Jakob Westholmi Gümnaasium Hando Runnel Referaat Birgit Nurmela 9. b klass Tallinn 2009 Hando Runnel Elukäik Hando Runnel luuletaja ja essist, sündinud 24. novembril 1938. aastal Järvamaal, Võhmuta vallas, Liutsalu külas Vainu talus Võrumaalt pärit vanemate peres. Tema vanemad isa Eduard ja ema Pärja olid Järvamaale rännanud Võrumaalt ning selle tõttu seal võõrad tundunud. H. Runneli isa Eduard suri ennem, kui poiss läks viiendasse klassi. H. Runneli huvi kirjanduse ja kultuuri vastu tärkas algkoolis. Ta õppis Jalgsema, Ambla, Järva-Jaani, Tartu ja Paide koolides. Töötas kodukolhoosis ja õppis
I MAAILMAKIRJANDUS ROMANTISMIJÄRGNE LUULE. SÜMBOLISM Sümbolism valitses luules paralleelselt realismiga proosakirjanduses. Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid teadlikult hoiduma isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Selle asemel edastasid nad oma mõtteid viimistletud kujundite e sümbolite abil. Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust. Põhimõte "kunst kunsti pärast" kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele. Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst). Laiemalt võeti kasutusele vabavärss. Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest, täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi v
Rummo ja Kaplinski on need näited. Iseloomulik see, et toimub midagi sellist, mis juhtus paguluses, kus koos modernistliku uuendisega paralleelselt tuleb sisse luulesse laulutekst. Piir laulu- ja luulekteksti vahel hägustub. Luules eksperimentaalsuses suurenemine. Luule puhul eksistentsialism. Anglosaksi modernism hakkab põhihoovust suunama. See hakkab tulema autorite kaudu: 1962 Rummo, E. Vetemaa, Mats Traat. 1963 Aleksander Suuman jt 1965 Kaplinski, V. Luik, H. Runnel jt 4 1966 J. Tuulik 1968 A. Ehin Kassetifenomen värvikas, debüüdid värvikad. Ei tähtsustaks üle neid raamatuid. Tüüpiline see, et hoovõtud on pikemad ja isiklikel põhjustel pikemad. Tekib arvestamine tsensuuriga. Pole tark pööraselt alustada. Kaplinski puhul võinuks panna radikaalsema kogu
A abstraktsionism 20. sajandi alguses tekkinud kunstivool, mis jaguneb geomeetriliseks ja ekspressiivseks abstraktsionismiks. Esimesel juhul moodustub pilt geomeetrilistest kujunditest, teisel juhul kasutab kunstnik oma tunnete väljendamiseks värvilaikude vaba paigutust. Näiteks Piet Mondriani (18721944) või Vassili Kandinsky (18661944) looming. absurdikunst kunstimeetod, mis sündis vastusena Teise maailmasõja õudustele. Selle suuna esindajad väljendasid oma teostes katastroofi üle elanud inimese tundeid ja mõtteid. Absurditeoste tegelased on kaotanud isiksusele omased jooned. Nende tegevusel puudub eesmärk ja elul väljavaade, nad on vaid olendid, kes elavad antud hetkes kellegi armust. Absurdikirjanikena on saanud tuntuks näiteks iirlane Samuel Beckett (1906) ja rumeenlane Eugéne Ionesco (1912), eesti kirjanikest on absurdi Mati Undi (1944) loomingus. Achilleus kuningas Peleuse ja merenümf Thetise poeg. Achilleuse ema kastis poja pärast sündi Styxi jõk
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett - Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Zanrid on järgmised: antiikeeposed, kangelaslaulud romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), ps
1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada. Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali
Kõik kommentaarid