KAUBANDUSE ARENG EESTIS II MAAILMASÕJAJÄRGSETEL AASTATEL 1940-1960 (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
K11

KAUBANDUSE ARENG EESTIS II MAAILMASÕJAJÄRGSETEL AASTATEL 1940-1960
Referaat
Õppejõud: Heve Kirikal
Mõdriku
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1 AASTAD 1940 JA 1941 4
2 AASTAD 1941 KUNI 1945 8
3 AASTAD 1946 KUNI 1950 14
4 AASTAD 1951 KUNI 1955 16
5 AASTAD 1956 KUNI 1958 20
6 AASTAD 1959 – 1960 23
KOKKUVÕTE 24
KASUTATUD KIRJANDUS 25

SISSEJUHATUS

Referaat koosneb kuuest peatükist, mis kajastavad Eesti kaubanduse arengut aastatel 1940 – 1960. Iga peatükk käsitleb tähtsamaid kaubanduse ajaloo sündmusi.
Esimene peatükk käsitleb kaubanduse arengut aastatel 1940 – 1941, kui kehtestati nõukogude võim ning kaubandus sotsialiseeriti.
Teine peatükk käsitleb kaubanduse arengut aastatel 1941 – 1945 ja samas iseloomustab ka nõukogude kaubanduse laostumist.
Kolmas peatükk käsitleb aastaid 1946 – 1950 ning neljas peatükk aastaid 1951 - 1955, mis kirjeldavad aga kaubanduse arengu edukust .
Viies peatükk, mis käsitleb aastaid 1956 – 1958 ja kuues peatükk, mis kirjeldab aastaid 1958 – 1960, võtavad kokku jae- ja hulgikaubanduse arengu.

1 AASTAD 1940 JA 1941

1940. aastal Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit kehtestas nõukogude võimu. Kogu kaubandus korraldati ümber ehk siis kapitalistliku kaubanduse muutmine sotsialistlikuks , nõukogude kaubanduseks. Nõukogude kaubanduse väljakujundamine Eesti NSV-s toimus nii riikliku kaubanduskanali loomise kui ka kodanliku kooperatiivkaubanduse ümberkujundamise teel nõukogulikuks kooperatiivkaubanduseks. Valitsus moodustati eesotsas Johannes Vares Barbarusega. 21. juunil valitud Riigituumast sai Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kõrgeim riigivõimuorgan. Uus võim natsionaliseeris kaubandusettevõtted ning samuti kuulutati maa üldrahvuslikuks omandiks.
Talurahvale kehtestati põllumjandussaaduste riigile müümise kohustused. Keskmiselt pidi talurahvas oma toodangust riiginormiks andma: teraviljast 18-20%, piimast 21-28%, munadest 15-30%, kartulist 6-10%, lihast 16-23%, villast 13-15%. Raha, mis saadi neist andmeist, moodustas talurahva sissetulekust vaid 4-6%.
Majandusministreeriumi juurde moodustati näiteks kaubanduse komitee.
1940.aasta augustis kehtestati kaubandusettevõtete tegevuse üle rahvakontroll. Sama aasta novembris kehtestati nõukogude valuutasüsteem.
1940. aastani oli kaubandusvõrk väga killustatud – enim oli toidu-, sega- ja pudukauplusi. Nõukogude võimu kehtestamisega viidi sisse rida muutusi. Tagamaks kaubanduse funktsioneerimine, valiti suuremates kaupluses valitsuse täievolilised esindajad (usaldusmehed) . Anti välja erakaubandust reguleerivaid õigusakte, mis puudutasid igapäevast kassaraha üleandmist panka, panga arvelt raha väljavõtmise piiramist.
1940. aastal juulis moodustati Kaubanduse Natsionaliseerimise Allkomitee. Vabariigi linnades ja maakondades määrati allkomitee esindajad, kelle kaasabil moodustati organid , mis kavandasid abinõud kaubandusettevõtete tegevuse kontrollimiseks ning nende natsionaliseerimiseks. Augustikuuks oli võetud 183 suuremat kaubandusettevõtet nõukogude võimu organite kontrolli alla. Pärast uue valitsuse moodustamist, eesotsas Johannes Lauristin , peatati allkomiteede tegevus.
Kaubanduse rahvakomissariks nimetati Henrik Allik , tema asetäitjaks Voldemar Jaanus ja Lazar Vsevior. 1941. aasta mais määrati kaubanduse rahvakomissari esimeseks asetäitjaks Konstantin Selivanov, teiseks asetäitjaks jäi L. Vseviov. Kaubanduse rahvakomissariaadi ülesandeks oli kaubanduse ümberkorraldamine ning põllumajandussaaduste varumise ja tootmisvahenditega varustamise korraldamine. Kaubanduse rahvakomissariaadi 11 osakonnas , büroos ja inspektsioonis töötas 102 inimest.
Esmajärjekorras riigistati üle 100 tuhande kroonise (vastava aasta hindades) käibega kauplused. Lubatud olid väikesed erakauplused. Septembris moodustati linnade ja maakondade täitevkomitee juurde kaubandusosakonnad tegelemaks natsionaliseerimise, kaubanduse arendamise ja kehtiva seadusandluse täitmise küsimustega.
Pärast Eesti Rahvakomissaride Nõukogu 18. septembril 1940. aasta vastavat otsust jõuti aasta lõpuks riigistada 387 suuremat kauplust, 1940. aastal riigistamine jätkus. Teise Maailmasõja alguseks oli enamus kauplusi natsionaliseeritud ja koondatud riikliku juhtimise alla, sest neisse kauplustesse oli määratud usaldusmehed. Usaldusmehed korraldasid järelvalvet ettevõtte tegevuse üle, võisid osa võtta ettevõtete juhtimisorganite tegevusest ning seisma panna viimaste korralduste täitmise, kui need korraldused ei olnud kooskõlas rahvamajnduse huvidega. Samuti jälgisid nad kaubandusettevõtete varade, kassa ja väärtpaberite kasutamist vastavalt ettenähtud juhistele.
Erakaupluste üle laiendati riiklikku kontrolli. 1940. aasta 1. oktoobriks oli kontrolli alla võetud 213, 20. oktoobriks juba 488 ja 30. novembriks 506 erakaubandusettevõtet.
Hulgikaubanduse reorganiseerimine toimus Kaubanduse ja Kergetööstuse Rahvakomissariaatide 1940. aasta septembrikuu ühisinstruktsiooni " Natsionaliseeritud tekstiilitööstuse toodangu müügi korrast" alusel. Nimetatud juhendiga pandi toodangu turustamine siseturul kahe hulgikaubanduse peale. Kangaste hulgimüüjaks oli riigistatud A/S "Kreenbalt", muud tekstiilitooted realiseeriti ETKV Liidu kaudu. 1941. aasta jaanuaris loodi "Kreenbalti" baasil vabariiklikud kontorid "Glavtekstilsbõt" ja "Kulttorg" (kultuurikaupade kaubandus), mis allusid NSV Liidu Kaubanduse Rahvakomissariaadile. 1941. Aasta alguses alustasid tööd NSV Liidu Naftatööstuse Peavalitsuse Vabariiklik Hulgikontor "Glavneftsbõt" ja Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadi Toidu- ja Maitseainete Varustuse Komitee. Samal ajal likvideeriti kõik kaubanduslikud aktsiaseltsid ja hindade noteerimise börs. Kaubandus- Tööstuskoda oli oma tegevuse lõpetanud juba 1940. aasta juulis. EKP Keskkomitees moodustati kaubandusosakond eesotsas Dmitri Kuzminiga.
Rahva elatustasemele mõjus halvavalt 1940. aasta novembris teostatud rahareform , mille käigus Eesti kroonid vahetati rublade vastu kursiga 1 kroon võrdub 1.25 rubla (tegelik kursivahe pidanuks olema 1 kroon 10 rubla vastu). Ühtlane valuuta soodustab kaubavahetust (Lisa 2), väärtuste takistamatut vahetamist, isemajandamist, loob stabiilsuse majanduses. Sellele järgnes tööstuskaupade ja toiduainete hindade järsk tõus. Kehtestati piirangud kaupade ostmiseks. Nii ei võinud ühele isikule müüa korraga üle 500 g võid, 2 kg nisujshu, 1 kg tangu või kruupe , 200g kohvi, 50 g ted. Eestlastele sai peagi tuttavaks üks Nõukogude Liidule omane nähtus – kaupade krooniline defitsiit.
Eesti NSV Kaubanduse Rahvakomissariaadi järgmiseks sammuks oli hajutatud kaupluste koondamine kaubandusorganisatsioonideks. 1941. aasta oktoobris loodi Tallinna Toidukaubastu, Tallinna Tööstuskaubastu, Pärnu Segakaubastu, Narva Segakaubastu ja Viljandi Segakaubastu. Loetletud organisatsioonid hõlmasid alguses 356 riigistatud kauplust.
Kaubandusorganisatsioonid ei piirdunud üksnes kaubandustegevusega, vaid tegelesid ka väiketootmise ja remonditööga. Tallinna Tööstuskaubastu alluvuses oli 197 kauplust, neist suuremate juures olid töökojad kübarate valmistamiseks, õmblus-, tisleri- või muude nõutavate pisitööde tegemiseks.
Spetsiifiliste töötingimustega töötajate kaubanduslikuks teenindamiseks loodi sõjaväekaubastud, erikaubastud ja transpordiettevõtete kaubandustoitlustusorganisatsioonid.
1940. aasta lõpuks ühendas riiklik kaubandus juba 533 kauplust (9,2 tuhat töötajat) ehk 15 % vabariigi kaubandusettevõtete arvust. Riigistamine jätkus: 1941. aastal 1.märtsiks oli natsionaliseeritud 825 ja Teise Maailmasõja alguseks ligi 1000 kauplust (Lisa 3). Hulgikaubandus oli selleks ajaks sajaprotsendiliselt riigistatud. Erakätesse oli jäänud umbes 4 tuhat väikekauplust, mille tegevus oli kontrolli all.
Normeeritud kaupu müüdi ainult ostulubade alusel. Eestlastele anti ostulubasid piiratud arvul, nende põhjal toimuv müük oli minimaalne. Põhiliselt sai ostulubasid see osa kohalikust elanikkonnast, kel oli tutvusi hitlerlastega. Tavaline kodanik sai okupatsiooni ajal heal juhul ostuloa paarile sukkadele. Ostuloa alusel kaubastatavalt kaubalt arvestati ka nn. ostupunkte. Nende hulk oli diferentseeritud rahvuslike tunnuste alusel. Nii oli eestlastel aastas lubatud näiteks tekstiilikaupu osta 6 punkti, nn. võõrpassi omanikel 40 punkti ja sakslastel 120 punkti ulatuses.

2 AASTAD 1941 KUNI 1945

Eestis oli majanduselu täiesti segi paisatud. Ühelt poolt toimus tööstusettevõtete sisustuse evakueerimine Nõukogude tagalasse, mobilatsioon, transpordi hävitamine ja allesjäänud ettevõtete purustamine. Teiselt poolt (saksa okupatsioon ) oli suund majandusressursside täielikuks ärakasutamiseks: toimus toorme, eriti põlevkivi väljapumpamine, taludele pandi äärmuslikult kõrged normid. Kannatada said kõik majandusharud .
Kaubandusvalitsuse koosseisu kuulus proovikoda, mida esindasid referendis´d tekstiili-, klaasi-, paberi-, kantseleikaupade, puitmaterjali ja kodutarvete alal. Eraldi grupp referente töötas keemia- ja metallitoodete, ehitusmaterjalide ning kütuse alal.
Tööd jätkasid 1940. ja 1941. aastal riigistatud tööstusettevõtted, eriti need, mis olid seotud sõjaotstarbelise toodanguga. Tööle jäid ka hulgikaubandusorganisatsioonid (Lihaeksport, Munaeksport ), ETK , tarbijate- ja majandusühingute allasutused ning taaserastatud kauplused ja sööklad (Lisa 4).
Eesti NSV-s töötas 1941.aasta kevadel 71 turgu. Oma iseloomult olid need valdavalt enamuses toiduainete turud , kus kaubeldi peamiselt põllumajandussaadustega. Ainult suuremates linnades esinesid ka nn. tööstuskaupade turud (rahvapärases nimetuses "täikad"), kus realiseeriti nii uusi kui ka pruugituid esemeid. Turukäibes olid tähtsamateks kaupadeks aed- ja juurviljad , piimasaadused, kalakaubad, liha- ja lihasaadused , munad ja puuviljad . Kaubamüügiga tegelesid turgudel põhiliselt ostjad -vaheltkaubitsejad. Nad moodustasid kaubamüüjatest 50-70% (ülejäänud osa moodustasid talunikud).
Saksa sõjaväe tagasi tõmbumise järel, 18. septembril 1944 andis Jüri Uluots välja käsikirja majandustegevuse kohta sõjajärgsetes tingimustes. Kaubandus-tööstusministriks määrati Rudolf Penno .
Kokkuvõttes iseloomustab kaubanduse arengut okupatsiooniaegses Eestis (1941. a. juulist kuni 1944. a. sügiseni) laostumine. Noor, nõukogude võimu poolt rajatud kaubandusaparaat lammutati, kaubad ja kaubanduslik inventar jaotati "saamameeste" vahel, suur osa kaubandusettevõtteid suleti mitmesugustel põhjustel, peamiselt aga kaupade puudumise tõttu. Üldse vähendas kaubandusvõrk okupatsiooni ajal, 1941. aasta kevadega võrreldes, rohkem kui kolm korda. Tegutsevas kaubandusvõrgus õitses aga eraalgatusel baseeruv spekulatsioon ja mehhinatsioonidele toetuv ülikasumeid taotlev röövkaubandus. Koos kaubandusvõrgu arvulise kokkutõmbamisega toimusid ka nihked üksikute tegevusalade osatähtsuses. Eriti tugevasti kasvas segakaubandusvõrgu osakaal. Seda tuleb vaadelda sõjaaja ja kaardisüsteemi tingimustes seaduspärase nähtusena, sest segakauplused elanikkonna kaupadega varustamisel on eriti vajalikud maal ja väikelinnades. Nimelt võimaldavad segakauplused kaubakoguste nappuse korral saada kõige rohkem kasumit: lai kaubasortiment tagab kaupade kaupade üldise nappuse korral küllaldase käibe. Okupatsiooni ajal püüdis seepärast iga kaupmees tõsta oma käivet, realiseerides kaupluses üldreeglina kõike, mida oli vaid võimalik hankida. Kujunes majandusliku paratamatusena välja segakauplus, ja mitte üksi maal, vaid ka suuremates linnades. Alles pärast sõja lõppu, kaubatootmise kiire tõus tingimustes, oli taas võimalik mõtelda spetsialiseerumisele.
Teises maailmasõjas sai Eesti rängalt kannatada. Narva tööstuspiirkond oli purustatud . Ülisuuri purustusi oli Tallinnas ja Tartus, samuti mitmetes väikelinnades. Varemetes oli Kreenholmi manufaktuur ning Narva lina- ja kalevivabrik ning Narva malmivabrik. Hävis üle poole sõjaeelsest elamispinnast. Tööstuses tervikuna ulatus purustuste protsent 45-ni, põlevkivirajoonis aga märgatavalt kõrgemale. Sadamad olid hävitatud, raudteed 40% ulatuses purustatud. Põllumajanduses vähenes külvipind ja kariloomade arv, langes saagikus. Suurimaks kaotuseks oli aga Eesti rahvastiku vähenemine 200000 inimese võrra.
Sõjategevuse lõppedes saabusid tagasi Nõukogude Liitu evakueerunud spetsialistid ja ka kaubandustöötajad. Sõjakahjud vabariigi territooriumil olid tohutult suured, ainuüksi kaubanduse kahjud hinnati umbes 98 miljardi rublale. Vaatamata suurtele raskustele jõudis tööstustoodangu maht 1945. aastaks 70 protsendile 1940. aasta tasemest. Toiduainete nappusest tingituna loodi ettevõtete ja asutuste juurde põllumajanduslikud abimajandid.
1944. aasta lõpul alustas tööd Eesti NSV Kaubanduse Rahvakomissariaat , mille juhtiv koosseis oli komplekteeritud 1943. aastal Tšeljabinskis. Kaubanduse taastamine omas teatud eripära, sest sõja ajal oli Nõukogude Liidu elanikkond viidud normeeritud varustamisele toidukaupadega. 1941. aastast toimus leiva, suhkru, kondiitritoodete , liha, kala, rasvainete ja tangude müük kaartide (talongide) alusel. Varustamine oli diferentseeritud sotsiaalsete gruppide lõikes. Tõõliste normid jagunesid veel kahte kategooriasse sõltuvalt töötingimustest. Lisanormid olid ettenähtud rasketööstuse töötajaile ja lastele. 1942. aastast normeeriti ka tööstuskaupade müük. Normeeritud varustamist rakendati pärast sõjategevuse lõppemist ka Eestis. 1994. aastast lisandus kommertskaubanduse süsteem.
Eesti NSV Kaubanduse Rahvakomissariaadi peamiseks ülesandeks oli kaubavarude hankimine , et kindlustada elanikkonna varustamine normeeritud kaupadega. Moodustati eriüksus – Toidu- ja Tööstuskaupade Vabariiklik Kaardibüroo, millele allutati linnade ja rajoonide kontroll-arvestusbürood. Kaardid anti elanikele töökohtade kaudu, müüki nende alusel kui ka väljastamist kontrolliti nimetatud büroode poolt. Pidevalt kasvas tsentraalse varustamisega haaratud elanike arv, kui 1994. aastal oli selliseid inimesi 418 tuhat, siis 1947. 600 tuhat.
Kaubanduse Rahvakomissariaat asus rakendama meetmeid kaubandusvõrgu taastamiseks. Tööd alustasid taas enne sõda moodustatud kaubandusorganisatsioonid: kaubastud, segakaubastud toitlustustrustid. Materiaal -tehniline baas oli sõjas saanud palju kannatada, mistõttu enne sõda töötanud kauplusi polnud võimalik koheselt tööle rakendada. Näiteks Tallinna Toidukaubastu avas enne sõda töötanud 455 kauplusest ainult 53 kauplust, Tallinna Tööstuskaubastu 266 kauplusest avati vaid 38. Jaanuaris1945 töötas juba ligi 2000 jaekaubandus- ja toitlustusettevõtet. Samal aastal moodustati uus riiklik kaubandusorganisatsioon – Rakvere Kaubastu, kuna Rakvere kui tööstuslinna tähtsus oli kasvanud. Kaubandusorganisatsioonid tegelesid ka tootmistegevusega. Neile kuulusid õmblus- ja kingsepa kojad , puu- ja köögiviljatöötlemise ettevõtted ning abimajandid, mis tegelesid köögivilja ja kariloomade kasvatamise kui ka kalapüügiga. Nii oli Tallinna Tööstuskaubal oma õmblustöökojad, abimajandid Tallinna Toitlustustrustil ja Tallinna Tööstuskaubastul, Narva Segakaubastul, Kohtla-Järve ja Jõhvi TVO-del seafarmid.
Aastatel 1944 - 1945 taastus töö sõjaeelsetes organisatsioonides, mis allusid vahetult NSV Liidu Kaubanduse Rahvakomissariaadile. Need olid sõjaväekaubastu, erikaubastud piirivalve - ja miilitsatöötajaile ning sõjalaevastiku kaubastu meremeeste teenindamiseks. Tööle hakkasid veel üleliidulise alluvusega organisatsioonid nagu "Glavgastronom"(gastronoomiakaubad), "Glavunivermag"(universaalkauplused), "Juvelirtorg"(juveelikaubad) ja "Glavdorrestoran"(raudteerestoranid). Nende filiaalid ning kontorid rajati rajati Eesti NSV-sse, ülesandega, organiseerida vastav spetsialiseeritud kaubandusvõrk. Hoolimata nende mitmesuguste üleliiduliste ja vabariikliku alluvusega kaubandussüsteemide ja –organisatsioonide rohkusest, moodustas nende jaekäibest 1941.aasta esimesel poolel väga väike osa, sest nende tegevus oli alles organiseerimisjärgus. Kommertskaubanduse (vabakaubanduse põhimõttel töötav kaubandusvõrk ) arendamiseks ja valmistamaks ette vabakaubandusele üleminekut loodi "Glavosobtorg"(erikaubandus). Tallinnas avati kommertskauplus Raekoja kõrval tolleaegses suurimas kaupluses, kommertsrestoran avati "Pariisis" ja kommertskohvik "Tallinnas". "Glavosobtorgi" ettevõtted asusid ka Tartus ja Pärnus. Kommertsettevõtetes pöörati suuremat tähelepanu teeninduskultuurile, kuid hinnad olid seal tunduvalt kõrgemad. Moodustati ka Lääne Raudtee restoranide ja einelaudade Eesti Kontor .
Vaatamata kaubandusvõrgu arengule (Lisa 1.) ja kaubandusressursside kasvule ei olnud võimalik kiiresti rahuldada erikontingentide vajadusi. Suurenes tootmis-, ehitus- ja transpordiettevõtete töötajate arv. Nende varustamiseks loodi ettevõtete juurde töölisvarustusosakonnad (TVO). 1946. aasta alguseks oli neid juba sadakond. Töölisvarustusosakonnad allusid üleliidulistele rahvakomissariaatide(teede-, keemia-, metallurgia -, söetööstused) töölisvarustuse peavalitsustele. Töölisvarustusosakondade alluvuses olid kauplused, kaubandus-kokkuhoiubaasid ning ettevõtete territooriumil tegutsevad sööklad ja einelauad.
Esimestel sõjajärgsetel aastatel taastati ka tervisehoiu-, kultuuri-, ja siderahvakomissariaatide jaevõrk, kus müüdi ravimeid, raamatuid, ajalehti, ajakirju. Hulgikaubanduse tugevdamiseks moodustati liidulised ja vabariiklikud toidu- ja tööstuskaupade hulgiorganisatsioonid. Eriline tähtsus omistati põllumajandussaaduste varumise plaanidele. Valdadele koostati täpsed künni-, külvi-, koristus -, metsatööde, põllutööriistade remondi plaanid. Plaanid koostati ka iga talu jaoks, kuid jäid formaalseks.
Aastatel 1944-1945 anti toidukaupadega varustamine Eesti NSV Toiduainetööstuse Rahvakomissariaadi Varustamise Peavalitsusele ja selle hulgibaasidele, ENSV Liha – ja Piimatööstuse Rahvakomissariaadi Vabariiklikule Keskbaasile ning ENSV Kalatööstuse Rahvakomissariaadi Varustusbaasile. NSV Liidu Toiduainetööstuse Rahvakomissariaadi alluvuses oli "Glavvinpromi"(alkohoolsete jookide) Tootmis-Varustusbaas. Tööstuskaupade kokkuostmiseks ja nendega varustamiseks loodi NSV Liidu Kergetööstuse Rahvakomissariaatide Eesti Vabariiklik Baas "Glavlegsbõt" .
Riikliku kaubanduse arenemisega vähenes erakaubanduse osatähtsus, märgatavalt paranes ka kaubandusliku teenindamise tase. Riikliku ja kooperatiivkaubanduse käive oli 1944. aastal 55,5 miljonit rubla( toitlustamine 12 miljonit rubla), 1945. aasta käive ulatus 122 miljoni rublani (toitlustamine 18,1 miljonit rubla), sellest moodustas riikliku kaubanduse osa 78%, umbes 94,7 miljonit rubla. 1945. aastal moodustati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu juurde kaubanduse huve kaitsev Riiklik Arbitraaž ja Kaubanduse Rahvakomissariaadi juurde ametkondlik arbitraaž. Hinnakujundamisega tegeles RKN juurde loodud Hinnakomisjon.

3 AASTAD 1946 KUNI 1950

Majandustegevuse areng aastatel 1946-1950 pidi toimuma vastavalt NSV Liidu rahvamajanduse taastamise ja arengu neljanda viisaastaku plaanile . Põhiülesanne oli sõjas kannatanud piirkondade majanduse taastamine ja sõjaeelse taseme saavutamine. Sõjaeelne tase saavutati juba 1946. aastal. Ehitati palju uusi tööstusettevõtteid. Kuid tööstuse arendamisel ei lähtutud Eesti enda vajadustest , silmas peeti vaid NSV Liidu tervikhuve. Paljude Eesti asutavate tehaste tarvis toodi tooraine Venemaalt ja sinnasamasse veeti tagasi ka toodang. Näiteks suur sõjatehas "Dvigatel" oli nagu riik riigis, mille üle Eesti kohalikel juhtidel polnud sõnaõigust. Tööstuse kiire arendamine kätkes eesti rahvale ohtu. Pidevalt kasvas tööstus nõudis üha rohkem töölisi. Eestlastest endist ei jätkunud, tööjüudu hakati sisse tooma Venemaalt. Kuna elamistingimused Eestis olid veidi paremad kui mujal NSV Liidus, tuldi siia meelsasti. Selle tagajärjel hakkas eestlaste osakaal rahvastikus kiiresti vähenema. Kaubakäive pidi kasvama viisaastaku lõpuks võrreldes 1940. aastaga 28 protsenti, toitlustamise käive 17 protsenti. Kaardisüsteemi kaotamine, rahareform ja üleminek vabakaubandusele 1947. aasta detsembris tekitasid kaubanduse arenguks soodsamad tingimused.
Likvideeriti kommertskaubandus ja mõned kinnised kaupade müügivormid, vähenes töölisvarustusosakondade arv. Mitmed suuremates linnades asunud kooperatiivkaubanduse kauplused anti üle riiklikule süsteemile.
1946. aasta 27. juuli seadusega kujundati Rahvakomissaride Nõukogu ümber Eesti NSV Ministrite Nõukoguks ja Kaubanduse Rahvakomissariaat Eesti NSV Kaubandusministeeriumiks. Kaubanduse ette tekkisid uued ülesanded - õppida tundma elanike nõudlust ja kujundada soovitav kaubasortiment. Kaubasortimenti ja kaubakvaliteedi parandamise eesmärgil moodustati 1946. aastal Üleliidulise Kaubandus-Tööstuspalati Eesti Osakond , mille kooseisus oli ka kaubaekspertiisi büroo.
Kvalifikseeritud kaadri ettevalmistamise tähtsamaks abinõuks oli 1947. aastal Viljandi Riikliku Kaubanduse Tehnikumi avamine toidukaupade ja tööstuskaupade kaubatundmise, raamatupidamise ning kaubanduse planeerimise erialadega. Kaubandusministeeriumi juures alustas tööd Õppekursuste Kombinaat.
Pärast kaardisüsteemi kaotamist kaupade jaehinnad mõnevõrra alanesid ja inimeste heaolu veidike paranes.
Neljanda viisaastaku aastaid iseloomustavad mõningad raskused kaubandustegevuses. 1948. aasta kaubakäiveplaan täideti riiklikus jaekaubanduse 76,1 protsenti ja toitlustamises 72,8 protsenti. Negatiivset mõju avaldas kaubandusorganisatsioonide majandustegevuse tulemustele töölisvarustusosakondade üleandmine kaubandusministeeriumi süsteemile. Kergem ei olnud ka olukord järgmistel aastatel(1949.aastal ja 1950.aastal). Alles 1950. Aasta lõpuks paranes olukord ning riiklik kaubandus lõpetas aasta edukalt.
Viisaastaku jooksul kasvas kaupluste ja toitlustusettevõtete arv. Jaekaubandusettevõtete arv sel perioodil kasvas 1718-lt 2712-ni, riiklikus kaubanduses 1118 -lt 1545-ni.
1950. aastatel rajati Eestisse uusi tööstusharusid: hakati tootma ekskavaatoreid, naftatööstusseadmeid, kontrollmõõteriistu, ultraheliseadmeid, eterniiti, mineraalvatti, puitlaast - ja puitkiudplaate.

4 AASTAD 1951 KUNI 1955

Tarbekaupade tootmise suurenemisega hakkas tasakaalustama nõudmise ja pakkumise vahekord . 1951. aasta oktoobris kinnitati viienda viisaastaku plaanid, kus oli ette nähtud 1955. aastal müüa elanike kaupu riikliku ja kooperatiivkaubanduse kaudu 70% enam ja toitlustusettevõtete omatoodang pidi kavama 80% võrreldes 1950. aastaga.
Partei ja valitsuse 1953. aasta ühismäärus kohustas rakendama abinõud kaubanduse materiaal-tehnilise baasi tugevdamiseks. Ehitavate elumajade esimestel korrustel pidi avatama kaubandus- ja toitlustusettevõtted, vabastada tuli ka mittesihipärases kasutuses olevad endised kaupluseruumid. 1954. ja 1955. Aasta jooksul vabastati ja võeti uuesti kasutusele 153 kaupluseruumi.
1954. aasta NSV Liidu Kaubandusministeeriumi käskkirjaga anti liidulise alluvusega ettevõtted "Glavunivermag", "Glavgastronom" ja "Glavtorgrestoran" üle vabariigi kaubandusministeeriumi süsteemile. "Glavgastronomi" likvideerimise tulemusena moodustati Tallinna Puu- ja Köögiviljakaubastu ning Tallinna Leivakaubastu. Tööstusministeeriumide kuulunud firmakauplused ning osa Sõjaväekaubastu, "Torgmortransi" ja Eesti Raudtee TVO kaubandusettevõtteid anti kohalike kaubastute alluvusse. Ümberkorralduste tulemusena vähenesid juhtimiskulud, paranes varustamine ja tugevnes kontroll.
Pärast reorganiseerimist oli riikliku jaekaubanduse struktuur järgmine:
Tallinna Linna TSN TK Kaubandusosakond
Tartu Linna TSN TK Kaubandusvalitsus
Pärnu Linna TSN TK Kaubandusvalitsus
Narva Linna TSN TKK Kaubandusvalitsus
Rakvere Kaubastu
Viljandi Kaubastu
Ehitusmaterjalide Kaubanduse Kontor
Eesti Rahvamajandusnõukogu Töölisvarustusevalitsus(TVV) osakonnad:
Trusti "Gazslantsestroi" TVO Kohtla-Järvel
Trusti "Eesti Põlevkivi" TVO Jõhvis
Keemiakombinaat " Maardu " TVO
Eesti Raudtee TVO
Eesti Merelaevanduse Kaubanduskontor "Torgmortrans"
Eesti Raamatukaubastu Kultuuriministeeriumi haldusalas
Eesti Vabariiklik Osakond "Ajakirjandusliit"
Apteekide Peavalitsus Tervisehoiuministeeriumi haldusalas
Kunstifondi Eesti Vabariiklik Osakond
Jätkus kauplusruumide laiendamine kõrvalruumide arvel, seda eriti Tallinnas. Kümnekonna kaupluse ja toitlustusettevõtte kaubanduslik pind suurenes kõrvalasuvate ruumide baasil. Tallinnas, Tartus, Narvas ja teistes linnades avati hästisisustatud kauplused uusehituste esimesel korrusel. Kaubakäive kiire kasv, kaupade sortimenti laienemine ja kaubavarude suurenemine tekitasid kaubandusvõrgu ülekoormuse, seda peamiselt Tallinnas ja Tartus. Alustati ka spetsialiseeritud kaupluste avamist . Tallinnas kui ka teistes linnades avati meeste päevasärkide ja peakatete , naiste kübarate, naiste valmisriiete ja pesu-, nahkpudukaupade, silmkoetoodete, meeste, naiste ja laste jalatsite ja muid selliseid kauplusi. Sellega paranes oluliselt teenindamine. Kaupluste läbilaskevõime suurendamiseks hakkasid paljud kauplused tööle kahe või poolteise vahetusega. Tallinnas töötas 166 toidu- ja leivakauplust kahes vahetuses ja 19 tööstuskaupade kauplust poolteise vahetusega.
Päevakorda tuli progressiivsete müügimeetodite kasutusele võtminekaubanduses. Lahtise väljapanekuga tööstuskaupade müük kiirendas ostjate teenindamist ja tõstis töö efektiivsust . 1955. Aasta veebruaris avati Tallinnas Narva maanteel esimene toidukaupluse iseteenindav ( selve ) osakond. Aasta lõpuks töötas juba 4 selveosakonnaga kauplust.
1953. aastal reorganiseeriti kogu riigi ulatuses ka hulgikaubandus, mis allutati NSV Liidu Kaubandusministeeriumile. Viimase juurde loodud hulgikaubanduse peavalitsuse alluvuses hakkasid tööle : "Glavsahartorgi"(suhkru kaubandus) Eesti kontor
"Glavtorgvino"(veini kaubandus) Eesti Kontor
"Glavmjasotorgi"( lihasaaduste kaubandus) Eesti Kontor
"Glavmaslotorgi"(või ja rasvainete kaubandus) Eesti Kontor
"Glavrõbtorgi"(kalasaaduste kaubandus) Eesti Kontor
"Glavtorgplodoovoštši"(puu- ja köögivilja kaubandus) Tallinna Baas
"Glavtekstiltorgi"(tekstiilikaupade kaubandus) Eesti Vabariiklik Baas
"Glavtorgodežda"(valmisriiete kaubandus) Eesti Vabariiklik Baas
"Glavobuvtorgi"(jalatsite kaubandus) Eesti Vabariiklik Baas
"Glavlesostroitorgi"(ehitusmaterjalide kaubandus) Eesti Kontor
Hiljem toiduainete hulgikaubanduskontorid reorganiseeriti ja loodi Bakaalkaupade Hulgikaubanduse EV Kontor, mille kaudu toimus puu- ja aedviljakonservide, alkoholi, tubakatoodete ja kontsentraatide turustamine. 1945. aastaks suudeti taastada ja ületada kaubandusettevõtete sõjaeelne arv. Kaubandusvõrgu laienemine toimus peamiselt väikeste jae- ja toitlustusettevõtete (piimabaarid, kohvikud ja veel sellist tüüpi ettevõtted) arvel. Viisaastaku jooksul avati enam kui 600 kauplust ja perioodi lõpuks oli kaupluste kogu arv 3355 (riiklikus kaubanduses 1730 ). Toitlustusettevõtete arv suurenes viisaastakul 688-lt 762-ni (riiklikus kaubanduses 477-lt 520-ni).
Jaekaubanduskäive riiklikus ja kooperatiivkaubanduses kasvas viisaastaku jooksul 282,4 miljonilt rublalt 406,4 miljoni rublani.
Masina- ja metallitööstuse laiendati ning taastati esialgu vanu ettevõtteid, mis hakkasid välja laskma peaasjalikult üleliiduliselt vajalikku toodangut. Eesti NSV tööstus hakkas tootma seadmeid põlevkivi- ja naftasaadustele (puurmasinad, tornid), automaatseadmeid katelde valmistamiseks ja elektrimootoreid ja muud sellist toodangut. "Voltast" kujunes suurtehas, mis tootis 10% kõigist NSV Liidus valmistatud elektrimootoritest.
Rasketööstuse (eelkõige masina- ja metallitööstuse) ulatuslikku laiendamist põhjendati ametlikult Eesti vanade tootmistraditsioonidega ning väljaõpetatud kaadri olemasoludega. Tulemuseks oli Eesti mastaapidele mittevastavate suurtehaste rajamine. Viimaseid varustati sisseveetavate toorainega ning toodang veeti omakorda Eesti NSV-st välja.
Rasketööstuse kõrval arenes Eestis sõjajärgsetel aastatel kiiresti ka kergetööstus.
Sel perioodil avati esimene selve kauplus (Foto 1.) .
Foto 1.

5 AASTAD 1956 KUNI 1958

Sel perioodil kerkis esile vajadus täiustada rahvamajanduse planeerimise süsteemi. NSV Liidu Ülemnõukogu võttis 1957. aasta mais vastu seaduse tööstuse ja ehitustegevuse juhtimise organiseerimise edasise täiustamise kohta. Paljude majandusharude juhtimine anti üle administratiivsete majanduspiirkondade rahvamajandusnõukogudele. Nõukogu Liidus oli loodud Kõrgem Rahvamajanduse Nõukogu ja selle juurde kuuluv Kaubanduse Riiklik Komitee, mis hakkas koostama plaane ja ülesandeid liiduvabariikide kaubandusministeeriumidele. Moodustati ka Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu.
Eestis algas sel ajal kaubandusorganisatsioonide juhtimise tsentraliseerimine. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 10.07.1957.aasta määruse nr. 24 alusel moodustati Tallinna Linna TSN Täitevkomitee Kaubandusvalitsus, kellele allutati kõik kaubastud Tallinnas ning Tallinna Sööklate, Restoranide ja Kohvikute Trust. Kaubandusvalitsused olid loodud ka teistes linnades (Tartu, Pärnu, Narva), Rakveres ja Viljandis jäid alles kaubastud. Kaubandusvalitsuste peamisteks ülesanneteks oli oma linna kaubanduses kui ka toitlustamises kõrge teeninduskultuuri tagamine, kaubakäive igakülgne arendamine ning riikliku ja kolhoosikaubanduse organiseerimise parandamine. Kui ühiskondlik toitlustamine oligi kohaliku võimu juhtida, siis muu kaubandusvõrk anti 1958. aasta lõpuks kohalike organite alluvusse seoses NSV Liidu liidulis-vabariikliku Kaubandusministeeriumi likvideerimisega.
Viisaastaku direktiivides oli kavandatud jaekaubanduse töökohtade arvu kasv 40 protsenti, parandada ettevõtete kaubandusseadmetega varustamist, laiendada progressiivsete müügimeetodite kasutusele võtmist, pakendada rohkem kaupu, kiirendada kaupade kohalevedu kauplustesse ning rakendada kaupade tsentraliseeritud ja ringvedu. Toitlustussüsteemis nähti ette suurendada sööklate võrku 50 protsenti ja omatoodangu kasv 75 protsenti. Erilist tähelepanu pöörati sööklate avamisele tehastes ja õppeasutustes. Sel perioodil oli Eesti riikliku ja kooperatiivkaubanduse kaubakäive juurdekasvuks kavandatud 50 protsenti ja seda peamiselt kohalike rtessursside baasil.
Eesti NSV Kaubandusministeeriumi ülesandeks oli kaubanduse materiaal-tehnilise baasi tugevdamine, selvekaubanduse arendamine, lahtise väljapanekuga müügivormide juurutamine , müük näidiste järgi ja järelmaksuga müügi korraldamine. Täiustuma pidi tööstusele esitatav kaupade tellimise süsteem.
Sel perioodil viidi eesrindlikele müügivormidele üle mitmed spetsialiseeritud kanga-, rõivaste-, peakatete-, raamatu-, leivakauplused kui ka raadio-, elektri- ja majapidamiskaupade kauplused. Hakati osutama mitmeid lisateenuseid, nagu rõivaste juurdelõikus 20 kangakaupluses ja toidukaupade ettetellimine 7 kaupluses ja mitmeid muid teenuseid. Tallinna Tööstuskaubastu kaupluses "Mood" alustas rõivaste pooltoodete müüki, mis õmmeldi lõplikult valmis konkreetse ostja järgi. Põllumajandustoodangu kasv ja varustamise paranemine võimaldas avada spetsialiseeritud kauplusi kartuli, köögivilja ja piimasaaduste müügiks. Kui 1956. aastal tegutses ainult 3 spetsialiseeritud kauplust, siis 1960. aastal juba 25 kauplust. Köögiviljakaupluste arv kasvas 13-lt 40-le. Suurenes liha, piima ja köögivilja müügiks spetsialiseeritud osakondade arv toidukauplustes.
Alustati pestud kartuli ja köögivilja müüki ühes Narva ja kolmes Kohtla-Järve kauplustes, hiljem ka teistes linnades kokku 16 kaupluses. Jõupaberist kottidesse pakendatud (3 kg) kartuleid hakati müüma Tallinna ja Pärnu kauplustes. Organiseeriti toidukaupade, nagu leiva-saiatoodete, piima ja köögivilja kojutoimetamist ettetellimiste järgi Tallinnas, Tartus ja Pärnus.
Jätkati tööd kaupluste tüpiseerimisel. Välja oli töötatud universaalne sortimendiga toidu- ja esmatarbe tööstuskaupade kaupluse kaks erinevat projekti (420 ruutmeetrit ja 320 ruutmeetri müügipinnaga). Sellised ABC tüüpi kauplused said "universamide" näidiseks, mis hiljem muutusid selvetoidukaupluste põhitüübiks vabariigis.
Hulgikaubanduse reguleerimiseks loodi NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee juurde 1958. Aastal Vabariikidevaheline tarbekaupade varustamise Peavalitsus, mille ülesandeks oli kaupade turufondide jaotamine liiduvabariikide vahel.
Vaatamata laopindade juurdeehitamisele ei jätkunud hulgibaasidel hoiupinda, eriti hooajalistel ja küllaldaselt saadaolevatest kaupadest vajaliku varu loomiseks ja hoiustamiseks. 1957. kuni 1959.aastani ehitati ja anti ekspluatatsiooni 1280 ruutmeetrit laoruume majatarvete baasis, 504 ruutmeetrit hoiuruume jalatsibaasis ning lõpetati kultuurikaupade baasi kahekorruselise laohoone (üldpindala 4800 ruutmeetrit) ehitus. Valmis ehitati ka tekstiilikaupade baasi uus ladu (3700 ruutmeetrit).
1958. aasta lõpul anti hulgikaubanduse ettevõtted vabariigi kaubandusministeeriumi alluvusse. Eesti NSV Kaubandusministeeriumi süsteemis töötasid:
Bakaalkaupade Hulgikaubanduse Kontor
Tekstiilikaupade Hulgikaubanduse Baas
Rõivaste Hulgikaubanduse Baas
Jalatsite Hulgikaubanduse Baas
Majatarvete Hulgikaubanduse Baas
Kultuurikaupade Hulgikaubanduse Baas
Pudukaupade Hulgikaubanduse Baas
Tallinnas asuvate kaubastute laod anti üle hulgibaasidele, millised pidid tsentraliseeritud korras kaubad laiali vedama. See võimaldas ratsionaalsemalt kasutada laopindu ja vähendada kaupade liikumisteede lülilisust. Nõukogude Liidu Kaubandusministeerium tõi selle algatuse eeskujuks teistele vabariikidele.

6 AASTAD 1959 – 1960

Seitseaastaku jooksul toimus kaubanduse ja tööstuse otsesidemete tugevdamine.
21. juulil 1960. aastal avati vastehitatud ja sisustatud 205 töökohaga Tallinna Kaubamaja. Avanes võimalus linna tööstuskaupade kaupluste edasiseks spetsialiseerimiseks. Aasta lõpuks oli 62 protsenti kauplustest spetsialiseeritud, 42 protsenti toidukaupade ja 84 protsenti tööstuskaupade kauplustest.
1959. aastal anti ekspluatatsiooni Tartu Kaubavalitsuse kaubaliftidega varustatud kaubabaas pindalaga 5400 ruutmeetrit, Narva Kaubandusvalitsus sai 300 tonnise laohoone, Köögivilja Kaubastule.
Kaupluste arv riiklikus kaubanduses kasvas 1730-lt 1955. Aastal 1870-ni. 1960.aastaks ja seitseaastaku lõpuks 1900-ni.
Jaekaubanduskäive 1960. aastal vabariigi riiklikus kaubanduses oli 406,9 miljonit rubla, mis moodustas 64 % vabariigi kaubakäivest, ühiskondliku toitlustamise käibe osatähtsus oli 9,8% kogu kaubakäivest. Kui 1956. aastal müüdi vabariigi ühe elaniku kohta 375 rubla eest kaupu, 1960. aastal 521.

KOKKUVÕTE

Antud referaat võtab kokku lühidalt kaubanduse arengust aastatel 1940 - 1960. Saime teada, et aastatega võib kaubanduses muutuda vägagi palju. Näiteks kui palju kauplusi teatud ajaperioodil avati või suleti. Defitsiit kui mõiste on meile eelnevalt tuttav, kuid nüüd saime rohkem teada, milliste kaupade puhul see esines. Kaubanduseorganisatsioone loodi antud perioodil rohkesti, see mõjutas omakorda kaubanduse efektiivsust.
Teine maailmasõda tõi kaasa kaubanduse laastumise ehk siis umbes 98 miljardit rubla kahju, kuid järk-järgult suudeti raskustest üle saada. 1946. aastaks oli saavutatud juba kaubanduse sõjaeelne tase.

KASUTATUD KIRJANDUS

Gordejev, L. 2002. Eesti Kaubandusminiteeriumi tegevus aastail 1940 – 1990. Tallinn.
Laur , M, Pajur, A, Tannberg T. 1997. Eesti Ajalugu II. Tallinn.
Sauks, F. 1975. Kaubanduse arengu põhijooni Eesti NSV-s. Tartu
Tomson, E. 1999. Eesti Majandusajalugu 20. sajandil. Tartu Ülikooli Kirjastus.
Toomet, T. Me elame ajaloos.
www.google.ee
LISAD
Lisa 1. Kaubandusvõrk Eesti NSV-s 1945 – 1960
Aasta
Kauplused
Kioskid
Toitlad
Kaubaload
jaevõrgus
Hulgilaod
1945
1562
156
455
...
...
1950
2119
593
668
...
...
1955
2627
728
762
893
...
1960
2943
660
922
869
78
Lisa 2. Väliskaubanduslikud käibed NSV Liiduga 1940. aastal (milj.kr.)
Kuu
Import
Eksport
Kogukäive
milj.kr-des
dünaamika %-des
Juuli
1,6
3,7
5,3
100,0
September
2,9
9,2
12,1
277,5
Oktoober
7.2
8,6
15,8
297,0
November
13,1
10,0
23,1
345,0
Detsember
17,1
25,3
42,3
796,5
Lisa 3. Kaubandusvõrgu areng Eesti NSV-s nõukogude võimu esimesel aastal
1939/40
I 1941
IV 1941
Ettevõtete
arv
Osatähtsus
Ettevõtete arv
Osatähtsus
Ettevõtete
arv
Osatähtsus
Riiklik
kaubandus
164
1,2
998
12,5
1510
19
Kooperatiivne
kaubandus
612
4,5
842
10,6
1351
17
Erakaubandus
13100
94,3
6150
78,9
4959
64
Kokku
13777
100,0
7990
100,0
7920
100,0
Lisa 4. Kaubandusvõrgu spetsialiseeritus Eesti NSV-s seisuga 1. Jaanuar 1941
Riiklik
kaubandus
Kooperatiiv
kaubandus
Erakaubandus
Kokku
Ettevõtete
arv
Osa-
tähtsus
Ettevõtete
arv
Osa-
tähtsus%
Ette-
võte-
te
arv
Osa-
täht-
sus
Ette-
võte-
te
arv
Osa-
täht-
sus
Toiduainete kauplused
sealhulgas spetsialiseeritud kauplused
300
64
30,0
6,4
293
125
43,8
14,2
1853
566
30,0
9,2
2446
755
30,0
9,4
Tööstuskaupade kauplused
sealhulgas spetsialiseeritud kauolused
635
585
63,7
58,4
38
26
4,5
3,1
1222
886
19,9
14,4
1895
1497
23,8
18,7
Segakauplused
12
1,2
482
57,2
1151
18,7
1645
20,1
Väikejaevõrk
1730
28,2
1730
21,7
Toitlad
51
5,1
29
3,5
194
3,2
274
3,5
Kokku
998
100,0
842
100,0
6150
100,0
7990
100,0