavad talle metsiku ja kohutava ilme. Seejärel kaovad need taas.
Hertsog de Saint-Simon, „ Memuaarid “

ISELOOMUJOONED

Peeter Suur (1682-1725) oli igas mõttes tõsiselt suur. Ta oli 2m ja 4cm pikk ning erakordse söögiisuga. Tarmukas ja teadmishimuline, meeldis tal omandada uusi oskusi, kaasa arvatud hammaste ravimine , mida ta harjutas iga õukondlase peal, kel jätkus rumalust tunnistada, et tal hammas valutab. Talle meeldisid kääbused ja ebardliku kehaga inimesed. Tsaar oli võimeline suureks helduseks ja suureks julmuseks.

Peeter I erines kõikidest varasematest Venemaa valitsejatest. Juba lapsepõlves oli ta paigalpüsimatu, uudishimulik ja kärsitu. Ta keeldus tegemast seda, mis teda ei huvitanud. Suureks kasvades need iseloomujooned ainult süvenesid. Senised Venemaa valitsejad olid olnud väärikad ja kinnised, neid austati ja kardeti ning nad käitusid nii, nagu olid käitunud valitsejad mitmeid põlvkondi tagasi. Valitsejad ei suhelnud rahvaga, nad olid peaaegu jumalate sarnased. Peeter I murdis kõik seni valitsenud traditsioonid. Tema kõne oli kiire ja kärsitu. Ta ei valinud oma sõpru mitte positsiooni järgi, vaid sõprade valikul arvestas ta nende iseloomu, oskusi ja töökust. Armutult kihutas ta õukonnast välja need, kes ei tahtnud kaasa minna uuendustega. Ta kasutas iga võimalust oma teadmiste täiendamiseks. Sel eesmärgil võttis ta ette reisi Lääne - Euroopasse ja omandas seal lihttöölisena laevaehituses ja merenduses vajalikke teadmisi. Ta ei põlanud füüsilist tööd ja pani kõikjal oma käed külge. Peetrisse oli koondunud suur edasiviiv jõud, mis pani Venemaal aluse suurtele muudatustele. Peetril oli ka palju negatiivseid iseloomujooni: oma eesmärkide saavutamiseks ei valinud ta vahendeid ja inimelul puudus tema jaoks väärtus. Sageli käitus ta mõtlematult ja meeletult, tegutses esimese emotsiooni mõjul. Varasest noorusest peale armastas ta meeletuid lõbustusi, ta võis prassida ja juua mitu päeva järjest.

LAPSEPÕLV JA TSAARIKS SAAMINE

Peale vana tsaari Fjodori Aleksejevitši surma, tekkis Venemaal keeruline olukord. Tsaaril oli kaks poega erinevatest abieludest. Kummagi poisi emapoolsed sugulased tahtsid troonile panna oma sugulast. Mõlemad olid alles lapsed ja iseseisvalt valitsema polnud veel võimelised. Moskvas olid olud väga ärevad ja rahva hulgas valitses pidev rahulolematus . Toimus streletside mäss, sest nad ei olnud kaks aastat palka saanud. Agulites valitses põhiliselt vaesus ja nälg. Streletsid tungisid Kremlisse ja nõudsid tsaari poegi näha. Kui vana tsaari õde Sofia ning vennad Peeter ja Ivan rahvale näha toodi, oli rahvas juba niivõrd hullunud, et rüseluses lükati Peeter pikali. Osa rahvast hakkas nõudma tsaariks Peetrit, osa Ivani ja osa Sofiat. Venemaal pandigi kehtima kolmikvõim. Tegelik võim oli ikka aga Sofia käes. Sofia saatis Peetri emaga Preobraženski lossi. Streletside mäss jättis Peetrisse paanilise hirmu ja vihkamise, ta ei suutnud neid eluski enam usaldada.

Peetri noorusaastad möödusid Preobraženski lossis. Seal valitses puhtus , kord ja töökus ning seal osati ka lõbutseda. Peeter oli väga elav, püsimatu ja seiklushimuline. Ühel oma retkel sattus Peeter Kukui külasse. See oli Saksa agul, mis erines täiesti muust Venemaast. Peeter leidis sealt endale palju sõpru. See oli imedemaa, mis võlus oma uudsuse ja erilisusega. Kukuis tutvus Peeter ka Anna Monsiga, kellest sai tema armastus pikkadeks aastateks. Peeter õppis tundma seal sakslaste kombeid, tutvus uue tehnika ja eesrindlike ideedega. Preobraženskis elades sisustas ta oma päevi sõjamängudega. Saksa kindrali, Peetri sõbra Franz Leforti plaanide järgi ehitati ümber lossi lähedal Peetri mängu kindlus ja sõjamängud omandasid tõsisema ilme. Mängusõdurid said tõelistele sõduritele vastava väljaõppe, kuigi pommide asemel kasutati laskemoonana herneid ja naereid. Kukuis sai ta ka mõtte hakata ehitama laevu.

Sel ajal, kui Peeter tegeles lõbutsemise ja sõja- ning mereasjanduse õppimisega, oli olukord Moskvas muutunud äärmiselt keeruliseks. Moskvas valitses toidupuudus ja streletsid hakkasid jälle ülestõusu organiseerima. Käis ka äge võimuvõitlus. Sofia igatses saada ainuvalitsejaks. Peetril puudus bojaaride toetus. Lõpuks mõistis ka Peeter, et aeg on ennast näidata. Preobraženskis oldi pidevalt valvel, et vajaduse korral astuda streletside rünnakule vastu.

Ühel äreval ööl põgenes Peeter streletside hirmus Troisse. Peetri lähimaks õpetajaks olev Franz Lefort soovitas Peetril käituda nii, nagu olid käitunud tsaarid varasematel aegadel - rahulikult ja väärikalt. Nii võitis ta enda poole streletsid ja bojaarid . Sofia püüdis küll oma võimu säilitada ja tahtis Troitses Peetriga kokku saada, kuid Peeter keelas tal kloostrisse tuleku. Sellest päevast peale läksid viimasedki Moskva kroonuteenijad ja sõjaväelased Peetri poole üle. Peeter maksis kätte nendele, kes julgesid talle vastu hakata ning võttis võimu enda kätte. Sofia saadeti Novodevitšisse.

PEETER I, PÕHJASÕDA JA EESTI

XVII sajandi II poolest oli Läänemere ääres asuvast Rootsist saanud suur ja võimas riik, mis valitses suuremat osa Läänemere-äärsetest aladest . See ei meeldinud Rootsi vanadele vaenlastele: Poolale. Taanile ja Venemaale. Eriti aktiivselt hakkas sõjaks valmistuma Venemaa, kui riigi etteotsa sai energiline tsaar Peeter I. Venemaa oli teiste Euroopa riikidega võrreldes arengus maha jäänud ning Peeter I asus uuendusi ellu viima.
Sõja alustamiseks saabus sobiv hetk siis, kui ootamatult suri Rootsi vana kuningas Karl XI ja Rootsi riiki hakkas juhtima 15-aastane Karl XII. Põhjasõda algas 1700. aasta veebruaris , kui Poola kuninga väed piirasid sisse Riia, sama aasta sügisel alustasid Vene väed Peeter I juhtimisel Narva piiramist ja pommitamist.
Narva lahing
Venelastele ootamatult osutus Karl XII tubliks väejuhiks. Ta sundis Taanit Rootsiga rahu sõlmima ja viis seejärel oma väed vaenlaste vastu. Oktoobris 1700 saabus Karl XII oma laevastiku ja maaväega Pärnusse, läks Tallinna kaudu Rakverre, kus Rootsi vägi kogunes ning liikus edasi Narva alla. Karl XII 10500 meest olid vastamisi 30 000-lise Vene väega. Päev enne lahingut lahkus Peeter I oma sõjameeste juurest ja läks tagasi Venemaale.
19.novembril 1700 kell kaks päeval andis Karl XII oma vägedele rünnakukäsu. Rünnakut saatis lumetorm , mis puhus rootslaste seljatagant, venelastele aga vastu. Pealetung algas nii suure hooga, et juba veerand tunni jooksul tungisid rootslased venelaste laagrisse. Karl XII võitles vapralt oma armee esiridades, ta oli eeskujuks seal, kus häda kõige suurem. Vene vägi paisati laiali, mehed põgenesid lahinguväljalt. Püüti pääseda üle Narva jõe, kuid sild murdus liiga suure koorma all ja paljud sõdurid hukkusid. Enamik Vene väejuhte läks Rootsi poolele üle ning öö hakul tunnistasid venelased end võidetuks.
Peeter loob uue armee.
Pärast seda, kui Peetril oli selge, et Narva all saab tema armee lüüa, otsustas ta kiiremas korras sõita Novgorodi , et hakata ette valmistama uut sõjaväge. Selleks, et luua uut armeed , oli vaja väga palju raha ja vahendeid. Raha käskis ta võtta kloostrite kassadest, ka üleliigsed kirikukellad käskis ta ümber valada. Raha võttis ta ka endiste tsaaride varakambrist, tagavaradest, mis olid ette nähtud kasutamiseks äärmiste vajaduste korral. Peeter mõistis, et armee loomiseks vajab ta kohalikku tööstust, metallide töötlemist, riidevabrikuid ning meistreid. Peeter ehitas suure laevastiku Musta mere tarbeks. Koidust ehani valmistati ette uusi soldateid ja ohvitsere. Kuna aadli ratsavägi polnud usaldusväärne, siis palgati vabatahtlikena igast seisusest rahvast.
Sõjategevus Eesti- ja Liivimaa mandriosas.
Kogu aasta vältel toimusid väiksemad kokkupõrked Vene ja Rootsi väeüksuste vahel, saavutamata mingit edu. Nii kestis see kuni 1701 aasta septembrini, mil Vene väeüksusel õnnestus Ahja jõel Rootsi väeüksus purustada. See oli venelaste esimene võit, millele järgnes venelaste tungimine kogu Liivimaale. Vastu pidasid vaid üksikud linnad. Samal ajal vallutas Peeter I kogu Narva ümbruse ja rajas Narva suudmesse uue linna. Põhiliseks eesmärgiks jäi siiski Narva vallutamine . Narva piirati ümber, kuid tema vallutamine käis siiski veel üle jõu. Narva komandant keeldus alistumast ja ootas abiväge. Venelased mõtlesid välja järgmise strateegia: nad riietasid osa armeed Rootsi mundritesse. Kindral Horn , kes arvas , et saabunud on abivägi, saatis kindlusest välja oma väeüksused, mis suures osas purustati. Venelasi aga linna sisse siiski ei lastud.
Sõjategevus Tartus
1704. aastal, kui vene vägi piiras Narvat, läks Peetril Narva all igavaks. Tartu oli senini vallutamata. Peipsi järvel valitsesid Rootsi sõjalaevad. Nad ei lasknud kahe aasta jooksul Peipsi järvele ühtegi veesõidukit. Peeter oli otsustanud minna appi Seremetievile, kes piiras Tartut. Rootsi laevastik oli koondatud Emajõe suudmesse. Vene laevadel õnnestus Rootslased märkamatult ümber piirata ja Vene jalavägi vahistas rootslaste eskaadri. Venelaste kätte langes 12 meeskonda ja -laeva. Feldmarssal Seremetiev ei oodanud tsaari külaskäiku. Ta lootis Tartut vallutada linna näljutamisega. Linna piiras ta ida poolt, kus müürid olid kõrged ja hästi kindlustatud. Põhja poolt kaitses linna Emajõgi. Loodest oli müür küll vilets, kuid sealt kaitses linna soo. Sellest küljest otsustaski Peeter linna rünnata. Kolm päeva jätkati piiramistöid idapoolsest küljest. Samal ajal veeti öösiti suurtükke uutele kohtadele üle jõe ja soo äärde. Kuus päeva tulistati linna vahetpidamata suurtükkidest. Lõpuks õnnestus kiirtulega lõhkuda linna müür. 13.juulil 1704. aastal vallutati Tartu. Linn oli pideva pommitamise järel purustatud . Pikast piiramisest tüdinenud venelased ei pannud tähele alistumissignaali ja jätkasid linna rüüstamist - majad ja kirikud olid põletatud, linnaelanikelt võeti nende varandus ja nad ise küüditati Venemaale - Tartusse ei jäänud alles ühtki tervet hoonet.
Sõjategevus 1710. aastal
Läänemere idarannikul muutus venelaste sõjategevus järjest hoogsamaks. 1710.aasta algul vallutasid venelased Riia, seejärel Pärnu ja Kuressaare ning suvel alustasid Tallinna piiramist. Piirajatele tuli appi katk, mis hävitas enamiku Tallinna linnaelanikest ja kaitsjatest. Katkule lisandus veepuudus linnas. 1710. aasta septembris Tallinn alistus. Sellega olid Eesti alad läinud rootslaste käest Venemaa alla ja algas Vene aeg, mis kestis 1918. aastani.
Põhjasõja lõpp
Rahuläbirääkimised Venemaa ja Rootsi vahel algasid 1718, kuid katkesid peagi, kuna Karl XII sai sama aasta lõpul Norra-sõjakäigul surma. Rootsi uus valitseja Ulrika Eleonora otsustas sõda jätkata, sest lootis abi Euroopa valitsejate Venemaa-vastaselt koalitsioonilt. Koalitsiooni loomine kukkus läbi ning Inglismaa, kelle laevastik ei suutnud takistada Vene galeriide rünnakuid Rootsi rannikule , veenis Rootsit asuma venelastega läbirääkimistesse. Kokkuleppele jõuti Nystadis 30.augustil (10.septembril ukj.) 1721 (Eestis tuntakse seda linna soomekeelse nime järgi Uusikaupunki rahuna).
Venemaa sai rahulepinguga suurema osa vallutatud maid, kuigi Peeter pidi tagastama Ahvenamaa saared ja suurema osa Soomest. Nüüd kuulus Venemaale Läänemere rannik Riiast Viiburini. Peeter pühitses seda võitu, võttes enesele oktoobris 1721 tiitliks „Peeter Suur, oma riigi isa, kogu Venemaa keiser “. 1725 aastaks oli Euroopa pealinnades üle 20 alalise diplomaatilise esinduse, mis näitasid Peetri otsustavust teha Venemaast arvestatav Euroopa riik.
Eesti pärast Põhjasõda
Talupoegade olukord pärast sõda ei paranenud , vaid halvenes. Maa elanikkond oli vähenenud. See tõi kaasa mõisa- ja talumajanduse laostumise. Olukorra tegi halvemaks ka see, et säilis pärisorjuslik kord. Aadlikele jäid võimu-, kohtu- ja politseiõigused ning neile tagastati isegi need mõisad, mis Rootsi valitsus oli neilt ära võtnud. Rootsi ei olnud täielikult kapituleerunud ja sellepärast pidi Venemaa mõtlema oma positsioonidele. Venemaal oli juba olemas küllalt suur sõjalaevastik, mis vajas baaside rajamist rannikule. Tallinna vallutamisega sai Peeter endale väga hea sadamakoha. 1714. aastal alustas Peeter I Tallinnas uue sõjasadama rajamist, viibides ka ise sageli kohal ehitustöid juhatamas. Uue sadama rajamine sundis arendama tööstust. Tallinnasse, Narva ja Pärnusse rajati manufaktuure, rahavabrikuid, söögikodasid, saeveskeid. Tallinna sadama ainsaks puuduseks oli see, et ta külmus talveks kinni. Peeter otsis aga sadamat , mis ei külmu talvel. Sellise koha leidis ta praeguse Paldiski kohal, kuhu tsaari kavandi järgi hakati sõjasadamat ehitama. Kuigi Eesti üldine majanduslik areng elavnes , takistas arengut see, et Eesti talupojad olid sunnismaised ja neid ei saanud manufaktuurides ega ehitustöödel kasutada. Meistrid tuli tuua Venemaalt ja abitöölistena kasutada soldateid ning Rootsi sõjavange.
PEETER I, TALLINN JA KADRIORG
Katariina
1703 kohtas Peeter naist, kellest sai tema teine naine ja Venemaa esimene keisrinna. Leedu talurahva seast pärit Marta Skawronska (või ka Rabe ) oli sattunud Vene väe kätte Marienburgi (praegune Alüksne Lätis) vallutamisel. Menšikov võttis Marta oma majapidamisse ja seal ta kohtaski tsaari, kelle armukeseks kohe ka sai. Ta läks üle õigeusku ja võttis nimeks Jekaterina (Eesti tava kohaselt Katariina). Väheldane ja trullakas, pesi Katariina Peetri pesu, rahustas tema vihahooge, vähendas sõjakäigu ebamugavusi ja hädaohte ning sünnitas talle 12 last. Peeter abiellus Katariinaga eraviisiliselt 1707 ning ametlikult ja avalikult veebruaris 1712 . Pärast seda tunnustati Katariinat kui tsaarinnat, 1714 laskis Peeter Katariina ka kroonida.
Lossi ehitamine
1718.aasta 19. juulil saabus Peeter I järjekordselt Tallinna. Tal oli kaasas Itaaliast pärit arhitekt Niccolo Michetti , kes 22. juulil koos tsaariga määras kindlaks linnalähedase suvelossi ja aia asukoha. Vene tsaar alustas oma perekonna suvelossi rajamist. Peeter I oli sellajal Tallinnas juba kaks "lossi" - üks on tänasena säilinud Peetri maja Kadriorus, teine asus aga linnas praeguse Tolli 8 asuva hoone kohal. Mõlemad ehitised olid tagasihoidlikud ning lossi nime ei väärinud. Tööd tundva meistrina pani Niccolo Michetti lossi ja pargi üldskeemi paberile ja 25. juulil läks pargi tiibhoonete juures töö lahti. Kuna 1719. aasta sügiseni juhatas praktilisi ehitustöid arhitektisell Gaetano Chiaveri, kes hiljem sai tuntuks Dresteni katoliku peakiriku ehitajana. Pärast tema lahkumist tuli 1720. aastal töid juhendama arhitektisell Mihhail Zemtsov, kes oli tööde juhatajaks 1724. aastani. Lossi peahoonele pandi nurgakivi 21. mail 1720. Väiksemahuline hoone valmis 1721. aasta sügiseks, viimistlustööd aga venisid ja peale Peeter I surma 8. veebruaril 1725. aastal jäid nad poolunarusse - lossi interjööri ei olegi algselt kavandatud ulatuses välja ehitatud. Lossi ümbrus kujundati algselt ranges korrapärases stiilis (teed, puud, põõsad, lillepeenrad ja basseinid pidid olema sümmeetriliselt). Vesi juhiti parki kiviplaatidest kanalite kaudu Ülemiste järvest. Kaugemad pargi osad jäeti juba rajamisel looduslähedaseks metsapargiks, varem seal kasvanud taimedele istutati lisaks terve salu .
Kadriorg – nimi keisrinna auks
Kadriorg on Tallinna kauneimaid linnaosi, mis on tuntud eelkõige oma barokse lossi- ja pargiansambli järgi. Kadrioru loss on projekteeritud Itaalia villade järgi kolmeosalisena - lossiansamblisse kuuluvad loss koos terrasside ja tiibhoonetega. Lossi ees paikneb alumine- ja lossi taga ülemine aed. Ülemises aias asub kaunis lilleaed koos meeliülendava veekaskaadiga. Keisrinna Katariina I auks Kadrioruks nimetatud lossi ja parki kui keiserliku suveresidentsi külastas enamik Venemaa valitsejaid. Praeguse Poska ja Rohelise Aasa tänava äärne maa-ala kandis Peeter I aegu nime "Jekaterinskaja sloboda, kuna selle elanikeks olid Venemaa mõisatest toodud vene talupojad ning käsitöölised. Algsed elamud Kadriorus olid 2-3 akna laiuse otsaviiluga tänava poole pööratud viil- või poolkelpkatusega majakesed.
Peeter I maja kui muuseum
Vene keisritest oli Peeter I see, kes püüdis Venemaa Euroopaga tihedamalt siduda ning vallutas parema ühenduse loomiseks 1710. aastaks Balti riigid. Eestis pööras ta suurt tähelepanu Tallinna ja Paldiski sadamate väljaehitamisele ning viibis korduvalt Tallinnas. Keisri esialgseks majutamiseks osteti 1713. aastal tulevase Kadrioru suveresidentsi maa-alaga koos 17. sajandil ehitatud raehärra von Drentelnile kuulunud maja. Keisri tarbeks laiendati väikest ehitust tiibhoonega, mille tulemusena oli hoones esik, köök ja neli tuba. Väike suveresidents oli kasutusel kuni keisri surmani. Järgnevad valitsejad elasid Tallinna külastades valminud Kadrioru lossis ning väike ehitus jäi unustatuna lagunema . 1780-teks aastateks oli hävinud uus tiibhoone ja varisenud vanema osa laed . Hoone taastati keiser Aleksander I korraldusel peale tema külaskäiku 1804. aastal varasemat ilmet muutes. Taastamata jäi tiibhoone, köök ehitati ringi ja selle peale söögitoana tuntud teine korrus, mis varem puudus. Eluruumide arv vähenes ühe võrra. Seejärel on väikest ehitust pidevalt hooldatud ning tänapäeval esindab see hoone ainsana Eesti arhitektuuris 17. sajandi suvemaja ehituslaadi ning on seetõttu ehitusmälestisena eriti väärtuslik.
Peeter I maja kui muuseumi hakati publikule näitama tõenäoliselt peale Kadrioru pargi korrastamist 1820-il aastail, kuid pidevaks üldsuse huviobjektiks muutus ta 19. sajandi viimasel veerandil.
PEETER I MÕJU EESTILE
Peeter I tegevust ja mõju Eestile ei saa alahinnata. Eesti ala ühendamisel Venemaaga olid nii positiivsed kui ka negatiivsed tagajärjed.
Peeter I tegevus elavdas mõneti Eesti majanduselu. Üle pika aja lubati Tallinna kaudu põlluteravilja välja vedada. Eesti sai endale küllalt tähtsa koha Venemaal, eelkõige Peterburi muunduva transiitkaubanduse alal. Tallinna linn vabanes linna kindlustuskuludest, kehtima jäid aga Tallinna endised õigusnormid käsitöö alal, mis tähendas, et ühelgi jõukal kaupmehel ega käsitöölisel polnud võimalik Tallinnas äri avada. See takistas palju käsitöö, kaubanduse ja tööstuse arengut. Siiski hakkas Eestis koos Vene võimuga tekkima suuremaid ettevõtteid. Tallinna sadama juurde rajati admiraliteedi töökojad, mille ülesanne oli remontida ja korras hoida sõjalaevu ja purjekaid. Metsa-, paberi-, siidi- ja jalatsivabrikuid tekkis ka mujal Eestis.
Peeter I oli haridust toetav valitseja, kes kinnitas, et kõik kirikud ja koolid säilitavad oma vara ja sissetulekud. Lisaks tegi ta koolidele ka soodustusi. 1710. aastal, kui katk lakkas, alustas Tallinnas taas tööd gümnaasium. Vene valitsus siiski kohalikesse koolidesse hästi ei suhtunud ja mingeid erilisi muudatusi hariduselus ei toimunud.
Venemaa võit Põhjasõjas stabiliseeris olukorda Eestis ja Liivimaal. Kadus vajadus tugeva müüriga kindlustatud linnade järgi, ka Tallinnas hakati suuri ehitisi rajama väljapoole linnamüüri. Selles suhtes oli eeskujuks Peeter I oma Kadrioru pargi ja lossiga. Uute elamute valmistamiseks Tallinna kutsuti mitmesuguseid meistreid välismaalt.
PEETER I JA SANKT PETERBURG
Neeva suudmeala vallutamine võimaldas Peetril mais 1703 asutada uus meresadam. Sankt Peterburgile valitud asukoht oli kehv , ümberringi laius soo ja sageli juhtus üleujutusi. Puitu oli külluses, kuid kivi, Peetri lemmikmaterjali, polnud, samuti ka tööjõudu. Ehitustöödele toodud talupojad, sõjavangid ja sunnitööle mõistetud kurjategijad surid kümnete tuhandete kaupa haiguste ja nälja kätte.
1710 tõi Peeter uude linna üle ka tsaariperekonna ning 1712 kuulutas ta Peterburi Venemaa pealinnaks. Peetri surma ajaks oli seal juba 40 000 elanikku.

PEETER I JA VENEMAA LIPUD

Tsaaristandardi kujundamisel lähtus Peeter I Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi kotkaga keisrilipust. 1700. aastal lisas ta sellele kolm kaarti, millel kujutati Valge-, Musta- ja Kaspia mere rannajoont . Pärast Neeva suudmes asunud Nöteborgi vallutamist lisati lipule kaart Balti mere rannajoonega.
Peeter I loomingulised otsingud ei piirdunud ainult ülaltoodud standardiga. Tema käe all valmisid tol ajal kõikide kasutatavate lippude ja vimplite kavandid. Paljud neist ebaõnnestusid, õnnestunud disainiga lipud on aga kasutusel tänapäevani.
Üks Peetri I õnnestumisi oli trikoloor , mille kavandamisel lähtus ta Madalmaade ehk Hollandi lipust. Oli ju Holland tollajal üks tugevamaid mereriike Ühendatud Kuningriigi kõrval. Vene trikoloori värvide järjestus matkib Madalmaade vanimat merelippu 16. sajandist. Tsaar võis lähtuda siin aga ka asjaolust, et värvide järjestuse kaudu eristada oma lippu Hollandi lipust. Vene ajaloolane P.I.Belavenets on püüdnud värvide valikut ja järjekorda põhjendada varasema Vene merelipu olemasoluga. Nimelt olevat esimesele Vene sõjalaevale "Orjol", kui see 1668 . aastal vette lasti, heisatud streletsilipu eeskujul valmistatud sinise ristiga valge-punane plagu. Esimene valge-sinine-punane trikoloor valmis 1693. aastal ja selle kinkis Peeter I peapiiskop Afanassile. Lipul oli ka kuldne tsaarikotkas. See kotkaga trikoloor ehk tsaarilipp kujunes esimeseks standardseks sõjalipuks nii merel kui maal. Trikoloori alusel kujundas Peeter I ka üheksa triibuga admiralilipu, mis samuti matkis Hollandi admiralilippu.

Suurbritanniast tõi Peeter I kaasa šotlaste Püha Andrease diagonaalristi. Risti kasutamist põhjendas fakt, et Jeesuse jünger Andreas suri märtrina Lõuna-Venemaal. Kõigepealt asutas tsaar uue sümboli õigustamiseks Andrei Pervozvannõi ordeni . Andrease ristiga lipp lehvis esmakordselt 1699. aastal sõjalaeval "Krepost", millega sõideti läbirääkimistele türklastega. Lipp oli oma kujunduselt ebaõnnestunud, kuna sinine rist sulas kauguses kokku trikoloori värviliste laikudega. Iseseisvalt oli Andrease rist esindatud "liiniadmiralide" lippudel. Neid lippe kasutati eelkõige merelahingus, kus kogu laevastik jaotati kolmeks taktikaliseks üksuseks.
Ahtrilipul vahetas Andrease rist trikoloori välja 1719. Trikoloor jäi edasi militaarsümboolikasse vimplina. Kolmevärviline lipp ise aga kujunes tsiviillaevastiku ja kaubalaevade tunnuseks.
Peeter I kujundatud lipud Venemaal olid kõik tsaaririigi ja selle asutuste sümboliteks ega kuulunud kasutamisele eraisikute poolt. Rahvuslipu küsimus tekkis 19. sajandil seoses vene rahvusliku ärkamisega pärast 1812 . aasta isamaasõda.
PEETER I JA TEMA NIMEGA SEOTUD KOHAD
Peeter Esimese ahelik
Mäeahelik Pamiiri loodeosas, pikkus umbes 200 km., suurim kõrgus 6785 m., mille nimeks on Moskva mäetipp.
Peeter I saar
Jääga kaetud vulkaaniline saar Antarktise rannikul Bellingshauseni meres. Saare suuruseks on umbes 250 km2. Saare avastas 1821 aastal F.E.Bellingshauseni ja M.Lazarevi ekspeditsioon .
Peeter-Pauli kindlus ja katedraal
Peeter-Pauli kindlus asub Peterburis Neeva jõe suudmes Zajatši saarel. Kindlust hakati ehitama Peeter I käsul 1703 aastal. Pärast Kroonlinna merekindluse valmimist kaotas ta sõjalise tähtsuse ja muudeti poliitiliste vangide vanglaks. 1924 aasta juunis muudeti kindlus ajaloo- ja revolutsioonimuuseumiks.
Peeter-Pauli katedraalis on Vene keisrite hauad alates Peeter I-st kuni Aleksander III-ni, v.a. Peeter II ja Ivan VI.
Peeter Suure laht
Laht asub Jaapani mere loodeosas. Lõikub mandrisse 80 km. pikkuselt , sügavus valdavalt alla 200 meetri. Talvel osaliselt jääs.
Peeter Suure merekindlus
Soome lahe kaitseehitised Tallinna – Porkkala joonel 1912-1918, osa Sõrvest Ahvenamaani ja Tahkunast Kroonlinnani ulatunud kaitsesüsteemist.
Kasutatud kirjandus:
Ajalugu 5. Klassile
Internet
Vene Tsaaride Kroonika
ENE