KREETA-MÜKEENE KULTUUR ptk. 13 (lk. 91-100) (0)

KREETA -MÜKEENE KULTUUR ptk. 13 (lk. 91-100)
Kreeka ajaloo varaseim periood oli nn Kreeka-Mükeene ajajärk II aastatuhandel eKr. Kreeta saarel Egeuse mere lõunaosas kujunes siis omapärane kõrgkultuur, mis kandus aastatuhande keskpaiku ka Kreeka maismaale, omandades seal uusi jooni. Nii jaguneb Egeuse ehk Kreeka-Mükeene kultuur omavahel tihedalt seotud, kuid teatud mõttes siiski ka erinevateks osadeks – minoiliseks ehk Minose kultuuriks Kreeta saarel ja hilisemaks Mükeene kultuuriks Kreeka mandril .
Kreeklased ei ole Kreeka põlisasukad. Kreeklaste saabumisel elas seal juba mingi tundmatu rahvas. Umbes 2000 a eKr jõudis too rahvas Kreeta saarel oma arengus tsivilisatsiooni tasemele . Hilisem kreeka mütoloogia seostas seda eelkõige legendaarse Kreeta kuninga Minose valitsemisega , millest see ongi Minose kultuuri nime saanud. Minoiline kultuur hõlmas aastaid 2000- 1400 eKr. Kreetalastel oli küll oma kiri, nn lineaarkiri A, kuid peamiselt tuntakse seda perioodi arheoloogiliste leidude põhjal. Seda sellepärast, et seda kirja ei osata lugeda. Seetõttu ei teata ühtki Kreeta valitsejat, seadusi ega midagi sealsest kirjandusest. Kreeta tsivilisatsiooni nägu kujundasid eelkõige lossid, millest tähtsaim ja tuntuim on Knossos . Losside ümber paiknesid rahvarohked linnad. Lossides endis oli palju erinevaid ruume : luksuslikud vannitoad ja basseinid kanalisatsiooniga, elu- ja kultuseruumid, avarad viljasalved, töökojad. Kõik ruumid paiknesid ebasümmeetriliselt ja näiliselt korrapäratult ümber ristkülikukujulise siseõue. Laoruumid ja käsitöökojad näitavad lossi majanduskeskusena. Samas võisid lossid olla usukeskused ja kultuspaigad. Kindlasti oli loss aga valitseja elupaik ja seega poliitilise võimu keskus. Lossid olid kindlustamata, mis näitab kreetalaste rahumeelset eluviisi. Naaberrahvastega aga suheldi (egiplastega, eesaasialastega). Ka kultuuris puuduvad sõjakad jooned. Kunstis domineerivad naised. Enam-vähem kindlasti austasid kreetalased jumalannasid.
Mükeene kultuuri esindajad on indoeurooplased, kes tulid põhja poolt Balkani poolsaarele umbes 2000 a eKr. Ühiskonna ja kultuuri tase oli võrreldes kreetalastega selgelt madalam. Tegu oli aga palju sõjakama rahvaga. Lahingutes kasutasid nad hobukaarikuid. 15. saj eKr tungis osa kreeklasi üle mere Kreeta saarele ja hakkasid seal valitsema . Kreetalaste kiri kohandati enda vajadustega ja see kannab nimetust lineaarkiri B ning seda osatakse lugeda (ikkagi on murakad ). Suheldi tihedalt teistega ja rajati oma tugipunkte ka väljaspoole Kreekat. Ka mandril olid majandus- ja kultuurikeskusteks lossid, kuid nende ümber puudusid suured linnad. Sarnaselt Kreeta lossidega, olid ka Kreeka lossides laod , töökojad ja kultusepaigad. Nii kujutas loss endast justkui suure majapidamise keskust. Losse ümbritsesid massiivsetest kiviplokkidest nn kükloopsed müürid. Losside eesotsas seisis kaks kõrget tegelast: valitseja ja sõjapealik. Tähtsat osa etendasid ka sõjalised kaaskondlased. Lossid seisid omavahel vaenujalal. Religioonis olid olulised samad jumalad, mis hiljemgi ( Zeus , Hera , Poseidon). Kreeklased nimetavad oma Mükeene kultuuri aegseid esivanemaid ahhailasteks. Mükeene kultuuri esindajad osalesid ka Trooja sõjas umbes 1200 a eKr.
ÜLEVAADE KLASSIKALISE KREEKA TSIVILISATSIOONI AJALOOST ptk. 14 (lk. 101-106)
Tume ajajärk (u 1100-800 eKr). Sellest perioodist on vähe teada, sest kiri unustati. Osa kreeklasi läks üle Egeuse mere Väike- Aasia läänerannikule ja nii laienes Kreeka asustus. Sel perioodil võeti kasutusele raud. Ühiskond oli vähe kihistunud. Kreeka erinevad osad omavahel halvasti ühendatud. Kesk- ja Põhja-Kreekat ühendas Termopüülide kitsastee . Kesk- ja Lõuna-Kreekat omakorda aga kitsas Isthmose maakitsus . Hellenid ehk kreeklased elasid Balkani poolsaarel ja Egeuse mere saartel, lisaks Väike-Aasia läänerannikul. Kokku nimetati neid alasid Hellaseks.
Tsivilisatsiooni uus tõus (8.-6. saj eKr) ehk arhailine ajajärk. Tekivad linnriigid ehk polised . Neis oli tavaliselt mõni tuhat elanikku (erandid Ateena ja Sparta ). Tekkisid vastuolud aristokraatide ja lihtrahva vahel. Polised seetõttu tihti sisemiselt ebastabiilsed. Selle vältimiseks hakati seaduseid kirja panema . 8. saj eKr algab kolooniate rajamine Lõuna-Itaaliasse, Sitsiilia saarele, Musta mere ja Egiptuse rannikule . Koloonia – metropolist ehk emamaast poliitiliselt sõltumatu linnaline asula, mida sidusid emamaaga tihedad majanduslikud sidemed. Kolooniate tekkimise põhjus oli viljeleva maa nappus. See maa oli pea eranditult kitsa ülikute ringi käes. 8. saj eKr võeti kasutusele tähestik. 7. saj lõpul eKr hakati müntima hõberaha – drahme. Alates 776. a eKr hakati pidama ka olümpiamänge.
Klassikaline ajajärk (5. saj-338 eKr). Sel perioodil toimusid Kreeka-Pärsia sõjad ning ka Ateena ja Sparta omavaheline sõda – Peloponnesose sõda.
Kreeka ja Pärsia sõjad (499-479 eKr). Tähtsam tegevus algas 490. a eKr, kui Pärsia kuningas Dareios I tuli üle Egeuse mere Kreekasse , kuid tema väed said Maratoni lahingus rängalt lüüa ja selle riismed lahkusid Kreekast . 480. a eKr tuli Xerxes I omakorda laevastikuga. Ta suutis vallutada Põhja- ja Kesk-Kreeka, kuid sai Salamise merelahingus Ateena lähedal kreeklaste laevastikult lüüa (ha-ha-haa). Järgmisel aastal purustas kreeklaste maavägi (põhiliselt spartalased ) pärslased ka maismaal ja Pärsia vägede riismed kihutati Kreeka territooriumilt välja.
Peloponnenose sõda (431-404 eKr). Spartalased lõid suhted pärslastega ja nii hankisid endale võimsa laevastiku, millega purustasid ateenlaste oma. Ateena piirati sisse nii maalt kui merelt ja hävitati. Ateena Mereliit saadeti laiali. Järgnes Sparta ülemvõimu ajajärk, mis lõppes 371. a eKr, kui Teeba riik purustas spartalased.
Hellenismi periood (338-30 eKr). Sellest täpsemalt konspekti lõpus.
RIIK JA ÜHISKOND ptk. 15 (lk. 107-114)
Polis ehk linnriik koosnes asulast ja selle lähiümbrusest. Kodanikud valitsesid ja moodustasid kaitsejõu. Rahvakoosolekutest võisid osa võtta kõik kodanikud. Sellised polised olid demokraatlikud. Poliseid, kus domineerisid aristokraadid (kr. k parimate võim), nimetati aristokraatlikuteks. Polise elanikkond: 1. talupojad (enamus); 2. käsitöölised; 3. aristokraadid – olid maaomanikud, tihti tegelesid kaubandusega (enda otstarbeks), võimulolevate aristokraatide seast kerkib omavahelises võitluses aeg-ajalt esile ainuvalitseja – türann, kes võis küll rahvale meelepäraseid otsuseid teha, kuid kukutati tavaliselt rahulolematute poliitiliste rivaalide poolt. Lõpuks muutus kõigile vastumeelseks karmide meetodite tõttu. Türannia vältimiseks hakatakse paika panema riigielu reegleid; 4. orjad (olid väljastpoolt kreeka ühiskonda). Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Kreeklased kasutasid lahingurivi, mida nimetati faalanksiks.
Ateena. Asus Kesk-Kreekas Atika maakonnas . Riiki valitseti demokraatlikult. Kõik otsused langetati rahvakoosolekutel. Nende vaheaegadel korraldasid riigi elu 500-liikmeline nõukogu ja rohked riigiametnikud, kellest tähtsaimad olid 10 strateegi. Elanikkonnas kodanikud, naised ja orjad . Kodanikke ja mittekodanike tavaliselt võrdselt, mõnel perioodil mittekodanikke pisut rohkem. Tegeleti käsitöö ja kaubandusega. Ateena kuulus ka Ateena Mereliitu, mistõttu oli neil Kreeka polistest parim laevastik . Ateena hakkas demokraatlikuks muutuma alates aastast 594 eKr, kui riigimees Solon kärpis mõnel määral aristokraatia eesõigusi ja avas lihtkodanikele senisest suuremad võimalused riigiasjades kaasarääkimiseks. Kui aga riigi eesotsas seisis Perikles (5. saj keskel eKr), kujunes Ateenas välja kindlalt demokraatlik kord.
Sparta. Asus Lõuna-Kreeka Lakoonika maakonnas. Nad allutasid endale ka naabermaakonna Messeenia ja orjastasid selle. Elanikkonnas olid kodanikud (spartiaadid), vabad, kuid poliitiliste õigusteta perioigid (enamus Lakoonika talupoegi) ja Messeenia maakonna elanikud – orjad heloodid . Kodanike osakaal polises väga väike. Tegevusaladest oli tähtsaim harukordne elanike kasvatamise süsteem, millega kasvatati perfektseid sõdalasi. Seetõttu oli Spartal ka kogu Kreeka võimsaim maavägi. Riigikorraldus sarnane totalitarismile, kus võim on koondunud väikese hulga isikute kätte. Riiki juhtisid kaks päritava võimuga kuningat, kes olid väejuhid ja kõrgemad preestrid . Muudes valdkondades juhtis riiki 30-liikmeline vanemate nõukogu – geruusia. Riigiametnikest olid tähtsamad veel 5 efoori.
FILOSOOFIA JA TEADUS ptk. 19 (lk.135-140)
Maailmas toimuvat seletati ka kreeka ühiskonnas jumaliku tahtega, kuid selle kõrval (esimest korda maailma ajaloos!) püüti asju seletada nende sisemistest looduslikest põhjustest lähtuvalt, tekib filosoofia (kr. k phileo+ sophia = armastan +tarkus= tarkuse -armastus). Esimesed filosoofid tegelesid maailma seletamisega ja probleemiga, millest maailm on tehtud. Thales (6. saj eKr) uskus, et maailm on tehtud veest; tema õpilane Anaximandros uskus hoopis, et apeironist (meeleliselt tajumatu alge, millest kõik on tekkinud). Demokritos (5.-4. saj eKr) jällegi uskus, et maailm on tekkinud tühjusest ja aatomitest. Sofistid – (5. saj eKr) tarkuse ja kõnekunsti elukutselised õpetajad, kes hakkasid tegelema inimlikku käitumist puudutavate probleemidega. Nende tegevus oli tingitud ka Ateena demokraatias vajaliku kõne- ja vaidluskunsti vajadustest . Sofism – sõnade ja mõtete oskuslik väänamine ning kaval arutlus, kus kõik tundub korras olevat, kuid siiski ei ole.
Sokrates (469-399 eKr). Märksõnad: teadmised ja voorus. On öelnud: “ Filosoof ei pea mitte loodust uurima , vaid peab uurima inimhinge ja lahendama elulisi probleeme”; “Filosoofia on õpetus sellest, mis on hea ja mis on halb, mis on ilus ja mis on inetu, mis on tõde ja mis on eksimus”. Sokrates ei kirjutanud ühtki teost, vaid edastas oma mõtteid suulistel vestlustel. Erinevalt teistest sofistidest ei võtnud Sokrates oma õpilastelt tasu. Tema filosoofia peamine mõte oli vooruse olemuse mõistmine. Selle juures oli tähtis ka teadmine. Üksnes teadmine võimaldas voorust mõista.
Platon (427-347 eKr). Oli Sokratese õpilane. Pärit väga jõukast ja kuulsast suguvõsast (isa poolsest harust pärit ka Solon). Rajab Ateena lähedale filosoofiakooli – Akadeemia. Platoni juures tähtsad meeline ja ideede maailm. Meeline maailm – see, mida näeme ja katsume, muutub pidevalt, tekib ja hävib. Ideede maailm – see ei muutu, sest ideed on muutumatud. Temalt pärineb ka õpetus ideaalsest riigist (sarnaneb totalitarismile ja Sparta riigikorrale). Erinevalt Sokratesest kirjutab palju. Oma teostes esitab nii enda kui ka Sokratese tõekspidamisi nii, et vahel on Plantoni mõtteid Sokratese omadest raske eristada.
Aristoteles (384-322 eKr). Oli Platoni õpilane. On öelnud: “Vooruslikuks muudab inimene end oma hinge täiustades ise”; “Voorus on keskktee äärmuste vahel”. Oli Makedoonia Aleksandri õpilane 4 aastat. Asutas kooli Lykeionis, sellest nimest on tulnud lütseumi nimetus. Tema õpetuse puhul on tähtis mateeria ja olemus ehk vorm. Iga asja puhul on olemas mateeria (puitu on vaja laua materjaliks) ja olemus ehk vorm (puidul on vorm, et laud oleks laud). Aristotelese õpetus avaldas järeltulevatele põlvedele erakordselt suurt mõju. Hilisemal antiikajal ja eriti keskajal tunti kreeka klassikalist kultuuripärandit suurel määral just tema tööde kaudu.
Filosoofiast eralduvad konkreetsed teadusharud. Matemaatik Phytagoras (kellelt pärineb ka meile kõigile tuntud teoreem täisnurkse kolmnurga kaatetite ja hüpotenuusi vahekorrast (mingi porno vä?): c2=a2+b2) arvas , et kõik põhineb arvudel . Meditsiinist on tuntud Hippokratese vanne , mis kohustab arste igas olukorras ennastohverdavalt võitlema patsientide elu ja tervise eest. Sellest perioodist pärineb ka ajalookirjutiste algus, kui Herodotos , ajaloo isa, pani kirja esimese sellelaadse teose “Historia”.
HELLENISMIPERIOOD ptk. 20 lk. (141-146)
4. saj keskel eKr tugevneb Balkani poolsaare põhja osas kreeklaste sugulasrahva makedoonlaste riik. Nad austasid kreeka kultuuri ja võtsid selle eneste jaoks üle. Philippos II (valitses 359-336 eKr). Tema ajal sai Makedoonia omale väga tugeva sõjaväe. Võttis kasutusele uue lahingurivi – makedoonia faalanksi. Ta oskas Kreeka poliste omavahelistest tülidest kasu lõigata. Nii alistas ta Chaironeia lahingus 338. a eKr mitmete Kreeka poliste ühisväe. Lüüasaamise lõpptulemusena lõppes Kreeka poliste iseseisvusaeg. Aleksander Suur ( Sass The Great) (valitses 336-323 eKr) surus maha Kreeka poliste vastuhaku . Alustas oma sõjakäiku idamaadesse aastal 334 eKr (kestis kuni 325. a eKr). Võimsaim vastane on Pärsia. Aleksander vallutab Väike-Aasia, Foiniikia linnad ja Egiptuse (rajab viimasesse ka Aleksandria linna). Seejärel läheb tagasi läbi vallutatud alade ja suundub Pärsia vastu. Gaugamela lahingus (331 eKr) purustatakse Pärsia väed. Pärsia kuningas Dareios III põgeneb, kuid tapetakse omade poolt. Aleksander tapab lõpuks Dareiose mõrvari, sest usub, et kes on tapnud oma kuninga, see ei tohiks edasi elada. Edasi suundutakse Kesk- Aasiasse . Hävitades seal kõik vaenlased, tahab edasi minna veel Indiasse , kuid tema sõjavägi on väsinud ja nii pöördutakse tagasi. Uue maailmariigi pealinnaks saab Babülon. Maailmariigis soovis kreeka ja idamaade kombeid liita, ise hakkas järgima idamaade kombeid. Aastal 323 eKr jäi haigestus, jäi palevikku ja suri. Pärast Aleksandri surma laguneb riik tema väepealikutevahelises tülis kolmeks: Ptolemaiose riik (Egiptus), Seleukiidide riik (Seleukose järgi; Süüria ja Mesopotaamia ) ja Makedoonia riik (koos Kreekaga). Need olid kõik monarhide valitsetavad riigid (polis ja rahvakoosolek kaotasid tähtsuse), sõjavägi koosnes palgasõduritest. Kultuurielu edenes, kuid see sõltus valitsejate soosingust ja jäi kätte saadavaks ainult kitsale ringile.
Hellenismiperiood (323-30 eKr) – kreeka tsivilisatsiooni levimine Lähis-Ida maades, mille kultuur omakorda mõjutab kreeka kultuuri. Egiptuses, Väike-Aasias ja Mesopotaamias tekkisid kreekapärased linnad. Nii segunes kreeka ja idamaade kultuur.
Aleksandriasse rajati muusade tempel ja sinna juurde raamatukogu, mis sisaldas peagi enam-vähem kogu kreeka kirjasõna. Samal ajal polnud Aleksandria ainus kultuuri- ja teaduskeskus: Väike-Aasias sai järjest tähtsamaks Pergamon, Kreekas aga püsis jätkuvalt esiplaanil Ateena.
Teater kaotas hellenismiperioodil oma senise tähtsuse. Jätkus küll tragöödiate ja komöödiate kirjutamine, kuid nende traditsioonilised teemad vahetusid. Teatri taandudes tõusis uuesti esiplaanile luule. Kuna tähtsaim luulekeskus oli Aleksandria, tuntaksegi hellenistlikku poeesiat peamiselt Aleksandria luule nime all.
Ka filosoofia elas läbi muutusi. Nüüd jurdlesid filosoofid selle üle, kuidas võiks inimene saatuse heitlikusest hoolimata jõuda õnne ja hingerahuni. Filosoofia tähelepanu pöördus ühiskondlikelt probleemidelt inimeste isiklikele hingevajadustele. Kujunes välja mitu mõjukat filosoofiakoolkonda. Epikuros ja tema järgijad uskusid, et kuna kõik koosneb aatomitest ja surm tähendab vaid inimese hingeaatomite ahela lagunemist, siis pole mõtet seda karta. Tuleb vaid surmahirmust üle saada ja inimene leiabki hingerahu. Suurema populaarsuse saavutas aga teine koolkond – stoitsism . Stoikute meelest toimis maailm õiglase ja vääramatu jumaliku korra järgi. Kõik oli jumalatest ja saatusest ette määratud ning saatusele vastuhakkamine seega halb ja mõttetu.
Hellenistlikul perioodil toimus teadusharude süvenev eraldumine filosoofiast. Pikka aega Aleksandria raamatukogu juhtinud Eratosthenes oli mitmekülgne teadlane . Ta arvutas välja Maa ligikaudse ümbermõõdu ( meridiaani pikkuse) ja koostas varasemat Kreeka ajalugu hõlmava kronoloogilise süsteemi. Sitsiiliast pärit matemaatik, füüsik ja leiutaja Archimedes aga formuleeris muu hulgas hüdrostaatika seaduse. Veel on kuulsad nn Archimedese kruvi ja paljud tema sõjatehnilised seadmed – kivi- ja nooleheitjad.
Hellenismiperioodi astronoomidele oli enesestmõistetavalt selge, et Maa on kerakujuline. Üks tolle aja astronoome, Aristarchos, aga esitas ajaloos esimesena heliotsentrilise (päikesekeskse) maailmapildi. Ta väitis, et Päike ja tähed seisavad paigal, Maa koos muude planeetidega tiirleb ümber Päikese. Paraku ei leidnud tema teooria pooldajaid ja langes varsti unustusse (mõnusad tropid!).
Religioonis segunesid kreeka jumalad teiste jumalatega, sest paljud leidsid oma jumalatel ühisjooni kreeka omadega. Hellenismiperioodil sai Vahemeremaade kõige populaarsemaks jumaluseks Isis . Hellenismiperioodi religioon oli seega Kreeka ja Idamaade traditsiooniliste uskumuste omanäoline sulam .
3