Põllumajanduse intensiivistumine - põllumajandusmürkide ja kunstväetiste intensiivsem kasutamine - tõhusama põllumajandustehnika kasutamine Liikluskoormuse suurenemine: kahepaiksete hukkumine rände ajal Elupaikade fragmenteerumine ja hävimine (kõre rannaniidud, mudakonn vajab kvaliteetseid sigimisveekogusid ja kaevumiseks liivast pinnast; kivisisalik vajab munemiseks lahtise liivaga alasid). Võõrliigid kahjulikud tulnukad võivad olla nii kahepaiksed (härgkonn, aaga) kui kalad (Eestis on kahepaiksetele suureks ohuks kaugida unimudil). Veekogusid ohustavad võõrtaimed, tulnuktaimed võivad kahjustada ka roomajate elupaiku jne Kaubandus ja tarvitamine toiduks Kliimamuutused Kõrge UV-B kiirguse tase Keskkonna reostumine ja hapestumine Haigused ja parasiidid (viirused, kütridiomükoos seenhaigus, mis on põhjustanud paljude kahepaikseliikide lokaalseid väljasuremisi näiteks Austraalias ja Lõuna-
9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L. · Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7: · harivesilik, juttselg-kärnkonn, rohekärnkonn, mudakonn, järvekonn, veekonn, tiigikonn. · Neist 3 liiki (mudakonn, juttselg- kärnkonn ja rohekärnkonn) asuvad Eestis oma levila absoluutsel põhjapiiril. · Meie saartel elutsevad kahepaiksed äratavad sageli tähelepanu oma isepärase välimuse ja mõõtmete poolest. Nii näiteks kohtab Saare ja Hiiumaal sageli väga suuri (sageli üle 10, kohati aga kuni 16 cm pikkusi) harilikke kärnkonni. Võimalik, ei kärnkonnade suurus on seotud elupaiga kuivusega: mida suurem loom, seda kuivema elupaiga asukas ta on. · Lõviosa kahepaiksete üldmahust ja elusmassist eri elupaikades langeb tähnikvesilikule, harilikule kärnkonnale, rohukonnale ja rabakonnale. Seejuures
amnion). Vajavad sigimiseks vett. Areng toimub moondega. Moonde käigus toimuvad paljud olulised muutused: lõpused asendatakse kopsudega, naha ehitus muutub; tekivad silmalaud, nägemiselund muutub maismaa jaoks sobivaks; soolestiku pikkus muutub (vastse ning täiskasvanu toiduobjektid on erinevad); päriskonnalistel kaob saba. Vastsed erinevad täiskasvanutest tunduvalt nii välimuse kui ka eluviisi poolest. Täiskasvanud kahepaiksed on röövtoidulised, enamasti poolveelise eluviisiga. Vastsed on taimetoidulised (päriskonnalised) või röövtoidulised (osa sabakonnalisi), enamasti veelise eluviisiga. Paljudel sabakonnalistel esineb neoteenia ehk vastsesigimine – nad ei moondu looduses kunagi, vaid sigivad vastsetena. Roomajate iseloomulikud tunnused: Kõigusoojased, kes ei suuda ise oma kehatemperatuuri reguleerida. Nahk on sarvestunud, kaetud soomuste ja kilbistega.
levinud kõikjal Eestis ning ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode servaalad. Rabakonni võib näha toitu püüdmas nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemalt tegutsevad nad siiski õhtuti. Olulisima osa toidust moodustavad mardikad, vähemal määral tarbib ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Ladina keelne nimetus Rana esculenta KAHEPAIKSED Rohe-kärnkonn Rohekärnkonn on meie ilusaimaid konni, kelle helehallil või oliivjal seljal on erineva kujuga tumerohelised kuni mustad laigud ning oranzid või punased täpid. Mida vanem on konn, seda suuremad on laigud. Kõht on valge, mustade täppidega. Rohekärnkonna nahk on krobeline, kuid kehaehituselt on ta sale. Vaatamata sellele on ta kohmakas ja väheliikuv ning pole suuteline oma lühikeste tagajalgade abil tegema pikki ja võimasaid hüppeid
melioratsioonitööd. Nende tegurite tõttu halveneb vee kvaliteet ja põhja settib palju orgaanilist materjali, mille tagajärjel häirub ebapärlikarbi normaalne elutegevus. Ebapärlikarp on Eestis I kategooria looduskaitse all olev liik, Eesti punase raamatu järgi kuulub ta 1. kategooriasse ja IUCNi punase nimestiku eriti ohustatud kategooriasse. 11. Konna luustiku iseärasused Riik: Loomad Hõimkond: Keelikloomad Alamhõimkond: Selgroogsed Klass: Kahepaiksed Selts: Päriskonnalised Sugukond: Kärnkonlased Sugukond: Konnlased Perekond: Kärnkonn Perekond: Konn Liik: Harilik kärnkonn Liik: Järvekonn Liik: Rohe-kärnkonn Liik: Tiigikonn Perekond: Epidalea Liik: Veekonn Liik: Juttselg-kärnkonn Liik: Rabakonn Liik: Rohukonn Sugukond: Mudakonlased
KLASS KOPSKALAD Hingavad nii lõpuste kui kopsudega, sisemised ninaavad ehk koaanid, lihaselised loibjad paarilised uimed. N. neotseratodus, protopterus, lepidosiiren KLASS VIHTUIMSED Ainus liik latimeeria, merekala, hingab lõpustega, rinnauimede toes meenutab vihta, röövkala Suurimate vihtuimsete kalade pikkus ei ületanud ühte meetrit. Vihtuimsete kalade tähtsus evolutsioonis on väga suur, sest ainult neile iseloomulikest uimedest said tekkida jäsemed. KLASS KAHEPAIKSED Olulised muutused: uimed muutusid varvasjäsemeteks lõpusehingamine asendus kopsuhingamisega Sarnasused kaladega: “külmaverelised" südamel on säilinud alamatele kaladele omane arteriooskuhik, erituselundid on sama tüüpi nagu alamatel kaladel, paljude vormide isastel on neerujuha nii kusekui ka seemnejuhaks, munarakud on õhukese (või sültja) kestaga kaetud, loodetel puuduvad lootekestad, arenemine toimub moonde teel, vastsed kalalaadsed Selts SABAKONNALISED Pika keha ja sabaga
.........................................11 Kirjandus...................................................................................................................................12 Sissejuhatus Sugukond konlased on üks suuremaid päriskonnaliste seltsi sugukondi, kuhu kuulub umbes 700 liiki. Selle sugukonna tõenäoliseks tekkekeskmeks loetakse idapoolkera. Nüüdisajal on nad levinud üle kogu maailma. Kuna kolmandik maailma kahepaiksetest on väljasuremisohus, siis on ka Eestis kõik kahepaiksed kaitse all. Materjal Uuritavad liigid: Käesolevas töös on käsitletud 5 Eestis ja Venemaal elavat konlast- järvekonn (Rana ridibunda), rabakonn (Rana arvalis), rohukonn (Rana temporaria), tiigikonn (Rana lessonae) ja veekonn (Rana esculenta või Pelophylax kl. esculentus). Venemaal elavad veel lisaks siberikonn (Rana amurensis), väikeaasia konn (Rana macrocnemis), kaukaasia konn (Rana camerani), väle konn (Rana dalmatina) ja idakonn (Rana semiplicata). Levikuandmed
Kahepaiksed Sissejuhatus Kahepaiksed on selgroogsed loomad, kes on kohastunud eluks nii vees kui ka maismaal. Sigimiseks peavad nad minema vette, seal arenevad nende järglased. Nii nagu kaladki on kahepaiksed kõigusoojased ja arenevad moondega. Hingata saavad nad kopsudega ja läbi naha. Kuival maal liikumiseks on neil kujunenud jäsemed. Kohata võib neid eelkõige niisketes elupaikades. Kahepaikseid on maakeral üle 3000 liigi, neist Eesti elab 10. Kahepaiksete hulka kuuluvad päriskonnad ja sabakonnad. Välimus Sabakonnalised on sisalikulaadse kehakujuga, päriskonnaliste keha on lamendunud. Enamikul neil on täiskasvanutena kaks paari jalgu, mida nad liikumisel erineval määral ka kasutavad
Kõik kommentaarid