Kreeta-Mükeene kultuuri konspekt (0)

AJALUGU-Kreeka
Peamiseks ühendusteeks Kreekas oli meri. See tingis ühelt poolt avatuse maailma suhtes, teisalt sügava sisemise killustatuse. Kreeka koosnes maakondadest, kes kõik kaitsesid oma iseseisvust. Kuna Kreeka asus arenenud Lähis-Ida tsivilisatsioonide ja vähearenenud Euroopa vahel, täitis ta pidevalt kultuurivahendaja rolli. Nad võtsid üle ida kultuuri silmapaistvaid saavutusi, mugandasid neid ja rajasid nende najal oma originaalse tsivilisatsiooni.
KREETA -MÜKEENE KULTUUR
Minoiline kultuur (~2000- 1400 eKr)

• Peeti tihedat ülemereühendust idarikidega ja õppiti ~3000 eKr kasutama vaske
  
• 2000 ekr jõudis Kreeta saar tsivilisatsiooni tasemele . Seda seostatakse kuningas Minosega.
  
• Kasutati kirja savitahvlitel ( lineaarkiri A). Seda on leitud, kuid ei osata lugeda. Seetõttu teatakse varajasest Minose kultuurist väga vähe (ainult varemete järgi). Kiri oli omapärane ning ei pärinenud Egiptusest ega Mesopotaamiast.
  
• Kõige tähtsamas ehitised olid lossid (tuntuim Knossos ). Nende ümber paiknesid rahvarohked linnad. Neis oli palju ruume (k.a luksuslikud vannitoad, basseinid , viljasalved jne) ning need paiknesid kõik ebasümmeetriliselt ja näiliselt korrapäratult ümber keskõue. Neil oli üheaegselt mitu eri otstarvet, kasutati majanduskeskustena ja arvatavasti ka usukeskuste ja kultusepaikadena, sest templeid ei olnud, ning poliitilise võimu keskusena. Lossid olid kindlustamata, seega puudus neil sõjaline otstarve. Losside eesotsas olid ilmselt preesterkuningad, kes vägede juhatamisega ei tegelenud . Kreeta kultuuri eripära on see, et puuduvad kõik sõjakad jooned (relvad, kindlustused ). Kunstis domineeris rahumeelne ja elurõõmus temaatika ning majaseintele maalitud eredavärvilised freskod kujutasid religioosseid pidustusi, spordivõistlusi ja loodust. Tihti kujutati härga. Naisi kujutati meestest sagedamini ja arvatakse, et naiste ühiskondlik positsioon oli seal kõrgem kui mujal.
  

Mükeene kultuur (~2000-1100 eKr)

• Arengutase Kreeta omast madalam, kuid sõjaliselt tugevam (kasutati hobukaarikuid)
  
• 15. sajandil vallutasid Kreeka elanikud Knossose ja asusid valitsema peaaegu kogu saart . Uued valitsejad võtsid omaks saarerahva eluviisi ning nende kirja kohandati kreekakeelele (lineaarkiri B). Seda osatakse tänapäeval ka lugeda. Minoiline kultuur kolis ka mandrile. Majandus- ja kultuuri-keskusteks said lossid, neist tuntuim, Mükeene, on andnud nime kogu perioodile. Losside ümbert puudusid suuremad linnad, kuid kunstis matkiti Kreetat. Samuti paiknesid lossides peale muude ruumide ka laod ja töökojad, kuid kõik oli kohandatud kreeklaste sõjakale vaimule. Losse ümbritsesid suured kivimüürid; kunstis kasutati sõjatemaatikat. Lossi eesotsas seisid kaks kõrget võimukandjat – valitseja ja sõjapealik. Lisaks sõjalised kaaskondlased. Kogu rahva majandustegevust kontrolliti kirjalikud – st kujutas loss endast suure majapidamise keskust. Tõenäoliselt olid lossid üksteisest sõltumatute riikide keskused, kes olid pidevalt sõjajajal. Suurt ühtset riiki Mükeene perioodil ei tekkinud.
  
• Usundit loetakse mõlemas kultuuris sarnaseks ja nimetatakse seega Kreeta-Mükeene usundiks
  Enim austati jumalannasid; neile ohverdati loomi ja nende auks korraldati suuri pidustusi. Tähtsaks peeti ka härga. Savitahvlitelt on välja loetud nimesid nagu Zeus , Hera , Poseidon , Athena jt.
  

KLASSIKALINE KREEKA TSIVILISATSIOON
Tume ajajärk (1100-800 eKr)

• Kreeta-Mükeene kultuur hävis põhjalikult. Losse ei ehitatud uuesti üles, kiri unustati ja rahvaarv kahanes, välissuhtlus vähenes. Kreeka langes tsivilisatsioonieelsele arengutasemele. Üks positiivseid avastusi oli raua kasutuselevõtt – algas rauaaeg . Välja tõrjuti pronks ja vask.
  

• Tsivilisatsiooni uus tõus (800-600 eKr)
  

Ilmnesid taas tsivilisatsiooni tunnused. Uuteks keskusteks said linnad. Esile kerkis aristokraatia – rikas ja mõjukas ülemkiht. Kujunesid linnriigid , kus võeti käsile seaduste üleskirjutamine, millega anti kindlad ja selged piirjooned õiguskorraldusele. Tekkisid tihedad välissisedemed, eriti idamaadega, ning jõudsid läbi nende uute saavutusteni. Käsitöölised omandasid tehnilisi võtteid ja matkisid ida kunstistiili, loodi kreeka alfabeet , mis põhines foiniikia tähestikul (~800 eKr). Pandi kirja kangelaslood ning valmisid „Illias“ ja „Odüsseia“. Metallipuudus ja põlluharimiseks sobiva maa nappus tingisid massilise väljarändamise uutele maadele. See edendas kaubavahetust, millest omakorda tekkis vajadus luua kindel väärtusmõõt – 7. sajandi eKr lõpus hakati müntima hõberaha. Tekkisid sõltumatud linnriigid ( Sparta , Korintos, Ateena ), mis olid omavahel vaenujalal. Esines aristokraatite ja lihtrahva konflikte ning vägivaldseid võimuhaaramisi. Kõigest hoolimata liitsid neid ühine keel, kombed ja usund. Olulised olid ka ülekreekalised religioossed keskused (Delfi ja Olümpia). 776 eKr hakati korraldama olümpiamänge
Uus tsivilisatsioon erines Kreeta-Mükeene omast oluliselt. Ühiskonna- ja riigikorraldus oli vähem reglementeeritud ja tsentraliseeritud. Võim oli küll aristokraatide käes kui ka lihtkogukondlastel oli võimalus sõna sekka öelda. Kirja kasutati riigiasjades palju vähem.
Kreeka-Pärsia sõjad
6. sajandil kujunes ülisuur Pärsia riik, mis alistas Kreeka äärealad. 490 eKr saatis ta laevastiku koos sõjaväega Ateena vastu, kuidas sai Maratoni lahingus lüüa ja oli sunnitud Kreekast lahkuma . 480 eKr tungisid pärsia väed uuesti Kreekasse ning vallutasid Põhja- ning Kesk-Kreeka. Salamise merelahingus Ateena lähedal saavutas aga kreeka laevastik pärslaste üle otsustava võidu ning aasta hiljem purustas spartalaste juhitud maavägi pärslased ka maismaal ning kihutas nad maalt välja.
Klassikaline ajajärk (5. sajand – 4. sajandi esimene pool eKr)
Järgnes hiilgaeg. Kerkisid esile Sparta ja Ateena. Spartas oli väga range sõjaline sisekorraldus ning see oli tõusnud Lõuna-Kreeka võimsaimaks riigiks. Ateena oli vastupidi demokraatlik riik, mida juhtis Perikles . Sellest sai kreeka suurim linn, kaubandus- ja kultuurikeskus. Omati tugevaimat laevastiku kogu Kreekas.
Ateena ja Sparta olid pidevalt vaenujalal ning see päädis pika ja kurnava Peloponnesose sõjaga (431-404 eKr). Sõda sai Ateenale hukatuslikuks, sest spartalased sõlmisid suhted Pärsiaga ning hankisid nii endale raha ja võimsa laevastiku. Ateena oli sunnitud lõpuks alla andma ning Spartale kuuletuma . Sparta aga omakorda pidi jagama võimu Pärsiaga. Lõpuks tõusis riigis vastuseis ja Ateena suutis tõusta uuesti tugevamate riikide hulka. Liidriks sai aga Teeba , mis võitis Spartat 371 eKr toimunud otsustavas lahingus.
Makedoonia tõus ja klassikalise ajajärgu lõpp
Ükski linnkriik ei saavutanud kindlat ja püsivat ülekaalu ning kui üks veidi võimsamaks muutus, liitusid teised tema vastu. Kuigi saadi aru, et ühtne riik oleks mõistlikum, ei suudetud seda teostada. See andis vabad käed Makedooniale. Makedoonlased olid üle võnud nende keele, kombed ja kultuuri ja seega ei tahtnud kuningas Philippos II kreekalastega sõjalisse konflikti sattuda ning sekkus Kreekas asjadesse ühe või teise riigi liitlasena ning näitas end sõbra ja kaitsja rollis. Osa kreeklasi suhtus sellesse poolehoiuga ja lootis, et Philipposel õnnestus hellenid taas ühendada.
Ateenale see aga ei meeldinud. Kõnemees Demosthenes kutsus kõiki üles kerkiva ohu vasti. Ta väitis, et Philippos on hoopis orjastaja. Selle tagajärjel moodustus suur Makedoonia-vastane liit, eesotsas Ateena ja Teebaga, kuid 338 eKr sai nend esõjavägi hävitavalt lüüa. Philippos kuulutas end juhiks ning oli lõppenud Kreeka linnriikide iseseisvus ja klassikaline ajajärk.
RIIK JA ÜHISKOND
Kreeka polis
Tüüpiline kreeka linnriik (polis) oli üsna väike koosnedes kesksest asulast ja selle lähiümbrusest. Elanikke oli maksimaalselt 30-40tuhat. Erandid olid vaid Ateena ja Sparta paarisajatuhande elanikuga. Riiki juhtisid kodanikud – ehk kõik vabad põliselanikest mehed. Osades polistes nõuti kodanikult ka piisavat jõukust, et omada jalaväelase täisvarustus ja olla suuteline riiki kaitsma.
Kõik kodanikud osalesid rahvakoosolekutel, mille otsust loeti lõplikuks. Eksisteeris ka rikastest koosnev nõukogu. Rahvakoosolekud tegelesid viimase otsuste heakskiitmisega. Koosolekul valiti igal aastal riigiametnikud , kelle kohustus oli juhtida polise sõjaväge ja korraldada igapäevaelu. Ka nemad valiti rikaste kodanike seast. Sellist riigikorraldust kutsuti aristokraatlikuks.
Sõja korral relvastuti vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Peaaegu alati oli põhijõuks raskerelvastuses jalavägi, mis paigutati pikadesse sirgetesse ridadesse üksteise selja taga – faalanksisse. Linnriik oli sõltumatu, omavalitsusel- ja kaitsel põhinev kodanike kollektiiv.
Ühiskonna struktuur
Enamik kodanikke olid talupojad, kellest jõuakamad tulid oma majapidamisega ise toime. Oli ka hulk vaeseid põlluharijaid, kes võtsid laene, mida ei suutnud tasuda, ning pidi ära andma oma maa ja saama rentnikuks. Mitmetes polistes kaasnes selle staatusega ka kodanikuõiguste äravõtmine. Edenesid käsitöö ja kaubandus ning kasvas linnaelanikkond, kus olid ülekaalus käsitöölised. Kuigi nad said ise hakkama ja olid piisavalt jõukad ei antud neile paljudes polistes kodanikuõigusi. Rikkaim ja mõjukaim elanikkonna osa olid aristokraadid – auväärse päritoluga suurmaaomanikud, kelle põlde harisid orjad ja sõltlased.
Sisemised vastuolud ja türannia
Vaesed kodanikud ei olnud rahul, kartes laostuda ja aristokraadid püüdsid samal ajal üksteist üle trumbata, et saavutada linnas üha suuremat võimu. Kasvas riigi sisemine ebastabiilsus, mis lõppes tihti relvastatud kokkupõrgetega. Paljudes polistes suutis mõni aristokraatlik juht lõpuks võimu haarata, saades ainuvalitsejaks – türanniks. Ta püüdis parandada vaeste elujärge ja kehtestada riigis kindlat korda. Vaesemad kodanikud olid sellega väga rahul, arisokraatidele tähendas see aga vähem võimu ning nad ootasid pidevalt sobivat hetke türanni kukutamiseks. See tähendas aga, et türann rakendas veelgi karmimaid vahendeid ja muutus lõpuks vastumeelseks ka lihtrahvale.
Sparta
Asus Lakoonika maakonnas Lõuna-Kreekas ja põhines vallutusel. Dooria päritolu sissetungijad, kes alistasid kogu Lakoonika ning naabermaakonna Messeenia ja orjastasid selle, olles ainus polis, mis hõlmas kahte maakonda . Riigi eesotsas oli üheaegselt kaks päritava võimuga kuningat, kellele allus sõjavägi ja kes olid kõrgemad preestrid . Muid otsuseid tegi 30liikmeline vanemate nõukogu – geruusia (vähemalt 60a) ja igal aastal kõigi kodanike seast valitavad riigiametnikud efoorid (5). Lõpliku sõna ütles kõigi spartiaatide koosolek. Viimased olid linna kodanikud, kuid olid suures vähemuses. Ülejäänud elanikud jagunesid kahte gruppi: peroigid – Lakoonika asukad , kes olid isiklikult vabad, kuid poliitiliste õigusteta ning spartiaatide suhtes andami- ja sõjaväekohustuslikud; heloodid – alistatud messeenlased ja alistatud Lakoonika pärisrahvas – olid spartiaatide maaorjad. Kujunes range kodanike kasvatamise süsteem – 7. eluaastast saadeti poisid kodust eemale tegelema kehaliste ja sõjaliste harjutustega. 20 eluaastast peeti neid täisväärtuslikeks sõjameesteks ja 30 eluaastaks täieõiguslikeks kodanikeks. Sellega seoses said nad õiguse omada maad ja perekonda. Tööd nad tegema ei pidanud – nende elu möödus põhiliselt väeosas sõjalise treeningu tähe all. Nii sai Sparta maaväest kogu Kreeka võimsaim relvajõud.
Ateena
Algselt oli Ateena aristokraatlik linn, kuid 594 eKr kärpis riigimees, poeet ja seadusandja Solon nende eesõigusi ja avas lihtkodanikele senisest suuremad võimalused riigiasjades kaasarääkimiseks. Rahvakoosoleku tähtsus suurenes. Lihtkodanike tähtsus suurenes 5. saj eKr kui Ateenast sai suur mereriik – nad asusid madruste ja sõudjatena laeval tööle ning aitasid tagada riigi võimsust. 5. saj eKr, Periklese juhtimise all, kujunes välja demokraatlik kord – kogu võim kuulus rahvakoosolekule. Kodanikeks loeti kõikki täiskasvanud põliselanike, sõltumata nende varanduslikust seiskorrast. Orjastamine keelati seadusega. Kõigil oli õigus osaleda rahvakoosolekutel, mis kogunesid iga 10 päeva tagant. Vahepeal ajas riigi asju 500liikmeline nõukogu ja rohked riigiametnikud, kelle hulgas oli 10 tähtsamat strateegi, kes pidid kõik alluma RK otsustele. Igal aastal pandi ametisse ka 600 kohtunikku. Kõik need ametikohad, otsustati liisu tõmbamise teel, kandidaatide seas, kes olid eelnevalt eri piirkondadest valitud. Erandiks olid vaid strateegid, kes valiti kõigi kodanike seast RK’l. Kõik need ametnikud said ka veidi palka. Kehtis otsene demokraatia – rahvas tegeles riigi asjadega ise. Aristokraadid ei jäänud aga päris kõrvale – vaid neil oli piisavalt aega ja raha, et täielikult riigiasjadele pühenduda. Teeneid osutades võitsid nad rahva seas poolehoidjaid ja tänu haridusele oli neil kõnepidamisel suurem võim.
Orjandus
Klassikalises Kreekas oli orjanduslik ühiskond. Need koosnesid vangilangenud barbaritest ja võlgade katteks orjusse müüdud kreeklasid. Kuna oli oskustöö aeg ei kasutati neid jõukamate inimeste majades ja põldudel väga palju – seda tegid vabad inimesed raha eest. Orje rakendati rasketele ja mustadele töödele nagu kaevandused. Orjatöö ja kodanike vabadusel põhinev riigikorraldus Kreeka polistes olid omavahel lahutamatult seotud, sest orjad tegid ära raskema töö ning talupoegadel oli võimalik kuuluda täieõiguslikku kodanikkonda.
ELUOLU JA PEREKOND
Linn ja maa
Enamik rahvast elas maal, kuid linnad täitsid ühiskonna majandusliku, poliitilise ja suurelt jaolt ka usukeskuse rolli, määrates seega tsivilisatsiooni üldilme. Tavaliselt paiknes linn kaljunukile rajatud kindluse – akropoli – jalamil. Pea igal pool paiknes jumalate templeid, aga linnasüda oli koosoleku- ja turuplats - agoraa. Tänavad olid kitsad ja tavaliselt suvaliselt looklevad, mõnes koloonias oli aga algusest peale planeeritud ja korrapärane. Vähemalt osaliselt kattis tänavaid sillutis, väljaspoolt kaitsesid linna müürid. Majad olid ehitatud kivivundamendile, ühe- või kahekorruselised ja põletamata tellistest. Pea alati oli neil väike siseõu, kust pääses kõikidesse ruumidesse. Linnamüüridest väljapoole jäid külad, viljapõllud, istandused ja aristokraatide suured majad. Maa piirkond ei jäänud linnast kuigi kaugele ja seega võtsid ka maaelanikud aktiivselt linnaelust osa.
Riietus ja toit
Kanti ühte või kahte riidetükki, mida nimetati kitooniks. See oli ulatus põlvini ja oli kinnitatud õlgadelt. Tihti oli see vööga kokkutõmmatud. Kandsid nii mehed kui naised. Külmema ilma puhul tõmmati peale paksem üleriie himation . Pükse ei kantud – seda peeti barbarite kombeks. Jalatsitena kasutati sandaale.
Söödi palju puu- ja köögivilju; küüslauku ja kala. Liha söödi harva, peamiselt siis kui jumalatele ohvreid toodi. Küpsetamiseks kasutati oliiviõli, kooke maitsestati meega. Joodi kitse - ja lehmapiima ning valmistati juustu. Peamiseks joogiks oli veega lahjendatud vein.
Aristokraatlik eluviis
Aristokraatial oli kõigis eluvaldkondades olulisim osa, sest rikastel oli aega ja raha pühenduda enda täiendamisele ja oma mõtete avaldamisele. Kogu kreeka kirjasõna pärineb aristokraatide sulest ja sellepärast ei teata lihtkodanike elust palju. Aristokraatias oli juurdunud konkurentsivaim – igaüks püüdis olla teistest parem, mis tõi kaasa konflikte. Kujunesid omavahel võistlebad sõpruskonnad, kes üksteist toetasid ja koos aega veetsid. Tekkisid sümpoosionid – ühised kodused pidusöögid. Koguneti andreionisse, heideti pikali ja söödi-joodi ja tehti kokkuleppeid ja vaieldi maailmaprobleemide üle. Neid teenindasid orjad ning kohale olid kutsutud pillimängijad ja tantsijannad. Naised selles ei osalenud.
Sport
Ilusat lihases keha hinnati sama palju kui teravat vaimu või poliitilist edukust ning spordist sai igapäevane tegevusala . Sporditi alasti. Väljakut nimetati gümnaasioniks. Lisaks trennile jagasid seal õpetlased noortele tarkust ning mõnedest gümnaasionitest said nii ka hariduskeskused. Tavaliselt lülitati võistlused mingisuguse usupidustuse programmi ning neid peeti peaaegu kõigis polistes. Kuulsaim neist oli Zeusi auks korraldatud Olümpiamängud. Osalesid ainult hellenid; samuti ei lubatud naisi. Põhilised alad olid maadlus , jooksudistantsid, rusikavõitlus, viievõitlus ja hobusekaarikute võidusõit. Kõik prestiižsemaks peeti lühijooksu – staadionijooksu. Kehtestati ka olümpiarahu, mis tähendas, et ei tohtinud relvi kanda ja relva jõul kellegi sisse pääsu takistada. Olümpiavõitjad tõid kuulsust kogu oma linnale ning neid hinnati kõrgelt. Paljudest neist said lõpuks mõjukad riigimehed . Peeti olümpiavõitjate nimekirja.. Esimene OM toimus 776.
Abielu ja perekond
Naistel puudusid kodanikuõigused ja muu iseseisvus. Nad allusid oma abikaasale, isale või mõnele teisele meessugulasele. Abielus domineeris mees. Abielu sõlmiti mehe ja tulevase äia vahel. Tavaliselt võttis 30-40 aastane mees endale naiseks noore (~16-20) tüdruku. Poolte kokkuleppel võis abielu lahutada ja naine sai oma kaasavara tagasi. Abielu eesmärk oli hankida seaduslikke järglasi; aristokraatide seas olid olulised ka poliitiliste sidemete sõlmimised. Tunded olid ebaolulised ja tihti ei puutunud mees ja naine ka abielu jooksul eriti palju kokku. Mehed käisid koosolekutel jne, naised püsisid kodus ja kasvatasid lapsi. Pidudel võisid naised käia ainult oma majas ja siis kui külalised olid lähedased sugulased. Naiselt nõuti monogaamsust, mees võis vabalt luua ka abieluväliseid suhteid. Eriti levinud oli see aristokraatide seas, kes läbisid hetääridega. Lihtrahva seas olid mees ja naine sunnitud oma igapäevast elu korraldama koos ja olid seega lähedasemad.
Homoseksuaalne armastus
Kuna kogu suhtlus põhines meestel omavahel, tekkis tugev meestevaheline sümpaatia. Oli tavaline, et küpses eas mees võttis mõne nooruki oma hoole alla ja asus teda õpetama. Tihti ületas see vahekord vaimsuse ja hingelise läheduse ja arenes homoseksuaalseks kiindumuseks. Aristokraatide luule väljendab sageli nende imetlust ja kirge oma noorte sookaaslaste vastu. Samal ajal võis mees olla abielus ning olla suhetes ka mõne hetääriga. Lihtrahva seas ei olnud see levinud ning peeti kohati ka taunitavaks.
USK
Kreeka jumalad, pühamud, oraakel
Jumalad olid antropomorfsed ehk inimese moodi nii välimuselt kui iseloomult. Neid kujutati suure uhke perena. Nende peamine elupaik oli Olümpose mäel. Jumalaid oli väga palju, kuid peajumalaid suutetakse siiski eristada. (Zeus, Hera, Poseidon, Hades jne).
Kreeka pühamu koosnes templist ja selle juures asuvast altarist, kuhu toodi ohvreid. Tempel ja altar olid alati mõnele jumalale pühendatud ning seal asus alati jumala kuju. Jumalaga suhelda võis igaüks, kuid pühamuteks teenisid preestrid ja preestrinnad, kes ei moodustanud omaette seisust vaid elasid tavapärast kodanike elu. Peeti usupidustusi, kus osalesid erinevate gruppide inimesed. Vahel isegi naised ja orjad. Need sündmusid liitsid rahvast. Oli lärmakas ja rõõmus rongkäik pühamu juurde, järgnes ohvritalitus, peeti ka võistlusi erinevatel aladel. (sport, pillimäng, luule jne)
Taheti ette ennustada tuleviku ja jälgiti kõiksugu endeid. Olid ka põhamud, kus käidi jumalatelt selgust saamas. Neid kohti nimetatakse oraakliteks, kuulsaim oli Apolloni oraakel Delfis . Ennustusi vahendas püütia ja kui temast aru ei saadud, siis süüdistati ennast oma suutmatuses, sest püütia ei eksinud kunagi.
Surmajärgsus
Rõhku pandi peamiselt siinpoolsele elule ning surma arvati olevat kõige meeldiva paramatu lõpp, millele järgneb lõputu olesklemine Hadese riigis. Kuna tähelepanu vääris ainult elu, siis surmajärgsusest selget ettekujutust ei loodud. Arvati, et surnute riik asub maa all ning selleks tuleb ületada jõgi. Arvati, et paadimees Charonile tuleb anda hõberaha ning seetõttu pandi surnutele matmisel münt suhu.
KIRI, HARIDUS , KIRJANDUS JA TEATER
Tähestik ja kooliharidus
Kreeka tähestik on loodud foiniikia tähestiku põhjal. Lisati juurde täishäälikud või asendati mõned kaashäälikud nendega nng saadi kokku 24 märgist koosnev alfabeet. Selle võtsid üle Itaallased ning tekkis ladina tähestik, keskajal loodi aga slaavi kiri. Kuna kiri oli lithne kasutati seda palju ning see ulatus ka madalamate ühiskonnakihtideni. Kuigi üles kirjutati palju, ei olnud eesmärk veel lugemine vaid ettekandmine.
Ateenas hakati poisse harima 7. eluaastal ; rikastes peredes pedagoogi käe all, vaesemates saadeti lapsed kooli, kus õpiti lugemist, kirjutamist ja muusika algeid, ka gümnastika. Üldiselt käidi koolis vähe, rikkamate perede lapsed jätkasid enda täiendamist mõne sofisti juures. Tüdrukute õpetamine oli pere enda asi ja tavaliselt piirdutigi ainult majapidamis- ja käsitööalaste teadmistega. Erandiks oli Sparta, kus pandi ka tüdrukute kasvatamisele rohkem rõhku.
Lüürika
Luuletusi kanti ette suuliselt pilli saatel. Kirjutati armastusluulet, luuletusest kumas läbi poeetide auahnus ja edevus, aga ka tõdemus, et elu on lühike ja surm vältimatu. Kurdeti saatuse heitlikust ja kutsuti üles mõõdukusele. Kuna moraaliküsimused oli tihedalt seotud poliitikaga, tegelesid paljud poeedid ka poliitikaga. Üheks neist oli Solon, kes pühendas kogu oma luule pahede kritiseerimisele või enda poliitiliste sammude põhjendamisele. Silmapaistvaim luuletaja oli Pindaros , kes juba oma eluajal ei suutnud kõiki tellimusi täita. Tema kuulsaimad teosed olid OMvõitjatele pühendatud ülistuslaulud.
Teater
Kujunes välja Dionysose pidustustest. Etendused toimusid vabas õhus, hobuserauakujulise põhiplaaniga teatris. Selle keskel asus poolringi või ringikujuline näiteplats orkestra (lava), selle taga lavakonstruktsoon skenee (taustdekoratsioon ja kuliss ). Esinesid ainult mehed, kes kandsid maske. Olid žanrid komöödia ja tragöödia. Komöödiad pilasid tavaliselt igapäevast poliitilist elu; tragöödiad põhinesid aga tuntud mütoloogilistel süžeedel. Tragöödia sisu oli seega üldjoontes teada, kuid oluline oli hoopis inimestele anda õpetlik iva. Kuulsaim 5. saj kirjanik Aischylos pani oma tegelased olukorda, kus neil tuli oma eellaste kuritegude eest makses ise uusi kuritegusid täide saata. Teine mees kes sarnaste probleemidega maadles oli Sophokles , kelle tragöödiat „Kuningas Oidipus“ peetakse selle aja täiuslikemaks. Kreeka kirjandus maadles põhiliselt moraaliprobleemidega.
FILOSOOFIA JA TEADUS
Filosoofia kasvas välja maailmakorralduse teket ja jumalate põlvnemist puudutavast religioossest arutlusest .

• Thales – kõige aluseks on vesi, oskas ennustada päikesevarjutust, kreeka teadusele alusepanija, tundis ka matemaatikat
  
• Anaximandros Thalese õpilane – maailm ei saa lähtuda ühest või teisest loodusest esinevast ainest. Püstitas meeltega tajumatu alge – apeironi idee. Apeiron on alati olnud ja jääb alatiseks, sellest on tekkinud ja selleks muutub kõik, mis maaillmas on. Esimene õpetlane, kes kasutas abstraktseid mõisteid.
  

Looduslik filosoofia seletas seda, kuidas kõik tekib algainest

• Demokritos – maailm koosneb tühjusest ja selles liikuvatest aatomitest. Ka inimese hing koosneb aatomitest ja surmaga kaasneb hingeaatomite ahela lagunemine
  
• Pythagoras – maailmakorraldus põhineb arvulistel suhetel ; täisnurkse kolmnurga kaatetite ja hüpotenuusi teoreem
  

Matemaatikast sai teoreetiline teadus

• Hippokrates – koostas teose meditsiinialaste teadmistega; kirjeldab haigusi looduslike põhjustega; Hippokratese vanne
  
• Herodotos – „ Historia “; selle kaudu teatakse palju Kreeka ajaloost
  

Sofistid hakkasid seletama inimliku käitumist

• „Hea“ ja „halb“ on suhtelised mõisted
  
• Seadused ja normid pole jumalatest määratud ega igavesed ning inimesed võivad neid vastavalt oma suvale muuta
  
• Tugevama õigsus. Tugevad ja võimekad allutavad nõrku ja saamatuid oma tahtele
  
• Võtsid loengute eest raha
  
• Noored püüdsid nende vaateid poliitikas rakendada. See soodustas poliitilist vägivalda ja mõjus laostavalt poliste kodanke ühtsustundele
  

• Sokrates – astus sofistidele vastu; ei kirjutanud ühtegi teost, vaid edastas oma vaateid suulistel vestlustel; ei võtnud selle eest tasu; leidis et sofistid petavad oma õpilasi õpetades neile voorust , teadmata, mida see tähendab; vooruse mõistmine oli tema filosoofia peamine mõte; esitas oma õpilastele kimbatusse ajavaid küsimusi ja siis suunas nende vastusteni, kuid mõistmiseni pidi õpilane ise jõudma. Voorus on midagi püsivat ja inimeste omavahelistest kokkulepetest sõltumatut; halvustas demokraatlikku riigikordam sest leidis, et seda juhivad võhikud ning riik pole seega vooruslik. Tavalised ateenlased umbusaldasid teda, sest kuigi ta ise oli kuulekas kodanik, astusid tema õpilased demokraatia vastu relvaga.
  

• Platon Sokratese õpilane – asutas filosoofiakooli – Akadeemia; kirjutas palju; pani oma teosed kirja dialoogidena; voorus on midagi kindlat ja püsivat ning seisneb selle olemuse tundmises; tähtis on ideede õpetus; kõigil tajutavatel nähtustel on oma täiuslikud vasted – ideed. Ideed on muutumatud ja tõelised, silmaga nähtavad asjad aga nende ebatäiuslikud koopiad; ideaalne riik on see, mille eesotsas on filosoofid , kes teavad vooruse tähendust
  

• Aristoteles Platoni õpilane – asutas oma kooli; suur silmaring ; tema tööd käsitlesid peaaegu kõiki teemasid ; võttis kokku kõik oma eelkäijate teadmised ja süstematiseeris need; võttis nende põhjal enda põhjendatud ja originaalsed seisukohad; õpetus loogikast; ei uskunud Platoni ideeõpetust; uskus, et idee avaldub konkreetsete asjade kaudu ja teda saab määratleda üldistamise teel; inimene ei saa olla õnnelik väljaspool riiki; ideaalne riik on see, kus kodanikuõigused kuuluvad keskmise jõukusega elanikkonnale
  

HELLENISMIPERIOOD
Aleksander Suure vallutusretk ja hellenismiperioodi algus
Aleksander Suur oli Makedoonia kuninga Philippos II poeg. Ta korraldas vallutusretke Aasiasse pärslaste vastu ja vallutas Väike- Aasia , Süüria, Palestiina , Egiptuse, Mesopotaamia ja Iraani ja likvideeris sellega Pärsia impeeriumi. Aleksander Suur pidas end kogu maailma valitsejaks. Ta suri varakult, kuid jätkusid tülid tema väepealike vahel, mis kestsid ligi pool sajandit. Selle tagajärjel lagunes hiigelriik kolmeks väiksemaks ( Egiptus , Seleukiidide riik ja Makedoonia kuhu kuulus ka Kreeka). Kaasnes kreeklaste ja makedoonlaste massiline väljaränne Euroopast Lähis-Ida maadesse. Tähtsaim uus linn oli Egiptuses asuv Aleksandria, millest sai Vahemeremaade suurim keskus. Lisandusid Antiookia Süürias ja Pergamon Väike-Aasias. Vahemere idaosas levis kreeka arhitektuur , levis kreeka keel ning kreeklased olid kõrgel positsioonil. Kreekat ennast mõjutasid idamõjud. Oli alanud hellenismiperiood , mis lõppes 1. saj eKr kui roomlased vallutama tulid.
Riigi- ja ühiskonnakorraldus
Polised kaotasid oma tähtsuse. Kõiki hellenistlike suurriike valitsesid kreeka-makedoonia päritolu ainuvalitsejad – monarhid . Nende võim oli praktiliselt piiramatu, vaid Makedoonias pidid nad arvestama aristokraatide soovidega. Nad ehitasid endale luksuslikke hotelle ja hakkasid nõudma jumalikku austust . Linnad olid tähtsad käsitöö ja kaubanduse keskused; orjanduse ulatus suurenes. Tegutsesid linnanõukogud, valiti ametnikke ja kutsuti kokku rahvakoosolekuid, kuid nende võim piirdus nüüd vaid kohaliku igapäevaelu korraldamisega. Tähtsamates asjades pidid nad alluma valitseja tahtele. Oluline muudatus leidis aset sõjaväekorralduses: hakati värbaama mitmelt poolt pärit palgasõdureid, kes elasid tihti linnast väljas sõjaväeasulates.
Hellenistlikud riigid ja kultuurielu
Kultuur edenes tänu valitsejate soosingule. Aleksandria rajati muusade tempel Museion , millest sai suur riiklikult ülalpeetav kultuuri.- ja teaduskeskus . Sinna rajati ka raamatukogu, mis sisaldas enamvähem kogu kreeka kirjasõna. Kultuurikeskused olid ka Pergamon ja Ateena
Hellenistlik kirjandus
Teater kaotas oma tähenduse. Komöödiate kirjutamine jätkus, käsitleti armastust, pereelu ja olustikulisi teemasid; tragöödiates piirduti klassika ettekandmisega. Esiplaanile tõusis luule. Hellenistlikud poeedid teadsid kreeka kirjandusest kõike, ka tähtsusetumaid müüte. Moraalile ja ühiskonnaelu puudutavatele teemadele rõhku ei pandud; ülistati valitseja perekonnaliikmeid, kirjutasid armastusest. Oluline ei olnud mitte sisu, vaid peen ja elegantne stiil. Kadus eesmärk lahti mõtestada inimeste probleeme – oluline oli vaid naudingut pakkuda.
Filosoofia
Filosoofid juurdlesid selle üle, kuidas võiks inimene jõuda hingerahu ja õnneni.
Epikuros – kuna kõik koosneb aatomitest ja surm on vaid inimese hingeaatomite lagunemine, pole mõtet surma karta ; surmahirmust üle saades ja elu nautides saabki saavutada hingerahu.
Stoitsism – maailm toimib õiglase ja vääramatu jumaliku korra järgi. Kõik on jumalatest ja saatusest ette määratud, saatusele vastu hakkamine mõttetu. Paramatuse mõistmine ja hirmudest vabanemine viivad hingerahuni.
Teaduse areng
Teadusharud hakkasid eralduma.
Eratosthenes – juhtis Aleksandria raamatukogu; tundis astronoomiat, geograafiat, ajalugu; arvutas välja Maa ligikaudse ümbermõõdu ja koostas kogu varasemat Kreeka ajalugu hõlmava kronoloogilise süsteemi.
Eukleides – „Elemendid“; sõnastas elementaargeograafia põhialused
Archimedes – matemaatik , füüsik, leiutaja; formuleeris hüdrostaatika seaduse ( Heureka )
Astronoomid teadsid, et maa on kerakujuline. Arvasid, et Maa on universumi keskpunktis. Hakati tundma idamaist astroloogiat: koostati 12 sodiaagi tähtkujust lähtuvaid horoskoope.
Aristarchos – väitis ainsana , et Päike ja tähed seisavad paigal, Maa tiirleb ümber päikese
Muutused religioonis
Usupidustuste tähtsus vähenes, tõusid müsteeriumide tähtsuse. Vanad jumalad jäid püsima, kuid leiti koht ka paljudele ida jumalatele. Hakati samastama erinevaid jumalaid. Populaarseim jumal oli Isis .
KREEKA KUNST
1) arhailine ehk varane ajajärk ( 600a – 5.saj keskpaik eKr)
2) klassikaline ehk kõrgaeg (5. sajandi keskpaik – 323 eKr)
3) hellenistlik ehk hiline ajajärk (323-30 eKr)
Arhitektuur
Templid ehitati marmorist; sidumiseks kasutati metallist klambreid; sisse pääsesid vaid preestrid ja seega pandi erilist rõhku templite välisilmele. Templid ehitati kõrgele kohale ja kolmeastmelisele alusele. Sammas koosneb kolmest osast: baas, tüves ja kapiteel . Stiilid jagunevad kolmeks: vanim on raskepärane ja lihtne dooria stiil; järgmine on joonia ning hellenimiajal levis korintose stiil.
Ülekaalus olid ilmalikud hooned nagu raamatukogud, teatrid , koolid, lossid jne. Arhitektuur muutus mitmekesisemaks, lisandusid idamaised kujud ning hooned muutsud toretsevaks ja dekooriga ülekuhjatuks
Skulptuur
Kreeka skulptuuri eripära oli vabaplastika . Hakati kasutama ohtralt marmorit . Arhailises skulptuuris oli veel võõraid mõjusid, eelkõige egiptuse kunstist (sama juuste stilisatsioon , jäik kehahoiak ja saamatult kujutatud jalaaste). Näoilmes on üritatud anda edasi rõõmsat meeleolu, venitades suu naljakas ja naiivseks muigeks. Põhiliselt tehti alasti noormehekujusid kuroseid ja riietatud neiukujusid koresid. Kiiresti areneti realismi suunas. Lokid muutusid loomulikuks, naeratust asendas rahulik selge ilme, tekkis klassikaline näotüüp. See nägu ei muutunud pikka aega, sest kunstnikku ei huvitanud konkreetne inimene vaid inimene üleüldse.
Klassikalisel ajastul osati kujule anda erinevaid poose. (nt Myroni „Kettaheitja“). Täiustus lihaste modelleering, Polykleitos töötas välja ideaalse inimese proportsioonid. Kuulsaim kujur oli Pheidias , kes lõi istuva Zeusi kuju ja Ateena akropoli. Hellenismi ajajärgul ideaalid hajusid ning kunstnikke hakkas huvitavma inimese individuaalsus, välimus ja tunded. Rõhutati kannatust ja traagikat; lapsepõlve ja vanadust. Kujurite meisterlikkus kasvas; modelleering muutus tundlikumaks, figuurid saledamaks, rõhutati graatsiat ja ilu; üha enam kujutati naist