Johan Pitka (0)

August Kitzbergi Nimeline Gümnaasium
Johan Pitka
Referaat
Koostas: Sander Siimann
18.04.2013
Sisukord
1. Johan Pitka................................................................................................3
2. Ühiskondlik tegevus ja teenistuskäik..................................................................3
3. Lisa info teenistuskäigule....................................................................................4
4. Haridustee............................................................................................................4
5. Pitka Eesti Vabadussõjas......................................................................................4
6. Pitka teened ja kibe pettumus..............................................................................5
7. Pitka Kanadas......................................................................................................6
8. Pitka kodu Ebaveres.............................................................................................7
9. Pitka tegevus aastal 1944.....................................................................................7
10. Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühendus....................................................8
11. Kontradmiral Pitka teenetemärgid ja aunimetused ...........................................8
12. Kasutatud kirjandus.................................................................................9
Johan Pitka
Johan Pitka on sündinud 19. veebruar 1872 Terasaugu metsavahimaja, Jalgsema küla, Võhmuta vallas.
Ta oli Eesti kontradmiral; Eesti mereväe looja ning esimene ülem Vabadussõjas; vabadusvõitluse juhte 1944.aastal.
Kirikuraamatu järgi oli ta nimi Juhan Pitka. Tema vanem vend oli tuntud lastekirjanik Peäro August Pitka.
Johan Pitka surmaaeg ja -koht teadmata aga arvatavasti suri septembris 1944 aasta
Ühiskondlik tegevus ja teenistuskäik
1895 kapteniks purjelaeval "Kalvis" ja brigantiinil "Albatross";
1896 tüürimees Tallinna jäälõhkujal " Stadt Reval";
1896 – 1900 kapten kaugesõidu parklaeval "Lilly" millega sõitis kaks korda Lõuna-Ameerikasse;
1900 teenis kuus nädalat rannakaitselaeval “Admiral Ušakov”;
1902 Mühlentali laevatehas Peterburis;
1904 asus Inglismaale ;
1907 novembris asutas Eesti-Läti Laevasõidu Agentuuri
1911 asutas Tallinnas merekaubandusühisuse Joh. Pitka ja Ko. ning Tallinna Laeva-Ühisuse ja korraldas "Balti Peaste Seltsi". Lisaks asutas ta Merekaubanduse ja Laevasõidu edendamise Seltsi ja oli ka selle juhatajaks;
1912 üks Vastastikuse Merekindlustuse Seltsi “Mereabi” asutajaid;
1917 kevadest organiseeris eesti sõdurite toomist Venemaalt kodumaale, aitas Eesti sõjaväge luua, Eesti sõjaväelaste kongressisid toime panna ja oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige. Mõisteti selle eest enamlaste poolt tagaselja surma;
1917 septembrist alates organiseeris Tallinna Omakaitset, aasta hiljem kujunes sellest Kaitseliit ;
1918 novembrist alates organiseeris soomusrongide ja -autode ehitamist ning Eesti sõjaväe varustamist. Oli Eesti Kaitse Liidu asutaja ning organiseerija koos Jaan Naarise ja kindralmajor Ernst Põdder'iga pärast EKL ametlikku asutamist Ajutise Valitsuse esimesel istungil 11. novembril 1918.
17. detsembril 1918 määrati merejõudude juhatajaks.
22. aprillil 1919 ülendati mereväekapteniks
21. septembril 1919 ülendati aseadmiraliks (kontradmiraliks);
1920-1922 Valve Liidu asutaja ja juht;
1923 Asutas Rahvuslik-Vabameelse partei;
1924 asus koos perekonna ja teiste kolonistidega Kanadasse Fort St. Jamesi , kus rajas Stuart 'i järve äärde eesti asunduse;
1929 naasis Eestisse;
1930-1937 Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse (ETK) juhatuse esimees;
1931 asutasTallinna Lahinguvendade Klubi, temast sai Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees;
1932 astus ta vabadussõjalaste hulgast välja;
1933 Vabadussõja Rindemeeste Ühingu asutaja ja Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimees;
1937 Rahvuskogu I koja liige Järvamaalt;
Juulis 1940 põgenes Nõukogude okupatsiooni eest Soome;
Aprillis 1944 naasis Eestisse. Pidas üle Eesti kõnekoosolekuid Punaarmee pealetungi vastu sõdimise innustamiseks. Samuti organiseeris löögiüksuse Admiral Pitka. Jäi septembris 1944 Läänemaal teadmata kadunuks .
3
Lisa info teenistuskäigule
Lisaks eelpool kirjutatule jõudis Johan Pitka Vabadussõja ajal Vabariigi Merejõudude Staabi, Mereväe Tehnika ja Varustuse ameti, Sadamate Valitsuse, Lootside-, Tuletornide- ja Meremärkide Valitsuse, Veeteede-, Sadamate süvendamise ja parandamise ameti, Piirikontrolli-, Rannavalve-, Sideteenistuse ja Peaste jaamamade valitsuse, Laevasõidu ameti, Mereobservatooriumi, Peipsi laevastiku staabi Hüdrograafiaosakonna ja palju teisi osakondi , jaoskoni ja ametkondi korraldada. Selle läbi hoiti korras Vabariigi rannavalve sidevõrk, sadamad, peastejaamad, lootsid , miinidest sõiduteede puhastus, uppunud varanduste päästmine ning sõiduühendus väljamaaga ja oma saarte ning randadadega.
Johan Pitkale anti mereväekapteni auaste , kuigi ta ei olnud varem ohvitser .
Haridustee
1881 hakkas õppima Seliküla vallakoolis;
1885 hakkas õppima tallinna Aleksandri Gümnaasiumis;
1890 hakkas merd sõitma;
1891 astus Käsmu merekooli;
1892 läks üle Kuressaare merekooli, sooritas seal samal aastal kaugtüürimehe eksami;
1894 astus Paldiski merekooli;
1895 28.märtsil sooritas Tallinnas kaugesõidukapteni eksamid .
Pitka Eesti Vabadussõjas
1. Pitka ja soomusrongid
18. novembri 1918 alustasid punased rünnakut Narva all. Hiljuti välja kuulutatud iseseisvus oli ohus. Paljudele näis Eesti olukord olevat väljapääsmatu. Vaenlasele astusid vastu eesti ohvitserid, Pitka kaitseliitlased ja koolipoisid .
Samal ajal asus Pitka sõjaväele relvi organiseerima. Sakslased olid Narva jõkke ära uputanud kahurid , mis Pitka eestvedamisel nüüd sealt välja toodi. Seejärel hakkas ta Tallinna tehastes ja oma töökojas raudtee kaubavagunitest soomusronge ehitama. Nende ehitust finantseeris ta sageli oma isikliku rahaga.
Soomusrongid kujutasid endast liivakottidega soomustatud vaguneid, mille vahele oli jäetud laskeavad. Olid ka kahekordse seinaga vaguneid, mille vahed olid täidetud liivaga Mõned vagunid olid kaetud raudplaatidega. Rongiplatvormidele olid asetatud kahurid.
Esimene soomusrong sõitis rindele kümme päeva pärast enamlaste rünnaku algust. Kaks nädalat hiljem sõitis rindele juba teine soomusrong. Kokku valmistati Eesti Vabadussõja ajal ja võitlesid rindel neli laiarööpalist ja üks kitsarööpaline soomusrong.
Tagantjärele võib kindlalt väita, et Vabadussõda poleks võidetud, kui poleks olnud soomusronge. Nende osa sõjategevuses enamlaste vastu on võimatu alahinnata. Johan Pitkat hakati siitpeale nimetama soomusrongide isakas.
4
2. Pitka ja sõjalaevastik
Kuid vaenalast oli vaja tõkestada ka merelt . Ja siit algab Johan Pitka uus roll. Ta alustab Eesti sõjalaevastiku loomist. Lahingukorda seatakse sõjalaevad “ Lembitu ” ja “Laine”. Kõikvõimalikele alustele pannakse peale kahurid, komplekteeritakse meeskondadega ja varustatakse laskemoonaga. Aegna saare juures võtavad inglise sõjalaevad kinni saart pommitama tulnud venelaste laeva “Spartak” ja annavad selle Pitkale üle. Laev on tugevasti kannatada saanud ja vajab remonti. Selle uueks nimeks saab “Vambola“. Varsti annavad inglased üle veel teise venelastelt ära võetud laeva “Avtroil”, millele Pitka annab nimeks“Lennuk”.
Johan Pitka loodud laevastikul oli Eesti Vabadussõja täita suur osa. Suuremate võitude hulka võib siin lugeda Narva-Jõesuu ja Narva vallutamist koos eesti 1. diviisiga. Sõjas Landeswehri vastu ründas Pitka laevastk Riia merekindlust, mille tulemusel eesti üksused vallutasid Riia eeslinna ja sai võimalikuks Läti iseseisvumine. Laevastiku viimaseks tegevuseks Eesti Vabadussõjas oli operatsioon Krasnaja Gorka alla. Kogu selle tegevusaja kestel ei kaotanud laevastik mitte ühtegi laeva.
Peale selle organiseeris Johan Pitka ka veel merejõudude staabi, mereväe tehnika- ja varustusameti, sadamate valitsuse, lootside, tuletornide ja meremärkide valitsuse, veeteede ja sadamate süvendamise ja remondi ameti, piirikontrolli, rannavalve, sideteenistuse ja päästejaamade valitsuse, laevasõiduaemeti, mereobservatooriumi, Peipsi laevastiku staabi ja veel mitmed teised mereametkonnad.
Pitka teened ja kibe pettumus
Johan Pitka tegevuse kohta Eesti Vabadussõja päevil võib öelda – ta oli kõikjal. K.A. Hindrey kirjutab Pitka kohta: “Sa kuulsid vaid, et ta oli olnud siin tehases ja siis jälle seal vabrikus, ähvardanud sõjakohtuga, korraldanud, käskinud, paisanud palavikulise töö sekka ülesandeid ja jälle läinud, jälle kihutanud mujale.”
Tundub, et nii palju teha käib üle inimlike võimete piiri. Johan Pitka tegi kõike seda kui midagi väga loomulikku. Ta tegi seda sisemise sunniga, mis eitas teistsugust käitumist.
Hinnates tema teeneid Eesti Vabadussõjas, ülendati Johan Pitka 1919. aasta aprillis mereväekapteniks ja sama aasta septembris aseadmiraliks, mis hiljem muudeti kontraadmiraliks. Talle omistati I liigi 1. järgu Vabadusrist ja kingiti talu Väike-Maarja lähedal. Pitka on autasustaud veel I klassi Kotkaristiga, Inglise Püha Georgi ja Püha Michaeli komandöriristiga ning Läti Karutapja ordeni II klassi aumärgiga.
“Kontraadmiral Johan Pitka teened võitluses iseseisvuse eest, rahvusväeosade loomisel ja Vabadussõjas on ainulaadsed . Nad on kantud omakasupüüdmatusest, palavast isamaa-armastusest, tervest mõistusest ja raugematust optimismist. Tema teened on kirjutatud kustumatute tähtedega Eesti vabadusvõitluse ajaloosse,” kirjutab Fred Limberg oma raamtus “Isamaa eest”.
Johan Pitkast oli saanud kangelane. Ta oli üks neist, kelle Inglise valitsus tõstis Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kõrval aadliseisusesse.
Vabadussõja järel kirjutas K. A. Hindrey: “ Kaubeldakse ja tingitakse, pannakse jalga üksteisele taha, üks erakond sööb teist, õitseb korrupsioon. Üldine isamaaline huvi uinub peaaegu täielikult.” Ja Pitka ei talunud seda. Ta oli alati nõudnud õiglust ja õigust.
“Nad ajavad kogu riigi uperkuuti,” hüüab ta. Ja et võit ei muutuks kaotuseks, üritab ta luua korda selles tülgastavas tohuvapohus ning asub sirgjooneliselt võitlusse. Ta asutab oma ajalehe “Valve”, mille abil püüab paljastada mitmeid afääre ja kõike, mis on suure saladuskatte all kokku sepitsetud. Kuid see pole enam võitlus lahinguväljal vaenlase vastu. Vaenlane on nüüd maskeerinud end sõbraks, kelle relvaks on demagoogia, valetamine , vargus ja võltsimine. Ja Pitka asutab uue poliitilise erakonna – Rahvuslik-Vabameelne Partei, mille eesmärgiks on võitlus riiklike kuritegude vastu. Selle häälekandjaks saab ajaleht “Eesti”. Erakond saab valimistel 20 tuhat häält ja neli kohta riigikogus. Lõuna-Eestis kandideerinud Johan Pitka aga riigikokku ei pääse – ta kukutatakse valimistel läbi…
Olles hingepõhjani solvunud, otsustab ta koos perega Eestist lahkuda. Mitte vihaga, nagu ta on väidab, vaid sügava valuga südames… Ta ei suuda näha, kuidas Eesti riik ja rahvas ebaõigluse, valelikkuse ja korruptsiooni mülkasse vajub... Ja Pitka hakkab koos perega Kanadas Stuarti järve ääres endale uut kodu rajama.
5
Pitka Kanadas
kuni 1922. aastani kuulus Johan Pitka Põllumeestekogudesse, kuid astus siis sealt välja.
"Pitka asutas "Valve liidu", ümbritses ennast diletantide ja luuseritega, kes tema kuulsa nime taha pugesid, ning alustas skisofreenilist kampaaniat tema arvates igal pool lokkava korruptsiooni vastu. Riigikokku Pitka ei pääsenud, sest miski imenägemus ajendas teda kandideerima Petseris. 1923. aasta Riigikogu valimiste järel oli Pitka end avalikkuse silmis narriks muutnud, kibestus lõplikult ja rändas välja Kanadasse."Mu kaastöölised osutusid samasugusteks kui need, kelle vastu olin võitlust alustanud... kõik tundemärgid kinnitasid, et rahvas viiakse rappa... sellepärast kaugele, nii kaugele, et ma ei saaks nii pea teada, mis sünnib kodumaal."
Kuna tal olid juba eelnevalt sidemed Canadian Pacific Railway kompanii laevaühinguga ja tema kui Briti poolel sõdinul lubati Briti Impeeriumisse kolida , otsustas ta asuda Kanadasse Briti Kolumbiasse. See kompanii otsis immigrante oma tohututele maadele. Pitkale meeldis suur Stuarti järv ja selle ümbrus. Sinna Fort St. Jamesi külje alla ta oma talu rajaski. Teispool järve asusid paar indiaanlaste küla. Kui Pitka seejärel taas Eestit külastas, ilmusid lehes kuulutused tema poolt leitud soodsast asumaast. Selle peale lahkusid sinna 1924 Eestist ka teisi inimesi, kelleks olid Johan Pitka abikaasaga, nende vanem tütar Linda ja ta mees leitnant Aleksander Päären, tütar Saima , pojad Edy ja Stanley , abielupaarid Nilk ja Partelson, üksiksõitjad Kuusk , Olem, Puhm, Sulakatk ja rohuteadlane Georg Vaimel. Kokku 16 eestlast. Eestlastest ümberasujate saabumine väikesse Fort St. James'i oli küllaltki suursündmuseks, sest seda tähistati samal õhtul koosviibimise ja tantsuga, mida Pitka noorem tütar hiljem kirjeldas järgmiselt: "Tants peeti väikeses koolimajas, mille ümber oli kogunenud uudishimulikke indiaanlasi . Need pressisid oma tumedaid nägusid vastu aknaruutusid, et hästi näha, mis sees toimub, kus oligi tants täies hoos grammofoni saatel. Koosviibijad moodustasid kirju pere vabas riietuses pühapäevaülikonnast värvilise särgi ja tööpüksteni. Seal oli trappereid, kullaotsijaid, rantsheerosid, kaubitsejaid, pastor , kooliõpetaja ning üksikuid pool- ja veerandindiaanlasi, kes valgete standardi välja andsid. Tegin esimese tantsu noore trapperiga, kelle päevitunud nägu paistis veel läikivat rohkest seebi tarvitamisest. Tal oli seljas pargitud põdranahast jakk ning jalas mokkassiinid, mis olid kõik näinud paremaid päevi. Aga ta oli tore mees metsadest, kes veetis kuus kuni kaheksa kuud üksinduses oma trapp -liinil üle 75 miili eemal Fort St. James'ist."
Pitka asus tegelema põllumajanduse ja loomakasvatusega. Pioneerielu oli raske ja väga vaevarikas. Kuid Pitkal sai sellest elust kõrini.
Pitka üritas ka saekaatriga äri teha, kuid kuna oli alanud üleilmne majanduskriis , siis ka see ettevõtmine end lõppkokkuvõttes ära ei tasunud. Nende ebaõnnestumiste tõttu ja seoseoses teada saamisega , et talle on Eestis pension määratud, otsustaski Pitka Eestit külastada. Nähes liigutavalt sooja vastuvõttu, otsustas ta Eestisse jäädagi. Siin selgitas ta "Päevalehe" küsimustele vastates oma Kanadasse mineku põhjusi nii: "Olen õnnelik, et olen jõudnud parandada piinava jooksva , mis mind eriti raskelt tabas vabadussõja tagajärjena. Minu Kanada asukoha kliima oli selleks ülimal määral soodus : 2000 jalga üle merepinna, tüüpiline kontinentaal-kliima.Kordiljeeride mäeahelike vaheline kõrgustik oma erilise ilmastikuga, kõik see on mõjunud ainult tervendavalt... Minu asukoht oli tulevikumaa. Usun, et 50 aasta pärast on seal elu, mida minu silmad kahjuks näha ei saa. Mind aga köitis sinna looduslik ilu. Minu lootusi elustas asjaolu, et sinna pidi asutatama suvituskoht... Kuid minu asunduse asukoht on sarnane, et vähemalt praegu ei võimalda väga palju lootusi. Tõtt öelda asusin sinna varem, kui oleks olnud soovitav . Seepärast ei olnud seal ka mingisuguseid väljavaateid põlluharimiseks. Olin sunnitud avama saetööstuse ja teenisin sellega endale ülespidamist. Olin seal ametis ise ja samuti kogu minu perekond – 16- ja 20-aastane poeg ja kaks tütart ühes minu väimeestega. Fort St. James'i asukoht on umbes 700 miili Vaiksest ookeanist ".
Kanadas on Pitka ja ta pere sealviibimisest jäänud jäljed ka kohanimedesse. Nii asuvad Kanadas Briti Kolumbias Pitka laht, Pitka jõgi,Pitka mägi, Pitka lahe tänav, Lind(a) järv, Paarensi rand jm.
6

Pitka kodu Ebaveres

Aastal 1936 ostis Johan Pitka Virumaale Ebavere mäe jalamile Lilleoru talu. Ta soovis siin pühenduda memuaaride kirjutamisele, mis hakkasidki ilmuma üldpealkirja all “Minu mälestused" ning köitsid lugejate tähelepanu hea ilukirjandusliku taseme poolest.
Pitka tegevus aastal 1944
Tütar Saima Joasalu-Pitka: „Kui isa 1944. aasta aprillis Soomest Eestisse saabus, imestasime, et tal polnud enam habet. See oli nii veider . Miks? Isa vastas, et sakslased ei andnud temale Eestisse tuleks luba, siis oli ta püüdnud seda teha salaja ja oli ka oma välimust muutnud. Isal oli olnud sel korral kavatsus Eestisse jõudes hakata põranda all tegutsedes organiseerima Eesti kaitset. Enne aga, kui habe oli jõudnud kasvada, olid sakslased andnud loa Eestisse tulekuks. Mul endal on olnud alati see tunne isast, et mida kriitilisem olukord, seda rahulikumaks jäi isa. Ei mäleta, et ta kunagi oleks sattunud paanikasse. Tema lähedus mõjus alati rahustavalt.
Kui II maailmasõja idarinne aasta 1944 algul jälle Eesti piiridele lähenes, tuli Pitka sama aasta aprillis Soomest tagasi sünnimaale. Ta sai 21. augustil Saksa Julgeolekupolitsei ja SD-lt loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühm Admiral Pitka. Teave sellest, et admiral Pitka ja tema abi, kapten Paul Laamann, organiseerib Punaarmee pealetungile vastupanu, levis üle Eesti kulutulena, leides imetlust ning võitlustahteliste meeste seast innustunud järgimist tema üleskutsele. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, tuntumad neist toimusid Soodla silla juures Vaidas, Kosel, Kehras, Raplas. Seejärel taganeti Tallinna ja Keila kaudu Läänemaale. Tallinna ümbruses oli neil konflikte ka taganevate Saksa vägedega, kellelt õnnestus ära võtta relvastust. On oletatud, et Johan Pitka langes Läänemaal peetud lahingute käigus või vahetult nende järel, kuid seni on täpsem surmaaeg, -koht ja matmispaik tuvastamata.

7
Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühendus
Eesti Vabariigis tegutsev mittetulundusühing, mis koondab Teise maailmasõja ajal ja pärast sõja lõppu NSV Liidu anastuse vastu sõdinud veterane ja nende aatekaaslasi. Alates 2008. aastat on ühenduse liikmeskond tõusnud üle saja, k. a noorliikmed.
Ühenduse juhiks on asutamisest saati olnud võrumaalasest metsavend Leonhard Pumper.
Ühenduse peakorter on Tartus
Ühenduse asutasid Vabadusristi päeval, 17. augustil 2002 Väike-Maarja vallas Ebaveres Johan Pitka talu varemete juures 10 kunagise Johan Pitka löögiüksuse liiget (nn pitkapoisid) ja nende aatekaaslast.
Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühendus teeb tihedat koostööd Kaitseliidu, Noorkotkaste jt organisatsioonidega.

Kontradmiral Pitka teenetemärgid ja aunimetused

Vabadusristi I liigi 1. järk (23.02.1920)
Kotkaristi teenetemärgi I klass mõõkadega (14.02.1929)
Eesti Punase Risti III järgu mälestusmärk (06.08.1921)
Eesti Punase Risti I järgu II astme mälestusmärk (19.02.1927)
Briti Püha Miikaeli ja Püha Jüri Ordu aurüütel-komandöri orden (KCMG) (1920)
Karutapja ordeni II klass (1924)
8
Kasutatud kirjandus:
1) http://et.wikipedia.org/wiki/Johan_Pitka ;
2) http://www.hot.ee/vabadussoda/pitka.ht m.
9