Kreeta-Mükeene ajalugu (0)

§13 Kreeta -Mükeene kultuur (2000-1100 eKr)
Kreeka varaseim periood 2. at eKr Kreeta-Mükeene kultuur, mis jaguneb kaheks: Minose kultuur Kreeta saarel (2000-1400 eKr) ja Mükeene kultuur Kreeka mandril (1600-1100 eKr). TV TABEL LK. 45.
Kreeta-Mükeene usundis austati eelköige jumalannasid, neile ohverdati loomi (härjad), korraldati rongkäike ja tantsudega pidustusi. Lineaarkirjas B leidub sanaseid nimesid hilisemate Kreeka jumalatega .
Kreetalaste lossimajandus sarnaneb sumerite ja egiplaste eluasemega (kindlustamata), samas ei ole nende kiri üldse sarnane. Kreeklased vötsid arvatavasti kreetalaste materiaalse kultuuri üle, muutes selle kohaseks söjakale kultuurile ja meelelaadile. Kreeta-Mükeene ajastu tähistab Euroopa tsivilisatsiooni algust. Teadmata asjaoludel see kultuur hävis.
§14 Tume ajajärk (1100-800 eKr).
Peale Egeuse kultuuri löppu hävis köik: lossid, kiri, rahvaarv, välissuhted. Sellest perioodist on väga vähe teada, mistöttu seda nimetatakse tumedaks ajajärguks. Kuid selle perioodil algas rauaaeg – törjuti pronks ja vask.
Arhailine ajajärk (800-600 eKr).
8. saj eKr hakkasid Kreekas taas kujunema köik pöhilised tsivilisatsiooni tunnused:

• Varasnduslik kihistumine : esile kerkis aristokraatia (rikas ja möjukas ülemkiht);
  
• Riikluse arenemine: linnade teke, kolooniad (vähe metalli, pölluharimiseks maad  edenes kaubavahetus), seaduste üleskirjutamine, tihedad välissidemed (idamaad), rahaks höbemündid, üksteisest söltumatud linnriigid ( Sparta , Korintos, Ateena , Mileetos, Sürakuusa)
  
• Kirja olemasolu: kreeka alfabeedi loomine
  
• Vaimne tegevus: Homerose eeposed ( Ilias , Odysseia), religioonikeskused (Delfi, Olümpia), olümpiamöngud (776, usu- ja spordiüritus).
  

barbar – mittehellen, kes räägib arusaamatut keelt
Kreeka uus tsivilisatsioon erines Kreeta-Mükeene ajajärgu poolest:

• ühiskonna- ja riigikorraldus oli vähem reglementeeritud ja tsentraliseeritud, st lossivalduste asemel tekkinud linnriikides oli vöimalus ka rahval riigi korralduses kaasa rääkida.
  
• riigiasjade vahetul korraldamisel ei kasutatud kirja sellises ulatuses nagu varem lossides lineaarkirja.
  

Kreek-Pärsia söjad
Pärsi riik (kujunes 6. saj eKr) vallutas Väike- Aasia lääneranniku, kus olid ka hellenite linnad. Asusid vallutama Kreekat. Toimusid järgnevad lahingud:

Maratoni lahing, 490 eKr, kui Pärsia kuningas Dareios saatis oma laevastiku üle egeuse mere Ateena vastu. Kreeklased vöitsid.

Termopüüli lahingus, 480 eKr, tungis Dareiose järglane Xerxes, kes liikus foiniikia laevastiku toetusel piki Egeuse mere pöhjarannikut, vallutades Pöhja- ning Kesk-Kreeka.

Salamise merelahing , 480 eKr, kus kreeklased said otsustav vöidu.

Plataia lahing, 479 eKr, spartalaste juhutud nii maa- kui k merelahingus said nad vöidu. Söjategevus kandus Väike- Aasiasse , saavutades ka seal söltumatuse.
Klassikaline ajajärk (500-338 eKr)
Pärsia södadele järgne s Kreeka tsivilisatsiooni hiilgeaeg. Sel perioodil kerkis Kreeka linnriikide seast esile kaks – Sparta ja Ateena. Sparta, mida iseloomustas range söjaline iseloomustus kerkis juba Pärsia södade ajal esile. Tema tugevuseks oli jalavägi. Peloponnesose Liit – Löuna-Kreeka riigid, mis toetused söjaliselt eeskätt maaväele. Ateena oli demokraatlik riik, mille sise- ja välispoliitikat suunas ning kujundas pikka aega silmapaistev riigimees Perikles . Ateenast sai kaubandus- ja kultuurikeskus. Tema tugevus oli laevastik . Ateena Mereliit – Egeuse mere rannikul ja saartel paiknevad linnriigid, mis oli rajatud Pärsia vastaseks vöitluseks. Peloponnesose söja tagajärjel, Ateena ja Sparta vahel, kaotas köik Ateena, sestSparta oli sölminud suhte Pärsiaga, et too toetaks riiki rahaliselt, saades tugeva laevastiku. Ateenast sai Spart söltlane. Sparta ülemvöimuga anti Egeuse mere läänerannik pärslastele tagasi. Loodi Sparta-vastane liit. Ta kaotas ja esile kerkis Teeba riik. Lahing toimus 371 eKr, millega teebalased tegid Sparta ülemvöimule löpu.
Makedoonia töus ja klassikalise ajajärgu löpp
Makedoonlased olid kreeklastega lähedane sugulasrahvas – nad osalesid olümpiamängudel ja nende ülikkonna seas levisid kreeka kultuur, keel, kombed. Makedoonia kuninga Philippos II valitsusajal muutus Makedoonia Balkani riikudele ohtlikuks. Philippos ei astunud nendega küll otsesesse lahingusse, olles kellegi liitlane, saades kreeklastelt isegi poolehoidu. Makedoonia peamiseks vastuhakkajaks oli Ateena, eesotsas riigi- ja könemees Demosthenes , kes väitis, et Philippos tahab hoopiski kreeklasi orjastada. Loodi Kreeka liiduvägi Chaironeia, kuid see sai 338 eKr lüüa, millega löppes Kreeka linnriikide iseseisvus ja ka klassikaline ajajärk. Algas hellenismiperiood (§20)
§15 Riik ja ühiskond
polis – kreeka linnriik , mis koosnes kesksest asulast ja selle lähiümbrusest. Elanikkond oli väike. Linnriiki valitsesid ja ka kaitsejöu moodustasid kodanikud. Kodanikud oli meessoost pöliselanikud, kes suutis oma linnriiki kaitsta. Köik kodanikud osalesid rahvakoosolekul, mis oli ka tähtsaim vöimuorgan. Selle otsust loeti üldjuhul löplikuks. Rahvakoosoleku körval eksisteeris ka rikastest ja suursugustest meestest koosnev nöukogu. Paljudes polistes etendas nöukogu tähtsamat rolli kui rahvakoosolek, mis kiitis vaid nöukogu otsuseid heaks. Nöukogu täitis ka körgema kohtukoja ülesannet. Rahvakoosolek valis igal aastal riigiametnikud , kelle ülesandeks oil juhtida polise söjaväge ja korraldada igapäevaelu. Riiki, milles domineeris rikaste ja suursuguste kodanikekiht, nimetasid kreeklased aristokraatlikuks. Aristokraatlikuks valistemisvormis kuulus vöim aristokraatidele, rahvakoosolekul puudus reaalne vöim. Söjaväe pöhijöud oli raskerelvastuses jalaväel. Lahingus paigutati see pikkadesse sirgetesse ridadesse üksteise selja taha. See oli kreeka tüüpiline lahingurivi – faalanks. See liikus rütmiliste vilepillide saatel vaenlasele vastu. Linnriik oli söltumatu, omavalitsusel ja omakaitsel pöhinev kodanike kollektiiv. Riigiasjade otsustamine ja maa kaitsmine tugevdasid kodanike ühtsust.
Ühiskonna struktuur:

Talupojad – jöukamad neist said oma majapidamisega ise toime, nad moodustasid suurema osa polise söjaväest ja olid ka kodanimud. Aga oli ka virelevaid pöllumehi, kes vötsid liiga suuri laene, mida nad ei suutnud ära maksta – kaotasid kodanikuöigused. Ülemkiht sai jöukamaks ja söjavägi vähenes.

Käsitöölised (linnaelanikkond) – nad pidasid väiksemaid töökodasid hankides iga päevast elatist endale ja perele. Madala sotsiaalse positsiooni töttu ei saanud nad kodanike öigusi.

Aristokraadid – auväärse päritoluga suurmaaomanikud, kelle pölde harisid orjad ja söltlased.
türann – ainuvalitseja
SPARTA JA ATEENA TABEL, TV LK 50
Solon – Ateena riigimees, poeet ja seadusandja, kes kärpis aristokraatia eesöigusija avas lihtkodanikele senisest suuremad vöimalused riigiasjade kaasarääkimisel.
Klassikalises Kreekas oli orjanduslik kord. Orjad olid völgade katteks orjusesse müüdud vöi linnriikide omavahelistes södades vangi langenud kreeklased kui ka vöörsilt sisseostetud barbarid . Orje kasutati peaaegu köikjal, kuid need ei moodustanud pöhilist tööjöudu. Orje käsitati kui omanikuvara, millega too vöis oma suva järgi ümber käia. Orja tapmist peeti küll taunitavaks, kuid karistust sellele ei järgnenud. Tänu orjadele jäi kreeka kodanikel kurnavam töö tegemata. Niisiis oli orjatöö ja kodanike vabadusel pöhinev riigikorraldus Kreeka polistes omavahel lahutamatult seotud.
§16
Linn ja maa
Kreeka riikide ühiskond oli linnaline. Tavaliselt paiknes linn kaljunukile rajatud kindluse – akropoli jalamil. Nii all-linnas kui ka akropolil paiknes jumalate templeid, tegelik linnasüda oli koosoleku- ja turuplats – agoraa. Linnamajd olid enamasti kivivundamendile rajatud ühe- vöi kahekorruselised pöletamata tellisest ehitised. Neil oli siseöu, mille kaudu pääses ümbritsevatesse külalis- ja eluruumidesse ning ka ülakorrusele, st siseöu oli kogu majapidamise ja pere-elu keskkohaks. Maja köige esinduslikum ruum – külalistetoa otstarvet täitev andreion (meeste ruum) – paiknes tavaliselt öue tänavapoolses küljes. Linnamüüridest väljapoole jäid külad, talupoegade viljapöllud, oliivi - ja viinamarjadeistandused ning aristokraatide ühked maamajad. Äärealad ei olnud linnast kaugel, mistöttu olid ka maaelanikud linnaga tihedalt seotud.
Riietus ja toit
Köige tavalisem kreeklaste riideese oli napilt pölvini ulatuv ölgadelt kinnitatud ja sageli vööga kokkutömmatud kitoon , mida kandsid nii mehed kui ka naised. Külmema ilma puhul tömmati selle peale paksem üleriie – himation, mida vöis ka paljal ihul kanda. Pükse kandsid ainult barbarid. Jalatsiteks olid sandaalid. Peamine toit oli puu- ja köögiviiljad, sealhulgas eriti küüslauk ja soolatud (vaesemad) ja toores kala. Liha ei söödud. Nii kastmena kui ka küpsetamiseks kasutati oliiviöli, kooke maitsestati meega, joodi kitse- ja lehmapiima ning valmistati juustu. Peamine jook oli veega lahjendatud vein.
Aristokraatlik eluviis
Kreeka tsivilisatsioon avaneb meile eeskätt aristokraatide pilgu läbi ning seega on ka nende igapäevane elu meile lihtkodanike omast märgatavalt paremini tunda. Kreeka aristokraatia seas oli sügavalt juurdunud konkurentsivaim. Kujunesid omavahel vöistlevad aristokraatlikud söpruskonnad. Suurel määral aitasid söpruskona liita ühised kodused pidusöögid – sümpoosionid (koosjoomingud). Külalised kogunesid söpriskonna ühe liikme majas andreionisse, kus heitsid piki sinaääri asetsevale lavatsile. Igal lavatsil külitas kaks meest. Sümpoosion oli meeste omavaheline koosviibimine, naised ei tohtinud seal olla. Lavatsiteeette seati madalad lauakesed toiduga, ruumi keskele laia suuga veinisegamisnöu – kraater. Orjad kandsid neile tidud, joogid ette, oli pillimängjad ja tantsjannad. Sümpoosionitel tehti tähtsaid poliitilisis plaane ja sölmiti vastastikkuseid kokkuleppeid, vaieldi moraali-, usu- ja filosoofiaprobleemide üle, kanti ette vastloodud luule- ja proosateoseid.
Sport
Ilusat treenitud keha hinati Kreekas väga körgelt. Nii sai sprdist aristokraatide igapäevane tegevusala . Kreeklased sportisid alasti. Seetöttu nimetati spordiväljakut ning pesemis - ja riietusruume gümnaasioniks (alastioleku koht). Enamati lülitati vöistlused ühe vöi teise usupidustuse programmi. Aja jooksul kerkisid möned rohkem esile ning muutusid ülekreekaliseks. Tähtsaim neist on olümpiamängud – iga nelaj aasta tagant Zeusi auks peetud pidustused. Osalesid hellenid , barbaritel ja naistel oli see keelatud. Vöistlusprogrammis oli: jooksudistantse, maadlus, rusikavöitlus, kahe viimase kombineeritud vöistlus, viievöistlus ( jooks , odvise, kettaheide , hoota kaugushüpe, maadlus) ning nelja hobusekaarikute vöidusöit. Sela loeti osalejaks kaarikuomanikke, mitte juhte. Köige prestiižsemaks peeti lühimat jooksudistantsi – staadionijooksu, 192 meetrit. Olümpiamängudel ohverdati ka jumalatele (tule süütas staadionijooksu vöitja), vöistlesid trompetiouhujad, teadete kuulutajad. Et midagi ei takistaks seda üritust, kehtis olümpiarahu: Olümpias ei tohtinud relva kanda ega kellegi sissepääsu relva jöul takistada. Varasest ajast peeti arvet vöitjate üle. See vöimaldas 5. saj eKr koostada olümpiavöitjate nimekirja, mida pärast täiendati. Peagi sai aastasse 776 eKr tagasi ulatuv nimekiri kreeklaste ajaarvamise aluseks.
Abielu ja perekond
Naistel puudus kodanikeöigus ja iseseisvus. Nad allusid meestele (abikaasa, ise, sugulane). Abielu oli oli kokkulepe peigmehe ja tema tulevase äia vahel, mille kohaselt naine siirdus isa käe ast mehe eestkoste alla. 30-40-aastane mees vöttis naiseks 15-aastase tüdruku. Varanduslik leping määras kindlaks pruudi kaasavara , mis oli vöimalik ka tagastada, kui toimus lahutus, mis samuti lepiti kokku. Abielu pöhieesmärk oli hankida seaduslikke järglasi ja poliitiliste sidemete sölmimine. Armastutst ei pruukinud mehe ja naisee vahel olla. Mehed olid tihti kodust ära – rahvakoosolekutel, nöukogudel, sümpoosionidel, sportimas. Naised aga pidid olema kodus, kasvatama lapsi ja hoidma majapidamist korras. Naine pidi jääma monogaamseks, kuid mehed ei pidanud, omades suhteid hetääriga – kaaslanna. Eelnev oli aristokraaatide kohta. Lihtrahva perekonnas puutusid naine ja mees rohkem kokku ja tekkis tugevam sümpaatia. Kuid mees oli ikkagi naise eestkostja .
Homoseksuaalne armastus
Homoseksuaalset suhet nimetati pederastiaks (poistearmastus). See oli täiesti normaalne kui vanem mees ja poiss olid omavahel sutes, samas nad vöisid olla abielus ning kohtuda ka hetääriga. Seda suhet on kajastatud luules ja ka vaasimaalidel. Oli ka naistevahelisi suhteid, mida ilmnes palju Lesbose saarel, sh peotess Sappho , siis nimetati seda lesbiliseks armastuseks. See kehtis aristokraatide seas, lihtrahvas pidas seda isegi taunitav. Häbiväärne oli poiste homoseksuaalne prostitutsioon, mille eest vöeti ka kodanikuöigused ära.
§17 Usk
Kreeka usund oli polüetistlik loodususund, jumalad olid antropomorfsed (neil olid inimlikud puudused – kadedus, ahnus jne). Nende elupaik oli Olümpose mägi Kreeka pöhjapiiril. saatür ja sileen – kitsejalgsed ja hobuse sabaga olevused, kellega Dionysos ringi rändas Hesiodos „Jumalate pölvnemine“ (7 saj eKr). Sajapealine tuldpurskav madu – Typhon. titaan – Gaia ja Uranose järeltulija
Inimkonna tekkimine
Promotheus varastas tule Olümpose mäelt, seepärast Zeus karistuseks käskis ta Kaukasusesse kalj külge aheldada ja saatis kotka iga päev tema maksa nokkima. Inimestele tasus Zeus kätte sellega, et ta läkitas maailma Pandora – imekauni, kuid pahelise naise, kellest on alguse saanud köik inimkonna hädad.
Pühamud, preestrid
Tüüpiline kreeka pühamu koosnes templist ja selle juures olevast altarist – madal, enamsti kividest laotud alus, kus sai jumalatele ohvreid tuua. Jumalatega vöis suhelda, neile ohvreid tuua ja neilt vastutasuks soosingut paluda iga inimene. Pühamutes olid jumalate teenimiseks ametis preestrid ja preestrinnad. Möne pühamu jaoks valiti preestrid iga-aastase riigiametnikena, teisal pärinesd nad kindlatest aristokraatlikest suguvösadest. Mölemal juhul olid nad terve linnriigi volitatud esindajad, kes pidid kogukonna nimel pühamu eest hoolitsema ja ohvritalitusi läbiviima. Preestrid ei moodustanud omaette seisust, vaid elsid harilike kodanike elu. Peamiseks ohvriloomaks olid veised, kitsed , lambad, sead. Usuti, et suits valmistab jumalatele heameelt. Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitu usupidustust. Pidustuste programmi keskne osa oli rongkäik, mis kulges lärmakalt pühamu juurde. Tihti peeti pidustustel ka vöistlusi.
Delfi oraakel
Kreekas olid eraldi pühamud, kus käidi jumalatelt tuleviku kohta selgust küsimas. Neid paiku, ennustajaid ja ennustusi nimetatakse oraakliteks. Kuulsaim on Apolloni tempel Delfis Kesk-Kreekas Parnassose jalamil. Müüdi järgi tappis Apollon lohemao nimega Python , mistöttu preestrinnast ennustajat kutsutakse püütiaks. Alati ei saadud ennustusest aru, kuid see oli juba surelike endi süü. Surmajärgsus
Kreeklased panid röhku peamiselt siinpoolsele elule. Arvati, et surnute riik asub maa all, kuid sinna vöib pääseda maailma ümbritsevat Okeanose jöge mööda purjetades. Surnute riiki piirab allmaailmajögi Acheron, millest paadimees Charon hingi höberaha eest üle viib. Seetöttu pandi surnutele höbemünt suhu . Allmaailmas elasid surnud röömutult, tahteta ja mäluta varjudena, aga midagi erilist karta pole.
Müsteeriumid
Ebamäärase surmajärgsusega tekkisid ka teist laadi ettekujutused. Need levisid eeskätt müsteeriumitega – laiema üldsuse eest varjatud jumalateenistused. Nendel vöis osaleda vaid kindla pühitsusrituaali läbiteinud inimesed. Üks tuntumaid on jumalanna Demeteri auks peetud Eleusise müsteeriumid. Orpheuse müsteeriumi kohaselt taheti, et hing ei peaks enam pärast ühe keha surma teise kehasse minema. Orpheus oli müütiline laulik, kes olevatinimesi öpetanud müsteeriumide pidamist.
§18 Kiri, haridus , kirjandus, teater
Kiri
alfabeet – kreeka tähestik, nime sanud seitähtede järgi (alfa, beeta) See vöttis eeskuju foiniikia tähestikust. Kirjatüüp on tähestikkiri. Tekkeaeg umbes 800 eKr. Koosneb 24 tähemärgist. Uuendus foiniikia tähestikule: löid täishäälikumärgid. Tähestik vöimaldab köiki könehäälikuid järjekorras üles kirjutada. Kreeka tähestik  ladina tähestik (roomlased, selle alusel on loodud enamik euroopa tähestikke)  slaavi tähestik ehk kirilsa (loodi 8. saj pKr)  vene tähestik
Kirjandus
Kreekas oli suur osa rahvast kirjoskajaid. Koole pidasid üleval linnad. Öpetajad olid vastavalt haritud inimene, kes sai linnalt palka. Ülikute lapsed omandasid alghariduse kodus, öpetajateks paidagoogog ehk pedagoog (laste juhtija ), jöukates perekondades koduöpetajad. Sofist on öpetlane, enamustel olid erakoolid, tasulised akadeemiad, kus öppisid ülikute lapsed. Öppeained olid: lugemine, kirjutamine, muusika , gümnastika (vöimlemine), retoorika (könekunst), dialektika (vaidlemiskunst), aritmeetika (körgemas kooliastmes) ja loogika.
HOMEROS (pimelaulik) kirjutas kaks eepost – „Ilias“ (Troojast) ja „Odysseia“ ( Odysseuse seiklused), värsimöödus – heksameeter . Esimene on kangelaslugu , söja ja vöitluste eepes. Teine jutustab rohkem inimeste elust, kuidas Odysseus koju läks. Mölema keskseks teemaks on Trooja söda.
Teater
Teatrietendus – draama (tegevus) oli välja kasvanud Dionysosele pühendatud koorilaulludest. Etendused toimusid teatris. Teatri osad: orkestra – näiteplats, theatron – vaatamise koht, skenee – taustdekoratsioon, proskeneenion – eeslava. Tragöödiavöistlus ehk suur dionüüsia oli pidustus , kus omavahel vöistlesid uued tragöödianäidendid. Vöistlustules olid 3 autorit ja ühe koomilise satüürdraamaga. Vana- Atika komöödia naeruvääristab inimesi, kus keelepruuk oli vaba, rövetsemine ja erootilised naljad kuulusid asja juurde. Käsitletakse kaasaega. Erilise pilke alla langesid vöimukandjad, nt Perikles. Enamasti käsitlesid tragöödiad inimeste ja jumalate vahekorda, püüdes leida vastust küsimusele, kuidas peaksid surelikud möistma jumalatest seatud maailmakorda ja kuidas käituma, et jumalad ei vihastaks ega saadaks hukatust inimesele endale vöi kogu riigile. Aischylos „Oresteia“ ja Sophokles „Kuningas Oidipus “.
§19 Filosoofia ja teadus
Filosoofia tuleneb kahest vanakreekakeelsest sönast PHILIO – armastus ja SOPHIA – tarkus. Filosoofia on tedus, mis tegeleb köige üldisemate probleemidega, nt kuidas on maailm ja kogu loodus tekkinud; inimeste ja jumalate vaheline suhe; inimese koht ühiskonnas; milline on öiglane riigikord ; kasvatusprobleemid jne.
TV. LK 60 TABEL
sofistika – esimene filosoofiline suund, mis hakkas elufilosoofiat teoreetiliselt arutlema ja traditsioonilisi töekspidamisi vaidlustama Sofistlike vaadete rakendamine poliitikas töi kaasa probleeme, mistöttu tekitasd sofistlikud seisukohad tösise opositsiooni. Sofistide vastu astus välja üks kuulsamaid Ateena filosoofe – Sokrates . Ta ei kirjutanud oma ülestähendusi ega vötnud ka oma öpilastelt tasu. Sokrates leidis, et sofistid petavad oma öpilasi: nad väidavad, et öpetavad voorust , kuid Sokratese arvetes ei tea ned, mida see üldse tähendab. Vooruse olemuse möistmine ongi Sokratese arvates filosoofia peamine möte. Sokratese veendumuse kohaselt oli öpetaja kohus üksnes öpialse juhatmine, asja möistmiseni pidi öpilane jöudma ise. Sokrates suhtus üsna halvustavlt Ateena demokraatlikku riigikorda. Riiki valitsesid vöhikud ja demokraatlik riik polnud vooruslik. Sokrates oli kuulekas kodanik, kuid mitte köik öpilased. Aasta 339 eKr süüdistati teda noorsoo rikkumises ning möisteti surma. Sokratese öpilane Platon , kes löi Ateena lähistele filosoofiakooli – Akadeemia, kirjutas nii enda kui ka oma öpetaja mötted üles dialoogidena – filosoofide möttevahetustena. Hüve idee möistmine oli Platoni veendumuse kohaselt filosoofia ülim eesmärk. Ideaalse riigi eesmärk oli kasvatada vooruslikke kodanikke ja tagada, et just nemad ja ainult nemad pääseksid riigi etteotsa . Reaalsetest riikidest ideaalile köige lähedasemaks Spartat. Platoni öpilane Aristoteles öppis Akadeemias ning hiljem asutas linnalähedases Lykeioni (=lütseum) gümnaasionis oma kooli. Tal oli erakordselt lai silmaring , käsitles köiki valdkondi, kus ta vöttis kokku oma eelkäijate teadmised, süstemateeris need ja kujundas nende alusel omaenese pöhjendatud ja sageli originaalsed seisukohad. Loogika vallas löi ta tervikliku öpetuse, kuidas teha olemasolevatest eeldustest lähtudes korrektseid ja vältida vigaseid järeldusi. Aristotelese öpetus püsib tänapäevani. Aristoteles vaidles Platonile vastu: tema meelest ei saanud ideid ja meeleorganitega tajutavat lahutada eraldiseisvateks assjadeks. Inimene oli Aristotelese meelest riiklik elusolend, kes peab leidma äärmuste vahel kesktee . Üksikisiku puhul tähendas see vastandlike omaduste tasakaalu, riigielus tuli hoiduda liiga rangest aristokraatiast ja ülemäärasest demokraatiast. Ideaalseks pidas ta sellist riiki, kus kodanikuöigused kuuluksid eeskätt keskmise jöukusega elanikkonnale.
§20 Hellenismiperiood
Kreeka langes Makedoonia ülemvöimu alla aastal 338 eKr. Kui Makedoonia suurriigi rajaja Philippos II vandenöulaste käe läbi suri, hakkas Makedoonia riigi valitsejaks Aleksander Suur (valistses 336-323 eKr). Ta alistas Pärsia impeeriumi, kuid ei suutnud vallutada Indiat. Peale Aleksander Suure surma jagati tema hiigelriik kolmeks suuremaks osaks: Egiptus, Seleukiidide riik ja Makedoonia (sh Kreeka). Need kolm riiki olid alatasa söjajalal. Kreeklased hakkasid välja rändama Euroopast Lähis-Idasse. Tähtsamateks linnadeks kujunesid Aleksandria Egiptuses, Antiookia Süürias ja Pergamon Väike-Aasias. Nii omandas Vahemere idaosa rannikuala varsti üsna kreekapärase üldilme. Nii pani Aleksander Suure vallutusretked aluse uuele ajajärgule – hellenismiperiood (323-30 eKr). Seda ajastut kujundas Kreka kultuur Lähis-Ida maid ja natuke ka vastupidi.
Muutused Kreekas hellenismiajastul:

Riigikorralduses: Suurriikide valitsejateks said piiramatu vöimuga makodoonlastest monarhid. Linnad olid tähtsad käsitöö ja kaubanduse keskused. Ulatuslik orjapidamine. Pöhimötteliselt säilis vana poliitiline korraldus, kuid tähtsamad asjad otsustas ikkagi monarh .

Söjaväekorralduses: Söjvägi ei koosnenud enab vabatahtlikest linnakodanikest, vaid värvatud palgasöduritest, kes elasid omaette söjaväeasulas.

Kultuurielus: Teadus- ja kultuurikeskused oli Aleksandria (Museioni raamatukogu – Apolloni haldjatele pühendatud tempel), Pergamon, Ateena.

Kirjanduses: Tragöödiad asendusid komöödiatega (stereotüüpsed karekterid ja süzeed), kuid teatri tähtsus vähenes. Esile kerkis Aleksandria luule, mis oli suunatud erudeeritud inimestele, selles polnud sügavat sisu, pakkus ainult naudingut.

Filosoofias: Filosoofia tähelapanu pöördus ühiskondlikelt probleemidelt inimeste isiklikele hingevajadustele. Tekkisid mitu filosoofilist koolkonda . Epikuros ja tema järgijad uskusid, et kuna köik koosneb aatomitest ja surm tähendab vaid inimese hingeaatomite ahela lagunemist, siis pole mötet surma karta. Kui saadakse surmahirmust üle ja nauditakse möistlikult elu, saavutab inimene hingerahu. Teine koolkond oli stoitism (rajajaks Zenon ), kes uskusid, et köik oli jumalatest ja saatusest ette määratud ning saatusele vastuhakkamine on halb ja möttetu. Köigepealt tuli oma hirmudest lahti saada, sest need ei lase saatusega leppida. Mölemad röhutasid, et filosoofia aitab muredest ja hirmust vabaks saada.

Teadus: Teadus ei püsinud enam samas raamis filosoofiaga , iga teadusharu süvenes eraldi. Eratosthenes – Aleksandria raamatukogu juht, arvutas Maa meridiaani , koostas Kreeka ajaloo kronoloogia / Eukleides – matemaatik , kes koostas teos „Elemendid“, kus ta sönastas elementaargeomeetria pöhialused / Archimedes – Sitsiiliast pärit matemaatik, füüsik ja leiutaja, kes formuleeris hüdrostaatika (kehade veeväljasurve) seaduse, leiutas tiguülekande, mis leidis kasutust veetöstukina ja söjatehnilised seadmed – kivi- ja nooleheitja / Aristarchos – astronoom, kes esitas heliotsentrilise (päikesekeskse) maapildi – maa liigub ja köik muu seisab / idamaine astroloogia , 12 soidiaagimärki, horoskoop

Religioonis: Ülelinnalised usupidustused muutusid isiklikku kontakti pakkuvad müsteeriumiks. Kreeka panteon (jumalate süsteem) sulandus idamaade usundiga.
§21 Kunst
Arhitektuur
Kreeka templeid hakati rajama 1.at eKr. Need ehitati kivist, enemasti marmorist ja sidumiseks ei kasutatud mitte mörti vaid metallist klambreid. Hoone pöhiplaan on piklik, on kahe sambaga eeskoda (portikus). Kaugvaates möjub tempel monumentaalselt, lähivaates aga völub oma skulptuuride ja muude detailide kaunidusega. Tempel ehitati körgemale kohale ja enamasti kolmeastmelisele alusele ( Mesopotaamia ). Tavaliselt olid sammaste arvud tempils 13+6 ja 17+8. (6*2+1) Sammas koosneb kolmest osast: baas, tüves ja kapiteel . Vertikaalsed sambasüvendid on kannelüürid ja sammastele toetuva talastiku ülemise osa kaunistus on friis . Templil on viilkatus. Kolmnurkne ala katuseviilide vahel, mis kaunistati ferjeefide vöi skulptuuridega, on frontoon. Siseruum – naos – jaotati sammaste abil enamasti komeks osaks. Puidust laes olid nelinurksed süvendid – kassetid. Valgus pääses templisse ainult uksest. Oli kolm erinevat stiili: dooria (raske ja lihtne, puudub baas, kapiteeliks kaks kivi, friis on kaks vaheldumisi erinevat plaati – vertikaalvaod ja reljeef), joonia (sale ja kerge vorm, kapiteel – rulli keeratud voluut ja munavööt, friis – reljeef) ja korintos (kapiteeli kaunistab akantuselehtedest jt taimeelementidest reljeef). Hellenistlikul ajastul tehti rohkem ilmalikke ehitisi . Pergamoni korrapärane linnaplaan , Aleksandria ette Pharose saarele püstitati 110 m tuletorn .
Ateena akropol
Periklese algatusel tehti see ehitis. Ühe juhina ja kunstnikuna osales selles töös kuulus Kreeka kujur Pheidias . Akropolo viis pidulik trepp ja sinna siseneti läbi mitmejärgulise väravehitise – propüleede, mille pöhjapoolses tiivas paiknes pildihoidla – pinakoteek. Akropolil asus joonia stiilis Nike tempel. Värava vastas seisis Pheidiase loodud Athena Promachose kuju ja selle läheduses tähtsaim ehitis Athena Prmachosele pühendatud dooria stiilis tempel Pathenon. Templi ehitasid Iktinos ja Kallikrates. Hilisem ehitis on Erechtheion, kus on sammasteks naiste kujud.
Skulptuur
Domineeris vabaplastika (igast küljest vaadeldav kuju), mida valmistati pronksist , hiljem marmorist. Arhailises skulptuuris oli tunda Egiptuse möju, ainuke arinevus oli nn alaline naeratus. Pöhiliselt tehti alasti meestekujusid kuroseid ja riietatud naistekujusid koresid. Kreeka skulptuur aga iseseisvus kiirest ja arenes realismi suunas. Juuste lokid muutusid loomulikumaks, naeratus asendus rahuliku ilmega , kujunes nn klassikaline näotüüp – kitsas nina laubaga ühel joonel , sügaval asetsevad silmad, väike täidlane suu. Klassikalisel ajal ehk körgajastul olid tuntumad skulptorid ja teosed: Myron „ Kettaheitja “ (asend on ilmekas ja dünaamiline, tundeid ei tohi näidata), Polykleitos „ Odakandja “, teos „ Kaanon “ (tähtis on lihaste modellering, toetub ühele jalale , mis teeb keha nötkeks ja sisemiselt liikuvaks), Pheidias Athena ja Zeusi kuju (puust skulptuuri juuste- ja riideosa katsid kuldplaadid, paljad kehaosad elevandiluu). Hellenismi ajajärgul uuriti inimisiksust ja tema tundeid. Näiteks Lysippos Aleksander Suure portree, kus teda kujutati pigem jumalana, kuid samas kujutati nägu väga töepäraselt. Üha rohkem hakati ka naisi kujutama. Esimene oli Praxitelese Aphrodite alastikuju.
Maalikunst
Kreekas tehti palju vaasimaale. Üks kaunimaid vaase on kahesangaline veinisäilitusnöu anforat. Eristati kahte vaasimaali stiili:

Mustafiguuriline stiil – punakaspruunile vaasi pinnale maaliti musta värviga figuur , detailid olid punased, sest need kraabiti hiljem (kuni 6. saj eKr)

Punasefiguuriline stiil – taust värviti mustaks, jättes figuurikohad katmata (punased), detailid kanti musta värviga peale (alates 530 eKr)