Humanistlik suund kunstiteraapias (0)

11
Humanistlik Käsitlus Kunstiteraapiates
Josef E. Garai
Humanistlik käsitlus kunstiteraapiatest eeldab postulaati oletustele, mis on vastavuses põhilistele filosoofilistele uskumustele ja väljakujunenud humanismi praktikatele. Selline postulaat on selgelt välja toodud Charlotte Bühleri poolt ( 1971 ) ja kõlab järgmiselt: (1) Inimest tuleb vaadelda tervikuna . (2) Inimese elu tuleb vaadelda tervikuna, st võtta arvesse arenguetappide kõik faasid sünnist surmani. (3) Individuatsioon ja enese täiustamine on olulisemad kui ümbritsevaga kohanemine ja pinge puudus, sest nad aitavad tagada elu mõtestatust ja tugevdada identiteeti. (4) Elus on kolm põhilist tungi: naudinguvajadus, mida iseloomustab isiklik rahuldus seksist , armastusest ja ego tunnustusest; vajadus kuuluda kuhugi ja leida turvalisustunne läbi enese mugavdumisega ühiskonnas ja vajadus loomingulistele saavutustele. (5) Igal inimsele on tugev vajadus ühendada need kolm põhivajadust mustrisse, mis on iseloomulik tema identiteedile. (6) Iga inimene seisab silmitsi selle ees, et vajadused, mis on ta psüühikas vastuolus , oleksid tasakaaalustatud. (7) Süütunne ja ängistus ei ole enese superego eitamise ainukesed tagajärjed, vaid tulenevad sageli võrdselt nii ebaõnnestunud katsetest ära kasutada oma kaasasündinud loomingulist potentsiaali kui ka läbikukkunud püüetest luua mõtestatud elustiili. (8) Idenditeet on muutlik ja samas ka stabiilne läbi inimese elu, vaatamata nõudmistele ja pidevatele üritustel taasühendada ja lepitada enese vastandlikud kalduvused ja erinevad vajadused.
Enda töös olen ma välja arendanud kunstiteraapia humanistliku käsitluse kui üldise raamistiku , mis võimaldab ühildada uusi teoreetilisi mudeleid , eesmärgiga avardada ja süvendada sisemise kogemuse ja välise reaalsuse vastastikust mõju. Selline lähenemine põhineb kolmel eeldusel : Esiteks, humanistlikud terapeudid ei vaatle klienti vaimselt haigena vaid pigem inimesena , kes on kokku põrkunud spetsiifiliste probleemidega oma pingutustel tulla toime sisemiste füüsiliste või keskkonna poolt põhjustatud konfliktidega. Ravi peab olema suunatud tugevale tahtele elada ja leida tähendus ja identiteet nii loomingulises elustiilis kui võimalik.
Teine oletus eeldab, et võimetus saada edukalt hakkama elumuutustega või võimetus leida rahuldavaid lahendusi eneseteadvustamisel, tähenduse leidmisel ja idenditeedi tajumisele, on väga levinud nähtused, mis inimestega erinevatel eluetappidel rohkemal või vähesemal määral kaasas käivad. Niinimetatud idenditeedikriisid ei ole ühekordsed nähtused ajal, mil noorukid lähenevad täiskasvuikka; idenditeedikriisid võivad esineda igas eluetapis, kus on nõutav üleminek uuele eluviisile. Eeldus, et elu on jätkuv protsess, mis vajab pidevat kasvamist, muutumist ja arenemist , toob välja psühhodünaamilise humanistliku käsitluse põhiolemuse. Selle asemel, et oodata kliendi ravi ajal, mil tal esinevad pinged ja “idenditeedikriisid”, püüab humanistlik kunstiterapeut abistada klienti integreerima erinevaid “idenditeedikriise” kreatiivseks-ekspressiivseks elustiiliks ja valmistab ette toimetulekut järgnevate muutustega . Selline ennetav vaimne tervishoid põhineb kogemustel, mis täiustavad inimese uudishimu, põnevust, eneseväljendust ja intiimsust.
Kolmas eeldus nõuab eneseteadvustamist, mille tulemusena tõeline omaksvõetud elustiil, mis põhineb enese avastamisel ja aususel, on võimeline formuleerima enese transendentaalse eesmärgi. Läbi selle, et elule on lisatud “spirituaalne dimensioon ” nagu soovitab Frankl (1963, 1973), muutub elu tähendusrikkamaks. See nõuab teadvustatud pühendumust, ühendamaks inimese enda eneseteadvustamise vajadused ühiskonnaga suuremalt , mõlemad läbi tõeliste interpersonaalsete intiimsete saavutuse ja läbi kasvava avatuse ja aususe suhetes teistega , eesmärgiga parandada kogukonna elu üldiselt. Minu kolm põhimõtet võib kokku võtta järgmiselt: (1) rõhk on elu-probleemide lahendamisel, (2) loomingulise väljenduse läbi tuleb julgus enesteadvustamiseks, (3) tähtis on ühendada eneseteadvustamist intiimsuse ja usaldusega interpersonaalsetes suhetes ja otsida enesele transendentaalset elu eesmärki.
Kooskõlas nende filosoofiliste arvamustega kohtuvad klient ja terapeut , et minna ühisele seiklusele, avastamaks sisemisi pilte, fantaasiaid, unistusi ja arhetüüpe. Selline seiklus psüühika sügavustesse võimaldab mõlemal kristalliseerida blokeeritud või veel avastamata sisemise kogemuse tahkusi, suurendamaks teadvust sügavatest tunnetest, ängidest ja lootustest. Humanistlik kunstiteraapia võib saada peamiseks teeks päästmaks loomingulist inimest, kes ei ole enam võõrdunud ammendumatutest sisemise vitaalsuse allikatest, mis on avaldunud tema unenägudes, müütides, fantaasiates ja intuitiivsetes kujutlustes. Tundub paradoksaalne, et inimene on olnud võimeline ja on tahtnud laiendada oma kõige suurejoonelisemaid avastusretki kosmose avarustesse, planeetidele ja päikesesüsteemile, aga ta ei ole olnud võimeline või ei ole tahtnud avastada neid ääretuid, kaardistamata territooriumeid oma enda sisekosmoses.
Minu teooria on suuresti mõjutatud Otto Rank 'i poolt, kelle raamat “ Kunst ja kunstnik” (1932) viib lugeja avastusretkele loomingulisuse valdustesse ja julgustab inimest saamaks “ kunstnikuks elus”, kus igaüks määrab oma eksistentsi ise. Rank usub, et see on sisemise kogemuse sügavus, mis vajab avamist, et aidata indiviidil ühendada oma tähendused kogu elu ajalooga nii, et saada “kunstnikuks elus”.
Humanistliku kunstiteraapia eesmärk sisaldab rütmiliselt tasakaalustatud personaalsuse arengut. Persooni, kes suudab saavutada rütmilist kulgemist selliste polaarsuste vahel nagu armastus ja viha, tugevus ja nõrkus, privaatsus ja intiimsu, koostöö ja konkurets, sõltuvus ja iseseisvus, domineerimine ja allumine, lootus ja meeleheide jne. Atmosfäär, mida humanistlik kunstiterapeut proovib saavutada, on ilma igasuguse moraalse hinnanguta nagu inimene oleks ainult hea või halb, tugev või nõrk, armastav või vihkav ja sõltuv või iseseisev. See kinnitab veendumust, et inimene võib korraga olla nii hea kui halb, nii nõrk kui tugev, nii sõltuv kui iseseisev. Kui inimene on juba teadlik nendest konfliktsetest polaarsustest, saab ta lahti öelda perfektsionistlikest teesklemisstandartitest ja käituda edasi pigem vastavalt enese-aktualiseerimise valikutele ja kokkulepetele ja vältida enese-hävituslikku poolt.
Nende põhimõtete kohandamist metodoloogiaga ja kunstiteraapia praktikatega kirjeldati esmakordselt 1975.aastal Josef Garai poolt. Neli aastat hiljem ilmus temalt järgmine artikkel nimega “Uued Silmapiirid Humanistlikust Käsitlusest Ekspressiivsetele Teraapiatele ja Loomingulisuse Arendamine” (New Horizons of the Humanistic Approac to Expressive Therapies and Creativiy Development”) (Garai, 1979). Buhleri poolt soovitatud holistliku inimesekäsitluse rõhutamine formuleeriti uuesti järgmiselt: (1) Holistlik integratsioon tähendab harmoonilist koostööd keha ja mõistuse, keha ja vaimu ja mõistuse ja vaimu vahel; (2) holistlikult integreeritud inimene peab otsima sellist ühendamist mitte ainult enese sees vaid ka ökoloogilise keskkonnaga (Frankl, 1963, 1973; Jung , 1971; Maslow, 1975; Rank, 1932; Roszak, 1979).
Veel üks oluline arendus on seotud arusaamaga, et erinevatel loomingulis-ekspressiivsetel teraapiatel nagu tantsu-, liikumise-, muusika -, luule- ja draamateraapiatel on ühised objektid. Nad on kõik mõeldud asendama traditsioonilisi arusaamu “haiguse”, stressi, ängistuse ja psühhoneurootiliste või psühhootiliste sümptomite tervenemisprotsessist, keskendudes kliendi lõpututele loomingulistele potentsiaalidele ja otsides mõtestatud eluviise, psüühilist, mentaalset ja spirituaalset terviklikkust ja suurendatud väljendusrikkust nii tunnetes, mõtetes ja ideedes. Hirmust, kurbusest ja ängistusest lahti saamine ei ole teraapia eesmärk. Eesmärgiks on muundada need tunded ausateks väljendusteks mõnes loomingulises suunas, et kogeda rõõmu ja elevust, mis voolavad taoliste saavutuste puhul ja on tõeliselt autentsed emotsioonide avaldumise vormid. Selle asemel, et taodelda haigusest hoidumist, taotleb indiviid erilist psühholoogilist ja füüsilist heaolu, mida on paljud ka kirjeldanud (Houston, 1982; Jacobi, 1965; Jourard, 1971; Moustakas, 1977; Muller, 1982, Peters & Waterman, 1982).
Autor on hiljuti välja toonud seitsee ala, mis peegeldavad uusi vaatepunkti humanistlik-holistlikus lähenemises: (1) holistliku suuna edendamine tervishoius; (2) tõelise individuatsiooni saavutamine; (3) liikumine autonoomiast intiimsusse, mis peegeldub rahuldust pakkuvatest isikutevahelistes suhetes; (4) tähendusrikaste elueesmärkide formuleerimine; (5) holistllikke perspektiivide rakendamine elutsükklisse; (6) teadlikkus individuaalse identiteedi voolavuses ja stabiilsuses erinevate kriiside ja muutuste vahemikus; (7) empaatia ja intuitsiooni arendamine sümboolse kommunikatsiooni sügavamatel tasanditel (Garai, 1976). Kuidas need seitse humanistlik-holistlikku põhimõtet on aluseks, et rakendada kunstiteraapiat praktikas, on põhjalikult kirjeldatud raamatus “ Holistic Healing Through Creative Expressions: A Training Manual in Holistic Healing for Creative-Expressive Arts Therapists” (Garai, 1984).
Et tuua näidet, kuidas ühte neist põhimõtetest võiks rakendada kunstiteraapia praktikas, kirjeldan ma harjutust, mis on kujundatud individuatsiooni avardamiseks . Individuatsiooni võib kirjeldada kui autentsuse saavutamist, autonoomiat ja enese-aktualiseerimist läbi loominguliste väljenduste. Kõige tähtsam samm individuatsiooni saavutamisel on arenguline ülesanne, mille läbi õpitakse olema eraldunud inimene, kes on võimeline kandma koormat oma enese elu eest. See nõuab lõpule viidud protsessi, mille käigus lahutatakse end märkismisväärsete inimeste sõltuvusest, eriti ema ja isa omast. Selline eraldumine või iseseisvumine viib tõelise eneseteadvustamiseni, mis tagab baasi autonoomsuseks. Selline autonoomne inimene on võimeline võtma täielikku vastutust oma elu eest. Ta võib nautida üksiolemist tundmata üksindust ja meeleheidet. Tal on julgus olla üksi ilma, et tunneks end kaotsiläinud või hüljatuna.
Kunstilised harjutused, mis aitavad inimesel liikuda tõelise eneseteadvuseni nõuavad osalejatel kujutleda kriitide või voolimisega talumatut üksindustunnet, mis on põhjustatud lähedase ja kalli inimese kohalolu puudumisest. Järgneval joonistamisel või voolimisel kirjeldab indiviid aga sellist tüüpi üksindust, mis võimaldab enesele eraldatud ruumi, vabadust pealetükkivusest ja võimalust valida endale ükskõik milline tegevus, muretsemata teiste süüdistuste või kriitika pärast. Selliste söejoonistuste ja voolimiste võrdlev ja sümboolne, erinevate staadiumite tõlgendamine võimaldab näha viisi, kuidas inimene saab hakkama kellegi kaotamisega ja kuidas iga katse viib edasi konstruktiivsele üksindusele. Iga loominguline inimene teab, kui oluline on saavutada enese individuaalne ruum ja valikuvabadus ja kuidas need põhivajadused ajutiselt välistatakse kui tegemist on kõige lähedasema sõbra või armastatuga.
Järgmise kunstilise harjutuse eesmärk on teadvustada holistlikust isiksuse integreerimisest. Iga teema jaoks antakse kaks värvilist modelleerimis savi, kaks paberit visandamiseks ja valik kriite. Ülesandel on järgmised juhised: võta tükk savi, sule oma silmad ja modelleeri savi kinniste silmadega , kuulates instruktsioone. Kujutle , et sa oled killustumas ja ennast kaotamas. Et sa oled seotud tegevustega või mõtetega, mis eemaldavad su keha mõistusest, mõistuse hingest ja sind ennast su loomulikust keskkonnast. Proovi edasi anda neid kaduvaid tendentse oma savitöös. Pärast 12 minutit antakse järgmised juhised: “ Oota kuni ma loen 1-st 3-ni. Kui sa kuuled numbrit 3, ava oma silmad ja aseta savifiguur esimese paberi kõrvale. Seejärel märgi selle lehe ülesse vasakusse nurka number üks ja jätka enese killustumiskogemuse joonistamist nii nagu ise heaks arvad.”
Teist harjutust alustakse aga järgmiste juhistega: “Nüüd võta järgmine tükk savi, sule uuesti oma silmad ja modelleeri suletud silmadega, kuulates juhiseid. Kujutle, kuidas sa proovid harmooniliselt ühendada oma keha, mõistust ja hinge nii, et need rahuldaksid su põhivajadusi ja sa tunneksid ühtsust nii enese kui ümbritseva keskkonnaga.” Pärast 12 minutit lisatakse järgmised juhised: “Oota kuni ma loen ühest kolmeni. Kui sa kuuled number kolme, ava oma silmad, aseta oma savifiguur teisele paberile ja märgista paber number kolmega. Jätka oma harmoonilise ühinemiskogemuse joonistamist omal soovil.”
Nende kahe erineva joonistuse ja savitöö võrdlus viige läbi alguses kaheses paaris, siis neljases grupis ja viimaks kogu grupi ees, grupijuhi eestvedamisel. Eesmärgiks on selgitada indiviidi liikumist enesekillustumisest eneseintegreeritusse nii nagu peegeldavad seda sümboolselt savitööd ja joonistused. See on lihtne ent võimas meetod aitamaks inimestel saavutada arusaama holistilisest integratsioonist.
LOOVUSE HUMANISTLIKUD DEFINITSIOONID
Humanistlikud loovuse definitsioonid erinevad definitsioonidest, mis on postuleeritud teiste psühholoogiliste koolkondade poolt. Teised defineerivad loovust pigem kui teisest fenomeni mitte esmast sisemist inimlikku liikuma panevat jõudu. Neid teooriaid võib kutsuda “ kompensatsiooni puuduste teooriateks”. Nad sisaldavad traditsioonilist psühhoanalüütilist teooriat, mis väidab, et loovus on libiido sublimatsioon ehk seksuaalenergia juhtimine ühiskonna poolt heakskiidetud asendatud vormidesse . Freud (1925, 1958) uskus, et tsivilisatsiooni suurimad saavutused tulenevad libiido sublimatsioonist või inimese sisemisest seksuaaljõust. Idee, et Leonardo da Vinci lõi oma ülevad maalid, Michelangelo oma surematud skulptuurid , Shakespeare oma näidendid ja sonetid ja Beethoven oma suured sümfooniad vaid sisemise seksuaalse frustatsiooni tõttu, näib humanistlikele psühholoogidele paikapidamatu.
Teised teooriad, mis eitavad loovuse esmasust kui inimese sisemist energiat eraldi seksuaalenergiast või libiidost on samuti ebarahuldavad. Need sisaldavad Freudi teooriate modifikatsiooni nagu näiteks Kubie teooria (1985), samuti Kris'i soovitus, et loovus nõuab “ego taandumist” (1952). Adleri arvates peitub loovuses inimese vajadus saavutada ülevõimu ja täiuslikkust, et maandada oma alaväärsust. Rank (1932, 1973) arvas aga, et loovus on tulemus inimese võitlusest surmahirmu ja eluhirmu vahel, mis avaldub selles, et inimene püüab ületada surmahirmu, taodeldes surematust läbi oma teoste, mis elavad pärast autori surma edasi (Meerloo, 1968). Kõik need teooriad on “kompensatsiooniteooriad” ja on vastuvõetamatud humanistlikele psühholoogidele, sest nad tõrjuvad eeldust, et loovus on iseseisev ja sisemine inimlik jõud (innate human drive ).
Humanistlikud psühholoogid ja terapeudid usuvad dünaamilis-holistlikku loovuse teooriat. See sisaldab Jungi teooriat, eeldades kollektiivse alateadvuse olemasolu, mis hõlmab kogu inimrassi ajaloo mälestusi ja kogemusi, sisaldades isegi teadmisi ajalooeelsest ja inimese-eelsest perioodist. See kollektiivne alateadvus kutsub esile arhetüüpe ja sümboleid, mis moodustavad kreatiivsete ideede reservuaari. Jung väidab, et sisemine loominguline jõud on omane kõikidele inimestele (Jacobi, 1965). Ta vastandab selliseid arhetüüpe nagu persoona (sotsiaalne roll, mida me mängime) varjuga , mis paljastab meie alateadvust. “Hea ema” arhetüüp on vastandatud “kurja nõia” arhetüübile, kui ema käitumine toitva, mugava ja tugi pakkuva allikana vaheldub piiranguid kehtestava ja lapse valikuvabadust keelava rolliga (Jung, 1960, 1969, 1971).
Neumann on süvendanud meie ettekujutust arhetüüpidest ja loovast alateadvusest , järgides Jungi teooriat (1955, 1959 ). Veel üks arhetüüp on anima , mis esindab naiselikke karakteristikuid nagu emotsionaalsus, õrnus ja mehe psüühika tundlikkus, samal ajal kui animus väljendab “maskuliinseid” tendentse naise psüühikas, mis sisaldab agressiivset enesekindlust, agressiooni ja teravat loogikat. Animus ja anima on sarnased yinile ja yangile Ida filosoofiast. Teised arhetüüpide paarid ja varju arhetüübid sarnanevad rumalale ja targale, surmale ja ümbersünnile, jumalale ja saatanale (Jung, 1959). Jung räägib veel introvertsuse ja ekstravertsuse dihhotoomiast, mis soodustas meie arusaama erinevat tüüpi loovisikutest ja protsessidest (1960).
May teooria (1953, 1976) seisab selle eest, et autentne kreatiivsus on millessegi olemasolevasse uue toomise protsess. Loomingulised inimesed nagu kunstnikud, poeedid , teadlased ja heliloojad on ühed nendest, kes Platoni järgi väljendavad iseennast . Nemad on ühed, kes avardavad inimese teadvust. Sümbolid, mida need loojad kasutavad, nõuavad vastust põhilistele muutustele vaatleja elus. Loominguline protsess on looja ja keskkonna kokkupõrge: maalija kohtab maastikku . Kohtumise intensiivsus, looja süvenemine loomisakti ja transformatsiooni nii enesesse kui keskkonda määrab loomisprotsessi kvaliteedi. Tõelist loovust on kirjeldatud kui intensiivset teadlikkust, kõrgenenud teadvust ja rõõmu teaostamise momendist. Loovus tegeleb inimesega terviklikult, alateadliku tegutsemise ja teadvuse ühtsusega. Seetõttu on see pigem ratsionaalsusülene mitte irratsionaalne . See on müstiline kogemus, milles isik ühineb kosmosega ja täieliku ühtsusega, mis vaheldub ääretu mitmekesisusega.
Moustakas (1977) on välja arendanud teooria, mille järgi loovus sisaldab personaalset kasvu, eneseuuendust ja enese-aktualiseerimist. Ta näitab, et märkimisväärsed võidud teadvuses ja teadmised iseendast tulenevad pigem seesmiselt mitte välistest allikatest. Moustake väidab, et igal inimesel on sisemine võime olla loominguline ja võime seostuda autentselt teiste inimestega, säilitades samal ajal oma unikaalset individuaalsust. See potentsiaal tuleneb survest olla sarnane, mis on rakendatud ühiskonna ja materiaalset kasumlikkust taotlevate liikumiste poolt, tekitades kunstlikku suhtlemist ja mugavat, harjumuspärast suhet. Ta rõhutab aususe ja vabaduse tähtsust inimestevahelistes suhetes, raamimaks eetilist vastutustunnet ja kõrgeid moraalseid standardeid.
Moustake usub, et kriisid tekitavad perioode mõtisklusteks, mis arendavad inimest uue teadvuseni, uute resolutsioonide ja muutusteni. Ta selgitab erinevust neurootilise viha ja tervisliku viha vahel ja näitab, kuidas ausad tunnete väljendused võivad olla kasuks arenemises, nõudes pingutust ja sillutades teed sügavamale siduvusele ja suuremale inimestevahelise suhtluse aususele. Moustake kasutas elavaid tundepilte ja rõhutas vaikuse tähendust ja mõtekust, sisedialoogi ja loovuse avastamise meditatsiooni. Ta väidab, et loovus, mis on inimesega kaasasündinud, tagab iga inimese unikaalsuse, individuaalsuse ja erinevate autentsete tunnete väljendamisviiside avaldumise elu ja surma küsimuses. Igal inimesel on oma unikaalne viis loomingulises väljenduses, mis sarnaneb sõrmejäljega, mis on iseloomulik vaid sellele inimesele.
Langer (1967, 1970) jätkab eeldusega, et sümbolismi kontseptsioon on iseloomulik inimtunnetusele ja et sümboolsed väljendused ja arusaamad eristavad meid loomade mõtlemisest. Ta defineerib kunsti kui kunstiku tunnete sümboolset väljendust, mis erineb sümptomaatilistest vahetult läbikogetud tunnete väljendamisest. Nagu Jung, May ja Moustake, rõhutab ta individuatsiooni tähtsust ja identideedi kujunemist läbi loomingulise protsessi. Langeri teooria on tihedalt seotud vajadusega väljendada sümboolseid tähendusi, mis on välja pakutud ka teiste poolt (Garai, 1977/78; Jung, 1971; Singer & Pope, 1978).
Olles joondunud sellisest sümbolismi rõhutamisest, on kunstiterapeudid mõjutatud hiljutiste ajuuuringute avastustest. On välja töötatud spetsiaalseid tehnikaid, mõjutamaks intuitsiooni, empaatiat ja ruumilist diskriminatsiooni - domineerivaid parema ajupoolkera omadusi, et saavutada harmoonilist koostööd selliste tunnuste ja dominantsete vasaku poolkera omaduste – loogilise mõtlemise, mõtestamise ja ratsionaalse mõtlemise vahel. Meie ühiskonna haridussüsteem, mis rõhutab loogilist mõtlemist, mõtestamist ja ratsionaalsust on kahandanud empaatiavõime, intuitsiooni ja kujutlusvõime treenimist, mis on aga asendamatud probleemide lahendamistel ja innovatiivsete lahenduste tegemisel.
EDASISED HUMANISTLIKE TEOORIATE RAKENDUSED
Humanistlik kunstiterapeut kasutab ka unenägude interpreteerimist, et aidata oma klientidel saada ühendust tähtsate sõnumitega personaalsest ja kollektiivsest alateadvusest, mis võib stimuleerida loomingulist innovatsiooni ja probleemide lahendust . Näited unenägude interpretatsioonist läbi kunsti leiab mitmetes töödes (Ahsen, 1973, 1977; Garai, 1976, 1984; Von Franz, 1972). Kui Freud uskus, et unenägusi saab tõlgendada kui sümboolseid avaldusi infantiilsetest lapsepõlvesoovidest, mis paljastavad libidinaalseid püüdlusi, siis humanistlikud terapeudid kalduvad suhtuma unenägudesse nagu Jungki – sümboolsetesse sõnumitesse alateadvuse sügavamatest tasanditest. Need sõnumid võivad tuleneda kindlast rahuldamata loomingulisest püüdlusest ja autonoomia ja idenditeedi aspektist, mis vajavad edasist teadlikku tähelepanu, et leida tulemusi. Unenäod võivad viia probleemide lahendusteni.
Loominguline probleemide lahendamine on selgesti näha Niels Bohri unenägudest. Rootsi psühhiaater, Nobeli preemia laureaat, kes lahendas aatomi koostise müsteeriumi (Garai, 1976). Oma unenäos nägi Bohr keevaliste leekidega hiiglaslikku päikest, mis kiirgab oma tsentrist välja valgustkiiri. Seejärel nägi ta väikeseid päikeseid, mis kiirgavad samasuguseid leeke, korrastatult elliptilisel orbiidil, mis lõikub suure päikesega. Siis nägi ta teist elliptilist orbiiti väikeste päikeste ja leekidega, mis lõikuvad esimese kahe orbiidiga ja viimaks kolmandat elliptilist orbiiti väikeste leekidega, mis lõikub kõikidega teistega. Pärast seda, kui ta oli unenäost ärganud, kirjutas ta selle üles ja hakkas nähtu üle mõtisklema. Pärast kahepäevast mõtlust sõnastas ta oma teooria: Aatom koosneb tuumast, mida ümbritseb kolm elliptilist orbiiti prootonitest, elektronidest ja neutronitest. Suur päike sümboliseeris tuuma, esimene elliptiline orbiit prootoneid, teine elektrone ja kolmas neutrone, mis ei ole ei elektronid ega prootonid . Bohr oli loomulikult täielikult oma ärvkeloleku tunnid hõivanud aatomi uurimisse , aga tema unenäod lasid tal leida kujutluse tänu millele sai võimalikuks ühtse teooria loomine.
Humanistlik kunstiteraapia võib ära kasutada unenäotõlgendamisi erinevatel viisidel . Minu meelest kõige kasulikum on kasutada vaimset kujutlust , et assisteerida töötoa osavõtjaid meeles pidama oma hiljuti nähtud unenägusi. Seejärel palun neil joonistada unenägu kriitidega või voolida seda plastiliinist. Juhendaja abiga tõlgendatakse unenägu, kui kollektiivse alateadvuse sõnumit, mis omab spetsiifilist tähendust nägijale selles kindlas punktis, milles aega vaadeldakse. Unenägija on niiviisi julgustatud sõnastama läbi arhetüüpide enda rahuldamata jäänud ihaldatud arengu, enese-aktualiseerimise ja individuatsiooni (Jung, 1959) ning nähtumusliku kujutluse (Ahsen, 1973, 1977).
Humanistlikud kunstiterapeudid on hiljuti saanud teadlikuks vaimsete kujutluste tähtsusest tervenemisprotsessis. Simonton (1980) kirjeldab, kuidas ta kasutab kujutlust, et tugevdada oma kiiritusteaapiat patsientidel, kes kannatavad vähi rasketes staadiumites. Ta palub patsientidel kiirituse ajal kujutleda, kuidas laserkiired ründavad vähirakke. Seejärel palub ta patsiendil kujutleda, kuidas patsiendi enda terved vähi vastu võitlevad rakud muutuvad aina võimsamaks ja ühinevad laserkiirtega, et võidelda koos vähi vastu. Simonton leidis, et sellise stsenaariumi kujutlemine kiirendas märkimisväärselt tervenemisprotsessi. Kujutlust on hakanud kasutama ka holistlik tervendamisviis. Ma olen vahel julgustanud oma kliente valuvaigistite asemel kujutlema seda valu, kui tugev see on ja kuidas ta mõjutab konkreetseid organeid või kehaosi . Seejärel palun ma neil joonistada üks pilt valust. Järgmisena palun joonistada pildi sellest, kuidas valu lahkub kehast, kuidas lihased taas lõdvestuvad ja kuidas klient tunneb, et valu ei sega enam teda. Kui ma palun joonistada pilti, kuidas valu kehast lahkub, siis kogevad mõnikord kliendid sarnaseid, aga kauakestvamaid effekte, kui oleks tulenenud ravimitest.
Veel üks effektiivne viis kasutada juhitud kujutlust on panna klient, kes ei ole võimeline lahendama oluliseid seesmisi psüühilisi probleeme, kujutlema, kuidas ta puhkab lõdvestunult vaiksel rannal või mäe ääres ja mõtleb probleemilahendamisvõimalustele. Kui see osutub liiga keeruliseks ja klient tunneb end sellega jännis olevat, võib ta kutsuda oma “sisemise nõustaja” ja rääkida talle oma murest ning hoides seda dialoogi temaga, liikuda koos probleemi lahenduse juurde. Kunstiterapeut võib paluda kliendil joonistada see dialoog pildile, et tuvastada sümboolne tähendus saadud sõnumist. Mitmeid meetodeid enesetervandamisest või tervendamisest läbi kogenud kunstiterapeudi juhtimise võib lugeda King'i huvitavast raamatust “Imagineering for Health: Self-Healing Through the Use of Your Mind” (1981). Selliste raamatute autorid kipuvad tähtsustama oma usku, et tervenemine ja transformatsioon on juhitud peamiselt indiviidi võimest kuulata oma sisemisi sõnumeid (Feldenkrais, 1973; Naisbitt, 1982; Walsh & Shapiro, 1983).
JUHTUMI MATERJALID
Kuidas humanistlikud terapeudid lähenevad diagnoosidele ja kliendi ravile, on kirjeldatud ajalooliste juhtumite ja joonistustega artiklis “Reflections of the Struggle for Identity in Art Therapy ” (Garai, 1973).
Sümboolse tõlgendamise arusaam, loogikaeelne arusaam, paraloogika, mütoloogia, maagia ja allegoorilised sümbolid, pildid ja mõttekäigud võivad ära hoida verbaalses kommunikatsiooni petlikkust ja möödarääkimisi. Need võivad tekitada kohest emotsionaalset sidet terapeudi ja kliendi vahel. Et olla edukas sellise suhte loomises, peab kunstiterapeut sageli keskenduma oma kliendile, et näha, kas ta on häälestatud nägema inimese sümboolseid sõnumeid. Ja kunagi ei tohi laskuda ennatlikesse järeldustesse mingi konkreetse sümboolse sõnumi kohta, mis on tuletatud tuntud psühhoanalüütilise või mütoloogilise teooria kaudu kui “universaalsest” sümbolismist. Alati tuleb meeles pidada sõnumi spestiifilist sümboolset tähendust sellele kliendile tema konkreetses eluetapis ja tema eluloo kontekstis terviklikuna.
Niisiis , on näiteks noor majandusjuhataja, kes joonistab endast pilti, kus ta ronib üles kõrgustesse, et püstitada lipuvarras, aga kukub just enne tippu tõusmist. Kunstiterapeut tõlgendab seda esmalt , kui hirmu kaotada oma seksuaalne potentsiaal. Järgneva küsitluse ajal selgub , et kliendi sugutung on muutunud tugevamaks kui eales varem ja samal ajal on ta saanud seda ka tihedamalt rahuldada– traditsiooniline psühhoanalüütiline vastus näib olevat ümber lükatud. Lipuvarras oli tõesti sümbol tema ihadest ronida karjääriredelil oma ettevõttes tippu ja tema hirmud nagu ta ei suudaks tipppositsiooni saavutada, olid tekkinud märkusest ühelt ta kaasvõistlejalt mõni päev varem selle kohta, et ta võiks proovida liikuda etteotsa pigem märkamatult ja aeglaselt, et mitte ärritada oma vaenlaseid ja esile kutsuda kaasvõitlejate kättemaksu.
Järgnev väljavõte kunstiteraapia kliendi juhtumite ajaloost illustreerib humanistlikku suunda. Ken, vabade kunstide tudeng , külastas esmakordselt psühhoterapeuti 21-aastaselt kuna koges marijuana kasutamise järgselt esmast psühhootilist episoodi . Ta oli pikk, heas vormis noor mees, kelle sügavalt juurdlevatel, läbitungivatel silmadel oli enamasti kahtlustav ilme. Teraapia alguses oli ta seisus, kus oli võimetu lõpetama oma lõputööd, oli äsja lahku läinud oma tüdruksõbrast, oli tülis oma emaga ja kartis “minna hulluks”. Ta oli oma vanemate ainus laps ja vanemad olid lahutanud, kui ta oli 5-aastane. Ta oli ikka veel suuresti mõjutatav oma ülimalt kaitsvast, meelitavast ja tõrjuvast emast, kelle armastust ta oli otsinud lapsepõlves läbi “armsa klouni” mängimise. Ta varjas tugevaid minnalaskmistundeid oma isa suhtes, kes oli uuesti abiellunud ja kes ei tunnistanud kunagi teda kui kunstnikku. Ken kannatas mitmete depressiooni tunnuste all, mis olid segu süümepiinadest ja allasurutud vihast . Tal olid paranoilised kujutlused, hüsteerilised sümptomid ja mitmed psühhosomaatilised kaebused. Ta kõikus impulsiivse käitumise ja unistamisstaadiumite vahel. Talle pandi diagnoos kui ebaadekvaatne isiksus passiiv -agressiivsete kalduvustega ja seksuaalse kimbatusega.
Mitmete autoportreede ja kogetud unenägude kaudu suutis Ken lahendada oma identideedi konfliktid ja liikuda suurema enese-aktualiseerimise suunas, alguses üksi, hiljem grupis. Esimese pildi kohta, mis ta gruppi tõi (pilt 1), rääkis ta järgmist: “See olen mina nagu ahv esinemas oma emale, et talle meeldida... Ma käitun nagu abitu kloun ...”
Järgmisel pildil (pilt 2) kujutas ta ennast raamitult nagu mängukaardil. Tema tunded selle pildi kohta kõikusid depressiooni ja elevuse vahel. Kui paluti sõnastada oma tunded, ütles ta järgmist: “Elu on võimaluste mäng. Minu mäng on ühest kuningast, kes istub õnnelikult troonil oma meremehe jakis. Troon annab mulle võimu ja autoriteedi . Siiski lubab mulle meremehejakk teatavat vabalt toimivat sihti enesele “ happy -go-lucky” tüüpi mõtlemises... Ma usun et see on konflikt isa ja lapse vahel, kes mus on... Mul on mesilase tiivad, mis lubavad mul vabalennul korjata mett , kuid mu jalad ja käed hoiavad mind nagu rasked kivid maas ... Ma tunnen nagu oleksin alati kinni hoitud mingisuguses basseinis, selle asemel, et lasta vabalt õhus lennata ...”
Selles spetsiifilises eluhetkes koges Ken samaaegselt edunovelli ja vanemlikku ebaõnnestumishirmu. Ta oli leidnud sooja ja vastutustundliku naise, kes oli kolinud tema korterisse ja ta oli maha müünud ühe oma maali ettearvamatult kõrge hinnaga. Need uued edukogemused tekitasid temas üht kätt elevust, aga teist kätt vanade läbikukkumishirmude ja tähtsusetuse tunde taaselustumist. Konflikt selle vahel, et ta ihaldas liikuda maailmas ringi ja elu nautida ning tema soov vabaneda liikumatusest, keeldudest ja abitusest on ilmekalt kujutatud tema joonistutes. Terapeut oli võimeline aitama Kenil kalduda eemale ülemäärasest sõltuvusest oma emast ja aitas alustada tööd tema liigsest süüst enese-aktualiseerimisel.
Tema sõltuvus on kujutatud paljudes joonistustes. Joonis 3 on loodud vahetult enne teraapia algust – see kujutab unenäolist maailma, mida ta ise kirjeldab järgmiselt: “Ma olen must mees keset rahvamassi...Ma olen punases särgis gorilla ... Ma olen üks tõeline idiootlik narr , kes hoolitseb kuninganna eest. See krooniga naine, kellel on ängistunud nägu, on mu ema, kes muretseb selle pärast, et teda brutaalselt ära vägistatakse. Minu peas on kujund, mis on pool lind, pool naine... lind küünistab mind peast. See on sümbol mu emast, kes ei lase mul minna.” See pilt sisaldab kolme emalikku arhetüüpi – kuningannaema, nõidema ja prostituut ema – nende taga gorilla, kes on eemaldunud oma emakuningannast. Ken näeb naisi samaaegselt kui võrgutajaid, alla neelavaid ja rõhuvaid nõidasi ja nõutlikke kuningannasi. Tema must nägu valge armiga ja punane särk väljendavad sisemist konflikti puhtuse ja patustamise, hea ja kurja, naudingu ja valu, süütuse ja juhuslikku vahekorra ning depressioooni ja rõõmu vahel – teemad, mis kerkivad üles paljude loovkunstnike töödes.
Mitmeid kuid hiljem tõi Ken joonistuse veel ühest unenäost, millest ärgates ta mäletab endas olevat rõõmsat kergendust (Pilt 4). Ta seletas seda järgmiselt: “Mu ema on lõpuks surnud... maetud kivist haud. Tema pea on otsast lõigatud ja ta hingab viimset hingetõmmet... Ahvid on rõõmsad ja tantsivad ta haua ümber. Roheline poiss (üleval vasakul) olen mina, saamas lahti oma vihast, samal ajal naerdes. Tema sinine kaaslane (üleval paremal) väljendab minu tõsisemat mina, kes leinab oma ema ja tahab mõtiskleda oma äsjavõidetud vabaduse üle.” Kaks grupiliiget juhtisid tähelepanu “tõsise mina” kollasele peenisele , mis väljendas tugevat erektsiooni . Ken pani seda isegi alles nüüd tähele ja selgitas, et kujutlus oma ema sümboolsest surmast laseb tal nautida oma seksuaalsust ja potentsi ilma sellele järgnevate süümepiinadeta.
Vastandite konfliktid moodustavad paljudel kunstnikel soodsa pinnase enda produktiivsuseks. Ma usun, et sellised konfliktid ei ole iseenesest neurootilised vaid pigem inimeksistentsi alused. Keni pildid ei ole ainult relvad tema võitluses neurootilisuse vastu. Need demonstreerivad samuti kunstniku võimet sukelduda esmaste protsesside sügavustesse ja ilmutada uusi perspektiive.
KOKKUVÕTE
Humanistlik kunstiteraapia on suuresti mures maailma tuleviku pärast ja nende väljakutse pärast, mida inimkond saab nägema liikudes kolmanda milleniumi poole. Sotsiaalfilosoof Theodor Roszak selgitab oma raamatus “Person/ Planet : The Creative Disintegration of Industrial Society (1979), et me siseneme isiksuseajastusse. See tähendab, et esmakordselt inimkonna ajaloos on igal inimesel õigus täielikule oma isiksuse unikaalsele arengule ja identiteedist on saamas pühalik usaldus ja jagatud ühiskondlik eesmärk. See uus põhimõte on seotud muutustega institutsioonides ja esindustes, mis on seotud nii valitsuse, hariduse, ametite , teaduse kui ka tööstuse ja äriga. Kõik need organisatsioonilised raamistikud hindavad edaspidi effektiivset vastureaktsiooni ja tagavad võimalusi personaalseks arenguks, enesetäiendamiseks ja oma liikmete elu rikastamiseks. Nad ei saa enam eeldada, et nende liikmed oleksid truud nende määratud normidele, väärtustele ja hierarhiatele, selle asemel, et otsida eneseteadvust, kasvu ja uusi väljakutseid (Rosznak, 1979).
Oma põhjapanevas raamatus “The Aquarian Conspiracy: Personal and Social Transformation in the 1980's” (1980) esitleb Marilyn Ferguson elava kirjelduse liikumisest, mis seab end sisse isiksuseajastusse. Mitteametlik ühendus mitmesuguste eluvaldkondade, sissetuleku staatustega inimestest vormivad “Akvaariumi salaliidu”, kes otsivad tähendusrikkaid muutusi oma elus, et luua tingimused, mis kiirendaksid isiksuseajastule iseloomulikku arengut. Ferguson väidab, et Akvaariumi liit on ilma liidrita, aga võimas ühendus, mis töötab selle poole, et tuua esile radikaalne muutus kogu Ühendriigis. Selle liikmed on murdnud teatuid lääne mõtlemise põhielemente ja isegi ajaloo jätkuvust.
See on liit ilma poliitilise doktriinita, ilma manifestita, osalistega, kes taotlevad võimu, et seda hajutada ja kelle strateegiad on pragmaatilised, isegi teaduslikud , aga kelle perspektiivid kõlavad nii müstiliselt, et nad kõhklevad sellest rääkida. Nad on aktivistid , kes küsivad erinevaid küsimusi, mis esitavad valitsevale klassile väljakutseid. Osalejaid on kõikidest ühiskonnakihtidest. Neid ühendab ja muudab sarnaseks nende endi seesmised avastused ja läbielamised. Sa võid murda läbi vanade piirangute, möödunud inertsi ja hirmu täiustumiste tasemetele, mis algselt näisid võimatud... valikuvõimaluste rohkusele, vabadusele ja inimlikule lähedusele. Sa võid olla veel produktiivsem ja ensekindlam. Probleeme võib kogeda kui väljakutseid, võimalusi uuenemiseks mitte stressiks. Harjumuslik enesekaitse ja mure võib jääda seljataha . Kõik võib olla teisiti.
Esimest korda tuginevad inimesed oma sisemiste muutuste autentsusele, et muuta ühiskonda suuremalt. Minevikus uskusime, et fundamentaalsed muutused struktuuris või ühiskonnasüsteemis toovad kaasa muutusi isiksuses ja eluviisis. Sotsialistlik ühiskond pidi tootma idealiseeritud “sotsialistlikku inimest” ja demokraatlik ühiskond idealiseeritud demokraati. Akvaariumi liikmed usuvad aga, et ainult põhjapanevad isiklikud sisemised muutused paljude inimeste eludes võivad viia fundamentaalse muutuseni ühiskonnakorralduses.
Fergusoni (1980) ja Rosznaki (1979) ideed võtab kokku Garai (1984), kes formuleerib järgmised põhialused, mis on omased kõikidele holistlilis-humaninistlikele suundadele. Need on: (1) Igal inimesel on õigus oma unikaalse identideedi ja eluviisi sügavaimale arengule. (2) Igal inimesel on õigus saada kõikide inimeste pool tunnustatud oma unikaalsuse eest. (3) Iga inimene on julgustatud ühinema teiste inimestega, et jagada oma eesmärke, huvisi, ideid, takistusi ja eluviise.
(4) Igal inimesel on õigus saada igalt autoriteedilt ja institutsioonilt positiivset tunnustust oma unikaalsele idenditeedile. (5) Iga inimene on julgustatud avastama sisemist täiust ehk harmoonilist tasakaalu keha, mõistuse ja hinge vahel ning välimist täiust ehk terviklikku sidet teiste inimestega mikrokosmoses ja makrokosmoses. On huvitav märkida fakti, et need viis põhimõtet on alati olnud omaks võetud humanistlike psühholoogide ja terapeutide poolt (Houston, 1982; Hubbard , 1982).
Võttes kokku peamisi mõtteid humanistlikus-holistlikus kunstiteraapia suunas, võime tõdeda, et vana põhimõte “ mens sana in corpore seno in spiritu sano in mundo sano” on sama ideaal, mis “terve mõistus terves kehas, terve hing terves maailmas.” Inimene, kes tõeliselt kogeb ühtsust, austab terviklikkust, idenditeeti, individuatsiooni ja idealismi nii endas kui teistes inimestes. Selline holistlik filosoofia viib eluni, mis on täis hoolimist, kaastunnet ja tähelepanu, mis sujub orgaaniliselt autentse ühendamise, autonoomia ja enseteadvustamise vahel.
Humanistlik-holistlik kunstiterapeut usub, et sellist tüüpi elamise oskused on igat tüüpi inimese eesmärkides. Selletõttu on terapeut seotud elukestva seiklusega koos oma klientidega. See põhiline kreedo inspireerib teda “ julgema luua”, mida on elegantselt kirjeldanud Rollo May (1976). See inspireerib teda samuti “julgusele tervendada”, kuna paranemise originaaltähendus tuleneb sõnast terviklikuks muutuma . Tõeline pühendunud tervendaja on tervenenud või terviklik individuaal , kes tervendab või muudab terviklikuks neid, kelle püha usaldus lubab neil parandada teisi, parandades selle läbi iseennast. (The truly dedicated healer is a healed or whole individual, who heals or makes whole those whose sacred trust rests in him as the healer who, in healing himself, is healing others.)
KASUTATUD KIRJANDUS
Ahsen, A. “Basic Concsepts of eidetic psychotheraphy.” New York : Brandon House, 1973.
Ahsen, A. “Psycheye: Self-analytic consiousness.” New York: Brandon House, 1977.
Bühler, C. “Basic theoretical concepts of humanistic psychology.”American Psychologist, 1971, 24, 378-386
Feldenkrais, M. “Body and mature behavior.” New York: International Universities . Press, 1973
Ferguson, M “The aquarian conspiracy: Personal and social transformation in the 1980's.” Los Angeles : J.P.Tarcher, 1980