Õppimine ja mälu (0)

Tartu Kunstigümnaasium
Psühholoogia
10.b klass
Õppimine ja mälu
Referaat
Tartu 2009
Sisukord
1. Õppimine 3
2. Õppimise mehhanismid 3
3. Mälu 4
4. Mälu liigid 6
5. Mäluhäired 7
6. Kokkuvõte 8
7. Kasutatud kirjandus 9
1. Õppimine
Õppimine on protsess, mille käigus kujunevad kogemuse vahendusel suhteliselt püsivad muutused inimese teadvuses. Kogemusi omandatakse nii välismaailmaga kokkupuudete kui ka mõtlemisprotsesside kaudu. Õppimisprotsess iseenesest ei ole jälgitav, seepärast saab teadvuse muutuste üle otsustada inimese käitumise ja tegevusvõime alusel.
2. Õppimise mehhanismid
Harjumine e habituatsioon on lihtsaim õppimise vorm. See põhineb orienteerumisrefleksil, mis kaob, kui stiimulil pole inimese seisukohast tähtsust. Harjumine võimaldab eirata tähtsusetuid stiimuleid, nii saab tähelepanu pöörata olulisematele asjadele. Harjumisele vastupidine õppimisprotsess on sensitiveerumine e füsioloogiliste reaktsioonide (ka tegevuse) tugevnemine mingi jõulise või kahjustava stiimuli toimel. Nt kui igapäevasele trammimürale lisandub harjumatu müra (pidurikrigin ja sellele järgneb mürtsatus), siis pööratakse mõnda aega ka tavalisele mürale suuremat tähelepanu.

Klassikalise tingimise puhul õpitakse tingimatute ja tingitud stiimulite vahelisi seoseid :

• tingimatu stiimuli korduval koosesinemisel algselt neutraalse stiimuliga tekib nende vahel seos;
  
• tingitud stiimul hakkab esile kutsuma tingitud refleksi.
  

Tingitud refleksid avastas vene füsioloog Ivan Pavlov – uuris koera süljerefleksi kujunemist. Klassikalist tingimist uuris ka biheiviorismi rajaja John B. Watson – katse 11-kuuse Albertiga.

Operantse tingimise puhul tuleneb käitumine vajadusest reageerida teatud kindlal viisil. Oluline on saavutada positiivset ja vältida negatiivset. See on võimalik tänu suutlikkusele õppida oma käitumise tagajärgedest (kinnitusest või karistusest ).

• E. L. Thorndike tuletas kaks õppimise seadust:
  
  • Harjutamisseadus – harjutamine e kordamine teeb õppimise edukaks.
    
  • Efektiseadus – kui käitumisele järgneb soovitud tulemus, siis on niisuguse käitumise tõenäosus edaspidi suurem. Soovimatu tulemuse korral on vastupidi.
    

Koolis õpitakse suuresti just operantse tingimise kaudu. Nt õpetaja tunnustab õiget vastust hea hindega või õpilase kiitmisega. Tunnustus aitab püsistada soovitud käitumist ja õpilane püüab rohkem. Samas toimib kinnistamine vaid siis kui see on õppijale enesele meeldiv. Nt avalik kiitmine klassi ees võib mõnele õpilasele tunduda karistusena, sest ta arvab , et sõbrad hakkavad teda pilkama.

• B. F. Skinner leidis, et õppimine klassikalise tingimise kaudu on passiivne, kuid operantse tingimise kaudu aktiivne.
  

Skinnerit köitsid õppimise seaduspärasuste rakendamisvõimalused. Ta leidis, et õpitu kinnistub kõige paremini siis, kui õiget käitumist (õiget vastust) tasustatakse juhuslike ajavahemike tagant (ebaregulaarselt). Õppija teab et võib tasu saada, kuid ei tea, millal. Tasu ootuses õpitakse märksa hoolikamalt.

Sotsiaalne õppimine e mudelõppimine tähendab õppimist sotsiaalsete eeskujude (mudelite) kaudu (jäljendamine, imiteerimine).
Sotsiaalset õppimist iseloomustavad tunnused:

• uue käitumisviisi omandamiseks piisab tihti selle ühekordsest nägemisest (ei pea kordama , harjutama);
  
• nähtut ei pruugi jäljendada kohe, vaid alles siis kui tekib sobiv olukord;
  
• uus käitumisviis omandatakse sageli ilma välise tasustuseta;
  
• uue käitumisviisi rakendamine sõltub oodatavatest tagajärgedest (karistust kaasatoovaid käitumisviise püütakse pigem vältida). Seejuures piisab tagajärgede ettenägemiseks ka n-ö kaasaelavast kogemusest: nt seades end mudelisiku (eeskujuks oleva isiku) asemele, saadakse aru, mis võib sellise käitumisega kaasneda.
  

Kanada psühholoog A. Bandura eristab sotsiaalses õppimises 4 etappi:

• Märkamine – käitumismudeli omandamine eeldab antud mudeli ja selle oluliste külgede tähelepanemist, kusjuures kergemini märgatakse niisuguseid käitumisviise, millest ollakse huvitatud.
  
• Meeldejätmine – Märkamine on kergem siis, kui see inimest köidab. Mõnda käitumisviisi tuleb teadlikult õppida. Raskemini ülevõetava käitumismudeli korral luuakse sellest algul üldine ettekujutus , jälgitakse, millistest osadest see koosneb, ja seejärel üritatakse need üksikosad meelde jätta. Nt toimitakse matemaatikas mitmeastmeliste tekstülesannete lahendamisel.
  
• Reprodutseerimine e taastamine – uue käitumisviisi omandamises on oluline koht praktiseerimisel, sest keerukamad toimingud ei tarvitse kohe õnnestuda, ja tagasisidel, mis võimaldab avastada vigu. Nt palub matemaatika õpetaja õpilasel ülesande lahenduskäigu tahvlile kirjutada. Nii on kohe näha, millises ülesande osas esineb ebatäpsusi.
  
• Motivatsioon – mudelit rakendatakse e jäljendatakse tavaliselt siis, kui võib eeldada, et sellega kaasneb mingisugune tasu – kas teiste- või enesepoolne kinnitus . Mudelite jäljendamisele avaldab peamiselt toimet enesekinnitus : enne mingi käitumisviisi rakendamist kaalub inimene selle sammuga võimalikke positiivseid ja negatiivseid tagajärgi. Lisaks motiveerib inimest tegevuse tulemuslikkus: kui tagajärjed vastavad ootustele/nõudmistele, siis on see omakorda tugevdavaks enesekinnituseks.
  

3. Mälu
Mälu on organismi võime omandada, säilitada ja väljastada informatsiooni. Kui poleks mälu, tuleks iga kord otsast alustada.
Mälu protsessid on:
Meeldejätmine – võib toimuda tahtmatult või tahtlikult. Meeldejätmist hõlbustavad kordamine (kordamise hajutatus) ja materjali korrastatus, mis võib olla kas objektiivne või subjektiivne (ümbersõnastamine, känkimine).

• Tahtmatu meeldejätmine – palju infot jääb iseenesest, ilma sihipärase soovita meelde. Sageli jääb omandatu kauaks meelde. Kuid tahtmatu meeldejätmine pole süsteemne ega täpne, seepärast on meeldejäetud materjal tihti juhuslikku laadi .
  
• Tahtlik meeldejätmine – toimub palju süsteemsemalt. See nõuab pingutust, tähelepanu teadlikku suunamist sellele, mida omandada tahetakse. Tahtliku meeldejätmise tingimus on kordamine.
  

Kordamine – pidev harjutamine tagab oskuse omandamise (nt jalgrattasõit, ujumine ). On teada, et igal juhtumil üksnes kordamisest ei piisa. Kuidas muuta kordamine tulemuslikuks? Omandatav materjal jääb paremini meelde, kui kordamine on ajaliselt hajutatud (kordamise hajutatus). Ei õpita ühtejärge, vaid tehakse pause, tegeldakse vahepeal muude asjadega. Nt jaotada luuletuse õppimine mitmele päevale.
Materjali korrastatus ( organisatsioon ) mõjutab tulemuslikku meeldejätmist.

• Objektiivne korrastatus – esitatakse materjal juba korrastatud kujul (nt õpetaja esitab mitmeks osaks jaotatud tunnikonspekti). Tuleb meeles pidada- mis ühe meelest on korrastatud, ei pruugi teise meelest seda olla.
  
• Subjektiivne korrastatus – inimene ise võib luua mõttelise süsteemi. Sageli kasutatakse selleks materjali ümbersõnastamist nö oma sõnadega esitamist (nt ümberjutustused, õpikuteksti konspekteerimine ).
  

Känkimine on subjektiivse korrastamise vorm. Känk (ing k chunk ) on psühholoogias infoühik, mis tähendab mingit mõtestatud tervikut . Kängiks võivad olla numbrid, sõnad, lühendid jne. Kuna inimese lühimälu maht on piiratud 7±2 ühikuga (st lühimälu suudab haarata vaid 5-9, enamasti 7 objekti), siis aitab teatud järjestikuliselt esitatud materjali meelde jätta känkimine.
Nt numbririda 162536496481 võib meelde jätta neljas kängis –
kolme numbri kaupa 162 536 496 481.
Kui vaadelda jadas esitatud numbreid kuues kängis (kahekaupa 16 25 36 49 64 81), siis selgub , et tegemist on arvude 4-9 ruutudega. Seda mõistes peaks algselt esitatud numbrite meeldejätmine üsna lihtne olema.
Bioloogiliselt jõuab mälu inimesel võimekuse tippu 25.-30. eluaasta paiku. Vanemaks saades hakatakse mälu halvenemist korvama materjali parema organiseerimisega. Meeldejätmine võib sõltuda ka päevaajast: hommikuti mõttekam meelde jätta materjali, mida peab hakkama kohe jälle meelde tuletama. Pärastlõunane õppimine sobib paremini püsivate mälujälgede loomiseks.
Meelespidamine (e info säilitamine) – on aktiivne protsess, mille käigus toimub talletatava infoga mitmesuguseid muutusi:

• info muutub lühemaks ja lihtsamaks;
  
• kaovad detailid ja meeles püsib vaid “peamine”;
  
• tekivad teatud lüngad (midagi jääb vahele, midagi asendub);
  
• ootuste ja hoiakute mõjul tõusevad infos esile uued teemad;
  
• info muutub isikupärasemaks nt inimese hoiakute mõjul);
  
• loogikavastane info ununeb;
  
• juurde tekib infot, mis võimaldab seletada vastuolusid;
  
• mõni teema muutub valdavaks.
  

Maailma juhtivaid mälu-uurijaid on Endel Tulving (sünd 1927).
Meelespidamisele vastupidine protsess on unustamine. Üldjuhul kaob säilitatud info mälust üsna pika aja jooksul, kuid mõnikord väga ruttu. Unustamise omadused:

• unustamise kiirus on kõige suurem vahetult pärast meeldejätmist ja kahaneb aja kuludes (seetõttu oleks mõistlik äsja omandatud materjal kohe korrata );
  
• kiiremini unustatakse mõtestamata info (seega pole tuupimisest suurt kasu).
  

Unustamise põhjus on peamiselt interferents . Interferents on kahe või enama psüühilise protsessi vastastikune mõju, mille tagajärjel kahjustub vähemalt üks neist. Eristatakse kaht interferentsi liiki:

• Proaktiivne interferents – varem omandatud materjali segav mõju hiljem omandatule. Nt esimene koolipäev ja esimene armumine inimesel on tavaliselt paremini meeles kui hilisemad samalaadsed sündmused.
  
• Retroaktiivne interferents – mõeldakse uue info segavat mõju varasemale infole (varasem info ununeb uue mõjul).
  

Meeldetuletamine (e reprodutseerimine) – tähendab talletatud materjali uuesti esiletoomist. See võib toimuda kas äratundmise, meenumise või meenutamise abil. Kui järjestada meeldetuletamise viisid efektiivsuse järgi, parim on äratundmine, siis meenutamine ja kõige vähem efektiivne on meenumine.

• Äratundmine – tajudes mingit objekti, sündmust vms, millega oleme varem kokku puutunud, tunneme selle ära. Nt valikvastustega KT-s ette antud teatud hulk vastuseid, kui oleme eelnevalt õppinud, siis ei tohiks nende hulgast õige vastuse äratundmisega probleeme tekkida.
  
• Meenumine – materjal tuleb meelde n-ö iseenesest. Meenumine ei nõua tahtepingutusi, sageli kutsuvad seda esile juhuslikud vihjed.
  
• Meenutamine – eeldab tõsist mõttetööd ja tahtlikku pingutamist. Samas võib liiga tugev tahtmine meenutamist pärssida. Nt esineb eksamitel sageli olukordi , kus õpilasel on õpitud, aga ta ei suuda kuidagi meelde tuletada. Siinkohal aitaks, kui tema tähelepanu suunatakse hetkeks muudele asjadele.
  

Mälu protsessid on omavahelt tihedalt seotud, osaliselt kattuvad ning üksteiseks üleminevad ühtse mälutegevuse komponendid.
4. Mälu liigid
Olenevalt materjali mälus säilimise ajast eristatakse:
Sensoorset mälu – meeleelunditest tulev info salvestatakse siia automaatselt, kus see vähem kui sekundi jooksul sorteeritakse ja kodeeritakse lühiajalise salvestuse jaoks. Sensoorses mälus algab unustamine kohe pärast info vastuvõtmist. Info kantakse sensoorsest mälust primaarsesse mällu üle kas sõnaliselt või mittesõnaliselt kodeerituna. Mittesõnalise ülekande kohta pole seni kuigi palju andmeid, kuid see on iseloomulik eelkõige lastele, kes veel rääkida ei oska.

Primaarset (e lühiajalist) mälu – kus toimub sõnaliselt kodeeritud materjali ajutine salvestamine ajalises järgnevuses. Unustamist põhjustab uue info lisandumine. Et organism töötleb infot pidevalt, on primaarse mälu kestus vaid mõni sekund. Mittesõnalist materjali primaarsesse mällu ei salvestata, vaid saadetakse sealt kohe sekundaarsesse mällu.

Sekundaarset (e pikaajalist) mälu – kus materjal säilib kaua (aastakümneid). Selle mälu maht on suur, ent info kättesaamine on aeglasem kui primaarse mälu puhul (suure hulga materjali seast otsmine võtab kaua aega). Unustamine sekundaarses mälus toimub interferentsi tõttu.

Kuhu liigitada need püsivad mälujäljed, mille saab kätte väga kiiresti (oma nimi, lugemisoskus jne). Oletatakse, et nendel juhtudel on tegemist kas sekundaarses mälus eriti tugevasti kinnistunud mälujälgedega või hoopis eraldi mäluliigiga – tertsiaarse mäluga.
Pikaajalises mälus (e püsimälus) eristatakse olenevalt selles sisalduvast infost, selle kasutamise teadvustatusest ning omandamisviisist:
Protseduurilist mälu – mis seostub selgeksõpitud tegevuste ja liigutustega (jalgrattasõit, kirjutamine, trükkimine jne). Sinna kuuluv info omandatakse üksnes antud tegevuse käigus ning selle kasutamine on suuresti teadvustamata .

Semantilist mälu – kus talletatakse fakte ja teadmisi, mida üldiselt teatakse ja õpitakse. See on info, mida ei pea omandama praktiliselt tegutsedes . Nt salvestatakse raamatukogudes loetu ja koolis õpitu tavaliselt semantilisse mällu. Materjali kasutamine eeldab teadvustatust.

Episoodilist mälu – kus talletatav info on seotud inimese endaga (mida tegin üleeile, kellega kohtusin eile jne). Ka siin pole omandamiseks vaja praktilist tegevust, kuid materjali kasutamine nõuab teadvustatust.
Mäluga on seotud erinevad ajukoorealad (eelkõige otsmikusagar) ning limbiline süsteem. Parema poolkera kahjustamisel häirub ruumilis -visuaalne mälu, vasaku poolkera kahjustuse korral aga sõnaline mälu. Seni pole leitud ravimeid, mis suudaksid mälu ja õppimisvõimet otseselt parandada.
5. Mäluhäired
Iga inimene võib aeg-ajalt midagi unustada või olla raskustes millegi meeldejätmisega. Kui unustamine on kõikehõlmav, meelde ei jää või meeles ei püsi üldse mitte midagi, siis on tegemist amneesiaga.
Amneesia e mälulünk on ajukahjustuse tagajärjel tekkinud mäluhäire. Eristatakse:

• Anterograadne amneesia – (e edasihaarav amneesia) mäletatakse küll sündmusi enne ajukahjustust, kuid ei suudeta õppida juurde midagi uut.
  
• Retrograadne amneesia – (e tagasihaarav amneesia) ei suudeta meenutada sündmusi enne ajukahjustust.
  

Liig- ja vaegmälu.

• Liigmälu – (e hüpermneesia) tähendab mälu salvestatud info haiglaslikult intensiivset meeldejätmist. Tegemist on inimese tahtele allumatu ja koormava häirega. See raskendab uute teadmiste ja kogemuste omandamist.
  
• Vaegmälu – (e hüpomneesia) puhul võib olla raskendatud nii uue info omandamine kui ka varem omandatu meeldetuletamine. Sageli esinevad need koos.
  

Joobe-mälulünk – mõni seik joobeseisnudis toimunust võib olla kaetud mälulüngaga, kuigi inimene oli ümbrusega kontaktis.

Hüsteeriline amneesia – harva esinev mäluhäire, mille korral inimene ei suuda meenutada, kes ta on ja mida ta kuni elu selle hetkeni on teinud. Tegu on psüühilise häirega. On nimetatud ka kaitseamneesiaks – st mälust kustub kogu negatiivne ja isikut kahjustada võiv info.

Afektiivne mälulünk – tugevas afektiseisundis aheneb inimese tähelepanuvõime (vahel esineb ka teadvuse hägustumist) ja muu hulgas tekivad mälulüngad.
6. Kokkuvõte
Seda referaati koostades sain õppimise ja mäluga seonduvast teada paljugi, mida ma enne ei teadnud . Selletõttu oli seda tööd ka huvitav teha. Loodetavasti on ka lugejatel huvitav referaati lugeda ning ka nemad saavad midagi uut teada.
7. Kasutatud kirjandus
1) http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4lu
2) Vilja Vendelini materjalid psühholoogiast (internetis)
9