Põhjapõder (1)

Rangifer tarandus REFERAAT 2
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3 I PÕHJAPÕDER (Rangifer tarandus) 4 II PÕHJAPÕDER KOOLASAAMIDE MÜTOLOOGIAS 9 III PÕHJAPÕDER NEENETSITE MAAILMAPILDIS 15 KOKKUVÕTE 19 KASUTATUD KIRJANDUS 20 LISAD Lisa 1 21 Lisa 2 22 Lisa 3 23 Lisa 4 24 Lisa 5 25 3
SISSEJUHATUS
Ta on päike. Tema tee on päikese teekond. Ta on lumivalge, kuldsete sarvedega. Meandash on Koola ja elu algus. Ta on karjamaade algus. Ta lendab maakera seest; ta lendab maa ühest äärest (Imandra kandist) teise. Ta lippab ühest maakohast teise. Igal pool talle ei meeldi. Ohverdamispaigas viljastas ta kusemisega maad. Ta pillas oma kuldse sarve maha ja lausus: See on tshiigr - Meandashi tundur! 4
I PÕHJAPÕDER (Rangifer tarandus) Põhjapõdra (Lisa 1) sugulusaste teiste hirvlastega pole selge. Ta on omapärane hirvlane , kes tekkis pleistotseeni alguses ja formeerus täielikult plistotseeni keskel. Põhjapõdral on pikk kere ja kael, jalad aga suhteliselt lühikesed. Tema tüvepikkus on kuni 200-220cm, õlakõrgus kuni 110-140cm, mass kuni 100-220kg. Kõige väiksemad põhjapõdrad elavad Kaug-Põhja saartel ja tundras, kõige suuremad aga Lõuna-Siberi taigas ja mägedes. Keskimiste varvaste sõrad on neil suured, laiad ja kühvlina kõverdunud: kaks sõrga koos moodustavad nagu suure lusika , millega on hea lund kraapida. Külgmiste varvaste sõrad on samuti küllaltki suured, asetsevad madalal ja puudutavad käimisel maad, mis märgatavalt suurendab toetuspinda. Sarved on väga suured ja neid kannavad nii isased kui ka emased . Sellepoolest erineb põhjapõder teistest hirvlastest, kellel emased on sarvedeta. Sarve tüvi on pikk, algul taha, siis ette kooldunud. Sarve tipus on väike lame vertikaalselt asetsev kühvel ning sellel lühikesed üles ja taha suunatud harud. Silmaharu on suur ja tavaliselt vertikaalse, lühikeste harudega kühvliga. Sarved on väga varieeruvad, mõnel nõrgalt arenenud. Talvekarvastik on neil pikk, eriti kaelal , kus moodustab allarippuv ,,habe". Jäme karvasüdamik on õhuga täidetud. Sellepärast on karv väga kerge ja hõlpsasti murduv, kuid põhjapõdra karvastik on ka väga soe. Jalgu katavad lühikesed tugevad karvad . Põhjapõdra suvekarvastik on hoopis lühem ja pehmem, ühetooniliselt kohvipruun vöi hallikaspruun. Kaela küljed ja ,,habe" on heledad. Talvekarvastik on varueeruvam: võrdlemisi tumedast kuni peaaegu valgeni, tihti küllaltki kirju,heledate ja tumedamate laikudega. Kaug-Põhjas elavad kõige heledamad , metsas aga kõige tumedamad põhjapõdrad. Väikesed vasikad on ühetoonilised pruunid või hallikaspruunid, ainult Lõuna- Siberis leidub neil piki selga suuri heledaid tähne. Ulukpõhjapõder on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika tundra - ja taigavööndis. Viimasel ajal on areaali lõunapiir nihkunud tunduvalt põhja poole. Näiteks on need loomad täiesti kadunud Soomest ja Rootsist, kus neid asendavad vabalt peetavad poolkodustatud põhjapõdrad (porod). Norras on ulukpopulatsioon veel säilinud mägedes. Euroopas on umbes 50 000 ulukpõhjapõtra ja Põhja- 5
Ameerikas umbes 650 000. Omal ajal elas neid aga Kanadas ja Alaskas umbes 3,5 miljonit. Selle liigi kunagine lausaline leviala meie territooriumil on katkenud paljudeks isoleeritud osaareaalideks; suurim neist paikneb Taimõril. Kokku arvatakse meie maal elavat umbes 800 000 ulukpõhjapõtra, neist ligikaudu 600 000 tundras. Minevikus oli neid loomi tunduvalt rohkem. Siiski on viimastel aastatel olukord paranenud ja ulukpõhjapõtrade arv kahekordistunud. Põhjapõtra on aklimatiseeritud Antarktikas Lõuna- Georgia ja Kerguéleni saarel. Poolkodustatud põhjapõtru leidus algul vaid Euraasias, alles eelmise sajandi lõpul viidi neid Ameerikasse. Poolkodustatud põhjapõder viibib kogu aasta oma karjamaadel lageda taeva all, saamata inimeselt toitu ja peavarju. Erinevalt teistest koduloomadest puuduvad kodupõhjapõdral tõud. Väliselt ei saa teda ulukpõhjapõdrast peaaegu eristada, ainult värvus on mitmekesisem. Põhjapõdrad asustavad tundrat, metsatundrat ja põhjapoolset taigat; nad elavad nii tasandikel kui ka tundrutel. Taigas eelistavad okaspuuhõrendikke ja suuri rabasid. Mägedes on talvel enamasti metsade hõredamas ülaosas, suvel aga kõrgemal metsata aladel. Taigas ei soorita need loomad pikki rändeid Tundra põhjapõtrade suvised karjamaad paiknevad tavaliselt arktilistes ja sambla -samblikutundrates, kus eelistatakse künklikku maastikku orgude ja järvedega, sest seal kasvab rikkalikumalt rohttaimi. Talveks siirdub suurem osa põhjapõtru metsatundrasse, läbides kevadel ja sügisel sambla-samblikutundra ja põõsastundra. Talvel on lagetundras vähe toitu ja sedagi on tiheda lumevaiba alt väga raske kätte saada. See sunnib põhjapõtru sooritama sügisel hulgirändeid langetundrast metsatundrasse. Rännete ulatus karibuul (nii nimetatakse Põhja-Ameerika ulukpõhjapõtru) 500-600, erandlikult ka 800km. Sesoonsete rännete iseloom sõltub paljudest põhjustest: loomade arvukusest, lumikatte sügavusest ja karjamaade olukorrast antud piirkonnas. Kuid rände üldsuund, rändteed ja jõgede ületamise kohad on alati needsamad. Kanadas siirdub karibuu metsaaladele oktoobris või detsembris,kuid juba enne seda, suve lõpul,hakkavad karjad vähehaaval lõuna poole nihkuma ja piki 6
metsapiiri uitama . Kevadel ilmuvad esimesed põhjapõdrakarjad tundrasse enamasti mais. Kõige enne tulevad tiined emased ja noorlomad,ületades jõgesid veel jääd mööda: viimastena, umbes kaks nädalat hiljem, saabuvad täiskasvanud isaste karjad, kel tihtipeale tuleb kiirevoolulistest jõgedest üle ujuda . Põhjapõdrad ujuvad hästi, nad ületavad edukalt mitte ainult nii laiu jõgesid nagu Jenissei, vaid koguni mitme kilomeetri laiusi väinu. Suvel söövad põhjapõdrad rohtu , eriti meelsasti villpead, osje, tarnu, liblikõielisi, oblikaid, tihti pikemat aega ka pajulehti, otsivad seeni. Põhjapõtrade toit on väga mitmekesine : nad söövad praktiliselt kõiki taimi, mida on võimalik kätte saada. Pärast püsiva lumikatte teket lähevad nad üle samblikutoidule, mis üheksa kuu vältel on nende põhitoiduks. Suurepäraselt arenenud haistmismeele abil leiavad nad toidu lume alt eksimatult üles, kaevates välja mitte ainult samblikke, vaid ka tarnu jõekallastel või marjataimi ja seeni. Eriti paljusid taimeliike kasutavad toiduks kodustatud põhjapõdrad, sest üsnagi piiratud maa-alal elades on nad sunnitud sööma neidki taimi, millest ulukvorm ei hooli. Et põhjapõdrad toituvad suurema osa aastast samblikest, siis võivad nad elada ka niisugustes paikades, kus see teistele sõralistele (v.a. muskusveis ) osutub võimatuks. Samblikud on väga sahhariidierikkad, kuid vaesed valkude ja mineraalainete poolest. Nende ainete defitsiidi tõttu närivad põhjapõdrad meelsasti mahaheidetud sarvi, mõnikord ka üksteise peas kasvavaid sarvi, eriti vasikate omi. Kui võimalik, söövad isukalt leminguid, uruhiiri, linnumune ja muud loomset toitu. Põhjapõdrad on väga soolahimulised: sellepärast söövad nad uriinisegust lund, joovad merevett ja söövad merevetikaid. Talvel, kui lumikate on eriti paks, on põhjapõtradel raske toitu hankida. Mõnikord tuleb neil lund lahti kraapida kuni 70-80cm sügavuseni, nii et lumest paistab välja ainult looma turi. Põhjapõdrad kaevavad lund eesjalgadega, mille teravaservalised ja nõgusa pinnaga sõrad talveks laienevad ning osutuvad toidu hankimisel suurepäraseks kohastumuseks. Tundras elavatel põhjapõtradel on jooksuaeg enamasti oktoobri keskpaigast novembri alguseni , metsaasukatel aga 2-3 nädalat varem. Kodustatud põhjapõtrade jooksuaeg samas piirkonnas algab samuti mõnevõrra (mõnikord isegi kolm nädalat) 7
varem. Erinevalt teistest hirvlastest algab põhjapõtradel jooksuaeg juba siis, kui nad viibivad alles suurtes, 150-200 isendist koosnevates karjades, kus võib olla 10 või rohkem täiskasvanud isaslooma. Järk-järgult moodustub karjas iga isase juurde 3-12 emasest haarem ja karjad lagunevad. Kahe viimase aasta järglased jäävad - jälle erinevalt teistest hirvlastest - ema juurde ega eemaldu temast jooksuajaks. Mõnikord puhkeb isaste vahel jooksuajal tülisid, kuid julmaks muutuvad need harva, lõppedes tavaliselt üksnes väikese jõukatsumisega. Sellegipärast kurnab jooksuaeg isased ära, nad kõhnuvad ja paljud neist hukkuvad talvel. Ärritatud isane laseb lühikeste intervallide järel korduvalt kuuldavale häälitsusi, mis meenutavad norskeid. Tiinus kestab 192-246 päeva, keskmiselt umbes 225 päeva, s.o. 7,5 kuud. Emane toob ilmale ühe, harva kaks vasikat. Järgmisel päeval pärast sündi, mõnikord aga sama päeva õhtul jookseb vasikas juba väledasti. Ema imetab teda hilise sügiseni, mõnikord kuni järgmise vasika sünnini. 5-6 tundi pärast esimest imetamist eristab ema oma poega lõhna järgi hästi karja paljude teiste vasikate hulgas. Vasikas aga tunneb oma ema ära hääle järgi. Kolmandal elunädalal hakkavad kasvama sarved, septembris või oktoobris puhastuvad need nahast ja on nüüd püstiste või veidi kaardunud varraste kujulised. Sarved muutuvad aasta-aastalt keerukamaks ja saavutavad täisarengu alles 4.-5. eluaastal . Suguküpseks saavad põhjapõdrad teisel eluaastal, kuid isased ei võta sigimisest osa enne kolmandat eluaastat , sest vaemad rivaalid ei lase neid emaste lähedale. Täiskasvanud isased viskavad sarved maha pärast jooksuaja lõppu, tavaliselt novembris või detsembris. Täiskasvanud emased kannavad sarvi kogu poegimisjärgsetel päevadel. Zooloog P.P.Tarassovi arvates kaitsevad emased talvel (siis, kui isased on sarvedeta) oma lumme kaevatud toiduauke sarvede abil. Langetanud pea, katab emasloom kogu toiduaugu sarvedega nagu luulise võrega, nii et sellele ei saa keegi ligineda. Emane võib langetatud päi ligineda isase toiduaugule ja omaniku selle juurest minema tõrjuda. Kodustatud põhjapõdrad elavad kuni 25-28 aastat vanaks ja emased annavad järglasi kuni 15-18 aasta vanuseni. Ulukpõhjapõtrade eluiga on märgatavalt lühem. Kõige suuremat kahju toovad põhjapõtradele hundid . Kuid tervest ja kurnamata täiskasvanud loomast on hundil raske jagu saada. Ameerika ja kanada 8
zooloogide arvates on hunt karibuu elujõulise populatsiooni olemasoluks vajalik ja hunditõrje kogemused on näidanud, et see üritus ei aita säilitada ega taastada ulukpõhjapõtrade arvukust. Teine on lugu kodustatud põhjapõtradega. Nende karju rünnates murravad hundid palju loomi, kümmekond hunti suudab öö jooksul maha murda sadu loomi. Peale selle ajavad nad karja laiali, millega raskendavad selle talvitumist. Põhjapõdravasikate suremus on suur, eriti esimestel elunädalatel. Vasikaid ohustavad nii ahm kui ka polaarrebane , mõnel pool peale selle veel pruunkaru . Paljudes piirkondades on põhjapõtradele ohtlikud naha- ja ninakiinid, kes tungivad nele naha sisse ja ninaneelu. Nende ohtra esinemise korral ei saa loomad rahulikult toituda, jooksevad kogu aeg ringi ja jäävad poolnäljaseks. Ninakiinide vaglad tekitavad nahka haavandeid ja uuriseid, mis samuti kurnavad loomi. Suur ja ebameeldiv osa on põhjapõtrade elus ka verdimevatel kahetiivalistel : sääskedel, kihulastel, parmudel jt. Suurel määral just nende pärast hülgavadki tundra põhjapõdrad metsatundra ja hõretaiga ning siirduvad Siberi kõige kaugemasse põhjaossa ja Arktika saartele, kus verdimevad putukad peaaegu puuduvad. Samuti ohustavad põhjapõtru mitmed haigused: epideemiad, eriti sõrataud ja siberi katk võivad hävitada terveid karju. Veel hiljaaegu, vähem kui sada aastat tagasi, oli inemese elu Euraasia ja Ameerika Kaug-Põhja-aladel võimalik peaaegu ainult tänu põhjapõtradele. Euraasia põhjarahvad jahtisid neid, et saada vajalikku liha, samuti karusnahka rõivaste valmistamiseks. Parimat karusnahka saadi alla aasta vanustelt vasikatelt. Täiskasvanud loomade nahast valmistati magamiskotte, rakmeid ja tsummidele katteid. Jalgadelt nülitud nahaga ääristati suuski, neist valmistati labakuid, saapaid (Lisa 2). Seemisnahk läks suverõivaste valmistamiseks, kõõluseid kasutati õmblusniidina. Euraasia ulukpõhjapõdra vahetas osaliselt välja kodustatud põhjapõder, kes kujunes peamiseks toidu- ja nahaallikaks, aga ka põhiliseks veoloomaks. Ameerika Kaug-Põhja rahvad on alati küttinud ulukpõhjapõtru ja indiaanlased ning eskimod pole neid kunagi kodustanud. 9
II PÕHJAPÕDER KOOLASAAMIDE MÜTOLOOGIAS Iga rahvuse geograafilist paiknevust peetakse tema mütoloogia eripära üheks algpõhjuseks. Kuigi kõik rahvuslikud mütoloogiad jutustavad tegelikult ühest ja samast asjast :maailma loomisest, antud rahvuse kujunemisest ja mütoloogiliste kangelaste vägitegudest, on nad reeglina antud edasi tollele piirkonnale iseloomulike kujundite märksüsteemiks. Nii kehtib see ka koolasaamide puhul, kus keskseks tegelaseks on Mendash, (pool-inimene, pool-põhjapõder). Jutustused Mendash- põhjapõdrast moodustavad kõige algsema ja varajasema osa koolasaami mütoloogiast. Osades pärimustes võib kohata Mendashi asemel ka nime kõnnt, mida võib seletada sellega, et mõlemad sõnad tähendavad põhjapõtra. Üldnimi kõnnt tähendab metsikut taltsutamata põhjapõtra. Veel selle sajandi 20. - 30. aastatelkui etnograaf V.V. Tsharnolusski uuris koolasaamide mütoloogiat ning kogus kokku ja avaldas jutustused Mendash-põdrast, kohtas ta kahte erinevat suhtumist antud temaatikasse. Ühelt poolt uskusid vanemad inimesed veel siiralt nendesse juttudess, pidasid endid Mendashi järeltulijaiks ja suhtusid äärmiselt skeptiliselt nende juttude avaldamisesse võõrale inimesel. Samas aga oli juba ka tunda, et pühalik aura vanade pärimuste ümber hakkas tasapisi kaduma ja nooremad põlvkonnad suhtusid neisse kui lihtsalt vanadesse juttudess, millel puudub sügavam sisu. Juba saamide algseimatest pärimustest võib selgelt näha inimese ja looduse vahelist lahutamatut sidet, mille ehedaimaks näiteks on fakt, et enamus juttudes esinevatest peategelastest on pool-inimesed, pool-loomad või pool- linnud . Teiste sõnadega öeldes, tegelaskujud võivad esineda nii inimese kui ka looma kujul. Samadel printsiipidel põhineb ka Mendashi abieelumisest kõnelev pärimus. Jutustuse mõte on üsna selge: inimene ja maailm tema ümber moodustavad ühe terviku. Hüljes on lihaks saanud vesi, kaaren personifitseerib õhku ja põhjapõder kajastab elusolendiks kehastunud metsa ideed. Pärimus toob ilmsiks, et muinasaegsed jahimehed hingestasid looduse ja uskusid inimese ja loomade vahelisse veresugulusse, see tähendab, neil oli totemistlik maailmavaade. Lühidalt jutustades on Mendashi tegelaskkujuga seotud pärimuste tagapõhi järgmine: Mendash oli naissoost shamaani poeg. Naisel oli võime end põhjapõdraks moondada. Kord kui ta põdrana ringi jooksis sigitas põhjapõdrapull talle poja. Hiljem võttis naine jälle inimese kuju tagasi, kuid poeg sündis talle põhjapõdrana, see oli 10
Mendash. Ema ja poeg elasid kõrvalistel aladel (Lisa 3), kaugel inimasustustest. Mendashi maja koavas oli ehitatud põhjapõdranahkadest ja luudest. See lävi oli "põhjapõdra turi". Katus oli küljeluudest ja toestik põdra jalaluudest. Koavasi sees oli Mendash inimene, väljas aga põhjapõder. Mendash palus ema otsida talle mõrsja. Ema üritas teda veenda, et põhjapõdrana oleks tal võimatu elada koos inimesega, kuna inimene ei suudaks kunagi olla nii puhas kui Mendash ise. Inimese lõhn teeks põder-mehe elu võimatuks tema omas majas. Aga Mendash tahtis naist, kes järgiks kõiki keelde ja tabusid ning hoolitseks tema eest hästi. Lõpuks jäi ema nõusse. Ta läks mehe juurde kellel oli kolm tütart. Ainult noorim tütardest läbis Mendashi ema poolt määratut proovi. Loitsude abil kuivatas tüdruk verejõe, mis voolas inimeste ja Mendashi valduste vahel. Tüdruk oli igati hoolas ja sõnakuulelik. Mendashi naisena pidi ta alati järgima käske, mis talle oli antud: näiteks põhjapõdranahku, kui lapsed need märjaks tegid, ei tohtinud kunagi kuivatada päikese käes, samas ei tohtinud neid ka majja jätta. Naine pidi need viima jõkke, voolavasse vette, kuna põhjapõder ei saa elada inimese lõhnas. Mendashi lapsed sündisid inimestena. Kord kui noorim laps tegi alla kõige uuemale nahale, püüdis Mendashi naise ema seda säästa ja jättis naha majja kuivama. Mendash, tundes lõhna, muutus lõplikult põhjapõdraks. Ta jooksis tundrasse, võttes kaasa ka oma põdravasikateks muutunud lapsed. Pärimuse ühe versiooni kohaselt ei suutnud Mendashi naine inimeste juurde tagsi pöörduda, vaid muutus ka ise põdraks. Teise versiooni kohaselt jäi ta inimeseks ja hoiatas oma lapsi kehva jahimehe eest ning käskis alistuda ainult tugevale ja osavale jahimehele. Naine ise abiellus uuesti. Uus mees ei olnud osav jahimees ja pere nägi nälga. Mendaöil hakkas inimestest kahju ja ilmutas end oma endisele naisele unes . Ta lubas naise uuele mehele jahiõnne, kui see kõigepealt tapaks Mendashi. Jahimees pidi ta nülgima ja jagama liha sugulaste vahel. Kui naine tahtis tema juurde tagasi minna, pidi ta end keerama nülitud nahka nii, et pea asetseks põhjapõdra kõrvade kohal, kuna põdra hing asuvat tema kõrvades. Magades muutuks naine põhjapõdraks, kellel on pool Mendashi hingest. Mendash ise oleks saanud teise poole, saades samas ka uue keha. Nendest aegadest saati on saamid jahti pidanud. Usutakse, et andes ühele jahimehele jahiõnne, õpetas Mendash kogu inimkonna jahti pidama . Selline oleks lühiülevaade müütilise põdraga seotud pärimuste üldisemast sisust. 11
Järgnevalt võiks lühidalt käsitleda pärimuste algkujude nimede etümoloogiat. Koolasaami keeles on neli murret: kildini (kld.), turja (tur.), kolta (kol.), ja akkala. Sõna "põhjapõder" - koannt (kld.), kõnnt (tur.), kõdte (kol.) - on etümoloogilises ühenduses sõnadega "tapma", "hävitama" - koannte (kld.), kõnneted (tut.), kõdted (kol.). See oleks kinnituseks mõttele, et põhjapõdra tõeline nimi oli tabu . Sõna "mändashsh" esineb ainult kildinisaami murdes ja selle algupärane tähendus on olnud tükk aega unustatud. Vanemate saamide jutust on siiski selgunud, et sõna kasutati soise maapinna, mida inimesel oli võimatu ületada, iseloomustamiseks. Nii väljendati nime abil mütoloogilise põhjapõdra asualasid. Nii liitub Mendashi sooga eriline tähendus, mis kannab salajast, mütoloogilist teadet. Müütilise soo mõistet võime kohata ka teiste rahvaste pärimustes. Näiteks sölkupid kujutasid ette oma esivanemaid pool-inimese, pool-looma kujul; need olid kaks alasti naist, kes olid kaetud põhjapõdrakarvadega. Nad elasid kosmilises soos , kus kasvas maailmakõiksuse puu. Üks neist annab oma elu taltsutatud põhjapõdrale, teine aga metsikule põhjapõdrale jahimehe saagiks . Võime leida kaks põhilist sarnasust saamide ja sölkuppide folkloorist. Esiteks "müütiline soo" koht kust tekib põhjapõder kui liik. Teiseks andsid sölkuppide esiemad oma järglastele nii taltsutatud kui ka metsiku põhjapõdra, et teenida inimest. Samuti ka Mendash, kes kingib inimestele jahiõnne ja õpetab neid ka põhjapõtra taltsutama. Maailamsoo mõiste võime leida ka evenkide mütoloogaist, s.o. "sünnipaik" - det, mis on ühine nii inimestele kui ka loomadele.Evenkide keeles tähendab sõna "det" sood , tundrat, paika taigas, kus kasvab palju sammalt ja mis on põtrade lemmikkohaks. Sellest tuletatud sõna "detur" tähendab kosmilist peajõge, mis - nagu arvatakse - voolab läbi kõigi kolme maailma. Selgelt on näha sarnasus saami mütoloogiaga, kus mainitud müütiline jõgi eraldab inimeste maailma Mendashi omast. Selleks et pääseda Mendashi maale, pidid inimesed lausuma loitsusõnad jõele, nii nagu Mendashi abiellumisest jutustavas loos mõrsjaks valitud tüdruk tegi: Ta voolis tüki lepapuu korpa ja istus vee äärde, lepapuud ta pures, lepa koort ta pures, lepavett ta pritsis jõkke ja laulis : kuiva, kuiva, Mendashjõgi, kopsud - sinu lained, maksad - sinu kivid, verine jõgi 12
Lepapuu kasutust seletab asjaolu, et lepp koos kasega on saamide jaoks maagilised puud. Lepakoore keedist kasutati paljudes rituaalides. Shamaanitrummi valmistamisel pritsiti sellele punast värvi, mis oli valmistatud purustatud ja keedetud lepakoorest. Materjal, milles esineb põhjapõder-mehe kuju, annab kinnitust algselt jahipidamisele ja alles hiljem põhjapõdrakasvatusele pühendunud rahva mütoloogilisest maailmavaatest. Keeldu, mille Mendash esitas oma naisele, võime vaadelda kui jahipidamise muutumist tabuks. Keelu maagiline tähendus peitub selles, et sellest üleastumine ei põhjusta ainult Mendashi kadumist, vaid takistab tal ka edaspidi inimeseks muutumise. Ta ei saa enam võtta inimese kuju ja tehes head, rikub ta oma suhted inimestega. Pärimused Mendashist tekkisid oletatavasti siis, kui totemistlik maailmavaade oli muinassaamide seas oma kõrgpunktis. See oli aeg, mil inimeste ja loomade maailmad olid lahutamatud ja üksteisest sõltuvad. Kuigi loomade maailm jäi alati tugevamaks kui inimeste oma. Sellest ilmneb ka Mendashi tähtsus mütoloogilise kangelasena: ta on esimene jahimees, kes õpetab inimestele jahipidamist kui elamise abivahendit, surelik inimene ei oleks suutnud ise jahipidamise kunsti saavutada. Selle oli inimestele andnud nende totemistlik esiisa, kes oli loonud nii inimesed kui ka põhjapõdrakarjad. Mendash lahkub inimestest, keda sümboliseerib tema naine, kuid ta säilitab nendega sideme, õpetades neid jahti pidama, andes sellega inimestele eelised ellujäämiseks. Muinasaegsete inimeste arvates oli maailm nende ümber harmooniline ja elu selles täis alalisi muutusi ühest etapist teise. Mendash sureb, kuid tema hing, sisemine mina, säilib ja elab edasi teise põhjapõdra kehas. Sellised juhtumid , kus loom sureb ja ärkab uuesti ellu, on laialt levinud loodusrahvaste mütoloogilistes pärimustes. Sellest lähtuvad ka rituaalid tapetud looma ümber ja Mendashi juttudest pärit seik , kus põhjapõdranahad asetati jõkke, voolavasse vette, millel pidi olema maagiline puhastav toime aitamais põhjapõdra hingel pääseda uude kehassse. Seidale (jahipidamise kaitsjat sümboliseerivale kivile ) ohverdades, asetati ohvriks toodud põhjapõdra sarved ja luud selle lähedusse. Põdra luud kaeti nahaga. See kindlustas jahimeeste uskumuste kohaselt põhjapõdra tagasipöördumise ellu. Mendashi tapmismotiiv on muundvorm ohverdusrituaalist. Liha jagamine sugulaste vahel meenutab ühe hõimu jahimeeste rituaalset söömaaega, kus ohvrilooma liha 13
jagati omavahel. See tõestab, et mütoloogilised pärimused Mendashist omavad uskumusliku iseloomu, neid esitati kombetalituste ajal metsa vaimu lepitamiseks. On alust arvata, et põhjapõdrast jutustavad pärimused olid algselt edasi antud laululna, kuna neist võib leida erilisi riime ja värsimõõte. Loodusrahvaste mütoloogiast kõneldes ei tohiks jätta kõnelemata shamanismist, mida võib pidada mütoloogia teatavaks rakenduseks igapäevaelus. Tänapäeva arusaama järgi oli shamaan (Lisa 4) nõid, kelle ülesandeks oli ennustamine , ravitsemine, rituaalide täitmine jms. Kuigi shamaaniks oli võimalik õppida, arvati siiski, et neid oskusi mitte ei pärita, vaid saadakse n.ö. äravalimise teel. Hilnged valisid tulevase shamaani välja juba lapseeas. Arvati ka, et saami- ja mansishamaan sünnib hammas suus (samuti ungari nõid). Eriliseks märgiks võis olla ka üleliigne luu, näiteks kuue sõrmega käsi. Selliselt märgistatud inmesel oli võimatu oma kutsumusele vastu seista. Tema psüühiline pinge oli liiga suur ja lõpuks oli ta sunnitud oma saatusele vastu astuma . äamaaniks saamise esimeseks astmeks peeti nn.lovesse langemist, mille kestel tulevane shamaan viibis erilises teadvusetust meenutavas unetaolises olekus. Pärast tolise kogemuse läbielamist võis inimest pidada juba shamaaniks, kuna ta oli tõenäoliselt viibinud teises, hingede maailmas. Lovesse langemine ei olnud lihtsalt rahulik teadvusetaolek, vaid tihti üsna valuline vaimses plaanis ja täis psüühilisi pingeid. Arvati et hinged põletasid ja rebisid selle kestel tükkideks tulevase shamaani keha. Pärast shamaani töövahendite, millede hulgast tähtsaimaks võiks pidada shamaanitrummi, valimist ja nende sissepühitsusrituaali sooritamist sai shamaan omale ühiskonnas juhi positsiooni. Tema tööülesannete hulka kuulus kõikide selliste asjade tundmine ja sooritamin, mida tavaline surelik vajas, kuid millega ta hakkama ei saanud. Üks enamtuntud shamaanide kohustusi oli ennustamine, eriti jahiõnne etteaimamine ja samas ka selle kindlustamine, mida saavuti vastavate vaimude ja jumaluste väljakutsumise ja neile ohvriandide toomise teel. Seega oli suurem osa shamaani ülesannetest üsna majanduslikku laadi.Lisaks võis ta trummipõrina abil leida üles kadunud loomi jne. Eriti tähtsaks peeti shamaani kui haiguste ravitseja rolli. Enamus rahvaid arvas , et kõik haigused on tekitatud kehas pesitsevate halbade vaimude poolt. Shamaanid ei hoolitsenud mitte ainult inimese füüsilise keha eest. Üheks oluliseks 14
shamaani ülesandeks oli surnu hinge juhatamine surnute riiki, kuna arvati, et hing ei leiaks sinna üksi teed ja kui ta jääks inimeste maailma, häiriks ta nende rahu. Peale selle oli shamaanil veel vahendaja rolli inimeste ja üleloomulike jõudude vahel. Ta sooritas erilisi ohverdamistalitusi, paludes abi ja soosingut kõrgemate jõudude käest. Vajades kõrgemate jõudude abi või nõuannet, pidi shamaan ennast viima transsi, unetarretuslikku seisundisse, mille saavutamiseks kasutas ta trummi , laulu, tantsu ja erilisi hüüdeid. Sellise etenduse ajal kandis shamaan erilist riietust . Kuna shamaani abilisteks mütoloogilises plaanis olid lind ja põhjapõder, kes pidid teda rännakul taevalikesse ja maaalustesse ringkondadesse aitama , olid ka tema kostüümid põhiliselt kahte sorti: üks linnusulgedest valmistatud linnukostüüm ja teine sarvedega kostüüm. Laialt tuntud on Skandinaavia saamide shamaanitrummid (Lisa 5), milledele kantud joonistustes arvatakse kajastuvat nende loojate maailmapilt . Kord on trumminaha keskel rist , päikesesümbol, teinekord jälle näeme taeva, maa ja allmaailma tasandit koos inimeste, loomade ja jumalatega. Pannud selga oma rüü ja võtnud kätte trummi, samastus shamaan abistava esi-isaga ehk tootemloomaga ja toimis vahendajana taeva ja maa, inimeste ja hingede, haiguse ja tervenemise ning hea ja kurja vahel. Just tänu sellisele võimsale samastumisele on shamanism säilinud aastatuhandeid ja olnud oluliseks osaks ürgrahvaste kultuurist. 15
III PÕHJAPÕDER NEENETSITE MAAILMAPILDIS
Liivo Niglas on seisukohal, et neenetsi kultuuris(nii igapäevases eluolus kui maailmapildis) on keskseks olendiks/elemendiks põhjapõder. Põhjapõtradega seostavad tundras elavad neenetsid suures osas oma minapildi, pidades end ,,tõelisteks inimesteks". Ning vastandades end ,,vähemtõelistele" külaneenetsidele (Niglas 1997; 2000). Liivo Niglas toetub seejuures Robert redfieldi maailmapildimääratlusele, mille kohaselt on ettekujutus enesest, inimolendi identiteet maailmapildis keskne arusaam (Redfield 1962; 270). Ka Niglas loeb üheks maailmapildi keskseks komponendiks kultuurikandjate enesemääratlust, inimolendi identiteeti (2000: 89). Kui vaadata tähelepanelikult, ei saa muidugi väita, et handi ja neenetsi kultuuri ainus olulisem tunnus on põhjapõdrapidamine ja kõik muu sekundaarne . On selge, et kultuuris on olulised paljud muudki elemendid ning eri faktorite kombinatsoon moodustab maailmapildis-identiteedilise kogumi. Peterburi teadlane Tatjana Sem arvas, et neenetsi maailmapildis ei mängi põhjapõder nii suurt rolli kui tunguusidel, sest neenetside peamised jumalad ei kehastu põhjapõdras. Siinkohal tuleb aga folklooris puuduvad otsesed põhjapõdrana kehastunud jumalad, onsellel loomal väga oluline koht inimeste igapäevases religioosses käitumises, alates tabudest kinnipidamisest ja lõpetades ohverdusriituste läbiviimisega. Kuid põhjapõdra ning inimese suhe võib siiski olla käsitletud teatud võtmesümbolina handi ja nenetsi kultuurilise identiteedi tõlgendamisel. Nii näiteks pole põhjapõtradel taigaaladel erilist majandusliku rolli. Ometi peavad ka taigas elavad handid ja neenetsid kõige olilisemaks loomaks põhjapõtra. Mitme uurija tähelepanekute järgi on handid kinnitanud, et hinge jaoks on põhjapõdrad ikkagi olulised. Tatjana Sem on isegi väitnud, et põhjapõder on euraasia Arktika idapoolsete rahvastele nagu maailmapuu, keskne element nende maailmapildis. See kuidas ja kas nad omadega toime tulevad, sõltub täielikult neist endist . Muutunud sotsiaal-majanduslikes tingimustes saab neenets loota üksnes oma põhjapõtradele, kes peavad talle andma nii toidupoolise, kehakatte kui ka 16
võimaldama sõita arstiabi järele. Selles mõttes pole vähemalt viimase kahesaja aastaga kokkuvõttes suurt midagi muutunud. Oma elulist sõltuvust põhjapõdrast tajuvad ka neenetsid ise. Seetõttu püüavad nad kõigi vahenditega seista põtrade heaolu eest. Samas usuvad nad, et paljuski käib see nile üle jõu ning tuleb loota lihtsalt õnnele. Neenetsite jaoks on põhjapõder midagi enamat kui lihtsalt elatusallikas. See loom on nende jaoks ka peamine prestiiziallikas. Mida rohkem ja mida ilusamad on kellegi põdrad, seda suurema respektiga temasse suhtutakse ja see omakorda toob endaga kaasa suurema mõjuvõimu. See on mõistetav, sest neenetsitele tähendab põhjapõder ainukest staatusesümbolit. Rändkarjakasvatusest tulenev ratsionaalne eluviis ei võimalda suuri erinevusi omandis : kõik tundraelanikud elavad ühesugustes tsummides, kannavad ühest materjalist riideid ning söövad sarnast toitu. Ainuke varanduslik näitaja, mis eristab üht inimest teisest, on põdrakarja suurus. See, kas inimene on tuhandepealise karja omanik või kuulub talle üksnesnelikümmend loma , määrab suuresti ära, kuidas temasse suhtutakse. Edukal karjasel on palju sõpru ja koostööpartnereid ning tema tsummi leiab tee suur hulk külalisi. Seetõttu huvitab neenetsi karjuseid sarnaselt saamidega enam loomade omamine kui nist saadav tulu. Mõnel juhul omandab ,, peade " omamise kirg ihnuse kuju. Tundub, et suure karja omamisega kaasaskäiv prestiiz ei lähtu niivõrd usinuse ja raske tööga saavutatud majanduslikust jõukusest, kuivõrd nn õnne olemas olust. Õnn aga tähendab neenetsite jaoks jumalate soosingut. Kuigi inimene saab karj suurendamiseks ja kaitsmiseks ka ise üht-teist ära teha, peab ta eelkõige lootma just heale õnnele. Samas võib aga neenetsite arvates liigne edukus karjakasvatuses maksta valusalt kätte muudes eluvaldkondades. Neenetsid usuvad, et haruldase välimusega põhjapõdra sünd on hea enne karjaõnne saabumisest. Eriti selge enne on isend , kellele ei kasva mingil põhjusel sarvi. Väidetavalt on selliseid põtru terve Jamali poolsaare peale olema vaid üks. Kindlat karjaõnne toob ka ühe sarvega loom. Tavaliselt sobib heaks endeks ka mõni omapärase värvikombinatsiooniga isend, kui musta-valgekirju loom pole sellises karjas eriline haruldu,kuid kelle keha on üleni valge ning ainult pea on must, on igale karjusele kindlaks märgiks taevasest soosingust. Isegi suhteliselt sageli esinevat 17
valget põtra peetakse mingil määral heaks endeks. Sega tundub põhjapõdral olevat neenetsite maailmapildis oluline koht. Neenetsid tajuvad põhjapõtra äärmiselt puhta loomana nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Põhjapõdra puhtusega seletavad neenetsid paljusid rändkarjakasvataja eluviisile omaseid jooni, alates sellest, et igapäevatoiduks tarvitatav toores liha ja veri ei sisalda kahjulikke parasiite ning lõpetades sellega, et neenetsid võivad tänu põdranahast riietele olla kuude kaupa pesemata. Neenetsite arusaam põhjapõdra puhtusest tuleb eriti esile, kui võrrelda seda nende suhtumisega teise eluliselt vajalikku looma- koera . Koer on karjuse jaoks asendamatu abiline , kuid tema positsioon inimese silmis on tavatult madal. Loomulikult hoolitsetakse koerte eest piisaval määral- neil lubatakse isegi öösiti tsummis sääskede või külma eest varju otsida, kuid seda tehakse eelkõige lähtudes nende otsesest vajalikkusest. Koer ei ole neenetsite jaoks mitte lemmikloom, vaid üksnes töövahend. Neenetsite jaoks on koer haisev kõikesööja, samas kui põder toitub peamiselt puhtast samblast. Sellise puhtusekontseptsiooni olemasolu on neenetsi maailmapildis määrava tähtsusega. Samuti on selle abil kerge mõista, miks põhjapõder etendab niivõrd olulist osa neenetsite religioonis. Neenetsite ettekujutuse järgi elab maailmas lugematul arvul kõiksugu olendeid. Animistlik maailmatunnetus lubab igas suuremas kivis, veidra kujuga puus või tundratasandikust esile tõusvas künkas näha vaimu elu aset. Samuti sunnib see arvestama pisimagi metsa-, vee- või murakahaldjaga.lisaks mõjutavad neenetsite elu mitmesugused võimsad taeva- ja allilmajumalad ning surnud inimeste vaimud. Head läbisaamist kõigi üleloomulike jõududega on vaja inimese enda huvides. Häid suhteid jumalustega saab kindlustada õige käitumise- näiteks tabudest kinnipidamise ja ohverdamise abil. Neenetsite ohvriloom on põhjapõder. Tegelikult tähendab ka tavaline lihalooma tapmine omamoodi ohverdamist: loomale pnnakse ümber kaela nöörist silmus , mille otstest tõmmates suudab kaks meest põhjapõdra mõne minutiga ära kägistada. Sealjuures peab põdra pea alati vaatama päikese suunas ning tihti tehakse loomaga ühe koha peal päikese liikumise suunas kolm tiiru. Neenetsid ise seletavad sellist käitumist oma tähtsaima jumala ' i meelespidamisega. , kes 18
tõlkes tähendab taevast, ei sekku otseselt inimeste igapäevaellu- ei aita ega karista- ning seetõttu ei tooda talle tavaliselt spetsiaalseid ohvreid. Kuid olles ise taevas, näeb oma päikesest silmaga kõike. Lisaks vereohvritele on neenetsid üleloomulike jõududega seotud elusate ,,ohvriloomade" abil. Igal perekonnal on mõned sellised loomad, kõik nad on kastreeritud põdrapullid. Nad on pühendatud kas mõnele jumalusele või on mingil muul moel üleloomuliku jõuga lähedalt seotud. Selliste põhjapõtrade ülesanne on kaitsta eelkõige karja. Üldnimetusena kasutatakse terminit jumala põdrapull. Kuigi neenetsi ja tema karja käekäik sõltub paljuski heast läbisaamisest üleloomulike jõududdega, on tema tähtsaimaks abiliseks igapäevane ,,töövahend" ­ sõidupõder. Suhet karjuse ja tema sõidupõtrade vahel võib tinglikult isegi sõpruseks nimetada. Iga kord, kui karjus sesab kraaliaetud põhjapõtrade keskel ning valib sõidunarta jaoks veoloomi, tuleb tal arvestada paljude erinevate kriteerimidega. Ta valik sõltub eelseisva töö iseloomust, lübitava teekonna pikkusest, konkreetseset maastikust ning ilmast . Samuti peab ta arvesse võtma seda, millal ta viimati ühte või teist põtra kasutas,et vältida loomade välja kurnamist.teades iga veapõdra võimeid, teeb karjus kraalis oma valiku. Neenetsite suhtumist oma sõidupõtradesse iseloomustab ka see, et kõigil neist on nimed. Põder ei pruugi sellele küll reageerida, kuid tema omaniku jaoks on nimel suur tähtsus ­ nime kasutamine eristab looma ülejäänud karjast ning toob esile tema individuaalseid jooni. Karjusel võib tugev emotsionaalne side olla konkreetse põhjapõdraga tekkida ka siis, kui loom on saadud kingituseks mõnelt healt sõbralt või sugulaselt. Neenetsi ühiskonnale on omane, et mitmeid tähtsaid inimestevahelisi sidemeid sõlmitakse põhjapõtrade vahendusel.näiteks on tundraneenetsitel siiani säilinud tava tasuda pruudi isale põhjapõtradest koosnev pruudiluna. Pruudi isale antavaid loomi nimetatakse tagasihoidlikult ,,kingitusteks". Sõidupõder tähendab karjuse jaoks midagi rohkemat kui lihtsalt töövahendit. Neenets teab, et vajaduse korral võib ta loota ühe või teise looma abile. Seetõttu üritab ta oma lemmikute elu kergemaks teha ning sageli ebasümbpaatsemate loomade arvel. Sellised erilised põhjapõdrad annavad elule justkui mõtte. Nad on osa sinu elust. Nende peale võib alati loota. 19
KOKKUVÕTE
Ei kõpsuta, ei kõmista, Ei sõraga ta räägi, Karastatud noolena seal Lendab noor põder! Sel põdral on sõrad Hõbedased. Sel põdral on sarved Kaunid kuldsed! Sa põder, mu põder, Sa põdrake! Kuhu sa nüüd tormad, Kuhu sa sihti sead? Ma jooksen ja lippan Jääkülma vee äärde. Astun, oma sõraga Allikavee ma jahutan. 20
KASUTATUD KIRJANDUS
LOOADE ELU 7. KÖIDE ­ IMETAJAD [Toimetanud L. Poots TALLINN ,,VALGUS" 1978] lk. 354-356
PÕHJAPÕDER ARKTILISES KULTUURIS [Art Leete , Liivo Niglas, Anzori Barkalaja Tartu: Eesti Rahva Muuseum , 2001 (Põltsamaa: Vali Press)] lk. 19-21; 40-52
http://haldjas.folklore.ee/tagused/authors/ernits.ht m
http://old.artun.ee/sugri/pedanik.html 21
Lisa 1
Põhjapõder (Rangifer tarandus) 22
Lisa 2
Põhjapõdra nahast saabas 23
Lisa 3
Ema oma poega kutsumas 24
Lisa 4
Shamaan 25
Lisa 5
Osa saami nõiatrummist. Selle omanik Anders Poulsen on 1691. aastal figuure seletanud järgmiselt: 1 - ilmaris, see on torm ja paha ilm, 2 - diermes, see on äike, 3 - see on metsik põhjapõder. Rydving 1991: 38-39 järgi. Kas Tiermes ja põhjapõder on trummil sattunud juhuslikult kõrvuti seisma?