Järva-Jaani
Gümnaasium
Kuldar Kark Jalgsema küla
Uurimistöö
Juhendajad õpetajad: Helgi
Veemaa, Heli Kark
Järva-Jaani 2009
Sisukord
Sissejuhatus 3
1. Jalgsema küla ajaloost 5
1.3 Küla jäi sõjast puutumata 7
1.4. Jalgsema
algkool (1850-1963) 8
1.5.
Kolhoosiaeg 10
2. Jalgsema külast võrsunud
kuulsad mehed 12
2.1.Vennad Pitkad 12
2.2.
Hando Runnel 16
Mitte ainult luuletaja 17
Luuletaja sellegipoolest 18
3.Jalgsema looduslikud vaatamisväärsused 18
3.1.Jalgsema järv 18
19
Paistevälja-Jalgsema karstinõod. 19
3.2.Kahevenna
kask . 20
4.Tänapäeva Jalgsema 21
4.1.Igapäeva elu külas 21
1.
Intervjuu 21
Kokkuvõte 23
Lisa 25
Sissejuhatus
Jalgsema küla asub Järvamaal, Järva-Jaani vallas. Esimest korda mainis Läti Henrik Liivimaa kroonikas Järva–Jaani külje all asuvat Jalgsemat 1220 . aastal seoses eestlaste ristimisega. Maa-asula piiride korrastamisega 1976.a. liideti Järva-Jaani külanõukogu põhjaosas asuvad Jalgsema, Paistevälja ja Liutsalu külad ühtseks Jalgsema külaks. Minu töö keskendub ainult Jalgsemale.
Arheoloogid on avastanud Jalgsema külas kahe ja poole meetri paksuse kultuurikihi . Arheoloogiamälestistena kuuluvad siin kaitse alla kivikalme Ansomardi talu lähedal, asulakoht Andrese pere juures ja kolm kultusekivi , viimasest 100-150 m kaugusel ida ja kirde pool.
Huvipakkuv on paljude muistenditega seotud Jalgsema karstijärv, mis põuastel suvedel täiesti kuivaks jääb.
Ma olen ise pärit Jalgsema külast, kus elasid minu esivanemad ja see on minus tekitanud huvi Jalgsema küla ajaloo uurimise kohta. Ma arvan et Jalgsema külas on piisavalt palju huvitavat ja jäädvustamist väärivat teavet.
Käesoleva töö eesmärgiks seadsin:
Koostada Jalgsema küla ajaloost väike ajalooline ülevaate. Tahan uurida, mis muutused on minu kodukülas ajaloo jooksul toimunud, kes kuulsatest inimestest on selles külas elanud. Õnneks on Jalgsema külas veel vanu inimesi, kes mäletavad Jalgsema küla elu üle 50.aasta tagasi. Oma uurmistöös kasutan ka nende mälestusi.
Kirjeldada mõnda looduslikku vaatamisväärsust, mis võiks huvi pakkuda Jalgsemale tulnud inimestele.
Anda ülevaade olukorrast külas 2009.a Selgitada välja, mis on saanud taludest, kus elati enne sõda.
Loodan,et minu töö äratab lugejates huvi selle küla vastu. Oletan, et mälestustest saab täiendust seni uuritud ajalooandmete kinnistamiseks.
Töö koosneb neljast osast.
I osas olen kirja pannud olulisema küla ajaloost, vaadatuna Eesti ajaloo taustal. Sündmused, mis mõjutasid ka Jalgsema küla elu, tõin töös välja Eesti ajaloo õpiku abil. Lisamaterjale otsides selgus, et Jalgsema küla ajaloo kohta on siiski kirjalikes allikates väga vähe kirjas. Eesti Vabariigi aegse külaelu kirjapanekul sain suurt abi raamatust ”Järvamaa aastail 1939 ja nüüd...”, kus on andmeid ühistegevusest Jalgsema külas. Raske oli kirja panna aastatel 1939-1949 toimunut, siin tuginen külas elavate vanemate isimeste mälestustele. Jalgsema kooli ajaloost on 1981. a tehtud Järva-Jaani Keskkooli ajalooõpetaja Vilma Annuki juhendamisel väike kodu-uurimistöö. Töö koostamisel on põhiliseks allikaks olnud Jalgsema Algkooli kroonika, mida pean usaldusväärseks. Ülevaade sellest koolist põhineb eelpool nimetatud tööl. Kolhoosi loomise kohta sain teavet Järva-Jaani muuseumist ja väikesest brožüürist ”Järva-Jaani kolhoos .
II osa kirjutasin Jalgsema külast võrsunud tuntud meestest Johan ja Pearu August Pitkast ning Hando Runnelist. Johan Pitka kohta on võimalik lugeda päris mitmeid raamatuid. Mina eelistasin kasutada põhiliselt Voldemar Pinni raamatut ” Admiral Pitka elu ja surm”, sest see on kirjutatud väga huvitavalt.
III osas kirjeldan külas asuvaid olulisemaid looduslikke vaatamisväärsusi, milleks on Jalgsema järv ning Pitkade lapsepõlvega seotud kahevenna kask (mõnes raamatus nimetatakse kahe poja kask).Teavet nende kohta hankisin kirjandusest.
IV osas annan ülevaate tänapäeva Jalgsema külast. Selle kohta parema teave saamiseks vestlesin Paistevälja PÜ esimehe Kalle Bötkeriga, külavanem Heli Karkiga ja veel mitme külaelanikuga. Käisin läbi ka kõik 1939 aasta lõpul Jalgsema külas asunud talude asukohad, eesmärgiga selgitada välja mis neist taludest on saanud.
1. Jalgsema küla ajaloost
1.1.
Küla läbi kauge ajaloo
XIII sajandil moodustasid ühe
muistse piirkonna Järvamaal hilisemate Koeru ja Järva-Jaani
kihelkonna alad. Henriku Liivimaa kroonikas on selle piirkonna
keskusena märgitud Kettise (Keitise) küla, millest sai hiljem
Järva-Jaani. Samast piirkonnast on kroonikas märgitud veel Iolgesim
(Jalgsema) küla seoses küla ristimisega 1220. aastal. Arvatavasti
oli Iolgesim selle piirkonna suurem ja kesksem asula. Läti Henrik
rõhutab Liivimaa kroonikas mõningate külade ilu ja suurust.
Nimeliselt mainib ta nende hulges Jalgsema küla. Jalgsema külaga
seostub ka teade eestlaste linnuse kohta.
1227. aastaks oli eestlaste
ala alistatud.Jalgsema küla elanikud olid Henriku Liivimaa kroonika
järgi ristitud taanlaste poolt. 1238. aastal läks Järvamaa Stensby lepinguga saksa ordu valdusesse. Jalgsema kuulus edaspidi Järva-Jaani
kirikukihelkonda.
Nii elati 300 aastat, ilma et
oleks edaspidi ette tulnud suuri ajalooallikates jäädvustatud
sündmusi. Talurahvas pärisorjastati pikkamööda. Jalgsema küla
talupojad käisid tööl Seliküla mõisas. Talupoegade kasutuses
oleva maa suurus oli 1-2 adramaad . Üks adramaa oli tavaliselt nii
suur, et seda jõudis harida ühe adra ja hobusega .
1558.
aastal alanud Liivi sõda tabas Järvamaad valusalt. 1561. aastal
läks Järvamaa ametlikult Rootsi võimu alla. Seejärel oli see ala
aastatel 1572 - 1573 venelaste käes ning 1581. aastal vallutasid selle
jälle rootslased . Venelased tõmbusid tagasi Venemaale.
Rootsi aeg algas süngetes
oludes. Sagedaste sõjakäikude tõttu olid külad laastatud.
Talurahvast tabas näljahäda 1601 -1602. aastal ning seejärel
laastas maad katkulaine. Vähehaaval hakkas rahvaarv kasvama. Rootsi
ajal muutus talupoegade olukord paremaks: määrati kindlaks
koormised, mida mõisnikud ei tohtinud tõsta. Rängalt tabas külasid
1695.-1697. aastate näljahäda. Sellest näljahädast on kirjutanud
Järva- Jaanis elanud pastor ja Liivimaa kroonika autor Christian Kelch.
Rootsi võim kestis 1710.
aastani, mil venelased põhjasõjas Eesti vallutasid. Põhjasõjaga
kaasnes katk, mis laastas ka külasid. XVIII sajandi lõpust hakkas
rahvaarv jõudsalt kasvama. 1816 aasta agraarreformiga vabastati
talupojad pärisorjusest. Talupojad said küll isiklikult vabaks,
kuid maad jäid ikka mõisniku omandiks ja maatükkide kasutamise
pärast pidid talupojad mõisas edasi töötama. Järgnes
perekonnanimede panek. Alles 1856 aasta talurahvaseaduse järgi
lahutati talumaa mõisamaast. Talupojad pidid maa kas välja ostma
või rentima. Teorent asendus vähehaaval raharendiga.Nii avanes ka
Jalgsema küla talupoegadel võimalus muutustega kaasa minna.
Valdade moodustamise järgselt
said talupojad hakata kaasa rääkima külaelu korraldamisel.
Jalgsema kuulus Võhmuta valda.
Täieliku võimaluse talude arendamiseks andis omariikluse saavutamine 1918. aastal. Seliküla
mõisa riigistamisega said oma maa mitmed Jalgsema küla mehed.
2. Küla Eesti Vabariigi ajal
Vabadussõja võit kindlustas Eesti riigi püsimajäämise. Esimest korda aastasadade jooksul vabanes külarahvas mõisniku ülemvõimust ja sai rajada oma kodutalu . Nii tekkisid külasse asundustalud . Kuna maaomanikke oli palju, aga valitses majanduslik kitsikus, siis edasiminekut nähti ühistegevuse arengus. Riik võttis vastu terve rea ühistute majanduslikku arengut soodustavaid otsuseid. Põllumajanduses oli väga tähtsal kohal piimakarjakasvatus , seetõttu loodi üle Eesti palju piimandusühistuid. Naaberkülla Paisteväljale loodi piimaühisus 21. aprillil 1920. aastal ( 98). Jalgsema keskusest umbes 500m Liutsalu poole ehitati meierei . See ilus maakivist ning valgest peenkristallilisest kaunist korallidega lubjakivist tahutud nurkadega ja avapiiretega ühekorruseline ärklikorrusega hoone on ka praegu külas alles. Hoone on tolleaegsete meistrite hea müüritöö näidis, ehitatud 1927.-1928. aastal ( ). Sinna lõi ümbruskonna rahvas – kokku 125 majapidamist piima. Piimast valmistati kohapeal koort, mida saadeti Järva-Jaani meiereisse. Lõssist tehti kohupiima ja kaseiini, mis oli toormaterjaliks kammide ja nööpide valmistamisel ( ).
Loomakasvatuse edendamiseks hakati kasvatama uusi loomatõuge. Selles olid suure töö teinud loomakasvatusühistud, neist esimesed olid sugupulliühistud. Jalgsema Sugupulli Ühing loodi 14. mail 1923. aastal. ( 105)
Loomadele allapanuks ja kütteks varuti turvast . Turba varumine oli turbaühistute ülesanne Jalgsema Turbatööstuse Ühisus loodi 5. juunil 1924. aastal ( 106).
Ühistegevus oli kujunenud Eesti Vabariigi lõpuaastateks majanduse tugevaks aluseks. Ühistegevuse kaudu saadi majandus küllaltki heale järjele.
Jalgsema küla oli suur ja rahvarohke. 1939 aasta põllumajandusloenduse järgi kuulus Jalgsema külasse 42 majapidamist ( 35). Külas olid järgmised talud : Kivimäe, Metsavahi, Rehe, Vahemetsa, Vanakooli, Vuura, Metsa, Allikahansu, Sepa, Pika, siimu, Andrese, Madise , Ansomardi, Nigulsoone, Allika, Allikajüri, Läti, Vadre, Korni, järska, Kõrtsi, Lätiaseme, Raja, Agana, Seegri, Rande, Liiva, Kauni, Mesilase, Teraseaugu, Naela, Peetri, Lobanovi, Lepiku , Tipi, Tominga , Tagametsa, ( Signe Tammar ja Marge Järve. Jalgsema küla ajaloost. Uurimistöö, 1990, lk 5-9 )
Külarahvas oli töökas ja hoidis kokku. Ühiselt peeti talguid ja pulmi , ristiti lapsi ja saadeti viimsele teekonnale lahkunuid.
Küla rahuliku arengu katkestasid 1939. aastal alanud pöördelised sündmused.
1.3 Küla jäi sõjast puutumata
Ansomardi talus elas koos vanematega Ivi Volter (06.10.2007; sünniaasta 19??), kes minga kohtudes istus samas talus, köögilaua taga ja meenutas vanu aegu. Tema vanavanemad ostsidki Pitkade talu.
Palju aega tuli veeta pesuköögis põranda all juhuks, kui pommid maja kallale tikuvad. «Tegelikult siin polnudki suuri lahinguid» ütleb Volter. «Ainult põgenevad vene lennukid viskasid pomme maha, mis kõrvaltalul lõid korstna pealt ja talu põles maha.»
Jalgsema jäi suurtest teedest kaugemale, mistõttu suured sõjakoledused väikesse külla ei jõudnud. Saksa tankid küll sõitsid külast läbi, aga ei purustanud midagi.
Kõige hullemalt räsiti Jalgsemat 1949. aasta märtsis, kui mitu peret küüditamisega lõhki kisti. «Auto tuli meie õue peale, isa oli ennast valmis pannud ja oli kindel, et on minek,» meenutab Volter. «Isa ütles, et tuleb see, mis tulema peab. Nutsin veel, et vanaema jääb maha.»
Õnneliku juhuse tõttu jäi pere kokku, kuid okupatsioonist algas Jalgsemal uus aeg.
1940.aastal oli praeguses Jalgsema külas 94 majapidamist. Tagasihoidlikult arvestades võis elada majapidamises keskmiselt 5-6 inimest. Seega võis olla küla elanike arv mitte väiksem kui 500. 1989.a elas samal territooriumil aga 89 inimest.
2000.a. Rahvaloenduse andmeil oli külas 85 elanikku. ( )
( http://www.eestigiid.ee/?CatID=93&ItemID=1170 )
1.4. Jalgsema algkool (1850-1963)
Jalgsema Algkool oli Praeguse Järva-Jaani Gümnaasiumi (2008/2009) koolipiirkonna üks vanemaid koole .. Kooli asutas kohalik pastor Ferdinand Gebhardt (1803-1869) umbes 1850.a. Esimeseks koolmeistriks oli olnud Rumberg 1861.a. tuli Jalgsemale õpetajaks Madis Kokk, kes oli olnud enne Võhmuta valla Tõrvaaugu koolis õpetajaks ja õppinud pastor Gebhardti poolt asutatud õpetajate ettevalmistamise koolis Puka karjamõisas.
Algul asunud Jalgsema kool temale kasutada antud suitsutares (maja asus hilisema põlenud koolimaja krundi idapiiril vastu heinamaad). Õpetaja palgaks oli koolimaade kasutamine. Lisakohustusena tuli õpetajal igal laupäeval pidada Seliküla mõisas palvetundi. Tasuks sai ta pärast palvetundi süüa mõisa pereköögis tanguputru ja koju kaasa matt rukkeid (Anu Annuk ja Rein Puks. Jalgsema algkool. Uurimistöö, 1981
,lk 5, 3 lõik).
Tavaliselt algas õppetöö oktoobri lõpus või hiljemgi ja kestis Jüripäevani. Sageli pidi koolitöö varem lõpetama, kui vanemad enam ei saatnud lapsi kooli, vaid jätsid nad koju tööle.
Õpilaste arv kõikus 30-40 vahel ja peaaegu kõik olid koolis korteris. Koolitöö kestis vaheaegade hommikust õhtuni, vanemad ja targemad õpilased olid kohustatud aitama nooremaid ja rumalamaid. Õhtuti põletati peergu, harvemini õpetaja enese poolt valmistatud rasvakoonlaid. Koolimaja kütteks tõi Seliküla vald hagu või puid.
Hiljem hakati õpetajale maksma palka 80 rbl. aastas, koolimaad jäid endiselt tema kasutada.
Koolis õpetati lugemist, kirjutamist, rehkendamist, usuõpetust ja vaimulikke laule. M. Kokk oli üksikutele õpilastele õpetanud saksa keelt. Koolikursus vältas 4 aastat, lisaks katselkäimised kuni 16 aastani, mil mindi leeri. Nooremad õpilased õppisid koolis 5 päeva nädalas, külakooli lõpetanud käisid ühel talvel 2 päeva ja järgmisel ühe päeva nädalas kooli juures kordamiskatsetel.
Kooli revidendiks oli Kuie mõisnik, kes koos pastoriga revideeris kooli igal kevadel. Pärast M.Kokka, kes lahkus vanaduse ja uute koolinõuete pärast, sai uueks kooliõpetajaks 1875.a Preedik Brehm. Tema ajal oli koolis lapsi ca 75. 1877 .a. ehitati koolile uus maja, vanast majast umbes 20 m läände. Vana maja jäi kasutamiseks rehena ja tallina .
1884.a. sai Jalgsema kooli õpetajaks Hans Rink, kes varem oli olnud õpetajaks Venemaal Oudova maakonnas . Tema ettepanekul muudeti Jalgsema kool 1886 .a. ministeeriumikooliks, mille juhatajaks kinnitati H.Rink ja õpetajaks Aleksander Tamm.
1888.a. lahkus A.Tamm. Tema järglasena töötas Jüri Saar. Tähelepanuväärne oli väikese kooli õpetajate kõrge kvalifikatsioon , alates T.Kusnetsovist oli enamik koolis töötanud meesõpetajatest tollaegse juhtiva pedagoogilise õppeasutuse Tartu Õpetajate Seminari lõpetanud.
1894.a. kinnitati uueks koolijuhatajaks Vilhelm Johanson (1875-1930), keda on peetud meie põlevkivi avastajaks. Kuna ruumi jäi väheks, siis uue kooli ehitas Juhan Õunmann vähempakkumise korras 3150 rbl. eest. Kogu ehitusmaterjali muretses meister omal kulul.1909.a. muudeti senine 1.klassi ministeeriumikool 2 klassiliseks – s.t. 5 õppeaastaga kooliks. Jalgsema kooli piirkonda kuulusid Jalgsema, Liutsalu ja Paistevälja külad. 1933/34. õppeaastast alates oli Jalgsema kool 6-klassiline, kuid ikkagi ühekomplektiline algkool. 1943.a. aprillis oli koolis suur õnnetus; korstnast alguse saanud tulekahju levis koolimajas kiiresti, hävisid koolimaja ja kõrvalhoone. Päästa suudeti osaliselt raamatukogu, asjaajamise raamatuid, mõned õppevahendid, mõned koolipingid, toolid ja lauad. 1944/45.õ.a. õppetöö algas alles detsembris. Ruumid õppetööks leiti Paistevälja külas Päärna talu valdajale August Kübarsepale kuuluvas maja, endise ühiskaupluse ruumides. 1959. aastal tuli kooli uueks õpetajaks-juhatajaks Ruth Pagil, kes töötas koolis 1963.aasta kevadeni. Kuna koolis oli vaid 4 õpilast, otsustati kool 1963.aastal sulgeda. Kooli õpilased asusid edasi õppima Järva-Jaani Keskkooli.
Jalgsema kool lõpetas oma viimase õppeaasta ja enam kui 110.aastase tegevuse. Väikeseks jäänud haridus -läte kuivas olles täitnud oma ülla missiooni – toonud teadmistevalgust, kasvatanud ja vorminud inimisiksusi, õpetanud neid lugu pidama kodukohast, kõige lähemast, sellest, millest saab alguse kodumaa.
Jalgsema kooli väikesest õpilasperest on aegade jooksul võrsunud kaks meest, kes on oma nimed alatiseks jäädvustanud eesti kirjanduse ajalukku – Ansomardi ja Hando Runnel.
1.5.Kolhoosiaeg
1949. aasta veebruaris loodi Jalgsema külas kolhoos „Uus Algus”, mille esimeheks sai Aleksander Veskimäe. Täis hoo sai kollektiviseerimine sisse 1949. aasta märtsis.
Kolhooside loomisel rikuti jämedalt leninlikke põllumajanduse koopereerimise printsiipe . Tegutseti vene malli järgi, arvestamata kohalikku eripära ja eesti talupoja mõttelaadi. Kiirustati ja kasutati sunnimeetodeid. Massiline kolhooside moodustamine sai teoks „kulakluse kui klassi likvideerimise” käigus. Paljud pered küüditi Siberisse, kelle hulgas oli teovõimelisi inimesi nii maalt kui linnast.
Kolhooside esimesel tööaastale järgnes ühe küla kolhoosi ühendamine teise küla kolhoosiga. Juba 5. veebruaril 1950 ühendati „Uus Algus” ja „Tähis”. Kolhoosile jäi nimeks „Uus Algus”. 10. aprillil liitusid „Üksmeel” ja „Külvaja”, nimeks jäi „Külvaja“. Ligikaudu aasta pärast s.o. 6 veebruaril 1951 toimus järjekordne ühendamine, mille tulemusena kujunes lõplikult välja „Külvaja” kolhoos, mis asub meie tänase Paistevälja PÜ osakonna territooriumil.
Rasketeks kujunesid kolhoosidele aastad 1951,1952,1953, kui lahkus hulk töövõimelisi inimesi. Paljud neist läksid tööjõu värbamise korras turbarabadesse ja põlevkivibasseini, vahetusid esimehed. 50-ndate aastate algupoole kolhooside tootmistegevust iseloomustas vajaliku tehnika puudumine, röövmajandamine traktorijaamade poolt, sundkohustused ja asjatundmatu sekkumine ülaltpoolt, küsitavad juhtimisoskused ja peremehetunde kadumine. Olukord paranes peale NLKP XX kongressi, mil tõsteti põllumajandussaaduste kokkuostuhindu, tugevdati kolhoose kaadriga ja abistati materiaalselt. Kolhoosid „Õiguse Võit” ja „Külvaja” suutsid oma esimeeste Alfred Kadastiku ja Kalju Pukka juhtimisel tõusta Eestimaa tunnustatud majanditeks (Järva-Jaani kolhoos. Koost . K. Arusalu. Kirjastus, 1995
, lk 4, 6 lõik).
1970. aasta algul võeti suund suurmajandite loomisele. 26. veebruaril 1971 ühinesid „Külvaja”, „Bolševik” ja „Ühendus”. Ühinenud suurmajandi nimeks sai „Ühendus”, Esimeheks valiti Kalju Pukka. Algas keeruline ja vastuoluline areng, kus ilmnesid mitmed negatiivsed nähtused – juhitavuse vähenemine, juhtimiskulude suurenemine, väikeste kolhooside vahepeal väljakujunenud ühe pere tunde kadumine.
1975. aasta oli „Ühenduse” kolhoosi viimane tegevusaasta. Stagnatsiooniperioodile omane gigantomaania pani ta 4. veebruaril 1976 paari „Õiguse Võidu” kolhoosiga. Selleks ajaks oli „Õiguse Võit” tugeval finantsmajanduslikul tasemel, „ Ühendus” aga tõsistes rahalistes raskustes. Ühendatud majandi nimeks sai Järva-Jaani kolhoos, esimeheks „ Õiguse Võidu” kolhoosi esimees Arvi Kallakmaa, aseesimeheks valiti Rünno Johanson ja parteialgorganisatsiooni sekretäriks Ivar Vanna.
Põllumehele rasked aastad nõudsid kindlat meelt ja tugevat juhikätt. Oli tarvis tõsiselt kaaluda, kuidas majandada, et mitte sattuda võlgadesse. Kolhoosnikel oli tarvis välja maksta väljateenitud töötasu ja samal ajal ehitada, sest elamispinda oli vähe ja tootmishooned kehvad. Logises distsipliin ja mitte igaüheni ei jõudnud põhimõtted kokkuhoiust.
1. jaanuarist 1984 hakkasid osakonnad tööle majandisisese isemajandamise põhimõtetel. Tõusis vastutus töö lõpptulemuste eest, paranes distsipliin ja majanduslikud näitajad. Kolhoos saavutas stabiilse tootmistaseme, ühtlustus osakondade tootmistingimused. Alates 1981. aastast on pidevalt suurenenud kolhoosi alaliste töötajate arv, mis 1988. aasta jaanuari seisuga on 650 (Järva-Jaani kolhoos. Koost. K. Arusalu. Kirjastus, 1995, lk 5, 5 lõik).
Kolhooside Täht ja Külvaja eksisteerimise viimased aastad. Olid osakonnad ja iga üks tegi nii palju kui jõudis. Sellest ka tulu. Kui 1992 aastal laiali mindi, siis tekkisid osaühingud (põllumajandus osaühingud). Enne seda, kui osaühingud tekkisid, sai kolhooside tootmises stabiilsus tagatud, väikesi kõikumisi oli aga see oli nii vähe. Oli siis meil 1500 ha maid, ligikaudu 400 lüpsilehma, 400 noorkarja, traktoreid ligikaudu 30, vene ajast on jäänud ka kombainid ja ligikaudu 45 töölist, mis on aasta keskmine. Peale selle suudeti ka soetada uuemat tehnikat. Tööjõu kasutamine oli suhteline. Kolhoosi viimaseid aastaid ei saa võrrelda praegusega, kuna rahareform toimus ja kõik on peale seda teist moodi.(info Kalle Bötker).
Järva-Jaani kolhoos (1975-1992) asus Pandivere kõrgustiku äärealal 30 km kaugusel rajoonilinnast Paidest . Kolhoosi keskus oli Järva-Jaani alevikus. Selle aja Järva-Jaani kolhoosi maadel oli ühismajandite moodustamise aastatel olnud kokku 15 väikest kolhoosi.
2. Jalgsema külast võrsunud kuulsad mehed
2.1.Vennad Pitkad
Johan Pitka on sündinud 19. veebruar 1872 Võhmuta vallas Jalgsema külas Terasaugu metsavahimajas – surmaaeg september-november 1944. Ta oli Eesti Vabariigi Merejõudude juhataja, kontradmiral, Eesti Vabadussõjas Eesti sõjaväe organiseerimisel üks kesksemaid tegelasi. Kirikuraamatu järgi oli ta nimi Juhan Pitka. Haridustee
1881 Seliküla vallakoolis
1885 Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis
1890 hakkas merd sõitma ja 1891 astus Käsmu merekooli.
1892 läks üle Kuressaare merekooli, sooritas seal samal aastal kaugtüürimehe eksami.
1894 astus Paldiski merekooli ning 1895 sooritas kaugesõidukapteni eksamid .
Ühiskondlik tegevus ja teenistuskäik
1900 teenis kuus nädalat rannakaitselaeval “Admiral Ušakov”, sai arvatavasti mereväelipniku auastme
1902 Mühlentali laevatehas Peterburis
1904 asus Inglismaale
1907 asutas Eesti-Läti Laevasõidu Agentuuri ja 1911 Tallinnas merekaubandusühingu Johan Pitka ja Ko ning Tallinna Laevaühisuse.
1912 oli üks Vastastikuse Merekindlustuse Seltsi “Mereabi” asutajaid,
1917 kevadest organiseeris eesti sõdurite toomist Venemaalt kodumaale , mõisteti selle eest enamlaste poolt tagaselja surma.
1917 septembrist alates organiseeris Pitka Omakaitset, aasta hiljem kujunes sellest Kaitseliit . 1918 novembrist alates organiseeris soomusrongide ja –autode ehitamist ning Eesti sõjaväe varustamist. Oli Eesti Kaitse Liidu (Kaitseliidu) asutaja ja organiseerija koos kindral Ernst Põdder’iga peale EKL ametlikku asutamist Ajutise Valitsuse esimesel istungil 11. novembril 1918.
17. detsembril 1918 määrati ta merejõudude juhatajaks, 22. aprillil 1919 ülendati mereväekapteniks ja 21. septembril 1919 aseadmiraliks (kontradmiraliks).
Aastatel 1920-1922 oli Pitka Valve Liidu asutaja ja juht. 1923 Asutas Rahvuslik-Vabameelse partei.1924 asus ta koos perekonna ja teiste kolonistidega Kanadasse Fort St. Jamesi , kus rajas Stuart’i järve äärde Eesti asunduse, 1929 naasis Eestisse.
1930-1937 Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse (ETK) juhatuse esimees
1931 asutas Lahinguvendade Klubi, temast sai Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees.
1932 astus ta vabadussõjalaste hulgast välja ja 1933 asutas Vabadussõja Rindemeeste Ühingu ning valiti Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimeheks.
1937 oli Pitka Rahvuskogu I koja liige Järvamaalt
Juulis 1940 põgenes Nõukogude okupatsiooni eest Soome. Aprillis 1944 naasis Eestisse. Pidas üle Eesti kõnekoosolekuid Punaarmee pealetungi vastu sõdimise innustamiseks. Samuti organiseeris löögiüksuse Admiral Pitka. Jäi septembrist 1944 Läänemaal teadmata kadunuks .
Aastal 1936 ostis Johan Pitka Virumaale Ebavere mäe jalamile Lilleoru talu. Ta soovis siin pühenduda memuaaride kirjutamisele, mis hakkasidki ilmuma üldpealkirja all “Minu mälestused” ning köitsid lugejate tähelepanu hea ilukirjandusliku taseme poolest.
Kaitseliidu museoloog Tanel Lään on sellest kirjutanud lähemalt:
„Pitka maja ehitati Rootsi projekti järgi; seinteks prussid, plangud, lauad, täidiseks saepuru ( vist ka lubi). Välislaudvooderdis oli värvitud rootsipunase värviga. Külarahva teada oli maja seest laeva sisemuse sarnane. Talu majandas rentnik. Pitka majas elas aastaringselt tüdruk, keda hüüti Silla Meetaks. Kogu suve elas seal ka Johan Pitka abikaasa Helene, enamasti ka admirali õepoeg Harry. Karjamaal madala nõo keskel oli käsipumbaga kaev . Kaevu kõrval oli valatud betoonist suur küna. Samas oli ka põõsaste küljes käterätikunagi. Pärast lipuheiskamist tegi ta metsasihtidel jooksu. Selle lõpetanud, läks kaevu juures olevasse künasse külma vette, hõõrus end rätikuga kuivaks ning läks maja juurde. Oma maakodus ei olnud Pitka kunagi tegevuseta. Puhastas ja liivatas kõnniteid ning seadis lipuvarda umber olevat lillepeenart. Väga meeldis tal tegelda maja lõunapoolsel küljel asuvas kasvuhoones. Ta ei hoidnud kõrvale ka põllutööst. Oma naabritesse suhtus Pitka pere hästi. Nii aitas admiral näiteks oma naabrimehel, kes maltoosat valmistas, muretseda Tallinnast plekkpurke. Pitka ise oli täiskarsklane ja taimetoitlane. Samale mehele oli ta vahetult enne sõda nördinult rääkinud, et Eesti valitsus on inglisemeelselt orientatsioonilt läinud üle saksameelsele. Pärast vene vägede sissetulekut 1944. aasta sügisel paigutati Pitka majja paarkümmend sõdurit, kes demineerisid ümbruskonda ja õhkisid Äntu metsadesse jäänud saksa laskemoonaladusid. Nende käes läks 1945. aasta kevadel maja põlema ja hävis tules.”
Kui II maailmasõja idarinne aasta 1944 algul jälle Eesti piiridele lähenes, tuli Pitka sama aasta aprillis Soomest tagasi sünnimaale. Ta sai 21. augustil Saksa Julgeolekupolitsei ja SD-lt loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühm Admiral Pitka. Teave sellest, et admiral Pitka tema abi kapten Paul Laamann organiseerib Punaarmee pealetungile vastupanu, levis üle Eesti kulutulena, leides imetlust ning võitlustahteliste meeste seast innustunud järgimist tema üleskutsele. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, tuntumad neist toimusid Soodla silla juures Vaidas, Kosel, Kehras, Raplas. Seejärel taganeti Tallinna ja Keila kaudu Läänemaale. Tallinna ümbruses oli neil konflikte koguni taganevate saksa vägedega, kellelt õnnestus üle lüüa relvastust ( http://et.wikipedia.org/wiki/Johan_Pitka ).
1944 aastal sügis-talvel hukkus Johan Pitka Lemomäel. Jaagu talu peremees , Kaitseliidu triigi-Kõue kompanii ülem Oskar Nõmmela leidis Johan Pitka surnukeha ja mattis ta maha. Kui Oskar Nõmmela sunnitöölt tagasi tuli, pääses ta alles Eestisse 1963. aastal. Pitka peitehauda ta siis enam ei suutnud leida, sest heinamaa oli võsastunud. Nii jääbki Pitka surma ja hauakoht täpsustamata (Järva-Jaani Vabadussõja mälestussammas. Koostaja Silva Kärner 2007).
Johan Pitka sünniaastapäeva eel korraldatakse Järvamaal Kaisteliidu eestvõttel mälestusmatkasid. Matk algab Jalgsemalt Johan Pitka mälestuskivi juurest mälestuskõnega. 19,7 km matkatee kulgeb Jalgsemalt läbi Järva-Jaani Peetrisse.2009. aastal oli see kolmas rahvamatk.
Johan Pitka vanem vend oli tuntud lastekirjanik Ansomardi, kodanikunimega Peäro August Pitka
Peäro August Pitka (26. august 1866 Jalgsemaa küla, Järvamaa — tõenäoliselt 25. juuli 1915 Poola, Narevi jõe lähedal, täpne surmakoht teadmata) oli eestlasest Vene tsaariarmee alampolkovnik ja lastekirjanik. Tema kirjanikunimi Ansomardi on valitud isatalu järgi. Ta oli hiljem veelgi tuntumaks saanud kontradmirali Johan Pitka vanem vend.
Sajandi algusest oli avaldanud jutustustekogud „Jalgsemaa Kitse - eide muinasjutud ”, „Elu- pudemed ”, „Sõja päevilt”, „ Lastejutud ”, mitu näidendit, samuti võimlemisõpetuse, sõjandussõnastiku jm. Suur osa tema kirjanikutööst on laiali 20. sajandi alguse eesti ajakirjanduses, osa loomingust jäi käsikirjadesse.
Sõjaväeteenistusest vabad hetked veetis Peäro Pitka Kiltsis ja seal on sündinud ka märkimisväärne hulk ta kirjanduslikust loomingust. Kiltsi kodumajas on säilinud mitmeid kirjanikule kuulunud esemed.
Peäro Pitka jäi teadmata kadunuks I maailmasõjas.
Teosed
„ Murueide tütar” (näidend), Jurjev (= Tartu) 1900; 2. trükk Tartu 1905
„Jalgsemaa Kitse-eide muinasjutud”, Tartu 1901; 2. trükk: redigeerinud Daniel Palgi , EKS, Tartu 1926
„Matsil unes , teistel ilmsi”, (näidend) Tartu 1901
„Wõimlemise ehk gümnastika õpetus kooliõpetajatele, koolidele ja iseharjutamiseks”, Tartu 1904
„Elu-pudemed” (lühiproosa), Tartu 1909
„Sõja päiwilt” (lühiproosa), Tartu 1910
„Lastejutud”, Tartu 1911; 2. trükk Tartu 1925
„Sõjamehe sõnastik”, Tallinn 1914
„Jalgsemaa Kitse-eide muinasjutud ja teisi jutte ”. Koostanud , redigeerinud ja järelsõna: Ants Järv. Sari Eesti lastekirjanduse varamust, ER, Tallinn 1979; kordustrükk: ER 2008
„Tondi-Tônu”; „Kivialused” – „Hundil on need hullud jutud: eesti lastekirjanduse antoloogia”, 3. köide, koostaja Andres Jaaksoo. Steamark, Tallinn 1998, lk 10–38
Ansomardi mälestuskivi.
Asub Pitkade talus, Jalgsema järve kõrval, keskusest umbes 700m kaugusel Võhmuta poole. Vastava tekstiga graniitrahn vendade admiral Johan Pitka ja tema vanema venna kirjanik Peäro August Pitka- Ansomardi kodutalu õuele Jalgsema külas püstitati 23. juunil 1992. aastal. Johan Pitka (1872-1944) oli Kaitseliidu asutaja ning soomusrongide üks formeerijaid ja esimene ülem. Peale selle asus ta sõjalaevastikku organiseerima ning määrati merejõudude juhatajaks. Pärast Vabadussõda tabas admirali ebaõnn ja kibestumine ja ta lahkus kodumaalt . 1944. aasta sügisel tuli elatanud admiral jälle tagasi ja hakkas korraldama ametisse astunud Otto Tiefi valitsuse kaitset ning organiseeris vastupanu pealetungivale Punaarmeele. Ka Peäro August Pitka-Ansomardi (1866-1915) teenis sõjaväes (alampolkovnik), aga sai kuulsaks hoopis kirjanikuna. Kirjaniku tuntuimad tööd on: romantiline muinasjutt näidend „Murueide tütar” (1900), „Jalgsema Kitse-eide muinasjutud” (1901), novellikogu „Sõja päevilt” jt.
2.2.Hando Runnel
Hando Runnel (sündinud 24.novembril 1938) on pärit Järvamaalt. Ta on käinud Jalgsema, Ambla, Järva-Jaani, Tartu ning Paide koolides . 1957-1962 õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat. Kõrgkool jäi lõpetamata, sest kirjanduslikud huvid viisid Runneli tööle ajakirja Looming toimetusse. 1971. aastast on ta olnud tegev peamiselt kutselise kirjanikuna, aga ka kirjastuse Ilmamaa (1992) asutaja ja esimehena.
Kirjaniku esikkogu „Maa lapsed” ilmus 1965. aasta luulekassetis „Noored autorid” . Runneli luule keskmes on autori suhe kodumaa ja rahvaga (eestlaseks olemine, rahvuse püsimine) ning elu ja ühiskonna valuprobleemid. Murranguks kirjaniku luuleteel sai kogu „Punaste õhtute purpur” (1982), mis on eesti rahva raskete saatusaastate poeetiline üldistus. Runneli luules on tähtsal kohal ka armastus ja huumor. Armastuses leiab ta tugeandvat headust, sellel põhineb luuletaja – inimese – sisemine tasakaal. Runnel on oma loomingus ühitanud regilaulu, uuema rahvalaulu ja kunstluule poeetika (alg-, lõppriim, parallelism). Murranguks riimimata luulesse on kogu „Mõistatused” (2000).
Hando Runnel on ka viljakas lastekirjanik. Ta räägib lastega tõsiselt, seades eesmärgiks nende silmaringi ja mõttemaailma arendamise keelemängu kaudu.
Eesti Iseseisvuspäeval, 24. veebruaril 2003 andis Eesti valitsus Hando Runnelile elutöö preemia( http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/runnel_janikapalu.ht m).
L
ugudesari Hando Runnelist on mõeldud nõnda, et tema kohta lugeda oleks ühtaegu huvitav ja õpetlik. See nõuaks pisut eelteadmisi, aga annaks neile lisagi: see, mis kirjutada on, pole populaarne elulugu, vaid sisevaated tema loomingusse niiviisi, et seda võib ka ülistada vaadetesse Runnelisse endasse, teistesse kirjanikesse ja luulesse üldse.
Mitte ainult luuletaja
Viimased paarkümmend aastat, 1988–2008, on Hando Runnelil tulnud luulet jagada. Mitte just tükkideks, ent siiski vähemalt pooleks tosinaks.
Olles poliitiline küll juba varakult, on Hando Runnel jäänud ikka erakonnaväliseks või -üleseks. See on vabaduse küsimus: niipea, kui loov inimene on parteiliselt kallutatud, pole ta enam tema ise, sest ka temast võidakse teha tööriist.
Hando Runnel on tahtnud endaks jääda. See «tema ise» on ligikaudu «konservatiivne liberaal », ettepoole vaatamine koos ajaloo ja tema vigade meelespidamisega. Niisugust erakonda Eestis pole, järelikult pole Hando Runnelil ka kuhugi astuda.
Luuletaja sellegipoolest
Luulet võib nautida ka väljaspool kirjanduslugu. Tavaliselt nii tehaksegi. Ei oska minusugune öelda, kas ma naudin Hando Runneli luulet rohkem ise lugedes või kuulates laule tema värsside järgi, aga panna kirjanduslugu päriselt sulgudesse ma ei oska.
Hando Runneli juures on teine maailm väga harva täiesti võõras ja arusaamatu. Põhjus peab peituma kokkukuuluvuses, siis selles, et maa lastest on kõigil talla all üks ja seesama pind.
Too pind pole Hando Runnelil kunagi põrm. Lapsed on talle tähtsamad kui kaduvik. Soomerootsi luuletaja Elmer Diktonius (1896–1961) tähistas seda tunnet kujundiga «maine hellus ».
Hando Runnel ongi maiselt hell.
3.Jalgsema looduslikud vaatamisväärsused
3.1.Jalgsema järv
Järvamaa idaserval ulatub Pandivere karstialal kujunenud ajutiste järvede piirkond. Eesti suurim ajutiste järvede alal paikneb Tamsalu - Võhmetu - Assamalla piirkonnas, kuid Järvamaal esineb niisuguseid veekogusid Jalgsema ja Rava ümbruses. Suurim ja tuntuim ongi Jalgsema järv, mida on mõnikord ära märgitud ka päris järvede nimistus. Jalgsema järv asub ajaloolise küla keskel, kus taluõued piiavad kaarjalt järvemadalikku. Jalgsema karstijärved hõlmavad maaala 38,7 ha ulatuses.
Kevadel täitub Jalgsema järvenõgu kiiresti lumesulamisveega ja seepärast võib veekogu nimetada ka kevadjärveks. Vesi koguneb tavaliselt aprilli teisks poolel ja juuliks on ta kadunud, väljaarvatud kümnekonna meetrise läbimõõduga sügavam lohk . Sademeterohkel aastal, eriti vihmase suve ja sügise korral, jääb järv alles terveks aastaks. Kuival aastal on vesi kadunud jaanipäevaks ja pärast seda saab järvemadalikul heina teha. 19.sajandil oli mudast järvepõhja kasutatud sigade suvise söödamaana (sobis hästi sigade tuhnimispaigaks), hiljem jagati talude heinamaaks.
Karstinõo põhjas heinamaal levib umbes 2 m paksuse mulla või turbakihi all saviliiv ja moreen. Jalgsema veesäilitusala läänepiiriks on tee, mis lähtub Jalgsema – Järva-Jaani teelt ja kulgeb läbi Anso- Mardi kinnistu. Viimatinimetatud tee pöördumisel edelasse, pöördub ka veesäilitusala piir piki seda teed edela suunas kuni tee jõudmisel põllu (kõlviku) piirini. Sealt liigub veesäilitusala piir piki kõlviku piiri algul lõuna, seejärel ida ja edasi põhja suunas kuni Raude talu põhjapiirini. Edasi suundub veesäilitusala piir sirgjoones põhjasuunas kuni kohtumiseni Madise talu kagupiiriga. Seejärel kulgeb veesäilitusala piir piki Madise talu kagupiiri ja Sipelga talu kagu- ja kirdepiiri kuni Sipelga talu põhjapiirini. Edasi liigub veesäilitusala piir piki Sipelga talu põhjapiiri lääne suunas kuni kohtumiseni Jalgsema – Järva-Jaani teega. Jalgsema – Järva-Jaani tee on veesäilitusala piiriks sealt läände kuni teeni, mis kulgeb läbi Anso-Mardi kinnistu.
Jalgsema järv on seotud paljude muistenditega, millest jutustab oma loomingus kirjanik Ansomardi (kodanikunimega Peäro August Pitka). Varem olnud järv palju veerikkam, nüüd kaob südasuveks täiesti. Järve idakaldal asub Ansomardi talu mille vanad hooned 1930-ndail aastail praegustega uuendati. Järve teisel kaldal on põlised kased , millest ühte nimetatakse kahe venna kaseks.
Ala kuulub Jalgsema loodusalana Natura 2000 võrgustiku koosseisu. Varem on ala olnud kaitse all (1991.aastast) Jalgsema veesäilitusalana. Hoiuala eesmärk on karstijärve, poollooduslike koosluste ja kaitsealuste liikide elupaikade kaitsmine.
Paistevälja-Jalgsema karstinõod.
Paiknevad Jalgsema järve keskel, Pitkade talust lõunapool. Samanimeliste külade vahel esineb neli piklikku suletud nõgu, sügavusega kuni 3 m, millest kolm moodustavad ahela. Suurim neist on 1 km pikkune Paistevälja nõgu. Pinnakatte paksus on siin kuni 2 m ja selle all asub Tamsalu lade . Kevadel ja suurvete ajal karstinõod täituvad veega ning moodustuvad madalaveelised järvikud. Ajutisi veekogusid kasutavad linnud ja kohalik rahvas varasuvel supluskohana. Heinaajaks vesi järvikutest kaob. Paistevälja nõo idaserval asub umbes 17 m kõrgune kask, mida seostatakse kirjanik Ansomardiga.
3.2.Kahevenna kask.
16meetri kõrgune 1,91m ümbermõõduga põlispuu Jalgsema külas. Paikneb Paistevälja nõo idaserval. Kahevenna kasest jutustab admiral Johan Pitka raamatus ”Elu ja Surm”. Ühel kevadisel päeval, kui Johan oli alles väike poiss, võttis isa ta heinamaale kaasa. Seal heinaküüni juures näitas isa kaht umbes reeaisa jämedust kaske . Isa seletas, et siis, kui Johan oli veel päris-päris pisike, tuli ta niites kaarega küüni poole. Vikat lõikas täies hoos , kui äkki märkas heina sees kahte pisikest kasetaime. Tal õnnestus jätta need niitmata. Jättiski kasetaimed kasvama ja nimetas need ”kahe poja kaskedeks”. Üks Johani , teine Päero jaoks. Need isa sõnad jäid Johanile kui kivisse raiutud meelde. Igal sügisel, kui ta heinamaal viibis , istus ta nende kaskede all ja imestas, kui kiiresti nad kasvavad. Nende rippuvad oksad tihedate lehtedega olid armsad ja ilusad.. Tihti uinus ta karjas olles nende kaskede all. Üks kaskedest on senini alles. Võimas, uhke, oma lehtede sahinas taga nutmas seda, kes juba aastakümneid siit lahkunud ja kelle nime ta kannab.
4.Tänapäeva Jalgsema
4.1.Igapäeva elu külas
Intervjuu
Intervjueeritavaks valisin kauaaegse Jalgsema küla elaniku Reet Kirbitsa (neiuna Reet Krabbi), kes on sündinud 25 juuni ja 1942 Järva-Jaanis. Intervjuu viidi läbi 17.01.09 .
Miks teie tulite Jalgsemale elama ja kuhu?
Tulin Jalgsemale elama metsavahi tallu, kuna isal Johannes Krabbil oli siin maja. Johannes sündis metsavahi talus. Sinna asusuid elama neli õde ja üks vend. Hakkasin Jalgsemal tööle, isa oli koorejaamas ja mina oli poes tööl. Krabbi talust kolisin Jalgsema koorejaama, edasi läksin Matsile ja siis läksin uuesti koorejaama elama ning lõpuks asusin elama Tooma tallu. Ühe aasta elasime isegi Võhmutal.
Milliste koolides te käisite?
Ma käisin Jalgsema algkoolis 1949-1953. Jalgsema algkool oli 4- klassiline, vahepeal käisin Võhmutal õppimas, edasi läksin Järva-Jaani Keskkooli ja siis peale selle lõpetamist tööle. Aga kahju on siiski, et lammutati Jalgsema algkooli viimase asukoha maja, see oli siiski ajalugu. Jalgsema algkool asus Jalgsema koorejaama vastas.
Mida te teate rääkida Nõukogude ajast?
Venemaalt tulid ”kotipoisid” paremat elu otsima (umbes 1947).Külapoisid loopisid kividega neid ja nad panid Järva-Jaani poole jooksu. Küüditamise ajal olin 7- aastane ja mäletan, et auto sõitis mööda meie majast ja ma arvan et see oli küüditatuid täis, täpselt ei mäleta. Hiljem kuulsin, et viid ära Kargu pere.
Vanasti sai kolhoosis tööl kaäia nii, et vähe sai... Ei mäletagi täpselt, kas sai koolist nii ruttu vabaks, et jõudis tööle minna. Töösid oli kõiksuguseid, mis vähegi oli võimalik teha. Tõsist tööd hakkasin tegema Pasitevälja koorejaamas. Paistevälja koorejaam oli piimapunkt, kus 1961.a. oli piimatoojaid sajaringis, seal kooriti piim ära ja viidi hobusega Järva-Jaani meiereisse. Mäletan, et üks hästi vana mees oli vankrijuht ja imestan, kuidas ta jõudis neid raskeid tünne tõsta.
1996.a. lõpetas koorejaam oma tegevuse ja siis oli ainult 16 piimatoojat. Ma ise töötasin ka kaupluses (kuni 1996-ni aastani) alguses oli kaupluse nimi ”Külvaja” pärast Jalgsema kauplus, mis omakorda paiknes kolhoosi kontoriga samas majas. Kokku oli Jalgsemal 2 kauplust. Pood oli halvas seisus ja kui mina jäin haigeks, siis pandi pood lõplikult kinni.
Mis üritused, meelelahutus tegevused teil olid ja kas leidus ültse rahvast siin külas?
Sel ajal oli palju isetegevust. Pillimehed hakkasid pidusid tegema. Minu isa oli suur isetegija, õpetas näidendeid ja teisi asju. Vanasti oli siin kõike tegevust palju rohkem kui praeguses Järva-Jaanis. Korraldati tantsuõhtuid, pritsimeeste pidusid, kus võisteldi ja niisama oldi mõnusad. Minu ajal oli maitule tegemine suurem ettevõtmine kui tänapäeval jaanitule tegemine. Toomamäel oli plats , kus tehti tantsu ja lõkkeõhtuid. Minu ajal (kommunismi valitsuse aeg) oli Jalgsemal väga palju talusid, talud olid enamjaolt rahvast täis. Inimesed elasid seal, kus elada said.
Kas tundsid ka mõnda kirjanikku Jalgsemalt?
Mina tean Hando Runnelit, kes muidugi on minu mehe tädipoeg. Mäletan teda umbes 50-st. Hando oli vagane ja suurt ei rääkinud, ta silmitses rahvast, kui oli pidu, küllap oli mõttes luule kogu aeg. Nad käisid vennaga Järva-Jaani Kekkoolis. Raivo oli tema vend, kes ei viitsinud õppida. Hando seletas terve tee Raivole õppimisest ja see oligi tema õppimine.
Kuidas iseloomustate tänast Jalgsema külaelu?
Siin pole mittte midagi. Külaelu on välja surnud. Siin natuke on lapsi võibolla see hakkab edasi viima seda elu ,mis siin alles on jäänud.Vanad inimesed on pasiivsed ja ei võta osa üritustest. Suvel tehakse rasket põllutööd ja talvel tegeldakse loomadega.
Kokkuvõte
Kuigi Jalgsema küla ajalugu ulatub 13.sajandisse, on selles külas ka tänasel päeval tegutsemas PÜ Paistevälja ja nii mõnedki maad armastavad inimesed on oma kodu siia rajanud. Nagu selgus eespool toodud tööst, on aegade jooksul päris palju muutunud. Paljude taludega külast on alles jäänud vähe, kunagi rajatud kolhoosi asemel on loodud põllumajandusühistu.
Tore on see, et Jalgsemal on püütud hoida alles arhitektuurilisi väärtusi ning turiste toob siia Johan Pitka lapsepõlvekodu õuele paigutatud mälestuskivi.
Uhke saame olla vendade Pitkade saavutuste üle ning selle üle, et meie koduküla lähistelt on pärit luuletaja ja kirjanik Hando Runnel. Oma uurimistöös olen kasutanud Reet Kirbitsa, Ivi Volteri ja Kalle Bötkeri mälestusi.
Kuna seadsin eesmärgiks Jalgsema küla ajaloolise ülevaate koostamise, siis usun, et olen sellega hakkama saanud.
Kasutatud allikad
Anu Annuk ja Rein Puks. Jalgsema algkool. Uurimistöö, 1981
Henn Sokk . Järvamaa vaatamisväärsusi. Kirjastus,2003
Järvamaa aastal 1939 ja nüüd…1999
Järva-Jaani kolhoos. Koost. K. Arusalu. Kirjastus, 1995
Järvamaa . Eesti entsüklopeediakirjastus,2007
Järvamaa. Eesti entsüklopeediakirjastus,2009
Signe Tammar ja Marge Järve. Jalgsema küla ajaloost. Uurimistöö, 1990
Voldemar Pinn. Admiral Pitka elu ja surm. Tartu, 1993
http://www.jt.ee/081007/esileht/20006945.php
http://et.wikipedia.org/wiki/Ansomard i
http://et.wikipedia.org/wiki/Johan_Pitka
Lisa
Lisa 2
Jalgsema meierei lõpetas oma tegevuse 1996.a. Praegune omanik on Heli Kark.
Foto:Kuldar Kark
Lisa 3
Lisa 4
Jalgsema Algkooli maja mahajäetuna enne lammutamist 2008 aastal.
Foto:Kuldar Kark
Lisa 5
Admiral Johan Pitka
(1872-1944)
Lisa 6
Peäro August Pitka-Ansomardi
(1866-1915)
Lisa 7
Mälestusmärk Ansomardi talu õuel.
Foto:Kuldar Kark
Lisa 8
Kirjanik Hando Runnel.
Lisa 9
Jalgsema järv.
Foto:Kuldar Kark
Lisa 10
Kahevenna kased.Illustratsioon Johan Pitka 1937.a välja antud mälestusraamatust
Lisa 11
Kahe venna kaskedest elab täna veel üks. Räägitakse, et Johani oma.
Foto: Kuldar Kark
Lisa 12
Jalgsema küla
4
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 38 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-02-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
34 laadimist
Kokku alla laetud
3 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
kuldar kark
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid