Hando Runnel (0)

HANDO RUNNEL
Hando Runnel sündis 24. novembril 1938. a Järvamaal Võhmuta vallas Liutsalu külas(vaata!) talupidaja pojana , õppis Jalgsema algkoolis, Järva -Jaani ja Ambla 7-kl koolis, Tartu 1. ja Paide keskkoolis .
Töötas kodupaiga kolhoosis ja õppis EPA kaugõppeteaduskonnas agronoomiat 1957-62, stuudiumit lõpetamata. Pärast esikteoste avaldamist kutsuti Runnel Tallinna, kus ta 1966-71 oli Loomingu toimetuses publitsistikaosakonna juhataja.
Hiljem kutseline kirjanik Tartus, abielus Katre Ligiga. Kirjanike Liidu liige 1969.
Eesti taasiseseisvumise ajal lülitus aktiivselt poliitilisse ellu: oli Eesti Kongressi liige ja kuulus Põhiseaduse Assambleesse. Oli lähedane ERSP-le ja Isamaale ning on suhelnud aktiivselt Reformierakonnaga. Oli üks kirjastuse Ilmamaa asutajaid Tartus 1992 ning raamatusarja “Eesti mõttelugu” idee algatajaid. Hiljem Ilmamaa peatoimetaja (on koostanud “Eesti mõtteloo” sarja raamatuid) ja Uku Masingu Kolleegiumi abivanem, korraldades Uku Masingu pärandi uurimist ja trükiks ettevalmistamist. Oli vabade kunstide professor TÜ-s 1992-93.
LOOMING:
Esimesi luulekatsetusi tegi juba algkooli ajal, tõsisem harrastus jääb 1950ndate lõpupoole. ...“Kirjanikuks saamise mõte sündis mul üsna varakult, olin seitsme- kaheksa-aastane, käisin teises klassis, juba siis mõtlesin sellest tõsiselt. […] Kirjutasin oma esimesed luuleread algkooliklassides, sihipäraselt kirjutama ja harjutama hakkasin kahekümneselt. […] Nood olid diletandi värsid. Ma olin värsse kirjutav külapoiss või põllumees või asjaarmastaja. […] Kui olin saanud paari värsiraamatu autoriks , tundsin, et tegelikult peaks vist kõik olema üks: sinu luule ongi su elu, su elu ongi su luule.“
Hando Runneli luulet on ilmunud jätkuvalt nii perioodikas kui luulekogudes . „Luuletajana põhimõttelist tähelepanu pööranud luuletekstide lauldavusele (s.t. ka mõningasele rahvalikkusele). Oluline osa tundelises luules on kaduva küla (kaduva kodu) motiiv . Sagedaste surmamotiivide eluliseks taustaks on isa varajane surm (1949 Amblas). On ka eesmärgita huumorit ta luules, on ka selgesuunalist ühiskonnairooniat. Mõnedest üldinimlikest teemadest hoolimata on H. R. luule lokaalne , eesti rahvuse, eestikeelse lugejaskonna enesetunde-luule.“
Esimene kogu “Maa lapsed” (1965) ilmus kassetis “Noored autorid” III, teine kogu “Laulud tüdrukuga” (1967). Mõlemad sisaldavad maaelupoeesiat, mida iseloomustab soe ja mõistev suhtumine kaasinimestesse. Teisenemine ilmneb kogus “Avalikud laulud” (LR 1970), milles teravduvad mitmed argiprobleemid, inimelu tervikuna asetseb igavikulisemale taustale, isamaausutunnistus saab selgema väljenduse.
Kogu “Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks” (LR 1972). Luuletaja mina ja ühiskonnakorra vahelisest eetilisest konfliktist tulenev psüühiline pinge otsib lahendust lõõpivais “Laadalauludes”.
“Kõrtsilaulude" tsüklist alates avanevad pingete tagamaad ning kõnesse tulevad kirjutamisaja valuprobleemid. Vastandlikud meeleolud ja tundmused väljenduvad ka kogus “Mõru ning mööduja” (LR 1976). On võimetustunnet, tüdimust, masendust “päeva mürgisest viljast”, soovi vabaneda pseudoväärtuste, valede ja reetmiste ahelaist. Ängistavalt mõjub rahvuse identiteedi ja elulaadi sajandeid kestnud seoste katkemise oht. Valikkogu “Kodu-käija” (1978) võtab kokku lüürilisema poole Runneli senisest loomingust. Mahukas kogus “Punaste õhtute purpur” (1982) süveneb rusutus veelgi. Luuletaja ja ühiskonna vahelises pingeväljas sünnib tõsiste mõtiskluste kõrval painajalikke nägemusi, ebakindlust ja hirmu. Eksistentsiks vajalik sisemine tasakaal leitakse taas võllahuumoris või armastuse poetiseerimises. Luuleraamat lõpeb tsükliga “Ilus maa”, mis kujutab endast nõukogude perioodil loodud eesti patriootilise luule eredaimat näidet.
“Laulud eestiaegsetele meestele” (LR 1988) on tervikuna isikulis-rahvusliku enesetunde luule, mida kannab vastutus lahkunud põlvkondade ees. Kogu “Kiikajon ja kaalepuu” (1991) on kunsti järjepidevuse esteetika programmiline manifesteerimine, kirjanduslikest arhetüüpidest toituv luule. Kogu “Oli kevad, oli suvi” (1992) meeleoludes on reserveeritust. On lootusi, samas aimata ka pahaendelisi jõude, mis on ühiskonnas toimuvaid muutusi valmis iseenda kasuks pöörama . Luuleraamat “Üle Alpide” (1997) sisaldab seitsmes tsüklis nii mõtte-, aja- ja juhuluulet kui ka epigramme, vemmalvärsse ja lihtsalt laule, kord küsimusi esitades (“Saada eurooplaseks”) ning tõsiselt väärtnähtustesse sekkudes (“Lageraie”), samas oodates ja vaadates, “mis sünnib” (“Nüüd”). Luulekogu läbib tõdemus, et soov kogu rahvast ühendavale eesmärgile jõuda nõuab valitutelt ausat pühendumust.
Runneli poeetikavõttestik on rikas, selles on põimunud regilaulu, riimilise rahvalaulu ja kunstiluule sõnastus - ja vormielemendid. Need poeetilised kujutamisvahendid on rahvapärase elutunnetuse avamise teenistuses ning tagavad värsi originaalsuse, sageli laululisuse. Kujund on ökonoomne ja intensiivne, dünaamikat lisab assotsiatsiivsus, ühtekuuluvusele kogu eesti luuletraditsiooniga osutab allusiooniderohkus. Tema loomingu erilise populaarsuse okupeeritud Eestis tagas ühelt poolt värsistamise ning kujundite rahvapärasus ning üldmõistetavus, teisalt aga Runneli oskus mõistukõneliselt vihjata nõukogude süsteemi ebakohtadele. Ühiskonnakriitiline tendents on tema luules olnud tugev, see sai nõukogude perioodil avalduda peidetult, iseseisvunud Eestis aga varjamatult ning otsesõnaliselt. Suur osa Runneli luulest on viisistatud (V. Tormis, R. Rannap, P. Pedajas, T. Tulp jt). Runnel on luuletajana olnud eesti luulekultuuri rahvalike traditsioonide jätkaja ja edasiarendaja. Tema loomingul on oma osa eesti vabanemispüüetele suhtumisel nõukogude okupatsiooni ja laulva revolutsiooni ajal.
Lastele on kirjutanud Runnel luuleraamatud “Miks ja miks” (1973), “Mere ääres, metsa taga” (1977), “Mõtelda on mõnus” (1982) ning proosakogu “Juturaamat” (1986). Noorde lugejasse suhtub Runnel väga tõsiselt. Ta suunab lapse tähelepanu esmalt lähimasse elumiljöösse, seejärel asub silmaringi ja mõtlemise avardamisele. Dialoog lapsega on vaba ja loomulik.
Ulatuslik on Runneli esseistika ja kriitiline looming, ta on avaldanud isikupärased kogumikud “Ei hõbedat, kulda” (1984), “ Mõõk ja peegel ” (1988) ja “Isamaavajadus” (LR 1991). Runneli esseed on kirjanduskesksed. Arvustustes lähtub ta autori poeetikast, jõudes sedakaudu tekstis avalduva vaimse isikuni; on tõlgendanud väga erinevate kirjanike loomingut (J. Kross , J. Viiding, V. Luik, P. Haavaoks, V. Beekman, M. Traat, P. Kuusberg, M. Vallisoo jt).
Runneli publitsistlike tööde koondkogu “Jooksu pealt suudeldud” (1998) on mõttetiheduse ja omapäraste vaatenurkade poolest eesti mõttekultuuri väljapaistev teos.
“Eesti mõtteloo” sarjale on koostanud J. Luiga artiklikogud “Mäss ja meelehaigus” ning “Hingejõu ilmed ” (1995), U. Masingu “Pessimismi põhjendus” (1995) jpt.
Runnel on koos M. Kõivuga kirjutanud lugemisdraama “Küüni täitmine” (raamatuna 1998).
Runneli luulet on tõlgitud poola, soome, ungari, läti, hispaania , itaalia, vene, kasahhi, gruusia , moldova, bulgaaria jt keeltesse.