Kahepaiksed (0)

Kahepaiksed
Referaat

sisukord

sisukord 2
SISSEJUHATUS 3
KAHEPAIKSED 4
Kahepaiksed Eestimaal 4
Ohustatus Eestis 5
Kahepaiksete kaitse 6
Kahepaiksete esinemine Balti regioonis 7
KOKKUVÕTE 8
KASUTATUD KIRJANDUS 9

SISSEJUHATUS

Kahepaiksed on selgroogsed loomad, kes on kohastunud elama nii maismaal kui ka vees. Nad on kõigusoojased ja arenevad moondega. Hingata saavad nad läbi naha ja kopsudega. Kahepaiksetel on niiske, märgatavate soomusteta nahk. Kahepaiksed on konkurentsivõimelisemad olukordades , kus saadaval on vähe toitu võrreldes imetajate ja lindudega, sest kahepaiksetel on hoopis erinev energiarežiim.
Kolmandik maailma kahepaikseteliikidest on väljasuremisohus 2. Ohustatud kahepaiksete suur osakaal kõigi Eestis esinevate liikide hulgas on tingitud nii nende leviku iseloomust meil kui ka kahepaiksete väga suurest tundlikkusest keskkonnamuutuste suhtes 1.
Selles referaadis vaaldetakse, mis kahepaiksete liigid elavad Eestimaal. Ülevaade on kahepaiksete elukohtadest ja ohuteguritest, käsitletakse kaitse korraldamise teemat ning ülevaade on kahepaiksete esinemisest Balti regioonis.

KAHEPAIKSED

Sabakonnaliste (Caudata) selts hõlmab umbes 420 liiki. Kõigil sabakonnalistel on üsna pikk keha, paljudel niiske, soomusteta nahk ja hästi arenenud saba. Enamik sabakonnalisi elab vees. Nimetust „salamander“ kasutatakse peaagu kõigi sabakonnaliste, nimetust „ vesilik “ aga peamiselt Triturus’e perekonda kuuluvate liikide kohta. Vesilikud on osaliselt maismaaelulised loomas, kes lähevad vette sigima 6.
Päriskonnaliste (Anura) seltsi kuulub umbes 5000 liiki. Enamik päriskonnalisi elab troopikas ja lähistroopikas. Päriskonnalistel on lühike keha, üsna pikad tagajalad ja tavaliselt soomusteta nahk; saba ei ole. Graatsilisemaid, niiskema ja siledama nahaga ning hüpates liikuvaid päriskonnalisi nimetatakse konnadeks, jässakamaid, kuivema ja krobelisema nahaga ning pms. kõndides liikuvaid päriskonnalisi kärnkonnadeks 6.
Eestimaal elab 11 erinevat liiki kahepaiksed. Nad jagunevad kahte seltsi (saba- ja päriskonnalised) ning moodustavad neli sugukonda (salamanderlased, muda -, kärnkonlased ja konlased ).
Kahepaiksed Eestimaal
Eestimaal elavad kahepaiksed:

Selts: sabakonnalised (Caudata):

Sugukond : salamanderlased (Salamandridae):

Harivesilik (Triturus cristatus)

Tähnikvesilik (Triturus vulgaris)

Selts: päriskonnalised (Anura):

Sugukond: mudakonlased (Pelobatidae):

Mudakonn (Pelobates fuscus)

Sugukond: kärnkonlased (Bufonidae):

Harilik kärnkonn (Bufo bufo)

Juttselg -kärnkonn ehk kõre (Bufo calamita)

Rohe-kärnkonn (Bufo viridis)

Sugukond: konlased (Ranidae):

Järvekonn (Rana ridibunda)

Rabakonn (Rana arvalis)

Rohukonn (Rana temporaria )

Tiigikonn (Rana lessonae)

Veekonn (Rana esculenta)
Kahepaiksete elupaikadeks on: rannikud ja kaldad (R), luited ja liivikud (L), rannaniidud (Nr), inimmõjul tekkinud ruderaalalad, klutuurmaistu (I), ajutised (efemeersed) veekogud (Ve), järvede ja jõgede kaldad (Rj), järved (seisuveelised veekogud, sh tehisveekogud ) (Vä), metsad (M), põõsastikud (P), pargis, aiad, õues (Ia), niidud (N), lammid (A) ja sood (S) 1.
Ohustatus Eestis
Kahepaikseteliigid esinevad piiratud alal väikesearvuliste ja sageli isoleeritud asurkonadena ning nii on nad looduslikest ja inimtekkelistest muudatustest kergesti mõjutatavad. Eelkõige ohustab kahepaikseid nende sigimisveekogusid muutvad tegurid. Ohtutegurid, mis piiravad kahepaiksete levikut on: põllumajanduslik tegevus (P), veekogude ohustamine (V), häirimine ja liiklus (H), tallamine (T), keskkonnamürgid, õhusaaste ja hapestumine (Õ), muud põhjused (U), metsamajanduslik tegevus (M) ja kasutamine (püük, küttimine, kalapüük, salaküttimine ja –püük) (Kü) 1. Kahepaiksete arvukus on saartel suurem kui mandril . See on ilmselt tingitud asjaolust, et saartel pole kunagi arendatud suurpõllundust ning enamasti on piirdutud vaid orgaaniliste väetiste kasutamisega 3. Kemikaalid tapavad eelkõige kahepaiksete noorjärke. Eestis on küll kõik kahepaiksed looduskaitse all, kuid viis liiki nendest on hinnatut ohustatuseks: juttselg-kärnkonn, rohekärnkonn, mudakonn, järvekonn ja harivesilik, kuni aastani 1998. Tabel 1. näitab neid, millised liigid olid siis ohustatud, mis on nende elupaigad ja ohutegurid ning mis kategooriatesse need kahepaiksed kuuluvad.
Tabel 1. Eesti ohustatud kahepaiksete elupaigad, ohutegurid ja kaitstus 1.
Liik
Kategooria
Elupaigad
Ohutegurid
Kaitsekategooria
Bufo calamita Laurenti juttselg-kärnkonn
2
R, L, Nr, I, Ve
P, V, H, T, Õ, U
II
Bufo viridis Laurenti rohekärnkonn
3
Rj, I, Vä
P, V, Õ, H
II
Triturus cristatus (Laurenti) harivesilik
3
M, Vä, Rj, P, Ia
V, P, M, H
II
Pelobates fuscus (Laurenti) mudakonn
4
N, Rj, Ve, I, Vä, A
P, U, V, Õ, H
II
Rana ridibunda Pallas järvekonn
5
Vä, Rj, I, P, L S
V, Õ, Kü, U
III
Aastal 2008 hinnati järvekonn (Rana ridibunda) kategooriasse puuduliku andmestikuga ehk määratlemata. Tabel 2. Näeb, millised muudatused on tehtud kahepaiksete kategooriates. Kategooriasse Not Evaluated hinnati tiigikonn ja veekonn. Nende levik Eestis pole täpselt teada nagu ka järvekonna levik 5.
Tabel 2. Kategooriate muutused võrrelduna 1998. aasta punase raamatuga 5.
Liik
Kategooria 1998
Kategooria 2008
Rohekärnkonn
Haruldane
Äärmiselt ohustatud
Kõre
Ohualtid
Eriti ohustatud
Mudakonn
Tähelepanu vajav
Ohualtid
Harivesilik
Haruldased
Ohualtid
Peale Eestile iseloomulike ohutegurite mõjutab kahepaiksete arvukust maailmas toimuvad kahjulikud muutused nagu keskkonna kasvav reostumine, kliimamuutused , haiguste ja parasiitide kasvav mõju.
Kahepaiksete kaitse
Kaitsealuste liikide kaitse korraldamine toimub keskkonnaministri poolt kinnitatud tegevuskavade alusel või Keskkonnaameti loal.
Juttselg-kärnkonna ehk kõre ja harivesiliku jaoks on moodustatud tegevuskavad liigi kaitseks. Elupaikade taastamiseks ja hooldamiseks on hakatud rannaniite taastama kui kõre elupaigana, karjäärielupaiku hooldama ning väikeveekogusid taastama ja rajama. Asurkondade elujõulisuse tõstmiseks on olemas toetav kudu ja kulleste üleskasvatamine 2.
Kahepaiksete kaitseks tuleks säilitada väikeveekogusid. Neid ei tohiks kuivendada või pinnasega täita. Mitte mingil juhul ei tohiks asustada tiikidesse kalu. Ka intensiivselt majandatavatel maastikel võib leiduda kahepaiksetele häid elutingimusi. Selleks oleks oluline jätta suuremate põldude keskele väikesi metsatukki või veesilmi, mis ei oleks üksteisest kaugemal kui 1 km 3.
Kahepaiksete esinemine Balti regioonis
Tabel 3. näitab, kus ja kas esineb mingisugune liik ja millises kategooriasse on liik jaotatud. Nagu tabelist näha, on Eestis esindatud kokku 11 erinevat kahepaiksete liiki; seega enamik Balti regioonides esinevates kahepaiksetest. Neist kõige enam ohustatud liike on kaks. Soome on kahepaiksete osas kõige liigivaesem piirkond. Poolas on kõik liigid esindatud, ohustatud liikide hulka kuulub vaid kolm. Mida kaugemale põhja, seda vähem kahepaikseid esineb ja seda ohustatumad nad on. Põhiliseks teguriks võib pidada kliimat. Kõige enam esinevad liigid on järgmised (esinevad kõikides välja toodud riikides): Bufo bufo, Rana Temporaria, Rana arvalis, Triturus Vulgaris. Neist viimased kaks on ka kõige vähem ohustatud liigid.
Tabel 3. Kahepaiksete esinemine Balti regioonis ja nende seis 4. Värvilise taustaga märgitud liigid on Eestimaal esindatud.
Liik
Soome
Eesti
Läti
Leedu
Poola
Taani
Rootsi
Bombina bombina
1
2
1
2
Bufo bufo
4
B. calamita
1
2
4
2
B. viridis
3
3
2
1
Hyla arborea
1
2
2
Pelobates fuscus
3
4
4
Rana arvalis
4
R. dalmatina
3
4
2
R. esculenta
4
4
R. lessonae
2
R. ridibunda
1
3
R. temporaria
4
Salamandra salamandra
Triturus alpestris
2
T. cristatus
2
3
2
4
4
T. montandoni
3
T. vulgaris
4

KOKKUVÕTE

Maailmas on üle 6500 erineva kahepaikse liigi, millest kolmandik on välja suremas. Eestimaalt võib leida 11 erinevat liiki kahepaikseid, millest üks liik (Rana ridibunda) on Eestisse 20. sajandi algul sisse toodud. Need kuuluvad 2 seltsi ning moodustavad 4 sugukonda. Kõik Eestis leiduvad kahepaiksete liigid on looduskaitse all. Eestimaal on esindatud enamus Balti regiooni kahepaiksetest. See-eest on Soome üks liigivaesemaid kohti kui Poola on liigirikkaim, sest seal on esindatud kõik Balti regiooni kahepaiksed. Eesti riik teeb palju, et looduslik mitmekesisus säiliks asutades uusi looduskaitsealasid, rahvusparke ning korraldades spetsiifilisi programme liikide kasvujätku nimel.

KASUTATUD KIRJANDUS

1 Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon . Eesti punane raamat. Ohustatud seened, taimed ja loomad. Tartu 1998.
2 Rannap, Riinu . Kahepaiksed e. amfiibid . 2011. http://natmuseum.ut.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=977938/Kahepaiksed+riinu+rannap+2011.pdf . 07.10.11
3 Eesti kahepaiksed. http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/2plist11.ht m. 07.10.11
4 Ingelög, T., Andersson, R., jt. Red Data Book of the Baltic Region. Fingraf ab, Södertälje, Rootsi 1993.
5 Eesti punane raamat. Tartu 2008. http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1098889/Eesti_Punane_Raamat_2008.pdf 07.10.2011
6 E. Nicholas Arnold , Euroopa kahepaiksed ja roomajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004.
9