Hando Runneli luuleanalüüs (0)

Hando Runneli luulekogude analüüs
Hando Runnel on luuletaja ja kirjanik. Ta on sündinud 24. novembril 1938.aastal Järvamaal Võhmatu vallas Liutsalu külas Vainu talus .Tema isa Eduard ja ema Pärja olid Järvamaale rännanud Võrumaalt. H.Runneli huvi kirjanduse vastu tärkas algkoolis. Juba teisest klassist peale tahtis ta kirjanikuks saada. Alghariduse omandas Hando Runnel Jalgsema , Ambla ja Järva -Jaani koolides . Keskhariduse sai Tartu 1. Keskkoolis ja Paide Keskkoolis. Aastatel 1957 - 1962 õppis ta Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat ning töötas kodukolhoosis.
Eesti Põllumajandus Akadeemia jäi Handol lõpetamata, sest kirjanduslikud huvid viisid ta tööle ajakirja Loomingu toimetusse, kus avaldati ka mõned tema luuletused. Sellest hetkest algas avalik ülekolimine kirjanduse poolele. Kirjanike Liitu kuulub ta 1969. aastast, mille juhatusse on teda ka korduvalt valitud.
Vabakutseliseks kirjanikuks hakkas Hando Runnel 1971 .aastal ja pärast seda jäi ta püsivalt Tartusse elama. Aastal 1992 asutas kirjastuse Ilmamaa ning hiljem andis välja sarja “Eesti mõttelugu”, mille peatoimetaja ta oli. 1992-1993 oli ta esimene kutsutud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor , temast sai esimene professor ja hiljem ka akadeemik, kes pole lõpetanud ühtegi kõrgkooli.
Lisaks luulele kirjutab Hando Runnel ka hulgaliselt esseesid ja arvustusi, on uurinud ja trükiks ette valmistanud paljude kirjanike, näiteks Jaan Lattiku ja Hendrik Adamsoni loomingut. Veel on H.Runnel koostanud kogumikke, näiteks Konstantin Pätsi “Minu elu”, mõelnud välja laulusõnu erinevatele teatrietendustele, lugenud oma luulet ette ETV luulenurgas. Teda on tunnustatud ka mitmete preemiatega.1988. aastal tunnustati teda, kui Eesti NSV teenelist kirjanikku, Vabariigi Valitsus andis Runnelile 24.veebruaril 2003.aastal elutööpreemia, 5.detsembril 2012.aastal valis Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu Hando Runneli akadeemikuks kirjaniku ala. Tema esimene luulekogu “Maa lapsed” sai Vilde -nimelise kolhoosi kirjandusauhinna.
Tema loomingus on nähtud kaht põhitahku: tema varasemat loomingut nimetatakse päikeseluuleks ja alates 1970.aastast avaldatud loomingut saatuseluuleks. Nimetused tulenevad vastavalt sellest, et esimesed luulekogud (“Maa lapsed” ja “Laulud tüdrukuga”) olid rõõmsameelsed, kuid hiljem asendusid mõrudusega (“Kodu käija”,”Mõru ning mööduja”). Siiski ei jäänud Runneli loomingus põhikohale viha ja kurbus, vaid armastus kodu vastu.
Väga tähtsaks läbivaks teemaks on isamaaline luule, kuid ei puudu ka armastus- ja loodusteemalised luuletused. Luulel oli tihti poliitiline tähendus, mis oli varjatult kui ka avalikult nõukogudevastane. Runneli loomingus on põimunud regilaulu, riimilise rahvalaulu ja kunstluule võimalused, muutes tema värsid rahvalikkuse ja laululisuse sulamiks. Kõige tuntum luuletus , mis on tehtud lauluks, kannab nimetust “Jaanipäev”, mis pärineb luulekogust “Laulud tüdrukuga”(1967). Vello Toomemets on meenutanud, et ta tahtis ansambli Fix uue liikmena kirjutada ise laulu, kuid ühel talveõhtul tutvus ta Hando Runneli loominguga ja leidis just sellele luuletusele sobiva viisi.
Mina tutvusin tema loominguga teostes “Laulud tüdrukuga”,“Punaste õhtute purpur ” ja lugesin Internetist keskkoolile mõeldud luuletusi. Analüüsimiseks valisin välja kaks luuletust. Esimese luuletuse võtsin luulekogust “Punaste õhtute purpur”.
Igal poisil oma prisma ,
igal vennal vaateviis,
ah mis siis, ah mis siis,
igal vennal vaateviis.
Igal mehel oma mõte,
igal neitsil oma nõu,
ah mis siis, ah mis siis,
igal vennal vaateviis.
Igal saksal oma standard,
igal matsil oma mall ,
ah mis siis, ah mis siis,
igal vennal vaateviis.
Igal lollil oma lõbu,
igal targal oma troost,
ah mis siis, ah mis siis,
igal vennal vaateviis.
Igal pässil oma päsmer,
igal riigimehel riist,
ah mis siis, ah mis siis,
igal vennal vaateviis.
Luuletus on isamaaline. Sisuks on näidata, et kõik inimesed mõtlevad erinevalt. Silpide arvu järgi on luuletaja kasutanud nii mees- kui ka naisriimi ehk ühe- ja kahesilbilisi sõnu. Esimeses salmis on luuletaja kasutanud lausriimi, ülejäänud on segariim. Lausetes on kasutatud assonantsi, näiteks riigimehel riist, mis siis, pässil päsmer, matsil mall. Samuti on luuletaja kasutanud alliteratsiooni, näiteks vennal vaateviis, mehel mõte, saksal standard, lollil lõbu, targal troost, pässil päsmer ja riigimehel riist. Isikustamist ja epiteete ei ole autor kasutanud. Kogu luuletus on üles ehitatud parallelismile, näide igal vennal vaateviis.
Teiseks valisin luuletuse “Suvepäev” luulekogust “Laulud tüdrukuga”.
Jõe äärde jahedasse roogu
end kari peitis palavuse eest,
kui niidumaadel üles võeti loogu
ja rakkes ruunad tilgendasid veest.
Näolt higisoola pesid pruunid mehed
ja naised heitsid särgi pluusi alt.
Jäid lõdvalt longu noored tõusmelehed
ja pääsukeste lend käis madalalt.
Suur heinamaa sai õhtuhakuks saadu,
öö levis värsket heinahõngu täis.
Üks vaikne värin läbis kõrgeid haabu,
kui eemal-kaugel kõuekõmin käis.
Luuletus on loodusteemaline. Sisus on räägitud väga palavast suvepäevast, kui tehakse heina. Silpide arvu järgi on luuletaja kasutanud nii ühe- ja kahesilbilisi kui ka kolmesilbisi sõnu. Terve luuletus on üles ehitatud ristriimile. Lausetes on palju kasutatud alliteratsiooni, näiteks peitis palavuse, rakkes ruunad, pesid pruunid, lõdvalt longu, vaikne värin ja kõuekõmin käis ning vähe assonantsi, näide longu noored. Epiteedina on autor kasutanud näiteks värsket heinahõngu, suur heinamaa ning isikustamist ei ole kasutatud. Terve luuletus põhineb parallelismil.
Hando Runneli luulestiil on lihtne. Ta ei kasuta palju epiteete, kuid talle on iseloomulikud sagedased häälikutekordused. H. Runneli loomingus ei leidu väga palju keerulisi sõnu ja see teeb tema luuletustega tutvumise kergemaks.